Digikapitalismi tulevik

EVGENY MOROZOV

Kui mulle esitati küsimus, kellele kuulub digikapitalism, siis minu vastus, tuleb tunnistada, jäi mõnevõrra ambivalentseks. Esimene aje oli ütelda, et küsimus on halvasti formuleeritud, sest digikapitalismi on raske eristada ülimalt finantsialiseeritud kapitalismist. Vaadake vaid üht statistilist näitajat: maailma suurim erasektori võlakirjadega kaupleja pole keegi muu kui Apple. Apple on omandanud 180 miljardi dollari väärtuses eravõlakirju. Samas ei tuleks kellelegi ju pähe nimetada Apple’it finantsasutuseks. Sellegipoolest on tal oma finantskauplemisfond asukohaga Nevadas. Seega me ei saa ignoreerida tõsiasja, et suurimaks eravõlakirjadega kauplevaks ettevõtteks on juhtumisi üks tehnoloogiafirma. Kui aga vaatame, kust tuleb praegu tehnoloogiatööstusse raha – pean silmas nii aktsiaturge kui ka investeeringuid sellistesse iduettevõtetesse ja firmadesse, mis veel börsil ei ole –, siis näeme, et see tuleb peamiselt finantsasutustest, eelkõige riiklikest investeerimisfondidest.

Näiteks kui vaadata, kellele kuuluvad suurimad osalused avalikult kaubeldavates tehnoloogiafirmades nagu Google, Facebook, Apple ja Microsoft, siis selgub, et peamiselt riiklikele, näiteks Norra investeerimisfondidele. Õigupoolest väike Norra omabki suurimat osa Ühendriikide tehnoloogiatööstuse aktsiaist ning sõltub kõige enam selle käekäigust. Ja kui vaadata nende firmade väärtust börsil, siis ilmneb, et paljud norralased on saanud tohutut kasu sellest, et nende riigi investeerimisfondile kuulub nii suur osa USA tehnoloogiafirmadest.

Neile, kes turgu nii tähelepanelikult ei jälgi, olgu toodud veel mõned statistilised andmed. Kui vaadata vaid viie Ameerika firma, Apple’i, Microsofti, Google’i, Amazoni ja Facebooki koguväärtust, siis 2017. aasta esimese kümne kuuga tõusis see umbes 950 miljardit dollarit. Niisiis nende viie väärtus kasvas peaaegu triljoni võrra. See on muide suurem summa kui Norra, Taani ja Soome SKT kokku. Ja seda kõigest kümne kuuga!

Sarnaseid suundumusi on näha Hiinas, kus kahe suurfirma, Ali Baba ja Tencenti väärtus kasvas sama ajaga umbes 450 miljardit. Seegi on palju. Aga see pole veel kõik. Peaaegu iga riiklik investeerimisfond maailmas mõtleb pingsalt sellele, kuidas kahmata tükike pirukast – kuidas seada sisse oma esindus Silicon Valleys, kuidas investeerida mitte üksnes börsile tulnud firmadesse, vaid ka iduettevõtetesse, mida veel börsil pole, mingisuguste börsiväliste investeerimisfirmade kaudu. See seletabki hiiglaslikke rahavoogusid, lausa ookeane.

Näiteks üks suurimaid Jaapani firmasid SoftBank asutas 2016. aastal tehnoloogiafondi Vision Fund, mis on kaasanud 100 miljardit dollarit iduettevõtetesse investeerimiseks. Nad pole kasutanud ainult oma fonde, vaid kaasanud raha ka Saudi Araabia, Malaisia, Singapuri jt valitsustelt. Säärastesse fondidesse voolab niisiis palju ka valitsuste raha. Nüüd on neil kavas asutada uus fond, suurusega 200 miljardit dollarit.

Finants- ja tehnokapitalismi kokkusulamine

Mainin neid arve sellepärast, et ilma laiema ettekujutuseta sellest, kust raha tuleb ja kuhu läheb, on võimatu aru saada, miks need firmad on nii kõrgelt koteeritud. Näiteks toosama SoftBank on valmis investeerima kuni 10 miljardit taksofirmasse Uber. Seda on palju rohkem kui mitme riigi teadus- ja arendusbüdžett. Niisiis võib Uber selle rahaga teha enam-vähem seda, mida tahab: ta võib laieneda sajasse riiki või kiirendada tööd isesõitvate autode kallal või mida tahes.

Aga reaalsus on selline, et raha tuleb finantsinvestoritelt üle maailma, kellest paljud esindavad riiklike investeerimisfondide kaudu valitsusi. Nende kasumijanu saab kokku globaalse majandusega, mis ei garanteeri enam säärast tootlust, mida paljud riiklikud pensioni- ja investeerimisfondid ootavad. See seletab, miks Uberi väärtust hinnatakse enam kui 60 miljardile ja Airbnb väärtust umbes 40–50 miljardile. See seletab ka, miks nii suuri investeeringuid on nii lihtne ligi meelitada ilma kapitaliturgudele sisenematagi.

Seega üha enam iduettevõtteid ütleb: „Meid börsid ei huvita. Meil pole vaja aktsiate avalikke pakkumisi. Me saame piisavalt raha allikatest nagu SoftBank ja Saudi Araabia valitsus või Goldman Sachs (mis on samuti Uberisse investeerinud). Me saame areneda börsile minematagi.“ Nüüdiskapitalismi üks tähelepanuväärne tunnus on see, et firmad polegi nii väga huvitatud avalikust aktsiatega kauplemisest.

Võiksin tuua veel palju sääraseid arve. Hiina puhul näeme veelgi huvitavamat olukorda: riik on ühendanud jõud paljude teiste riikidega, luues ühiseid ettevõtluskapitalifonde. Neil on ühine kapitalifond koos venelastega ja nad investeerivad firmadesse, mida paljud teised investorid on ignoreerinud, näiteks ühte kõige perspektiivikamasse näotuvastusega tegelevasse iduettevõttesse. Selle juhid väidavad, et on selles vallas Google’ist, Facebookist ja Microsoftist ees. Ja nende kapital pärineb peamiselt Hiina-Vene ühiskapitalifondist.

Niisiis on valitsused siin väga aktiivsed, kuid paraku mitte Euroopa tasandil. Seega, kui jätta ehk kõrvale Norra, mis investeerib pigem passiivselt, s.o tavalistesse börsiettevõtetesse, siis esineb meie maailmajaos sedalaadi aktiivsust väga vähe.

Digikapitalismi juured

Nii palju siis lühidalt finantskapitalismi ja tehnokapitalismi läbipõimumisest. Seda ajendab tõsiasi, et investeeringud teistesse sfääridesse ja tööstustesse on palju väiksema tootlikkusega. Minu visand püüdis näidata, et digikapitalismis on midagi erilist, millest on raske lõpuni aru saada. Põhjuseks on kolm puudujääki selles, kuidas me digikapitalismi mõistame.

Esimene puudujääk: meil on kalduvus kujutleda digikapitalismi millegi uudse ja ainulaadsena, mida veavad peamiselt tehnikarevolutsiooni sisearengud, mis on viimasel aastakümnel või paaril kiirenenud. Vaidleksin sellisele arusaamale otsustavalt vastu. Digiteerimise kiirenemine ja selliste globaalsete platvormide nagu Uber ja Airbnb, aga ka Facebook, esilekerkimine nõuab vähe kapitaliinvesteeringuid selleks, et laieneda globaalseks ja kõikjalt väärtust ammutada. Aga selle arengu mõistmiseks tuleb tagasi minna kapitalismi kahe eelmise kriisini: 1970. aastate alguse kasumlikkuse kriisini ja 2007.–2008. aasta kriisini. Viimast mõistetakse eelkõige finantskriisina, mille põhjustasid peamiselt rämpshüpoteegid. Aga tegelikult on lugu mõnevõrra keerukam. Harutaksin seda sõlme – digikapitalismi ja finantskapitalismi läbipõimumist – lahti, lähtudes eeldusest, et digikapitalismi genealoogia läheb tagasi kaugemale. See annaks ka viljakama vaateviisi probleemi lahendamiseks.

Teine puudujääk digikapitalismi mõistmises seisneb suutmatuses selle ajalugu adekvaatselt periodiseerida. Me kaldume arvama, et seda veavad mingid püsivamad trendid. Näiteks arvame, et Google’it ja Facebooki hoiab lõppkokkuvõttes käigus reklaam, millest saadava tuluga subsideeritakse mitmesuguseid tasuta teenuseid. Ja samuti kaldume arvama, et selline ärimudel jääbki nende laienemise, kasvu ja tootearenduse aluseks.

Vaidleksin vastu ka sellele käsitusele ja väidaksin, et peaksime õppima digikapitalismi paremini periodiseerima ning tegema kindlaks, millised on olnud iga selle arenguetapi määravad tunnused. Seletan oma mõtet lähemalt allpool, kuid annan esialgu ainult ühe vihje: ma ei usu, et digiplatvormide reklaamiga subsideeritav ekspansioon jääks kestma. Pigem usun, et me näeme nihet hoopis teistsugusele mudelile, mida veab üha vähem reklaam ja üha enam tehisintellekt ja selle abil loodavad tasulised teenused.

Kolmas ja viimane puudujääk meie arusaamises digikapitalismist seisneb väheses ambitsioonikuses. Meil on tarvis rohkem struktuurseid ja seadusandlikke sekkumisi, mis ei piirduks teatavate firmade teatavate tegevuste keelamisega ega seadustega, mille abil paremini jälgida algoritme või kaitsta privaatsust. Meil on tarvis julgemat sekkumist ja julgemat mõtteviisi, mis tegeleks andmeomandi küsimusega ja eriti küsimusega, kes hakkavad omama neid tehisintellektiteenuseid, mida selliste andmete põhjal välja arendatakse.

Majanduse finantsialiseerumine

Käsitlen neid kolme puudujääki nüüd lähemalt. Esimene seostub meie oskamatusega paigutada digikapitalism nüüdiskapitalismi kõikide dimensioonide laiema kriisi konteksti. Kui nüüdiskapitalismi digimõõtmest juttu tehakse, siis kiputakse seda kujutama päästjana – lahendusena probleemidele, mida varasemad vastused adekvaatselt ei lahendanud. Varasemaid lahenduskatseid on olnud palju, aga meie praegust ummikut aitaksid seletada nende seast just kolm. Arvatavasti on juba aimatav, milliseid ma silmas pean.

Kui kapitalism sattus 1970. aastate alguses sügavasse kasumlikkuse kriisi ja otsiti lahendust langenud kasumimäärade probleemile, siis prooviti mitut ajutist leevendusvõimalust. Mõnel juhul töötas lahendus 20–30 aastat, siis aga hakkasid ilmnema negatiivsed tagajärjed, mis tõid kaasa uue süsteemse kriisi. Lahenduste all pean ma muidugi silmas eeskätt nn finantsialiseerimist, millega püüti minna peamiselt töötleval tööstusel ja tootmisel põhinevalt majanduselt üle süsteemile, kus domineerib finantssektor. Sellel on mitmesuguseid tagajärgi, näiteks töötajate ja kodanike heaolu sidumine finantsvaradega, olgu nendeks aktsiad või võlakirjad või ka kinnisvara. Toimub pööre sellele, mida paljud sotsioloogid ja majandusteadlased nimetavad „varapõhiseks heaoluks“. Paljud valitsused ja poliitjõud, sealhulgas sotsiaaldemokraatlikud (näiteks Ühendkuningriigi uusleiboristid) hakkasid lähtuma sellisest strateegiast. Asja mõte on selles, et kui heaoluriik mureneb või satub raskustesse, siis seda annab kompenseerida sellega, et julgustatakse inimesi investeerima aktsiaturgudele või soetama kinnisvara.

Saksa Liitvabariik on kinnisvaraprobleemi suurel määral vältinud. Aga enamik Euroopa riike, nagu ka USA, läksid just seda teed. See seletab ka, miks paljud madalama keskklassi liikmed, kes omavad juhtumisi korterit, näevad selles potentsiaalset asendust heaoluriigi traditsioonilistele institutsioonidele. Paljudele inimestele Lõuna-Euroopas – Roomas, Barcelonas või Lissabonis – annab nende kodu ja võimalus seda Airbnb kaudu välja üürida õigupoolest ainsa stabiilse sissetuleku. Seetõttu ei tohiks alahinnata seda, kuidas niisugused teenused aitavad toime tulla paljudel inimestel, kelle palk on langenud.

See seletab ka muid digimajanduse elemente. Majanduse finantsialiseerumine on toonud kaasa üha uusi viise, kuidas digitehnoloogia abil enam-vähem ots otsaga kokku tulla. Kindlasti on see aidanud palju säästa. Võtkem Uber või muud äsjamainitud firmad – nende pakutav hinnasääst võimaldab inimestel nautida mitmeid teenuseid, ilma et nad neid täielikult kinni maksaksid. Uberi finantstugevust võib seletada sensorite ja algoritmide nutika kasutamisega, mis tagab suure kuluefektiivsuse. Kuid saab ka osutada, et seda firmat subsideerivad olulisel määral Saudi Araabia valitsus ja Goldman Sachs. Mõlemad on Uberisse investeerinud ja ootavad kunagi sealt kena tootlust, aga esialgu on nad märksa enam huvitatud konkurentsi tõrjumisest. Ja selleks tuleb hindu alla lasta, mis omakorda seletab, miks Uberi aastane kahjum ainuüksi Põhja-Ameerikas ulatub umbes miljardi dollarini. Ainus põhjus, miks Uberi juhid saavad endale lubada nii suure raha kaotamist ja ikkagi pakkuda väga odavaid teenuseid, on ju see, et nad suplevad rahas, mis voolab firmasse mainitud fondidelt ja institutsionaalsetelt investoritelt.

Reklaamipõhise väärtusloome lõpp

Teiseks, digitaalselt produtseeritava majanduse kaval seos digitaalselt produtseeritud ühiskonnaga paneb meid seda seostama reklaamindusega, mis kärbib kõikide elamiskulusid. Õigupoolest me ju alahindame, milline tegelik väärtus on kõikidel nendel platvormidel, mille abil me vahetame meile, teeme võrguotsinguid, kasutame kaarte ja vaatame videoid. Kogu meie digitaalset infra-
struktuuri subsideerib ja garanteerib käputäis eraettevõtteid, kellel on õnnestunud siduda nende teenuste pakkumine reklaamipinna pakkumisega, mida müüakse kolmandatele osapooltele.

Niisiis mõtelge sellele tohutule väärtusele, mille eest keegi ei maksa. Selle eest ei maksa kodanikud, kellelt Google otsingute või muude igapäevaste elementaarsete teenuste eest tasu ei küsi. Ka ärimaailm säästab tohutult, sest ei pea selle infrastruktuuri eest palju maksma. Ka ei maksa selle eest valitsused. Seega kerkib küsimus, kes nende hüvede eest siis maksab? Vastus on ilmne: reklaami-andjad maksavad, ja maksavad seetõttu, et selline reklaamipõhine süsteem on seni toiminud. Aga meil pole selget arusaamist säärase väärtusloome tegelikust ulatusest.

Massachusettsi Tehnoloogiainstituut avaldas aasta tagasi uurimuse (mille metodoloogia üle võib küll vaielda), kus küsiti inimestelt, kui suure raha eest nad oleksid valmis Google’i, YouTube’i ja Google Mapsi teenustest aasta otsa loobuma. Keskmine summa, mis välja tuli, jäi 17–18 tuhande dollari vahele. Võib küll öelda, et see on pigem esimese maailma probleem ja muidugi on arengumaades palju neid, kes loobuksid sellistest teenustest märksa vähema eest. Aga minu arvates osutab see uurimus faktile, et suurt osa meie digimajandust toetab esmajoones reklaamitööstus. Keegi pole seni veel pidanud selle eest maksma ja me oleme teinud näo, nagu ei märkaks seda väärtuse tegelikku allikat.

Ave Taavet, 2018

Kui aga jõutakse andmete väärtuse adekvaatse hindamiseni, selgub, et me peame hakkama nende teenuste eest kas ise maksma – mis, arvestades paljude eurooplaste ja ameeriklaste juba niigi suurt võlakoormat, pole võimalik – või siis peaksid hakkama maksma valitsused, mis suurendaks omakorda nende võlakoormat.

Tehisintellekt kui teenus

Paraku ei jää reklaamil põhinev mudel püsima. Valitsev arusaam digimajandusest eeldab, et reklaamindusel põhinev ja reklaamiga subsideeritav ekspansioon jätkub lõputult. See on küll väärtuslik, aga ka habras mudel: paljusid neist firmadest saab rööpast välja viia mõne nutika reklaamiblokkijaga või need võib rivist välja lüüa lihtsalt maailmamajanduse kasvu aeglustumine. Sellise ärimudeli lööks rivist välja ka see, kui Hiina valitsus otsustaks lihtsalt keelata kõikidel Hiina firmadel Facebookis ja Google’is reklaamimise, mida neil praegu veel lubatakse, kuigi need teenused pole veel Hiinas saadaval. Leidub mitmeid reklaamindust puudutavaid tegureid, mida digitööstus ise ei kontrolli.

Samas aga võimaldavad kogutud andmehulgad firmadel üle minna teistsugusele ärimudelile. Varasemat praktikat õigustas tõsiasi, et andmete akumuleerimine võimaldas pakkuda paremat ja personaalsemat reklaami. Tulevikus aga hakkab kõik keerlema nende andmete põhjal loodavate teenuste pakkumise ümber, millest peamised on mõistagi tehisintellektirakendused. Siis saab hakata pakkuma lugematuid tasulisi teenuseid teistele majandussektoritele ja ühiskonnale üldiselt.

Kui vaadata suurt pilti – Amazonist Google’ini ja Facebookist Microsoftini –, siis võib öelda, et kõik need on digitaalsed monopolid, mis domineerivad omas sektoris. Aga ühes asjas konkureerivad nad kõik ka omavahel: kõik nende teenused põhinevad üht- või teistviisi tehisintellektil. Praegu mängib siin tähtsat rolli pilveandmetöötlus – mäluruumi, arvutivõimsuse või tarkvara pakkumine interneti teel –, aga esile on kerkimas üha rohkem tehisintellektiteenuseid.

Üks selgitav näide: Google’il on omaenda tehisintellekti süsteemide põhjal õnnestunud kokku hoida umbes 40% energiakuludelt. Nad on niiviisi arendanud välja väga väärtusliku toote, mida saaks müüa ülejäänud majandusele. Ja muudel firmadel pole võimalust siin konkureerida, sest neil puudub seesugusele tehisintellektile ligipääs.

Sama võib näha mitmes muus valdkonnas, nagu isesõitvad autod. Tänu Google’i-taolistele firmadele on tehtud suuri edusamme pildi- ja objektituvastuse vallas. Aga miks nad saavad sellega teistest paremini hakkama? Osalt seepärast, et me kõik aitame ühel või teisel moel Google’il selliseid oskusi parandada ja lihvida, kui kasutame iga päev Google’i tooteid. See pole kõigest abstraktsioon. Näiteks kui te kasutate Google Scholarit, siis varem või hiljem antakse teile ülesanne tõestada, et te pole robot. Selleks palutakse teil vaadata fotot ja valida näiteks kõik autod või valgusfoorid või poeaknad, mida fotol näete. Selle tõeline eesmärk on treenida objektituvastus-algoritme. See on lihtne näide, aga selgitab üsna hästi, kuidas need digisüsteemid – mille evolutsioon põhineb sensoritel ja algoritmidel ja optimeerimiskriteeriumidel, mida me päriselt ei mõista – annavad sellistele firmadele lõpuks suure edumaa ja eelise kõikide teiste ees.

Vaadates, kui palju raha selliste digiteenustega teenitakse, on näha, et need toodavad suuremat kasumit kui firmade põhitegevus, milleks Google’i puhul on reklaam ja Amazoni puhul postimüük. Võtkem Amazoni kasumimarginaal pilveandmetöötluse ja rakendusteenuste alal – kui kellelgi on näiteks tarvis liigitada 5000 pilti piltideks, millel on auto, ja piltideks, millel on inimene, siis Amazon teeb selle töö ära väikese tasu eest iga pildi pealt. See on üks neist umbes viiekümnest teenusest, mida Amazon teistele ettevõtetele pakub, ja nende kasumimarginaal on kõrgem kui põhitegevusel.

Digikapitalismi periodiseerimine

Niisugune on tulevik, mis meid ees ootab. Seetõttu me peaksime õppima digikapitalismi märksa paremini periodiseerima. Tuleb mõista, et peamiselt reklaamil põhinenud digikapitalismi ajastu jääb seljataha. Tagantjärele vaadates ei tarvitse see aeg nii paha paistagi, sest paljud asjad olid tasuta, kuna me lasime ennast koloniseerida firmadel, lubades neil kõike meie kohta teada saada. Võib-olla me asumegi juba üleminekufaasis uude ajajärku, kus firmadel on võimalik hakata rohkem tasu võtma, ja nii peab keegi ka tegelikult maksma hakkama.

Näiteks kui Google sõlmib Ühendkuningriigi tervishoiuametiga kokkuleppe, et aitab sel tuvastada varaseid neeruhaiguse märke, siis võib arvata, miks ta seda teeb. Sest tervishoiusüsteemil pole raha ja vähemalt esimestel aastatel Google raha ei küsi, kuna lõppkokkuvõttes tuleb see tegevus tema mainele kasuks. Kuid ei maksa uskuda, et Google jääbki seda teenust tasuta pakkuma. Kui meie tervishoiusüsteem oma piiratud eelarve tõttu ja ressursside optimeerimise nimel langeb juba sõltuvusse selliste firmade tehisintellektiteenustest, siis peame nende eest ka ise maksma hakkama.

Sellise lihtsa loo kaugemaks taustaks on samasugune paradigmanihe teenustele, mille tegid paljud ettevõtted juba enne Google’it ja Amazoni 1970. ja 1980. aastatel. On teada, et IBM toodab praegu väga vähe riistvara, kui üldse. Selle asemel on ta keskendunud teenuste müümisele. See seletab näiteks ka, miks meie avalikku debatti ja kohalikku poliitikat on vallutamas sellised asjad nagu „nutilinnad“ – põhimõtteliselt on tegu teenustekimbuga, mida need suurfirmad pakuvad mingi linna sildi või brändi all.

Ainult neid kahte puudujääki koos teadvustades on võimalik mõista, miks digikapitalism käitub nii, nagu ta käitub. Et aru saada, mis teeb paljud sellised firmad nagu IBM nii kasumlikuks, tuleb mõista seda paradigmanihet: kuidas finantskapitali vabastamine on suunanud nendesse nii suured rahavood ja kuidas globaalne finantskriis on viinud nii paljud omavalitsused, avalikud institutsioonid ja riigid sellistesse rahalistesse raskustesse, et nad otsivad kiirlahendusi, mida oma publikule digitaalse innovatsiooni sildi all maha müüa.

Seega tuleb digikapitalismi paremini periodiseerida, et mõista, miks reklaami finantseeritud digikapitalism on utoopia. See faas ei kesta igavesti ja meil on tarvis aru saada, kes lõpuks arve maksab. Tõenäoliselt me hakkame ise maksma.

Ave Taavet, 2018

Mõtelda suuremalt

Kokkuvõtteks tahaksin veel peatuda kolmandal puudujäägil ja rõhutada, et peaksime mõtlema suuremalt. Tuleks muutuda jälle nõudlikumaks, piirdumata üksnes privaatsusprobleemidega, mis on küll tähtsad, kuid ei hõlma probleemi kogu ulatust. Tuleb mõtelda suuremalt kui lihtsalt Airbnb-taoliste firmade keelamine. Lõuna-Euroopas on need tõepoolest saanud elutähtsaks paljudele inimestele, kes on kaotanud muud sissetulekuallikad. Kui tahta, et inimesed Airbnb-st nii palju ei sõltuks, tuleb neile töökohti luua. Ei saa rahulduda lihtsalt sellega, et omavalitsused keelavad sellised platvormid ära, samal ajal kui riik ei tee midagi. Kõik need probleemid tuleks asetada õigesse poliitilisse konteksti.

Aga mida saame ära teha, et minna kaugemale diskussioonist andmekaitse ja sääraste firmade keelustamise üle? Olen veendunud, et palju sõltub sellest, millise tehnoloogilise ja poliitilise tulevikupildi me endale loome. Kui see on pilt, milles kogu tehisintellektimaastikul domineerivad neli Ameerika ja neli Hiina firmat, siis paistab tulevik üsna sünge. Tuleks mõtelda näiteks sellele, et 2016. aastal kulutas ainuüksi Amazon teadus- ja arendustegevusele 13 miljardit dollarit ning Google umbes 11–12 miljardit. Ka Hiina suurfirma Ali Baba lubas äsja investeerida 10 miljardit tehisintellekti arendamisse. Need on suured summad, aga need firmad teavad, et konkurents hakkab toimuma just seal, tehisintellekti ja ennustusvõime tasandil. Seega  on neil hädavajalik panna alus tugevale andmetöötluslikule infrastruktuurile. Aga samuti on hädavajalik omada suuri andmehulki, sest ilma andmeteta head tehisintellekti ei ehita. Sest milline on tehisintellekti, spetsiifilisemalt süvaõppimise ja masinõppimise arendamise praegune alus? Andmed, hiiglaslikud andmehulgad! Ei piisa nutikatest arvutiteadlastest, kes töötavad kusagil garaažis. Neidki on vaja, aga tarvis on ka andmeid.

Andmete teistsugune omandivorm

Kui tulevikumaastik on selline, siis tuleks küsida, kuidas seista vastu väljavaatele, et erafirmad oma tehisintellektiga võtavad kõik eluvaldkonnad üle. On selge, et kõik need süsteemid hakkavad genereerima tohutult andmeid. Tuleks küsida, kellele need kuuluma hakkavad. Ja teiseks: kui neid andmeid koguvad muud jõud peale firmade, siis kas nendega ümberkäimine hakkab järgima mingit suuremat kava? Kas luuakse tugevad tehisintellektisüsteemid, mis kaitsevad meid erafirmade tungimise eest kõikjale majandusse ja ühiskonda? Euroopas on selles vallas vähe edusamme näha. Tundub, et tehis-intellekti küsimust siin ei mõisteta. Ka poliitilisel tasemel ei võeta ette enamat kui mõned kaitsemeetmed. Näiteks Saksamaa on blokeerinud mõne robootika- ja tehisintellektifirma müümise välismaalastele.

Kui kirjeldatud trend jätkub, siis tõenäoliselt tuleb SoftBank varsti välja oma teise, 200-miljardilise fondiga, mis ostab üles iga viimase kui tehisintellektiuurija, kellest on meil niigi juba puudus, ja iga viimase kui iduettevõtte, mis tegeleb tehisintellektiga. Selline reaalsus ootab meid Euroopas. Ja kui see niimoodi läheb, siis võib-olla saame küll hakata Hiina firmasid Ameerika omade vastu välja mängima, mis annaks meile ju mõneks ajaks mugava positsiooni, aga lõppkokkuvõttes me kaotame säärases tulevikus oma kõige tähtsama infrastruktuuri.

Ja siin me peaksimegi hakkama eksperimenteerima ja uurima teistsuguste andmeomandivormide võimalusi. Teistsugune ei peaks olema mitte üksnes andmete omamine, vaid ka nendega ümberkäimine. Sellega peaksidki tegelema riikide andmepõhised tehisintellektistrateegiad. Sellega peaks kaasnema arusaam, et tarvis on tähelepanelikumalt jälgida, milliseid lepinguid meie avalikud teenistused, asutused ja omavalitsused sõlmivad sääraste firmadega – ükski neist pole Euroopa firma, need on kõik kas Hiina või Ameerika firmad. Mida suurema rolli me sellistele firmadele anname, seda rohkem andmeid me neile loovutame.

Kahjuks on paljud omavalitsused, linnad, avalikud asutused ja isegi riigid praktiliselt pankrotis – ma ei pea silmas Saksamaad, vaid Hollandit, Ühendkuningriiki, Itaaliat või Hispaaniat. Nende dilemma seisneb selles, et sisulisest pankrotist hoolimata on neil ikkagi tarvis pakkuda kodanikele teatavaid teenuseid, ja Google’i-taolised firmad pakuvad siin teatavat väljapääsu.

Niisiis ma ütleksin kokkuvõtteks ainult seda, et kui tahta mõista digikapitalismi olemust ja seda, kellele see kuulub, tuleks hoiduda selle samastamisest traditsioonilise kapitalismiga. Ma pole puudutanud mõnd kõige tähtsamat teemat, nagu andmete vaba liikumine, mis on võimaldanud ameeriklastel neist suurema osa akumuleerida ja kasutada tehisintellektisüsteemide arendamiseks. On selge, et see teema seostub kaubandusega, mis jääb käesoleva sõnavõtu piiridest välja. Saan ainult veel kord rõhutada, et meile on tarvis laiemat ja pikemat ajaloolist narratiivi, et mõista, kuidas sellises uues majanduses väärtust luuakse – ja eriti seda, millist võtmerolli mängivad selles andmed. Vastasel korral pole meil šanssi seista vastu väljakutsetele, mida esitavad finantsialiseeritud kapitalism ja selle digitaalne laiendus.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Evgeny Morozov, Understanding digital capitalism. 3. detsembril 2017. aastal Berliinis konverentsil „Digitaler Kapitalismus – Revolution oder Hype?“ peetud ettekanne. Saksa tõlge: E. Morozov, Silicon Valley oder die Zukunft des digitalen Kapitalismus. Blätter für deutsche und internationale Politik, 2018, nr 1. https://www.blaetter.de/archiv/jahrgaenge/2018/januar/silicon-valley-oder-die-zukunft-des-digitalen-kapitalismus/.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon