Säru Kulknal

Lauri Sommer

Ilmunud Vikerkaares 2015, nr 3

Terekest, miks nii pikk nägu, härra? Oma emakeeles räägin teiega, eestit ei oska. Aru saan kyll, mul on naine yks teie omadest. Aga muidu vabandage, loll mehenäss, koolipaberit ei ole, kogu aeg siin passinud. Ma ju syndisin veel enne revolutsiooni ja läksin karja Lenini elu viimasel aastal. Võibolla ma räägiks praegu väga hästi, kui ajalugu oleks olnud teisiti. Aga meie ju teiega ajalugu ei tee. Surume kätt, etturid. Praegu ammugi pole peale naise kellegagi siin rääkida seda keelt. Teie vaatate viltu ja need linnavenelased jälle ytlevad, et ma räägin kolkakeelt, valesti ja pehmete s-iga. Kui Pihkvas poja juubelil restoranis häda peale tuli ja kysisin, kus on „nužnik“, siis kõik nooremad pistsid naerma. Aga mis inimene peab siis endaga tegema. Mina lihtsalt ei elanud „toaleti“ ajal. Me pole varem kohtund vist? Minu syda kyll on teile lahti, kui te normaalne mees olete. Teeme tervituseks yhe pitsi äkki, lähme minu praamivahi konkasse, siin kaldal on ju kylm passida? Novot, hoopis soojem. Terviseks härra… ja proua… eee… nojah. Mina olen selle Kolpino, või nagu teie tšuhnjaad ytlete, Kulkna saare praamimees Fedot Prohhorõtš Offitserov. Seto sõbrad ytlesid mulle lihtsalt Heeďka. Näe, siit aknast paistab meie saar täitsa hästi ära. See heleroheline seal suurest männist paremal on minu huutor. Ega te vist ei tea seda kohta, pole käinud. Seal kordoni varda otsas oli teie riigi lipp kunagi. Me oleme teie kyljealused, nagu mõne eesti hiiu vette visatud kivile kogunend muld. Meie kirik ju ainult umbes pool kilomeetrikest teie Audijassaarõ mant järvel. Teie omad sõitsid sadu kevadeid meile yle Kulkna kurgu nagu nilpsavad keeled oma paatidega. Tulite pidule, kirikupyhadeks ja kauplemiseks, ajasite päris muiste järvelt igasugu võõraid kaubalaevu meie lähedale. Mõni rikas suvitaja tuli ja jäi aurupaadiga meie kylje alla ankrusse ja syytas vööris suure tormialterna. Siis pidi Tsertvast paadiga sõudma ja nad kaldale tooma. Olid soolakala ja suitsukala, kohade ja tintide peale maiad. Viimane Romanovgi, see Nikolai Teine, olla noore kroonprintsina oma sõpradega Peipsi järvele ringi peale tegemisel siia tulnud. Ja rahvas laulis ta jalge ees maabumissillal „Boože tsarjaa hranii“, nagu pyhakule. Ta tõi saarele yhe keisri kahepäise kulliga raudmuna. Tagakyljel oli väikeste vanade tähtedega: „Troonipärija annetus“. See seisis meie metsavahelisel teel ikoonimajakese juures veel minu lapsepõlves. Kuhu sõja ajal kadus, ei tea keegi öelda. Võib-olla fritsud panid pimedas lennuki peale ja viisid ära? Noh, ja praamgi käis teie ja meie vahet, aga nyyd on veerand sajandit juba ots peal. Ainult mina oma parsaga sossutan kaks korda päevas vene poolele, aga andestust, ma ei saa teid kuidagi peale võtta. Näete neid kaameraid? Kordon jälgib pidevalt ja need piirivalvurid on nahaalid, ptyih siukseid. Neid ei salli rannarahvas ega saarerahvas. Piirivalve ei lase vabalt kalal käia, teeb passikontrolli ja võtab kõik valed näod praamilt maha. Ei teagi, mikspärast. Neil on seal kantooras suur kompjuuter, sellest siis vaatavad, kes milline on. Sugulased ikka saavad, kui propusk on kaasas. Võib-olla suure altkäemaksuga saaks teie ka, ma’i tea. Kurat, nad ei lase meie saare poistele kaugemalt tydrukuid kylla tuua, ja nii need poisid Pihkvasse ja Novgorodi ära lähevad. Ja elu jääb siin aina tyhjemaks, rohkem vanad veel koperdavad. Meil saarel ju midagi sõjalist tegelt ei ole, kehvad teed, lodud ja metsa natuke. Aga see on kellegi poliitika seal yleval, mis kohalike kaela peale tuleb. No miks ei saa kylas käia, yhes oleks huvitavam. Mul elab Mehikoormas mitu sugulast, aga otse minna ei saa. Ja ringiga mina vana inimene enam ei viitsi. A tegelt ka: ma ei saa aru, mis teil meie vastu on. Iga rahva hulgas on igasuguseid, ega me venelased ei ole mingid äravalitud koletised. Me oleme teie iidsed naabrid ja yksteist me tunneme nii heas kui halvas. Oleks ju hea Lyybnitsas laadal oma kala, sibulat, kalja ja kyynelauku myymas ja teie asju ostmas käia. Ja teie tuleksite Oudovasse, nagu minu lapsepõlves eestlased seal palju käisid. Igast nalja on meil saand, oleme yksteise tydrukuid naiseks võtnud, kirikus koos palund ja matustel käind, aga on ka pyygialade pärast kiskumist olnud muidugi. Kalaveed on ju omaette maailm. Teate kyll, väikest löömist võib olla ka poolsõprade vahel. Ma kiitleja ei ole, aga ytlen kohe ära, et meie oleme siin kõvemad mehed kui randlased olgu Vene või Eesti pool. Jah. Meid treenib järv. Musklid on võrguvedamise, sõudmise ja niitmise ja muu sellise värgiga kõigil kaunis suureks läinud. Ja me oleme pikad ka, see on juba esivanematelt tulnud asi. Piirissaare mehed kyll räägivad, et nemad on need kõige pikemad, aga no mis, võtku enne mõõdulint kätte, kiisanäod-nublud. Meiesuguseid veetaguseid kalevipoegi võib näha yhe teie kapitalistliku salaviina sildil kive pildumas. Naise sugulased sellise margi ykskord tõid, päris inimeste napski. Eks see teie presidentki ytles laulupidul hästi, et nii või naa tuleb meil kõigil yksteist puudutada, et yhe eestlase toiduks on teine eestlane ja kui rahvusi elab mitu koos, siis on see lõuna ju mitmekäiguline. Või noh, nii sain mina tema kõnest aru. Mul naine kuulab ikka Vikerraadiot, aga meil siin on raadioside kehv, ragiseb, piirivalve segajad peal. Et head isu siis, palume lauda, õed ja vennad, võtke ette, mis on eluleemes pehmeks keenud… See väike kohafilee, taliõun, leib ja sibul samakapitsi kõrval.

Et mis meil siis saarel on? Oot-oot, võtame ette ja siis…

Huhhh…. Nagu kõik teavad, on kaklemine see lõbu, mille ahvid leiutasid ja neid kohanud inimene heaks arvas tänasesse päeva kaasa tuua. Võitlus ja konkurentsia peab olema, sest mis neist meestest ilma selleta saaks. Meil on vanast ajast olnud see vastlakaklus esimese vereni. Sihuke päris magus asi. Kylmem või lörtsine ilm, aga ikka enamasti tuul ja siis oleme väljas, teeme nalja ja napsu enne, suure lumemehe veeretame, kui sula on, pärast kasukad maha ja läheb andmiseks. Poisid kasvavad sellega, mehed proovivad seal kätt ja kes ei proovi, see mingu naiste seeliku alla pussuhaisu hingama või vaimulikku seminari hallitama. Pappi ja vallakirjutajat me ei hakka nende asjadega kiusama, aga muud on kõik kohal. Ja ta on ka sõbralik värk natuke. Kui ikka kuĺatada, siis põhjalikult, lõõtsapilli, laulu, kiikumise, aupaukude ja naiste kisaga. Ja juurde võtta haljast seatapjat tõhusa sakuskaga. Ja rääkida ära kõik maailma jutud ja teha asjad omavahel täiega selgeks, et midagi ei vinduks. Pika vihaga mehi meie seas peaaegu ei ole.

Tuli nyyd meelde yks asi, mis oli kolmekymne neljandama aasta lihavõtete aegu. Rannad olid jälle rysijääd täis. Meie ei pääsenud järvele, no ykskõik. Me oleme vahel kaks kuud siin vangis, toidud kõik igaks petteks mandrilt ette ära valmis ostetud. Jääpyyk oli ka hea saagi toond, me nälga ei jäänud. Aga paatidega kirikulised ei pääsenud siia. Vat sellest oli kahju. Kirikusse mahtusime lahedamini ära, aga suurema summaga oleks lõbusam olnud. Ei peagi sisse mahtuma, kui seal sees käib õige asi. Võib lävelt ka yle teiste peade piiluda ja kuulata. Siiamaani läheme igal kevadel sinna teie kalda juurde Medli kylla Kristuse ylestõusmist tunnistama ja armu vastu võtma, paremad riided seljas. Isegi juuksed on korra aastas ära kammitud. Saatana Suurest Juukselahust või Kirikulõhest olete midagi kuulnud? Vot. Need meie esivanemad, kes siia saarele tulid kusagil Põhjasõja paiku vaenuväljalt kaugemale, olidki vanausulised. Pagesid siia oma ärakeelatud kommete pärast. Olid juba mitu sajandit emakese Venemaa ääre poole taganenud. Ma kyll ei saa aru, et miks ei või kahe sõrmega risti ette lyya ja ymber kiriku päripäeva käia. Pole nagu teada, et see Jumalat häiriks. No vot, tulid siia, alul palusid rannal ja metsas ja siis tegid Kulknasse pyhakoja ja Medlisse talsipyhi ja Tsertvasse lihavõtte tsässonad. Ja läks elu käima kirikukalendri järele. Vanal uuel aastal, mis nyyd on neljateistkymnendamale jaanuarile lykatud, hakkasid olema ristikäigud, mis lõpuks käisid läbi kõik meie kolm kyla ja tulid kirikusse tagasi. Karjalaskepäeval käis papp risti ja pyha veega ymber karjade, luges peale, pildus vett ja õnnistas. Peale veepillumist, kus siis alles pistsid vasikad jooksma! Veeristmise aegu oli Kolpinos jää peal ykskord nii palju inimesi, et jää langes sisse, nagu oleks Kristus tahtnud kõiki koos kasta. See oli suht kalda juures õnneks. Meie saare pered aitasid oma kalapyygi ja põllutööga seda Rjapinos olnud kloostrit, osad läksidki ära sinna. Ja kui yhel talvel mingi turkide või masuurikute väesalk yle jää siia sattus ja meid ära ryystas ja maha põletas, siis tehti kõigepealt korda kirik. Kuni taresid ehitati, magas rahvas kiriku eeskoja põrandale pajuokstele pandud purjede peal. Ukse alt viskas vahel tuult ja aldõris kyynlad põlesid. Ja korra nad maganud seal koos kirstu ja surnuvalvajate itkudega, sest keegi nende mees oli järvel omaette õnge loopimas ja laulmas käinud, tormiga koju aerutamisega hiljaks jäänd ja uppund ja kaldale uhutud. Ja seal kirikuööbimistel olid inimestel paranemised ja pyhad unenäod olnud. Inglid näitasid nende järeltulijate saatust ja laususid nende sydame kohal mingeid sihukseid lauseid, mida teistele ei tohtinud välja lobiseda. Neil oli jah niiviisi, et parem elati trobikonnas koos, kui et palvel käimata jäi. Ja kodudes oli veel see svetlitsa mäng, teate kyll… Ah et endalgi on? No seda enam. Võtke veel, näe, seda, see on eile pyytud ja täna hommikul pannil käinud.

Jjjjahhhh… Aga aeg läks ja rahvast liigutati ringi, võeti naisi mujalt, mehi ka tuli. See vana usuveri jäi meie sees aina lahjemaks. Elu tundus ikka nagu magus ubin. Et tahaks sealt mõne tyki ikka haugata. No ega keegi siin ketseriks hakand või arvand, et Jumalukest ei olegi. Kus sa sellega. Ikka on. Aga ta ei tundund meile enam nii kange peremees, keda koguaeg orjama peaks. Mõni sissetoodud silmarõõm kasvatas oma mehe enda järgi ymber, ilmalikuks. Teine mees käis linnades turul kauplemas ja läks paremini, ehitas kenama maja siis. Teised vaatasid, et näe, kuidas oskab, ka peaks proovima. Tuli kaupmehe veri või lihtsalt logardi oma, sest kui raha taga ei aja, siis milleks rabelda. Viska parem jalad seinale või kola mööda kyla. Kuidagi ikka saab läbi. Ja see on olnud mitu-mitu põlve. Mina olen ka täitsa pagan valmis, istinnõi krest. Seda ma kuulen kyll, et kirikus nad ikka laulavad ilusti. Mõni selline habemik taat ja risti heitmiseks põlvili laskev eideke siin veel on. Need on toredad kyll. Aga yldiselt me suurt enam kirikus ei käi. Vanemad veel mäletavad, kuidas käidi. Ainult Lihavõtted on tõesti selline pyha, et rohigi ei kasva. No ja sel muistsel aastal, millest ma rääkida tahtsin, oli samamoodi see ilotamine, viiruk ja pyha vesi, ristikäik ja ukse ees need lihavõtte suudlused ja tõelise ylestõusmise kinnitused. No seal võis ju ka saare ilusamad tydrukud läbi musitada! Nyhkisin enne tuhaga hambaid ja loputasin allika veega, et suu oleks viks ja viisakas. Sai teada, kes kuidas maitses. Kui me väiksemad poisid olime, siis olid meil kirikus käärid kaasas ja lõikasime seto tydrukutel seljatagant neid paelu salaja ära ja pärast väljas vaatasime, et kes oli rohkem kätte saanud. Nad ei tohtind teenuski ajal meie peale häält ka tõsta. Aga yhele omakyla tydrukule ma andsin sel aastal ymber kiriku ristikäigul salaja lihavõttemuna. Ma olin selle koorele hanesule ja tindiga siukse… ee… no värsi talle peale kirjutanud. Te muidugi ei usu, aga ma oskasin meiekyla poistest ainukesena selgete tähtedega kirjutada! Papp pinnis teisi ka õpata, aga need ei saanud selgeks. Ytlesid, et see hanesulega kritseldamine on liiga raske töö. Et nad parem aerutavad või nii. Aga see tydruk hakkas mulle just tookord tõeliselt meeldima. Tal ilus must roosidega rätt oli peas ja näo tsõõr õhetas seal räti keskel. Natuke häbi oli juurde minna, aga õnneks seda andmist keegi teine ei näind. Kyllap Ilme sõi selle muna ära ja sellepärast ta vist mulle tuligi, kui ma talu pärisin ja võtmise võimalus tekkis, ainult need salmi sõnad unustas koos elades ära… Vaatasin pärast teenuskit ringi ja rahva näod kõik millestki nagu õhetasid. Eks endal oli ka selline keltsast nina välja tõstva sinilille tunne. … Või-võih…

Aga jah, eelmisel ööl oli jälle natuke kylmetanud ja päeval paariks tunniks tuli järvelt kagutuulega saarele selline lumelinik, et mõne tunniga sadas kymme sentimeenrit. Teenistusele mindi musta teega ja tuldi tagasi jummala valget teed. Rahvas kobis rahulolevalt koju, maitsesid seal pyhadetoite ja olid yldiselt heas tujus. Esimese pyha õhtuks tuli peaaegu kogu jalul olev saarerahvas, kokku vist oma 300 hinge, Tsertvasse platsile. Seal oli sihuke pidune meeleolu sisse säetud. Tsässona uksed olid lahti, kyynlad vilkusid analoi peal. Meil on see Nahtsi Kihvti-Eest-Hoidja tsässon, ilus maakividest ja tellistest, teie pool selliseid vist ei olegi. Miroljubovi taat laulis väikse palve, käisime Jumalale jalga kummardamas ja siis oli selle asjaga korras. Edasi risti-rästi majadest sisse ja välja aelemine ja hoovis seletamine, igalyhel tasapisi oma jutud eri ilmakaartesse hargnemas, platsil kiigud ja lõõtspill. Syya toodi natuke laudade peale. Tule tegime yles ja nii ta veeres.

Esialgu ei olnudki nagu midagi. Tavaline kirmask. Siis kaks kerge auru all naaberkylade poissi said seal lõkkeplatsi väraval kokku ja põrnitsesid teineteist pika pilguga. Preobraženski Petka pani Svatanovi Jakole prooviks laksu vastu hambaid. Jako tegi suu lahti, ning lähedalolijad vaatasid sinna sisse. Ylevalt reast paremalt seitsmes hammas loksus natuke kõhklevalt edasi-tagasi ja kukkus verises seelikus kõnniteele. Keerutas seal mõne tiiru ringi ka. See mõjus teistele nagu lahingutrompet ratsahobustele. Aaaa, meelde tuli, seal hobused olidki. Oot, mis nende vendade nimi nyyd oli, yhtki pole praegu siia jäänd, viidi Siberisse või jäid sõtta, oh, vana pea, kõiki tundsin, yks oli isegi natuke sõber ka, nimi on keele peal… „sylita välja!“… mmm… Morozovid olid, jah, need olid meie kylas sellised vennad, kes olid oma rikkuse pärast alati ylbed olnud. Ykskord uhkustasid, et vaat kus meie naistel on ikka kirikus kõpsukingad ja peened linna kapronsukad, teie matsid oma kodutehtud lõimesukkadega ei saa näolegi. Aga ise nad olid just pyhade-eelsel ööl meie pere pyynistest vargil käimisega vahele jäänd, võtsime naabrid ka yhes, said vastu hambaid ja vaen muidugi tekkis. Vat siis kõik need neli venda kappasid tallist välja oma tulistel hobustel ja otse rahvahulga sisse. Ja rahva sees peksid ratsusid veel kantsikutega, et need lõhkuma läheks. Peetka tagajalgadele tõusnud lauk lõi kabjaga suure haava Muravljovi Timoska kätte ja Pavka võik astus peale põgenemise rysinas kukkunud Hilpa Seenka jalale, nii et poiss lonkas päris hauani. Ja vat mihuke asi. Isegi neil, kes seda polnud näinud, kasvõi kaldal tammi kividel järve vaadates napsutanud meestel sel hetkel sees kuidagi kihvatas. Oli tunne, nagu oleks kuri tuul läbi nende hinge puhunud, kuigi rannal oli tuulevaikus. Nad mulle pärast rääkisid. Paadivanem Kondrat näiteks haaras suure pussi ja hakkas kive mööda Juhot taga ajama. See oli talt kevadel mitu korda söödajahu varastanud, vasikas jäi lõpuks otsa ja lõppis ja vasikad olid Kondrati lemmikud loomad. Juho, tema oli saare ainuke karjalane, ta keeras majade poole, jooksis mitu ringi ymber Miko Ljuuba tare, kuni puukuuris pakust endale kah pussi leidis. Läksid tagasi ja hakkasid seal järve ääres kividel ringi kargama ja teineteist surkima, siia haav ja sinna kriim. Varsti nad viskasid noad ära, sest said aru, et see pole ikka õige asi. Õige viha puhul on tähtis puudutus, puudutus. Et tunned teise luid ja liikmeid oma käe, jala, põlve või peaga. Muljud sooni ja lihaseid. Ja näed verd, kui täkke läheb. See paneb purju. No siis läksid käsipidi kokku. Vajusid porri pikali. Veeresid seal ringi. Ei näinudki, kuhu nad lõpuks jäid. Neil muidugi ongi see, et nagu täis jäävad, leiavad ikka teineteist yles. Niiviisi!

Aga teised mehed hakkasid ka lööma. Eks oli mõnedel ka varustust kaasas või käepärast. Tinaplommiga kummivoolikud ja mis koote ja nukke keegi veel endale oli teinud. Kuidagimoodi olid nad ikka need ligi võtnud, kuigi tulid pyhade kirmasele! Kaklusi on meil ikka aeg-ajalt, aga siin oli midagi teistmoodi. Vägivald läks seekord laiali nagu kulutuli. Kõigil hakkasid rusikad sygelema ja mindi kallale sellele, kes lähedal oli. Me rääkisime sõber Kiriläga mingit naljust, itsitasime mõlemad, aga järgmisel hetkel olin ma tal vahkvihaga nina verele löönud ja tema mulle nii kõhtu virutand, et mul jäi hing kinni. Ma mõtlen siiani, mis see asi oli, aga ei leia seletust. No aga yldiselt läks mul kõik veel hästi, nagu laulus: „Lõin ja sain seal minagi, viga polnd aga midagi.“ See mõni sinikas või valus käsi paranes õige salviga peagi ära. Aga varsti kakles kogu saare meessugu, oma sada viiskymmend hinge. Või õieti, kui nyyd raamatupidaja moodi öelda, siis sada kolmkymmend kolm. Seitse oli meil ema seelikust kinni hoidvaid poisikesi. Viis meest olid talvest saati teie poolel tööl. Yks oli just Lihavõtte öösel hinge heitnud ja asutas taevasse minekut. Kolpinos istusid kaks ätti leelõuka ees ja jutustasid nooruse ulakusi. Medlis palvetasid kolm habemikku igayks omas tares. Ja papp ja piissaŕ olid ka vankriga tagasi kiriklasse sõitnud ja lasid seal toruga grammofonilt Vertinskit kuulates kristallpitsidest slivovitši. Osa naisi pages ära. Teised seisid ja naagutasid oma mehi. Mõni ässitas takka ja mõni proovis kätt ka. Ja Preobraženski Ooĺa, kes oli viimaseid aegu õnnistatud seisukorras, nägi yhe mehe lõhkist kõhtu ja tal hakkasid ehmatusest tuhud. Vanad naised viisid ta kõrvalmajja ja ta sai keset kaklust ysna kähku oma teise poisikesega maha. Vat sellest tuleb alles rusikakangelane! Muud mehed ryhmasid edasi. Semmo aia lipid läksid tasapisi käiku. Mõned koljatid korjasid kive ja viskasid teisi. Kui viltu läks, tulid teinekord kaks meest yhele peale ja tegid ta tymaks. Nagu Krõlla Miko. Keegi vingamees, kelle nimi praegu meelde ei tule, lõhkus teise maja, aknad sisse, uksed eest ära. Sai labidaga pähe. Ja vist juba päris kaua käis seal kõige järveäärsemas hoovis tasavägine maadlus Rõžovi vendade Borka ja Pimka vahel. Läks hämaraks, aga päris pime ei olnud. Lõke põles, naised panid mõned laternad roika otsa rippuma ja taevas oli viiruke valgust. Vanapoole kuu tõusis. Kui selle valgus juba tunda oli, siis sai selgeks ka nende heitluse tulemus. Borka hoidis kuu poole, nii et see talle selja poolt peale paistis ja sai jagu. Pani pikali. Ronis vastasele kaksiratsi otsa, pani paugu vastu vahtimist. Vend kustus ära ja tema läks toast kapist seda koirohu peal hoitud võidunapsi otsima. Eks karjatsurad proovisid ka serva teha. Silgupuhastaja-Vitjok virutas Krõškale malmpajaga vastu pead ja tolle kõrvast lendas pool aju välja. Enne olid tal koolis viied, pärast kahed-kolmed. Puhas matemaatika. Seal Kulknas elas ka yks rusikavõitluse meistrimees, Feodossi Troparii, kes ise ytles, et ta oli Tallinna linnas Luuriku käe all ja kangi tõstes maadlemist ja laksimist õppinud ja kõik nipid on tal selged ja kasutusel. Tema peavaenlane oli saare kõige pikem mees Andri, kes sai tast alati rohkem kala. „Situ pyksi, aga ära perset pyhi! Kalad otsas!“ ytles Troopka talle ja väänas teisel rapsti käe otsast, viskas sõnnikuhunnikule. Aga see käsi ei kangestunud kohe, vaid tõmbus kokku ja vibutas oma rebijale veel viimast korda rusikat. Andri valas selja taga olnud aialipiga Tropile vastu vahtimist. Nii labast lööki polnud meie kyla rusikaõpetlane muidugi oodanud. Ta vajus sedasi joonelt porilompi, nagu oleks vineerist tehtud, naelaauk põiki läbi nina ja aialipp peas kinni. Umbjoobes Andri võpatas ja tundis, et verd jookseb vasakult alla ja hakkas aru saama, et tal on midagi puudu. Vaatas käe kohale, nägi liharibasid ja minestas. Kukkus Tropsi kõrvale ja seal nad lamasid, nagu maateaduse tunnis tukkuma jäänud pinginaabrid. Kaklejad astusid neile aeg-ajalt peale. Plats läks ligedaks. Meeste peast kukkunud lundid vedelesid poris ja enam neid kanda ei saanudki. Trobi haavast voolav veri leotas teise kuhvti täitsa ära, läks niimoodi korpa. Sadama juures hakkas kaldavesi mõnes kohas verest punetama. Järvelt tuli tihedaid pilvi, Oudova pool sähvis välke, kusagil lähedal kõmatas esimene kevadine pikne. Pärast nähti, et vana pedak oli saare keskel pooleks läinud.

Läheb veel? Juba aitab? Aga hea kyll. Proua? Nojah, autoga. Kurki ikka võtate? Ma teeks kyll yhe…

Ehhh… Aga sellega veel asi ei jäänud. Rimmi juures kaklesid mehed laudas. Mikit virutas kätte juhtunud lypsikuga kabelimatsu vastu paastu pidanud Miitra suurt tyhja kõhtu, mis kumises nagu kirikukell, ja see hääl valgus laudas laiali, voolas uksest ja aknast välja yle peoplatsi, ja metsade kohalt järvele laiali. Saar nõksatas ja pööras ennast. Kaklejad ja manukad leidsid end jälle Medlist. Kui pärast räägiti, siis kõik tunnistasid, et nägid kirikuesist platsi ja maju nii palju, kui poolvalges või tule juures näha võis. Ainult kaks usklikku taati, papp ja piisaŕ eitasid seda. Aga nemad vist ei vaadanud välja oma tubade aknast. See nägemine kestis meil kõigil ehk veerand tundi. Ja siis olime kuidagi tagasi seal, kus enne seda kõmisevat matsu, Tsertva tsässona juures. Tsässona lävel seisis yleeile surnud Petra Ogahvan. Ta oli kirstust välja tulnud, ei pöörand kellelegi tähelepanu, läks sõnatult kuhugi. Ja surnuaia väravast astus välja kamp kooljaid. Nendest esimene oli Kiila Ivvań. Ta läks Kulla Kosta juurde ja rabas sel rinnust kinni. Ytles midagi sellist, et „siin sa koer seisadki. Laine lõid mult yle ja nyyd sa teda näljutad ja peksad juba viisteist aastat. Minu haualegi ei lase, kui ta tulla tahab. Tytre oled ära ryvetanud, raisk. Suvilinnuke on otsa jäänud ja teie poeg on sinu roppuse pärast kidura persega, käib seinaääri mööda, kardab muudkui, et lyyakse. Närigu kõik kuradid sinu munakotte, haige värdjas!“ „Jää vait, sa oled kymme aastat surnud ja lõpp sellega. Kuulge kõik, mis mulle Laints ytles. Ta ytles, et Ivvańil ei seisnud sugugi. Ma ei tea, kas sa sidusid riista mingi toru kylge või kuidas sa yldse selle lapse valmis tegid. Või käis keegi abis. Äkki mina käisingi. Hähää. Mine keera tagasi kirstu ja topi oma suu mulda täis, kuradi äpu. Ma ei viitsi sind sõimatagi.“ „Kohe näeme, kes on elus ja kes surnud,“ oli Ivvań vastu ytlend ja lennutand oma rusika Kosta näkku. Tegi põske mõlgi ja pani mehe pikali. Vastu puutyvesid ja oma põlvi tagus selle reeturi nägu, kes kunagi oli olnud tema sõber ja topsivend, nõudnud samas paadis võrkegi. Muidu kõva kakleja Kosta ei saanud talle yhtegi matsu vastu panna, teise viha ei olnud siit ilmast. Viimaks virutas Ivvań Kosta verise morda vastu surnuaia väravaposti, pyhkis käed tema riietesse puhtaks, sylitas peale ja läks tagasi. Tema järel läksid väiksemate asjade ajajad. Kõigil olid maa sees lebamisest kõvad jäised nukid ja kivised liikmed. Valu nad ei tundnud vist. Kõik maksid oma jao kätte ja nende käest ei pääsenud keegi pakku. Kui vaja, lõid ukse maha, ronisid aknast või tulid lakka ja katusele järgi. Ja läksid pärast tasakesi ykshaaval tagasi. Kus nad oma haudadele heitsid, sinna olid mulda sulanud inimese kujulised jäljed. Viimane pani väravad kinni. Surnute järel tuli piirivalvurite rygement ja nendega ka see Kulkna politseinik Kera, rummuga myts peas ja kummist kantsik käes. Need siis hakkasid viimaseid kaklejaid lahutama. See käis kergelt, sest kõik olid juba nõrgad või hirmul. Neil oli velsker kaasas, lappis ja putitas vaeskesi, tegi syste, õmbles kokku, andis valu vaigistavat rohtu. Kosta lebas surnuaia ees nagu verine kott, kuni Laine asjast kuulis ja ta koju tiris. Ravimtaimede tundja ämm sidus ta haavad kinni, mees oli ainult niimoodi nõrgalt ohand. Paranes nädala, paranes teise, kõik korda ei läind, aga tuli jalule. Siis läks surnuaeda, kusi Ivvańi haua peale, trampis kalmu segi ja pani risti tagurpidi kõigi paremate sõnade saatel. Aga jäi ikkagi kiduma ja kaldus ise ka sygiseks kalmu. Jumal juhatas nii, et ta maeti Ivvańi lähedale. Nende suguvõsade platsid on seal palju inimpõlvi kõrvuti olnud. Ja Kõigi Eksijate Hingede pyhal kuuleb Tsertva rahvas kabeliaia poolt ikka nende kahe mehe kaklust ja sõimu. Terve öö madistavad. Mis sa hing siukse asja peale teed. Papp pildus mitu korda pyha vett, ei aidand. ’Tea, misse on. Vanakesed siis suruvad kaks patja kõrvadele, paluvad ja syytavad svetlitsasse kyynla, joomamehed võtavad rahustava napsi, nooremad keeravad teleka või kompjuuteri hääle kõvemaks.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon