Kurat ja Vanapagan. Etüüd religiooni ökoloogiast

JAAN KAPLINSKI

Ilmunud Vikerkaares 1993, nr 3

Need kaks on eesti folklooris väga olulised tegelased. Vahel langevad nad peaaegu kokku, enamasti on aga nendel olulisi erinevusi. Kuradit iseloomustab kõigepealt kurjus, Vanapaganat lollus. Kurat tahab teha inimestele kurja. Vanapagan tahab teha sedasama, mis inimesed, tal ei tule see aga rumaluse pärast enamasti välja. Kaval mees, olgu ta nimi Ants või midagi muud, võib oma nutikusega Vanapaganat alati alt vedada. Vahel teeb ta seda isegi nii jõhkralt, et loo kuulajal-lugejal võib tekkida Vanapagana vastu kaastunne. Vanapagana kuju loomulik areng viis Tammsaare Põrgupõhja Jürkani, kes ei olnud ka tark, aga oli kindlasti hea tahtega olevus – ta tahtis ju õndsaks saada.

Jürka ei tea ilmselt, et ta ettevõtmine on lootusetu. Ta ei tea arvatavasti ka Origenese ketserlikuks kuulutatud õpetusest, kes uskus totaalset lunastust kõigile, isegi saatanale. Loomulikult kuulus selle juurde ka usk hingede rändamisse, ümberkehastumisse, mida suurem osa kristlastest samuti ei ole omaks võtnud. Aga see ei huvitanud enam eriti Jürkat ega tema autorit. Ega ka vanarahvast, kelle ettekujutus hinge kaugemast saatusest on üsna hägune ja kes ei arutle Vanatühja saatuse üle. Eestlane on harjunud oma asjadega ise hakkama saama ning arvab, et küllap Vanapagangi saab. Igatahes, kui jälgime Vanapagana arengut aja jooksul, mis siin maal mahub suulise ja kirjutatud kirjanduse vahele, ei ole põhjust kahelda, et Vanapagan on arenemisvõimeline, dünaamiline isiksus, olgu siis tema võimalusega õndsaks saada, nagu on.

Kuradiga on lugu lihtsam. Olevus, keda huvitas ainult kurja tegemine, jäi maarahvale võõramaks kui Vanapagan. Kuradis oli midagi võõrast, saksikut, tema teod ja toimetused olid sama imelikud ja arusaamatud kui sakste omad. Ja absoluutset, täielikku kurjust ei osanud maarahvas kujutleda. Isegi Kurat protestib mõnes loos selle vastu, et kõik õnnetused ja hädad tema süüks pannakse. Kui mees näeb surnud kitse ja ütleb, et näe, Kurat kitse ära kägistanud, kostab võsast hääl: “Minu süda on sellest teost küll puhas.”

Kuradil on palju tegemist usuasjadega ja üks eesti rahva tuimuse ja vaimupimeduse põhjusi paljude misjonäride meelest on kindlasti see, et see rahvas ei usu Kuradit. Täpsemini – ta kaldub Kuradi asemel uskuma Vanapaganat ja see on kahtlaselt lähedane origeneslikule ketserlusele. Muidugi on mõlemal tegelasel – ja usul nendesse – oma tähtis osa ka poliitikas. Sellest hakkasin mõtlema kord, kui üks mu toonane tuttav, kes ei olnud eestlane ja oli korralik kristlane, kord rääkis riigist, milles me siis mõlemad elasime, ja nimetas seda “gosudarstvo absoljutnogo zla” – absoluutse kurjuse riigiks. Ma ei saanud ara, misasi see absoluutne kurjus on ja ega saa ausalt öelda praegugi. Meie keeles on kuri näiteks koer, kui ta kipub hammustama. Kas absoluutselt kuri koer on see, kes hammustab absoluutselt kõiki, või avaldub see absoluutsus kuidagi teisiti, seda mina ei tea. Aga kui üks riik saab olla absoluutselt kuri, saab ehk koer ka seda olla. Või ei saa, sest koeral pole hinge. Aga kas riigil on? Või oleme mõlemad jälle langenud Origenese eksiõpetusse, kes arvas, et kõigel on hing ja kõik saab kord lunastatud. Küllap siis ka riigid ja koerad.

Asi on ikka ilmselt selles, et Kurat on sündinud Eestimaalt kaugel ja pole siinsetes ökosüsteemides ja mõtteviisides veel päriselt kohanenud. Tal näib see võtvat rohkem aega kui näiteks piisamrotil, Ameerika naaritsal ja kährikul. Kaks esimest on pärit Põhja-Ameerikast, kolmas Jaapanist Hokaido saarelt, seega parasvöötme metsa-alalt. Kurat seevastu on pärit Iraani steppidest, hoopis teistsugustest maastikutest ja teistsugusest kliimast.

Kuradi sünnilugu on küllalt hämar. Aga uskuda võib, et dualism ja vastandlikkus on omased inimmõtlemisele algusest peale ja mütoloogias tuleb see dualism välja igal pool. Aga see ei ole inimlik hea ja kurja dualism, vaid midagi üldisemat – maa ja taeva, valguse ja pimeduse, ülemise ja alumise, vee ja tule, laskuva ja tõusva, sündiva ja sureva dualism.

Nii muistsetes iraani pühades raamatutes – Avestas kui hilisemates Iraani pinnalt võrsunud religioonides oli see dualism keskne ja määrav. Meie maailm oli tekkinud kahe ürgjõu – hea ja kurja, valguse ja pimeduse võitluse tulemusena. Maailm oligi see võitlus ise, omavahel heitlevate algprintsiipide-jumalate Ormuzdi (Ahura Mazda) ja Ahrimani ja nende käsilaste taplusväli. Inimene pidi selles võitluses kaasa lööma, valima, kummal poolel ta on. Kolmandat teed ei olnud. Ühes iraani algupära religioonis – mitraismis, mis Rooma riigi langusajal laialt levis – oli inimese osavõttu kosmilisest hea ja kurja võitlusest vaadatud eriti militaristlikult. Mitralastele oli inimene tingimata sõdur ühes kahest leerist, kas Ahrimani või Ormuzdi väes. Sellest võitlusest võtsid osa kõik asjad ja olendid. Näiteks olid loomad jagunenud headeks ja kurjadeks, pimeduse ja valguse leeri kuuluvateks. Õige mitralane (ja väidetavalt ka õige pars) pidi hävitama Ahrimani loomi, see on madusid, skorpione, hunte.

Dualistlik oli ka iraani eshatoloogia, õpetus maailma lõpuaegadest. Usuti, et algselt oli maailm vaimne, kerge, helendav, puhas; ta koosnes valgusest ja valgusolenditest. Aegamööda hakkas maailm aga degradeeruma, temasse tungis pimedus, kõik muutus raskemaks, tumedamaks, aga ka vigasemaks, kaduvamaks, ilmusid haigused, roojus, surm. Kasvasid valskus ja kurjus. Maailma allakäik jätkub, maailm muutub aina pimedamaks ning viletsamaks, pimeduse jõud saavad ta ikka rohkem oma võimu alla ja valguse lastel läheb siin ikka raskemaks. Siis tuleb aga pööre. Tulevad viimased, kohutavad sõjad pimeduse ja valguse vägede vahel. Esimesi juhatab Ahriman, pimeduse valitseja ise, teisi taas siia ilma tulev lunastaja Šaosyant. Sõda tuleb kohutav, valguse väed aga võidavad selle ja loovad maailma uueks; kõik roojus ja pimedus hävitatakse, üle maailma voolab sulametalli voog, milles halb hävib, nii et taastub algne puhtus ja headus. Järelejäänud õiged jäävad elama uueks sündinud valgusemaailmas, kus pole pimedust, raskust, muutumist, rääkimata kadumisest ja surmast. Kõik on täiuslik, helendav, muutumatu, isegi päike ei liigu taevas. Ühe pärimuse järgi ühinevad algse täiusliku inimese pooled – mees ja naine – taas üheks helendavaks sfäärikujuliseks täiuslikuks olendiks.

See kõik on meile kindlasti tuttav. Kajastusi sellest iraani eshatoloogiast on täis Uus Testament ja neid on veel rohkem mitmesugustes apokrüüfilistes tekstides. Kristuse eluajal tegutses Palestiinas juudi sekte, kelle usk oli kristlusest tunduvalt iraanlikum, dualistlikum. Ühe sellise sekti raamatukogu leiti Qumrani-nimelisest kohast ja on saanud nüüd tuntuks Qumrani käsikirjadena, millest osa on korraldatud ja avaldatud. Qumrani sektandid elasid oma asundustes rangete reeglite järgi, hoides puhtust ja tehes sõjaväelist drilli. Nad pidasid end valguse lasteks ja uskusid, et nende ülesanne on kaasa lüüa peatselt algavas viimases sõjas. Seda sõda ja oma osa selles kujutlesid nad õige realistlikuna ning on võimalik, et neil või nende järglastel on oma osa ka juutide vabadusvõitluses Rooma võimu vastu 67. aastal p. Kr.

Judaismis algselt iraanlikku tüüpi dualism puudus, see imbus sinna ja sealt edasi kristlusse alles hiljem, siis kui juudid puutusid kokku iraani religiooniga. Hellenistlikus maailmas levisid iraani mõjud edasi ja kuskil Lähis-Idas asendus iraani päritolu kreekakeelne söna Arimanios juudi päritolu sõnaga Satanas. Juudi sõna šatan tähendas varemalt lihtsalt vastuolijat, juriidilises väitluses vastasseisukoha esindajat. Kurjusejõudude pealik sai Saatanast hiljem ja selleks on ta jäänud tänini.

Saatana kujutelma evolutsioon võiks öelda meile midagi inimpsüühika evolutsiooni kohta. Selles evolutsioonis on kaks minu meelest olulist momenti. Üks on loobumine tasakaalu-ideaalist, teine huumorimeele taandareng. Vanas judaismis nagu vist suures enamikus muistsetest maailmavaadetest oli ideaaliks tasakaal. Maailmas oli mitmesuguseid jõudusid, kes püüdlesid oma eesmärkide poole, mõned neist jõududest olid omavahel ka vastuolus, kuid hästi korraldatud maailmas valitses nende vahel tasakaal. Selle tasakaalu jaoks oli oluline, et kõik jõud toimiksid, ideaaliks ei saanud olla osa jõudude (jumalate, vaimude jne) ärakaotamine. Ükski jõududest ei olnud päriselt, absoluutselt kuri, halb. Halb oli see, kui kadus tasakaal, kui üks jõud saavutas ülekaalu. Seksuaalne himu või viha ei ole Vana Testamendi maailmas iseendast halvad, halb on see, kui nad hakkavad inimese käitumist täiesti valitsema, panevad inimese rikkuma Jahve antud seadusi.

Vanades müütides ja lugudes on ka palju huumorit. Olulised sangarid ja jumaladki teevad mõnikord hulle tempe ja käituvad naljakalt. Jälgi sellest on jäänud ka õpetlaste poolt korralikult redigeeritud Vanasse Testamenti, näiteks lugu sellest, kuidas Jumal õhtuvilus jalutama läks.

Ameerika põliselanike müütides kohtame tegelast nimega Trickster, kes on ühtpidi demiurg, looja ja seaduste andja, teiselt poolt vigurivänt, kes teeb tempe, aga ka loll, kes oma lihtsameelsuse tõttu satub tobedatesse olukordadesse. Otsest kurjust, tahtmist teha kellelegi paha Tricksteris ei ole. Omal kombel võiks öelda, et temas on koos Jumal ja Vanapagan ja need kaks isikut, persooni on omavahel seotud nagu Kristuses inimlik ja jumalik, ühendamatult ja lahutamatult korraga.

Selline kujutelm oli kindlasti ka vanadel eestlastel, kellele inimesed ja loodus ei jagunenud mustadeks ega valgeteks, kurjadeks ega headeks jõududeks. Ei jagunenud sel kombel ka inimesed. Näib, et ka siin maal oli muiste moraali aluseks tasakaalu-ideaal. Paha oli see. mis rikkus tasakaalu, ilmakorda. Selle ilmakorra hoidjatena olid omal kohal nii head kui kurjad, nii Vanajumal ja Jeesuke kui Vanapagan.

Suurem oht ilmakorrale tuli muidugi inimese ahnusest ja õelusest, aga ka lollusest, mis vahel võis esineda headusena, valmisolekuna teha halvale head ja kaitsta kadeda karja. Valimatu headus kõigi vastu oli võõras rahvatarkusele nii Eestis kui mujal.

Tõnn Sarv juhtis kord tähelepanu sellele, et eesti vana rahvamuusika on osa keskaegsest Euroopa rahvamuusikast. Muidugi ei ole keskaegsel Euroopal selgeid piire, vähemalt ida suunas mitte ja Euroopa rahvaraamatud on täis India ja Lähis-Ida algupära lugusid. Nii oleks ehk õigem öelda, et vana Eesti oli osa vanast Euraasiast, kus nii jutud, uskumused kui kombed liikusid valdavalt idast läände ja lõunast põhja. Sel kombel liikus Põhja-Euroopasse ka Iraanist pärit kujutelm kahest kosmilisest algväest – heast Ormuzdist ja kurjast Ahrimanist.

Iraanis toimus Zarathustra ajal usuline revolulsioon, mis on jätnud jälje ka enamikusse teistesse religioonidesse, eriti aga kristlusse ja islamisse. Nüüd ei olnud ideaaliks enam tasakaal, vaid vastupidi – ühe kosmilise jõu toetamine ja teise vastu võitlemine. Hea ei olnud enam parandatud ja tasakaalustatud maailm, vaid midagi sellest maailmast täiesti erinevat, midagi, mis saabub siis, kui see maailm on hävitatud või vähemalt põhjalikult muudetud. Kuri on midagi, mille vastu inimene peab võitlema, kurjaga ei saa olla mingit leppimist, kuri ei saa mitte kuidagi muuta maailma paremaks.

Selline vaimsus mõjutas sügavalt judaismi, nagu tunnistab nii Uus Testament, kus Kurat on juba oluline negatiivne tegelane, kui Qumranist leitud dokumendid, mis tunnistavad, et oli juutide rühmi, kes tõemeeli valmistusid “Valguse laste võitluseks pimeduse laste vastu”.

Iraanist pärit dualism tungis kristlusse ilmselt algusest peale. Ilmselt olid nii Kristus kui tema õpilased Kuradi olemasolus ja vägevuses veendunud ja uskusid, et see maailm on mingis mõttes tema valitsuse all: Kuradit nimetatakse “Selle maailma vürstiks”.

Iraanlik on ka algkristlik kujutelm viimsest kohtupäevast. Kohtupäeval leiab Kuri karistuse ja hukatuse, maailm puhastatakse saastast, umbrohi põletatakse, kurjad heidetakse igavesse pimedusse. Iraani eshatoloogias heidetakse olematusse ka Ahriman ja tema vägi. Oluline on, et mitte mingil juhul ei ole Ahrimani ülesanne inimeste üle kohut mõista ja neid karistada. Kurat, absoluutse kurjuse kandja, ei saa tegutseda headuse huvides. Usk sellesse, et Kuradil on maailmas täita mingi tasakaalu, ilmakorda või õiguskorda hoidev funktsioon, on tegelikult juba järeleandmine vanemale tasakaalu-ideaalile, selle tagasitoomine absoluutse dualismi asemele, mis valitses iraani teoloogias. Kuidas oli rahvauskumustes, on meil raske otsustada, võib aga arvata, et ka zoroastrism ei olnud homogeenne ja preestrite poolt rangelt ortodokssena hoitud religioon kui kristluski.

Keskaegses rahvakristluses pääses tegelikult taas võidule arhailine tasakaalu-kujutelm. Kuigi Kurat formaalselt oli ikka absoluutse kurjuse kandja, täitis ta maailmas ometi olulist funktsiooni. Kurat oli kohtutäitur, vangivalvur ja timukas ja tema olemasoluks olid veenvad põhjused ja õigustused. Nagu linn ei saanud hakkama türmi, piinakambri ja timukata, ei saanud maailm läbi põrgu ja Kuradita. Kuigi Kuradiga ei tohtinud tegemist teha, ta vääris vaid põlgust, oli temaga umbes nagu timukaga ja vangivalvuriga – nendestki tuli eemale hoida, sest kokkupuude nendega ei toonud inimesele midagi head. Kuradilt võis sama vähe oodata halastust ja mõistmist kui timukalt, halastuse asjus tuli pöörduda Jumala ja tema asemikkude poole, kes siis Kuradile lihtsalt ei andnud voli inimese kallale asuda. Kuradi absoluutne kurjus oli pigem absoluutne agarus: Kurat armastas oma tööd – inimeste piinamist ja karistamist – ning tal puudus kaastunne. Kurat oli valmis piinama ja karistama kõiki. Selleks ei olnud tal aga voli: voli kellegi kallale asuda sai ta ainult Jumala ja kiriku käest. Niisiis ei sõltunud inimese saatus otse Kuradist, vaid nii tema ise kui Kurat sõltusid kirikust ja inimese valmisolekust kiriku õpetuse järele käia.

Kristlusele oli kujutelm põrgust kui ilmakоrrа olulisest elemendist ilmselt alguses võõras, ta imbus aga edukalt läänemaisesse religiooni ja sai selle lahutamatuks osaks. See tähendas eemaldumist algsest eshatoloogilisest maailmanägemisest, kus maailma ja tema elanikkude üle mõistetakse kohut siis, kui maailm otsa saab. Nüüd oli eshatoloogia toodud olevikku, kohtupidamine ja karistamine toimusid kogu aeg siinsamas. Nii oli maailm saanud jälle täielikumaks, isegi täiuslikumaks konstruktsiooniks kui Kristuse või Pauluse nägemuses, kus ta oli selgelt poolik ja ajutine. Seegi on joon, mis ühendab keskaegset maailmapilti arhailisemate kujutelmadega, kus kõik meile oluline toimub siin, selles maailmas, ja teispoolsusel, sellel, mis ajas ja ruumis jääb maailmast väljapoole, ei ole erilist tähtsust.

Kristlus ja mitmed teised uued suured religioonid nagu buddhism ja islam on püüdnud sellist maailmakesksust kõigutada, rõhutades transtsendentaalset, teispool asuvat, olgu see siis Jumal või miski muu, ja rohkem või vähem alahinnates seda elu ja seda maailma. Mõnel puhul, nagu gnoosises, ulatus see täieliku maailmapõlguseni. Maailm oli õnnetus, arusaamatus, inimene oli siin vang ja kannataja ja kõige õigem, mis ta võis teha, oli püüda sellest vanglast välja pääseda, leida oma tõeline vaimne kodu, kontakt tõelise Jumalaga, kes on täielikult transtsendentaalne, kellega meid aga ometi ühendab meis olev sädemeke, hinge kõige sügavamas sügavuses olev ebamaine, teispoolt pärinev mina-valgus.

Gnostikute peamine filosoofiline probleem oli loomulikult see, kuidas see jumaliku valguse sädemeke on sattunud siia läbinisti halba, äpardunud maailma. Mõnede meelest oli tegemist unustuse, une, arusaamatusega, mõnede, dualistlikumalt mõtlejate meelest aga kellegi kurja tahtega. Nende dualistlikute gnostikute meelest oli Jumal, kes on selle maailma loonud, tegelikult ise Kurat, halb vaim, kes Jumalat matkides või tema vastu mässates on loonud pseudomaailma. See pseudomaailm on õieti vangla ja piinakamber, kus valgushingekesed meeleheites vaevlevad, kuni tõelise Jumala saadik tuleb ja neile meelde tuletab, kes nad on ja kust nad on pärit. End ainsaks Jumalaks ja loojaks tituleeriv Jahve oli neile gnostikutele valelik kuri vaim, keda ei tohtinud austada ja kummardada, vaid kelle riigist tuli välja pääseda.

Kurat on kristluses ikka olnud üks olulisemaid tegelasi ja suhtumise järgi temasse võib seal eristada mitmeid voolusid. Mõned ekstremistid on võtnud omaks enam-vähem gnostilise dualismi, peavad seda maailma ja elu lootusetult armetuks ja roojaseks ning näevad kõiges Kuradi sepitsusi. Kuradist võivad olla nii linnud kui loomad, inimese soovid-kired ja loomulikult kõik teiseusulised, olgu siis tegemist “paganatega” või inimestega, kes ütlevad usutunnistuses mõne sõna teistmoodi või saavad teistmoodi aru sellest, kuidas Isa ja Poeg on üks. Nende põhiaktiivsus ongi suunatud võitlusele Kuradi ja tema käsilaste vastu, olgu vaimu- või muu mõõgaga. See kristluse suund on agressiivne ja tihtipeale revolutsiooniline, ta taotleb radikaalseid muutusi, kuigi tõlgendades neid tagasipöördumisena (revolutio) puhta algkristluse või õige evangeeliumi mõistmise juurde.

Teine ja inimlikult hoopis meeldivam äärmus on need kristlased, kellele kristlus on osa traditsiooni, mis kindlustab maailma ja ühiskonna stabiilsuse. Sedamoodi mõtlevad preestrid ristivad lapsi, matavad surnuid ja peavad jutlust, sest see kuulub maailmakorra juurde. Maailmakorras pole Kuradil suurt tegemist, targemad inimesed ei võta teda tõsiselt, rumalamatele on teda hirmutiseks tarvis. Targematele ei ole Kurat Kurat, vaid pigem Vanapagan. Sellist kristlust kannab usk maailmakorra pühadusse ja taotlus, et kõik püsiks enam-vähem nii, nagu on. Arusaam, et vana peab kaduma ja selle asemele tulema uus, et maailm, nagu ta on, pole midagi väärt, et siinne elu on vaid ettevalmistus tõeliseks eluks teispool, on sellisele traditsionalistlikule kristlusele võõras.

Kristluse ajalugu võib vaadelda kõikumisena nende kahe suuna vahel. Algselt on kristlus revolutsiooniline ja maailma ning traditsiooni eitav: kõik vana peab hävima ja saama uueks. Algkristlus kuulutab radikaalset inimese ja maailma uuestisündi, mis saab aga toimuda ainult surma ja katastroofide läbi. Et tera idaneks, peab ta enne surema. Seda. et idanenud taim kord jälle teri kannab ja siis ise kuivab ning sureb, see metafoor ei haara. Looduse ringkäigus näeb ta vaid üht poolt, ei näe seda ringkäiguna. Sellises ideoloogias on absoluutsel kurjal oma koht ja temagi figureerib tähendamissõnades, olgu vaenlasena, kes külvab vilja hulka umbrohtu, või hundina, kes himustab lambaid.

Vanapaganal ei ole algkristluses kohta: selle on hõivanud Kurat. Ja nagu niisugusel puhul ikka, ei ole seal kohta ka huumoril. Algkristlase jaoks ei olnud maailmas nähtavasti midagi naljakat, midagi, mille üle võis naerda, mille peale muiata. Algkristlased elasid teises, eshatoloogilises ajas, “viimsete asjade” tuleku ootel. Nende jaoks ei saanud kordumine, kordumisel põhinev stabiilsus olla väärtus, sest kordumiseks ei olnud enam aega, aeg oli otsa saamas. Huumoril, naljal on koht ainult stabiilses maailmas. Seal, kus valvatakse, sest lõpp võib saabuda iga hetk, on kõik väga tõsine ja iga inimese tegu on väga positiivne või väga negatiivne, miski ei ole tühine. Eshatoloogiline luup suurendab pisipatudki ohtlikult suurteks ja ohtlikuteks, sest me ei tea, kas meile antakse aega neid kahetseda.

Kui kristlaskonnas hakkas taanduma usk viimsepäeva lähedusse, kui eshatoloogiline aeg jälle paigutati kaugesse ja ebamäärasesse tulevikku, taastus tava-aeg, milles oli võimalik kordumine, looduse ringkäik, inimese rahulik elu sünnist surmani, põlvkondade vaheldumine. Kristlus suutis säilida vaid kohanedes muistse tsüklilise ajatunnetusega. See tähendas ka loobumisi jäigast dualismist ja tõsimeelsusest. Kui aega on palju, ei pruugi kõike võtta tõsiselt, ei pea istuma ja valvama vaenlase tuleku ootel. Maailm ei jagune kahte sõjaleeri, vaid on üks tervik, kus kõigel on oma koht ja funktsioon, ka kurjal. Sellises maailmas ei ole kuri absoluutne, nagu ta ei ole seda tänini eesti keeles. Kuri koer on vahel hea majavalvur ja kuri õpetaja paneb lapsed paremini õppima. Kurja ei saa võtta ainult kurjana, teda ei saa võtta ka päris tõsiselt nagu headki. Nii kurjas kui heas on midagi naljakat.

Sellises maailmas peab põhiliste jõudude ja asjade vahel olema tasakaal: tasakaal hea ja kurja, Jumala ja Kuradi, valguse ja pimeduse, tõsiseja naljaka, naeru ja pisarate vahel. Tegelikult on siin ka tasakaal kahe religioossuse tüübi, radikaalsele muutusele orienteeritud usu ja traditsioonile ning stabiilsusele orienteeritud usu vahel. Ning last not least, selles maailmas ei saa olla Kuradit, vaid Vanapagan. Maailma tasakaalus on oma osa karnevalil, maailma naljakspööramisel, millest on oma klassikalise uurimuse kirjutanud Mihhail Bahtin. Keskajal, kus esines palju ülepingutatud, karmi ja äärmuslikku religioossust, vajas inimene selle tasakaalustamiseks midagi vastupidist, kus kõik, mis tavaliselt on tõsine, jandiks pöörati.

Tähendusrikas on nn Lääne tsivilisatsiooni ja kristluse seos. Lääne tsivilisatsioon paistab silma uuendusmeelsusega, revolutsioonilisusega, kus uus on omaette väärtus ja uue tulek tähendab vana hävimist, isegi vajadust vana hävitada. See on joon, mis arvatavasti pärineb iraani zoroastristlikutest kujutelmadest, mis põhjalikult muutsid nii judaismi kui antiigis valitsevat harmooniale ja tasakaalule põhinevat maailmapilti. Ka kristluses ei ole peamine tasakaal, vaid hea ja kurja võitlus, mis peab lõppema hea võiduga. Kristlusele ei ole võõras aga ka kujutelm kasvust kui omaette väärtusest. See kasvu väärtustamine (seeme annab heal maal palju vilja, hea teener paneb isanda raha protsente kandma) viib mõttele sellest, et uuenduslik-revolutsiooniline ideoloogia peaks olema iseloomulik noortele ühiskondadele, mis on kasvu faasis, kus stabiilsus ja tasakaal ei ole saanud välja kujuneda.

Nii nagu liik homo sapiens erineb enamikust teistest liikidest sellega, et ta pidevalt areneb, ei ole saavutanud evolutsioonilist ega ökoloogilisi stabiilsust, erineb Lääne tsivilisatsioon teistest sellega, et ka tema on pidevas arenemises ja kasvus. Bioloogilist võrdlust kasutades võib öelda, et Lääne tsivilisatsioon on neoteeniline, eksisteerib täiskasvanuks saamata, stabiilseks kujunemata.

Psühholoogiliselt võib Lääne tsivilisatsiooni taas iseloomustada infantiilsena: see on laste ja noorte tsivilisatsioon vastandina enamikule teistele, kus valitsesid vanemad inimesed ja nende väärtused. Nagu noor inimene on Lääs pidevas muutumises, käitub tasakaalutult, on orienteeritud võitlusele ja võistlusele. Võitlus tähendab vaenlase olemasolu ja nii sobib Läände väga hästi eetiline dualism, kujutelm Hea ja Kurja lakkamatust võitlusest, milles igaüks peab kaasa lööma. Selline kujutelm on iseloomulik paljudele kristlikutele kirikutele ja sektidele, aga ka ilmalikule ideoloogiale nii endises Nõukogude Liidus kui endises Läänes.

Hea ja Kurja võitlus oli nõukogude populaarkirjanduse, eriti lastekirjanduse ja lastefilmide põhimotiiv. Sama põhimotiiv valitseb aga ka Ameerika filmitööstust. Vahe on vaid selles, et nõukogude raamatus ja filmis oli Hea Kangelane enamasti sõdur või revolutsionäär, Ameerikas on ta politseinik või üksinda õiguse eest võitlev inimene, lone ranger. Iseloomulik Lääne tsivilisatsioonile on ka usk, et uus on ikka parem kui vana ja soov vana uuega asendada. See uuenduslikkus valitseb praegust Lääne tarbimisühiskonda. Siin on oskus toota ning reklaamida uusi asju vältimatu edu eeltingimus ettevõtjale, nagu oskus esitada uusi ideid on edu eeltingimus poliitikule. Uuendamisele olid orienteeritud ka kommunistlikud ühiskonnad, siin aga avaldus see messianistlikumalt ja militantsemalt: võitlus uue ja vana vahel oli sama mis võitlus Hea ja Kurja vahel, selles ei saanud olla erapooletust ega halastust.

Kultuuris, mis on orienteeritud võitlusele, on vaenlane loomulikult Kurja ja Kuradi teener, ta tuleb hävitada, et Hea pääseks võidule. Vana tuleb maha lõhkuda, et uus saaks tulla. Ühiskonnas, kus valitseb pidev võitlus ja muutumine on väärtuseks, ei saa välja kujuneda stabiilseid ja keerukaid sotsiaalseid struktuure. Ainult suhteliselt lihtne ja primitiivne saab pidevalt muutuda ja areneda. Nii iseloomustabki Lääne tsivilisatsiooni tegelikult tema sotsiaalne ja ideoloogiline primitiivsus. Läänemaailma mütoloogia ja sotsiaalsed struktuurid on hoopis lihtsamad kui näiteks Austraalia aborigeenidel või Amasoonia indiaanlastel, kellel on olnud piisavalt aega jõuda keerulise ja stabiilse inimsuhete süsteemi ja maailmavaateni. Niinimetatud loodusrahvaste ühiskonnakorralduse ja maailmanägemise erakordset keerukust on sel sajandil näidanud mitmete etnograafide nagu Claude Levi-Straussi, Reichel-Dolmatoffi või Paul Radini uurimused. Võrreldes Austraalia murnginidega on meie sugulussüsteemid elementaarselt lihtsad, võrreldes Amasoonia nõidadega on meie massikultuuri tegijad täiesti lapsikud.

See lapsikus ja primitiivsus tähendab aga õppimis- ja kohanemisvõimet, mida stabiilsetel ühiskondadel enamasti ei ole. Lääne tsivilisatsiooni kokkupõrked teiste tsivilisatsioonidega on seni lõppenud teiste kaotusega ja tihti ka hävimisega. Maailmas ei ole säilinud õigupoolest ühtegi kultuuri, mida Lääs ei oleks oluliselt muutnud või vähemasti mõjutanud. See kehtib nii loodusrahvaste kohta Siberis, Lõuna-Ameerikas ja Indoneesias kui islami rahvaste, Hiina ja India kohta. Mitmel pool on kokkupõrge Läänega sünnitanud kohapeal Lääne-vastaseid nativistlikke liikumisi. Huvitav on aga see, et need liikumised on enamasti võtnud Läänelt üle just dualismi ja võitleva hoiaku. Me muutume tihti selle sarnaseks, kelle vastu me võitleme. See kehtib näiteks Hiina suurte Lääne-vastaste rahvaliikumisle kohta, kellest tuntumaid on taipingid eelmise sajandi keskpaigas. See kehtib aga ka Iraani islamirevolutsiooni kohta, mille ideoloogia on laenanud palju Läänest, sealhulgas natsidelt.

Meile on oluline, et igal pool, kus sellised Lääne-vastased liikumised tekivad, saab nende ideoloogias oluliseks Kurat või muud kurjad jõud. Homeinismis on Saatan palju kesksem tegelane kui traditsioonilises islamis. Traditsioonilises Hiinas on Kurat olnud täiesti tundmatu, ta ilmub esimest korda välja taipingide õpetuses. Lääne-vaenulikus maoismis on “poliitilise Saatana” otsimine ja leidmine põhimotiive.

Nii on Kurat olevus, kes ilmub inimeste teadvusse Kuradina või mingi muu Kuratliku vastasena suurte muutuste ja võitluste ajal. Stabiilse ühiskonna ideoloogias ei ole tal õieti kohta. Ühiskonna stabiliseerudes kaldub Kurat arenema Vanapaganaks, olevuseks, keda enam ei iseloomusta absoluutne kurjus, vaid rumaluse ja vägevuse omamoodi kombinatsioon. Kui ühiskonna stabiilsus lööb kõikuma sise- ja välispingele mõjul, hakkab Vanapagan taas muutuma Kuradiks, olgu religioosseks või poliitiliseks.

Kurat on lahutamatu oma kahvatumast, kuigi vägevamast kaaslasest – ainujumalast, kelle nimi võib olla Jahve, Ahura Mazda või Allah. Monoteismis on alati militantsust, monoteism on samuti tekkinud suurte muutuste ja konfliktide ajal. Me oleme harjunud pidama monoteismi religiooni kõige kõrgemaks arengustaadiumiks, millele eelnevad primitiivsemad animism ja polüteism. Selline arusaam ise reedab tegelikult seda, et me elame kiirete muutuste ja suurte konfliktide perioodil, mille ideoloogiasse monoteism enamasti kuulub. Stabiilsemate ühiskondade religioon ei ole aga olnud monoteistlik.

Kuradi jätkuva olemasolu tagab muidugi vajadus temaga samastada oma vaenlasi. Kurat on absoluutne vaenlase image ja tema image‘i järgi on loodud tuhandeid teisi, väikesi kuradeid, olgu need siis väärusulised, punased, valged, natsionalistid, šovinistid, kapitalistid või vabamüürlased. Jumal jälle on absoluutne positiivne image. Õiged on otsustavas võitluses Jumala poolel ja Jumal annab neile võidu. Nii arvasid Münsteri anabaptistid, nii arvasid taipingid, nii arvavad islami militandid, kellel on Lähis-Idas olemas isegi “Jumala partei” – Hizbullah.

Jumal ja Kurat on ka absoluutsed argumendid väitluses. Kui Jumal on minuga, on minu tõde ja õigus väljaspool kahtlust ja vaidlust. Ja see, kes mind ei usu või usub midagi muud kui mina, on Kuradist. Selline suhtumine on olnud iseloomulik religioossetele konfliktidele ja on nüüd iseloomulik poliitilistele konfliktidele. Oluline on siin lihtne loogiline skeem: kui mina olen Jumalaga, on minu vastane Kuradiga. Kuna Kuradiga leppida ei saa, tuleb võidelda võiduka lõpuni, mille ainus õige Jumal on garanteerinud.

Suurte konfliktide aeg inimkonna ajaloos on siiski olnud suhteliselt lühike. Enamuse oma olemasolust on inimsugu elanud üsna stabiilsetes oludes, seega ka ilma ainujumalata ja ainukuradita. Need olevused ilmusid välja paarikesi Iraani steppides ja levisid sealt üle kogu maailma. Nad ei ole aga suutnud päriselt kohaneda kuskil ja rahulikumatel ning harmoonilisematel aegadel on nad hakanud arenema teistsugusteks kujudeks. Kurat on muutunud Vanapaganaks ja Jumal jumalateks ja pühakuteks. Selline tendents oli selgelt olemas keskajal, mis on Lääne tsivilisatsiooni kõige stabiilsem ajastu. Võime öelda, et keskajal olid nii inimesed kui Jumal ja Kurat saamas täiskasvanuteks. See täiskasvanuks saamine jäi aga poolikuks ja põgusaks. Keskaja Euroopa ei pidanud vastu oma pingetele.

Hoolimata niisuguste inimeste nagu Erasmus vaimsest avarusest ning tolerantsist said ülekaalu revolutsioonilised (ja nendega lahutamatult seotud kontrrevolutsioonilised) jõud. Reformaatorid alustasid võitlust monoteismi eest, Kuradi vastu. Nende dualismi ja sallimatuse võttis olulisel määral omaks ka vastureformatsioon. Euroopas pääses võidule triviaalne religioossus, millega ei saanud leppida avarama mõtlemisega inimesed, kes kirikutest ja ametlikust religioonist vähehaaval eemalduma hakkasid. Calvinile ja Lutherile ning nende järgijatele on Kurat hoopis reaalsem ja tõsisem suurus kui renessansiaja haritud vaimulikkudele ja külainimestele. Muidugi eelnes reformatsioonile palju dualistlik-militantseid liikumisi ja kirglikke Kuradi vastu võitlejaid oli ka kirikumeeste hulgas palju. Ometi ei värvi Kuradi kartus näiteks Assisi Franciscuse usku ja ka Dante maailmapildis ei ole Kurat absoluutne Kurat, vaid üks oluline tegelane maailma masinavärgis. Katoliku kirik tunnistas nõidade olemasolu ja seost Kuradiga alles XV sajandi lõpul, varasematel aegadel oli kirik usku nõidusse pidanud lihtsalt ebausuks.

Jumal personifitseerib absoluutset turvalisust, kõikvõimsat Isa, kes meid kaitseb kõigi ohtude eest. Neid ohtusid personifitseerib Kurat. Jumal on absoluutse usu ja kindluse, Kurat absoluutse ohu ja ebakindluse sümbol. Nende tähtsus inimese maailmapildis näitab, et inimesel on puudu turvalisusest. End turvalisena tundev inimene ei vaja nii võimsat kaitsjat ja ei näe maailmas nii absoluutset ohtu oma olemasolule. Küsimus ei ole muidugi ohutunde ja turvavajaduse olemasolus üldse, vaid selle määras. Ainujumal ja Kurat ilmuvad välja siis, kui traditsioonilised mehhanismid, mis aitasid inimesel end maailmas turvalisemalt tunda, enam ei toimi ja ohutunne ja ebakindlus kasvavad talumatult suureks.

Kui ühiskond stabiliseerub, pinged vähenevad ja inimeste turvatunne kasvab, ei vaja nad enam nii väga Jumalat ja Kuradit ning mõlemad teevad läbi olulisi metamorfoose, nagu ülalpool nimetatud. Metamorfoosi teeb läbi ka inimene, kes lapsest saab täiskasvanumaks, ning tema kultuur, kus lihtlabased dualistlikud struktuurid asenduvad keerulisematega.

Midagi analoogset kehtib meie ajal ilmalikkudes ideoloogiates. Stabiilsemates ühiskondades ei ole olemas poliitilist Jumalat või Kuradit, absoluutset Kurja või Head, absoluutset tõde. Tõdesid on palju, kurja ja head on olemas meis kõigis. Selline arusaam viib tolerantsile ja pluralismile, mis on praegu teinud Läänest midagi muud, kui ta oli endistel aegadel.

Oleks aga ekslik arvata, et sõjakas dualism kas religioossel või ilmalikul kujul ei saa tulla tagasi ka praegu tolerantsesse ja pluralistlikku Läände. Pika vihaga ainujumal ja tema lahutamatu kaaslane Kurat on olemas meis ja ühiskonnas ning ootavad oma aega ja võimalust tagasi tulla ja võim jälle enda kätte võtta. Neid toetavad mitmesugused religioossed ja poliitilised fundamentalistid. Fundamentalismi ja äärmuslast toetab omalt poolt ebakindlus, mida on ka rikkas Läänes piisavalt.

Eestis, Euroopa ääremaal, ei ole jäik dualism kunagi saavutanud sellist edu nagu Euroopa südames. Siin ei ole Vanapagan kunagi saanud päriselt Kuradiks ja usk ainujumalasse ei ole surunud kõrvale vanemat religioossust, skeptilist hardust, mida on nii teadlases kui talupojas. Kuigi ka meile on imbunud religioosset fundamentalismi, ei näi see juurduvat nii kergesti kui muil maadel, kus tal on tugevam traditsioon. See ei kehti aga poliitilise fundamentalismi kohta, mida Eestis kohtab praegusel ajal ohtrasti. Meie taaselustunud poliitilises elus on dualism tavaline ja Jumalal ja Kuradil päris kindel positsioon. Poliitilised jõud kalduvad polariseeruma, nägema endas absoluutse tõe kandjat ja vastases Kuradi käsilast. Kuradi rolli mängivad muidugi kommunism, sotsialism, KGB ja Venemaa. Vahel seostub niisuguse hoiakuga ka kirikumeelsus ja üldine konservatism. Euroopat peetakse liiga liberaalseks ja eestlastes nähakse õigemate, kristlikumate ja vanameelsemate väärtuste kandjat, kelle tõest ja õigusest ärahellitatud ja liigtoleranlne Lääs veel päriselt aru ei saa.

Miks sellised tendentsid meil on nii tugevad? Usun, et selle põhjus on ühelt poolt meie tugevates sise- ja välisvastuoludes, ent ka meie assimileerumises kommunistliku ideoloogiaga, millele vastu seistes tema põhiskeemid siiski omaks võtsime. Kommunistlikule ideoloogiale oli sarnane ka võitlev antikommunism, mis meieni jõudis põhiliselt “Ameerika Hääle” ja “Vaba Euroopa” saadete kaudu. Lühikesed raadiosaated ei ole hea vahend selleks, et teha inimestele mõistetavaks maailma probleemide tõeline ulatus ja komplitseeritus. Eriti siis, kui saadete tegijate eesmärk on rohkem oma valitsuse poliitika propaganda kui täie tõe rääkimine maailmast. Propagandistlikud mallid kuuluvad võitluse ja konfliktide juurde ning nendes on Jumala-Kuradi vastandusel oma koht. On loomulik, et viimased viiskümmend aastat on meid õpetanud mõtlema rohkem propaganda ja vastupropaganda kategooriates kui vabalt ja objektivistlikult.

Eesti nüüdiskultuur on Laane neoteenilises kultuuris üks nooremaid ja kujunematumaid. Oleme lapselikust Läänest veel lapsemad ja see seletab ka meie kalduvust mõelda Läänest dualistlikumalt, näha sagedamini Kuradit ja tema sepitsusi. Meie kultuuri lapselikkus koos lähimineviku traumadega ja turvatunde puudumisega on sünnitanud selle sõjaka sallimatuse vaimu, mis viimastel aastatel Eesti poliitikas on nii määrav olnud.

Inimkultuuril on ökoloogiaga kahesugused seosed. Ühelt poolt on loodus meie keskkond ja kultuur kujuneb sõltuvuses ökosüsteemist, milles ta asub. Teiselt poolt on kultuur ise nagu ökosüsteem. On stabiilseid ja ebastabiilseid kultuure ning ökosüsteeme, on noori ja vanu, suktsessiooni algstaadiumis ja väljakujunenud, kliimaksis kultuure ning ökosüsteeme. Kurat on olevus, kes elab hästi noores ökosüsteemis, mis tekib pärast küpse süsteemi hävimist. Kurat kuulub suktsessiooni esimesse etappi.

Põllumajandus tähendab ökoloogiliselt seda, et inimene hävitab olemasoleva ökosüsteemi, sellest jäänud pinnasel hakkavad kasvama tema külvatud kultuurtaimed ja umbrohud, millel on ühesugused nõuded keskkonnale. Luste ja teravili on väliseltki sarnased. Nii peabki inimene nägema vaeva, et tema põllul ei kasvaks see, mis looduslikult seal kasvama tahab hakata, vaid ainult tema külvatu. Inimene püüab hävitada loodusliku taimestiku, luues niimoodi tehiskoosluse ja säilitades seda aastast aastasse. Kui põld jätta sööti, hakkab seal samm-sammult taastuma algne kooslus. Esimesel aastal lokkavad põllul umbrohud, siis ilmuvad mitmeaastased taimed ja edaspidi juba lepa- ning kasevõsa. Põld võsastub. Edaspidi saab võsast mets, meie oludes enamasti kuusik. Põllumees ei lase seda protsessi toimuda. Pole ime, et ta näeb tagasituleva looduse eelväes – umbrohtudes – vaenlasi, kelle vastu tuleb võidelda, et ta näeb vaenlast ka loomades – hiirtes ja putukates – , kes kogunevad osa saama saagist. Siit on pärit kultuuri ja looduse vastandus sellisel kujul, nagu ta esineb näiteks Uues Testamendis, kus vaenlane käib öösi nisu sekka lustet külvamas ja halval maal ohakad lämmatavad tärganud vilja. Põllundusega muutus inimese loodussesuhtumine ja maailmasuhtumine. Kultuuri tuli kujutelm vaenlasest ja vajadusest tema vastu võidelda. See tähendas muidugi dualismi, mis võis olla leebem või kurjem. Võitlus võis olla lihtsalt vaevanägemine, maaharimine ja taimede eest hoolitsemine või sõda umbrohtude ja kahjurite ning selle vastu, kes neid külvab ja põldudele saadab. Mahedam agraarideoloogia valitses Hiinas, militantsem Iraanis ja tema mõju alla sattunud piirkondades, sealhulgas ka Palestiinas, kus tegutses Jeesuse-nimeline prohvet.

Kaug-Ida ideoloogia põhierinevusi Lähis-Ida omast ongi see, et seal ei ole Kuradit. Hiinas on tuntud taevast ülijumalat, kuid mitte tema vastast, negatiivset jumalat, kes on nii oluline tegelane läänemaailmas. Miks see on nii? Kas sõltub hiinlaste leebus sellest, et nad on olnud valdavalt riisikasvatajad, vastandina Lähis-Ida rahvastele, kelle peamine kultuurtaim oli nisu? Riis on sootaim, teda kasvatatakse pooleldi vees. taimed istutatakse ühekaupa ja nii on riisiviljelus midagi muud kui viljakasvatus parasvöötmes. Riisikasvatuses on midagi naiselikumat: taim tärkab siin vees otsekui loode emaihus, siis istutatakse ta põllule – traditsiooniline riisikasvatus on midagi aianduse ja põllunduse vahepealset. Põhivaev läheb siin taime eest hoolitsemisele, mitte niipalju umbrohtude vastu võitlemisele. Siit ehk ka mõned erinevused riisikasvatajad ja aednike ideoloogias võrreldes nisukasvatajale ideoloogiaga.

On siiski riskantne teha sellest, et hiinlased ja teised Kagu-Aasia rahvad kultiveerisid rohkem sootaimi kui põuaste alade taimi, väga suuri üldistusi nende maailmavaate ja ajaloo kohta. Nii ei oska ma seostada riisikultuuriga Hiina üht peamist tunnusjoont – läänemaisest radikaalselt erinevat suhtumist uue ja vana vahekorda, püüet sobitada uut vanaga, mitte vana uue vastu vahetada. Hiina kultuur on olnud erakordselt konservatiivne, ta on säilitanud hieroglüüfkirja, šamanismi, esivanemate kultuse, kirjanduse tiheda sideme folklooriga ja palju muud. Hiina kultuuri võib võrrelda küpse ökosüsteemiga, kliimakskooslusega, mis uueneb ja muutub väga aeglaselt, on liigi- ja seosterikas ning säästlik. Ning loomulikult ei ole selles koosluses ruumi Kuradi-taolisele olevusele, kes, nagu umbrohi ja võsa, kuulub noorde kooslusse, põllule, aeda või mujale, kus looduslik taimestik on hävinud, looduslik tasakaal rikutud.

Hiina kujutelmades valitsebki tasakaal, harmoonia. Kui midagi on halvasti, ei ole süüdi mingi loomu poolest kuri ja inimvaenulik jõud, vaid looduse tasakaal on rikutud. Kurje vaime ja olendeid on olemas, kuid mitte kosmilisel tasandil, universaalsete jõudude või printsiipidena. Universaalsed on küll kaks algväge – yin ja yang, vari ja valgus, naiselik ja mehelik, passiivne ja aktiivne. Kuid need jõud ei kanna endas eetilist alget nagu iraani Ahriman ja Ormuzd. Ei yin ega yang ole iseendast halvad või head, halb on, kui nende tasakaal on rikutud, kui üht on liiga palju ja teist liiga vähe.

Sellise maailmanägemise on hiinlased võtnud kaasa kaugest minevikust, see on neil sarnane ja ehk ühinegi loodusrahvastega, kes elasid Lõuna-Aasia kliimakskooslustes ja kelle kujutlusi see pidev kokkupuude küpsete, keeruliste ökosüsteemidega pidi tugevasti mõjutama. Kas see tähendab, et Kagu-Aasia rahvaste maailmanägemist on rohkem kujundanud nende looduskeskkond, liigirikkad põlismetsad, mille jõuväljast on hoopis raskem välja pääseda kui rohtlate ja kõrbede omast?

Hiina kultuur on nii konservatiivne kui järjepidev. Ka tavaliste inimeste genealoogiad ulatuvad seal üle tuhande aasta tagasi ja ajaloomälus ei ole olulisi katkestusi. Sellises järjepidevuses on saanud kujuneda keerulised sotsiaalsed vahekorrad, kombed ja kultuurinähtused, millele Euroopas ei ole õigeid paralleele. Revolutsioonilist ühe kultuurimalli asendamist teisega, nagu Euroopas oli kristluse tulek, reformatsioon või revolutsioonid, Hiina ajalugu ei tunne. Kui Euroopa kultuuri võrdpildiks võiks olla põld või aed, siis Hiina kultuuri võrdpilt on põlismets, midagi, mille kujunemine võtab aega aastasadu voi isegi aastatuhandeid. Sellisena on või oli Hiina kultuur ainus muistne kultuur, mis suutis uue aja maailmas püsida ja kohaneda. Oma keerukuses on ta lähedane mitmesuguste loodusrahvaste kultuuridele, mis olid aga hoopis õrnemad kui tema. Kui palju on vanast Hiinast veel säilinud? Sellele vastavad eri autorid erinevalt. Loomulikult on väga palju hävinud, kuid oluline on siiski, et hiinlased on tänini säilitanud muistse kirja, genealoogilise teadvuse ja religiooni, mis on lähemal muistsete eestlaste, kreeklaste või keltide omale kui kristlusele ja islamile. Kujutelm Kuradist ja ainujumalast on hiinlaste suurele enamusele nüüdki võõras.

Viimase kahesaja aasta jooksul on Lääne kultuur olnud võidukas ja tõrjunud kõrvale, assimileerinud ja hävitanud suurema osa teisi, millega ta on kokku puutunud. Eriti kehtib see religiooni vallas. Jumala, Kuradi ja nende teenrite-misjonäride eest on pidanud taganema esivanemad, mägede, vete ja metsade vaimud, jumalad ja haldjad, hiied, pühad puud ja kivid. Kui sellele Kuradi ja Jumala võidukäigule pakkuda ökoloogilist paralleeli, siis see oleks põlismetsa raadamine põllumaaks, kus ei kasva muud kui vili ja umbrohi. Ning Lääne inimeste, eriti muidugi misjonäride hulgas on küllalt neid, kelle meelest igasugune loodustaimestik, kõik, mis ei ole vili, on umbrohi. Siiski ei arva kõik Läänes nii, isegi mitte kõik misjonärid. Kokkupuuted teiste kultuuridega on Läänes midagi muutnud ja Jumala-Kuradi kaksikvõimu kõigutanud. On ju Läänes olnud arengut küpsema kultuuri, keerulisema maailmapildi poole. Kui mõtleme arengule, mille on läbi teinud sellised vanad katoliku ja ortodoksi kirikud, mõistame, et nende teenrite hulgas on küllalt inimesi, kes ei pea kõiki muid religioone saatanakummardamiseks ja metsataimi umbrohuks. Neid inimesi võib võrrelda maastikukujundajatega, kes oleksid valmis säilitama looduslikke metsi teatud tingimustel, puhastatuna ja kujundatuna. On aga neidki, kelle meelest maailma päästmine sõltub metsiku looduse säilitamisest, ja neid, kes peavad monoteistlikku misjonitööd kultuurigenotsiidiks.

Lääne mõjuvõimsus ja tema kultuurimallide edukus mujal maailmas sõltusid tema majanduslikust ja sõjalisest võimsusest. On aga tõenäoline, et selleski suhtes pilt järgmise aastatuhande algul muutub. On ennustatud, et siis saavutavad Kaug-Ida ja Kagu-Aasia maailmas majandusliku juhtpositsiooni. Selle juures tuleb arvestada ka demograafiat: Hiinas elab praegu peaaegu viiendik maailma elanikest, Indias varsti umbes samapalju. Mõlemal maal on kristlased väike vähemus nagu Jaapaniski. Ainult Korea on olulisel määral kristianiseeritud, Indoneesias ja Malaisias valitseb islam. Igatahes muutuvad nende maade tõusuga religioonide-vaheliscd jõuvahekorrad maailmas. Kristluse edu on seni soodustanud valgete inimeste edu. Kui kollased inimesed valgetele järele jõuavad ja neist mööda lähevad, nagu jaapanlased mitmes suhtes juba teinud on, kaob üks oluline kristluse levimist soodustav tegur.

Kas olukord võib hakata arenema vastupidises suunas, kas võib Ida alustada edukat misjonitööd Läänes? Arvatavasti suureneb Läänes tõepoolest inimeste hulk, kes peavad end buddhistideks, hinduistideks ja ehk ka šintoistideks ja taoistideks. Kuid niisama kui kliimakskoosluse liigid ei kaldu kiiresti levima ja uusi territooriume vallutama, ei ole seda kalduvust ka Kaug-Ida ja Lõuna-Aasia vanadel religioonidel. On aga võimalus, et need religioonid võivad moodustada Lääne omadega hübriide, et tekivad sünkretistlikud religioonid, mis võtavad Idast osa oma jumalatest ning metafüüsikast ning Läänest mõned lihtsustatud kujutelmad, näiteks ka kujutelma Kuradist ja Jumalast. Esimesi selliseid religioone oli taipingide oma möödunud sajandi Hiinas, praegu on kõige tuntum ehk Korea pastori Mooni religioon.

Selliste religioonide maastikul saavad Jumal ja Kurat nähtavasti edasi elada. On aga siiski raske uskuda, et sünkretism saaks Idas domineerivaks. Hiina religioon on tegelikult juba ise nii sünkretistlik, et seda on väga raske muuta. Hiina ajalugu tunneb kõikvõimalikke sekte ja usuliikumisi, mis aga ei ole üldpilti enam oluliselt muutnud. Paljude muude rühmade ja liikumiste hulka kaovad tõenäolikult Idas ära nii kristlikud kirikud, islam kui mitmesugused sünkretistlikud liikumised. Hiina religioosne ökosüsteem on suuteline vastu võtma ja assimileerima ka kaugemalt Läänest tulnu, nagu ta omal ajal võttis vastu ja assimileeris buddhismi.

Loomulikult suudab Kaug-lda ja Lõuna-Aasia assimileerida ka Jumala ja Kuradi. Mis saab Jumalast, kui ta kohaneb sealsetes põlistes ökosüsteemides, on raske öelda. Indias igatahes on tal ammu koht valmis ja ka Hiina buddhistidcle ei tee raskust Jahvele sobiva ökoniši leidmine. Kuradi saatust on minu meelest aga kergem ennustada. Kaug-Idas nagu Eestis ja mujal keskaegses Euroopas saab Kuradist lihtsalt Vanapagan.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon