Laku vittu, Nihilist
Veebruar, 2018NIHILIST.FM. FINAL CUT. Koost. Siim Sinamäe. Tallinn: ZA/UM; Nihilist.fm, 2017. 718 lk. 19.10 €.
Veebiportaali Nihilist.fm kogumik „FINAL CUT“ on Stefan Peetri sõnul post-eestlaslik arhiiv.[1] Peetri peab silmas, et kogumikus on avaldatud tavalugejale võõraid autoreid, kes kirjeldavad igapäevaseid Eestis elamise kogemusi, millest kultuuriajakirjanduses harilikult ei kirjutata. Kolmanda Eesti hääl ehk perifeerse kogemuse kajastused, mis võivad hakata sekkuma olemasolevatesse võimusuhetesse, väljendavad teatud eestlasjärgsust, ning see elavdab „eestlase“ tähendus(rikkus)t, lõpetab Peetri. Tõepoolest, Eesti ametlikku enesekirjeldusse ei ole kaasatud ei vangis lillepeenart kastev I. V. ega pealinna kaubanduskeskuse tualetis ennast tööajast rahuldamas käiv homoseksuaalne Abominatsiooni Jünger. Me alles hakkame otsa vaatama hedonistidele, annemariadele, null voididele ja maybidele. Teine põhjus post-eestlasliku arhiivi teesiga nõustumiseks on otseselt rahvusriiki ründavad tekstid Mikk Pärnitsalt, kes kirjeldab Eestit pärast kõikide eestlaste surma, kus kitsekesed kalpsavad ja päike loojub raba kohal ning Khamili- ja Pedro-nimelised tüübid võivad rahus looduse ilu imetleda (lk 644). Ka Limonaad Sajaanid mängib mõttega eestlaste genotsiidist (lk 521).
Eestlasjärgsus väljendubki Nihilist.fm-i puhul ehk kõige enam Eesti ametlikust enesekuvandist välja arvatud vähemusgruppide esindamises. Näiteks on Nihilist.fm-i dokumentaalromaan „HAPKOMAH“ ja koos sellega Eesti arvukate fentanüülisõltlaste realness’i lugejateni toomine oluline panus eesti ühiskonna eneserefleksiooni.
Samas on kaheldav, kui palju narkomaanide kogemustest rääkiva populaarse teose avaldamine narkopoliitika kujundamisse tegelikult panustab, nagu arutles Meelis Oidsalu Vikerkaares.[2] Ka suur osa „Final Cuti“ tekste annavad lugejale sissevaate narkosõltlaste, -diilerite ja uimastitega katsetajate igapäeva. Lood on informatiivsed inimestele, kes ei ole opiaatide või koodnimedega sünteetiliste droogidega kunagi kokku puutunud, ning panevad mõne sõltlase käekäigule emotsionaalselt kaasa tundma. Kuna narkoteema on ehk üks juba kõige läbikõneldum tahk Nihilist.fm-i tekstikehast, keskendun siin arvustuses hoopis soosuhetele, mis end „Final Cuti“ tekstides järjepidevalt taasilmutavad, mida aga siiani Nihilist.fm-i puudutavates vastukajades käsitletud pole. Post-eestlaslikkus siinkohal ei väljendu, hoopis täiesti argiselt probleemne eestlaslikkus.
Kogumikus esindatakse või luuakse mehetüüpi, kes enamasti kas toimetab oma Tallinna üürikorteris või sõidab autoga öistel tänavatel, et järgmist laksu taga ajada või kellelegi tema doos kätte toimetada. Mehetüübi kõnepruuk on enesekindel, tihti ropendav, vahel ärapanev, ma-teile-ütlen teadja stiilis, vahel vihasem, vahel informeeritud ja rahulik. Meesautorid pillavad oma tekstides naiste kohta tihti nimetust „eit“ vms alavääristavat, teisi mehi koheldakse enesega võrdsemalt, v.a kui nad on mendid. Naisetüüp on pigem selline, kes sõidab niisama kaasa, teeb peale ning ropendab samuti.
Vägivald on „Final Cutis“ läbivaimaid jooni – nii meestevaheline kui ka naistevastane vägivald, ent näiteks ka politsei vägivald narkotarvitajate vastu. On tekste, mille tuum seisneb nii narratiivselt kui ka keeleliselt roppuste saatel pillutud valuvõtete kirjeldamises, väljendite mahlakusest kumab tekstimõnu nii autorile kui ka eeldatavale lugejale. Seejuures võtab just naiste alavääristamine „Final Cutis“ äärmuslikke mõõtmeid. Kogumikus tapetakse ka mehi, aga naised surevad enamasti hoobist „lihakirvega otse emakasse“ või rebib mõrtsuk „vitumokad keha küljest“, ehk eriliselt soolistatud või seksualiseeritud viisil, ning seda tegevust kirjeldatakse heldelt terve lehekülje ulatuses:
„Samal ajal, kui mina üritan kasvataja lootetunnelit laiemaks teha, surudes oma sääre koos põlvega talle 90-kraadise nurga all putsi, situb sittuv sõber püksi. Kui vitt lõheneb ja mu jalg veriseks saab on tema lahklihased laulukaareks laiali, ma üritan tema sisse pugeda, et uuesti sündida, aga ma ei mahu ja mind tabab ahastus. Tema lihakardinad ripuvad lõdvalt ja ma mõtlen neid vihast otsast tirida, õpetaja kähiseb ikka veel ja on näost sinine nagu mängutoa tapeet, kuid siis märkan ma sittuvat sõpra, kes on samuti tige, sest õpetaja suhu ei mahu rohkem klotse ja ma viipan talle käega, ta noogutab mõistvalt ja tuleb mu juurde.
Ma hoian värdeide lihakardinatest kinni ja … rebin vitumokad keha küljest ja verd pritsib ja mu silmanurka tekib pisar, kui ma tulen eest ära ja ütlen sõbrale, et ta läheks sinna, kuhu ükski mees pole varem läinud. Sittuva sõbra kulm tõmbub kortsu, ta on keskendunud, ta siseneb peadpidi, juba ongi õlad sees, ta on aeglane, aga kindlameelne, kuni tekib seisak – sittuva sõbra mähkmed ei lase tal edasi liikuda ja ühe käega nina kinni hoides, vabastan ma ta nendest ahelatest, ta on põlvedeni sees“ (Siim Sinamäe, lk 438).
Meestegelane pääseb samas loos seksualiseeritud vägivallast pelga reaga: „ma võtan kogu oma jõu kokku ja lõikan ta perse küljest“ (lk 443).
Mehed surevad reeglina nii, et neile kukub midagi pähe või nad jäävad millegi alla, naised leiavad oma lõpu enamasti mitte enne, kui neid on penetreeritud. Näiteks Limonaad Sajaanide telekavaparoodias „Kooma“ (lk 518) satuvad neli karakterit korraga koomasse: Pédro jääb söeveoki rataste alla ja Diegole kukub orelivile pähe, Lucia aga vägistatakse brutaalselt ja jäetakse kraavi surema ning Manuelat tabab keset grupiseksi insult. Vägivaldsus ja ekstreemne objektistamine väljendub ka tekstides, kus keegi ei sure, seejuures võib autor n-ö ära panna nii meestele kui ka naistele, aga naistele ikka rohkem. Oolraidi Oolmaidi kirjeldab baaristseeni, kus kalevipojad on end „diktsioonituteks joonud“, ning ilgub, et nende „tsemenditolmune ja kirbelt kusehaisune munn“ enam ei tõuse, aga samas näeb ta „end šokolaadist ja plögapurgeritest paksperseteks õginud, retuusides, groteskseks meikinud lirvasid kokteilikõrt imemas“. Sellega ta naiste kirjeldamisel ei piirdu, vaid jätkab: „Paksude, tselluliidi-plastiliin-kintsude vahel kihelev tuss nõudis aga oma ja saatis tavapärasest väiksema aju kaudu käsu huultele ja keelele, mis rohkest rummkoolast ja plögapurksi äädikarohkest majoneesist pundununa kuulekalt ülesannet täitma asusid“ (lk 44).
Tundub, et end vastupanuliikumiseks tituleerinud autorid ei suutnud läbi näha niigi levinud alavääristavat ja objektistavat suhtumist naistesse ja midagi uut, vabastavat, võimestavat asemele pakkuda. Selles mõttes ei ole tegu avangardse, kirjanduse piire või ühiskondlikke norme avardava tekstiloomega, vaid igapäevase nähtuse taastootmisega, mis vaatab vastu Postimehest, veebikommentaariumidest, Toompealt, Pärnumaa küladest, väikelinnade valgustatud akendest õhtusel ajal, Põhja-Tallinna tänavatelt jne. Same old.
Naisautorite enda tekstid naiste kehasid sel moel ei käsitle (mõne erandiga), küll aga on nendegi minajutustajad enamasti meestest sõltuvad, st ootavad oma kallimat pikisilmi koju (olles ise korteris, kodus, voodis), suitsetavad lõputuid sigarette ning visklevad sisemonoloogis. Laura Palmer ootab meest koju ega saa ilma temata suitsugi osta, Birgit Aljaste tahab end „koos sinuga“ täis juua, Annemaria suitsetab „Chesterfield Chesterfield’i järel, kuni käed värisesid ja süda oli paha. Aga sind polnud ikka veel“ (lk 473). Erandina ütleb Nuka, et „Ma olen sinu hoor, sest ma tahan“ (lk 572), ning Täispeatus õpetab matšolikult, et „Tule alla oma pseudoboheemsest taevast ja tee kord elus oma mehele deep throati“ (lk 187).
Õnneks esindab Lisette Kampus värske õhusõõmuna eneseküllast armastavat ennastpeegeldavat lesbiseksuaalsust, kus kedagi ei alandata, vaid ülendatakse. Sellel on teatav puhastav toime keset kogumikku. Mudlum teeb küll ühes tekstis feministlikku riigikriitikat: „Need käärid, mis ühe haruga ütlevad, et saagu meid palju ja teise haruga ei võta noori emasid tööle, need on jälestusväärsed“ (lk 310), ent teises loos annab omaltki poolt ühe hoobi naiste pihta: „Bitola tüdrukud polnud suuremad asjad. Neil olid laiad näod, suured ninad ja mustad läikivad juuksepahmakad. Ka olid nad sellised tõmmud ja prisked, Sulisław olid aga alati meeldinud haldjamoodi naised…“ (lk 314). (Loo peategelane Sulisław on aga iseenesestmõistetavalt ahelsuitsetajast intellektuaal.) Mudlumi lühijutu puhul võib samas lootusrikkalt kahtlustada, et ta iroonitseb oma kõneviisivalikuga autorite üle, kes tõsimeeli nii kirjutavad. Meesautor Oolraidi Oolmaidi sõnastab kerge irooniaga, aga ka mitte piisavaga, et see looks kirjeldatavat ümberpöörava efekti, käitumis- ja olemisreeglid naistele: „need päris Eesti naised – ilusad, pidulikult riides, pikkade, säravate juuste-, tagasihoidliku, maitseka meigiga, tantsivad-
naeratavad ja vabameelsed, valmis seiklusteks, mida mina nüüd neile siia pakkuma tulin“ (lk 43).
Ent kogumikus irduvad välja ka ettekirjutused meestele. Näiteks on raamatu koostaja Siim Sinamäe Null Voidi tekstide sissejuhatuses vihjanud, et autori lühilugu „A oled Eesti mees vä?“ on tsüklisse kaasatud andma humoorikat tasakaalu autori teistele, narko- ja alkosõltuvusest rääkivatele tekstidele. Teksti võimendavatest putsi-, litsi- jne roppustest paistab, et eesti mehe tume pool on naine – tema rüvedat kontrasti tuuakse välja naisevõrdlustega: „Pane oma õele perse ja sa oled Eesti Mees.“ Lõpus tahab eesti mees koera surnuks peksta.
Kogumiku kollektiivselt loodud mehetüüp raiub metsas puid nagu Matt Damon filmis „Marslane“ (Oolraidi Oolmaidi, lk 47) või pügab elektriliinide alt võsa nagu kangelaslik talupoeg kunagi: „Paak tühjeneb 1,5 tunniga, muudkui niidad, siis suits, võib-olla võiku ja kohv, väike jalga puhkav toetamine mõne Kalevipoja liigiseltslase kürva najal. Mingi tipp-sportlane hakkaks siin nutma vähem kui poole päevaga, see on tervist kahjustav. Ja epo ning anaboolsed steroidid siin ei kicki, selle töö tegemiseks on vaja Eesti talupoja sitkust“ (lk 54).
Meesautorid, kes väljendavad midagi n-ö ebamehelikku, näiteks oma soovi kaitseväkke mitte minna, teevad seda tummises roppustekastmes, mis näib olevat koodkeel, ilma milleta lubamatud seisukohad sõna ei saaks. Maolenvihane saadab oma kaitseväevastase tiraadi teele „vittsilmsetele hobunikkujatele“.
Nihilisti eesti mees peab ennast tegijaks – ta on küll kas vaene või sõltuvuses või vangis, aga tema hädades ei ole süüdi mitte ta ise, vaid eesti ühiskond (või mendid või riik) ning kellel ütlemist on, võib vittu käia. Oma talupojasitkuse või lasnamäelasekavalusega oskab ta end välja keerutada ja kui satubki ülekuulamisele, libistab lihtsalt korgijoogi sisse ja irvitab. Nihilisti mehetüübil on ka teatud moraali- või autunne – näiteks kui ta peaks narkot ärima, müüb ta alati lubatud koguse ja ei lahjenda, et mitte turgu solkida –, sest temas on siiski peidus soov teha head. Tal on detailsed teadmised oma valdkonnast, näiteks narko keemilisest koostisest ja koostoimest teiste ainetega. Teistest eesti kultuuris tegutsenud mehe arhetüüpidest, nagu luuser, oss või vaikne alasti mees üksi metsas, erineb Nihilisti mees kõrgema iseteadlikkuse poolest – ta on reeglitega peensusteni kursis, aga tal on neist pohhui. Ning ta ropendab rohkem.
Kui üldiselt peab Nihilisti mees olema kindlasti hetero, siis ainus kogumiku kapist väljas geimees Abominatsiooni Jünger – n-ö Nihilisti token-gei ehk lemmikhomo, nagu teda sisse juhatatakse – võtab samuti selle mehetüübi omaks, nimetab ennast pedeks, persenikkujaks ning ütleb lahti igasugusest aktivismist oma õiguste eest. Tundub, et nii naised kui ka geid on Nihilist.fm-is kampa lubatud ainult siis, kui nad ei kõiguta tüüpmehelikkust, vaid alluvad selle reeglitele.
Stefan Peetri väidab oma arvustuses, et „Final Cut“ suudab oma tekstidega hävitada madala ja üleva vahelist dihhotoomiat. Pigem mitte. Suur osa sellest n-ö madalusest, mida tõenäoliselt on silmas peetud, tuleb autorite narko- või alkosõltuvusega seotud elude kirjeldustest, aga kõige reljeefsem, kõige värvikamalt kirja pandud ja nõnda kõige afektiivsem osa kogumikust ei ole vangla- või narkoelu pihtimused, vaid meesautorite detailsed kirjeldused väga loomingulistest vägivallaaktidest naiste vastu. Nende lühijuttude tuum seisabki selliste kirjelduste najal – sooliselt vägivaldsed fantaasiapildid on põhjus, miks need novellid avaldati ja miks lugejad neid naudivad. Nihilisti veebiportaalis võis iga autor on loomingut ise avaldada, aga kogumikku on need tekstid valitud teadlikult. Nihilisti retseptsioonidest võib välja lugeda, et tegu on kas vastupanuliikumise, uue perifeeriakirjanduse, alandavat ülendava või siis muu säärase märkimisväärse kultuurinähtusega, aga sealjuures tuleb arvestada, et see nähtus on olulisel määral saanud tõukejõudu naiste alandamisest ja naistevastase vägivalla huumori tööriistana kasutamisest.
Nihilisti pretsedendiks on peetud seda, et platvorm andis võimaluse avaldada tekste inimestelt, kes ei ole kutselised kirjanikud või muudmoodi kultuuriajakirjandusele nagunii lähedal seisjad. Nihilistis on autoreid, kes „ei läinud ülikooli ega joonud Pirogovil ilusate poistega õlut ega suitsetanud kirsitubakat“ (Laura Palmer, lk 453). Samas on veebiportaale, kuhu igaüks võib oma tekste üles laadida, varemgi olnud, näiteks poogen.ee, seega Nihilisti uuenduslikkus eesti kirjandusmaastikul ei seisne mitte niivõrd formaadis, vaid pigem keelekasutuses, sh ülalkirjeldatud ekstreemsustes. Tekstide toimetamata jätmine võib mõjuda viisil, nagu on kirjeldanud Heli Allik[3] – et valesse kohta sattunud kirjavahemärgid hakkavad kandma omaette tähendust –, ent seitsmesajaleheküljelise „Final Cuti“ puhul selline helde tähenduslisa tekkima ei hakka. Kuigi toimetaja juhatab üht autorit sisse sõnadega, et ta väldib imalat ja näitab cool’i, siis on paljude autorite probleemiks just vastupidine efekt, kus südamepuisted või ropendav ärapanemine imalusest kõrgemale ei küüni. Kogumikule kanoonilise kirjanduse mõõdupuu rakendamine pole asja mõte, aga sellest väljaspool jäävad silma Argo Tuuliku düstoopilised nihilistid, Sinamäe „Stani“ biidis räpp Taavi Rõivasele, Steve Wou päevik töötamisest vabatahtlikuna Sloveenias Punase Risti põgenikelaagris ning Clarice Lispectori noorem õde Jaanika Valk.
Koostaja Siim Sinamäe ütleb eessõnas pealkirjaga „Järelhüüe“, et „Final Cut“ on Nihilist.fm-i hauakivi. On tõesti küsitav, kas see punane tellis hakkab eesti kirjandusloos toimima sümboolse, ent tumma lõppmärgina või kujuneb kogumikule Nihilisti veebiväljaandest iseseisev tähendus – ehk see polegi eesmärk. Autorid, kelle tekstid ilkumisest kõrgemat väärtust kannavad, on endale juba uued avaldamiskeskkonnad leidnud, ülejäänud tekstid ongi ehk aeg maha matta ja hakata otsima uut keelt.
[1] S. Peetri, „FINAL CUT“ kui post-eestlaslik arhiiv. ERR.ee, 02.11.2017.
[2] M. Oidsalu, Nihilist.fm-i vastuoluline võitlus horisontaalse tsensuuriga. Vikerkaar, 2016, nr 7/8, lk 157.
[3] H. Allik. Kivi, paber, käärid. Kolmas vorm. Vikerkaar, 2016, nr 7/8, lk 183.
