Vikergallup 2017

Küsisime 25 kriitikult, saime 17 vastust.

Aastad pole vennad. Erinevalt eelmisest ei kerkinud seekord esile nii selget liidrit, nagu toona oli Maarja Kangro „Klaaslaps“. Aga sellest ei maksa kohe kurvastusse langeda: võib-olla oli keskmisest tugevamaid teoseid lihtsalt mitu?

Niisiis, PARIMA 2017. aastal ilmunud UUDISTEOSE üle otsustamisel said nii VAHUR AFANASJEVI romaan „SERAFIMA JA BOGDAN“ (Vemsa OÜ) kui ka URMAS VADI romaan „NEVERLAND“ (Kolm Tarka) võrdselt kolm häält. Kaks kriitikut eelistas Eva Koffi romaani „Sinine mägi“. Toetajata ei jäänud ka Brigitta Davidjantsi romaan „(Mitte just) armastuslugu“, Mart Kanguri luulekogu „Liivini lahti“, Kauksi Ülle luulekogu „ObiNizza“, Jüri Kolgi luulekogu „Kuu ja kirves“, Friedrich Reinhold Kreutzmatsini romaan „Must päike“, Hasso Krulli luulekogu „Kandsime redelit kaasas“, Rein Raua romaan „Kell ja haamer“, Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Imede aed“.

Niisamuti pidas PARIMAKS DEBÜÜDIKS kolm arvustajat OLIVER BERGI romaani „VENNA ARM“ (Tänapäev) – ja täpselt sama mitu KEITI VILMSI säutsukogumikku „@KEITIVILMS“ (Tänapäev). Kaks häält jagus ühtviisi Hanneleele Kaldmaa luulekogule „Oliver“ ja Talvike Mändla luulekogule „Kosmonaut“. Ühe arvustaja poolehoiu pälvisid Freddy luulekogu „Sigalind“, Neoon Musta romaan „Ma tahan olla tema“, Kristel Rebase luulekogu „Kirjad iseendale“, Siim Sinamäe luulekogu „2000 & 1 G-d“, Ove M. Suure romaan „Collateral damage“.

Kui iga aasta jätab mõni arvustaja mingis kategoorias oma hääle andmata, siis enim meeldinud TÕLKERAAMATU küsimuses olid seekord kriitikud millegipärast lausa kadedad oma arvamust paljastama. Kokkuvõttes said igaüks ühe hääle järgmised raamatud: Charles Bukowski luulevalimik „Ikkagi on tore olla Bukowski“ (koostanud Carolina Pihelgas jt ja tõlkinud palju häid tõlkijaid), Péter Esterházy romaan „Hrabali raamat“ (tlk Lauri Eesmaa), Kazuo Ishiguro romaan „Maetud hiiglane“ (tlk Krista Kaer), Jonas Hassen Khemiri romaan „Kõik, mida ma ei mäleta“ (tlk Aet Varik), Sergei Lebedevi romaan „Unustuse piir“ (tlk Matti Piirimaa), Ernst Mayri uurimus „Bioloogilise mõtte areng“ (tlk Ülo Maiväli jt), Jean-Pierre Minaudier’ esseeraamat „Grammatika ülistus“ (tlk Indrek Koff), Nareki Grigori „Nutulaulude raamat“ (tlk Peeter Volkonski), Thomas Pynchoni romaan „Raskusjõu vikerkaar“ (tlk Olavi Teppan), Arundhati Roy romaan „Ülima õnnelikkuse kogudus“ (tlk Krista Eek), Gaétan Soucy romaan „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke“ (tlk Triinu Tamm), H. G. Wellsi reisikiri „Venemaa pimeduses“ (tlk Karin Suursalu).

Kas kirjastusi maksabki nii väikeste arvude ja erinevate kategooriate põhjal reastada? Aga traditsiooni mõttes tehkem sedagi: Tänapäev 7, Varrak 6, Kultuurileht 4, Kolm Tarka 3, Vemsa OÜ 3, Jumalikud Ilmutused 2, Kaksikhammas 2, Elusamus 2. Kuid ka Ajakirjade Kirjastus, Draakon & Kuu, Eesti Keele Sihtasutus, Hea Lugu, Kingitud Hobune, Kirimiri, Koolibri, Lepp ja Nagel, Mustvalge Kirjastus, Paranoia, S. Sinamäe, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tartu Ülikooli Kirjastus, TKK said silma kirja.

RAUNO ALLIKSAAR:

Noor kriitik, kes ometigi võib kohati olla vanameelne, ei oskagi ehk möödunud kirjandusaastast mõeldes kosta muud kui tänada prosaiste (iseäranis F. R. Kreutzmatsinit ja P. I. Filimonovit), seejärel pöörata pilk luule poole ning rõõmustada, et üha enam proosastuvas ja enteristuvas luuleilmas puhub siiski ka värskeid tuuli, mis ometigi kannavad endas midagi minevikulist (õigemini võiks öelda, möödanikulist). Ei ole luulel definitsiooni ja mingisugust „poeetilist kvaliteeti” ei anna mõõta ühegi aparaadiga, ent ometigi – kui näed, siis tunned ära. Ja siinkohal tulebki esile tõsta kaht debüütteost, Hanneleele Kaldmaa (pääaegu et) eepost „Oliver” ja Talvike Mändla kogu „Kosmonaut”. Viimane esindab mingis mõttes klassikalist luulekogu, olles kena valik üksiktekstidest, esimene on aga peensusteni läbikomponeeritud sidusteos, mingis mõttes pääaegu et poeemgi, mitte niivõrd luulekogu. Mõlema autori tekstid on muidugi kaasaegsed, midagi vormiliselt arhailist neis otseselt pole, küll aga lõhnavad need (metafoorses mõttes muidugi), nagu oleks autorid saabunud kusagilt juba möödunud ajast ning võtnud tollased kirjutamiskombed kaasa. Pigem on nad (iseäranis Kaldmaa) aga suutnud luua otseühenduse mingisse praeguseks kadunud poolmüütilisse eepilisse aega, mis annab kirjutamiseks nii ainest kui õpetab ka teatavat tonaalsust, olemata ometigi kuidagi vanamoodsad. Meie ajal, mil luulet ja proosat (ning ebaõnnestunumatel puhkudel ka luulet ja niisama jauramist) eristab kohati vaid nimetus (ja ridade pikkus), on kirjutajaid, kes suudavad mõnikord nüüdismaailmast välja astuda ning selle ettekirjutustest mööda vaadata, hädasti vaja. See ei tähenda, et kõik peaks hakkama inglise sonetti viljelema, ent neid, kes seda  teha otsustavad, ei tohiks radikaalselt vormitut vabavärssi eelistades kõrvale jätta (mis pahatihti juhtub). Praeguses ajas on vaja elada ja kirjutada, varasemast on vaja õppida ja hoolida. Mõned siiski oskavad ja ennäe – see on hää!

ANDRUS KASEMAA:

Raamatuid ilmub palju, aga lugemisväärset on vähe. Kuigi usun ka, et iga raamat leiab lugeja, vähemalt mõne. Ja ka häid tuli läinud aastal siiski rohkem kui üks või kaks või kolm. Aga kui valida tuleb, on valida Õnnepalu „Valede kataloogi“ ja Kolgi „Kuu ja kirve“ vahel. Kuna olen jätkuvalt luulelainel, siis nimetaksin parimaks 2017. aasta raamatuks „Kuu ja kirve“ kogu tema siiruses ja totruses. Eriliselt nunnu armastusluulekogu. Tõstab kõrgele ja võtab jalad nõrgaks, nakatab ka lugejat.

Parimaks debüüdiks pean Oliver Bergi „Venna armu“. Selles on ühes asjas lõpuni minekut, põhjalikkust, visadust. Pealkiri on geniaalne ja hulk pilte jäi raamatust meelde. Tõlkeraamatutest – Loomingu Raamatukogus ilmunud H. G. Wellsi „Venemaa pimeduses“. Omamoodi lustlik, uperpallitav kirjeldus 100 aasta tagusest Venemaast. Väga liigutav lugemine oli ka Singeri „Šoša“.

2017. aasta jääb meelde ehk sellegi poolest, et räägiti kirjanduskriitika (kehvast) hetkeseisust ja semukriitikast. Tahaksin loota, et 2018 toob värskemaid tuuli ja tõsisemat suhtumist (kuigi väga ka ei usu).

HANNA LINDA KORP:

Eelmisel aastal kirjutasin siinsamas, et tahaksin rohkem lugeda proosateoseid, mille sündmustik ei põhine niivõrd autori elul, vaid toimib omaette fiktsionaalse maailmana ka ilma selleta. Teisisõnu: ootasin raamatut, mille puhul ei pea autori siiruses isegi kahtlema, sest ta nagunii valetab. Õnnekombel on mu soov täide läinud – aasta jooksul on ilmunud terve posu teoseid, mis mahuvad ilukirjanduse piiridesse kenasti ära (muide, on väga rõõmustav, et Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed“ sai Kultuurkapitali esseistika-, mitte proosaauhinna – see annab Õnnepalu aina hägusemaks muutuva loomingu jaoks omamoodi lugemisjuhise). Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“ väärib seejuures erilist tähelepanu. Ehkki sellele võib ette heita nii üleva mõõtme puudumist (enamik tegelastest ei püüdle kõrgemate eesmärkide poole, vaid juhinduvad „madalatest“ instinktidest, on koguni loomalikud) kui ka seda, et muidu filigraanselt välja joonistunud perekonnaloo taustal toimuvaid ajaloosündmusi kipub autor üle seletama, on siiski tegu erakordse teosega. Afanasjev ei heida vanausuliste maailmale mitte turisti-, vaid pigem antropoloogipilgu, aga lõpptulemuseks on pelga kommetekirjelduse asemel hästi õnnestunud võõristusefekt, kusjuures võõristusobjektiks on tänane maailm, mitte eilne.
Selliseid teadlikult või vähem teadlikult terviklikku maailmatunnetust loovaid raamatuid ilmus teisigi, näiteks Oliver Bergi debüütromaan „Venna arm“ või Mathura esimene proosateos „Jääminek“. Bergi puhul üllatas küps poeetika, Mathura puhul aga teemavalik – kuidas kirjutada surmast nii, et suremisest saab protsess, mitte ühekordne sündmus? „Jääminekus“ on suremine aga sama oluline kui mõnes teises raamatus elamine.
Sellel aastal loodan, et mahukate romaanide kõrval ilmub ka sama heal tasemel lühiproosat.

ANDRA TEEDE:

Minu arvates on kõige rohkem ja üllatuslikumalt viimasel ajal seda näha, et eestlased jõuavad lõpuks ometi Eestist välja. On palju tõlkeid ja suurepäraseid tõlkijaid, keda ka kirjanikud austavad ja armastavad, nad võetakse EKL-i ja neid, ma loodan väga, toetatakse nii raha ja bürokraatia kui muus mõttes. Näiteks on viimasel ajal mu kultuurisõbrad välismaalt aina rohkem hakanud ütlema, et, jah, muidugi ma tean teil sealt Eestist kirjanikke, no näiteks see ja see. Kusjuures teatakse naisi ja luuletajaid, mis teeb mu jube õnnelikuks! Ning ma väga loodan, et asi ei ole selles, et mul olid varem lihtsalt natuke nõmedamad sõbrad, vaid sihipärane töö ekspordi suunal tõesti kannab juba vilja.

Mis mind 2017. aasta raamatute nimekirja vaadates häirib, on kvaliteetelulugu-de vähesus. Mul on juba aastaid olnud tunne, et ilukirjandus natuke tüütab, ning seepärast otsin tikutulega inspireerivaid elulugusid. Paratamatult kuulub aga Eestis veel selline biograafia või memuaari kirjutamine mingi piinliku rahateenimise ja kollase kraami alla. Umbes, et kui räägid päris lugu iseendast, siis jääd natuke eneseabi, dieeditamise, Kroonika ja klikipüüdmise ning muu möga riiulisse. Loomulikult on heledaid majakaid, nagu Mart Laar või Maarja Kangro, kes müüti murravad, aga üldiselt, jah, on mu viimaste aastate lemmikaimekirjandus tulnud rohkem Inglismaalt ja mujalt sealt kandist. Seal kirjutavad koomikud ja ajakirjanikud, luuletajad ja teatraalid inspireerivaid, üldistavaid, hirmnaljakaid, emotsionaalseid ja ausaid raamatuid oma elust ning arengust, mis on muuhulgas suurepärane õppematerjal noorele kunstnikule raskel loometeel. Eks Eestis jääb asi natuke selle taha, et tiik on nii väike ja päris otse nimesid nimetades ei taha-julge suurt kellestki kirjutada, samas ilma teisteta endast jälle hästi ei saa. Aga võiks ju ikkagi proovida. Kui välja tuleb, siis on äge, ausõna!

MIRT KRUUSMAA:

Eri põhjustel lugesin nüüdiskirjandust hõredalt, niimoodi ullikesena teistele järele lohisedes. Kaks raamatut, mis teistest enam silma paistsid, olid Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed“ ja Jõerüüdi „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti“. Kaks raamatut inimese ja ühiskonna sõlmedest, argipäeva ja igavikulise maailma vastuoludest ja kooskõlaigatsusest. Ühesõnaga selline muljehaaval kooruv eksistentsikirjandus, mis kummalisel kombel ka lohutab.

Parim debüütraamat oli minu jaoks Oliver Bergi „Venna arm“. Imponeerib mahult, ülesehituselt (nii läbi mõeldud, eri osised nii tasakaalus, eeskujulik) kui ka sisult (suured teemad, nagu Eesti lähiajalugu jne). Ometi puudub pretensioonikus, raamat on ka isiklik ja õrn, keeruline.

Viimasena parim tõlkeraamat. Tahaks jälle ühe asemel kahte pakkuda. Sergei Lebedevi „Unustuse piir“ ja Julia Kristeva „Võõrad iseendale“.  Kaks kujundirikast, isiklikest muljetest vohavat teksti. Kristeva teos küll pretendeerib akadeemilisele objektiivsusele, ent minu meelest sellisena oleks see isegi nõrgem teos – eelkõige nautisin seda just subjektiivse tekstina (Kristeva ise kui immigrant Prantsusmaal jne). Aga kui – jälle – ilmtingimata tuleb kahe vahel valida, siis valin Lebedevi: sünge, sümbolistlik, inetu ja ilus samal ajal.

MAIA TAMMJÄRV:

Ega Afanasjevist 2017. aastat meenutades mööda muidugi ei saa, „Serafima ja Bogdan“ võitis ikka põhjusega nii romaanivõistluse kui Kulka proosapreemia. See on muidugi asi, mida meil tihti öeldakse, et näete, inimesel oli aega ja kirjutas säärase väärika (nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt) asja. Afanasjev olla kirjutanud raamatu ju nimelt viie aastaga ja ühelt poolt on see muidugi luksus, igaühel seda kas ei ole või igaüks ei oska seda ka hinnata. Ja igaühel pole seda võibolla vajagi.

Teisalt näib, et – nagu ikka ajad vaheldumisi kiirenevad ja aeglustuvad ja teevad mõlemat muidugi ka n-ö paralleelselt – praegu on seda aeglase kirjanduse ja kirjaniku aja taotlust ja vajadust autorite endi poolt üsna rohkesti kõlanud, aga viimastel aastatel on selle vajadusest taas aru saadud ka institutsionaalselt (vt ka kirjanikupalk – Tartu linnakirjaniku staatus muidugi osaliselt ka, ehkki selle funktsioon praktikas näib olevat pigem esinduslikkust rõhutav, mis teoreetiliselt võib hoopis mõnevõrra killustada, mitte aega anda).

Kauavaikinud-kaunikesi oli möödunud aastal muidugi teisigi, vähemasti raamatu vormis mõnda aega vaikinud Aare Pilve „Kui vihm saab läbi“ andis end oodata ja sai samuti absoluutselt põhjusega nii Suitsu kui Kulka luulepreemiad (ehkki Kulka osas üllatas – heas mõttes – see valik rohkem).

On muidugi ka vastupidist tendentsi, Jüri Kolk kirjutas kolm raamatut ja ei olnud sellega isegi kõige viljakam autor 2017. aastal. Kolgi teosed olid aga veel ka igaüks ise žanrist – romaan, jutukogu ja luulekogu –, niisiis on tegu ikkagi kvantitatiivsegi saavutusega omaette.

Samuti rõõmustas muidugi lühiformaatide viljelejate ja kalamburistide hea aasta: Pauklin, Meiel ja Vilms.

MAARJA HELENA MERISTE:

Kui vaatan seda muljetavaldava pikkusega ilmunud teoste nimekirja, mõistan, et mõnel agaral raamatublogijal on vististi palju rohkem sellest loetud kui mul – ja kas peaks ma seda arvestades suurelisi hinnanguid möödunud kirjandusaastale andma, ei tea. Minu mulje on vormunud vaid käputäit teoseid, peamiselt luulet lugedes, ent ehk tasub ka nende põhjal mõni ettevaatlik üldistus teha. Olen ikka kirjandusest, eriti luulest otsinud eelkõige seda, kuidas autor teksti luues iseendast välja ja mööda võib saada, mitte seda, kui efektseid vahendeid ta enesele juba tuntu väljendamiseks leiab. Seda on lugedes tunda, kui Kirjutamine on kirjutajast suuremaks saanud, ta enda juhtida võtnud, sest see avastuserutus kandub lugejassegi. Ses mõttes sain mina tõsiselt ära tehtud Hasso Krulli kogust „Kandsime redelit kaasas“. Jalutasin, Krull kotis, nädalakese jaanuarikuises Barcelonas ringi, ja iga kord, kui kuskil kohvikunurgas jälle mõne ta luuletuse lugesin, tundsin, nagu oleksin päise päeva ajal illegaalseid teadvust avardavaid aineid manustanud, muretsesin, et äkki jään kellelegi sellega vahele, et ma siin Krulli-ekstaasis värisen. Sügav tänu selle eest. Lisaks Krullile pakkusid sarnast elamust ka Aare Pilve „Kui vihm saab läbi“ luuletused. Kusjuures mõlema puhul oli see „enesest mööda minemine“ väga tugevalt kohal sellest hoolimata, et tegemist oli küllalt varjamatult isiklikest mälu- ja elujälgedest võrsunud ridadega. Veel rõõmustasid väga mitme noorema põlve luuletaja tihedad kogud – Kristel Algvere, Talvike Mändla, Eda Ahi, Andrus Kasemaa, Carolina Pihelgas.

Proosa osas tahaksin oma kiidusõnaga kaasa aidata sellele, et Eva Koffi „Sinine mägi“ ikka piisavalt väärilist tähelepanu saaks. Ma ei ole vist kunagi lugenud ajalooainelist romaani, mis, olles ühelt poolt ajaloolise sündmusstruktuuri poolt korrastatud, samal ajal une ja teadvuse piirimaistesse ulmadesse nõnda mõjusalt sisse kirjutatud oleks. Sellel võiks olla tarvilik lõdvestav toime valujäikuses ajalootajuga eestlasele.

SILVIA URGAS:

Betti Alveri debüüdiauhinna žüriisse kuuludes lugesin ma läbi rohkem esmateoseid kui kunagi varem ja kardetavasti ka kunagi hiljem. Ja kuigi ma olin oma lugemisteekonnale asudes natuke skeptiline, ei olnud debüütide tase eriti proosa osas sugugi nii madal, kui olin kartnud. Tundub, et proosas on aina rohkem autoreid, kes julgevad asuda loojutustamise rajale ja teha seda niivõrd erinevalt, nagu tegid mu eelmise aasta lemmikud Oliver Berg, Urmas Vadi ja Vahur Afanasjev. Tundub, et kui suuta juba romaan valmis kirjutada, ei tehta seda ka (erandeid muidugi on!) väga halvasti. Palju on räägitud soovist jutustada suurt lugu, luua Suur Eesti Romaan ammuste klassikute kõrvale, ning ei saa minagi seda tendentsi märkimata jätta. Aga võib-olla võiks olla rohkem väikest eesti luulet, soovi luulevormiga mängida ja midagi uut luua. Kuni seda ei ole, loen rõõmuga kõikehõlmavaid perekonnaodüsseiasid.

HELE-MAI VIIKSAAR:

Kuna ma ise sattusin lugema eelkõige luulekogusid, siis tooksin välja, et 2017. aastal ilmus palju tugevaid teoseid, mis paistsid silma nii tugeva vormitunnetuse kui ka sisu poolest. Kui vahepeal tundus, et luule üldpilt kipub pisut üheülbastuma, siis eelmisel aastal ilmus palju eriilmelisi raamatuid, mis varieerusid nii teemadevaliku kui ka stiili poolest. Tundub, et üha enam vaadatakse kaugemale enese nabast ja ühiskonnakriitilise või vahepeal väga levinud tugevalt eneseiroonilise luule kõrval võis leida ka üsna ajatuna mõjuvat tugeva vormitunnetusega luulet (Eda Ahi, Mikk Pärnits). Palju oli ka tugevaid debüüte (Siim Sinamäe, Talvike Mändla) ning mitmete autorite puhul oli näha tublit arengut varasema loominguga võrreldes. Eestlased näivad olevat raamatuusku, sest palju peamiselt netikeskkonnas levinud loomingut leidis oma tee siiski ka raamatukaante vahele – portaalis nihilist.fm ilmunud lood avaldati valikkogus „NIHILIST.FM. Final cut“ ning Keiti Vilmsi peamiselt Twitteris levinud kalambuurid avaldati tabava pealkirjaga raamatuna „@keitivilms“. On omamoodi paradoksaalne, et ehkki blogindus ja erinevates portaalides loomingu avaldamine on muutumas üha populaarsemaks, on raamatus siiski säilinud justkui mingi pühadus, mistõttu nähakse paberile trükitud sõnu väärtuslikemaina.

SIREL HEINLOO:

Alustame sealt, kus kirjandus läinud aastal kõige võimsamalt säras – filmimaailmast. Rainer Sarneti „November“ on minu meelest esimene eesti kirjandusteose põhjal tehtud film, mis on parem kui raamat. Mulle meeldib väga ka „Rehepapp“, aga film tõstab selle hoopis uuele tasemele ja rikastab teost, selle asemel et seda vaesestada (nagu tihti võib juhtuda). Eelmisel aastal ilmus ka üks uudisteos, lausa debüütraamat, millele soovin samalaadset rikastamist lavastuse näol – see on Hanneleele Kaldmaa „Oliver“. See on värssdraama või eepos, millel on väga tugev rütmiline ja muusikaline tunnetus ning lavastajad-heliloojad-koreograafid saaksid seda tugevat teost õigete rõhuasetustega ainult rikastada. Paremini tuleksid esile nii lugu ja konflikt kui ka lihtlabaselt öeldes isegi see, „kes mida ütles“.

Ajakirja Looming märtsikuu numbris ilmus Margit Tintsolt 2017. aasta luuleülevaade. See on hästi kirjutatud ja teosed on tabavalt rühmitatud, kuid imestama pani kirjutise avalõik. Miks öelda, et eesti luulel läks 2017. aastal „vaikselt“ ja ei sündinud midagi erakordset või raputavat? (lk 376). Autor võtab oma sõnad järk-järgult ka ise tagasi, aga milleks madaldada, kui selleks ei ole tegelikult põhjust? Eelmisel aastal ilmus minu meelest väga palju erakordselt tugevaid luulekogusid (nüüdseks) küpsetelt autoritelt. Usun, et aastaid hiljemgi on põhjust rääkida näiteks järgmistest teostest: Mart Kanguri „Liivini lahti“, Carolina Pihelga „Pimeduse pisiasjad“, Eda Ahi „Sadam“, Kristiina Ehini „Kohtumised“, Aare Pilve „Kui vihm sai läbi“, fs-i „Tätoveerimata inimene“, Jürgen Rooste „Onerva…“, Kristjan Haljaku „Uus inimene“, Hasso Krulli „Kandsime redelit kaasas“ jne.

Eraldi kirjandussündmustena soovin välja tuua kaks suulise luule edulugu. Kristiina Ehini luulekogu esitlustuur koos Silver Sepa plaadiesitlusega oli esimene niivõrd suure mastaabiga kirjandussündmus Eestis – ja tõmbas kaasa nii palju lugejaid. Teine paljulubav luulesündmus on Tartus hoogu kogunud TarSlämm, mida ise alates sügisest korraldan. Järeldusi on veel vara teha, kuid suurima heameelega saadaksin eesti värskeid luulehääli Euroopa lavadele eksperimenteerima!

Kõige enam tsiteerima peibutav luuletus on Jürgen Rooste „Kriitikatraditsioon (kirjutet „Carmina Trash’i“ jaoks tellimustööna, Sveta idee järgi)“ (lk 83–84); hinnang läinud luuleaastale: „milline küpsus – milline teadlikkus – milline individuatsioon / ja intuitsioon / – sõltumatu institutsioon“ (lk 84).

AVE TAAVET:

Aasta parim teos oli minu jaoks Brigitta Davidjantsi „(Mitte just) armastuslugu“, mille kord juba kätte võtnuna oli isiklik suhe kerge tekkima. Harva on seda ootuste ja otsingute perioodi, mis lapsepõlve ja täiskasvanuea vahele jääb, nii mõnusalt kirjeldatud. Sinukujuline tühjus on juba maailmas olemas, aga sa ise veel ei mahu sellesse mugavalt. Lisaväärtuse annab teosele 90ndate õhustik – aeg, kus häid kassette oli raskem leida kui peikasid.

Parim debüüt: Neoon Musta „Ma tahan olla tema“. Selle teose lugemine oli tõeline ekspeditsioon inimhinge tumedatesse sügavikesse. Autor kujutab depressiooni vahetult, mitmekülgselt, kaasahaaravalt ja, milleks ma lugemist alustades küll valmis ei olnud, vaimukaltki. Õnneks toob see sünge teejuht oma lugeja maapinnale tagasi. Mitmes mõttes hea, et selline raamat nüüd olemas on.

Parim tõlkeraamat? Esimesena turgatas pähe Bukowski valikkogu ilmumine. Tänu paljude andekate poeetide kollektiivsele jõupingutusele istub see väike pahur vanamees nüüd ka eestikeelsena riiulis. Aga! Kasutades antud platvormi pisut ka häälekandjana, annaksin parima tõlketeose tiitli hoopis Nareki Grigori „Nutulaulude raamatule“. Pealkirjale vaatamata on tegu väga rahustava ja elu nurki pehmendava tekstiga. Ajatu kirjandus.

Pean tunnistama, et möödunud kirjandusaasta jäi minu jaoks niruks, sest viibisin suurema osa aastast välismaal. Kui on valida, kas toppida seljakotti kilo makarone või Neoon Musta „Ma tahan olla tema“, vajub kaalukauss üheselt esimese kasuks. See sundis enda jaoks esmakordselt avastama e-raamatute võlu ja valu. Paraku on siingi eelisseisundis makaronid, mida on oluliselt lihtsam hankida. Eelmainitud neljast teosest on hetkel digitaalsel kujul loetav vaid üks, Brigitta Davidjantsi raamat. Arvuliselt e-raamatuid kaupluste kodulehtedel justkui leidub, kuid sisuliselt on nende valik endiselt üsna kesine. Eriti eesti kirjanduse vallas. Pikemalt eemal viibides on aga emakeelse kirjanduse kohalolu ja kättesaadavus makaronidest olulisemgi – sellele on raskem aseainet leida.

MIHKEL KUNNUS:

Aasta debüütteose hääle andmisega jään veidi hätta. Hea meelega annaks selle Värske Rõhu aastaauhindade laureaatidele – Siim Tõniste proosa, Mirjam Parve tõlkijatöö (ja arvustus koos Merle Purrega), Triin Paja keeletundlik ja kujundirikas luule väärivad igati esiletõstu. Nende väljakuulutamisüritusel esitas oma tekste ka Joonas Veelmaa. Tema (lava)karakter ja tekstid olid suurepäraseks kaastööks sellele ajastuvaimule omasele kompleksile, milles segunevad  erinevates ja isikupärastes vahekordades eneseiroonia, ühiskonnakriitika, melanhoolia, mehelikkusehädisus, vaimukus, resignatsioon ja moralism ning mille perekonna säravamad esindajad on Siim Pauklin, Kaupo Meiel ja Jüri Kolk. Siit pole ka väga kaugel Urmas Vadi oma „Neverlandiga“, millele annaksingi aasta parima teose hääle. Et aga Värske Rõhu laureaadid omaette teost ei moodusta, siis debüütraamatu hääle annan siin Ove M. Suure „Collateral damage’ile“. Teen seda raske südamega, sest pseudonüüm on tõesti värdjalik. Aga teos, millel jõudis ilmuda sama aasta sees ka teine osa, tundub mulle omamoodi komplementaarse paarikuna Anna-Maria Penu „Eesti verele“. Mõlemas näib kumavat mingi kollektiivses alateadvuses pesitsev hirmumuster ning komplementaarsus tuleb sellest, et neis näivad üleprojitseeruvat teatud vastandtendentsid, ütleme, „The Handmaid’s Tale“ homode kalifaadis (Jordan Petersoni aastale vähem ei sobikski).

Parim tõlkeraamat, mis täidab seda rolli, mida romaanikunst peaks, oleks eelmisest aastast Ernst Mayri „Bioloogilise mõtte areng“.

See oli siis mu viimane Vikergallup. Ning viimane soovitus, mida tahaks noortele lugejatele hüüda, enne kui Vikerkaare toimetuse eidžistlikud heterotarikad mind lõplikult väljavad, oleks: „Lugege Tammsaaret! Lugege Dostojevskit! Lugege Thomas Manni ja Robert Musilit! Ja meie liik säilib.“

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon