Midagi uut? Timothy Snyder ja holokaust

Timothy Snyder. Must muld. Holokaust kui ajalugu ja hoiatus. Inglise k-st tlk Olavi Teppan. Tallinn: Varrak, 2017. 368 lk. 25.90 € .

OLAF MERTELSMANN

Ameerika ajaloolane Timothy Snyder sai nii Eestis kui ka mujal maailmas tuntuks raamatuga „Veremaad“, kus ta kujutab sünteesituna Hitleri ja Stalini terrorit Baltikumis, Poolas, Ukrainas ja Valgevenes. Nüüd pakub ta midagi, mis sarnaneb reisiga holokausti ja selle tagajärgede juurde selle eri etappidel. Tulemus mõjub pigem pika esseena ja mitte teadusliku uurimusena.

Tõlge eesti keelde on üldises plaanis küll hästi õnnestunud, kuid miks tegutses Austrias Fatherland Front ja mitte Vaterländische Front või selle eestikeelne vaste, mõistab arvatavasti üksnes tõlkija. Ka editsioonis endas leidub lohakuse märke – kasutatud kirjanduse all puuduvad nii mõnedki viidetes nimetatud raamatud.

Võiks eeldada, et holokausti ja selle interpretatsiooni puudutava raamatu puhul on autor laialdaselt kasutanud saksakeelset kirjandust – aga siin haigutavad suured lüngad. Snyder on siiski eelkõige Ida-Euroopa ajaloo asjatundja, kelle uurimuste keskmes on Poola ja Ukraina. Ehkki autori eesmärk on esile tuua Nõukogude Liidu roll eelkõige holokaustile eelnenud ajal, ei kasuta ta samahästi kui üldse ka venekeelset kirjandust. Ta osutab küll tervele reale arhiividele, mida on külastanud, kuid kasutatud allikad on pigem illustreeriva iseloomuga ega aita argumentatsioonile kuigivõrd kaasa. Peaaegu ei mainitagi holokausti eellugu – juutide kodanikuõiguste piiramist Saksamaal ja nende diskrimineerimist, mis päädis tagakiusamise ja 1940. aastal alanud aktsiooniga T4 (Tiergartenstraße 4). Viimane kujutas endast natsionaalsotsialistide esimest suuremastaabilist massimõrva, kus eutanaasia raames katsetati erinevaid tapmisviise. Üleüldse saab raamat suures osas hakkama ilma sakslastest osalejaid ja nende organisatsioone mainimata – kuhu jäid Heinrich Himmler, Hermann Göring või Reinhard Heydrich? Kuigi umbes pooled holokausti ohvritest tapeti koonduslaagrites, saame neist ja juudigetodest väga vähe lugeda. Tähelepanu keskpunktis on idas toimunud mahalaskmised. Saame küll palju teada Poolast ja ka Iisraelist, kuid mitmed kõrvalepõiked ei ole üldse teemakohased.

Snyder alustab raamatut Adolf Hitleri peas ja esitab tema arusaamu eluruumist (Lebensraum) sakslaste jaoks, juudiküsimusest, sealhulgas juudi bolševismist ja juudi kapitalismist, samuti sotsiaaldarvinismist. Siingi kerkib esile üks pisike probleem – füürer väljendas end neis küsimustes ikka ja jälle väga vastuoluliselt ja tema arvamus muutus pidevalt. Põhimõtteliselt on tegemist juba vana diskussiooniga – intentsionalism või pragmatism? Snyder asub intentsionalistide poolele, sest midagi oli kirjas juba raamatus „Mein Kampf“, seega järgisid natsid tema arvates seda poliitikat kuni 1945. aastani. Samas on olemas küllalt palju tõendeid ideoloogilise postulaadiga vastuolus olevate pragmaatiliste kokkulepete kohta, näiteks Saksa-Poola mittekallaletungileping aastast 1934, mida demokraatlik Weimari vabariik polnud suuteline sõlmima, või ka tõsiasi, et igas Saksamaa okupeeritud riigis kehtis oma okupatsioonirežiim, kus võeti arvesse kohalikke olusid. See tähendab näiteks, et Saksa okupatsioon Lätis erines okupatsioonist Eestis. Täie kindlusega saab vaid väita, et natsionaalsotsialistlikus poliitikas mängisid oma rolli nii algsed kavatsused kui ka pragmaatilised otsused.

Kuna retsenseeritava raamatu argumentatsiooni keskmes seisab eluruumi haaramine, tahaksin seda teemat veidi lähemalt puudutada. Snyder tõdeb, et Hitleri jaoks oli juutide hävitamine juba tema poliitilise karjääri alguses otsustatud asi, et taastada maailma ökoloogiline tasakaal. Ta teab seda, sest kiikab ju otse Hitleri pähe. Kahtlemata oli Hitleri seisukoht juutide hävitamisel määrava tähtsusega, kuid kirjalikul kujul ühtegi sellist otsust pole säilinud. Ajaloolaste seas ei valitse üksmeelt, millal Hitler juutide mõrvamise otsustas. Pakkumised jäävad vahemikku aastast 1924 (mil valmis „Mein Kampfi“ esimene osa) kuni aastani 1942 (Wannsee-konverentsini). Kas Snyder, eelkõige Poola- ja Ukraina-ekspert, teab seda siis tõepoolest täpsemalt kui need ajaloolased, kes on kogu oma teadlaseelu nende küsimustega tegelenud? Eluruumi küsimust kujutab autor eelkõige Saksa probleemina, samal ajal kui 1930. ja 1940. aastatel oli praktiliselt kogu tsiviliseeritud maailm uue eluruumi otsinguil. Eurooplaste koloniaalimpeeriumid jõudsid just siis oma suurima ulatuseni. Ameeriklastel oli omal maal küll piisavalt ruumi, kuid nemad hoidsid ülal formaalset ja mitteformaalset impeeriumi. Jaapanlased soovisid lisaks Koreale koloniseerida veel teisigi riike. Tegemist oli geopoliitilise ajaga ja toona eriti ei hoolitud, kui palju pidi emamaa sõltuvate alade ülalpidamisele peale maksma. See kõik aga tähendab, et Snyder ei aseta Hitleri arutluskäiku rahvusvahelisse konteksti.

Eluruumi küsimus annab raamatule isegi pealkirja – eelkõige Ukraina mustmullavöönd pidi Saksamaa jaoks panema aluse tema Ida-Euroopa koloniaalimpeeriumile, mis põhinenuks „alaväärtuslike rasside“ ekspluateerimisel, muutnuks Saksamaa toiduainete impordist sõltumatuks ning taganuks Ameerika tasemel elatustasemega heaoluriigi. Tõsi, lõpus Snyder tunnistab, et Saksa põllumajandus oleks suutnud kaasaegse agraartehnoloogia abil oma saagikust tulevikus tõsta, kuid reaalsus nägi veel välja veidi teistsugune. Bismarcki ajast kehtinud kaitsetollide, Ida-Saksamaa ebatõhusate mõisate, Lõuna-Saksamaa liiga väikeste talude ja liialt madalate investeeringute tõttu suutis Saksamaa end Esimeses maailmasõjas üksnes 70% ja Teises maailmasõjas tänu natsionaalsotsialistliku agraarpoliitika pingutustele 80% ulatuses toiduga varustada. Kui Kolmas Riik oleks panustanud vähem relvastusse ja rohkem põllumajandusse, oleks Saksamaa suutnud muutuda sama intensiivse põllumajandusega riigiks nagu Taani, Holland või Suurbritannia ja oleks toiduainete sektoris olnud samahästi kui autarkiline. Selle asemel jäi tootlikkus Eesti või Läti tasemele. Isegi mõned tolle aja põllumajanduseksperdid olid valmis toiduga varustamise argumenti eluruumistrateegias pigem kriitiliselt hindama. Vastavad andmed olid tollal olemas mitmete riikide avaldatud statistilistes aastaraamatutes, neid tuli osata vaid lugeda.

Saksa okupatsioon Teise maailmasõja ajal näitas, mida eluruum Idas tegelikult väärt oli. Taani, Holland, Belgia, Böömimaa ja Määrimaa Riigiprotektoraat ning Prantsusmaa varustasid Saksa Riiki toiduainetega ja olid Saksa sõjamajandusse täielikult integreeritud. Samuti vastutasid need riigid teiste tööstuskaupade tarnimise eest. Ida-Euroopa panus oli pigem väike, piirdudes eelkõige sunnitöölistega ning idarinde ja Saksa okupatsioonivõimude varustamisega. Okupatsioonile Ida-Euroopas tuli tihti peale maksta, tegelikku kasumit tootis okupatsioon üksnes läänes. Snyder pidanuks oma lugejale selgeks tegema, kui levinud eluruumi idee tollal oli ja kui mõttetuks see enamasti osutus.

Selle asemel et käsitleda selgelt struktureeritud teaduslikke küsimusepüstitusi, viib autor, nagu mainitud, lugeja oma essees pigem otsekui reisile. Raamatut on kohati väga huvitav lugeda, kuid kõiki punkte ei jõua siin põhjalikult käsitleda. Snyder toonitab natsionaalsotsialistide rolli riigi hävitajatena näiteks Austrias ja Tšehhoslovakkias, kuid unustab mainida, et enamik austerlastest oli Saksamaaga ühendamise poolt ja vana korra asemel seati kohe sisse uus.

Õigustatult rõhutab Snyder kahe okupatsiooni probleemi Ida-Euroopas – kõigepealt Nõukogude oma 1939. või 1940. aastal ja seejärel Saksa okupatsioon 1941. aastal. Ta võrdleb mõlemat süsteemi ja jõuab nii mõnegi üllatava järelduseni. Ta väidab, et Nõukogude Liit olevat olnud massimõrvades efektiivsem (lk 106), ja toob seejuures üksteise järel näiteid stalinistlikest käsitsihukkamistest. Palun lugejalt vabandust, kui mu siinne jutt kõlab väga küüniliselt ja ebainimlikult, aga Saksa meetodid, mis kulmineerusid tööstuslikuks muudetud massimõrvaga surmalaagrites, olid oluliselt tõhusamad. Saksa rõhumissüsteem sai hakkama oluliselt väiksema personaliga kui Nõukogude Liit küüditamistel, rahvastiku kontrollimisel ja kontsentratsioonilaagrite valvamisel ning erinevalt Nõukogude poolest oli Saksa Riigi sunnitöö majanduslikult isegi jätkusuutlik. Saksa relvatööstuse kõrgajal 1944. aastal oli ju iga neljas töötaja riigis sunnitööline. Stalin pidi seevastu sunnitööle, näiteks Gulagile, peale maksma.

Kolmandas Riigis toimus tõesti pidev võimuvõitlus eri ametkondade vahel ja valitses teatav administratiivne kaos – vanemas teaduskirjanduses nimetatakse Idaministeeriumi (Ostministerium) meelsasti „Kaoseministeeriumiks“ –, kuid uuemates uurimustes on veenvalt näidatud, kui tõhus oli Saksa tsiviilvalitsus idas, kui arvesse võtta lahendatavate ülesannete hulka ja vähest personali. Seega, kui Snyder vastandab Saksa kaost Nõukogude korrale, siis tegelikult oli õige siiski vastupidine. Igaüks, kes on pikemat aega Saksa- ja Venemaa vastavates arhiivides töötanud, võib seda kinnitada.

Snyder toonitab korduvalt riigistruktuuride hävitamist Nõukogude Liidu ja Saksamaa poolt ning visandab pildi anarhistlikust, riigi- ja õigussüsteemita territooriumist idas. See on lihtsalt vale. Näiteks kui Saksamaa Baltikumi tungis, jäid seal kehtima Eesti, Läti ja Leedu seadused, kui need just ei olnud vastuolus Saksa määrustega. Kohe pärast okupeerimist pandi ametisse sõjaväevalitsus, mille hiljem vahetas välja Saksa tsiviilvalitsus. Kiiresti kujundati välja kohalik haldusaparaat, ka selleks, et Saksa personali kokku hoida. Isegi seal, kust nõukogude võimu olid välja tõrjunud metsavennad, üritati kiiresti taastada rahu ja kord. Uurijatel pole siiani õnnestunud leida näiteid ehtsast võimuvaakumist, nõukogude võimu taandumise ja sakslaste sissetungi vahel valitsenud korratust ja anarhistlikust ajast. Juutide massiline tapmine ei toimunud seega anarhistlikus ja seadusteta õigusruumis, olgugi et säärane mõrvamine oli ka Saksa õiguse kohaselt illegaalne.

Olukorra mõistmisel võiks olla abiks pigem saksa-juudi päritolu juristi Ernst Fraenkeli pakutav pilt aastast 1940: „Der Doppelstaat“ („Topeltriik“). Fraenkel, kes enne emigreerumist oli pikalt Saksamaal elanud, tegi vahet „normide riigil“ (Normenstaat), kus elas suurem osa Saksamaa elanikest ning kus järgiti enamal või vähemal määral tavapäraseid seadusi ja norme, ja „meetmete riigil“ (Maßnahmenstaat), kus väljaspool seadusi kiusati taga režiimi imaginaarseid „vaenlasi“. Teisiti öeldes kehtis tavaliste eestlaste, lätlaste ja leedulaste jaoks edasi enam või vähem mõistlik õigussüsteem, loomulikult mitte õigusriik, kuid juudid, mustlased, kommunistid, nende mõttekaaslased ja teised režiimi ohvrid jäid sellest süsteemist välja ja neil puudus igasugune kaitse. See lähenemisviis on empiiriliselt allikate varal tõendatav ja veenvam kui Snyderi anarhiat, õigus- ja riigisüsteemi puudumist rõhutav fabuleering.

Snyderi sõnul toetus nõukogude võim ka 1939. ja 1940. aastal annekteeritud aladel eelkõige kohalikele elanikele, kuid seda pole taas võimalik allikate põhjal kinnitada. Rahvastiku enamus nägi lihtsalt vihatud võõrvõimu, võimalik, et ka venelaste ja juutide ühisvõimu. Snyder alahindab sedagi, kui hästi olid sakslased Nõukogude Liidust informeeritud. Saksamaa Nõukogude Liitu ja idaalasid puudutav uurimistöö oli maailmas tollal juhtival kohal. Spionaažis ja Nõukogude Liidust informatsiooni hankimisel olid Poola ja Saksamaa esirinnas, mis tulenes ka etniliste poolakate ja sakslaste suurest arvust NSV Liidus. Saksamaa relvajõudude sõjalise luure idas (Fremde Heere Ost) võttis Külmas sõjas üle isegi CIA ja selle baasil ehitati hiljem üles Lääne-Saksa välisluureteenistus. Seega kui Snyder väidab, et sakslased olid idapiirkondi vallutades täielikus teadmatuses ja neid tabas kohapeal üllatus, näitab see vaid, et ta ei ole kursis teemakohase kirjandusega.

Ühes kohas kirjeldab Snyder esmalt nõukogude võimu iseloomu ja juudi bolševismi mõju ning kirjutab seejärel nii: „Selle tagajärel sündiski tapmispoliitika sakslaste ja kohalike elanike koostöös…“ Siin jätab ta aga tähelepanuta määrava asjaolu – väike osa holokaustist pandi tõepoolest toime kohalike endi initsiatiivil, umbes pool holokaustis osalejaid olid kohalikud, kuid sellekohased käsud, relvad, varustus ja muud genotsiidi ressursid olid pärit sakslastelt. Holokausti ei alustatud idas kohalike elanike ja sakslaste koostöös, vaid Saksa initsiatiivil.

Veel üks tees, mis ei ole veenev, seisneb selles, et kohalikud natsidega kaasa-jooksjad tahtsid sedasi kustutada oma nõukogude minevikku ja seotust vana režiimiga. Loomulikult oli ka selliseid üksikjuhtumeid, nagu Snyder kirjeldab. Kuid iga ametnik või sõdur, kes pärast 1939. või 1940. aasta poliitilist pööret oma ametipostile jäi, ei olnud sugugi nõukogude kollaborant, sellised juhtumid moodustasid pigem erandi.

Niisiis käsitleb Snyder oma reisil paljusid riike ja juhtumeid üksnes pealiskaudselt. Ta tahab ka kirjutada midagi juudipoliitika kohta nii Taanis, Bulgaarias kui Prantsusmaal. Eestit käsitlev lõik tekitab näiteks pettumust – tegemist on väga nõrga referaadiga (lk 171–173). Püüe käsitleda paljusid teemasid koos kätkeb pealiskaudsuse ohtu.

Snyderi üks tuumikteese on, et kodakondsus, toimiv bürokraatia ja välispoliitika, nagu näiteks mõnes Saksamaa liitlasriigis, suutsid juute genotsiidi eest kaitsta. Sellega ei saa päriselt nõustuda – okupeeritud Lääne-Euroopas andis kohalik bürokraatia juudid sakslastele välja kohati lausa nagu kandikul serveeritult. Oleks Vichy režiim kokku kukkunud, oleks võib-olla rohkem Prantsusmaa juute ellu jäänud. Muidugi on meil kõrvale panna ka Taani näide, kus 99% juutidest suudeti riigi abiga päästa. Kuid vastavad empiirilised tõendid ei ole ühesed. Võiks lausa väita, et ilma Saksa riigi efektiivsuseta ei oleks holokaust ealeski nii palju ohvreid nõudnud. Snyderi väide, nagu moodustanuks idaalad bürokraatiavaba tsooni, näitab aga vaid, et tal puudub igasugune ettekujutus Saksamaa tsiviil- ja sõjaväevalitsusest ning kohalikust haldusaparaadist. Palju ruumi pühendatakse juutide päästjatele, mis ühest küljest on seoses massimõrva põhjaliku kirjeldamisega tänuväärne, kuid teisalt annab see lugejale suhteliselt vähe aimu holokausti enda iseloomust.

Oma lõppsõnas üritab Snyder paigutada holokausti tänasesse aega ja otsib sellele paralleele. Ühte patta satuvad kliimamuutused, Hiina võimalik areng aastaks 2030, Putin ja teised näited. Ajaloolane Snyder ütleb, et peaksime ajaloost õppima. See peatükk ei mõju just eriti veenvalt. Me õpime eelkõige ajaloo kohta ja mitte ajaloost endast, sest ajalised tingimused on lihtsalt teistsugused. Ma ei poolda küll teesi holokausti ainulaadsusest ja usun, et genotsiide tuleb ette ka tulevikus. Kuid ikkagi loodan ma, et lähitulevikus selline ebaratsionaalne ettevõtmine nagu šoah ei kordu.

Raamat pakub huvitavat lugemist ja ajendab edasi mõtlema, mõnes kohas õnnestub autoril esitada uut ja originaalset materjali, kuid kokkuvõttes ei mõju see kõik siiski veenvalt. Mitmed teesid on lihtsalt valed. Autor käsitleb teemasid, milles ta ei ole alati kodus. Holokausti käsitlevaid uurimusi ei pea pärast seda teost kohe kindlasti ümber kirjutama hakkama.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon