Rosenbergi ksetra

NIKOLAI KARAJEV

„Budist ei anna oma tegudest kellelegi aru, kuid tema teod mõistavad ise tema üle kohut ning valmistavad talle ette seda kohta, kuhu ta asub pärast surma.“
Isaac Jacob Schmidt

„Ja isegi meie praegused surmaväljad löövad kord jälle õide.“
Alfred Rosenberg

1

Unustamatu 1919. aasta november juhtus Revalis olema kärekülm, just nagu budistliku põrgu viies ring, mida nimetatakse Huhuva naraka’ks ehk Plagisevate Hammaste põrguks. Need, kes asuvad selles ringis, vappuvad hirmsais külmavärinais, palju jubedamates kui eelmises ringis, kus patused hinged üksnes uluvad külmast. Ent, ütles endale Otto, mähkudes määrdunud ja auklikku sinelisse, viienda ringi ohvri käbarad ei käi siiski nii sandisti nagu kuuenda ringi ehk Sinise Lootose põrgu ohvril, kellel tõmbub nahk jubedal kombel siniseks; aga veel sügavamatest külmadest põrgutest ei taha mõeldagi.

Mõelda tahtnuks hoopis Idapealinnast, Tokyost. Äärmisel juhul Põhjapealinnast, Peterburist, mida Otto ei harjunudki Petrogradiks kutsuma, ei jõudnud. Revalist, mis oli nüüd samuti pealinn, polnud tahtmist midagi teada. Otto oli siin justkui lõksus kinni: vaikses külmas õhtus Ziegelskoppeli kalmistul, seisma jäänud ajas, sulgunud ruumis. Reval, Reval, pomises ta endamisi. Rev-val, ville des rêves, unistuste linn. Ja ville du réveil, virgumise linn. Ei mingit tolku. Külm on.

Otto niheles pingil, püüdes vaigistada tuima valu rinnus. Läbi hammaste pigistusid iseenesest jaapanikeelsed vandesõnad: kasvõi selline kättesaamatu Ida raasuke siin pilkasuses, igast küljest ümbritsevas Läänes. Kõrval kääksatas kaeblikult läbikülmunud ronk. Edgar Poe? Ära mitte loodagi: Bashō.

Ning luitunud gravüüri mööda, nirvaana ekraani mööda (öelnuks siis keegi Gautamale šaakjate hõimust, et nõnda hakatakse läänemaades kutsuma kino), alt vaevu valgustatud taevakookoni pahupoolt mööda hakkasid ülevalt alla liuglema ideogrammid:

… kareeda ni karasu no tomarikeri aki no kure …

„Palja oksa peal kössitab, köhatab ronk. Sügise õhtu.“

Senikaua kui suudan tõlkida jaapani luulet, ma elan.

Otto sulges õndsalt silmad ja kujutles imet: kuidas luteri kirikaias moodustub pilvekahlust viivuks jaapani poeedi viirastus. Kuid otse loomulikult ei materialiseeru siin mingi Matsuo Bashō, et rõõmustada Revalis surevat noort teadusdoktorit, jaapani keele ja kirjanduse õppejõudu, Peterburi, ptüi, Petrogradi ülikooli professorit, lootustandvat budoloogi, kolmeteist keelt päris kenakesti valdavat budisti ja võiks öelda, budistlikku filosoofi. Sest kus on nüüd too Bashō? Seal, kuhu budistlik filosoof õige pea ise satub.

Isegi mitte nii: kus on nüüd see, mis kunagi oli moodustanud Bashō isiksuse, tema pisimad jagamatud algosakesed: dharmad, kunagiste kirgede jälgedega klaasitükikesed illusoorse „mina“ kaleidoskoobis? Sest kui Šākjamunil on õigus, siis ei ole mingit mõtet Bashōd otsida, ja ette kujutada samuti mitte. Kui Šākjamunil on õigus, siis oleme me kõik, ja mina sealhulgas, elementide kogum, ei enamat. Tuleb surm, elemendid paigutuvad ümber, tuleb uus elu. Mitte keegi ei jää iseendaks. Ei, ma tean kõike, ma mäletan kõike. Ma tean ja mäletan liiga paljut. Ma võin pidada teile, aulik ronk, terve loengu budismist. Aga veel parem – mitu loengut. Terve sarja loenguid, pikki nagu
Abhidharmakośa jaotused või lühikesi nagu zenilikud koanid. Loengud varasest budismist, keskaegsest budismist, nüüdisaegsest budismist, Hiina ja Jaapani budismist, budismi erinevatest sektidest… Kolm kuud tagasi, mu jumal, tühised kolm kuud tagasi, kujutate ette? pidasime Aasia Muuseumis loenguid – meie, koos mu võrratute õpetajate Sergei Fjodorovitši ja Fjodor Ippolitovitšiga – kas nad on veel elus?

… kareeda ni …

Kui tõuseks kuu, oleks mõistagi kergem.

Ent sügise puhul raagus okste rägast tungis läbi vaid kahvatu Balti valgus. Peaaegu et Mu Qi „Loojang kaluriküla kohal“. Külmast kange teadvus manas laugude sisekülgedele vastumeelselt Mu Qi teise pildi, triptühhoni, mida Otto oli näinud Kyōtos Ryūhōzani kloostris: kurg, bodhisattva Kannon ja ahvid. Kurg sümboliseerib talve. Ühelt oksalt teisele hüppav ahv on sansaararatta 12-kodaralise pöia kolmas etapp, rahutu teadvuse sümbol. Minu teadvuse. Käes on novembri viimased päevad, talv tungib peale kõikidel rinnetel, mina aga klammerdun nende okste külge, sest …

Kuid, aulik ronk, budismil ei ole nihilismi, agnostitsismi, illusionismiga midagi pistmist. Budism on pääsemise religioon. Üldiselt eksisteerib mitmeid erinevaid budisme, kuid nende kõikide tuum on pääsemine. Nirvaana, täiesti õige. Häda on selles, mu kulla lind, et nirvaanal ei saa sabast kinni napsata. Mina ei saa. Ei õnnestunud. Kellele ma oma lüüasaamist tunnistan?

Ma tean liiga palju, vaat milles on häda. Ma tean, mida on nirvaana tähendanud idamaa mungale ja jaapani poeedile ja hiinlasest filosoofile. Kuid ma ei tea, mida nirvaana minu jaoks tähendab. Kogu minu eksistentsi illusoorsusest hoolimata vabisen ma praegusel hetkel vappekülmast, kurgus kipitab jubedalt, mu keel on läinud tumepunaseks ja kattunud vastiku lööbega. Ma nägin teda täna hommikul katkisest peeglist – ta meenutab täisküpset maasikat. Hiiglasuurt täisküpset maasikat. Mul on tunne, kulla ronk, et ma olen suremas. Ja nii ma siis tulin vaistlikult nagu äraaetud loom kõige trööstitumasse surnuaeda selles kuupaistetus, paistetavas, kurtuvas maailmas, Ziegelskoppeli kalmistule, kuhu mind mõne päeva pärast ka maetakse, ning ma ei taha mitte midagi, ainult magama jääda, aegamööda, kuhtuda, lahustuda Revali olematusse. Saada videvikuks, valkjaks uduks, kaarna kraaksatuseks. Kaduda. Kuidas Edwin Arnoldil oligi: when the lamp is drained whither is fled the flame? Kus peidavad end kustunud lampide leegid? Kuhu ma kaon?

Kuu ei tõuse. Täiskuu vaatlemine on kirgastunud mõistuse sümbol. Aga minust ei lase valu lahti. Mu südames on jäine varb. Ma ei saa surra siin Revalis ja praegu, mil ma olen nii noor ja tean nii palju, ja suudan nii palju. Kus on minu nirvaana? Ma saan aru, aulik ronk, juba säärane küsimusepüstitus tähendab, et nirvaana on minu jaoks niisama kaugel kui taevas. Vilets budist olen, kui kadestan isegi surmaga silmitsi seistes budasid ja bodhisattvaid. Kuid…

Kui ma ära suren, lakkan ma olemast ning kõik, mida ma tean, kõik, mida olen jõudnud mõista ja jõuan veel, oleksin jõudnud mõista, kaob; klaasitükikestega kaleidoskoop plahvatab, teadvuse niidid harunevad lahti ning järgmises elus, mil ja kui see tuleb, olen ma mitte mina, minu „mina“ saab teiseks, mina aga, mina suren igaveseks. Jäävad klaasitükikesed-dharmad, sogased viimaste kuude ja päevade argiporist, vaesusest, meeleheitest, haisvatest hobuste ja inimeste laipadest, jumalakartmatutest punavalgetest malenuppudest Euroopa unustatud servas, nagu ka tüüfust kandvatest täidest ja vihmaveega ära uhutud teedest. Nagu oleks öelnud Fjodor Ippolitovitš, elementaarsete psühhofüüsiliste seisundite voog ei katke. Kuid mina ju, mina suren. Mina ei ole mina. Mitte-mina, anātman, mu ga jaapani keeles. Mu ga mu chu, mitte-mina-une-sees…

Kui palju sõnu, kui palju tarbetuid sõnu, et vaid mitte öelda: ma kardan surma.

Kurk. Panna silmad kinni. Meenutada head. Elfriede. Tokyo laht. Budavälja mantrat leelotav Shingoni õpetaja. „Süda on lukk, nimi on võti.“ Zenilik vaatluskoda Ryūhōzanis. Hinges on selline kergus, nagu mängiks Chopin…

Otto mäletas, et kergus oli kahtlemata olnud, aga vaat kergust ennast ei mäletanud. Kui läbi kõri tõmmatakse pikkamööda roostes tulikuuma ketti, ei saa kergust olla. Süda. Hirmus maasikane keel. Ei, tõsijutt, kärvaks juba rutemini; kas ma vedasin end vanalinnast siia kalmuaeda ilmaasjata? Elfriede paneb mu mulla alla ja purjetab, niipea kui kohalik võim lubab, Helsingforsi…

Namu Amida butsu… Ei, korda palju tahes nembutsu! nembutsu! nembutsu!, kergem ei hakka. Amida, õhtumaa buda, lama sabach-thani? Kus peidab end minu nirvaana? Kuidas ma avan…

2

„Kas lubathe …“

Otto krimpsutas nägu, kangutas tundetud silmalaud lahti, keeras pead. Vastust ära ootamata laskus juba tema kõrvale tundmatu härra – lühemat kasvu, seljas aastaajale mittevastav tolmumantel ja peas elegantne kaabu. „Kas lubate“ oli ta öelnud vene keeles, kuid aktsent ja kohmakas „the“ reetsid temas kohemaid samasuguse baltisakslase nagu Otto.

Freilich,“ poetas Otto.

„Te olete sakslane!“ kuulutas härra mõningase üllatusega, minnes üle saksa keelele.

„Kas lootsite kohata luteri kalmistul venelast?“

„Andke andeks. Teie riietus. Sõjaväeline. Ma arvasin, et te olete vene sõdur…“

„Ah see,“ noogutas Otto. „See pärineb surnult. Minu oma tuli maha müüa. Juba Narvas. Krosside eest, muidu oleksime nälga surnud.“

„Te pole kohalik?“ täpsustas härra.

„Me naisega põgenesime Peterburist. Õigemini Pavlovskist.“

„Koos loodearmeelastega?“

„Te olete läbinägelik.“

„Tähendab, te vihkate nagu me kõik bolševikke.“ Härra nägu selgines. Otto ei kostnud midagi. „Niisiis, te tulete Peterburist…“

„Ma õppisin seal. Kaitsesin väitekirja. Pidin hakkama õpetama, kuid…“

„Kas te sündisite Peterburis?“

„Ei, Friedrichstadtis.“

„Nüüd on see teine riik.“

„Vist jah.“

„Millest teie väitekiri oli?“

Otto ohkas.

„Sissejuhatus budismi uurimisse Jaapani ja Hiina allikate põhjal.“

„Uhke,“ lausus härra täiesti ilmetult. „Noh, ja mina olen kohalik. Sündisin Revalis…“

Aga mina suren Revalis.

„… Õppisin Riias. Mõtlen Münchenisse kolida.“

„Siis minge parem ära.“

„Mispärast?“

„Ma olen haige. Mitte tüüfus, sarlakid, kuid ikkagi. Te võite nakatuda.“

„Pole hullu,“ rehmas härra. „Lubage soovida teile kiiret paranemist…“

Jutuajamine meenutas farssi. Nō-teater. Täpselt: oni mono, lustakas näitemäng kalmistul kokku trehvanud kurjadest vaimudest. Mõlemad teesklevad, et on inimesed, kumbki püüab teist tüssata, meelitada surma püünisesse, saata Huhuva naraka’sse või kuhugi kaugemale. Issand, kuidas ma küll surra ei taha.

„Kummaline on niiviisi kalmistul kokku sattuda,“ ütles härra rõõmutult. „Andke andeks, ma ei tutvustanud end kohe. Alfred Rosenberg.“

„Rosenberg?“

Otto vaatas Alfredile otsa; too naeratas, kuid nagu öeldakse, ainult huultega. Pilk oli tuhm, raske, tähelepanelik. Tuhkhall nägu. Ja ikkagi on ta minust selgelt noorem. Ja õnnelikum. Kohe kindlasti ei tule tal nälga tunda.

„Mina… Mina olen ka. Otto Rosenberg.“

„On see vast kokkusattumus! Muuseas, kas teate, et Saksamaal ei peeta meie perekonnanime saksalikuks? Kujutage ette, hahaa. Teid võidakse seal kogunisti juudiks pidada!“

Otto kehitas õlgu.

„Mul ükskõik. Kui ma siin, Eestimaal, ära ei sure, siis Saksamaale ma kibelema ei hakka.“

„Kuhu siis? Ameerikasse?“

„Pigem Jaapanisse.“

„Nojaa, te olete ju Aasia spetsialist.“

„Ma olen mõned aastad Jaapanis elanud. Tahaksin väga tagasi minna. Mul on suured plaanid. Neljakeelne sõnaraamat. Hiina-inglise-vene-jaapani…“

„Ilma saksa keeleta? Sakslase kohta veider.“

„Kas te olete kirstutegija?“

„Miks te seda arvate?“

„Andestust. Te näete välja nagu kirstutegija. Me oleme surnuaias, lihtne süllogism…“

„Ei, ma olen arhitekt. Muuseas, mu diplomitööks oli krematoorium. Naljakas.“

„Pole kindel… Vabandust, kas teil on keegi siia maetud?“

„Minul? Jah, loomulikult. Ema ja isa. Ema suri ammu, ma olin kahekuune. Tiisikus. Isa läks hiljem ja teda ma isegi mäletan. Häguselt. Nad mõlemad puhkavad seal.“ Alfred osutas närtsinud lõuaga nõksates tumedatele kabelitele ja raudristidega piiretele. „Aga teil?“

„Siia mitte kedagi.“

„Lubage küsida, mida te siis surnuaias teete?“

„Suren.“

Alfred kihistas naerda. Ta arvab, et ma teen nalja. Ah, mis vahet seal on, mida ta mõtleb.

„Andke andeks,“ sõnas Alfred. „Ma lihtsalt… Me oleme teiega otsekui gooti romaani sisse sattunud. Õhtu, peaaegu öö. Surnuaed. Te olete suremas. Mina olen võib-olla kõige viimane inimene, keda te selles ilmas näete. Mis seal saab, pole veel teada. Me kohtusime juhuslikult, kuid meil on kahe peale üks perekonnanimi, järelikult ei ole see päris juhuslik – kosmilistel kaaludel, nii-öelda. Nii et kui te tahate pihtida… Kui teil on mingi saladus, võite julgesti selle minule usaldada.“

Ning Alfred kummardas abivalmilt, pakkudes soliidset punast kõrva:

„Noh?“

„Mis noh?“

„Pihtige mulle oma saladus!“

„Teate,“ lausus Otto pikkamisi, „kui ma oleksin kristlane, siis arvaksin, et te olete saatan. Öö, kalmistu, deemon peibutab eksinud hinge…“

Alfred puhkes naerma.

„Kas ma olen siis kristliku saatana moodi? Kuradi moodi?“

„Ei ole. Pealegi ma ei ole kristlane.“

„Olete ateist?“

„Budist.“

„Budism. Muidugi. Paraku tean ma sellest usundist liiga vähe. Üldteada asju. Karma, mida ümbritseb musttuhat budistliku filosoofia saladust…“

Just, kõikse õigem aeg väga pikkade loengute sarja pidamiseks.

„Pole tähtis.“

Alfred jäi vakka, tema nägu kaabu all kivines. Aga nahk meelekohtadel mügardub. Kas ta kiristab hambaid või? Närveerib? Miks ta närveerib?

„Pidage. Pidage… Otto Rosenberg… Professor Otto Rosenberg! Teie see siis oletegi?“

„Jah, kuid…“

„Ja te olete elanud Jaapanis! Kõik klapib. Ütelge, kas te leidsite seal tõesti teadusele tundmatuid käsikirju, mis heidavad Buddha õpetusele uut valgust?“

Otto piilus silmanurgast Alfredit. Too vaatas kuskile kaugusse-kõrgusse, vaatas Mu Qi tundmatut maali: pleekinud taevas ilma kure, ahvi ja bodhisattvata.

„Kust te seda võtate?“

„Lugesin ajalehest.“

„Millisest?“

„Revaler Botest.“

„Minust kirjutati midagi?“

„Jah. Täna.“

„Ma ei loe kohalikku ajakirjandust. Mul pole selleks mahti. Mis kuupäev täna on?“

„Kuueteistkümnes oktoober.“

„November,“ parandas Otto. „Ja… Ei, mitte kuueteistkümnes, kahekümne kuues.“

„Jah, vabandust, ma ajasin segi. Mul on numbrite peale halb mälu. Leheloos öeldi, et te olite bolševike juures sõjavangis ja põgenesite.“

„Põgenesin. Gattšina, Jamburgi, Narva kaudu…“

„See on kohutav, mida variserid on Venemaaga teinud,“ lõi Alfred käsi kokku. „Nad suruvad oma psühhoosi miljonitele peale…“

„Variserid?“

„Noh, te saate ju aru.“

„Kas te olete juudivihkaja?“

„Ma olen Jeruusalemma vastu võitleja,“ teatas Alfred. „Tänasel päeval ei saa aus inimene olla keegi muu. Meie silme all käib otsustav lahing hävimatu vereidee ja hävitusliku marksismi vahel. Marksismi, mis osutub lähemal vaatlusel tänu juutide igipõlisele unistusele maailma valitsemisest mööda ilma hajutatud juudi suurkapitali ripatsiks. Variseride kapital demoraliseerib teadlikult põhjamaiseid inimesi ilmasõja, marksismi ja alkoholi abil. Kapitalistid ja nende marksistlikud marionetid naeruvääristavad vere ja au mõisteid. Viisnurk on seesama Taaveti täht, sünagoogi märk, mis sümboliseerib juutide ülevõimu Vladivostokist Läänemereni. Kuid tema valitsusaeg hakkab ümber saama. Kinnitan teile, marksism juba roiskub Venemaa tasandikel. Me tunneme seda laibalehka…“

Ta esitas ühe lause teise järel katkendlikult, sassi minemata, otsekui sisemise metronoomi saatel. Oli tunda kogemust. Miskipärast oli just kuuldamatu rütm kõige eemaletõukavam, hulga tülgastavam kui oma olemuselt sõge sisu. Aga ometi oli kellegi vankumatu käsi selle metronoomi pendli käima lükanud. Kuidas saaks peatada selliseid käsi juba poolel teel? Kuidas saaks jäledat seadet ära lõhkuda, pendli üles sulatada, korpuse ära põletada, puistata tuha Nihonbashi sillalt laiali, minna seejärel koju ning kirjutada, kirjutada, kirjutada ümber haruldasi hieroglüüfe?

„… Meie, sakslased, oleme suur rahvas. Teie olete ka sakslane, härra Rosenberg, ja te ei saa seda mitte mõista, vähemalt sügaval hingepõhjas. Ega te ilmaaegu esimesel võimalusel bolševike juurest põgenenud. Kuid me oleme minetanud oma unistuse! Oleme selle vahetanud poliitiliste intriigikeste vastu, sisutühjade ideede vastu nagu vabadus, võrdsus ja vendlus. Meie maailm on muutumas variserlikuks, seda kujundatakse rahutute inimeste šabloonide järgi, kes püüdlevad kõigi ja kõige näotu, autu orjastamise poole. Kas te olete juhtunud kuulma Gottfried Federist? Härra Feder on majandusteadlane, ta on kirjutanud põhjaliku brošüüri sellest, kuidas sakslased saavad vabaneda liiakasuvõtjate ikkest. Ent! Põhimõtteline moment! Ma olen rahumeelne inimene, härra Rosenberg, ja ei kutsu hävitama varisere. See oleks viga. Iga kord, kui ma räägin hävitusest, pean ma silmas probleemi rahumeelset, veretut lahendust. Neilt tuleb võim käest võtta ning seejärel tuleb nad ümber asustada, kuhugi Euroopast kaugemale. Kasvõi näiteks Madagaskarile…“

„Iga kord?“ kordas Otto hilinenult.

„Mõnikord on vaja…“ Alfredi kalasilmad läksid elutu valguse võrengus rahutult liikvele. „Mullu sügisel esinesin ma siinses Mustpeade Vennaskonnas, all-linnas, Langstraßel. Mul oli menu. Euroopa kaupmehed ei suutnud üleüldist halvakspanu taluda ja lahkusid. Ma rääkisin sellest, kuidas bolševistlik marksism juurib välja rassilise ja rahvusliku teadvuse…“

„Kui karjuda pikalt Volk, Volk,“ sõnas Otto vene keeles, „mis siis hiljem imestada.“

Alfred vaikis solvunult, seejärel küsis:

„Kas teie meelest on see naljakas?“

„Kardan, et mitte. Saage aru, ma ei evi erilist sümpaatiat marksismi vastu – selles on teil õigus. Kuid teie kreedo…“

„Minu kreedo on selline: igal rassil on hing ning igal hingel on rass. Marksismi nakatunu näeb ainult omaenese klassi, usukaaslasi…“

„Aga mida peab ta nägema?“

„Rahvast ja riiki. Võimu ja kultuuri. Mõõka ja vaimu!“

„Mõõk ja vaim… Ja kupatada kõik juudid Madagaskarile.“

„No näiteks.“

„Te olete hullumeelne.“

„Pahasoovijad nimetasid mind hullumeelseks,“ nõustus Alfred meelsasti. „Ütlesid, et ma olen teoreetik, kergats. Sõimasid isegi Balti seaks. Kuid oleks mind ainult kuulda võetud… Olnuks kõik teisiti.“

Tähendab, selline see minu karma siis on – surra Revali kalmistul hullumeelse natsionalisti seltsis.

„Kas te Chamberlaini olete lugenud?“

“Basil Hall Chamberlaini?“ imestas Otto säärast pööret. „Jah, muidugi. „Things Japanese“…“

“Ei, „Üheksateistkümnenda sajandi alused“. Hoopis teine Chamberlain. Houston Stewart, Wagneri väimees. Kirjutas hämmastava raamatu tegelikust asjaseisust. Tõeline intellektuaalne seiklus. Te peaksite lugema. Vene-juudi revolutsioon üksnes kinnitab Chamberlaini õigsust. Saage aru, on aeg tegutseda!“

„Kuulge!“ käratas Rosenberg ning üleval lõid oksad kägisema ja terasroosi vars paisus kaelas, ajas ogalised võrsed silmadesse, kõrvadesse, torkas kukla halastamatult läbi. „Ma olen haige! Ma võin varsti ära surra! Mul on haige süda! Ma olen kolmkümmend üks aastat vana! Ma olen usku kaotav budist! Mida te minust tahate?…“

Alfred näris närviliselt huuli.

„Ma arvan, et te teate midagi tähtsat, härra Rosenberg. Kõik on nii sassis. Mul pole lihtne avaldada teile kogu tõde. Kuid ma proovin… proovin.“

Ta langetas pea, sulges silmad, võttis jõuvarud kokku:

„Ma tulen tulevikust. Te olete ju lugenud „Ajamasinat“, härra Rosenberg?“

„Olen, härra Rosenberg.“

„Ma saabusin üheksateistkümnendasse aastasse seda laadi masinaga. Te ei pruugi mind uskuda, kuid see on tõsi. Ma tulin paluma teilt, just nimelt teilt abi.“

„Te olete hullumeelne.“

„Ei-ei. Ei-ei. Saate aru, ma saabusin siia vägevalt tuleviku-Saksamaalt. Me kutsume teda Kolmandaks Riigiks pärast esimest, Püha Rooma riiki, ja teist, keisririiki. Ma olen üks impeeriumi juhtidest. Ma rääkisin teile tõtt, ma olen hariduselt arhitekt, kuid praegu – tulevikus – olen ma poliitik. Minister. Ma olen see inimene, kelle maailmanägemus pandi uue korra aluseks.“

„Taga targemaks.“

„Säärast asja on raske uskuda, ma saan aru; see on sama, mis mul uskuda budismi…“

„Noh, ja kas teil õnnestus siis kõik juudid Madagaskarile kupatada?“

„Peaaegu. Härra Rosenberg, kuulake mind ära. Te elate 1919. aastas ning Euroopa on just nüüdsama üle elanud maailmasõja…“

„Sõda lõppes aasta tagasi.“

„Jah. Ma olin Berliinis tol päeval, mil meie sõdurid rindelt naasid. Olin just saabunud – ja just Revalist. Ma seisin Unter den Lindeni ja Friedrichstraße nurgal, Victoria restorani juures. Ja mõtlesin veel: kui järele mõelda, siis milline jabur sarkasm… Me saime lüüa. Meid reedeti. Ma mäletan nägusid, äravaevatud saksa nägude jada. Oleks ma toona teadnud, et see pole veel lõpp. Seal, kust ma tulen, on vallandunud uus suur sõda…“

„Te olete ilmselgelt kaotanud meelemõistuse. Saksamaa on kurnatud, mitte keegi ei lähe sõtta. Ebert pole lõppude lõpuks idioot.“

„Ebert on ammu surnud.“

„Säh sulle.“

„Kuulake mind ära. Meid reedeti uuesti. Kahekümnendad aastad olid meile – saavad olema – košmaarsed. Weimari poliitikud müüsid Saksamaa juudi liiakasuvõtjatele maha. Õnneks teadvustas saksa rahvas õigel ajal ohu ja valis omale uue juhi. Minu sõbra.“

„Mis aastal see juhtub? Juhtus?“

„Kolmekümne teisel. Me alistame kommunistid ja sotsiaaldemokraadid ausatel valimistel. Pikk öö lõpeb, saabub hommik, meie juht viib Saksamaa tema tõelise vägevuseni. Muuseas, meie juhtimise sümboliks saab teile hästi teada budistlik märk…“

Alfred joonistas õhku hieroglüüfi manji. Ei. Hieroglüüfi manji peegelpildis.

„Te ütlesite, et pärast tuli uus maailmasõda.“

„Jah. Meid reedeti taas kord.“

„Teie sõnade järgi reedetakse Saksamaad alailma.“

„Rahvusvaheline juutlus ei tuku.“

„Nii ma arvasingi.“

„See pole naljaasi, härra Rosenberg. Me võitlesime õigluse eest, sakslaste eluruumi eest. Meie unistused said teoks. Kahjuks hakkas mu juht käituma… lühinägelikult. Ta tegi mitmeid vigu. Suuri vigu. Lasi valesid inimesi endale ligi, lükkas minu eemale. Koguni sõlmis bolševikega pakti.“

„Tähendab, revolutsioon Venemaal kestab kaua?“

„Paraku. Meie vastu sõlmiti vandenõu. Saksamaad sunniti jälle sõdima. Me olime tolleks hetkeks palju tugevamad kui üheksateistkümnendal. Me saime patsifistlikust rämpsust lahti. Sõjatehnika arenes lihtsalt uskumatult, te ei kujuta ettegi… Ma olen alati rääkinud, et meie missioon on puhastada Euroopa jõledusest. Kuid ma kordan, ma olen alati olnud tapmiste vastu. Meie juhil oli selles küsimuses vähem mõõdutunnet. Minu ideed said mingil määral moonutatud.“

Metronoom kasvatab ilmselgelt tempot.

„Millisel määral?“

„Lõpuks me kaotasime. Jälle.“

„Saatan on nagu ikka pisiasjades.“

„Ma tunnistan, me eksisime. Mitte mina isiklikult. Mind ei võetud eriti kuulda.“

„Kuid teil oli ajamasin.“

„Jah. Ja ma tean täpselt, et teie valduses on informatsioon, mis võib meid päästa.“

„Vaevalt küll. Miks ma ei aidanud teid seal, tulevikus?“

„Sest, härra Rosenberg, te surete tõesti ära. See on teie viimane päev maa peal.“

Kus te siis olete, Amitābha, Avalokiteśvara, Mahāsthāmaprāpta? Miks ei terenda videvikus kuldne lootos, kuhu tuleb siseneda, et näha Puhta Maa valgust? Kas tõesti ei jää minust midagi järele, mitte tükikestki, mitte tombukestki? Otto Rosenberg sureb ära. See-eest Alfred Rosenberg, oo, Alfred Rosenberg elab edasi…

„Ma ei saa teid millegagi aidata, härra Rosenberg.“

„Saate, härra Rosenberg. Ma olen kindel, et saate. Kui ma võiksin kõike tagasi pöörata… mängida olukorda läbi kümme käiku ette, kümne, viieteistkümne aasta peale…“

„Kuid teil on ajamasin. Te võite vabalt pöörduda tagasi ükskõik millisesse päeva ja kõik ära parandada. Muide, kus see on?“

Alfredi nägu moondus. Ta viskus tahapoole ja pistis huikama nagu öökull. Mu Buddha, nalja kui palju.

„Te nägite mind läbi, härra Rosenberg, hahaa… Jah, teil on õigus, mul pole mingit ajamasinat. Rumal väljamõeldis. Ma ei taibanud kohe… Enesestki mõista, kui mul see olemas oleks, saaksin ma tõesti teietagi hakkama.“

„Ma pole hetkekski kahelnud, et te olete hullumeelne.“

„Ma ei valetanud teile midagi, härra Rosenberg. Peale ajamasina. Ja veel ühe väikese detaili… Praegusel hetkel ma magan. Nürnbergi Justizpalasti vangikongis. Tuhande üheksasaja neljakümne kuuendal aastal. Täna on tõesti kuueteistkümnes oktoober. Täna-homme puuakse mind ebaõiglase kohtuotsuse järgi üles.“

Kas ta tõesti ei valeta?

„Ma olen veetnud vanglas juba üle aasta. Olen kogu selle aja otsinud väljapääsu. Mitte materiaalset, vaid vaimset, mõistate? Rassilis-vaimsed jõud kujundavad maailma… Te peate sellest aru saama; budistina te usute, et mateeria ei piira meid, et meil on hing, et hing on mittemateriaalne. Ma ei ole kunagi olnud kristlane. Rooma ja protestantliku kiriku kristlus on mulle vastik. Kuid ma tean, et teispool mateeriat on midagi. Võiks isegi öelda, et ma olen uskunud Kristusse. Põhjamaisesse Kristusse, saksa vaimu kehastusse. Aarialikku Kristusse – suure tõenäosusega ei olnud ta mitte semiit, vaid just nimelt aaria-lane. Ma olen uskunud, et Kristuse tõelise sõna moonutasid juudi kalurid-materialistid, sealhulgas Paulus…“

„Paulus polnud kalur.“

„Ta oli materialist. Kristluse praeguse versiooni tegelik looja. Mina aga olen uskunud Jumalaga kokkusulamisse – arvan, et budistid just seda nirvaanaks kutsuvadki. Ma olen uskunud Sõnasse. Logosesse, olemise saladuste jumalikku võtmesse!“ Alfred raputas pead ja jäi vait.

„Ning?“

„Ma arvasin, et sonin, kuid ma nägin unes teid. Mul polnud aimugi, kes te selline olete, unenäos nimetati teid lihtsalt Ottoks. Ning ma nägin unes, et teie teate Sõna. Et ma võin tungida teie elu viimastesse minutitesse ja…“

„Ma ei tea mingit Sõna.“

„Teate. Tõelist Sõna. Te olete ju käinud Jaapanis, suhelnud seal munkadega, teid pühendati mingitesse budistlikesse saladustesse…“

„Pidage,“ sõnas Otto.

Oletame, et ta ei valeta. Oletame, et aeg on mõeldamatul kombel kõverdunud ja see mees on tunginud tema, Otto Rosenbergi surmaeelsesse kalmistuunenäosse, haistes oma väärastunud hingega, et tema, Otto Rosenberg teab. Sel juhul võib jutt käia ainult ühest asjast.

„Kas te räägite Shingonist?“

Alfred nihkus järsult Ottole lähemale. Kiskjalikud silmad olid valmis pealuust välja kargama. Ja jälle – ronga hõige.

karasu no tomarikeri ...

Alfred, ahnelt:

„Shingon?“

„Sõna shingon tähendab jaapani keeles „tõest sõna“ või „sõnu“. See on sekt, mille asutas munk Kōbō-Daishi. Õigupoolest on shingon tõlkelaen hiinakeelsest zhēnyán’ist, see aga tähendab omakorda mantraid. Shingoni koolkonnas on populaarne näiteks Valguse mantra. Või esoteeriline, see tähendab, salajane, ainult õpetuse adeptidele teada olev Budavälja mantra…“

„Võib-olla on see täpselt see, mida ma otsin.“

„Võib-olla. Ma ei hakka varjama, et olen Shingoni kloostris elanud ja tean selle sekti kohta piisavalt. Kuid teile… teile ei räägi ma nagunii midagi.“

„Aga kui ma teid sunnin?“

„Ah et sunnite? Mõelge nüüd ise, härra Rosenberg. Kui te näete seda kõike unes, nagu te ise väidate, järelikult on teie mõistus ületanud ruumi ja aja. Nagu lauldakse „Parsifalis“: „Ruumis on aeg siin“, jah? Ning te viibite üheksateistkümnenda aasta novembris, selle asemel et olla… ee… neljakümne kuuenda oktoobris, kehatu vaimu, kahjutu kummituse kujul, ning teil pole minu üle mingit võimu. Te ei saa mind ka sundida mitte.“

„Kuid miks te ei võiks mind vabatahtlikult aidata?“

„Mitmel põhjusel. Sest Budavälja mantrat pole teile tarvis, see on sama hea kui õpetada hotentottidele trigonomeetria valemeid: te ei saaks mitte mõhkugi aru. Edasi seetõttu, et isegi kui oletada mantra mõjuvust teie suus, loote te lõpuks ksetra – see ongi „väli“ sanskriti keeles; ainult et teie pole buda, mistõttu kardan, et teil sünnib kinnine viharuum, kus hakkab küpsema teie hullumeelsus, kõik see, mida te olete mulle siin juba tund aega püüdlikult ette kandnud. Minule, härra Rosenberg, viha ei meeldi. Kaasa arvatud teie oma. Meil on juhtumisi üks ja seesama perekonnanimi ning me jagame antud hetkel ühte ja sama Revalit – teie jaoks sünnilinna, minu jaoks nähtavasti surmalinna, kuid julgen uskuda, et sellega meie sarnasus piirdub…“

„Viha jälkuse vastu on üllas. Teie vihkate samuti bolševismi…“

„Ma ei vihka bolševismi. Ma olin sunnitud Pavlovskist lahkuma – ei taha enneaegu surra. Ei tahtnud. Võib-olla just sellepärast ma surengi nüüd siin. Mine tea.“

„Karma, härra Rosenberg?“

„Teie arvamus selles küsimuses mind ei huvita. Minge ära. Minge tagasi oma neljakümne kuuendasse. Ärge segage mind. Laske rahulikult surra.“

„Te ei saanudki millestki aru. Te ei saanudki millestki aru…“

Alfred tõusis pingilt püsti. Kuid lahkuda ilmselt ei kavatsenud: põrnitses oksarägastikku – ja eikusagilt puhus jäine tuul ning pimedus tihenes hulga kiiremini.

„Teist sõltub Saksamaa tulevik. Kas te mõistate seda? Te võite sõja ära hoida. Miljonid saavad surma, miljonid! Hakkavad voolama verejõed… Te ei kujuta seda sõda endale ette. Esimene ilmasõda on sellega võrreldes köömes!“

„Selles, et teie sõda suudab miljoneid olematusse paisata, ma ei kahtle. Te olete ju selle teie tulevase Kolmanda Riigi ideoloog, sain ma õigesti aru?“

„Jah.“

„Mille eest teid siis surma mõisteti?“

„Kättemaksuhimust. Mina ei ole kedagi tapnud. Mitte kunagi. Kõik süüdistused on valed. Me kaotasime sõja…“

„Mille alustasite jällegi teie?“

„See oli viga. Oleks pidanud tegema teistmoodi. Teda polnud võimalik peatada…“

„Mitu aastat sõda kestis?“

„Kuus. Kuus pikka aastat.“

„Ja teie jäite kogu see aeg impeeriumi ministriks? Ei lõiganud häbist endal kõhtu lõhki? Aga millest ma räägin: te jahite ka nüüd Sõna, et vältida surma, minna temast mööda. Budavälja mantra ei saa muuta minevikku, kuid tulevikku… oo, tulevik on teine asi! Teie ja teiesarnased tegelevad alati hävitustööga, sõdivad täieliku hävinguni. Sellepärast ei lakkagi kolmes maailmajaos sõda, sellepärast me elamegi Seaduse lõpu ajastul…“

„See pole seaduse lõpp! See on seaduse algus! Ülima seaduse, mis maailmas olnud on. Saksamaa kestab igavesti, Otto. Saksa kultuur, saksa vaim…“

„Ei riik, rahvas ega inimene ei ole igavesed. See on illusioon, Alfred. Te hävitasite miljoneid teie peas pesitseva illusiooni nimel…“

„Ma tahan rajada paradiisi, Otto. Budistina peate te seda mõistma. Nirvaana kõigile, kes on hingelt puhtad…“

„Kardan, et meie arusaamad puhtusest lähevad suuresti lahku. Ning pealegi ei saa maa peal paradiisi olla. Budisti jaoks on paradiis maksimaalselt… Kas te teate, mis on õigupoolest budaväli, ksetra?“

Alfred tõmbus pingule. Ikkagi loengud. Isegi kalmistul.

„Budad loovad Puhtaid Maid, igaüks oma; sinna jõuavad need, kes järgivad nende õpetust. See on öömaja õiget teed mööda sammujaile. Midagi paradiisilaadset, kuid tegelikult vahepeatus viimase sünni ja nirvaana vahel. Ning sinna ei lasta mitte ainult sakslasi, mõistate, Alfred? Jaapanis usuvad paljud, et Amida ehk Amitābha Puhtale Maale pääsevad kõik, kes ütlevad lihtsa parooli: „Au buda Amitābhale!“ – namu Amida butsu, lühendatult nembutsu. Võtmeks on buda nimi, kuid see on formaalsus, pole jaapanlast, kes ei teaks, kes on Amida. Mõte on selles, et iga pääsemisest teada saanu võib pääseda, sattuda paradiisi ning sealt nirvaanasse või siis tagasi sansaarasse, et päästa teisi. Kõikidel elusolenditel on võrdne õigus pääsemisele, ka teil ja igal juudil, keda te vihkate…“

„Kuid inimesed pole võrdsed, Otto. Mõttetu on võrdsustada sakslast ja juuti, sakslast ja neegrit.“

„Loomulikult pole võrdsed. Kuid üldse mitte niimoodi, nagu teie arvate. Inimesed ei jagune mitte rahvasteks ja rassideks, vaid nendeks, kes on tõde teadvustanud, ja nendeks, kes ei ole. Veel ei ole. Kiiresti taipavateks ja aeglaselt taipavateks. Ja me kõik – kõik, Alfred, sealhulgas teie ja mina – oleme pelgalt keerulise mustri osakesed. Te istute surnuaias ja vaatate taevasse, kuid pole ei teid, taevast ega surnuaeda, on ainult kõik see koos. Selles mustris ei ole isandaid ega orje. Kõik on sansaara osakesed, kõik on pääsemisõiguses võrdsed. Veelgi enam, kui minu asemel oleks Tendai sekti munk, siis ütleks ta, et nii Alfred Rosenberg kui ka juudist liiakasuvõtja on algusest peale virgunud. Algusest peale! Ja niidid, millest on kootud teie nõndanimetatud hing, teid moodustavate osakeste voog võib järgmises elus kujuneda hoopistükkis juudist liiakasuvõtjaks, keda te põlastate…“

„See, mida te räägite, on koletislik. Kuid väga hea, et te võtsite jutuks reinkarnatsioonid, Otto! Sansaara, nirvaana, karma – kas teie budism ei kuuluta lõppkokkuvõttes puhastust? Aga ka mina räägin puhastusest – mitte üksiku teadvuse, vaid maailma kui tervikliku organismi, ühtse, nagu te ütlete, mustri puhastusest. Ma räägin ülemaailmsest bioloogilisest revolutsioonist, mõnede rahvaste kahjutoovatest bakteritest vabastamisest…“

„Te olete hägustunud mõistusega demagoog. Te eelistate saada teiste inimeste kannatuste põhjuseks, aga mitte abi allikaks.“

„Siis aidake mind, Otto. Näete, ma kannatan – ja ma vajan teie abi!“

„Teile mantra avaldamine tähendaks teie lagunemise edasilükkamist, teie tigeduse nukkumist, kellelegi kannatuste põhjustamist. Võimalik, et miljonitele. Ma ei tee seda.“

Alfred põrnitses Ottot vihkaval pilgul. Naljakas; mul hakkas kergem. Naljakas ja veider…

„Võin teid lohutada: kõigist minu teadmistest pole samuti põrmugi abi olnud. Ma olen suremas.“

„Ja mis siis?!“ röögatas Alfred koleda häälega.

Ottole oleks justkui nuga rindu torgatud. Väljakannatamatu valu… ent tal on ju õigus. Ma olen suremas – ja mis siis? Mida ma kardan? Ma usun sellesse, et igal kannatusel on põhjus, minu omal sealhulgas, kuid põhjus pole mulle teada… ja mis siis? Kas kannatusel peab tingimata olema tagajärg? Sugugi mitte. Kui leek kustub, kas see tähendab lambi kadumist? Mida ma teen siin, sellel surnuaial, mis pole ju üldse mitte surnuaed, vaid…

Samal ajal krigises Alfred, muutudes järjest kõrgemaks ja tumedamaks:

„Kui ei taha heaga, saate halvaga. Te avate minule pääsemistee. Ma päästan Saksamaa…“

Sirutanud käed ette, sööstis ta Ottole kallale, kahmas sinelikraest kinni ja kukkus kõigest jõust raputama. Ta tapab ju mu ära. Palun, kas keegi…

„Mitte keegi ei tule sulle appi… sa oled juba… surnud…“

Ma olen juba surnud? Ja kogu selle aja me etendasime oni mono’t?

Budavälja mantra.

Süda on lukk. Nimi on võti…

Mida ma ometi endaga tegin?

Korraga kargas Alfred eemale ja vajus raskelt hingeldades maha.

„Ma olen surnud?“ ütles Otto kähinal. „Ongi hea… Aga teie veel ei ole?“

Alfred hakkas korisema, köhima. Otto ajas ennast pingilt püsti, sirutas end, hingas sügavalt sisse. Sügisene jahe õhk; milline õndsus. Ma vist kuulen samme. Keegi tuleb kabelitevahelist rada mööda meie poole. Mitte üksi. Kuid ka mitte kolmekesi, millest on kahju: see ei ole kindlasti mitte buda Amitābha ühes Avalokiteśvara ja Mahāsthāmaprāptaga, kes võtavad vastu virgunud budistidest surnuid. Tulijaid on kaks. Kobrutavast videvikust ujuvad välja kujud. Mees ja naine.

3

„Tere õhtust,“ ütlen ma, silmitsedes paari, mis on nõnda rahulikult sisenenud minu pikka sogasesse unenäosse.

Mees ja naine. Mees on naisest tublisti pikem, kannab iseäraliku lõikega musta ülikonda ja prille, naisel on seljas mantel ja peas toque-kübar. Nad ei vaata mitte mind, vaid Alfredit. Too tõmbub kühmu, kössi, kägarasse, oigab haledalt ja püüab lausuda mingit sõna: „Juu… juu…“ Aga muidugi. Juden – juudid.

„Teie,“ mees pöördub Alfredi poole, miskipärast inglise keeles. „Kehvad uudised. Te olete surnud. Tod durch den Strang, poomise läbi. Neljakümne kuuenda aasta kuueteistkümnes oktoober, Nürnberg, Saksamaa.“

„Ei,“ kähiseb Alfred.

„Ma hoiatasin, ei temal meelde tule,“ ütleb naine.

„Mis seal imestada,“ kehitab mees õlgu. „Kuid see ksetra pole temale õige koht. Te olete veel siin?“

Alfred proovib kisendada ja vakatab.

„Nüüd teie.“

„Mina?“

„Te olete vaba. Teid ei hoia siin miski, kui soovite, tulge meiega. Või…“

„Kes te olete?“

„Minu nimi on Ethel,“ ütleb naine. „Tema on minu abikaasa, Julius.“

„Loodetavasti ei tarvitse me perekonnanime öelda,“ lisab Julius naeratades.

„Nimi on võti,“ ütlen mina. „Nembutsu. Formaalsus küll, kuid…“

„Rosenbergi ksetra,“ noogutab Julius. „Mitte keegi ei võinud siia sattuda. Mitte keegi ei saanud aru, kus te olete.“

„Aga kuidas teie siia sattusite?“

„Me kõndisime koju, kuulsime appihüüdu. „Ta ju tapab mu ära!“ Juhtus nii, et me oleme ka Rosenbergid.“

„Ja olete samuti surnud?“

„Nagu Dillinger,“ vastab Julius arusaamatult.

„Viiekümne kolmanda aasta üheksateistkümnes juuni,“ noogutab Ethel. „New York, Ameerika Ühendriigid. Elektritool. Kaks elektritooli.“

Ma otsin nende nägudelt valugrimasse, ei leia, hoian end tagasi, et mitte küsida keelel keerlevat küsimust. Muide, keel ja kurk ei valuta. Nagu ka mitte süda.

„Sügis teeb imesid,“ vastab Julius.

aki no kure

„Meie jaoks oleks suur au aidata teid, Otto. Me kuulsime teel koju nii mõndagi.“

„Kardan küsida, mida nimelt.“

„Ärge kartke. Karta pole üldse midagi. Eriti mitte surma.“

„Kas te olete valmis?“ küsib Ethel.

„Ma ei tea,“ vastan ausalt. „Istuda nii pikka aega omaenda hirmu vallas… Kas usute, ma hirmsasti ei tahtnud surra.“

„Usume.“

„Ega ma praegugi taha. Selles kookonis, selles mu ksetras ma vaid olengi mina ise. Jah, ma tean, pole midagi püsivat. Teisest küljest tundub mulle, et ma olen palju asju maha maganud. Veel ühe ilmasõja…“

„Ja mitte ainult.“

„Nii et ma parem hakkan minema,“ ütlen ma. „Äkki läheb kellelgi mind veel vaja.“

Nad naeratavad, keeravad vaikides ringi ja sammuvad rahulikult hämarusse: natuke naljakas paar juba elatanud armunuid.

„Pidage!“ hüüan neile järele. „Kuidas ma siit välja saan? Nimi on võti, süda on lukk, kuid… Kas loen veel kord mantrat? Seda, mida himustas saada vaene Alfred?“

Eemalduv Ethel deklameerib – ebaloogiliselt, juba täitsa nagu unenäos – Rilket prantsuse keeles:

„Si l’on chante un dieu,
ce dieu vous rend son silence…“

Ja mina jätkan:

„… Nul de nous ne s’avance
que vers un dieu silencieux.“[1]

Astun sammu. Teise. Kolmanda.

… Tokyo. Kurg. Ahv. Fjodor Ippolitovitš. Chopin. Kōbō-Daishi. Peterburi. Bashō. Sergei Fjodorovitš. Kannon. Amida. Elfriede...

Mu ga mu chu. Ärka üles. Igaveseks.

 

[1] „Kui lauldakse mingile jumalale, / annab see jumal vastu oma vaikuse. / Keegi meist ei liigu edasi muudmoodi / kui mõne vaikiva jumala poole“ (tlk Tiiu Relve).

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon