Tseremoonia

MAARJA KANGRO

Haav oli läinud kiiresti mädanema, põletikuliseks ja siis mädanema.

Pärast Trumpi ei pidanud justkui miski enam üllatama, oli arvatud, et põhi on käes. Võim oli oma olemusliku naeruväärsuse üleni ilmsiks toonud, ja kes tahtis maailma teleoloogiliselt näha, sai mõelda, et nii see pidigi juhtuma. Selles oli midagi hegellik-marksistlikku, kvaasi-. Muidugi oli maailmas varemgi õisi puhkenud, kurta ei saanud, Berlusconi ja Chávez ja Türkmenbaşy ja Kim Yong Un ja Zeman ja nii edasi, aga nüüd oli vaatemäng meile nii valjusti näkku peeretanud, et pidime viimaks taipama: mingit tõsist võimu ei olegi, kuigi me võime muidugi surma saada ja planeet võib tühermaastuda. Aga see ei ole tõsine, pole kunagi olnudki.

Selles mängus pidi olema juba üsna raske üllatada.

Ja siis korraga selline šokk meie Salult, rahva omamüütiliselt südamesoojendajalt, mõtlikult sõnaseadjalt, kes oli musitseerinud koos Curly Stringsiga. Ah sa kullakene. Tema viimane esseeraamat, „Mullast ja muusikast“, tuli välja novembri lõpus ja müüs paari nädalaga rohkem kui mis tahes teine bestseller kogu aastaga. Rahvas armastas Salu, rahvas ostis teda nagu kogu maailm Arvo Pärti. President võis ka Baudelaire’i tsiteerida, ja EKRE jäi kuulama.

Ja siis tuli see, EV100 mummulisel taustal.

 

„Junaidid šešš“. Ma tegin kah algul lolli nalja, et võib-olla Kristiinal isegi vedas. Kui ta mõtleb nende vanameeste lagunevate ilaste suude ja valehammaste peale. Seevastu viiekümneselt on tänapäeva inimesel veel suured šansid, et hambad on alles ja terved. Ma ei usu, et valehammastel võiks olla mingi steriilsuse, antiseptilisuse eelis. Samas ega ma Salu kohta täpselt öelda ei oska, kõige lähemalt olen ma teda näinud vist ühel kirjanduslikul kolmapäeval, aga see oli nii ammu, et hambumuse osas ei loe.

 

Ma ei tunne Kristiinat väga lähedalt. Mina võin muidugi keda tahes oma sõbraks nimetada, vahet ei ole, pole põhjust kitsi olla, aga Kristiina mind ilmselt oma sõbraks ei pea. Inimestel on igasugu astmed ja dimensioonid ja hierarhiad.

Aga presidentidest, veider küll, me olime temaga rääkinud.

Ma nimelt ei kannatanud neid. Meil on olnud ainult edevad vanamehed, nii ma olin öelnud.

Mulle ei meeldinud, kui Tallinna Lennujaam sai Lennart Mere nime. Tükk aega lootsin veel, et ehk ei saa. Igavene edvik, kes küttis elitaarsusemänguga populismi. Võib-olla ei mäleta enam keegi, kuidas riigiisake pead vangutas, kui tüübid end metanoolist surnuks jõid – et ega orvuks jäänud lastest ole midagi loota, sest mis geenid need peavad olema. Miks peab Eestisse naasmisel mulle esimesena just teda meelde tuletatama. Soon we’ll be landing at Tallinn Lennart Meri Airport. Come to daddy.

„Aga ta tegi ju lennujaama peldikus pressika,“ meenutas Kristiina.

„Siis küll,“ ütlesin mina. „Peldikud on alati hea mõte.“

„Kelle nimi siis lennujaamal peaks olema?“ küsis tema, ja mina vastasin, et võib-olla mõne emigrandi. See lisaks kontseptuaalsust.

Või üldse mõne mitte-eestlase. Mõne aimamisi eestlase nimi. „Näiteks Nicole Aunapu Manni nimeline lennujaam,“ ütlesin ma. „Otse Marsile.“

„Kes see Manni on?“ küsis Kristiina.

„Ah, on mingi. NASA kosmonaut, nii-öelda eesti juurtega, koolitatud Marsile lendama. Tegelikult oleks mitte-eestlane ikka kõige parem, segaks jälgi. Sai Baba. Jeesus. Aga Tartu lennujaamal võiks olla Juhan Liivi nimi,“ jätkasin ma. „See teeks lennujaamast allegooria. Inimene ongi lost, perdu. Ei mingit teeseldud kodusust.“

„Sa oled vist paras anarhist,“ ütles Kristiina.

„Vist oleksin hea meelega,“ ütlesin mina. „See „arhe“ sakib loomupäraselt, kogu aeg tuleb teda kukutada. Aga ma aktiivselt ei viitsi selleks midagi teha. Olgem ausad.“

Kristiina naeratas. „Keegi peab ju võimul olema.“

„Kuidas võtta,“ ütlesin mina.

„Sa ei saa ju inimesi põlata lihtsalt positsiooni pärast,“ ütles ta, „kui sa pealegi vist ise neid kõrgeid positsioone ei tahakski.“

„Ega ei,“ ütlesin ma. „Ma saan aru, et selles on mu kõrkus ja laiskus, ja et liidripositsioon on struktuurne paratamatus“ – Kristiina naeratus muutus üleolevamaks, kui ta kuulis sõnu „struktuurne paratamatus“, sest see ei olnud inimese kõne, aga ma jätkasin – „ja et võim peab mingil hetkel kuju võtma ja tahkuma, muidugi tingliku ja ajutisena, aga ikkagi. Sellest ma saan aru. Otsuseid tuleb teha. Ainult et võimukandjad ei peaks mitte kauni ametiautoga sõitma, vaid kahetsevalt kotiriiet seljas kandma, vähegi soojema ilmaga paljajalu kõndima. Nad peaksid oma käitumisega ütlema midagi sellist nagu: vaadake, mind on tabanud see alandus, et mind on valitud teistest kõrgemale positsioonile, mistõttu ma olen nüüd teistest ex officio tühisem. Andke andeks, et ma pean teie eest otsustama. Mingi rituaalne vabandusžest, kas või väike, peaks eelnema kõigi võimukandjate igale kõnele, ja üldse, kui keegi peab avalikku kõnet, peaks loomulikult pöörduma kõigepealt inimeste ja viimasena igasugu kuradima monarhide poole.“

Kristiina ütles leebe häälega: „Mis seal siis ikka, olge tervitatud teiegi, kuninganna ja prints.“

„Noh, umbes nii.“

Mõtlesin veel anarhiale, ja miskipärast tuli nüüd pähe „Anarchy in the UK“, ja ma ütlesin: „Ja Ilves, meie esisolvuja. Tal ei olnud vist kõige elementaarsemat maitsenõunikku, kui ta punklaulupeole kohale kebis. Ma mäletan neid meedialugusid. Kuidas president küsib laulupeolistelt: „Mis on põhiline?“ Ja kuidas siis õnnelik haaknõeltes publik kisendab vastu: „Punk on põhiline!“ Sihuke värk.“

„Ahaa,“ ütles Kristiina. Ta oli aastaid laulnud igasugu tütarlastekoorides.

„Eks ta püüdis vana Mere-edvikut üle trumbata,“ ütlesin ma. „Üks kehkenpüks ahvib teist. Ja jumala eest, see kärpe-apoloogia. Krugman ei viitsinud liiga kõrges kaares kustagi.“

Kristiina paistis kaaluvat, kas öelda midagi, aga ei öelnud, enne kui ma jätkasin: „Aga kes tegelikult oli punk, agropunk, ja oma tahtest sõltumatult, oli Rüütel. Agropunk läheb natsiparteisse, Eesti asi. Edvik-agropunk-edvik. Aga see neljas vanamees on edvikluse ja agropungi sümbioos. Mullast ja muusikast. Mai ääss.“

„Salu ei ole ju veel mingi vanamees,“ ütles Kristiina, „ta on sündinud kuuekümnendate keskel ju.“

Ma mäletan, et teadvustasin korraks endale, kui omapärane see on, et me just temaga seda juttu räägime. Kunagi olin kohanud Kristiinat Rocca al Mare keskuse Rahva Raamatus, kus ta ostis Salu mõtiskluste kogu „Enesekuulajad“, väidetavalt emale jõulukingiks. See oli inimestest, kes oskasid kuulata omahelisid, kuulata, kuidas neis kostavad, kajavad, moodustavad omavahel kordumatuid, imiteerimatuid harmooniaid ja enharmooniaid bioloogia, kultuur ja traditsioon. Muidugi oli raamatus mõni kohustuslik seto ätt. Mitte et ma seda lugenud oleksin.

Ühesõnaga, Kristiina leebus oli mulle teada, ja ma ütlesin raevukalt: „Meie õnnistegija.“

Tunnistasin, et Salu käis mulle juba talumatult närvidele. See oli nõmeduse apogee, ja ma perversselt nautisin presidendi esinemisi. Kui võimalik, vaatasin. Uhuu, mihuke õnnis nägu, milline elutark naeratus. Kas keegi julges öelda, et odav? Oo, mm, see on sügav isiksus, kes näeb inimloomust läbi – heatahtlikult, vaat et melanhoolses mõistvuses. Ja haarab siis viiuli kätte, ja see on etnoviiul, mille järgi tantsivad isegi jalgpallurid, ja president on inimene, tema ei kasuta koledat sõna „sallivus“. Ta aitab meil uskuda meie isepärasesse läänemeresoome elutundesse, millesarnast pole rikutud Euroopasse enam palju jäänud, ja rahvas usub ja vajab ta juttu. Sest vaba aega on juba päris paljudel, ja tühjusetunnet ei tohi endale ligi lasta. Rääkides koduste, väikeste asjade pühadusest, oskab president samas euroopa ja ameerika kultuuri suurepäraselt, erudeeritult, heatahtliku üleolekuga kommenteerida.

„Vähemalt sinu silmad on küll särama läinud,“ ütles Kristiina.

„Vähe ei.“

Ma tahtsin veel Kristiinale rääkida, kuidas ma ükskord võimukiituse peale paki maha panin, see oleks talle kinnitanud mu patoloogilist võimuviha (kas mitte nõukogudeaegsetes iseloomustustes ei esinenud sellist väljendit, „vihkab patoloogiliselt“?) ja ta oleks nalja saanud, aga tema pidi edasi minema ja ma vaatasin kella ja möönsin, et mina ka. Aga see kettimiselugu, mis tookord rääkimata jäi, oli päris hea, nimelt üks IPA-joomine Kalamajas, koos teleinimese ja tubli kirjanikuga, kellele meeldis ka kirjanduselu ja üldse ühiselu mõtestada. Korraga hakkas kirjanik Kütt ajama, kuidas rahvas peaks poliitikutele looma tänupreemia – et nad saaksid paremini aru, kui nad midagi kiiduväärset teevad. Kõigepealt võiks tunnustada ju näiteks Salu, kes on Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud, ja siis ka Tartu semiootika, tõeliselt laiapõhjalise kultuuriinimese haridusega riigipea. Me ei saa olla ainult torisevad mürsikud või avatud suuga kotid. Tunnustatud kirjanik rääkis kujundlikult. Libistasin viiendat õlut, mis oli šampooni mekiga, istusin pehmel diivanil, kuulasin Küti juttu Salu mõnusast kiiksuga huumorist, ja korraga läks mul süda pahaks, jooksin peldikusse ja oksendasin välja kõik IPA-d ja punase karri kikerhernestega. Võib-olla oli karrivärgi mõni koostisosa riknenud.

 

24. veebruari õhtul istusin ma Vanas Prussakas, Ain oli kutsunud, mingid inimesed lugesid luulet. Las loevad, mõtlesin ma, küll me saame selle taustal juua ja rääkida. Imelik oli mõelda, et kunagi olin ma ise ka mingit sellist teksti kirjutanud. Isegi raamatu avaldanud, ja isegi kulkast toetust küsinud ja eitava vastuse saanud. Tutvusringkonda olid mõned tüübid veel jäänud, aga mu enese loojaambitsioonid olid kuidagi blokeerunud. Suur kunstnik, suur luuletaja. Kunstiakadeemia meistri koht ei võtnud nii palju aega ära, et ma poleks jõudnud ise midagi välja haududa. Pealegi ma nägin pidevalt neid tüüpe, kelle ideed polnud enamasti suuremad asjad, nii et see oleks võinud julgustada, aga rong oli kuidagi nagu läinud. Ma ei tea, kas ma viitsisin kibestuda, võib-olla natuke. Ükskord oli mind eksikombel peetud kursuse juhendajaks ja ma olin veerand tundi naljaviluks kaasa mänginud, väike vein oli kah sees.

Mind üllatas, et Vana Prussaka luitunud seina kattis suur ekraan. Mis sinna projitseeriti, oli kätlemistseremoonia, ja niipea kui see algas, ei jälginud luuletajaid enam keegi, kuigi mõni neist püüdis kõva kisa teha, isegi laulda.

Ain küsis, kas ma tean – Kristiina pidi ka seal paradeerima. Vat siis. Seda ma teadsin küll, et Salu, õnnis rahvalemmik, oli otsustanud teoks teha selle, millest me omavahel olime juba mõnda aega rääkinud, nimelt kutsuda kätlemistseremooniale külalised loterii põhimõttel. Olime ammu leidnud, et kui sellist jaburust üldse jätkata, siis ei tohiks sinna enam kutsuda n-ö õukonda, meie peeneid ja vägevaid, keda siis notsunäolised staarblogijad ja kitsarinnalised moegurud kommenteeriksid, vaid lihtsalt suvalisi Eesti elanikke, kes on rahvastikuregistris arvel. Ja vahi raiska, Salu oligi nii teinud. Muidugi mitte kõik külalised polnud loteriiga valitud, igasugu diplomaatilised esindused ja valitsus ja maavanemad kerisid end ikka kohale, aga kolmandik küll, nii vähemalt väideti. Ja ennäe, Kristiinale oli loteriiõnn naeratanud. Ain arvas, et teda oleks võinud ju kutsuda ka teenete põhjal.

„Ah soo,“ ütlesin mina. „Oma lasteteatriga või.“

Lõpuks oli muidugi ka see juhuslik valik kahtlane värk, võimalik, et veel eriti suurejooneline farss. Kutsututele pakuti riigi poolt moekonsultandi teenust, allahindlust kostüümilaenutuselt ja nii edasi. Tuleb suvaline koll Kohtla-Järvelt, aga vaadake, kui ilus ülikond tal on. Me oleme nii valitud, ja meie leiutasime skaibi.

Aga nüüd oli Kristiina Ainile SMS-i saatnud, et nad on üsna eesotsas, vaadatagu. Nonoh. Rüüpasin oma Primitivot ja hammustasin mingit spetsiaalselt pidupäevaks tehtud rukkilille-quiche’i, vaatasin korraks lava poole, kus üks luuletaja püüdliku intensiivsusega Natsi-Eestist joigus. Siis vaatasin ekraanile ja nägin presidendi õndsat nägu, millest paistis, nagu oleks tal palavik, silmad justkui hõõgusid ja ilme polnud nii timmitult leebe kui muidu. Esimest korda virvendas õndsuse all mingi ärevus, ja esimest korda tundus Salu mulle natuke huvitavam kui muidu. Aga seal Kristiina oligi, koos mingi neiuga, kihistas vaikselt vaibal, ootesabas. Kaamera näitas seda kuskilt ülevalt nurgast. Keegi tseremooniameister luges kaardilt Kristiina nime, tema sõbranna, nagu selgus, oli „proua Darja Tamme“. Üks telekommentaator ütles, et Kristiina on teinud lastenäidendeid, vähemalt midagi oli tema kohta öelda. Praegu oli kommentaatoritel ilmselt raske, sest mida sa tavalise elaniku kohta ikka oskad öelda. Sünniaasta, töökoht, järglaste arv, pangalaenu suurus. Midagi siiski.

Kõigepealt astus presidendi juurde too Darja, ja miskipärast nõksas president korra imelikult peaga tahapoole. Kristiinal oli seljas mingi naljakalt barokne helesinine pükskostüüm, ja kui ta presidendile käe sirutas, tegi too äkki kummarduse, kummardus kohe üllatavalt sügavale, ja tõmbas siis Kristiina kätt enda poole ja hakkas seda suudlema. Üle kohviku käis kerge kahin, see ei olnud just mõtiskleva Salu stiil. Või oli see tal mingi uus imago.

Aga nüüd me nägime, kuidas Kristiina keha kõvasti jõnksatas: paistis, et ta püüab oma kätt presidendi käest ära sikutada. Too oli ikka veel krampunult kummargil, kuidagi imelikult nosistades, Darja karjatas ja viimaks sai Kristiina oma käe kätte ja tõstis selle kõrgele ja sellest purskas verd!

Telepildist oli näha, kuidas presidendi suu oli verine, ta ajas selle pärani ja tahtis kiirel tõmbleval sammul ise ühe järgmise kätleja juurde astuda, aga nüüd astusid turvajad ligi ja haarasid tal käsivartest, nemad said niimoodi ka lõpuks tööd.

Luuletaja laval oli ammu vait jäänud, aga nüüd pobises ta mikrofoni: „Minge putsi.“

Ja kogu Vana Prussaka saal vastas.

„Mida.“

Ei ole-ää!“

„Täitsa perses.“

„Jumal, jumal, jumal küll!“

Aga keegi röökis päris valjusti, ja nüüd tuli välja, et meiegi seas oli kannatanu, nimelt oli mõni hetk pärast seda, kui näidati kaadreid presidendi verisest suust, hammustanud oma tüdruksõbra randme katki üks valges T-särgis noormees, kes oli end sodiks joonud ilmselt juba tükk aega tagasi. Nüüd irvitas ta loomalikult ja korrutas: „Einoh, hää. Einoh! Hää!“

Keegi hüüdis, et juba kutsuti politsei, see tähendab Prussakasse, mitte Estoniasse.

Telepilt lülitati ümber kontserdisaali, kus liikus ringi šampanjaklaasidega maani tualettides inimesi, nemad olid juba jõudnud ära kätelda. Keegi mummulise hõbesinise kikilipsuga telemees (need olid EV100 mummud) ütles tõsise näoga, et nad on kõik jahmunud presidendi äkilisest terviserikkest ja olukord loodetakse peatselt kontrolli alla saada. Aga seniks saadab ETV1 eetrisse „Viimse reliikvia“.

„Ei ole-ää,“ kostis kõrtsinurgast.

 

Paarikümne minuti pärast teatasid veebiuudised, et presidendi seisund on halvenenud, nimelt oli ta kaotanud teadvuse.

Keegi pobises, et kardab, et president tapetakse nüüd ära. Et blamaaži vältida. Kuhu saaks siit veel edasi minna? Küll on kahju, nii tore noor mees oli. Suhteliselt noor, väga tore.

„Talumatu eputis,“ ütlesin mina, aga pobiseja mind mõistagi ei kuulanud, vangutas pead ja pobises omaette.

Kristiina, nagu arvata oligi, ei vastanud telefonile. Ain, kes teda lähemalt tundis, teadis ta ema numbrit, ja tuli välja, et Kristiina laps oli olnud vanaema juures, oli juhtunut telekast näinud ja oli nüüd šokis, sest vampiir oli emmet hammustanud. Aga Kristiina ema ei teadnud tütre edasisest saatusest midagi.

Kui Ain Kristiina lõpuks kätte sai, oli too ikka veel haiglas, arstide ja vist ka politsei valve all. Kartis, et see on lihasööjabakter (streptococcus pyogenes, mina teadsin seda nime), ja kui see põletiku tekitab, on lihaskoed mõne tunniga kärbunud. Süda kärbub ka ära. Või midagi sinnakanti. Penitsilliiniravi oli ainus lootus. Haav pidi kole välja nägema, hirmsasti tulitama, nii et Kristiinale tunduvat, et see hakkabki juba mädanema.

 

Vene meedia reageeris uudisele lõbustatult. Verise pärani suuga Salu vaatas vastu siit ja sealt, ja isegi RuAN, kes tavaliselt eriliste vaimukustega ei hiilga, oli pildiallkirjaks pannud „Зомбилэнд!“ Järjest ilmusid pealkirjad: „Бешенство!“, „Tollwut!“, „Mad President Disease?“ – tegu oli viraalse uudisega. „Hüsteeria,“ ütles meie meedia ja nõnda kinnitasid oma sotsvõrkudes kõik need kodanikud, kellele presidendi isepära-mõtisklused ja elutark naeratus olid rahvusliku eneseväärikustunde tagasi andnud ning elus tuge pakkunud. Ärge kütke hüsteeriat. Mõttetu hüsteeriline kisa meie presidendi ümber. Alaealiste hüsteerilised naljad.

Neli päeva pärast õnnetut tseremooniat leidis aset omapärane intsident. 40-aastane Kadi-Juta, kolme lapse ema, kes oli oma kolleegiga läinud pärast tööd korraks kooki sööma kohvikusse Vahukoor, kargas seal äkki püsti, kui kelner hakkas musti nõusid kokku korjama, kummardus (kelner oli nimelt pisikest kasvu, Kadi-Juta seevastu suur naine), keeras pea viltu ja lõi hambad õnnetu noormehe ninna. Surus lõualuud nii järsult ja tugevasti kokku, et hammustas kelneril ninaotsast kõhre katki. Kolleegid ja pereliikmed tundsid Kadi-Jutat tagasihoidliku, vaikse, kohusetruu inimesena. Pikka aega naine vaikis, kuni ütles vaiksel murduval häälel: „Mis saab meie rahvast.“

 

Korraks tõusis uudistes esile Nadežda Smirnova ja mulle tuli meelde, et tõepoolest, oli jah olnud mingisugune Nadežda-küsimus, millalgi septembris. Nimelt oli ta Riias pressikonverentsil meie Salule liiga lähedale tükkinud ja tal varrukast kinni krabanud, mispeale turvameeskond ta muidugi elimineeris. Algul oli teda peetud RT ajakirjanikuks, aga hiljem selgus, et ta oli saali pääsenud eksituse tõttu. Ebastabiilne naisterahvas, töötu õpetaja, nii ta kohta öeldi. Võib-olla tahtis külge lüüa, arvestades seda, et meie õnnistegija oli vaba mees, isegi eksproua oli aastate eest Indias otsad andnud. Kas töötu õpetaja taga võis olla siiski midagi enamat, kas õnnetu Nadežda sokutas midagi meie armsa Salu kriitilisse lähedusse, taskusse, organismi?

Need spekulatsioonid jäeti siiski peatselt kõrvale ja hakati rääkima marutõveviiruse mutatsioonist, mis olevat presidendi verest leitud. Presidendi lähikondlaste ja Kristiina verest mitte – või veel mitte, mõtlesin ma. Jõuluajal oli armastatud Salu veetnud kaks päeva Lääne-Eestis Pajuvitsa mahetalus, ja seal oli ta kokku puutunud puli Paukaga, kes uue aasta algul oli hakanud veidralt käituma, muutunud külalistele ohtlikuks ja tulnud magama panna. Seejärel oli Pauka kremeeritud, nii et tema viirusekandmise kohta polnud enam võimalik midagi teada saada. Lääne-Eestis elab pealegi šaakal, võõrliik.

Pauka-uudiste kommentaariumis ilmusid välja paar inimest, kes väitsid, et olid kutsut veel üsna hiljuti elusana näinud, üks kommentaator olevat märganud koera ringi jooksmas isegi veel nädal pärast vabariigi 100. sünnipäeva. Kummitus? Ei maksa ennast deliiriumi juua, vastati talle. Viirastuste nägemise korral aitab psühhiaater.

 

Emakeelepäeva eelõhtul jõudis rahvani uudis, et president Salu tuli teadvusele. Tundis end hästi, käitus reipalt ja esialgsed analüüsid näitasid, et tema tervisega on kõik korras. Paari päeva jooksul pidi läbi viidama põhjalikumad uuringud, neuroloogilised ja muud, aga paistis, et president võib rahva rõõmuks peagi tööle naasta.

Kogumikust „Mullast ja muusikast“ tehti järjekordne kordustiraaž, mis kadus poodidest kiiresti. Patriku- ehk alekseipäeval oligi Salu tööpostil tagasi.

Naisele, kes hammustas kelneri ninakõhre katki, mõisteti karistuseks kolm kuud tingimisi vabadusekaotust. Tema tegutsemismotiiviks oli ikkagi – ehkki pööraselt, liialdatult, laiduväärses vormis – solidaarsus presidendiga.

Noorte seas niigi armastatud vampiirikultuur ja -erootika tegi läbi uue tõusulaine.

 

Muidugi oli neid, kes rääkisid Paukasalust või Zombisalust, nõudsid riigi maine päästmiseks presidendi tagasiastumist ja postitasid sotsvõrkudes soovitusi, mida Kadriorgu minnes selga panna, et inimese kihv sellest läbi ei hammustaks. Arutasid, millisel riigipeal kui palju lõualuudes jõudu on, ja kellel üldse on omad hambad.

Arvamusliidrid nimetasid sellist asja mürsiku käitumiseks, inetuks klähvimiseks, piinlikuks maitsetuseks. Kaua viitsitakse ühe inimese ajutise haigusseisundi üle õelat nalja teha! Kus on siis nüüd kogu see sallivus, millest needsamad irvitajad kunagi nii tulihingeliselt rääkisid! Ka netikommentaariumides kogusid presidendi üle õelutsejad kiiresti punaseid allapoole näitavaid pöidlaid, mõne tunniga mitusada.

 

Jaanilaupäevaks, suurejooneliseks võidupühaks, nägi ilmavalgust presidendi uus mõtisklustekogu „Leppimisest. Väikesed ja suured viirastused“, Kristiina oli selle kaasautor. Keegi ütles, et ta näeb üha noorem välja, ja vist nägigi, kui ma teda Wabaduse ees kohtasin. Mõlemas käes kandis ta pitsilisi kindaid, millest sõrmeotsad välja ulatusid. Mina tervitasin teda nagu ikka – nagu oleksime vanad sõbrad, nagu ma oleksin kõigi sõber, vahet ei ole. Millestki oli mulle selge, et pikalt me jutule ei saa. Kristiina naeratas, küsisin, kuidas tal läheb, kas haav on paranenud, ta ju ise rääkis, et see algul mädanes ja puha.

„Ammu juba,“ ütles ta. „Kõik on ilusti.“

„Said mingit marutõvevastast vaktsiini ka või? Ma lihtsalt – ega nendest asjadest niipalju ei kuule.“

Kristiina vangutas pead ja naeratas edasi. „Kas ma näen kuidagi tõbine välja?“

Tema silmad tundusid mulle märksa heledamad kui varem, aga võib-olla polnud see heledus mulle enne lihtsalt silma hakanud, ülihea nägudemälu mul pole. Kristiina, nagu selgus, oli nüüd kultuurinõuniku asetäitja.

„Lämme ära,“ ütles laps, kes tal käe otsas kõikus.

„Assa raisk,“ ütlesin mina.

Ta naeris ja küsis, kas ma ikka vihkan võimu a priori, ex officio.  Haiglaselt, vastasin ma. Ma polnud varem kellelgi nii heledaid silmi näinud. Miskipärast tundus see troopiliselt loiul suvepäeval eriti imelik. „Lämme ära,“ nuias laps.

Astusin nendega lapse pahameeleks paar sammu kaasa, istusin Wiiraltisse ja kuulsin kelleltki, et kirjanik Kütt oligi otsustanud oma mõtte ellu viia, poliitikutele rahva tänupreemia algatada. Koguvat Hooandjas raha, et skulptorile pronksist meene eest maksta.

Oli võimalik, et sügisel lastakse mind EKA meistri kohalt lahti. Mis seal ikka. Ma oleksin võinud ennast kätte võtta. Olin mõelnud Alpujarra peale Granada külje all, Beneficio hipikommuuni peale, kuigi seal redutasid aeg-ajalt mõrtsukad ja nendega ma ei oleks osanud maid jagada. Hipindus sakkis ka alati, ja talvel sadas Granadas lund.

Suvel ei viitsinud ma kuhugi minna, pealegi oli see suvi enneolematult leitsakuline. Herilased ronisid õlle sisse, aedades laulis ritsikas võimsalt, kohe pidi algama august. Ah jah, mis saab taasiseseisvumise aastapäevast? President kutsub kombekohaselt kultuuriinimesed Roosiaeda, ja mis seal sünnib? Õhtud on siis juba pimedamad.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon