Fin-de-siècle: veel kord, tundeliselt

Walter Laqueur

Fin-de-siècle on tähendanud ja tähendab väga erinevaid asju. Prantsusmaal tähendas see olla moodne, modernne, tänapäevane, recherchè, peenemaitseline. See on olnud ka haigluse, allakäigu, dekadentsi ja kultuuripessimismi sünonüüm. Aeg-ajalt on ta tähendanud sümbolismi, estetismi, l’art pour l’art‘i või nartsissismi. Harilikult kaasnes ka kõrvalvarjund – pigem moekas nukrus kui täielik lootusetus. Kui Dorian Gray lord Henryle ja oma võõrustajale, kes fin-de-siècle‘ist ja fin-de-globe‘ist juttu tegid, (ohates) ütles, et elu on suur pettumus, siis peitus selle taga mõistagi tüdimus. Ennui oli kesksel kohal ka peategelase Jean des Esseintes’ mõtetes ja tegudes [J.-K. Huysmansi – tlk] teoses “Vastuoksa” (“A rebours“, 1884), mis on dekadentlik romaan par excellence. 1

Terminit fin-de-siècle kohtab Prantsusmaal esimest korda 1880. aastatel. 1888. aastal Pariisis etendatud näitemängus2 kõneleb türgi pankur Batšiš vestluskaaslastele järgmist: „Te olete dekadentlik rahvas oma kalduvusega kõike naljaks keerata ja võimetusega tõeliseks entusiasmiks, mis seisab kõigi suurte asjade taga. Kui Jeesus Kristus, Muhamed, Karl Suur või Napoleon peaksid praegu taas maailma ilmuma, ei peaks nad siin üle nädala vastu. Enam mitte millessegi uskudes lõpetate te kord kõigesse uskumisega. Võta Gogo või Mercadet, see on 19. sajandi lõpu Prantsusmaa.”3

See kirjeldab kenasti selle olemust, mida vähemasti Prantsusmaa pealinnas peeti laialtlevinud tõveks. Tollal ilmus palju pamflette ja raamatuid, mis kandsid pealkirju nagu “Finis Galliae”, ning Prantsusmaa mehed ja naised tundsid siirast muret selle üle, et nende riik läheb vastu hukule. Tegemist oli põhiliselt (kuigi mitte ainult) Prantsusmaa fenomeniga, mille seletamisel on viidatud kaotatud sõjale Preisimaaga, majanduslikule ja demograafilisele langusele, alkoholi tarbimisele, ateismi ja kuritegevuse levikule, perekonnasidemete üldisele nõrgenemisele ning kõlbluse allakäigule. Aastaiks 1905/1906 olid meeleolud aga muutunud, olgugi et ateismi, alkoholismi ja üldise kõlblustundega seonduvas ei olnud olulist muutust toimunud. Võib-olla oli küsimus põlvkondades, selles, et uus põlvkond lihtsalt tüdines kõikjal valitsevast tüdimusest.4

Suurbritannias oli fin-de-siècle veel varem moest läinud, Oscar Wilde’i vangistamine 1896. aastal laskis uuest liikumisest kogu auru välja. Aubrey Beardsley asutas 1894. aastal ajakirja Yellow Book, kuid vähem kui kahe aasta pärast tõrjuti ta toimetajakohalt kõrvale ja 1897. aastal lakkas ajakiri ilmumast.

Kas need, kes fin-de-siècle‘it. kunstis ja kirjanduses propageerisid, uskusid tõepoolest, et maailm läheneb lõpule? Ega ei uskunud, paljud neist pidasid end stagneerunud kultuurile uusi impulsse andvateks uuendajateks, mitte nihilistideks (mida iganes see tähendas). Leidus küll neidki, kes kuulutasid apokalüptilisi sõnumeid, kuid nad olid pigem erandiks. Juhtivad saksa avangardistlikud ajakirjad kandsid nimesid Die Gesellschaft (ühiskond, mitte indiviid) ja Der Stürmer, tolle ajastu stiili nimetati juugendiks. Need sõnad ei olnud pärit fin-de-siècle‘i leksikast.

Üks viimsepäeva sõnumitoojaid oli tollal saksa keeles kirjutanud ülimenukas poola kirjanik Stanislaw Przybyszewski, eriti tema romaan „Saatana lapsed” („Satanskinder“), mis ilmus 1897. aastal [e. k 1909]. See vaatleb nelja anarhisti, kes valmistavad ette maailma hävingut. Üks neist, Ostrap, on pigem gangster kui terrorist, kuid igatahes ühineb ta intellektuaalidega. Nende otsene eesmärk on hävitada üks nimetu linn. Kõik hooned põletatakse maha, ja see tekitab anarhistides ekstaatilis-orgiastilise õnnetunde. Et segadust veelgi suurendada, tapavad terroristid ka satanistide vaimse juhi. Lugejale serveeritakse lõputuid abstraktset laadi mõtisklusi õiguse üle tappa ja hävitada. Kõik see oli mõeldud närvikõdi tekitamiseks. Kogu lugu saatis tundmus, et pärast sarvede mahajooksmist suubub „anarhistide” elu korralikku kodanlikku eksistentsi – nagu see juhtus järgnevatel aastatel Przybyszewski endaga, kui ta poola keeles kirjutama hakkas.

Niisugune (ja sellisena kaugeltki mitte ainuke) romaan polnud autentne, temast õhkus tserebraalset terrorit, šokeerimissoovi. Ehtne apokalüptiline hirm jäi sellest umbes sama kaugele kui vahetu Auschwitzi-kogemus Bela Lugosi õudusfilmidest.

Ristiusus (ja paljudes teistes usundites) on apokalüptilis-eshatoloogiline traditsioon eksisteerinud igiammustest aegadest. See on kujutelm lõplikust hävingust maavärina, suure veeuputuse või taeva allakukkumise tagajärjel. Samavõrd sagedasti tuleb ette visioon üldisest ja kõikehävitavast tulelõõmast, suurest külmast, täielikust pimedusest või viimsest otsustavast lahingust (Harmagedon).Täielikku väljasuremist siiski pole; ikka jääb ellu mõni inimene, kellest lõpuks saab alguse uuenemine, parem maailm. Ristiusk, mis asetab rõhu patule ja hirmule, oli religioon, milles pöörati viimsepäevakohtule väga üksikasjalikku tähelepanu. Kui Antikristust (kelle valitsemisaeg pidi messia tulemisele eelnema) 1000. aastaks ei ilmunud, siis pakuti uusi ennustusi 1184., 1186., 1229., 1345., 1385. ja 1516. aastaks ning hiljem veel lugematuteks kordadeks.5 Ortodokssete juutide hulgas lubas Habad (Lubavitchi traditsioon)6 „ilma vähimagi kahtlusevarjuta” messia tulekut 1991. aastal. Algul oli küsimus aastates, hiljem kuudes ja veel hiljem nädalates. Anti mõista, et sekti juht Ramam (Menachem Mendel Schneerson) on messias, ja kui ta 1994. aastal lunastust toomata suri, tekitas see tema järeltulijatele tõsiseid probleeme.

Kosmilise katastroofi kujutelm tuli eelmisel sajandivahetusel sagedasti ette kirjandusringkondades. Üsna tüüpiline näide on Richard Jefferiese7 „Pärast Londonit” („After London”). Kutsumuselt looduseuurija, oli ta kirjutanud puutumatust loodusest ja jahiloomade kaitsest. Selles raamatus kangastus ta vaimusilmas ökoloogiline katastroof, mille tagajärjel London mattub mudavoogudesse. Kõige veenvamad viimse päevaennustused tulid sakslastelt ja venelastelt, klassikaliseks näiteks Jakob van Hoddise luuletus „Maailma lõpp” („Weltende”, 1911).

Peanupult kodanlasel kübar kaob,
kõik õhud nagu kisast kajavad.
Katuselööjad puruks sajavad
ja lehest loed: tõus rannikule vaob.
Torm algab, kargab mere metsik kohu
maa peale, murrab paksu tammi tõkke.
On inimestel enamasti nohu.
Raudteedel ronge langeb sillalt jõkke.
[tlk A. Kaalep]

Teised varased ekspressionistid nagu Georg Heym („Linnade deemonid” ja „Sõda”) ning Alfred Lichtenstein („Ettekuulutus”) pakuvad oma luuletustes väga ilmekaid visioone haihtuvatest linnadest, suurtest tulekahjudest, tormilistest maavärinatest ja koletust tapatalgust.

Oli üks riik, kus pessimism ja fin-de-siècle‘i meeleolud näisid olevat rohkem õigustatud kui mujal – Venemaa. Vene intelligents oli sageli pessimismi kaldunud, üldtuntud oli tema võõrandumine riigi valitsemisest. Rahulolematus oli laialt levinud ka muudes rahvakihtides; vanausulised ja mõned sektandid ootasid Antikristuse tulekut iga tund.

19. sajandi suurima vene filosoofi Vladimir Solovjovi viimane töö oli „Lühike lugu Antikristusest”, mis avaldati 1900. aastal – autori surma-aastal. Seal oli juttu Jeruusalemma oikumeenilise kirikukogu katsest viia sisse uut, Jeesus Kristust salgavat kristlusetõlgendust.

Elu lõpu poole uskus Solovjov tõepoolest, et maailmalõpp on tulekul ja sümbolismi suur teoreetik Vjatšeslav Ivanov nimetas ka täpse aasta – 1900. Juba enne sajandivahetust leiab Venemaalt satanismi ja kujutluspilte põlevatest linnadest (Balmont), põlgust harimatu massi vastu, schopenhauerlikku pessimismi ning üldist melanhooliat (Sologub), usulist müstitsismi ja teise tulemise kultust Zinaida Gippiuse ja tema abikaasa Merežkovski salongis Peterburis.

Andrei Belõi romaan „Peterburi”, selle suundumuse viimane ja vägevaim õis, kujutas endast segu Przybyszewskist (linn lastakse hiiglapommi abil õhku) ja Jefferiesest. Romaanis kaob Peterburi soomülgastesse, kust ta kakssada aastat varem oli esile kerkinud.

Aastatesse 1895-1914 jääb aga üldjoontes ka vene kultuuri hõbeajastu. Sümbolism oli valitsev suund, ent kas see oli dekadentlik? Sellise sildi lükkasid sümbolismi teoreetikud kindlameelselt kõrvale. 1893. aastal ilmunud mõjukas essees väitis Merežkovski, et uus liikumine on reaktsioon eelnenud allakäigule. Ühes teises programmilises kirjutises pilas Djagilev klassitsismi ja romantismi dekadentlikkust; oli neid, kes süüdistasid „akadeemilise kunsti epigoone”. Vene hõbeajastu hõlmas nii paljusid rühmi ja üksikisikuid, et siin on esindatud peaaegu kõik tendentsid, kaasa arvatud dekadents. Brjussov ja Gumiljov uurisid eri okultismikoolkondade traktaate, noor Balmont viljeles dekadentlikku prantsuse stiili nagu maalikunstnik Konstantin Somovgi. Andrei Belõist sai algul teosoofia, hiljem antroposoofia jünger. Kuid enamiku jaoks oli see üürike etapp.8

Nikolai Rjabušinski, väga jõukas elunautleja ja üks tähtsamaid kunstimetseene kuulutas 1907. aastal pidulikult välja võistluse kõige tabavama kuradikirjelduse saamiseks, mis pani kindlasti satanistide südamed põksuma. Lõpuks jäeti aga auhind välja andmata, ja just Rjabušinski poolt rahastatavas ajakirjas Zolotoje Runo (Kuldvillak) kritiseeriti puhtesteetilist kunstivaadet.

Hõbeajastu algul teatas praeguseks üsna unustusse vajunud poeet Fofanov, et tema ja ta põlvkonnakaaslased on ükskõiksed, väsinud ja masendunud ning et peale tumeneva kalmurea künkanõlval pole midagi, mis neile teed näitaks. Kuid nii kirjutati 1880. aastatel, Fofanovi nooremad ametivennad olid aga juba kõike muud kui väsinud. Selle asemel otsisid nad inspiratsiooni ja uusi muljeid uurimisreisidelt eksootilistesse paikadesse – Balmont Mehhikos, Uus-Meremaal ja Samoal, Bunin Indias, Andrei Belõi Egiptuses, Kondratjev Palestiinas, Gumiljov Etioopias. Nad uurisid „Bhagavadgitat”, upanišade, Zend-Avestat ja Laozid. Lühidalt, nad ei tundnud elutüdimust, vaid olid ettevõtlikud, Gumiljovi sõnul „konkistadoorid”. On tõsi, et sümbolismi aluspõhjaks oli usk müstitsismi kesksesse tähtsusse, kuid sellega ülepakkumine viis sümbolismi kriisini, lõhenemiseni ja lõpuks kadumiseni.

Venelased on harva tunnistanud põhimõtet l’art pour l’art. Nad arvasid, et neil on Venemaale ja maailmale edasi anda sõnum – ja nimelt sõnum vene kultuuri ja lõppkokkuvõttes vene elu taassünnist. Vene (ja Euroopa) kultuuriloo üks olulisim ajakiri, Djagilevi toimetatud Mir Iskusstva (Kunstimaailm, 1899-1904) propageeris algusest peale rahva harimist kultuuri taassünni nimel ja minevikupärandi hoolikat tundmaõppimist, mitte selle ignoreerimist. Neid, kes polnud üliinimesed, ei põlastatud. Kui mõned lugesidki Nietzschet vaimustusega, kritiseeriti teda ikkagi tema puhtnegatiivse hoiaku pärast, selle pärast, et ta ei pakkunud lammutatud väärtuste asemele uusi. Ühesõnaga, vene fin-de-siècle erines prantsuse ja inglise omast veendumuste, püüdluste ja lõpuks ka saavutuste poolest. Seda mõjutas vene traditsioon, mis ulatus tagasi Fetini, Tjuttševini ja kaugemalegi. Samavõrd ilmsed olid need traditsioonid ka Stravinski, vene balleti ja mõnede tolle aja maalikunstnike puhul.

Sümbolism ja fin-de-siècle oli Euroopa fenomen, ent eri maade puhul olid erinevused sama silmatorkavad kui ühisjoonedki. Hiljem väitsid mõned kriitikud, et fin-de-siècle sai alguse Saksamaal Schopenhauerist, Nietzschest ja Wagnerist, kellel oli olnud otsustav mõju Prantsusmaa kultuurielule.9 Kuid ei maksa üle hinnata prantslaste huvi saksa kultuuri vastu ja nende vastuvõtlikkust sellele 1880. aastatel – neil olid omad, Nervalini, Gautier’ni ja Musset’-ni tagasiulatuvad traditsioonid. Väidetavasti vaatasid venelased uute moesuundade otsingul Pariisi poole; Zolotoje Runo varasemad numbrid (1905–1909) ilmusid nii prantsuse kui vene keeles. Ometi poleks Venemaal hõbeajastut ilma ülalviidatud omamaiste traditsioonideta olnud.

Venemaal oli pessimism enne Esimese maailmasõja puhkemist tugevasti taandunud tänu uuele põlvkonnale, keda esindasid akmeistid ja futuristid – ninakad, hakkajad ja kõike muud kui früh gereift und zart und traurig (Hofmannsthali väljend). Kui Ahmatova abikaasa Gumiljov Pariisi õppima läks, oli fin-de-siècle juba möödanik.

Nagu itaallasedki huvitusid vene modernistid moodsast elust ja eeskätt moodsast tehnoloogiast, mida Peterburi dekadendid needuseks olid pidanud. Kui prantsuse, eriti aga inglise fin-de-siècle‘i tüüpkuju oli olnud väsinud dändi oma mina-kultusega, siis kümme aastat hiljem sai tema järglaseks hoopis teistsugune prototüüp. On huvitav näha, kuidas Maurice Barres ja D’Annunzio said hakkama hüperestetismi teisendamisega fašismile lähenevaks superpatriotismiks.

Viis aastat pärast triloogia „Mina-kultus” („Le Culte du moi”) avaldamist asus Barres uue triloogia kallale, mis sai nimeks „Rahvusliku energia romaan” („Roman de l’energie nationale”). Esimene köide („Les deracines”) käsitles prantsuse intellektuaale. Isegi tagasivaates tundub vaimulaadi ja maailmavaate nii järsk muutus hämmastavana.

Tagantjärele tekib kiusatus fin-de-siècle kui lühiajaline moenarrus, dändilik poos üldse kõrvale heita. Marksistid tõlgendasid seda kodanliku ühiskonna kriisi järjekordse ilminguna, moralistid nägid selles amoraalsust ja rikutust, psühholoogid võtsid seda kui ammendamatut varaauku, millest võib välja kaevata materjali kõikvõimalike teooriate tarvis.

Keskaja hirmudega võrreldes oli nüüdisaja apokalüptiline meeleolu vaevalt midagi enamat kui võlts imitatsioon. Kristlus oli rohkem kui ükski teine suur usund rajatud veendumusele, et maailm kuulub pigem Saatanale (campus diaboli) kui Jumalale, et inimelu on hädaorg ning kujutab endast üksnes vaeva ja piina, lühikesi rõõmuhetki ja igavest kannatust, maistest hüvedest tuli loobuda. Inimene on ilma sündinud töö, mure, hirmu ja surma jaoks, nagu kirjutas kardinal Segni, tulevane paavst Innocentius III, “De contemptu mundi’s”. Kõikvõimalike kiusatuste hulgas oli lihahimu kahtlemata suurim ja ohtlikem. Enne pattulangemist oli inimkond olnud aseksuaalne ja see jäigi ideaaliks – askeet, munk ja nunn. Kuid selline skeem ei köitnud Londoni dändit ega Peterburi spiritualisti, kellele seks oli keskne teema. Nad põlgasid kodanlust (ja massi üldse), kuid maise vara omamist ei pannud nad sugugi pahaks.

Alati ei olnud ängistus ja meeleheide poos; Edvard Munchi kuulsas maalis „Karje” (1893) ei ole midagi võltsi. (See norra maalikunstnik oli ülalmainitud Przybyszewski sõber.) Ei ole ka õige pidada seda pilti närvilise erutuse ilminguks, nagu mõned kaasaegsed arvasid; puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et aastal 1900 olid närvid nõrgemad kui 50 aastat varem. Max Nordau10 kuulus „Mandumine” („Entartung”) avaldati saksa keeles esmakordselt 1893. aastal, ingliskeelsena 1895. aastal. See oli ühe juhtiva, tollal laialt loetud, kuid kümmekond aastat hiljem unustatud kriitiku äge, ohjeldamatu rünnak modernismi vastu. Nordau käsi pole käinud hästi, teda pilati kui suurvaimude töös kahtlevat väikekodanlast, kui endast kõrgemal seisjate üle kohut mõista püüdvat väiklast kriitikut. Kuid Nordau surma aegu ennustas Israel Zangwill11 kirjutises „Max Nordau martüürium”: „„Mandumise” prohvetit meenutatakse jälle siis, kui kunst hullub ja kirjandus kaotab sideme eluga.”12

Esitati kurje süüdistusi: Nordau keskne mandumisidee (Entartung) leiti olevat ohtlikult lähedane natside kriitikale mandunud kunsti (entartete Kunst) kohta. Kui Nordaud lugeda praegu, kerkib esile hoopis teine aspekt – nüüdisaegse suurlinna elutempo ja närvilisuse (ning moodsate transpordivahendite) karm kriitika kõlab kui roheliste eelkäija suust, kuigi nood pole talle miskipärast tänukummardust teinud. See, mida Nordau kirjutas Nietzsche nõmedast ennasttäisolekust, intellektuaalsest perverssusest ja hullumeelsusest, on mitmeid põlvkondi Nietzsche austajaid hämmastanud kui ühe kohvikuliteraadi mitte küll ebahuvitav, kuid naeruväärne ja kirjaoskamatu katse pisendada üht kõigi aegade suurimat geeniust.

Lugedes 20. sajandi lõpu poole taas üle, mida Nietzsche on kirjutanud julmusest, hävitustungist, tema soovitusest mitte armastada oma ligimesi, nendingust, et dekadentsi (ja ka kõike muud) puudutavas on kõrgeimaks instantsiks tema ise, võib Nordau kõrvaleheitmine tekitada mõningast kahtlust. Aegade jooksul on Nietzsche tumedam pool liigagi nähtavaks saanud. Juunis 1884 dateeritud kirjas õele kirjutas Nietzsche, et teda „hirmutab mõte sedasorti inimestest, kes võivad ühel heal päeval minu autoriteeti ära kasutada”.  Nietzsche kartused olid vägagi õigustatud. Teda ei saa küll pidada päriselt vastutavaks tema ärakasutamise eest eksisattunud jüngrite poolt, kuid kas saab teda täielikult õigeks mõista? Poliitikas oli Nietzsche samasugune õnnetus kui Heidegger ja Sartre.

Erinevalt paljudest teistest fin-de-siècle‘i teostest ilmub „Mandumine” sada aastat pärast esmaavaldamist taas trükist.13 Fin-de-siècle‘i meeleolu kirjeldades kujutab Nordau seda kui jõuetut meeleheidet, mida igikestva ja häbitult õilmitseva looduse keskel tunneb järkjärgult surma poole liikuv haige; kui rikka hallipäise kiimleja kadedust, nähes noori armunuid varjavasse metsatukka suundumas. Nordau võttis kokku mõningad tema meelest fin-de-siècle‘i vaimule tüüpilised ajalehelood: kuningas, kes müüb tühise hinna eest oma valitsejaõigused, õhupalliga pulmareisi tegev noorpaar, kirikuvürst, kes käitub nagu Barnum14, koolipoiss, kes tunneb uhkust pettuse eest vangis istuva isa üle.

Neil lugudel on üks ühisjoon: põlgus traditsiooniliste kommete ja moraali vastu ning igasuguse kaasinimestega arvestamise halvakspanu, kõigele krooniks segadus valitsevates jõududes ning valeprohvetite esilekerkimine. Arstiharidusega Nordau ei saa leppida tavalise (väikekodanliku) seletusega, et fin-de-siècle on pelk mööduv mood, veidrus või poos. Ta otsib põhjusi sügavamalt ja leiab neid mandumisest ja hüsteeriast (või neurasteeniast). Ta kirjeldab moraalset nõdrameelsust (moral insanity, Maudsley poolt välmitud termin), emotsionaalsust, pessimismi ja masendust, ennui‘d ja üldist teotahte puudumist väga üksikasjalikult. Degeneranti närivad kahtlused ja ta kaldub müstitsismi, tal puudub tasakaal ja harmoonia, ta on ülimalt tundlik. Tema aju ja närvikava kahjustab terve rida halbu harjumusi – teda mürgitab üha kasvav alkoholi, tubaka, narkootikumide ja saastatud toidu tarbimine ning eeskätt elu igas mõttes ebatervislikes suurlinnades.

Auru ja elektri kasutuselevõtuga on elurütm muutunud kiiremaks kui iial varem ajaloos. Tulemuseks on, et need uued tegevusalad, ka kõige lihtsamad, toovad kaasa närvipinge, kudede vananemise, väsimuse ja kurnatuse. Nordau järgi näitab statistika, et kuritegude, vaimuhaiguste ja enesetappude arv on kasvanud ning et inimesed vananevad kiiremini. Stressist ja suurest pingest johtub, et prille hakatakse kandma nooremas eas kui vanasti, sama kehtib ka hammaste lagunemise ja enneaegse kiilaspäisuse kohta. Järgnevad mõned mõtisklused rongireisidel kogetud pideva vibratsiooni ja nüüdisühiskonda vallutava videvikumeeleolu seostest.

Kaks põhiosa kannavad pealkirju „Müstitsism” ja „Egomaania”. Nordau on valgustusajastu ja antiigi austaja; ta ei salli eriti romantikuid, kes kogu oma andega teenisid regressi, välja arvatud vahest prantsuse romantikud, kes kaldusid pigem renessansi poole kui pimedasse keskaega. Prerafaeliitidest libiseb ta kiiresti üle; Ruskin oli tal „esteetika Torquemada”,15 puhevil, eksitav, pööraselt ekstsentriline vaim.

Lõpuks lahkab Nordau Verlaine’i, kuid tema muljed pole sugugi soodsad: Verlaine on asümmeetrilise kolba ja mongoliidse näoga eemaletõukav degenerant, impulsiivne vagabund ja dipsomaan, kes kõige häbiväärsematel asjaoludel vangimajja suletakse, nõrga intellektiga tundeline unistaja, kes oma halbade tungidega ränka võitlust peab; ta on müstik, kelle rahutus teadvuses keerlevad kujutluspildid Jumalast ja pühakutest, ning vana narr, kelle seosetu kõne väljendab igasuguse selge mõtte puudumist.16

Järgmine peatükk käsitleb tolstoilust. Nordau ei eita, et Tolstoi on suur kirjanik, olgugi et tema teostele võib ette heita liigset pikkust. Siiski vaatleb ta Tolstoid põhiliselt kui teoloogi ja filosoofi, ning märgib selles seoses, et Tolstoi kirjutas (oma „Pihtimuses”): „Tundsin, et ma pole vaimselt päris terve.”17

Mida oleks Nordau peale hakanud Dostojevskiga, kes tema raamatus ei figureeri? Dostojevski kehastas kõike, mida Nordau jälestas. 1863. aastast alates oli Dostojevskit tõlgitud saksa keelde, kuid tema kuulsus Euroopas saabus alles sajandivahetuse paiku.

Nordau peamised bêtes noires on ühelt poolt Nietzsche ja Wagner, teiselt poolt Ibsen ja Zola. Nietzsche oli suurusluuluga vaimuhaige, ja tõik, et teda peetakse filosoofiks ning et ta rajas koolkonna, on „Saksamaale häbiks”. Wagneri suurt muusikaannet ei vaidlustata, Nordaule meeldib „Venusbergi” muusika ja Reini neidude „Wigala Weia”, kuid ta kahetseb, et viimast korratakse 136 korda.18 See kõik sobib aga mandumise kaugelearenenud vormiga, ja ega Wagnerist ilmaasjata fin-de-siècle‘i iidolit saanud. Nordau suhtub ühtvõrd kriitiliselt nii tema grafomaaniasse kui ka erotitsismi, šovinismi ja hüsteerilisse antisemitismi.

Tõelistele dekadentidele nagu Baudelaire ja Huysmans pööratakse palju vähem tähelepanu kui Ibsenile ja Zolale, võib-olla seepärast, et nende juured ulatuvad kaugematesse aegadesse. Nordau teeb kummarduse Ibseni poeetilisele talendile. Seevastu ärritavad teda Ibseni filosoofia, ekskurss meditsiini (ja pärilikkuse) valdkonda, vaated abielule ja usule, sundmõtted pärispatust ja ebamäärasest anarhismist ning inimolendi õigusest elada omaenese seaduse järgi. Mis puutub Zolasse, siis „vaatab tõsiasi, et autor on seksuaalne psühhopaat, vastu tema romaanide igalt leheküljelt”. Tema tööd ei põhine tähelepanekutel, nad pole ei inimlikud dokumendid ega eksperimentaalsed romaanid, samuti mitte milieu pildistused. Zola on dekadent läbiva pessimismi tõttu, seepärast, et ta näeb kõike pöörase liialdusega ja veidralt moonutatult.

Nordau usk teaduse tõdedesse oli osalt valesti suunatud, tema hinnangud kirjandusele jäid ühekülgseks ja sageli tahumatuks, mõned tema poolt arvustatud suundumused ei kuulunud sugugi fin-de-siècle‘isse; tolstoilust meenutavad praegu peale asjatundjate vaid vähesed. Mis sai teistest Nordau kriitika märklaudadest?

Labast massi põlgav Nietzsche on teinud võiduka comeback‘i vasakpoolsete kultuurikangelasena, ateistina, kõigi kodanlike väärtuste suure lammutajana. Temast on saanud koguni radikaalsete feministide vabastaja, kes rebib maha maski maskuliinselt mõistuseprintsiibilt ja võimuhierarhialt (patriarhaadilt). Zarathustra piits oli peidus feministide ridikülis. Zolast ja Ibsenist on saanud klassikud, kuid Ibsenit ei lavastata ega loeta kuigi sageli. Süüfilise vastu leiti rohi ja see muudab „Kummitused” aegunuks. „Söekaevurite” filmiversioon tundub (Gerard Depardieule vaatamata) palju enam ajast ja arust olevat kui „Cyrano de Bergerac”. Pole olemas ühtegi prantsuse luule antoloogiat, kust puuduksid Baudelaire, Rimbaud ja Verlaine.

Pilk meditsiinistatistikale näitab, et hambakaariese esinemus on drastiliselt langenud ja vähemalt arenenud riikides on sama lugu ka pärgarteri haigustega, ning vaimuhaiglatesse suletakse nüüdisajal hoopis vähem inimesi. Vähenenud on nikotiini ja vägijookide tarbimine ning teooria mandumise füsioloogilistest juurtest ei tundu enam usutav. Iseasi muidugi, kas selline statistika ühiskonna tervise mõõdupuuks sobib.

Sajandivahetusele järgnenud kultuurirevolutsioon osutus mitmes mõttes hoopis radikaalsemaks, kui Nordau oli karta osanud – muusikas ja plastilistes kunstides väljendus see isegi markantsemalt kui kirjanduses. Maailm fragmenteerus veelgi. Möödunud aegade kosutavat harmooniat ei olnud võimalik taastada. Juhtiv saksa ajaloolane Hans Delbrück19 avaldas pika ja targa kirjutise, mis ilmus samal ajal kui „Mandumine”:20 „On kindel, et elame kurjuse ajajärgul: kõikjal kohtab rahulolematust, allakäiku, lagunemist. Veel 30 aasta eest olnuks inimestel häbi end avalikult ateistiks kuulutada, täna tehakse seda lausa rõhutatult. See on tee, mis liberalismi, juutluse, mammonakultuse, sotsialismi, pessimismi, anarhismi ja nihilismi kaudu kuristikku viib. Voorused ja kõlblus on moest läinud, kunst on endale võtnud ainuõiguse olla madal, koolid annavad edasi vaid teadmisi ega kujunda iseloomu, abielu pühadus pole see, mis varem, õigusemõistmine avab päästva ukse kurjategijale. Meie ajastu nägu kujundavad loomalikud semiidi näojooned.”

Seejärel läheb Delbrück ajas sugupõlvede kaupa tagasi ja leiab kõikidest ajastutest kaebusi moraalse allakäigu kohta. 1869. aastal on Wolfgang Menzel kirjutanud apokalüptilisest Zeitgeist‘ist, ja protestantliku kiriku häälekandja on maininud, kuidas „pöörane sankülotism” peab jultunud prassingut. Mammonajahti, erotitsismi, üldist moraalset laostumist on meelt heites häbimärgistatud 1847. aastal; kuritegevuse ja alkoholitarbimise ärevakstegevat kasvu on suure murega täheldatud 1836. aastal. 1827. aastal on haritud ühiskonnakihte rünnatud üldise eitava hoiaku pärast. Fichte on 1807. aastal kirjutanud, et tema kaasaeg on läbinisti patune, Fichte ametivend Niethammer kahetses idealismi ja vaimsete väärtuste kaotsiminekut. Inglismaa saadik Friedrich Suure õukonnas on 1770. aastatel teatanud, et Berliinis ei leidu ainsatki aumeest ega vooruslikku naist (vir fortis пес femina casta).

Delbrück läheb kaotatud paradiisi jälgi ajades üha kaugemasse minevikku ja satub kõikjal ühesugustele hoiatustele seoses usukaotuse, moraalse allakäigu, joomarluse ja hooramise, rahulolematuse, anarhia, segaduse, rõhumise ja üldise lagunemisega – nii on see olnud varasel keskajal ja veel kaugemas Bütsantsis ning Rooma impeeriumis. Isegi Homerose eakas kangelane Nestor on kurtnud, et tema noorusaegadel oli noorsugu parem. Veelgi varasemast ajast üleskirjutused puuduvad.

Nordau on möödanikku idealiseerinud nagu enamjagu kriitikuid ja moraliste enne ja pärast teda; tema poolt imetletud klassikute pärandit on jätkanud epigoonide põlvkond. Nordau tundis end ebakindlalt uuenevas ajastus, kus Euroopa kultuuri renessansist alates kujundanud väärtused ja ilu- ning moraalikontseptsioon olid murdumas. See viis kriisini, millel oli selline hästi tuntud tagajärg nagu üha kasvav vahemaa end isolatsiooni manööverdanud kunstiavangardi ja üldsuse vahel. Sellest tulenesid paratamatult uued, tänini lahendamata probleemid.

Benedetto Croce, Nordaust pisut noorem ja terasem vaatleja, märkis, et fin-de-siècle on midagi enamat kui pelk kirjandus- ja kunstimood. Neil aastail oli toimunud fundamentaalne muutus – religiooni langus. Ei Croce ega Nordau olnud usuinimesed, kuid Crocel ei saanud jääda märkamata, et ilmalik humanism täitis tühiku vaid osaliselt. Igatahes Nietzsche-taoliste poolt rünnati seda kõvasti. Siit ka kogu ajastut iseloomustav „irratsionaalsus ja nautlemine”.21 Kas see kõik oli oluline? Päris raamatu algul oli Nordau leidnud, et „uutest tendentsidest” tundis rõõmu üksnes väike vähemus: „Sel vähemusel on aga olnud loomuannet katta kogu nähtav ühiskonnapind, nii nagu väike õlitilk levib üle suure ala merepinnal. Põhijaos koosneb see vähemus rikastest haritud inimestest või fanaatikutest. Esimesed annavad tooni snoobide, lollide ja puupeade hulgas, teised imponeerivad nõrkadele ja sõltuvatele ning heidutavad närvilisi…”22

See oli terane tähelepanek. 1890. aastatel olid inglise esikirjanikeks Thomas Hardy ja Henry James, Joseph Conrad, Rudyard Kipling ja Arnold Bennett, Bernard Shaw ja H. G. Wells, mitte Yellow Book’i kaastöölised. Bestsellerid tulid Conan Doyle’i ning A. W. Masoni sulest.

Mis puutub traditsiooni katkemise kaugemaleulatuvatesse tagajärgedesse, siis need ei piirdu teadagi üksnes fin-de-siècle‘iga. Kui pessimistlikud olid haritud klassid ja rahvas, kui pessimism oli ajastu üks peamisi tunnusmärke? Avaliku arvamuse küsitlusi tollal ei korraldatud ja alati on leidunud nii optimiste kui pessimiste, kuid mingi üldmulje saamiseks näiteid jagub. Kui vana sajand lõpule lähenes, siis ilmus mitmeid kokkuvõtteid, mis puudutasid läinud sajandit ning kaasaegsete ootusi ja lootusi järgmise osas. 1890ndad ei olnud hea aastakümme. Ameerika Ühendriikides mäletati veel hästi 1893. aasta paanikat ja sellele järgnenud depressiooni; paljud ettevõtted olid pankrotistunud, tööpuudus oli kasvanud ja sellest johtuvas segaduses oli lõhenenud demokraatlik partei. Arengutempo aeglustus ka Inglismaal, Briti tööstus jäi järjekindlalt võistlevate riikide omast maha, eksport vähenes ja põllumajandus kannatas toiduainete sisseveo all. Saksamaa jõudis majanduskriisi 1890. aastatel, prantslased seisid silmitsi suurte korruptsiooniskandaalidega ja muidugi ka Dreyfusi afääriga. Venemaa näljahäda 1892/1893, mil tuhanded inimesed hukkusid ja veel suurem hulk nälgis, oli Euroopas suureks skandaaliks. 1898. aastal järgnes sellele väiksema ulatusega näljahäda. Kasvav poliitiline käärimine, mis päädis 1905. aasta revolutsiooniga, heitis kõigele koletu varju. Sajandilõpu ja uue aastasaja alguse juhtkirju üle lugedes avaldab siiski muljet kõikjal silma hakkav optimistlik toon. Inimkond polnud iial varem nii lahedalt elanud ja progress pidi jätkuma.23 „Kahekümnes sajand: võidukas sisseast” – nii kõlas üks New York Times’i (hind 1 sent) esilehekülje pealkiri. Alapealkiri oli: „New York tervitab tormilise rõõmupeoga. Raekoda suurejooneliselt ehitud. Sädelev ilutulestik ja metsik muusika, laul ning kära. Laulatus keskööl. Suur tunglemine põhjustab peaaegu paanika.”24

Tuled sähvisid, rahvas laulis, sadamas üürgasid laevade sireenid. Raekoda ehtis 2000 lippu ning 2000 punast, valget ja sinist elektripirni kaunistas hiigelkirja „Tere tulemast, 20. sajand!” Mängis Sousa orkester, New Yorgi linnanõukogu presidenti Guggenheimerit nähti huuli liigutamas, kuid rahvasumma melu tõttu polnud kellelgi võimalust teda kuulda. (Ajalehtede andmeil tahtis ta öelda, et jõudsa edenemise tõttu saab New Yorgist peagi linn, millele pole maailmas võrdset.) Taolist tulevärki polnud enne nähtud ja hiigelkoorid laulsid laule nagu „Sea”, „Mountain and Prairie”, „Ring out Wild Bells”, aga ka „Der Tag des Herm” ja „Aus der Heimat”. New York Timesi 15-osalises juhtkirjas nimetati 19. sajandit kuulsusrikkaks imede sajandiks, kõikide aastasadade õieks. Kõikjal oli tekkinud liberaalseid institutsioone, teaduse progress oli olnud määratu ning alles äsja oli toimunud enneolematu revolutsioon arstiteaduses seoses uue anesteesiameetodi kasutuselevõtuga. Lugematuid leiutisi oli viimasel ajal teinud hr Edison.25

Seda teemat arendas edasi üks kirjutaja Washington Postis. Mis jäi veel avastada? Terve sajandi jooksul oli Ameerika Ühendriikides patenteeritud 700 000 leiutist. Kirjutaja märkis, et elektri valdkonnas ületavad võimalused inimliku mõistmise piiri: „Oleme teaduse ja vaimse tegevussfääri igas osas läinud kaugele mööda 1800. a töötegijate ja mõtlejate kõige julgematest unistustest. Kõiges, mis lisab midagi inimeste heaolule, õnnele, luksusele ja mugavustele, oleme saavutanud sellist edu, mis oleks sajand tagasi olnud kujuteldamatu. Teaduslikud avastused on aja ja ruumi olematuks teinud.”26

Isegi talitsetumas Londonis oldi üksmeelselt veendunud 19. sajandi enneolematuses, selles, et enne seda pole keegi millegi nimetamisväärsega hakkama saanud ja et mõte uuest sajandist on kuidagi virgutav. Kujutelm, et tulevik on ees lahti, oli vägev moraalne stiimul, vaatamata laastavatele üleujutustele ja detsembri viimase nädala ebanormaalsele lumesajule, mis pani Inglismaal rongid seisma, pühkis minema ehitisi ja sildu ning isoleeris külasid.

Kõigis tähtsamates pealinnades oli tunda vaikset (või ka häälekat) rahulolu oma riigi asendiga maailmas. Ameerika press märkis, et USA-st on saanud võimas jõud, Suurbritannia leidis, et tema saavutused „tõusevad teiste riikide püüdluste seast esile, ületades neid eesmärgiühtsuselt ja haardelt.” Eriti torkas õnnetunne 1800. aastast peale saavutatud määratu edu üle silma Berliinis, seda ühtviisi nii konservatiivide kui liberaalide hulgas. „Oleme tõepoolest kaugele jõudnud,” öeldi Berliner Tageblatt‘i27 juhtkirjas. Sada aastat tagasi oli Preisimaa väike agraarriik; nüüd on Saksamaa Inglismaa järel suurim kaubanduslik ja tööstuslik jõud; tema sõjavägi on maailma distsiplineerituim, tema kaubalaevastik suurim. (Saksamaa tööstustoodang oli Suurbritannia omast mööda läinud 1895. aastal.) Keiser oli hiljuti kuulutanud, et tema kõige pakilisem ülesanne on tunduvalt suurema sõjalaevastiku rajamine.

Kuid oli märgata enesega rahulolu ohtu, ja tagurlikud jõud, eriti junkrud, eelistasid „vanu häid aegu” käesolevale ajale. Rahvas, kes valitseda ei tahtnud, pidi saama teise orjaks. Siit ka vajadus Weltpolitik‘i, globaalpoliitika järele: „Kuni inimolendite seas leidub kuradeid ja rahvaste hulgas röövleid, peame kasutama iga võimalust oma jõu suurendamiseks.”28 Peatumine oleks võrdne taganemisega, ja seda ajal, mil läinud sajandi muutused on Saksamaale uusi imelisi võimalusi avanud ja väljakutseid esitanud.

Seega tunti kõikjal suurt rahulolu möödaniku saavutustest ja tulevikule pandi suuri lootusi. Inimkond võis saabuvat sajandit õigustatult rõõmuhõisetega tervitada, nagu kirjutas Petit Parisien.29 Le Petit Joumal‘is kirjutati, kui sulnis on mõelda, et möödunud sajandil säilitas Prantsusmaa oma koha tsivilisatsiooni esirinnas, et prantsuse vaim, mis täiesti väärib Prantsuse revolutsiooni, ilmutab end kunstis ja teaduses nii uhkelt. See on sajandi lõppedes ära teeninud kogu inimkonna tänu. Ka olid prantsuse sõdurid mõningasele ebaedule vaatamata hoidnud alal Marengo (napoleonlikku) traditsiooni.

Le Journal des Débats tuletas lugejatele meelde, kuidas ta oli 1. jaanuaril 1801 teatanud, et Prantsusmaa kindralid lõid pärast võidu saavutamist välisvaenlaste üle Poitiers’ tänavatel tantsu. 1801. aasta hitiks oli Haydni „Loomise” paroodia, mida esitas Opéra Comique. Le Temps intervjueeris prints Roland Bonaparte’i, kes ütles, et Prantsusmaal on ainult üks poliitiline vaenlane – Inglismaa. (Le Petit Journal oli sellega nõus.) Le Figaro arvates väärisid suurimat tähelepanu teaduse progress ja maailmarahu kindlustamisel tehtud edusammud, isegi kui mõni neid pisendada püüab. Anatole France avaldas essee sellest, kuidas võtta vastu uut sajandit. Vabariigi president ja Pariisi linnapea korraldasid bankette, oli rongkäike ja ilutulestikke ning Sacré Coeur’is peeti missat.30

Sellised meeleolud ei piirdunud sugugi vaid valitseva klassiga; vasakpoolsed olid oma jätkuvas edukuses samavõrd kindlad, olgugi et tagurlikud elemendid avaldasid arvestamisväärset vastupanu. Progressiivsed jõud kogusid end kõikjal ja oli vaja vaid aega, et töölisklass saaks võimu üle võtta ning uue, vabadusel ja õiglusel põhineva ühiskonna rajada.

Niisuguse optimismi tüüpnäide oli Edward Bellamy31 „Vaadates tagasi” („Looking Backward”), mille esmatrükk ilmus 1888. aastal. See on lugu Julian Westist, noorest bostonlasest, kes pärast ebaharilikult pikka und ärkab üles 20. sajandi suurepärases maailmas, ühiskonnas, kus raha asendavad krediitkaardid ja kus kõik sotsiaalsed probleemid on lahenduse leidnud. Seda raamatut lugesid kõik, see tõlgiti kahekümnesse keelde (tolle aja kohta imekspandav arv) ja seda müüdi miljoneid eksemplare.32

Nagu ikka, leidus ka üksikuid eriarvamusi. Ülemdiakon Farrar, kes teenis Westminster Abbeys33, andis olukorrast mureliku ülevaate ning tema tulevikunägemus oli sünge. Ta rääkis, et viimased sadakond aastat pole inimkonna kirgedesse, julmustesse ja toorestesse instinktidesse mingit muutust toonud. Samas laadis esines The Washington Post: röövellus, julmus, saamahimu, tagakiusamine on nüüdisrahvastele samasuguseks tõukejõuks kui keskajalgi – ebainimlikkuses pole mingit vahet, metslusest pole välja saadud. Inimene astub uude sajandisse kõikvõimalike toredate teadus- ja kunstisaavutustega varustatult, kuid tema ürgsed himud ja ihad on jäänud puutumata.

Canterbury peapiiskop võttis siiski mõõdukama hoiaku. Uusaastajutluses ütles ta, et talle annab lootust aktiivne ja teadlik püüd parandada praegust olukorda ja et ebateadlikku langemist kurjusesse või puhtlammutava nihilismi vallandumist peab ta vähem võimalikuks.

Uue sajandi eelõhtul tsiteeriti meedias paljusid vähem või rohkem tuntud inimesi. Üks kõige huvitavamaid kaastöid tuli vanemapoolselt kirjanikult, kes elas täielikult tagasitõmbununa Putney’s, ühes Londoni eeslinnas. Luuletus, mille pealkiri oli “1901”, algas nii:

Aeg liiga suur, et mõte seda haaraks,
üks laine igiärkvel ajamerel.

ja lõppes nii:

“Jää hüvasti!” me hüüd käib üle mere
Ja tormav kesköö vastab: “Hüvasti!”
“Tere!” ja koidutaevas vastab: “Tere!”34

Sellele oli alla kirjutanud Algernon Charles Swinburne, keda peeti inglise dekadentide vanaisaks, Baudelaire’i austajaks, prerafaeliitide sõbraks. Ükskõik millised ka polnud Swinburne’i varasemad vaated, nähtavasti tundis ta, et ei saa jätta tervitustele lisamata omapoolset panust.

Pariis enne sajandivahetust polnud üksnes Verlaine oma hüüatusega: „Je suis l’Empire à la fin de décadence” – ta armastas seda sõna, mis oli, nagu ta kirjutas, un coup de génie.35 See oli ka La Belle Epoque, Yvette Guilbert laulmas „Le Fiacre’it” ja „La Soularde’i”, ning hulk teisi artiste, kelle šansoonid jäid pea sama edukalt kestma nagu Verlaine’i luulegi. Just neil aastail, mil ilmus ajakiri Le Décadent (1886-1889), ehitati rekordilise ajaga valmis Eiffeli torn, ja seda tegi pisikese eelarvega väike töörühm. Le Décadent‘i lugesid väga vähesed, ent Prantsusmaa tööstuse ja tehnilise osavuse sümbolit Eiffeli torni nägid pariislased iga päev. See oli 1889. aasta juubelinäituse ja 1900. aasta maailmanäituse Prantsusmaa, kus madame Curie oma laboratooriumis raadiumiga töötas ja vennad Lumière’id 1895. aasta detsembris ühes Kaputsiinlaste bulvari keldris oma esimest filmi näitasid. Pariisi esimene püsikino avati 1897. aastal ja seal toimus Dreyfusi protsessi ja Jeanne d’Arci käsitlevate (Georges Méliès’) filmide esilinastus, mis kestis kokku veerand tundi. Need olid ajad, mil parun Pierre de Coubertin mõtles olümpiamängude taaselustamisele ja mil 14. juulil tantsiti tänavatel. Uljaspead katsetasid õhusõidukeid ja Blériot’ lennuni üle La Manche’i oli jäänud veel kolm aastat. Lühidalt, see polnud triste époque, nagu Barrès seda nimetas, vaid saavutusrikas ja optimistlik ajajärk.

Romantism ei suubunud alati meeleheitesse, vaid ülistas ka élan vital‘i, idealismi ja elunautimist, mis ilmnes saksa Wandervogel’ite. liikumises. Saanud alguse 1897. aastal Berliinis, levis see liikumine kiiresti teisteski saksakeelsetes maades – noorterühmad rändasid ringi ja laulsid lõkete ümber. Tegelikult ihkas kogu Euroopa meelelahutust – see polnud mitte kirglik soov hävingusündmustes kaotatud aega tasa teha, vaid küllap loomulik elujanu, mis põhines teadmisel, et elu on muutumas paremaks mitte üksnes väheste õnnelike, vaid kogu rahva jaoks.

Sama hea mõõdupuu kui mis tahes teine on rahvaliku laulu ja opereti ajalugu ning nende tohutu populaarsus. 1880. aastatel oli olnud Euroopat vallutava Viini opereti kuldaeg. Strauss ja Millöcker surid mõlemad vana sajandi viimasel aastal, kuid nende nooremad võistlejad olid veel täies elujõus – Heubergeri „Ooperiball” (Opernball) oma kuulsa lauluga chambre séparée‘st ja Ziehreri „Hulkur” (Landstreicher, 1899) igihalja meloodiaga „Sei gepriesen du lauschige Nacht” on tänini ajaproovile vastu pidanud.

Juba koitis teinegi kuldaeg, esiplaanil Lehár ja Oscar Straus. Mistinguette laulis Pariisi „Eldorados”; 1898. a oli „Lily of Laguna” aasta; Mile Endi musichall’ides kõlasid „The Man who Broke the Bank at Monte Carlo” ja „Goodbye Dolly Gray” (1900). 1900. aastal hullutas sakslasi „Susanna, wie ist das Leben doch so schön”, mitte sugugi pessimistlik laul, nagu pealkirigi näitab. Berliinis oli suurmoeks Paul Lincke (1866–1946) kosmosereise ülistav operett „Frau Luna”. Seda etendati „Apollos” ühtejärge 600 korda; vaatajaid oli sellel tunduvalt rohkem kui Przybyszewski „Saatana lastel” lugejaid. Ka Méliès’i film „Reis kuule” („Le voyage dans la lune”, 1902) oli kosmosereisist. Mõistagi ei kuulunud Paul Lincke samasse suurusjärku Beethoveni, Brahmsi või Richard Straussiga. Ettevalmistuse oli ta saanud Folies-Bergère’is.36 Ent sada aastat hiljem mäletavad vaid vähesed sakslased mõnd meloodiat „Elektrast” ja ehk üht „Salomest”37, kes oli fin-de-siècle‘i suur kangelanna. Seevastu Paul Lincke lööklaule esitab Berliini Filharmooniaorkester Daniel Barenboimi juhatusel tänini; neist on saanud Berliini mitteametlikud hümnid. Nad ei esinda kõrgkunsti, kuid peegeldavad põhiolemuselt optimistliku, tulevikku vaatava ajastu meeleolu (nt „Lass den Kopf nicht hängen”) ja nende võlu on säilinud ka läbi järgnenud raskete aegade.

Fin-de-siècle, dekadents ja sümbolism on olnud eespool kõne all ilma neid mõisteid selgelt piiritlemata. Need nähtused erinesid üksteisest oluliselt, ning eri aegadel ja eri kohtades oli nende terminite tähendus niikuinii erinev. Käesolevas on põhirõhk pessimismil.

Kaugvaates tundub, et tollal polnud lootusetus nii suur, kui arvasid mõned kaasaegsed. Oli minevikunostalgiat ja tunnet, et nüüdismaailm alavääristab kõike – mehi, naisi, lapsi, armastust, linna, rahvust, rassi, isegi surma (Péguy).

Kuid oli ka Victor Hugo, kes oli kirjutanud: „Le dix-neuvième siècle est grand, le vingtième sera heureux!” Suurem osa eurooplasi oli temaga nõus, vaatamata modernse linnaelu painetele ja pingetele, üksildusele ja turvatunde puudumisele, sotsiaalsele rahutusele ja majanduslikele tagasilöökidele.

Aastal 1900 oli usku küll vähem kui aastal 1800, kuid religiooni langus oli alanud siiski juba palju varem, ja igal juhul polnud ristiusk isegi mitte oma nüüdiskujul ei rõõmus ega optimistlik, samas kui ajastu aineline edu oli jahmatamapanev ja aitas elanikkonna laiadesse hulkadesse süstida rahulolutunnet. Lihtsamalt öeldes, enamik inimesi oli paremal järjel, kui oli oldud sugupõlv tagasi.

Teoloogid ja kunstiavangard sellega ei nõustuks, kuid nemad on ikka jäänud eriarvamusele. See oli ka natsionalismi ja imperialismi tõusu ajastu ning Viinis valitsesid antisemiidid. Poliitilised äärmused muutusid veelgi äärmuslikumaks. Eriti kehtis see parempoolsete kohta, kellest osa jättis konservatismi selja taha ning liikus edasi fašismile ja natsismile teedsillutava ideoloogia suunas.

Vasakpoolsed muutusid tervikuna mõõdukamaks. Kuigi nende ametlik doktriin ja sõnavara olid endiselt revolutsioonilised, olid nad tegelikult omaks võtnud evolutsionismi ja reformismi. 1890. aastate vägivaldne anarhism oli jäänud põgusaks vahepalaks ja tõsimeelset revolutsioonilist vasakpoolsust oli vähe, tugipunktiks vähearenenud riigid nagu Venemaa.

Oli küllalt hoiatavaid märke, mis vihjasid kokkupõrkele Halley komeediga, kuulda oli ka sõda ennustavaid hääli. Tagantjärele kipume nende ettenägelikkust teiste hulgast esile tõstma – Esimese maailmasõja ja selle tagajärgede tõttu. Rohkem oli siiski viiteid sellele, et rahu ja progress jätkuvad ning tsivilisatsioon ja heaolu laienevad.

Kui poleks tulnud Esimest maailmasõda, ei oleks avanenud soodsaid võimalusi neile, kes pooldasid vägivalda. Kui sõda jäänuks olemata, oleksid viimsepäevaprohvetid osutunud valeprohveteiks.

Fin-dc-siècle 2000

Sadakond aastat tagasi avaldusid fin-de-siècle‘i meeleolud peamiselt raamatutes, näitemängudes ja maalikunstis. 1990. aastatel ei ole põhitegelasteks enam kirjanikud ega kunstnikud, vaid inglise kirjanduse õpetajad, lingvistid ning kvaasireligioossete liikumiste esindajad ja aastatuhandesektandid.  Hirmuäratavatele ettekuulutustele vaatamata ei tunta ähvardava kosmilise katastroofi ees erilist hirmu; isegi tulised keskkonnakaitsjad tunnevad rohkem muret kaugperspektiivi kui lähiaja ohtude pärast. Objektiivselt” aga (kasutades unarusse jäänud leninlikku sõna) on praegu valitsev hädaoht tunduvalt suurem kui sajand tagasi – käepärast on massihävitusrelvad, mida tollal veel ei tuntud.38

Akadeemilisse sfääri ilmub fin-de-siècle postmodernismi ja poststrukturalismi kujul, mis hõlmavad dekonstruktsiooni, postkoloniaalsed uuringud, Ameerika-uuringud, uushistoritsismi, kultuuri- ja soouuringud. See liikumine on äratanud suurt vaimustust oma järgijates ja kutsunud esile vastaste pilkeid, ning kindlasti fastsineerib see kõrvaltvaatajaid. Terminit „postmodernism” on seoses maalisuundadega kasutatud alates 1880. aastatest, arhitektide poolt alates 1940. aastatest (Bauhaus‘iga seonduv poleemika). Arnold Toynbeelt loeme 1938. aastast, et postmodernne faas algas Euroopa kultuuris 1875. aasta paiku, ja aastal 1915 viitas saksa kirjanik Rudolf Pannwitz sellele kui „suurele dekadentsile Euroopa nihilismi radikaalses revolutsioonis”, mis oli ajastut arvestades märkimisväärne definitsioon.39 1960. aastatel kasutasid seda mõistet sellised ameerika kirjanduskriitikud nagu Irving Howe ja Leslie Fiedler, kuid oma praeguse tähendusvarjundi omandas see alles 1970. aastate lõpus, arvatavasti peale Jean François Lyotard’i raamatu „Postmodernne olukord” (La condition postmoderne, 1979) ilmumist. Teised selle suuna rajajaiks peetavad prantsuse mõtlejad ei nimetanud end postmodernistideks. Siiski teatas The New Yorker isegi juba enne Lyotard’i raamatu ilmumist (1975. aastal), et postmodernism pole enam moes.40

Kõrvaltvaataja ülesannet selgete piiride puudumine ei kergenda. Pole kaugeltki selge, mis eristab postmodernismi (või strukturalismi) eelnenud vooludest peale ajalise järgnevuse. Selles valguses paistab postmodernism äärmusliku, subjektiivset laadi modernismina. Mis sisusse puutub, siis pole erinevused alati kohe hoomatavad. Vaid üks näide: postkoloniaalteoorial on vähe pistmist sellega, mis on toimunud peale suurte ja väikeste impeeriumide lagunemist. Selle asemel tähendab see usku, et imperialismil oli ja on jätkuvalt koloniaalmaailmale negatiivne mõju. Terminid „antikoloniaalne” ja „Kolmanda Maailma uuringud” olnuksid kohased 30 aastat tagasi. Kaug-Ida riikide majandusliku edu ja teiste riikide edutuse tulemusel lagunenud Kolmanda Maailma puhul oleks aga korrektsem rääkida „Aafrika-uuringutest”. Ometi ei taha ei Põhja-Aafrika ega Lõuna-Aafrikagi sellesse olelusvormi kuuluda, teisalt sooviksid sellesse kuuluda mõned Kanada ja Austraalia õppejõud.

Postkoloniaalsete (ja postmodernsete ning soo-) uuringute juhtteoreetik dr Gayatri Spivak, India päritolu inglise kirjanduse professor, nimetab end „Kolmanda Maailma inimeseks”. Kuid tema eeskuju järgivad Indias (või Hiinas, või Kaug-Idas) vähesed. Postkoloniaalsetele uuringutele sai osaks õnnetus ilmuda intellektuaalsele areenile siis, kui isegi Kolmanda Maailma vastu suurimat sümpaatiat tundnud isikud olid tunnistanud lüüasaamist. 1960. ja 1970. aastatel arendasid Gunder Frank, Samir Amin ja Immanuel Wallerstein teooriaid „sõltuvusest”, „ebavõrdsest vahetusest” ja „uuest sotsialistlikust maailmasüsteemist”. 1990. aastatel lepiti mõttega, et Kolmas Maailm on lagunenud ja katse ehitada riigisotsialismi läbi kukkunud. Tagantjärele tundus see üritus pelga silmapettena – seda otsekui poleks kunagi olnudki.

Soo- ja postimperialismiuuringute aktivistid olid omaenda üritusest nii hõivatud, et neil puudus igasugune soov teistega koostööd teha. Nad uskusid, et sooline (või rassiline) rõhumine on tähtsaim asi maailmas; siit ka huvipuudus klassiteema või postmodernistlike filosoofiate vastu. Nad taotlesid naiste solidaarsust (sisterhood) või värviliste solidaarsust, kuid mitte kõigi inimolendite ühtekuuluvust. Tulemuseks oli, et üks viimase aja paljudiskuteeritud postmarksistlik autor kahtles väga, kas rahvusvahelisest vikerkaarekoalitsioonist (international rainbow coalition) saab asja, seda just sooerinevuste ja rassivahede toonitamise tõttu.41

Ühes uuemas postmodernse traditsiooni ülevaates loetletakse viiskümmend tähtsamat kaasaja mõtlejat.42 Kui jätame kõrvale Freudi, Nietzsche ja teised surnud valged meesterahvad, siis jäävad alles elavad isikud – mõne vähese erandiga kõik prantslased või Prantsusmaa elanikud. Ingliskeelsetes maades on neil olnud suurem mõju kui Prantsusmaal (ja mandri-Euroopas).43 Kuid need prantsuse postmodernismi gurud ei lähe postkolonialistidele eriti korda. Mõned vähesed läänestunud aafriklased või aasialased võivad ju Althusseri vaimustusega ahmida, kuid nad on harvad erandid.

Intrigeeriv nähtus on ideede levik Prantsusmaalt Inglismaale ja Ameerikasse. Varasematel aegadel tõi ingliskeelne maailm filosoofiat sisse Saksamaalt ja Austriast, kuid 1930. aastatel läks see moest.  Igatahes on neil maadel uuemal ajal ka vähem pakkuda, kui ehk välja arvata Heidegger või siis Habermas, kes on postmodernistide jaoks siiski liiga ratsionalistlik.

Postmodernism tegeleb põhiliselt (kirjandus)kriitika ja -teooriaga, semiootika ja narratiiviga, metakriitikaga, narratoloogiaga, groteskiteooriatega. See ei vääriks üldse mainimist, kui asjassepuutuvad isikud piirduksid oma uurimisvallaga – inglise kirjanduse ehk tekstidega, nagu nad ise eelistavad öelda. Nende ambitsioonid on aga suuremad, nad tahavad leida võtit ühiskonna ümberkujundamiseks. Järgides Derridad usuvad nad, et poliitika ja lingvistiline analüüs on identsed: keel ja kirjandus määravad ühiskonna olemuse. Nii võib raamatust „Cultural Studies Reader” leida kirjutisi ostukeskustest ja reklaamindusest; mõistagi osatakse põhjendada, miks neid valdkondi ei saa jätta ainuüksi majandusteadlaste ja sotsioloogide hooleks. Paljud postmodernistid leiavad, et filosoofia ja sotsioloogia on surnud või peaaegu surnud ning võtavad endale õiguse või isegi kohustuse tegelda sellega, mis nende erialasse ei puutu. Selline ekspansionism kaldub võtma veidraid vorme. „The Post-Colonial Studies Reader” loetleb 20-leheküljelises bibliograafias arvukaid artikleid ajakirjadest Social Text, Critical Inquiry, Cultural Critique, Modern Fiction, Boundary, Ariel, Discourse, Transition, New Foundation, Novel, Feminist Review ja muudestki kirjandusteoreetilistest ajakirjadest, samas ei leia sealt ainsatki artiklit ajakirjadest, mis on spetsialiseerunud Aafrika või Aasia poliitikale, majandusele või ühiskondlikule olukorrale. „The Feminist Reader” ei käsitle poliitilisi, ühiskonna- ega majandusteemasid, vaid hoopis selliseid aineid nagu seksuaalne lingvistika; kõige sagedamini tsiteeritavad autoriteedid on Hélène Cixous, Julia Kristeva, Luce Irigaray – Prantsusmaal lingvistikat, semiootikat, psühhoanalüüsi uurivad õpetlased, romaanikirjanikud ja kirjanduskriitikud. Postkoloniaalsete uuringute õpikust ootaks vähemasti põgusaid viiteid teemadele nagu hõimukesksus, rahvusriikide rajamine, vaesus, nälg, aids, genotsiid – teisisõnu, kaasaja Aafrika tegelikele probleemidele. Selle asemel on rõhk järgmistel teemadel: „Kontaminatsioon kui kirjandusstrateegia”, „Postkoloniaalsete naistekstide teooria poole”, „Jamesoni Teise retoorika” ja „Rahvuslik allegooria”.44

Kui jõuame uushistoritsismi, muutub olukord tõeliselt sogaseks, sest selle esindajad väidavad pea eranditult, et neid ei seo omavahel miski; selle ala tuntuim tegelane, renessansiuurija S. Greenblatt väidab, et uushistoritsismil polegi teooriat.45 Tõsi, mingisugust ühist nimetajat on üritatud leida („subjekti-asetus”, „võim/tõde”, „seesmine dialoogilisus” ja „tihe kirjeldus”). Esimene neist ühistermineist pärineb kirjandusteooriast, teise autor on Foucault ja kolmanda oma Bahtin, neljas on võetud antropoloogiast – nagu näha, pole ükski pärit ajalooteadusest. Uushistoritsism on süüvinud Christopher Marlowe’sse, George Elioti romaanidesse „Adam Bede” ja „Daniel Deronda”, William Thackeray „Henry Esmondisse”, Henry Jamesi „Bostonlastesse” – kõik küll tähtsad kirjandusteosed, kuid üksnes pisike osa materjalist, mida ajaloolased oma töödes harilikult kasutavad.46

Välisvaatlejat võib hämmastada taoline idealistlik usk kirjandusse kui imerohtu. Kahjuks pole asi sugugi nii. Postmodernistide suhe tekstidesse on sageli võrreldav pigem patoloogi suhtega laibasse. Nende suhtumine suurde kirjandusse on egalitaarne, mitte elitaarne, sest lugejat peetakse sama oluliseks (või olulisemakski) kui autorit, ning on neid, kes ei näe erinevust „Hamleti” ja „Dallase” tähtsuses. Tegelikult ilmutavad nii mõnedki soouuringute ja postkolonialismi uurijad kirjanduse suhtes hoopis vastumeelsust, pidades seda ekspluateerimis-, rõhumis- ja diskrimineerimisvahendiks. Neid ei tiivusta niivõrd armastus suure kirjanduse vastu kui veendumus, et dekonstruktsioon võib pakkuda lahendusi ajastu, ühiskonna, poliitika ja majanduse päevaprobleemidele ning näidata teed muutustele, seega tunne, et inimkond seisab ehk Newtoni ja Einsteini, Marxi või Freudiga võrreldava murdepunkti lävel. Nagu ebasõbralik kriitik ütleks: nad kipuvad unustama, et nii nende käitumine kui ka eriala on põhiolemuselt parasiitsed, ses mõttes, et kunst ja kirjandus saavad küll eksisteerida ilma interpretatsioonita, samuti kui ajalugu ja teadus saavad läbi ilma ajaloo- ja teadusfilosoofiata, kuid mitte vastupidi. Üht vana prantsuse õpikut parafraseerides: kui pole teksti, pole ka dekonstruktsiooni.

Kust tuleb peamine poolehoid postmodernismile, kui kaugele on see levinud ja miks see on nii ägedaid proteste esile kutsunud? Põhiline toetajaskond on inglise keele ja kirjanduse uurijad, kaasajooksikuid leiab aga ka geograafiast, filosoofiast, antropoloogiast ja arhitektuurist, kus postmodernism tähendab paratamatult midagi muud, nimelt stiilide segu. Väljaspool psühholoogide, ajaloolaste ja ühiskonnateadlaste põhiringi on nähtus suures osas kas tundmatu või siis ei omistata sellele mingit tähtsust.

Mõnel pool on tehtud katset püstitada uusi verstaposte teel postmodernse sotsioloogia ja poliitikateaduse juurde. Postmodernistid väidavad mõnevõrra õigustatult, et need erialad on kriisiseisundis ja nende teooria jõudnud surnud punkti, pakkudes mõningast huvi vaid kaasteoreetikutele. Mis on postmodernistide ettepanek nende taaselustamiseks? „Moraalse sihiga sotsiaalne narratiiv”, mis tähendab nende alade politiseerimist – see pole aga sugugi uus ega revolutsiooniline idee. Postmodernismi põhijõud asub Ameerikas ja omab märkimisväärset tagalat Suurbritannias ning üksikuid pesi Skandinaavias ja Hollandis. Väljaspool Läänt on postmodernism tegelikult tundmatu. Prantsusmaal, kust pärineb suurem osa originaalmõttest, toimub intellektuaalne debatt mitte Tel Quel‘i veergudel, vaid ajakirjades nagu Commentaire, Esprit, Débat, La pensée politique ja Philosophie Politique, mis postmodernismist ei huvitu ja sellega ei polemiseeri. Mingil määral on tegu provintsliku nähtusega, vaatamata sellele, et Ameerika postmodernismi häll asus Yale’is. Nii nagu postkolonialistid püüavad Euroopat „provintsistada”, üritavad Briti lektoridki provintsis (kus postmodernism põhiliselt teostub) Oxfordi, Cambridge’i ja Londonit alla kiskuda. Liikumises paistab olevat naisi rohkem kui mehi. See võib olla seotud feminismiaktivistide väljapaistva rolliga akadeemilises maailmas või kajastada lihtsalt seda, et üha rohkem naisi tegeleb inglise kirjanduse või mõne teise taolise alaga.

Võib siiski olla sügavamaidki põhjusi: New Age’is, teistest fin-de-siècle’i ilmingus, millest lähemalt edaspidi, on naised nii gurude kui ka jüngritena samuti tugevalt esindatud. Postmodernismi poolehoidjate ja harrastajate hulka kuulub inglise kirjanduse traditsiooniliste teemade (Milton, Richardson) suurepäraseid asjatundjaid, kuid vähe on neid, kes on kodus rohkem kui ühes perioodis, eri kultuuridest rääkimata. Mõne meelest pole see ka tarvilik, sest teadusharude vahepiirid on niikuinii ähmastunud.

Need inglise kirjanduse uurijad viitavad sageli „hiliskapitalismile”, samas ei tunne nad majandusajalugu, rääkimata füüsikast, kõrgemast matemaatikast ja molekulaarbioloogiast. Siiski on mõned neist vastavate kirjutistega enesekindlalt esinenud, jaganud kiitust ja laitust ning nõudnud revolutsioonilisi muudatusi neis teadusharudes. Ka eelmine fin-de-siècle soovis minevikutraditsioonidest lahku lüüa, kuid siis puudusid teaduslikud ambitsioonid ja välisjoontelt oli tegu pigem kosmopoliitse kui provintsliku nähtusega.

Vahel jääb mulje, et postmodernism on rohkem keel kui teooria. Uue kriitilise teooria debatis võib osaleda igaüks, kes teab, mis vahe on Saussure’i différence’il ja Derrida différance’il, fallotsentrismil ja fallogotsentrismil, kes on tuttav Foucault’ „ruumistamise” ja „võimuga”, kes on midagi kuulnud diskursuse nihkest ja interpellatsioonist, binaarsest opositsioonist ja äärest, intertekstuaalsusest (Barthes), champ‘ist (Bourdieu), ideologeemist, hegemooniast ja essentsialismist, klasseemist ja tõlgendusveast (misprision).

Feministide panuseks on günees (gynesis), selfsame, sümboolne leping, relatsiooniline interaktsioon (relational interaction) ja palju muudki. Postkolonialistid on meile andnud „alluvad” (subalterns), „lääne matemaatika”, „hübriidsuse” ja rea muid spetsiifilise tähendusega termineid. Õnneks kuulub paljude post-liikumiste tekstide juurde glossaarium ja on ka entsüklopeediaid, mis hõlmavad kaasaegse kirjandusteooria termineid.47

Alates 1980. aastate keskpaigast on postmodernism tasapisi taandumas, selle eri lõikudes ei suudeta paljudes asjades üksmeelt saavutada.48 Niivõrd kui sel liikumisel on olnud mõjuvõimu väljaspool ülikoole, on efekt olnud vastupidine loodetule; Ameerikas soodustas see konservatiivset vastuliikumist. Radikaalne kuritegevuspoliitika kutsus ellu uue laviini seaduse ja korra loosungeid, feministide rünnakud traditsioonilise perekonna vastu aitasid traditsioonilistel pereväärtustel taas esile tõusta. Kärbiti assigneeringuid ja soodustusi kunstile ja humanitaarteadustele.

Pole just julgustav tulemus. Kas postliikumistele on olnud suur vastureaktsioon? Ajal, mil kõik intellektuaalsed mõõdupuud olid niikuinii devalveerumas, tundsid liberaalse hariduse pooldajad muret vaimupimeduse pealetungi pärast. Kultuuri- ja moraalirelativismi levitamispüüdluste näiline edu tegi neid rahutuks. Neid šokeeris irratsionalismikultus ja rünnakud teaduse vastu ning mõte, et pole olemas tõdesid, vaid ainult vaatenurgad.49

Kui varasematel aegadel iseloomustas vasakpoolseid (kaasa arvatud marksiste) peaaegu pime usk teadusesse ja selle progressi, siis nende järeltulijad on pöördunud teaduse vastu, osalt selle Lääne päritolu, osalt selle elitaarse iseloomu, kõigile kättesaamatuse tõttu. Kui teaduses tõepoolest eksisteerivad teatavad objektiivsed seadused, siis muutub äärmiselt raskeks nõuda eluõigust Aafrika matemaatikale või feministlikule astronoomiale.

Kriitikuid on omakorda süüdistatud selles, et nad eksponeerivad radikaalsete feministide või postkolonialismi eestkõnelejate teatavaid eriti mõttetuid lauseid. Kas on tõesti põhjust arvata, et barbarid on värava all, valmis lõhkuma Lääne kultuuri aastasadade saavutusi? Kriitikud kaitseksid end väitega, et 19. sajandi lõpule iseloomulik pahameel nihilismi ja destruktiivsuse üle puudutas vaid üksikuid kunsti- ja filosoofiateoseid, mõttemoode, mis mõne aastaga silmapiirilt kadusid. 20. sajandi lõpupoole nihilism on seevastu hoopis pikema elueaga, sest ta on tunginud sisse kõrgharidusse, institutsionaliseerunud, muutnud õppekavasid ja mõjutanud mõne ala vaimset kliimat tervikuna. Need, kes on sellega kaasa läinud, on saanud eluaegse õppetooli, nende positsioon säilib pikkade aastate jooksul, nad võivad ametisse määrata mõttekaaslasi ega karda muutusi.

Kõik see võib ju nii olla, ent siin näeme tendentsi ülehinnata post-liikumiste mõjukust ning alahinnata seda, kui ruttu nad kipuvad kaduma või muutuma. Seestpoolt, ülikoolist vaadates on vaateväli siiski piiratud; väljaspool ülikoolilinnakuid on vaid vähesed Modern Language Association’ist midagi kuulnud. Negatiivsed ilmingud on juurdunud üksnes mõnel alal väga väheste riikide üksikutes ülikoolides. Kui Ameerikat on tugevasti mõjutatud, siis ülejäänud maailmas on mõju väiksem või hoopis olematu.

Käimas on dialektiline protsess: sedalaadi liikumised paisuvad teatava punktini, peatuvad siis ja hakkavad taanduma. Absurd ei jää kestma. Kui peaks selguma, et teadusevastaste rünnakute tagajärjed avalduvad otseselt haridustasemes ja majanduses, siis tuleb kiire ja tugev vastulöök. Kui kirjanduse uurimine jääb sellest vastulöögist puutumata, siis kajastub selles üksnes (õige või vale) hoiak, mille järgi taolisel alal toimuv ei paku mingit huvi teistele teadusharudele ega oma tähtsust ühiskonna kui terviku seisukohalt.

Mingil määral põhjustab post-liikumisi põlvkondlik mäss, kuid katse rajada ühe põlvkonna arusaamadele uut õigeusku on määratud läbikukkumisele. Indoktrinatsioon sünnitab alati iseenese vastandi või parimal juhul ükskõiksust, nagu on näidanud religiooni (või ateismi) pealesurumine. Kaasaja maailmas nurjub säärane üritus kiiremini kui kunagi varem. 19. sajandi ja 20. sajandi algupoole revolutsioonilised liikumised pakkusid või arvasid end pakkuvat poliitilisi, ühiskondlikke ja majanduslikke alternatiive kehtivale korrale. Post-liikumised selliseid alternatiive ei paku ja neil näikse ka vastav huvi puuduvat. On küll kõneldud turu likvideerimisest ja sageli on vihjatud „hiliskapitalismile”, kuid puudub ettekujutus, mis peaks järgnema. Seda on iseloomustatud kui vasakpoolset liikumist, kui katset anda uut lihvi sellele, mis on Marxi ideoloogiast alles jäänud. Kuid Nietzsche ega Heidegger pole mingid vasakpoolsuse taassünni teetähised. Lyotard’i või Baudrillard’i filosoofia, kui nimetada vaid kaht mõjukat nüüdismõtlejat, on maailmavaatelt pessimistlik ja see on pahandanud nende radikaalseid järgijaid. Althusserist maha jäänud skolastiline kalmistu ei puhke enam õide.

Kuhu see kõik välja viib? Kallaletungid mõistusele, „intellektualismile” ja üldse humanismile toovad meelde fašismi teerajajad; propageeritav moraalirelativism oli tüüpiline sajandi esimese poole totalitaarsetele liikumistele. Feministe on sageli vaimustanud natsionaalsotsialismi mõjustanud mõtlejad (Bachofeni Mutterrecht). Radikaalsed feministid ei salli judaismi, sest Vana Testamendi abiga hävitati matriarhaat ja asendati patriarhaadiga. Antropoloogilise kujutelma järgi kehastab naine (vastandina mehele) kõike ilusat, head ja harmoonilist, mees seevastu on võõrandunud sügavamatest looduslikest lätetest. „Põhiolemuselt mees” muutub „põhiolemuselt juutlikuks” ratsionalistiks, intellektualistiks, kapitalismi teerajajaks.

See viib omakorda jumalannakultuseni, uuspaganlusse ja tänapäeva nõiakunsti juurde. Kohtab ka arvamust, et saksa naised olid pigem natsismiohvrid kui kollaborandid, et hitlerismi ja fašismiga ei ole nad sugugi seotud.50 Taganemine mõistusest on siin ilmselge, kuid sellistest ideoloogilistest konstruktsioonidest on siiski pikk maa ehtsa fanatismini, mida natsid ja varased bolševikud õhutasid.

Postkolonialistid põlastavad Euroopa kultuuri, kuid soovivad samas tõestada, et selle rajasid neegrid (Egiptuse kaudu). Aafrikat ei soovi nad isegi külastada. Inglise keelt ründavad nad kui rõhumisvahendit, kuid jätkavad ise pigem selles keeles kui et pöörduvad tagasi hõimukeelte juurde. Nad ignoreerivad neegritevastaseid meeleolusid seal, kus need on tugevaimad, nagu Lähis-Idas, ja keskenduvad selle asemel liberaalsematele ühiskondadele. Kõik see osutab tõsihuvi puudumisele, épater les bourgeois-mentaliteedile, mis tuletab meelde eelmist fin-de-siécle‘it.

1990. aastate ideoloogiline segadus (inglise kõnekeeles „jaburad üheksakümnendad”, nutty nineties) on kui ajutine peavari, kuhu pikemaks ajaks peatuma ei jääda. Mis on selle palverännaku järgmine jaam? Kui praegune käärimine läbi saab, jäävad ikkagi alles radikaalfeministide riismed ja imperialismi „alluvad” esitavad ikka oma kaebusi, olgu õigustatult või mitte. Mis suunas nad edasi lähevad? Võimalusi on piiramatul hulgal, tagasitulek mõistuse juurde kaasa arvatud. Kuid võimalikud on ka uued usutunnistused. Järgnevalt pöördumegi New Age’i esoteeriliste kultuste ja praktikate maailma.

Kogu inimajaloo vältel on majanduslikud ja vaimsed kriisid ikka olnud igasuguste usukultuste, lahkuskude ja prohvetite õitseajaks. Nekromandid, haruspeksid,51 nõiad, innukad oraaklid, amuleti- ja eliksiirimüüjad on näinud häid ja halbu aegu; mida väljapääsmatum olukord ja mida hirmutavamad tulevikuväljavaated, seda rohkem on prohvetite päästesõnumitel šansse langeda viljakale pinnasele.

Nüüdisaegne okultism sai alguse romantismiajastu natuurfilosoofiast. Järgnes langus, mis kestis laias laastus 1890. aastateni, fin-de-siécle‘ini. Esimene maailmasõda oma füüsiliste ja psüühiliste metsikustega kutsus esile uue tõusu, millele järgnes veel üks langus. Suur esoterismibuum puhkes 1970. ja 1980. aastail. Marginaalsed traditsioonilised usulahud ja uususundid kujunesid paari aastaga miljoneid inimesi haaranud liikumiseks, millel oli märkimisväärne mõju Zeitgeist‘ile. Kui 1975. aastal taheti šamanismi, alkeemiat, nõiakunsti või muud taolist paremini tundma õppida, siis olid lugeda Frazeri, Durkheimi, von Lippmanni ja Levy-Bruhli klassikalised uurimused ja ehk ka mõned uuemad, Mircea Eliade raamatud. 20 aastat hiljem on pakkuda tuhandeid raamatuid nende teemade ja veel mõne tosina teise teema kohta, millest kõrvalseisajad pole kuulnudki.

Kogu see tegevusväli on ühe guru ja harrastaja sõnul „postmodernismina tuntud kultuurisuundumuse üks tahk”; teisest küljest võib postmodernismi hoopis okultismi tahuna vaadelda: „Suvalisse okultistliku kirjanduse poodi sisse astudes leiad sa eest hulga raamatuid maagilistest ja mütoloogilistest elulaadidest, kusjuures taasavastusi ja töötlusi lisandub iga aastaga. Postmodernism on kui nõiakatel, kus pulbitsevad stiilid ja moed, siin on sümbolid ja saadused maailma kõikidest kultuuridest ja ajastutest pesitsemas reklaami vahel ning peatänava kaubahalli riiuleil. See on ajastu, mil õilmitseb esoterism ja maagiline mõtlemine viljastab kõiki ühiskonnatasandeid majandusest kunstini.”52 Chaos International kordab iga lehekülje allservas oma hüüdlauset „Miski pole õige, kõik on lubatud”, mille autor arvatakse olevat assassiinide sekti rajaja Hasan ibn Sabbah, Vana Mees Mäelt.

Kui postmodernistlike ajakirjade tiraažid on 2000–3000, siis New Age‘i väljaandeid müüakse sadade tuhandete, mõnikord miljonite kaupa, loendamatuid helilinte ja videokassette arvestamata. Okultismimaailma53 kuuluvad astroloogia, hermetism, Nostradamus, kabalistika, mitmesugused maagiavormid, holistlik meditsiin, alkeemia, eksortsism, nõiakunst, mängukaardid, geomantia,54 fetišism ja sajad teised harrastused, mis ajaloolaste, sotsioloogide ja isegi enamiku psühhoanalüütikute vaateväljast harilikult välja jäävad, sest neid ei peeta „tõsiseltvõetavaks”. Viimase kahesaja aasta jooksul on teadusimed varjutanud spiritualismi imesid.

Esoterismil oli teatav mõju 1900. aasta fin-de-siécle’ile. Esimesed teosoofiaühingud rajati Inglismaal ja USA-s 1880.–1890. aastatel, Rudolf Steineri antroposoofiarühmad tekkisid kohe pärast sajandivahetust. Okultism mõjutas tugevalt sümbolistlikku luulet ja mõnesid fašismi eelkäijaid, eriti Julius Evolat (dadaist, kellest sai fašist), saksa ariosofiste ja Thule-seltsi.55 Selle maailma ilmingud ja põikumised on nii mitmekesised, et nende kõigi üleslugemiseks on tarvis mitmeköitelisi entsüklopeediaid; praeguses kontekstis huvitab meid üksnes kõige uuem puhang, eriti selle New Age‘i vormis.56

Ka mõnedes ametlikes religioonides on ette tulnud usulist ärkamist, näiteks islamis fundamentalismi näol, vähemal määral protestantismis ja judaismis. Mõned vabakogudused on oma mõjuvõimu tugevdanud, näiteks mormoonid ja Jehoova tunnistajad (kellel on miljoneid liikmeid), samas kui saientistide (Christian Science), bahaismi, Forum‘i (Erhard Seminary Training) ja arvatavasti ka saientoloogia (Scientology) mõju on vähenenud. Mõned, näiteks „I am” ja „Ascended Masters” (rajatud 1930. aastatel Guy Ballardi poolt) on liitunud Universaalse ja Võiduka Kirikuga (Church Universal and Triumphant, CUT), mille Mark ja Elizabeth Prophet asutasid 1960. aastatel. Nad väidavad, et neil on miljoneid liikmeid (arvatavasti liialdus), ometi ulatub nende aktiivne misjonitöö Rootsist Ghanani. Kadunud on paljud India usukultused, millel oli omal ajal Läänes suur järgijaskond.

Mõned, nagu näiteks Meher Baba ja Bhagwan Shree Rajneesh, kogunevad nüüd New Age‘i sirmi alla, mis pole kirik ega vabakogudus, vaid võrgustik, mis koosneb ühendustest, kus tunnistatakse isiku (vaimset) transformatsiooni, monismi, universaalset religiooni kõigile, reinkarnatsiooni ja karmat. Iga inimene valib endale sadhana, „kasvu ja vaimse arengu tee”. Suurema osa usklike jaoks on Jumal „Lõplik Ühendav Printsiip”; teiste jaoks on Jumal ja universum üks. Palveldus käib meditatsiooni kaudu, nii nagu gurud seda õpetavad. Tähtsad elemendid on veel holism (bioloogiline eluvaade, kõik universumit moodustavad süsteemid on omavahel seotud), „maateadvus” (earth consciousness), astroloogia ja usk Veevalaja ajastu (peatsesse) koidikusse. Et iga selline ajastu kestab 2000 aastat, siis tähendab see, et algamas on täiesti uus ajajärk uue kosmilise maailmapildiga. New Age tekkis 1960. aastate lõpu kontrakultuuri kiiluvees, järgnedes hallutsinogeenimoele. Selle hälliks oli Bostoni makrobiootiline57 kogukond ning see levis kiiresti üle kogu USA ja edasi Euroopasse.58

Sealt peale on New Age, mis pole sugugi ühtne vool, endasse haaranud või koondanud paljusid vanu ja uusi usuliikumisi, kaasa arvatud Uue Jeruusalemma Kirik (Church of New Jerusalem, swedenborglased), mitmesugused teosoofia võsud (Blavatsky jt), antroposoofia (Rudolf Steiner), mitmesugused šamanistlikud rühmad (ka Castaneda), eeskätt aga kõikvõimalikud India õpetajad, näiteks Naharishi Mahesh Yogi (kunagine biitlite personaalne guru), Kirpal Singh, Swami Kriyananda, Baba Ram Dass ja teised. Mõned neist on Läänes ümber sündinud; Timothy Leary sõber Dass oli enne pöördumist Harvardi psühholoogiaprofessor Richard Albert. Menuraamatu „The Aquarian Conspiracy” (1980) autor Dass-Albert ning Ameerika ja Šotimaa vahet pendeldav David Spangler, kellest sai eneseavastamise ja -arenduse peamine propageerija, olid liikumise esimesel kümnendil selle põhilised eestkõnelejad. Füüsik Fritjof Capra on tõenäoliselt kõige olulisemaks sidemeks New Age‘i ja nüüdisteaduse vahel.59

Erinevalt varasematest usuliikumistest peibutab New Age haritud ja edasipürgivaid inimesi, hoides sihikul teaduse ja metafüüsilise kaemuse sünteesi. New Age‘ist on lähtunud terve rida ühendusi, käsiraamatuid, trükiseid, seminare ja koguni isehakanud ülikoole, väga aktiivne tegevus on käinud psühholoogia ja (holistliku) meditsiini valdkonnas. Transformatsioonitehnikaid ja ravivõtteid õpetatakse tuhandetel kursustel üle kogu USA ja mujal. New Age‘i poed müüvad orgaanilist toitu, makrobiootilist köögivarustust, viirukit, Ouija-laudu,60 tarotikaarte, ruunikomplekte, tervendavaid kive ja kristallkuule.

New Age‘i suurt edu seletab rahulolematus ametliku religiooniga, mis on muutunud liiga impersonaalseks ega arvesta inimeste emotsionaalseid vajadusi. New Age seevastu on dogmaatikavaba ja vastab igasugusele maitsele. Suurt rõhku pannakse tervendamisele ja ravitsemisele. See on optimistlik, kvaasireligioosne usk peatsesse hiilgavasse tulevikku. Selle toetajate ja andunud jüngrite hulgas on olnud kuulsusi biitlitest Shirley Maclaine’ini, juhtivaid rokkareid, Steven Spielberg ja (Kung Fu‘ga kuulsaks saanud) David Carradine. Üks põhjusi, miks New Age veelgi suuremat huvi ei ole äratanud, on olnud selle religiooni kulukus. Ainult piisavalt jõukad inimesed said endale lubada vastava pudi-padi ostmist, osalemist kõigis eneseteostuseks vajalikes üritustes61, vaimset ärkamist soodustava hingeseisundi arendamist. Sellele vaatamata oli New Age‘ist ühe kümnendiga kujunenud suur turg, mitmemiljardiline äri. Mõnede hinnangute järgi moodustab esoteeriline kirjavara Ameerikas ja suuremates Euroopa riikides raamatute koguhulgast 10%.

Kommertsialiseerumisega kaasnes korruptsioon. Paljud ainelise ja vaimse kauba pakkujad olid pigem äriinimesed kui tõelised prohvetid. Mõned iseäralikud külalised eksootilistest maadest ja mitmed omamaised prohvetid on osutunud publiku kergeusklikkust ära kasutanud šarlatanideks.

New Age‘i teine nõrk koht oli asjaolu, et paljud huvilised ei soovinud sellest ilmtingimata Weltanschauung‘it ja elulaadi kujundada. Oli moekas osaleda nädalalõpu õpikodades, kuid see ei pidanud ilmtingimata viima täieliku seotuse ja vaimse transformatsioonini. Nii nagu New Age oli sügavalt eklektiline, eelistasid ka selle toetajad rikkalikust menüüst oma maitse järgi valida.

Suurimat kõlapinda on New Age, nagu ka postmodernism, leidnud Ameerikas, kuid järgijaid leidub ka Euroopas, rohkem mandri põhja- kui lõunaosas. Pidades silmas lahkuskude pikaaegset traditsiooni Suurbritannias ja mandri-Euroopas ei tulnud nende taasärkamine sajandi viimasel kolmandikul sugugi üllatusena. Mõnedes maades on saanud hoogu uuspaganlus, taasilmunud on druiidid, keldi preestrid ja preestrinnad, kuningas Arthuri müstilised ringid ja Vanema Edda ruunid. Saksamaal on populaarsust võitnud indiaani ravitsejad ning tule- ja päikesetantsud. Neile, kes tahavad enam teada šamanismist, reinkarnatsioonist, intuitiivsest hingamisest, (mehelikust) yang-mõtlemisest ja (naiselikust) yin-mõtlemisest ning nende dialektilisest seosest, korraldatakse sissejuhatavaid seminare ja puhkeüritusi.

Findhorn Foundation’il, New Age‘i ühendusel Šotimaal, õnnestus deva‘de (loodusvaimude) abiga liivas või kehval pinnasel hiigelsuuri köögivilju kasvatada. Kristallkuulide võluväge ja omadusi uuritakse üle terve Euroopa ja Aasia. Harrastatakse veesoonte ja mineraalide otsimist pendli abil (dowsing). Pildi loomiseks surmajärgsest elust uuritakse ühevõrra põhjalikult nii „Egiptuse surnuteraamatut” kui „Tiibeti surmaraamatut” („Bardo thödol”). Meediumiga spiritismiseansid ei tundu enam populaarsed olevat, küll aga vohab channelling, mille eeliseks on see, et transs pole hädavajalik ja kontakti võib saada mitte ainult surnute, vaid ka elavatega. Kõikjal on jätkunud messiaotsingud (ši-iitide 12. imaam, sufide Khidr, hindude Kalki). Šoti kunstnik Benjamin Crane on leidnud suure budistliku õpetaja Maitreja (95 000-aastane) reinkarnatsiooni ühe pakistani poisi näol Londonis. New Age‘i usklikud on kokku sõitnud Shasta mäele Californias ja Inglismaa maagiapealinna Glastonburysse. Igas Euroopa või Ameerika suuremas linnas võib huviline end suvalisel ajal kirja panna kursustele, kus õpetatakse, kuidas alkeemia abiga oma elu muuta või kus pakutakse delfiini unenäoajakogemust (Dolphin Dream Time experience), holistlikku kinesioloogiat, Reikit ja Qi Gongi, koljuristluu teraapiat ja kehast lahkumise kogemust. Selliseid asju on harrastatud ammustest aegadest; praeguses kontekstis on oluline see, et järjest suuremale arvule inimestele pakutakse üha rohkem kursusi, seminare ja õpikodasid.

Saadaoleva okultistliku ja New Age‘i kirjanduse kataloogides loetletakse rohkem kui 10 000 trükist, arvestamata sadu ajakirju, video- ja audiokassette. Kuigi täpset statistikat osalejate ja kaasaelajate kohta pole, võib siiski öelda, et huvi nende nähtuste vastu on tohutult, võib-olla isegi sajakordselt kasvanud.62 Müügil on tuhandeid raamatuid New Age‘i, New Thought‘i, juudi meditatsiooni, juhitud meditatsiooni, instrukturaalse jms meditatsiooni, teadvuse avardamise, jumalanna- ja feminismi- või astroloogiateemadel. Sellistelt autoritelt nagu Joseph Campbell (34 raamatut), E. B. Szekely (28 raamatut), Chogyam Trungpa või Tarthang Tulku on saadaval tõenäoliselt rohkem teoseid kui mis tahes teiselt mitte-ilukirjanduslikult autorilt, isegi kui need nimed on laiemale avalikkusele tundmatud. Saadaval on 36 Louise Hay ja 45 Dick Suthpeni laserplaati – need on arvud, mille üle koguni väga tuntud muusikud võivad kadedust tunda.

Kõige tähelepanuväärsem on esoterismibuum olnud postkommunistlikul Venemaal. Venemaal on pikka aega usutud maagiasse, usu abil tervendamisse, deemonitesse ja kõikvõimalikesse ennetesse; taolisi harrastajaid leidus palju küll kiriku liinis, küll väljaspool, Rasputin oli vaid üks kuulsamaid. Selgeltnägijate järele oli suur nõudmine isegi kommunismi ajal. Madame Džunalt küsis nõu Brežnev, hiljem Jeltsini Valge Maja. Tähtsateks tegelasteks olid veel Tjaželnikov ja Baibakov. Mõned üritasid parapsühholoogiat koguni dialektilise marksismiga tempida, ja hüpnootiline teleravitseja Kašpirovski oli üksvahe populaarseim isik kogu endises Nõukogude Liidus.63 Astroloogiat, tarotikaarte ja meditatsiooni käsitlevad raamatud ning kristlike ja budistlike sektide väljaanded olid Moskva bestsellerinimekirjade eesotsas.

Ametliku ideoloogia kadumisele järgnes suur nälg taoliste õpetuste järele. Lahkusuliste „partei” oli igasugusest poliitilisest liikumisest kahtlemata suurim, ja isegi keemiarelvaga kuulsaks saanud Jaapani sektil Aum (Ülim Tõde) oli Venemaal arvukam toetajaskond kui Jaapanis, kus see 1995. a aprillis laiali saadeti.

Rohkem kui Läänes on Venemaal usutud satanistlikesse vandenõudesse. Traditsioon, kus „satanistidele” omistatakse deemonlikku, peaaegu piiritut väge, ulatub tagasi 19. sajandisse ja õigeusu kirikulgi oli siin oma roll.64 Pärast 1988. aastat toimus õigeusus suur taasärkamine. Üks selle esindajaid kirjutas: „Inimkonnal on üksainus vaenlane – Saatan ühes oma malevaga, mis koosneb deemonitest ja biorobotitest. Deemonid tungivad inimeste hingedesse ja surmavad need, muutes inimesi zombideks ja Saatana abilisteks. Deemonid võivad koguni surnutele elu sisse puhuda, neist saavad kõige kohutavamad zombid.”65 Või nagu ütles Peterburi metropoliit Joann, üks õigeusu kiriku kõrgemaid tegelasi: kõik deemonid on demokraadid, nad tapsid Jeesuse ja nende praegune põhiülesanne on hävitada Venemaa.

Varasematel aegadel oleksid sellised vaated kiriklikus hierarhias kahtlusi äratanud, 1990. aastatel aga ei järgnenud kiriku kõrgeima juhatuse poolt mingit protesti ega hukkamõistu.

Seevastu New Age‘is on paranoia haruldane nähtus, sest siin valitseb üldiselt positiivne ja optimistlik meelelaad, nagu varasematel aegadel teosoofias ja antroposoofiaski, hoopis erinev mõnest äärmuslikust fundamentalistlikust usust, kus saatan ja vandenõud on tähtsateks elementideks. Ometi ilmus New Age‘i äärealadel 1990. aastatel menuraamatuid, mille järgi Vatikan, Kolmepoolne Komisjon,66 Siioni targad, õigeusk ja muud ühendused on haaratud kolossaalsesse vandenõusse, kus USA valitsuse salaplaane aitavad sepitseda ka „tulnukad” (UFOdelt).67 Sellisest usust on vaid üks väike samm ettekuulutuseni, et tulekul pole mitte ainult sajandi, vaid ka maailma lõpp.

Apokalüptilised ennustused mängisid mõningast rolli fin-de-siécle‘is 1900 ja nad esinevad a fortiori praegu, aastatuhande lõpul.68 Mõnes mõttes olid nii fašism kui kommunism mõlemad millenaarsed liikumised – „Internatsionaalis” mainitakse viimast otsustavat lahingut pimeduse ja valguse jõudude vahel, mis varasemast on tuntud Harmagedoni nime all, ja Hitleri Reich pidi püsima aastatuhandeid.

Religioosne või kvaasi-religioosne kosmilise katastroofi mõiste toetub siiski teisele pinnale. Mis kristlusse puutub, siis siin on põhitekstiks Johannese Ilmutusraamat („…sündis suur maavärin ning päike läks mustaks nagu karvakott ja kuu läks kogunisti nagu vereks ning taevatähed kukkusid maa peale…”). Vähemal määral tsiteeritakse prohvet Taanieli ja Hesekieli. 1000. aasta (Ilmutuses märgitud aeg) saabus ja möödus, viimsetpäeva aga ei tulnud. See teema intrigeeris Dürerit ja tema arvukaid kaasaegseid jätkuvalt. „Millennium” tuli taas ümber defineerida.

Juba mõnda aega ennustatakse maailma lõppu 2000. aastaks. Ennustajateks on olnud kõigi aegade tähtsaim prohvet Nostradamus, kuulus Kentucky selgeltnägija Edgar Cayce (1877–1945), Sun Bear (odžibve nõidarst), Alice Bailey, Fatima, Iiri prohvet St. Malachy (1094–1148), püramiidi prohvetid, Varssavi prohvetid, seitsmenda päeva adventistid ja paljud teised.69 Need on prohvetluse juhtkujud, kuid nende arvamused lahknevad täpse aja osas; mõni on välja valinud 1990. aastad, teised aasta 1999, järgmised aasta 2000 või 2001; nimetatakse ka ähmasemaid ja hilisemaid tähtaegu, et end ootamatuste vastu kindlustada. Täielikku üksmeelt pole ka täpsete asjaolude suhtes; vihjatakse keskkonnakatastroofidele nagu veeuputus või laastav tulemöll, aidsi- ja näljaepideemiatele või kolmandale maailmasõjale. Esineb arvamust, et „Harmagedoni” tuleb võtta otseselt, see tähendab, et häving ilmub Megiddo lähedal, Haifa ja Janini vahel. Pakutakse ka teisi paiku Lähis-Idas; nimetatud on Venemaa ja Hiina vahelist sõda, samuti tervet rida suuremaid kodusõdu ja tuumaterrorismi. Nostradamuse järgi kestab (messia tulekule eelnev) Antikristuse valitsusaeg kõigest 27 aastat, kuid enamasti nähakse ette palju pikemat katsumusaega (ka Ilmutusraamatus). Nostradamus uskus, et katastroofis hukkub umbes kaks kolmandikku inimkonnast, kuid ta ei suutnud otsustada, kas Saatan ilmub välja Hiinas või Musta mere piirkonnas. Mõnede ennustajate järgi on Saatan juba tulnud (1950. või 1960. aastatel); teiste järgi on ta tulekul ja kolmandad usuvad, et maakeral võib toimuda suuri muutusi ilma tema osavõtutagi. Mis puutub apokalüpsise nelja ratsanikku, keda tuntakse ka viimsepäeva põrguratsanikena, siis on nende iseloom Johannese aegadega võrreldes muutunud. Ökoloogiale pannakse nüüd suurt rõhku, räägitakse osoonikihist, maakera soojenemisest (aga ka uuest jääajast) ja veevarude lõppemisest (aga ka Californiat ja poolt Euroopat uputanud üleujutustest). USA Põllumajandus- ja Kaubandusministeeriumi publikatsioone tsiteeritakse kõrvu ragnarökiga, muinasskandinaavia ettekuulutusega.70 Mõned tulevikukuulutajad ei ole oma ennustusi ülearu tõsiselt võtnud, sest nad teavad, et nende arvestustes võib olla nii 50-100-aastane (või suuremgi) viga.71 On aga neidki, kes endas üldse ei kahtle: CUT-i juhid Mark ja Clare Prophet, kes väitsid end Jeesus Kristusega otseses ühenduses olevat, soovitasid oma jüngritel kogu maine vara maha müüa ja minna Montana mägedesse, kus nad on kaevanud sügavaid pommivarjendeid.

Vahepeal on jätkunud poliitiline ennustusvõistlus. Edgar Cayce on ennustanud maailmariigi saabumist, Bhagwan aga kuulutanud demokraatia (rahva võimu) langust ja intellektuaalse eliidi võimuletõusu. Mitmesugused pühamehed on teatanud, et Venemaad ootab ikka veel suur tulevik, kui ta vaid suudab praegused raskused ületada. Ühed kuulutavad religioosse kommunismi taastõusu, teised Jumala, tuumikperekonna ja natsionalismi kadu. Kõike seda põhjendatakse homo novus‘e tekkega, uue inimkonna sünniga. Uut inimest on hädasti tarvis, nagu Bhagwan 1986. aastal kirjutas. Endine inimene on surnud või suremas ja ei pea kaua vastu. Kui me ei suuda luua uut inimolendit, kaob inimsugu maa pealt hoopiski.

See on New Age‘i suhteliselt valutu eshatoloogia – kalade ajastu (kristluse) lõpp ja Veevalaja ajastu koidik, teadvuse radikaalne teisenemine.72 Nii nagu kuulutavad lauluread muusikalist „Juuksed” („Hair”): „this is the dawning of the age of Aquarius”. Astronoomid ei taha selliste arvestustega eriti nõustuda, see pole aga uskujate indu sugugi jahutanud. Nad ei seo end ühegi kindla kuupäevaga ja võtavad koidikut pigem metafoorina kui sõna-sõnalt. Loeb vaid see, et uue teadvuse teke kutsub esile planetaarse transformatsiooni, mis lõpeb suures õnnes ja harmoonias.

Venemaal valitsevad teise tulemise asjus ootuspäraselt süngemad vaated.73 Antikristuse valitsusaeg, mis algas 1917. aastal ja mille lõppu ei teata, pidi Venemaale hirmsaid kannatusi tooma. Riiki ümbritsevad vaenlased, rääkimata sisevaenlastest – välismaalased, kristlikud sektandid, võistlevasse kirikusse kuuluvad õigeusklikud, juudid, satanistid, vabamüürlased, venelastest ateistid. Need on kõik kuradi saadikud, kes Venemaa ja õigeusu kiriku hävitamise nimel ööd kui päevad vaeva näevad. Seda eshatoloogilist traditsiooni tugevdavad kristluseelsed ja -vastased elemendid nagu astroloogia, maagia ja muu taoline, ja kui viimsepäevaprohvetite järgi on õigetel veel lootust, siis ei saa pimeduse jõudude tugevust arvestades šansse ometi väga suureks hinnata.

Irratsionaalseid kultusi on eksisteerinud kogu uuema ajaloo jooksul ja need on leidnud igasuguseid kunstilisi, intellektuaalseid ja eeskätt kvaasireligioosseid väljendusvorme. See traditsioon näikse jõudu koguvat iga sajandi lõpul, arvatavasti on tegemist lihtsalt juhusega. 1900. aastal olid Prantsuse-Preisi ja Krimmi sõda minevikku vajunud; suurem osa neist, kes 1990. aastatel elus on, teab Teist maailmasõda vaid kuulu järgi.

Euroopa ja Ameerika seisavad silmitsi suurte majandus- ja ühiskonnaprobleemidega, kuid ükski neist ei kujuta ülitõsist, otsekohest ohtu. Kehtivad ideoloogiad on kannatanud mõõna all ja riigikirikute külgetõmbejõud on fundamentalismi taastõusule vaatamata taandumas. Sellises olukorras janunetakse järjest muutusi ja uusi ideid ning igatsetakse uusi usuobjekte.

Missugused veendumused tulenevad arvamusest, et „miski pole õige”? Vastuolu võib siin olla rohkem näiline kui tegelik, sest kui miski pole õige, siis on kõik õige, vähemalt mõnel määral. Nagu ütles eelmises fin-de-siécle‘is kuulsaks saanud Türgi pankur: need, kes ei usu millessegi, lõpetavad sellega, et on kõigega nõus.

Noor Benedetto Croce märkas mõnesid selliseid ohte, kui ta tagantjärele kirjeldas Itaalia 1900. a fin-de-siécle‘it, mida ta ise kogu südamest jälestas. Õpetuste ja moevoolude (kaasa arvatud okultism ja teosoofia) virvarr tundus lihtsa ja ligitõmbavana – eemaldatud olid loogikatõkked, kriitikavõime oli nõrgestatud ja mõistuse toetus kõrvale pühitud. Tegelikult kujutas uus irratsionalism endast iganenud teoloogilise spekulatsiooni ja moodsa dekadentsi segu, kus nüüdisstiil segunes muistse väljendusviisiga.74 Et Croce kirjutas seda fašismi võimutsemisajal, polnud tal võimalik i-le punkti peale panna, ent Nietzschele, D’Annunziole, Barres’ile, Maurras’le ja Action francaise‘ile75 viidates mõlkus tal kindlasti meeles fašism, mis oli „antiliberaalsete sõja- ja diktatuuriideede” poliitiline tagajärg. Ükshaaval võetuna polnud Croce sihtmärgid midagi enamat kui moeveidrused, mis sobiva poliitilise areeni puudumisel peagi kadunud oleks.

Ka sada aastat hiljem pole fin-de-siécle hiiglasliku ideedevõitluse tunnistaja, puudub tõsisem ideoloogiline väljakutsegi, pole uusi, varemkuulmata päästvaid sõnumeid. Kuid isegi siis, kui maailma lõpp ei saabugi 2000. aastal, ootavad meid ees mitmesugused katastroofid, millest piisab nende veendumuse alalhoidmiseks, kes peatset apokalüpsist või muid vähemaid õnnetusi usuvad. Mõttemoed, mis normaalsetes oludes kaovad paari aastaga, võivad poliitilise, ühiskondliku või majandusliku kokkuvarisemise tingimustes uut eluõigust saada. Fašismi teine tulemine nii, nagu meie teda tunneme, tundub ebatõenäosena, kuid on muidki ebameeldivaid võimalusi. Ja kuna loodus tühja kohta ei salli, siis võib veel suur tulevik olla sellistel ideedel, ideoloogiatel ja kvaasireligioonidel, mis oleksid hariliku sündmustekäigu puhul unustatud aastaks 2000 või pisut hiljem.

Inglise keelest tõlkinud Mai Tiits

Walter Laqueur, Fin-de-siècle: Once More with Feeling. Journal of Contemporary History, nr 31, 1996. Lk 5-47

Ameerika ajaloolane Walter Laqueur (1921 ) on olnud Georgetowni ülikooli ideede- ja poliitikaajaloo professor ning on tegev Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute keskuses (Center for Strategic and International Studies). Avaldanud „World of Secrets: the Uses and Limits of Intelligence” (1986), ülevaate „Europe in Our Time: A History 1945–1992″ (1992) ja arvukalt muid teoseid.

1 Fin-de-siècle‘i kohta leidub terve hulk kirjandust ja seda tuleb üha juurde. Värskemast lisandusest tuleb nimetada järgmisi: M. Teich, R. Porter (toim), Fin-de-siècle and its Legacy. Cambridge, 1990, mis käsitleb sageli eiratud teaduslikke ja tehnilisi aspekte; S. Ledger , S. MсСгасken, Cultural-Politics and Fin-de-siècle. Cambridge, 1995, postmodernismist innustunud käsitlus Inglismaa kohta; S. West, Fin-de-siècle. New York, 1994, rõhuga kunstiajalool; E. J. Сhamberlain, S. Gilman, Degeneration. New York, 1985; J. Stoken, Fin-de-siècle, Fin-de-globe. Basingstoke, 1992. Inglismaad käsitlevad põhiteosed on R. Ellman, Oscar Wilde. Harmondsworth, 1988 ja sama autori Decadence, samuti Holbrook Jackson, The Eighteen-Nineties (esmatrükk 1913, taastrükk Londonis 1988). Prantsusmaa kohta: E. Weber, France, Fin-de-siècle. Cambridge, Mass., 1986; A. E. Сarter, The Idea of Decadence in French Literature 1830-1900. Toronto, 1958; K. W. Swart, The Sense of Decadence in Nineteenth-Century France. The Hague, 1964. Austria kohta vt G E. Sсhоrske, Fin-de-siècle Vienna. Cambridge, 1985 (taastrükk).

2 Näidendit, mille autoriteks olid Micard, Jouvenot ja Cohen, esietendati Pariisis 1888. aasta aprillis Theatre du Chateau d’Eau’s. (Hiljem jäeti kolmas autorinimi ära.) Juba varem, 1886. aastal oli ajakiri Voltaire määratlenud fin-de-siècle’it kui passiivset alistumist valitsevale (vihatud) ühiskondlikule olukorrale, kui üldise laostumise tunnustamist.

3 F. de Jouvenot, H. Miсard, Fin-de-siècle. Paris, 1888. Gogo oli tobuke prantsuse rahvaluules, Mercadet on kaval rahamees ühes Balzaci romaanis.

4 Tüdimus on kultuuriloos vähe tähelepanu pälvinud nähtus. Eugen Weber mainib üht prantsuse dissertatsiooni, muudest töödest ma ei tea. Suureks erandiks on Heideggeri kuulus metafüüsikaloeng, mille ta pidas talvel 1929/30 Freiburgis. Tookord rääkis Heidegger väga pikalt „sügavast tüdimusest” kui seisundist, mis on hädavajalik, et mõista inimeksistentsi kuristikulisust ja saada aimu horror vacui‘st. Kui sellist tüdimust on kord kogetud, võivad inimesed tõesti taas vabaks saada, kui nad otsustavad tegutseda ja igavusele lõpu teha. Tasub meenutada, kuidas Heidegger ise oma tüdimusele 1932.–33. aastal lõpu teha otsustas.

5 19. sajandi lõpupoolest alates on Euroopa ajaloolased vaielnud selle üle, kui sügavat hirmu 1000. aasta ees õigupoolest tunti. Ühe mõttekoolkonna järgi oli suur hirm suuresti müüt, hilisema aja väljamõeldis; sellele osutab ka Ferdinand Lot’ uurimuse pealkiri Le mythe des terreurs de l’an mille (1947). Selle mõtteviisi järgi piirdus suur ärevus mõnede ülesköetud munkadega ja üldiselt rohkem ühiskonna mahajäänud elementidega. Teiste ajaloolaste arvates polnud eshatoloogiline hirm seotud spetsiifiliste ühiskonnakihtidega, vaid ulatus hoopis sügavamale. Uuemaid tõestuskäike ja diskussiooniseisu kajastavad järgmised materjalid: J. Fried, Endzeiterwärtung um die Jahrtausendwende. Deutsches Archiv für die Erforschung des Mittelalters, 1989; Richard A. Landes, Relics, Apocalypse and the Deceits of History. Cambridge, MA, 1995; T. Daniels, Millenialism. New York, 1992; S. O’Leary, Arguing the Apocalypse. New York, 1994. Eshatoloogiline hirm väljendus ka 18. sajandi lõpu lähenedes. Hölderlin teatab kummalistest märkidest, näiteks üleujutustest ja muudest õnnetustest, mis ennustavad ajaloo lõppu. Die Christenheit oder Europa; mõnede jaoks kehastas Antikristust Napoleon, kuid nad jäid siiski erandeiks.

6 Hassidistlik liikumine USA-s – Tlk.

7 Inglise kirjanik (1848-1887) – Tlk.

8 V. Kreid (toim), Vospominanija o serebrjanom veke. Moskva, 1993; Serebrjanyj Vek. Moskva, 1990.

9 Nii arvas teiste hulgas ka W. Вinni, La poetica del decadentismo. Firenze, 1949.

10 Max Simon Nordau (1849-1923) – Ungaris sündinud juudi kirjanik ja kriitik, kirjutanud romaane, näidendeid ja lühiproosat. Tema pseudofilosoofiline „Entartung” oli omal ajal väga populaarne ja tõlgitud paljudesse keeltesse – Tlk.

11 Israel Zangwill (1864-1926) – Inglismaal elanud juudi literaat, kirjutanud näidendeid ja romaane, juutluse silmapaistev esindaja – Tlk.

12 Tsiteeritud G. L. Mosse saatesõnast M. S. Nordau raamatu taastrükile New Yorgis 1968. a.

13 Pehmekaaneline väljaanne (Bison Books), publitseeritud University of Nebraska Press’i poolt, Lincoln and London 1993.

14 Phineas Taylor Barnum (1810-1891) – USA tsirkuseomanik ja -juht – Tlk.

15 Tomas de Torquemada (1420-1498) – Hispaania esimene suurinkvisiitor – Tlk.

16 Berliner Tageblatt, 01.01.1901.

17 Tolstoi vaated nüüdiskunstile ei erinenudki Nordau omadest nii väga, kuid Nordau ei võinud seda teada, sest Tolstoi „Mis on kunst?” ilmus alles viis aastat pärast „Mandumist”.

18 Jutt on Wagneri ooperi „Reini kuld” 136 takti pikkusest sissejuhatusest, mis on välja peetud ühelainsal Es-duuri kolmkõlal – Tlk.

19 Hans Delbrück (1848-1929) – saksa ajaloolane ja poliitik, uurinud põhiliselt sõja-kunsti ajalugu – Tlk.

20 Die gute alte Zeit. Preussische Jahrbücher, 1893, lk 1-28.

21 В. Сгосe, Gabriele D’Annunzio. La letteratura della nuova Italia. Bari, 1922. Vt R. Drake, Decadence, Decadentism and Decadent Romanticism in Italy: Towards a Theory of Decadence. – Journal of Contemporary History, jaanuar 1982, 17, 1.

22 Tsiteeritud G. L. Mosse saatesõnast M. S. Nordau raamatu taastrükile New Yorgis 1968. a.

23 Saksa keiser otsustas, et sajand lõpeb 31. detsembril 1899; mujal tähistati seda pärast pikki vaidlusi aasta hiljem.

24 New York Times, 01.01.1901.

25 New York Times, 01.01.1901.

26 Washington Post, 01.01.1901.

27 Berliner Tageblatt, 01.01.1901.

28 Toimetus tõlgendas keisri eesmärki kui „globaalset majanduspoliitikat ja rahumeelset konkurentsi” ning nõudis suuremat demokraatiat kodumaal.

29 Tsit rmt: E. Weber, France, Fin-de- siècle, lk 24.

30 Fin-de-siècle, Le Petit Journal, 01. 01. 1901; Bon Siècle, Le Figaro, 01. 01. 1901; La Mission du vingtième siècle, Le Temps, 31. 12. 1900; Conte pour commencement gaiement l’annèe, Le Figaro, 02. 01. 1901; Au jour le jour; la fin de l’autre siècle, Journal des Débats, 02.-03. 01. 1901.

31 Ameerika kirjanik (1850-1898) – Tlk.

32S. E. Вowman, Edward Bellamy Abroad. New York, 1962.

33 Frederic William Farrar (1831-1903) oli tollal Canterbury toompraost; 1880. aastatel oli ta olnud Westminsteri ülemdiakon. Teda tuntakse peamiselt raamatu “Life of Christ” järgi, millest oli mitmeid kordustrükke, ja vastuseisu tõttu igavese karistuse usudogmale.

34 The Saturday Rewiev, 05,01. 1901.

35 Baudelaire seevastu jälestas seda teriminit ja nimetas seda „laiskade sõnaks”.

36 1869. a asutatud tuntud music-hall Pariisis – Tlk.

37 „Elektra” ja „Salome” on Richard Straussi ooperid (esietendused 1909 ja 1908) – Tlk.

38 1970. aastate lõpul ja 1980. aastatel põhjustas massilist hirmu NATO kaugrakettide paigutamine Lääne-Euroopasse, paanika kadus siiski juba enne külma sõja lõppu, vaatamata sellele et osa rakette jäi paigale.

39 J. Hardmut, The Postmodern House. Architecture and the Spirit of Man. Cambridge, 1943. Rmt: J. le Rider, La Postmodernite. Commentaire. R. Pannwitz, Die Krise der europäischen Kultur. Werke, kd 2. Nürnberg, 1917, lk 64. Tsit rmt: W. Welsсh, Unsere postmoderne Moderne. Weinheim, 1988.

40 J. le Rider, R. Gaulet (toim), Verabschiedung der (post)Moderne? Tübingen, 1987.

41 E. Lасlau, Reflections on the New Revolutions of our Times. London, 1991. Sotsialismi saatusest Kolmandas Maailmas vt Mark Т. Berger, The End of the Third World? Third World Quarterly, 2, 1994 ja С. Сlapham, The Collapse of Socialist Development in the Third World. Third World Quarterly, 1, 1992.

42 J. Leсhte, Fifty Contemporary Thinkers. London and New York, 1994.

43 Prantsuse kultuuri uuemad uurimused ei maini ei Lyotard’i ega Baudrillard’i, Althusser’i ega Bourdieu’d, Dumezili ega Le Doeuffi, keda Lechte nimetab oma raamatus postmodernismi esiteoreetikute seas. M. Сооke (toim), French Culture since 1945. London, 1993. Vt ka А. Сompagnon, Les cinq paradoxes de la modemite. Paris, 1990.

44 Fredric Jameson, Duke University juhtiv marksist ja postmodernistlik kriitik. Mainitud tööd on: С. Вelseу, J. Moore, The Feminist Reader. London, 1989; B. Ashсгоft et al., The Post-colonial Studies Reader. London, 1995; S. During, The Cultural Studies Reader. London, 1993.

45 H. Aram Veeser, The New Historicism Reader. London, 1994.

46 S. Seidman (toim), The Postmodern Turn: New Perspectives on Social Theory. New York, 1994, lk 126.

47 Nagu näiteks I. Mаkаrуk (toim), Encyclopedia of Contemporary Literary Theory. Toronto, 1993.

48 On neidki, kes arvavad, et postmodernism peab kauem vastu, nt A. Marwiсk, Two Approaches to Historical Study: The Metaphysical [k.a „postmodernism”] and the Historical. Journal of Contemporary History, 30, 1 (jaanuar 1995). Postmodernismil on mõnedes harudes märkimisväärne institutsionaalne baas, mis ei kao niipea. Selle hoog on siiski raugenud ja seiklushimulisemad postmodernistide hulgast peavad pöörduma mujale.

49 Paul R. Gross, N. Levith, Higher Superstition. Baltimore, 1994. Postmodernistliku mõtte mõjujõust Saksamaal vt D. Вöhler, Die Zerstörung des politisch-ethischen Universalismus, über die Gefahr des heute (post)modernen Relativismus und Dezisionismus. Forum für Philosophie: Zerstörung des moralischen Selbstbewusstsein, Frankfurt, 1988.

50 Carol Chris (Woman Spirit Rising). Mary Daly (Pure Lust), Maria Gimbutas ja Elisabeth Schussler-Fiorenza USA-s; Christa Mulack, jungiaan Hannah Wolf ja Gerda Weder Saksamaal. Kriitilisest ülevaatest vt Philip G. Davis, The Goddess and the Academy. Academic Questions (Fall 1993); juudivastaste elementide kriitika kohta radikaalfemministlikus mõttes vt С. Kohn, I. Korotin (toim), Sündenfall? Antisemitische Vorurteile in der Frauenbewegung. Wien, 1994, sealt eriti Susanne Heine ja Anita Natmessnigi kaastöid.

51 Ohvrilooma sisikonna vaatluse põhjal tulevikku ennustanud etruskid, hiljem rooma preestrid – Tlk.

52 P. Hine, Chaos and Culture. The Occult Observer, vol. II, 4, 1993, lk 16.

53 Terminit „okultism” kasutati prantsuse keeles esimest korda 1860. või 1870. aastatel, inglise keeles järgnenud kümnendil.

54 Ennustamine peotäie mulla mahaviskamisel juhuslikult moodustuvate kujundite või huupi tõmmatud joonte järgi – Tlk.

55 A. Meгсier, Les sources esoteriques et occultes de la poesie symboliste 1870-1914. 2 kd-t. Paris, 1969-74. Okultismi ja natsismi kohta vt N. Goodrick-Clark, The Occult Roots of Nazism (Wellingborough, 1985), ka James Webb’i ja Ellis Howe’i raamatuid.

56 L. Thorndike, A History of Magic and Experimental Science. 8 kd-t. New York, 1923-58; kõige uuemast ajast vt I. Shepard, Encyclopedia of Occultism and Parapsychology. New York, 1991; G. A. Matheг , L. Niсhоls, Dictionary of Cults, Sects, Religions and the Occult. Grand Rapids, 1993.

57 Makrobiootika otsib eluea pikendamise võimalusi, eriti vastavate dieetide abil – Tlk.

58 J. Gordon Melton (toim), The New Age Encyclopedia. Detroit, 1990. Vt ka The New Age Catalogue. New York, 1991; M.Satin, New Age Politics. New York, 1978. Kriitilistest ülevaadetest vt D. Gгооthuis, Revealing the New Age. Downes Grove, 1986 (ristiusu seisukohalt); С. Manes, Green Rage. Boston, 1990.

59 Mõjuvõimsad ja laialt loetud on olnud ka Judith Skutch’i raamatud, nt mitmeköiteline Course in Miracles (1975).

60 Spiritistlikel seanssidel kasutatav tähestiku jm märkidega laud koos sellel liikuva planšetiga – Tlk.

61 Väljaandeid nagu Gnosis ja Green Eggs USA-s, Starfire Suurbritannias, Hexenzeitschrift Saksamaal ja Wiccam Rede Hollandis müüakse hinnaga 8-12 dollarit number.

62 Kõrgtasemel ajakirjad on paganlik Lyre (Ohio) ja saksakeelne Anubis. Fenrir on satanistide ajakiri, Pagan Dawn aga Paganate Liidu, Euroopa tähtsaima paganliku organi häälekandja. Chaos International on püüdnud leida „poststrukturaalset positsiooni nüüdismaagias” (Chaos International, 18, 1995)

63 Džuna ja Jeltsini Valge Maja kohta vt Komsomolskaja Pravda, 15. 02. 1995; sektide kohta üldiselt vt Korolev ajalehes Nezavissimaja Gazeta, 28. 04. 1994; V. Kuznetsov, ib., 12. 08. 1992 jmt väljaandeid.

64 S. Dudakov, Istorija odnogo mifa. Moskva, 1933.

65 V. Hatjušin, Satanizm demokratil. Molodaja Gvardija, 1994 , nr 9 ; Esli poimem – spasemsja. Sealsamas, 1995, nr 3.

66 Trilateral Commission – eliitrühm, mis hõlmab ligi 300 prominentset äri- ja poliitikategelast ning intellektuaalset otsustajat Lääne-Euroopast, Põhja-Ameerikast ja Jaapanist. Arendab koostööd nende regioonide vahel, suurejoonelisemaks projektiks on uus maailmakord – Tlk.

67 Conspiracy Hysteria Running Deep. Psychic News, 22.04.1995, viitega rmt-le D. Icke , The Robots Rebellion. New York, 1994; W. Сoopeг, Ride a Pale Horse, A. Findleу, The Curse of Ignorance; teisest küljest, fundamentalist Alan Morrison näeb raamatus The Serpent and the Cross (1994) New Age’is kuradi sepitsust.

68 20. sajandil on ilmutuslike nägemuste ja apokalüptilise hirmu uurimine olnud suurelt jaolt prantsuse ajaloolaste pärusmaa; uuemal ajal on tähelepanuväärse panuse andnud angloameerika usundiloolased, sotsiaalpsühholoogid jt. Nende meetodid ulatuvad psühhoanalüüsist relatiivse deprivatsiooni ja „retoorilise teooriani”. Kahjuks pole isegi terminites kokkulepet saavutatud – vahelduvalt on kasutusel nii millenialism kui millenarianism, nii eschatology kui apocalypse. Vt paljukiidetud ülevaade keskajast, B. MсGinn, Visions of the End. New York, 1979; fin-de-siécle‘i kohta läbi aegade vt H. Schwartz , Century’s End. New York, 1990.

69 Millennial Prophesy Report’i järgi usub mingisugust apokalüpsist vähemalt 350 organisatsiooni USA-st ja veel enam muudest riikidest (Guardian, 08. 04.1995). On olemas rikkalik millenaarne kirjandus. Parimat lühitutvustust pakub ehk A. T. Mann, Millenium Prophesies: Predictions for the Year 2000. Shaftesbury, 1992 või sama autori varasem: The Future of Astrology. London, 1987.

70 Ragnarök – germaani mütoloogias maailma- ja jumalatehukk – Tlk.

71 Veevalaja ajastu alguseks on pakutud vähemalt 70 eri daatumit, vahemikus umbes 1500 aastat. N. Сampion, The Book of World Horoscopes. Wellingborough, 1988.

72 M. Ferguson , The Aquarian Conspirancy. London, 1981.

73 Vene prohvetite ennustustest saab ülevaate rmt-st: S. Fomin (toim), Rossija pered vtorym prišestviem. Moskva, 1994. See on Troitse-Sergi kloostri poolt avaldatud antoloogia teine väljaanne.

74 B. Croсе, A History of Italy 1871-1915. Oxford, 1929, lk 242, 261, 268.

75 Prantsusmaa parempoolsete intellektuaalide enesenimetus – Tlk.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon