Oktsidentalism

Avishai Margalit, Ian Buruma

Ilmunud Vikerkaares 2003, nr 1–2

1942. aastal, veidi aega pärast rünnakut Pearl Harborile, tuli Kyõtõs kokku rühm jaapani filosoofe, et arutleda Jaapani rolli üle maailmas. Sel äärmusnatsionalistide kogunemisel oli nende oma sõnutsi kavas leida viis, kuidas „ületada moodne tsivilisatsioon”. Kuna teisisõnu tähendas moodne tsivilisatsioon õhtumaist tsivilisatsiooni, siis oleks arupidamine samahästi võinud kanda nime „Kuidas ületada Läänt”. Risti vastupidiselt 19. sajandi lõpupoole eesmärgile „jätta Aasia ja ühineda Läänega” pidas Jaapan nüüd „püha sõda” vabastamaks Aasiat Lääne käest ja puhastamaks aasialaste meeli läänelikest mõtetest. Selle püha sõja juurde kuulus ka filosoofilise puhastustöö käivitamine.

Puhastusvahendina kasutati müstilist segu saksamõjulisest etnilisest rahvuslusest ning zen-budismil ja sintoismil põhinevast nativismist: jaapanlased kui „maailmaajalooline rass”, kes põlvneb jumalaist ja kelle püha kohus on juhtida kõik aasialased uude Suure Harmoonia ajastusse, jne. Ent mida kujutas endast see „Lääs”, mis välja puhastada tuli? Mis tuli „ületada”? See küsimus on taas oluliseks saamas, sest nood õhtumaise vaenlase peamised tunnusjooned tuleksid üsna tuttavad ette ka Osama bin Ladenile ja teistele islamiäärmuslasetele. Nendeks olid (vabas järjekorras): materialism, liberalism, kapitalism, individualism, humanism, ratsionalism, sotsialism, dekadents ja moraalilodevus. Neist hädadest jagusaamiseks tuli demonstreerida Jaapani jõudu – mitte üksnes sõjalist vägevust, aga ka tahte-, hinge- ja vaimujõudu. Selle jaapani või „aasia” vaimu võtmesõnadeks olid ennastohverdavus, distsipliin, range lihtsus, indiviidi allutatus kollektiivse hüvangu huvidele, jumalikustatud juhtide kultus ning sügav usk vaistu üleolekusse mõistusest.

Muidugi oli Jaapanil sõjas Läänega kaalul palju muudki, kuid ta sõjaaegse propaganda filosoofilised põhjendid olid niisugused. Keskne dokument, mis jaapani rahva jumalikku äravalitust kuulutas, kandis pealkirja „Rahvusliku riigikorra tähtsaimad põhimõtted” (Kokutai no Hongi). Haridusministeerium andis selle välja 1937. aastal ja seal kuulutati, et jaapanlased on „oma sisimas täiesti erinevad Lääneriikide niinimetatud kodanikest”, sest keisrite jumalikud veresidemed on katkematuna säilinud ning „meie otsime alati keisris oma elude ja tegude allikat”. Jaapani vaim on „puhas” ja „selge”, Lääne kultuuri mõjud aga ajavad vaimu segadusse ja rikuvad hinge.

Mõned neist ideedest olid saanud innustust Läänest, eriti Saksast. Tuntud parempoolne professor Uesugi Shinkichi alustas oma usulist elu kristlasena, õppis Wilhelmi-aegsel Saksamaal, ja naasis koju, et kirjutada (1919): „Subjektidel ei ole vaimu, mis oleks Keisri tahtest sõltumatu. Nende individuaalsed „minad” on ühte sulanud Keisriga. Kui nad tegutsevad vastavalt Keisri vaimule, siis suudavad nad realiseerida oma tõelise loomuse ja saavutada moraalse täiuse.”2 See ongi aine, millest püha sõja sõdalasi tehakse.

Samasugust keelt – ehkki ilma neosintoistlike seosteta – kasutasid ka Saksa natsionaalsotsialistid ja muud Euroopa fašistid. Nemadki võitlesid nende „hingetuse” tunnusjoonte vastu, mida liberaalsete ühiskondadega üldiselt seostati. Üks varajasematest natslikku mõtteviisi käsitlevatest kriitilistest teostest, mille kirjutas Ungari pagulane Aurel Kolnai, kandis koguni pealkirja „Sõda Lääne vastu”3. Natside ideoloogid ja Jaapani sõjaagitaatorid võitlesid ühtede ja samade Lääne ideede vastu. See nende poolt jälestatud Lääs oli paljurahvuseline, multikulturaalne paik, peamised sümboolsed vihaobjektid aga olid vabariiklik Prantsusmaa, kapitalistlik Ameerika, liberaalne Inglismaa ja – seda küll rohkem Saksas kui Jaapanis – juurtetud juudi kosmopoliidid. Jaapani propaganda keskendus „angloameerika elajatele”, keda pilapiltidel kehastasid plutokraatlikke torukübaraid kandvad Roosevelt ja Churchill. Natside silmis kehastas kõike, mis oli liberalismis vihkamisväärset, „igavene juut”.

Sõda Lääne vastu on ositi sõda ühe erilise kodakondsus- ja ühiskonnakäsituse vastu. Aastakümneid enne Hitleri tulekut oli natsismi vaimne ristiisa Houston Stewart Chamberlain kirjeldanud Prantsusmaad, Inglismaad ja Ameerikat kui lootusetult „juudistunud” maid. Ta leidis, et kodakondsus on nendes riikides mandunud „puhtpoliitiliseks mõisteks”4 ja et Inglismaal võiks „iga Basuuto neeger” endale passi saada. Hiljem kaebas ta, et see maa on „täielikult juutide ja ameeriklaste kätte langenud”.5 Saksamaa oli tema ja ta sõbra keiser Wilhelm II arvates ainuke riik, kus leidus piisavalt rahvuslikku vaimu ja rassisolidaarsust, et päästa Läänt uppumast allakäigu ja rikutuse merre. Tema „Lääs” ei rajanenud mitte kodakondsusel, vaid verel ja mullapinnal.

Oswald Spengler hoiatas 1933. aastal (et ta ka just selle aasta valis), et peamine oht ähvardab õhtumaid „värviliste” (Farbigen) poolt.6 Ta ennustas – ja mitte päris alusetult – raevunud rahvaste hiigelülestõuse Euroopa kolooniais. Ta kuulutas ka, et pärast 1918. aastat on venelased muutunud taas „asiaatlikeks” ja et Jaapani „kollane hädaoht” on läinud liikvele, et tsiviliseeritud maailma enda alla matta. Huvitavam oli siiski Spengleri arvamus, et valged härrasrassid (Herrenvölker) on kaotamas oma asendit Euroopas. Ta ütles, et peagi ei juhi Prantsusmaad enam pärisprantslane, vaid selle ujutavad üle mustanahalised sõdurid, poola kommersandid ja hispaania talupojad. Ta järeldas, et Lääs hukkub sellepärast, et valged inimesed on lõdvaks muutunud, moraalselt laostunud, sattunud sõltuvusse oma turvatundest ja elumugavustest. Ehk nagu ta ütles: „Džässmuusika ja neegritantsud on suure tsivilisatsiooni leinamarsiks.”

Lääne-kriitika oli mõjutatud poolenisti läbiseeditud saksa päritolu ideedest, ent ka positiivsem Lääne-käsitus oli saksamõjuline. Slavofiilid ja läänlased, kelle arusaamad Läänest vastandusid teineteisele 19. sajandi Venemaal, olid mõlemad ühevõrra innustatud saksa vaimuvooludest. Ideid Lääne poolt ja vastu võib tegelikult leida kõikjal. Ida ei alga Elbe jõest, nagu uskus Konrad Adenauer, ja Lääs ei alga Prahast, nagu Milan Kundera kord on arvanud. Ida ja Lääs ei pea ilmtingimata olema geograafiliselt piiritletud maa-alad. Oktsidentalism, mis 11. septembri rünnakute puhul nii suurt osa mängis, on pigem kobar Lääne kohta käivaid kujutluspilte ja ideid selle vihkajate päis.7 Oktsidentalismil on neli tunnussõna, mida võime kohata enamikus selle variantidest, ja need võiksid kõlada nõnda: Suurlinn, Kodanlane, Mõistus ja Feminism. Igaühega neist kaasneb rida atribuute, selliseid nagu kõrkus, nõtrus, saamahimu, kõlvatus ja mandumus, mida manatakse kui tüüpiliselt läänelikke või isegi ameerikalikke omadusi.

Asjad, mida oktsidentalistid Lääne juures vihkavad, pole alati needsamad, mis tiivustavad viha USA vastu. Üks sõber lausus mulle kord hämmastunult: „Miks ta küll mind vihkab? Ma pole teda isegi aidanud.” Mõned inimesed vihkavad USAd selle pärast, et USA on neid aidanud, ja mõned selle pärast, et ta pole seda teinud. Mõned panevad pahaks, et USA on aidanud nende endi vihatud valitsustel võimule saada või seal püsida. Mõned tunnevad end alandatuna juba üksi USA olemasolu tõttu ja mõned USA välispoliitika pärast. Mõnede vasakpoolsete puhul on viha USA vastu ainus, mis nende vasakpoolsusest järele on jäänud; antiamerikanism on osa nende identiteedist. Sama kehtib parempoolsete kultuuri-gaulle’istide kohta. Ameerika-vastasus on oluline poliitiline probleem ja ta on seotud oktsidentalismiga, kuid need kaks asja pole siiski päriselt üks ja seesama.

2.
Liberalismivastased mässupursked kätkevad endas peaaegu alati sügavat viha Linna vastu, s.o kõige selle vastu, mida esindab urbanistlik tsivilisatsioon: äri, segaasustuse, kunsti- ja seksuaalsete vabaduste, teaduslike otsingute, jõudeaja, isikliku turvalisuse, jõukuse ning viimasega tavaliselt kaasas käiva võimu vastu. Mao Zedong, Pol Poth, Hitler, Jaapani agraarfašistid ja mõistagi ka islamistid on kõik ülistanud vaga ja kohusetundliku talupoja lihtsat elu, tema südamepuhtust, linnalõbudest rikkumatust, tema harjumust rasket tööd teha, ta ennastsalgavust, säilinud sidet kodupinnaga ja kuulekust ülemustele. Selle talupoegliku lihtsuse idülli taga on soov inimhulki ohjes hoida, kuid ka iidne religioosne raev, mis pärineb hiljemalt muistse ülivõimu Babüloni aegadest.

Kolme monoteistliku usundi – kristluse, judaismi ja islami – „pühamehed” häbimärgistasid Babüloni kui patust linnriiki, mille poliitika, sõjaline võimsus ja juba üksi ta linlik tsivilisatsioon ise esitasid jultunud väljakutse Jumalale. Legendaarne Paabeli torn oli kõrkuse ja ebajumalakummardamise sümbol: „Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas; ja tehkem enestele nimi” (1 Mo 11: 4). Ja tõepoolest, Jumal võttiski seda kui väljakutset Talle Enesele: „Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha!” (1 Mo 11:6). S.o: selle urbanistliku üliriigi kodanikud hakkavad teostama oma fantaasiaid saada Jumalaks.

Tema ei armasta kõrki,” ütleb meile Koraan (16: 23) ja jätkab: „Allah paiskas nende ehitise maatasa ja katus kukkus neile ülevalt pähe; ja Raev sööstis nende peale suundadest, kust nad seda aimatagi ei osanud” (16: 26). Juba prohvet Jesaja ennustas, et Babülon, „kuningriikide ehe”, lõpetab nagu „Soodom ja Gomorra” (Js 13: 19) ja et see kõrkuse asupaik tehakse nii põrmuks, et isegi „araablane ei löö sinna telki üles” (13: 20). Ilmutusraamat jätkab sõnadega, et Suur Babülon, „ilmamaa hoorade ja jälkuste ema” (17: 5), on „langenud, langenud” (18: 2).

Vaestes maades toodetud filmides esineb üks korduv teema: noor inimene tuleb kolkakülast suurlinna – kas siis olude sunnil või täis indu otsida uut elu avaramas, jõukamas maailmas. Asjad lähevad kiiresti viltu. Noormees või neiu tunneb end üksildasena, saatuse hoolde jäetuna, ta langeb vaesusse, satub kuritegelikule teele või hakkab prostituudiks. Harilikult lõpeb film mõne koleda vägivallažestiga, kättemaksuhimulise katsega tõugata ümber selle ülbe, ükskõikse, võõra ja ebaloomuliku Linna tugisambad. Selle loo kajastusi võib märgata ka Hitleri Viini-, Pol Pothi Pariisi- ja Mao Pekingi-elus ning muidugi väga paljude mosleminoorte elus Kairos, Haifas, Manchesteris või Hamburgis.

Nüüdisaegses maailmas ei tule selleks isegi mitte suurlinna elama asuda, et tunda tema pidevat kohalolu – meelelahutuse, televisiooni, popmuusika ja videote kaudu. Tänapäeva suurlinn, mis kehastab kõiki neid meile kättesaamatuid virvendusi, kogu Lääne sädelevat ülbust ja hooralikkust, on leidnud oma ikooni Manhattani siluetis. Seda on reprodutseeritud miljonitel posteritel, fotodel ja piltidel, mida on täis kleebitud kogu maailm. Sul pole selle eest pääsu. Sa leiad selle eest Myanmari tolmunud plaadiautomaatidelt, Ürümqi diskoteekidest, Addis Abeba tudengiühikatest. See äratab igatsust, kadedust ja mõnikord pimestavat raevu. Nagu provintsiaalidest natsid, keda „neegritantsud” kohutasid, nagu Pol Poth ja Mao, nii püüdis Talibangi luua rikkumatult puhast maailma, kus nägemused Babülonist enam meelerahu ei suudaks häirida.

Talibanil, tõsi küll, oli suhteliselt vähe aimu, mida Lääne lihapotid endast tegelikult kujutavad. Nende jaoks säras juba isegi Kabul oktsidentaalselt ja patuselt – tüdrukud käisid seal koolis ja katmata nägudega naised rüvetasid oma kohaloluga avalikke paiku. Ent nagu muudelegi puristidele, teeb Talibanile väga muret ka privaatsfäär. See, et tohututes, anonüümsetes suurlinnades seisavad era- ja avalik elu teineteisest lahus, võimaldab silmakirjalikkust. Tõepoolest, oktsidentalisti silmis märgistab kujutluspilti linlastega asustatud Läänest võltsitus ja silmakirjatsemine, mis vastandub beduiini karjase ehedale ja rikkumatule elule. Er Rijad ja selle grandioossed araabia paleed on silmakirjalikkuse musternäidiseks. On tavaline, et sealsed asukad käituvad avalikkuses nagu puritaanlikud vahhabiidid ja kodus nagu aplad läänlased. Islamiradikaali silmis kannab silmakirjalik linn endas Läänt nagu ussi, mis õuna seestpoolt määndab.

Suured linnad on enamasti ka suured turuplatsid. Paljugi sellest, mida Voltaire Inglismaa puhul imetles, seostus Kuningliku Börsiga, „kus juut, moslem ja kristlane ajavad koos äriasju, just nagu tunnistaksid nad kõik üht ja sama usku, ja uskmatuks ei nimeta nad kedagi muud peale pankrottiläinu”.8 Need, kes vihkavad seda, mida Voltaire imetles, – kes näevad turuplatsis kasuahnuse, isekuse ja võõramaise rikutuse allikat –, vihkavad ka neid, keda arvavad sellest enim kasu saavat: immigrante ja vähemusi, kes suudavad oma elujärge parandada üksnes kauplemise varal. Kui tahta puhtus taastada ja võõras veri kodumullalt uhta, siis tähendab see, et ära tuleb koristada need inimesed: hiinlased Poi Pothi Phnom Penhist, indialased Yangonist või Kampalast ja juudid igalt poolt.

Mõnikord võivad sääraseks saastaks osutuda terved maad või isegi suurriigid. Jaapani sõjaaegsete juhtide väljakuulutatud kavas tuua Itta tagasi ehedad Aasia väärtused tõotati peksta minema valged imperialistid, nähes selles üht teed „ohjeldamatu turukonkurentsi ületamiseks”.9 Mida iganes Iisrael ka teeks, jääb see ikka võõramaalaste liivateraks moslemi puristi silmas. Ja USA jääb oma vaenlastele alati talumatuks. Bin Ladeni sõnutsi: miski, mida teeb „USA ja Iisraeli poolt juhitud ristisõdijate ja juutide liit”, ei saa olla õige. See viha on lepitamatu. Nagu bin Laden 1998. aastal intervjuus al-Jazeerale märkis: „Iga täiskasvanud moslem vihkab ameeriklasi, juute ja kristlasi. Selline on meie usk ja veendumus. Sellest ajast peale, kui ma olin poisike, olen olnud sõjas ameeriklastega ja nende vastu viha haudunud.” 11. septembri kättemaksuinglid olid oma sihtmärgi hoolikalt välja valinud. Kuna Manhattani siluetis nähti väljakutset, pidid selle Paabeli tornid langema.

3.
Mida pidas Hitler silmas „juudi teaduse” all? Sama hästi võiks küsida, millega seletada kristlike fundamentalistide sügavat jälestust Darwini vastu. Natsipropaganda väitis, et teaduslikku tõde ei tohiks kehtestada sääraste „juudilike” meetoditega nagu empiirilised uuringud, hüpoteeside kontrollimine või eksperimendid; loodusteadus pidanuks olema „vaimne”, kasvama välja sünnipärasest Volk‘i vaimust. Väideti, et juudid püüavad läheneda loodusmaailmale mõistuse abil, tõelised sakslased aga saavutavad sügavama mõistmise loova vaistu ja loodusearmastuse varal.

Esimees Mao sepitses loosungi „Teadus ei tähenda muud kui lihtsalt julget pealehakkamist”. 1950. aastatel kõrvaldas ta kogenud teadlased ja õhutas innukaid parteijüngreid hullumeelsetele eksperimentidele, mis lähtusid stalinliku pseudoteadlase Trofim Lõssenko niisama jaburatest teooriatest. „Tuumareaktorite, tsüklotronide või rakettide ehitamises ei ole midagi erilist,” ütles Mao. „Sul peab olema hingejulgust tunda, et oled kõigist üle, nagu poleks kedagi teist peale sinu.”10 Neisse sõnadesse on kätketud kogu see kadedus ja alaväärsustunne, mida Mao ja ta provintslastest parteikaaslased kõrgema haridusega inimeste vastu tundsid. Loovad vaistud, hingejulgus ja söakas pealehakkamine… 1942. aastal väitis üks Tokyo ülikooli professor, et Jaapani võit Inglise ja Ameerika materialismi üle on kindel, sest esimene neist kehastab endas kogu Ida „spirituaalset kultuuri”.

Nagu noid New Yorgi Paabeli torne, peavad liberaalse linnatsivilisatsiooni vaenlased üheks jumalavallatu ülbuse vormiks ka „juutlikku” ideed, et „teadus on rahvusvaheline” ning et inimmõistus on päritolust sõltumata parim vahend teaduslikuks uurimistööks. Teadus nagu kõik muugi peab olema läbi imbunud kõrgemast ideaalist: saksa Volk‘ist, Jumalast, Mähist või millest tahes. Kuid selle taga võib olla veel midagi, midagi veelgi ürgsemat ja primitiivsemat. Need, kes teenivad hõimu- või ka väidetavasti universaalseid jumalaid, nagu kristlased, moslemid ja ortodokssed juudid, kalduvad vahel uskuma, et uskmatute hinged kas on rikutud või et neil puuduvad hinged sootuks. Ega asjata räägi kristlikud misjonärid hingede päästmisest. Äärmuslikel juhtudel võib sellest saada piisava õigustuse uskmatute karistamatuks tapmiseks.

Hing on üks oktsidentalismi kinnismotiive. 19. sajandi slavofiilid vastandasid mehaanilisele, hingetule Läänele „suure” vene hinge. Nad kuulutasid oma pärisosaks sügavad tunded ja kannatusel põhineva süvamõistmise. Läänlastest seevastu arvati, et nemad on küll mehaaniliselt tõhusad, kuid neis pole midagi muud peale jubeda kalkuleerivuse ja kasuhuvi. Skeptilisse mõistusesse on hinge eest seisjad suhtunud alati kahtlustavalt. Oktsidentalistid ülistavad hinge või vaimu, kuid põlastavad intellektuaale ja intellektuaalset elu. Intellekt on nende meelest midagi poolikut, üksnes idiootsuse veidi kõrgem vorm, kui selles puudub „totaalsuse-” ja „absoluuditaju” ning arusaamine, mis on elus tõeliselt oluline.

Veendumus, et „teistel” pole selliseid tundeid nagu meil, on kõigi rahvaste seas üsna üldiselt levinud. Selle näiteks on arvamused, et Idas olevat elu hind odav või et kulid ei tundvat valu. Aga niisama on lood ka arusaamaga – mida oleme korduvalt kuulnud Hiinas, Indias, Jaapanis, Egiptuses –, et Lääne inimesed olla kuivad, ratsionaalsed, külmad ja võimetud soojadeks inimlikeks tunneteks. Muidugi näitab see kolklikku võhiklust, kuid peegeldab ka ühiskonnakorralduse laadi. Valgustusjärgne anglo-franko-judeo-ameerikalik Lääs lähtub seisukohast, et valitsema peaksid ilmalikud poliitilised institutsioonid ja kõigi kodanike käitumist ohjama ilmalikud seadused. Usulised veendumused ja muud hingeasjad on privaatsed. Ei saa öelda, et meie poliitika pole üldse seotud teatud ühiste väärtuste või moraalsete eeldustega, ning mõned meie praegused liidrid tahaksid, et religioonil oleks avalikus elus suurem roll. Ometi ei valitse Läänt vaimulikud juhid, kes taotleksid olla vahendajaks meie ja kõrgemalseisva jumaliku maailma vahel. Meie seaduste allikaks pole jumalik ilmutus, vaid need on juristide koostatud.

Ühiskonnad, olgu stalinistlikud, monarhistlikud või islamistlikud, kus Caesarid on ühtlasi ülempreestrid või siis jumaldamisobjektid, kasutavad teistsugust poliitilist keelt.

Taas võib kasu olla ühest Teise maailmasõjaga seotud näitest. Kui liitlased USA juhtimisel võitlesid jaapanlaste vastu vabaduse nimel, siis Jaapan pidas oma püha sõda Aasias jumaliku õigluse ja rahu nimel. „Jaapani rahvusliku poliitika põhipüüdeks on kindla rahu kehtestamine maailmas kooskõlas üleva vaimuga, milles see riik kord rajati: kogu maailm ühe katuse all.” Nii kõneles peaminister Konoe 1940. aastal. Ka islamistide taotluseks on ühendada maailm ühe rahuliku katuse alla, kui kord uskmatud ja nende tornid lõpuks hävitatakse.

Kui poliitika ja religioon ühte sulavad, kalduvad kollektiivsed taotlused, mida sageli õhutatakse takka armastuse ja õigluse nimel, laienema tervele maailmale või vähemalt küllaltki kopsakatele osadele sellest. Riik on ilmalik moodustis. Islami Vennaskond, Rooma Kirik, Kogu Maailm Ühe Jaapani Katuse All, ülemaailmne kommunism – kõik need on igaüks ise moel religioossed või millenaarsed eesmärgid. Seda sorti eesmärgid pole tundmatud ka Lääne väidetavasti ilmalikes riikides. Eriti USAs on parempoolsed kristlikud organisatsioonid ja teised usulised survegrupid püüdnud tuua oma religioosseid väärtusi ja nõudmisi riiklikku poliitikasse viisil, mis selle riigi rajajaid šokeerinud oleks. See, et reverend Jerry Falwell kirjeldas terrorirünnakuid New Yorgile ja Washingtonile kui omamoodi karistust meie maiste pattude eest, näitas, et tema mõtteviis ei ole islamistide omast kuigi kaugel. Kuid vähemalt oma algmõttelt on USA ja teised Lääne demokraatiad näide sellest, mida Ferdinand Tönnies on nimetanud Gesellscbaft‘iks – sotsialiseerumise niisuguseks vormiks, mille liikmed on omavahel seotud ühiskondliku lepingu kaudu. Teist liiki kooslus, Gemeinschaft, seevastu rajaneb ühisel usul, veresidemetel või üht või teist laadi süvatunnetel. On üsna tähendusrikas, et saksa mõtleja Edgar Jung kirjeldas Esimest maailmasõda kui kokkupõrget Mõistuse (Lääs) ja Hinge (Saksamaa) vahel.

4.
Lääne vaenlased ihkavad harilikult olla kangelased. Ehk nagu Mussolini oma uusi roomlasi manitses: „Ärge lakake kunagi olemast kartmatud!” Islamism, natsism, fašism, kommunism on kõik heroilised usutunnistused. Mao permanentse revolutsiooni ideaal nägi ette kirgede pidevat tagantõhutamist, ühiskonda, mis saaks virgutust katkematust heroilisest vägivallast. Revolutsioonikangelaste ühine vaenlane on jõukal järjel ja eluga rahul olev kodanlane, linlane, väikeametnik, kõhukas börsimaakler, kes oma äriga tegeleb, – ühesõnaga sedasorti inimene, kes võinuks töötada näiteks mõnes Maailma Kaubanduskeskuse kontoris. Kodanlusel, Marxi sõnutsi võib-olla kõige edukamal klassil ajaloos – vähemalt seniajani –, on veider omadus olla nii väga vihatud mõnede oma kõige tähelepanuväärsemate poegade ja tütarde poolt, kaasa arvatud Marx ise. Asjaolu, et kodanlikus eetoses napib kangelaslikkust, pühendumist suurtele tegudele, on selle iseärasusega üksjagu seotud. Kangelane kutsub välja surma. Kodanlane on sõltuvuses oma isiklikust turvatundest. Kangelane loeb ohvreid. Kodanlane loeb raha. Intervjueerija küsis bin Ladenilt 1998. aastal, kas too pole kunagi kartnud, et mõni kaaskondlane ta reedab. Bin Laden vastas: „Need mehed on kõik ilmalikud asjad seljataha jätnud ja tulnud siia püha sõda pidama.”

Intellektuaalid, ise vaid harva kangelaslikud, on sageli silma paistnud vihaga kodanluse vastu ja sõgeda armumisega heroismi – kangelaslikesse juhtidesse, heroilistesse uskumustesse. Mussolini Itaalia kunstnikud ülistasid kiirust, noorust, energiat, vaiste ja surmapõlglikku uljust. Saksamaal köitis enne Teist maailmasõda ühiskonnateadlasi kangelase ja kodanlase vastandamine: Werner Sombarti “Händler und Heiden” (Kaupmehed ja kangelased) ja Bogislav von Selchowi “Der bürgerüche und der heldische Mensch” (Kodanlik ja kangelaslik inimene) on vaid paar näidet sellest žanrist. Nagu paljud, ehkki muidugi mitte kõik sakslased, arvas von Selchow, et liberaalne kodanlik ühiskond on muutunud külmaks, killustunuks, dekadentlikuks, keskpäraseks, elutuks. Ta kirjutas, et kodanlane otsib alatasa peidupaika ohutust elust ja on mures selle pärast, kuidas välistada „võitlus Eluga, kuna tal puudub vajalik jõud Elu mehiseks valitsemiseks kogu selle alastuses ja karmuses”.11

Esimene maailmasõda oli von Selchowi ja Ernst Jüngeri taolistele näidanud inimese teistsugust, heroilisemat palet. See seletab, miks Langemarcki lahingust, 1914. aasta ühest eriti süngest sõjasündmusest, millest Jünger ise osa võttis, sai niivõrd võimsa kangelaskultuse objekt. Rea täiesti kasutute rünnakute käigus hukkus vähemalt 145 000 meest. Kuid noored kangelased, mõnedki neist tulnud otse eliitülikoolidest nagu ka Jaapani kamikaze-lendurid kolmkümmend aastat hiljem, arvati olevat tormanud surmale vastu, „Deutschlandlied” huulil. Noid kuulsaid laulusõnu, mis Theodor Körner sajand varem kirja oli pannud, meenutad sageli: „Ainult ohvrisurmas peitub õnn.” Nüüdse Afganistani sõja avanädalal tsiteeris Inglise ajaleht üht noort afgaani sõdalast: „Ameeriklased armastavad pepsikoolat, aga meie armastame surma.” See vastab täpselt Langemarcki-kultuse tundemaailmale.

Needki, kes on demokraatlikku Läände sümpaatiaga suhtunud, näiteks Alexis de Tocqueville, on juhtinud tähelepanu suurejoonelisuse puudumisele, vaimsele ühetaolisusele ja kultuurilisele keskpärasusele ning arvanud selle meie valitsemissüsteemidele seesmiselt omaseks. Tocqueville hoiatas, et demokraatiast võib hõlpsasti saada enamuse türannia. Ta märkis, et Ameerikal pole suuri kirjanikke ega õigupoolest mitte midagi, mida võiks suureks nimetada. See etteheide on väga levinud, aga mõnevõrra kaheldav. Sest pole sugugi kindel, et kunst ja kultuur New Yorgis oleks keskpärasem kui Damaskuses või Pekingis.

Meie jõukates, turgude tüürida olevates ühiskondades on tõepoolest paljugi keskpärast ja luksuses kui sellises pole iseenesest midagi imetlusväärset, ent kui põlgusest kodanlike elumugavuste vastu saab põlgus elu vastu, siis on selge, et rünnatakse ka Läänt. Sel põlgusel võib olla mitmesuguseid allikaid, kuid apelleerib see eelkõige nendele, kes tunnevad end võimetuna, marginaliseerituna, kõrvalejäetuna või halvustatuna: intellektuaal, kes tunneb, et teda ei tunnustata, andetu kunstitudeng säravas suurlinnas, mugandujast tavainimene, kes massi seas silma ei hakka, noormees mõnelt arengumaalt, kes tunneb end mõnitatuna Lääne üleolevast ükskõiksusest; surmakultuse võimalike nekrutite nimekiri on samahästi kui lõputu.

Varajasi natsiteoreetikuid Arthur Moeller van den Bruck kirjutas, et liberalism seisneb selles, et „igaühel on vabadus olla keskpärane”. Surmakultuse sireenid väidavad, et väljapääsuks keskpärasusest on lasta oma väikesel „minal” lahustuda massiliikumisse, mis vallandab aukartustäratavad jõud, et luua Führer‘i, Keisri, Jumala, Allahi nimel midagi tõeliselt suurt. Juht personifitseerib igaühe suuruseiha. Mis maksab ühe, kahe või tuhande inimese tühipaljas elu, kui kaalul on kõrgemad asjad? See annab loa piiramatuks vägivallaks teiste vastu: juudid, uskmatud, kodanlikud liberaalid, sikhid, moslemid või kes tahes tuleb kaotada, et teha teed suuremale, suurejoonelisemale maailmale. Ameerika kaplan Francis P. Scott püüdis Tokyo Sõjakuritegude Tribunali jaoks välja selgitada Jaapani sõdurite erakordse julmuse põhjusi sõja ajal. Pärast paljusid vestlusi endiste sõjameestega tegi ta järelduse: „…nad olid kindlalt veendunud, et ühelgi keisri vaenlasel ei saa olla õigus, nii et mida julmemalt nad oma vange kohtlevad, seda lojaalsemad on nad keisrile.”12

Kõige ehedam püha sõja sõdalane pole siiski piinaja, vaid kamikaze-lendur. Oma elu ohvrikstoomine on ülim autasu sõjas Lääne vastu. See kujutab endast täielikku vastandit kodanlase hirmule oma elu pärast. Ja kõige suutlikum säärasteks eneseohverdusteks on noorsugu. Ehk nagu bin Laden on öelnud: „Eavahemik viieteistkümnendast kuni kahekümne viienda eluaastani on pühaks sõjaks ja eneseohverduseks kõige sobivam.”

5.
Aurel Kolnai väitis 1938. aastal oma raamatus „Sõda Lääne vastu”, et „suundumus naiste emantsipeerumisele on Läänes selgelt ja teravalt välja kujunenud”. See mõneti julge avaldus on arvatavasti tuge saanud Kolnai vaenlaste tundmustest. Näiteks natsionaalsotsialistlik propagandist Alfred Rosenberg kirjutab: „Naise emantsipeerimine naisemantsipatsioonist on selle naistepõlvkonna esmane nõue, kes võiks päästa Volk‘i ja rassi, igi-alateadvusliku, kogu kultuuri alusmüüri hävingust ja allakäigust.”13 Kui jätta kõrvale, mida too udupäine mõtleja võis silmas pidada „igi-alateadvusliku” all, on öeldu küllaltki selge. Naiste emantsipeerumine viib kodanlikule mandumisele. Naiste ainuke tõeline roll on sünnitada kangelaslikke mehi. Üks põhjusi, miks sakslased vedasid sõja ajal sisse nii tohutul arvul töölisi Poolast ja teistest natside poolt okupeeritud maadest, oli vastuvaidlematu nõue, et saksa naised peavad saama olla kodus.

Mehelikkuse ja naiselikkuse probleemid on ka bin Ladeni kinnismõtteks. Õigupoolest on see üks ta kõige südamelähedasemaid oktsidentalistlikke uskumusi. „Selle regiooni [Pärsia lahe riikide] juhid on kaotanud oma mehelikkuse,” ütles ta 1998. aastal. „Ja nad arvavad, et kogu rahvas on naised. Tänu Jumalale, moslemi naised keelduvad laskmast end kaitsta nende ameeriklaste ja juutide prostituutide poolt.” Bin Ladeni arvates on Lääs otsustanud „jätta meid ilma mehelikkusest. Meie usume, et me oleme mehed”.

Vähe on olnud kaasaegseid ühiskondi, kus meeste ülevõim oleks olnud nii suur kui sõjaaegses Jaapanis, ning Korea, Hiina, Filipiinide, aga ka Jaapani neidude sunniviisiline värbamine sõjaväebordellidesse näitab naiste väga madalat staatust Jaapani Keisririigis. Ja ometi mõjus sõda ise Jaapani naistele kummalisel moel nii, et viis nende emantsipatsiooni arvatavasti ennenägematu tasemeni. Kuna kõiki teenistuskõlblikke mehi vajati võitlusrinnetel, siis pidid naised kandma hoolt perekondade eest, kauplema mustal turul ja töötama vabrikutes. Erinevalt meestest, kes elasid kaotust läbi kui suurt alandust, nägid paljud Jaapani naised lääneliitlaste võidus sammu eneste vabanemise poole. Üks kõige tähtsamaid muutusi sõjajärgses Jaapanis oli see, et naised said valimisõiguse. Ja nad kasutasid seda juba 1946. aastal väga agaralt. Uue põhiseaduse olid koostanud peamiselt Ameerika juristid, kuid naiste õigusi puudutavad artiklid seal olid suuresti ühe tähelepanuväärse isiku töö, kelle nimeks oli Beate Sirota ja kes kehastas endas enamikku neist asjust, mida Lääne vaenlased jälestasid. Ta oli eurooplane, haritud, naine ja – juut.

Kõigile neile, kes näevad sõjaväelises distsipliinis, eneseohverduses, karmis lihtsuses ja juhikultuses ülimaid ühiskondlikke ideaale, paistab naiselikus seksuaalsuses peituv jõud kohutavalt hädaohtlikuna. Muistsetest aegadest peale on naised olnud elu andjad ja kaitsjad. Naiste vabadust ja surmakultust pole võimalik ühte sobitada. Naiste seksuaalsuse otsekohene kujutamine on tõepoolest väljakutse ja mitte üksnes usumeestele, vaid kõigile allasurutud inimestele, kellele ainsaks ülendavaks asjaks on jäänud surm kõrgema eesmärgi nimel. Seksuaalaktile vihjavaid pilte poolpaljastest Lääne naistest, mis reklaamivad Hollywoodi filme, karastusjooke või mida iganes, võib selles maailmas näha niisamuti kõikjal nagu Manhattani siluetti. Ja nad on niisama ahistavad, pead segi ajavad ja mõnikord raevu tekitavad. Sest taas tõotavad nad piiramatu naudingu patust, libidinoosset maailma, mis enamikule inimestest jääb kättesaamatuks.

6.
Tsivilisatsioonide kokkupõrget pole olemas. Enamik usundeid, eriti monoteistlikke, on suutelised tootma endas Läänevastast mürki. Ja ilmaliku fašismi erisuguseid vorme võib leida kõigist kultuuridest. Järelikult pole nüüdne konflikt kokkupõrge Ida ja Lääne vahel, Anglo-Ameerika ja ülejäänud maailma või judeo-kristluse ja islami vahel. Surmakultus on see surmav viirus, mis praegu mitmesuguste ajalooliste ja poliitiliste põhjuste tõttu on löönud vohama islami äärmusvormides.

Oktsidentalism on islamirevolutsionääride usutunnistus. Nende sihiks on luua üks ja ainus islamimaailm, mis juhinduks šariaadist (islamiseadusest), nii nagu seda tõlgendavad usaldusväärsed õpetlased, kes on end tõestanud džihaadis (loe: revolutsioonis). See on üleskutse puhastada islamimaailm ebajumalaid kummardavast Läänest, mille musternäiteks on Ameerika. Nende eesmärk on anda löök Ameerika paganlikele pühamutele ja näidata kõige suurejoonelisema vaatemängu vormis, et USA pole haavamatu, et ta on „paberist tiiger” – kui revolutsioonilist žargooni kasutada. Sellise „tegevuspropaganda” abil ülbe USA vastu tahetakse ühendada püha sõja jõud ja sundida oma revolutsioon peale kogu islamimaailmale.

Ajatolla Homeini oli „stalinist” selles mõttes, et tema tahtis korraldada revolutsiooni ühel üksikul olulisel maal, Iraanis, ja alles siis hakata hoolt kandma selle ekspordi eest. Bin Laden seevastu on „trotskist”, kes Afganistanis näeb vaid baasi, kust revolutsiooni välja vedama hakata. „Stalinistide” ja „trotskistide” vahel on islamistlikus liikumises pingeid. 11. september andis edumaa „trotskistidele”.

Al-Qaida on ette võtnud tõsise katse korraldada islamirevolutsioon, mis ulatuks Indoneesiast Tuneesiani ja kukutaks seal võimult senised valitsused. See pole veel korda läinud. Meil on oodata uusi „tegevuspropaganda” akte USA ja selle baaside vastu ning neid saatvat jõhkrat oktsidentalistlikku propagandat. Lääs, ja mitte ainult Lääs geograafilises mõttes, peaks andma sellele aruka vastulöögi kogu oma kalkuleeriva kodanliku antiheroismi jõuga. Raamatupidajad, kes looksid selgust kahtlastes pangaarvetes, ja salaagendid, kes teeksid endale teed altkäemaksuga, oleksid pikema võitluse perspektiivis kasulikumad kui matšomeestest koosnevad eriüksused, kes rajavad oma teed plahvatustega Afganistani koobastes. Üks asi aga on selle sünge sõja puhul küll selge: me ei tohi oktsidentalismile vastata mõne õela orientalismivormiga. Kui sellele kiusatusele järele anname, on viirus nakatanud meidki.

Inglise keelest tõlkinud Kajar Pruul

Avishai Margalit, Ian Buruma. Occidentalism. The New York Review of Books 17. 01. 2002.

Jeruusalemma Heebrea Ülikooli filosoofiaõppejõud AVISHAI MARGALIT on sündinud 1939. aastal Palestiinas. Kirjutanud artikleid keelefilosoofiast, loogikaparadoksidest ja ratsionaalsusest, sotsiaal-, poliitika- ja religioonifilosoofiast. Olulisemad raamatud: „Idolatry” (1992; koos Moshe Halbertaliga), „The Decent Society” (1996), „View and Review” (1998), „The Ethics of Memory” (2002). Rahupooldajate liikumise „Peace Now” asutajaliikmeid.

Ajakirjanik ja kirjanik IAN BURUMA on sündinud 1951. aastal Hollandis, kuid veetnud suure osa oma elust Aasia maades. Avaldanud üle kümne raamatu, sealhulgas „A Japanese Mirror: Heroes and Villains of Japanese Culture” (1984), „The Wages of Guilt: Memories of War in Germany and Japan” (1994), „Voltaire’s Coconuts: Anglophiles and Anglophobes” (1999), „Bad Elements: Chinese Rebels from Los Angeles to Beijing” (2002) ja romaan „Playing the Game” (1991).

K.P. 

2 D. С. Hоllom, Modern Japan and Shinto Nationalism. University of Chicago, 1943, Ik 10.

3 А. Kоlnai, The War Against the West. New York, 1938.

4 H. S. Сhamberlan, Briefe 1882-1924. München, 1928.

5 H. S. Chamberlain , England und Deutschland. München, 1915.

6 O. Spengler, Jahr der Entscheidung. München, 1933.

7 Artikli saksakeelse tõlke puhul on autorid „oktsidentalismi”-mõiste poleemilist sihiasetust täpsustanud, öeldes, et kasutavad seda „sarkastilise analoogiana Edward Saidi „orientalismile”, millega too mõjukas kirjamees oma raamatus „Orientalism” (1978) püüab seletada Lääne süstemaatiliselt vaenulikku mõistmatust Ida suhtes” (vt A. Margalit, I. Вuruma, „Okzidentalismus” oder Der Haß auf den Westen. Merkur nr 636, apr 2002). Vt ka: E. Said, Orientalistika kriis. Vikerkaar 1992, nr 1. Tlk

8 Vоltaire, Letters Concerning the English Nation. Oxford, 1994, Ik 30.

9 A. Iriуe, Power and Culture: The Japanese-American War 1941-1945. Cambridge (Mass.), 1981.

10 J. Becker, Hungry Ghosts: Mao’s Secret Famine. London, 1996, lk 62.

11 Tsit: А. Kоlnai, The War Against the West, lk 215.

12 А. С. Вгасkman, The Other Nuremberg: The Untold Story of the Tokyo War Crimes Tribunals. Morrow, 1987, Ik 251.

13 Tsit: G. L. Mosse, Nazi Culture: Intellectual, Cultural and Social Life in the Third Reich. New York, 1966, lk 40.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon