Jumala vaenlased

BERNARD LEWIS

Ilmunud Vikerkaares 1995, nr 3

Viimase aja sündmused mõnedes islamimaailma osades on äratanud ellu mälestusi Iraani islamirevolutsioonist ja põhjustanud kartust, et ees on ootamas veel samasuguseid revolutsioone ja tekkimas uusi islami-fundamentalistlikke režiime, millel on samasugused tagajärjed kodu- ja välismaal. Eriti Lääne vaatlejad on kohkumusega meenutanud Iraani revolutsiooni metsikusi, kui inimesi hulgakaupa arreteeriti, mitmekesi koos kohtu alla anti ning mõnikord kõigest paari tunni möödudes hukati. Paljud olid sügavalt šokeeritud, et peamine viis poliitiliste vastaste kohtlemiseks oli hukkamine, komme, mis Läänemaailmas oli hüljatud juba aastasadade või vähemalt aastakümnete eest.

Sedalaadi metsikus, selline pööre kollektiivse kohtupidamise ja massihukkamiste poole ei ole siiski iseloomulik ei Iraanile ega islamile. See on aga väga iseloomulik revolutsioonidele. Neist kolmest komponendist – islam, revolutsioon ja Iraan – peaksime tähelepanu pöörama ennekõike toimunu revolutsioonilisele, mitte niivõrd islamlikule või iraanilikule aspektile. See ei tähenda muidugi, et selliseid asju poleks Iraani või islami ajaloos kunagi varem juhtunud. Iraani revolutsiooni alguspäevadel, Ameerika-vastase kampaania kõrgajal, oli üks sageli Ameerika Ühendriikide vastu esitatud süüdistusi see, et LKA oli õpetanud šahhi meestele piinamist ja repressioone. See kõlab umbes niisama, kui iraanlasi ja araablasi süüdistataks selles, et nemad on toonud Ameerika Ühendriikidesse karmid ärikombed.

Lähis-Idas on repressioonid ja vägivald olnud ikka laialt levinud, kuid massimõrvad mitte. Ja kuigi islami seadustik ja kohalikud poliitilised tavad on olnud väga karmid, pole ometigi kummaski midagi niisugust, mis õigustaks hiljuti nähtud poliitilisi massihukkamisi. Küll aga on niisugused sündmused olnud iseloomulikud revolutsioonilistele situatsioonidele niihästi Euroopas kui mujal ning Iraani revolutsiooni oleks mõistlik võrrelda just nendega. Edukad revolutsionäärid on sageli pidanud vajalikuks oma koduseid vastaseid suure arvul ja suure kiirusega kõrvaldada – harilikult suuremal arvul ja suurema kiirusega kui need türanniad, mille nad kukutasid ja asendasid. See nähtus on meile tuttav Prantsuse ja Vene revolutsioonide ajaloost. Isegi Lähis-Idas pärast 1908. aasta noortürklaste revolutsiooni – liberaalset konstitutsioonilist revolutsiooni, mis kukutas sultan Abdülhamit II legendaarse türannia – õnnestus noortürklastel kolme aastaga tappa rohkem türklasi kui vanadel türklastel eelnenud kolmekümne aastaga kokku.

*
Iraani revolutsioon on sellest traditsioonist kinni hoidnud ja tal on oma määratlus vaenlase kohta, keda hävitada. Varasemad revolutsioonid olid oma vaenlasi mitmeti määratlenud. Prantsuse revolutsioon määratles neid sotsiaalselt aristokraatidena, majanduslikult feodaalidena ja ideoloogiliselt reaktsionääridena, Vene revolutsioon – sotsiaalselt kodanlastena, majanduslikult kapitalistidena, ideoloogiliselt kontrrevolutsionääridena. Islamirevolutsionäärid ja nende eeskuju järgijad teistes islamimaades defineerivad oma vastaseid terminiga, mis katab ühtaegu nii sotsiaalset kui ideoloogilist aspekti  nad nimetavad neid Jumala vaenlasteks ja nende süüd maapealseks laostamiseks või kurjategemiseks (araabiakeelne vaste Koraanis fasad). Ja et ei tekiks kahtlust selle väljendi tähenduse suhtes, nimetatakse Jumala vaenlasi otsesõnu Saatana järgijateks ja Saatan ise, keda iseloomustatakse epiteediga “Suur”, samastatakse Ameerika Ühendriikidega.

Arvatavasti teame kõik, mida tähendab kurja teha, ja paljudel meist on otseseid kogemusi selle kohta. Usuradikaalid aga kasutavad seda väljendit tähistamaks seda, mida teised revolutsionäärid on nimetanud rõhumiseks või ekspluateerimiseks või – kui vaadelda “teaduslike” revolutsionääride sõnavara ebaõigeks poliitikaks. On ju üldteada, et mõningates ringkondades on levinud kentsakas usk, justkui oleks poliitika täppisteadus nagu matemaatika, kus igale probleemile on olemas vaid üks õige vastus ning kõik ülejäänud vastused on ebaõiged. See on pettekujutlus, väärteooria ja selle sunniviisiline rakendus on toonud väljendamatut viletsust miljonitele inimestele ning röövinud näiteks vene rahvalt ning rahvastelt, kelle üle venelased on valitsenud, peaaegu sajandi nende ajaloost. Islamirevolutsionääride keel Iraanis ja mujal osutab millelegi samasugusele – samasugune on nende usk õigesse poliitikasse, mis on muidugi Jumala poliitika, erinevalt teistsugusest poliitikast, mis on ebaõige ja seetõttu jumalavastane.

Pärast šahhi kukutamist 1979. aastal ja “vana režiimi” ning tema toetajate piiritlemist ja hukkamõistmist on sündmuste käik Iraanis järginud juba tuttavaid revolutsioonilisi malle. Revolutsionäärid kehtestasid terrori ja kannatasid selle all – hullemini kui Prantsusmaal, kuid mitte nii hullusti kui Venemaal. Nad seisid vastamisi välissekkumisega, said sellest jagu ja tekitasid endale laialdase rahvusvahelise kõlapinna, mille jaoks lõid vajalikud rahvusvahelised organisatsioonid. Neil on omad jakobiinid ja omad bolševikud, kellel on esimeste tuline entusiasm ja teiste jäigad veendumused ning mõlema halastamatu vägivaldsus. Varem või hiljem peavad nad arvatavasti andma teed mingisugusele restauratsioonile. Kuid enne seda võivad nad veel – kuigi see pole väga tõenäoline – sünnitada oma Napoleoni või Stalini, et Jumala vaenlaste vastases võitluses uusi tippe saavutada.

*
Termin “Jumala vaenlased”, mis esineb nii sageli Iraani revolutsiooni avaldustes, niihästi juriidilistes otsustes kui poliitilistes deklaratsioonides, võib tänapäeva ilmalikult meelestatud kõrvalseisjale tunduda väga imelikuna. Mõte, et Jumalal on vaenlasi ja et ta vajab inimeste abi oma vaenlaste kindlakstegemiseks ja kõrvaldamiseks, on raskesti mõistetav. Ometigi pole see kõik nii väga kummaline. Käsitus Jumala vaenlastest oli tuntud niihästi eelklassikalises kui klassikalises antiigis, nii Vanas kui Uues Testamendis, samuti Koraanis, ja tal on keskne koht kaasaegse radikaalse islami ideoloogias

See käsitus esineb mitmekesistes vormides. Vanad kreeklased tundsid mitmesuguseid jumalate vaenlasi. Üheks niisuguseks oli ülikangelane, kes esitas jumalaile väljakutse ja keda kujutati pigem soodsas valguses. Mõni teine tegelane oli jumalate vaenlane peamiselt sellepärast, et ta oli nende ohver, jumalate põlguse, viha ja kadeduse objekt, mitte vastane. Veel üks rühm koosnes titaanidest ja heerostest, kes olid astunud kosmilisse võitlusse jumalate vastu, või kes oma õnnetuseks läksid kaasa jumalate omavaheliste hukatuslike tülidega.

Selle kujutluse eriti asjakohane variant esineb Vana-Iraani dualistlikes usundites. Enamik islamieelse Iraani usunditest olid suuremal või vähemal määral dualistlikud, usuti mitte ühe, vaid kahe kosmilise jõu olemasolu. Zoroastriline kurat, erinevalt kristlikust või islami või juudi kuradist, ei olnud üks Jumala loodud olendeist, kes viib täide mingeid ülisalapäraseid Jumala ülesandeid, vaid hoopis iseseisev jõud, ülim kurjavägi, kes oli astunud kosmilisse võitlusse Jumala vastu. See uskumus mõjutas manihheismi ja teiste traditsioonide kaudu arvukaid kristlikke, muhameedlikke ja judaistlikke sekte. Kuigi manihheistlik religioon on peaaegu kadunud, kasutatakse siiani tema nime – tolle keeruka teoloogilise süsteemi seisukohalt mõneti ebaõiglaselt – , et tähistada lihtsakoelist vaatenurka, mis näeb maailma ja kõiki tema probleeme hea ja kurja vahelise lohutu võitlusena.

*
Ka Piiblis on mõned viited vaenlastele, kes pole muidugi jumalate vaenlased nagu Kreekas, vaid Jumala vaenlased. Üks näide on vahetegemine nende vahel, kes Jumalat armastavad, ja nende vahel, kes teda vihkavad, kusjuures arvatavasti on mõeldud viimaste all neid, kes Jumalat ei armasta. Jumal ütleb Teise Moosese Raamatu olulises kirjakohas: “Aga kui sa tõesti kuulad tema häält ja teed kõike, mis ma käsin, siis ma olen sinu vaenlaste vaenlane ja vastaste vastane!” (2Mo 23,22). Sama mõtet väljendatakse kirglikumalt ja isiklikumalt paljudes Taaveti lauludes. Koraanis määratletakse Jumala vaenlasi uskmatutena, kes on määratud põrgutulle (2.98; 41.19 ja 28), usklikke õpetatakse “külvama hirmu Jumala vaenlases ja oma vaenlases”. Kuid võitlus ei pea käima surma peale. “Kui vaenlane soovib rahu, siis soovi sina samuti rahu ja usu Jumala sisse”, kes oma kõiketeadmises pakub küllaldast kaitset kõigi trikkide vastu, mida vaenlane võib sepitseda (8.60-62). Ajaloo andmetel alistusid need, kes võitlesid Prohveti vastu, Prohvetile tema eluajal. Näib, et mõnede tänapäeva nn islamifundamentalistide jaoks ongi see ainus tähendus, mille pühakiri rahule annab.

Monoteistlike religioonide õpetuses ei ole Jumal see, kes kutsub inimkonda appi võitlema oma vaenlase vastu, vaid inimkond või õigemini mõni osa temast kutsub Jumala appi oma vaenlaste vastu, et Jumal võtaks mõned inimeste vaenlased oma vaenlasteks. Nad niiöelda värbavad Jumala, mitte Jumal ei värba neid nagu mõnes dualistlikus religioonis. Sama hoiak on ka uuel ajal tihti üle võetud, näiteks paljudes riigihümnides ja sõduripalvetes kutsutakse ja mõnikord isegi õpetatakse Jumalat hoidma meie kuningat, kuningannat, keisrit, tsaari, vabariiki või isamaad ja muidugi vaenama meie vaenlasi, neid Jumala enda vaenlasteks tehes.

Kristluse tekkeajal arendati Vanas Testamendis väljendatud käsitust tugevasti edasi. Kuna Jumala mõiste avardus, hõlmates ka Kristust, siis avardus ja omandas uue tähenduse ka Jumala vaenamise mõiste. Inimene võis nüüd olla mitte üksnes Jumala vaenlane, vaid ka Jumala solvaja ja teatud mõttes isegi Jumala tapja. Ja nii on varakristlike kirikuisade töödes sagedasi viiteid Jumala vaenlastele. Seda terminit, mida varemalt paganad kasutasid kristlaste kohta, hakkasid kristlased kasutama juutide ja ketserite kohta, kelles nähti Kristuse ja seega ka Jumala vaenlasi.

Islamis sai arusaam Jumala vaenlastest palju suurema tähtsuse. Muidugi on Koraan rangelt monoteistlik ja tunnustab ainult ühte Jumalat, ühtainsat universaalset jõudu. Koraani järgi käib inimese südames võitlus hea ja kurja vahel, Jumala käskude ja kiusaja vahel, kuid seda nähakse võitlusena, mis on määratud Jumala poolt, ja ka selle võitluse tulemus on Jumalast ette määratud. Seda võitlust mõistetakse inimkonna proovikivina ja erinevalt Vana-Iraani dualistlikest usunditest ei mängi inimene ise otsustavat osa hea võidus kurja üle. Kuid hoolimata islami monoteistlikkusest, mõjutasid islami arengu erinevaid etappe, nii nagu kristlust ja judaismigi, ka iraani dualistlikud käsitused kosmilisest heitlusest hea ja kurja, valguse ja pimeduse, korra ja kaose, Jumala ja tema kord kuradiks, kord Ibliseks, kord Saatanaks jne kutsutud vastase vahel.

Muslimite jaoks võis too hea ja kurja vaheline kosmiline võitlus võtta kergesti poliitilised või isegi sõjalised mõõtmed. Meenutagem, et Muhamed ei olnud ainult prohvet ja õpetaja, nagu teiste religioonide rajajad. Ta oli ka riigipea ja kogukonnajuht, valitseja ja sõjamees ning suureks impeeriumiks paisunud riigi rajaja. Niisiis haaras see võitlus üksikute usklike kõrval kaasa ka riike ja nende sõjavägesid. Kui islamisõdade, “Jumala jälgedes” peetavate pühade sõdade võitlejad võitlevad Jumala eest, siis järeldub loogiliselt, et nende vastased võitlevad Jumala vastu. Ja kuna Jumal on põhimõtteliselt islamiriigi suverään ja riigipea, siis koos Prohvetiga ja pärast Prohvetit koos kaliifide ja nende asehalduritega käsutab Jumal suveräänina ka sõjaväge. Sõjavägi on Jumala sõjavägi ja vaenlane on Jumala vaenlane. Jumala sõdurite kohus on saata Jumala vaenlased nii ruttu kui võimalik sinna, kus Jumal neid nuhtleks, see tähendab hauatagusesse ilma. Uskmatute vastu peetud arvukate pühade sõdade kroonikates järgneb teadetele muslimi surmast harilikult vormel “rahu olgu temaga” voi “Jumal, ole talle armuline”, kuid uskmatu vaenlase surmaga kaasneb fraas “Jumal, saada ta hing põrgusse”.

Jumala nimel ja Jumala vaenlaste vastu peeti pühasid sõdasid selleks, et uskmatud võtaksid omaks islami usu või alistuksid muslimite võimule. Kuid on veel üks vaenlane, kes on palju salakavalam ja ohtlikum kui islami piiride taga asuv võõras uskmatu. Selleks on usutaganeja, see, kes on kasvanud üles islami sees ja kel on muslimi nimi ja nägu, kuid kes on oma usu maha salanud ja tegutseb salamisi selle nimel, et seda seestpoolt hävitada. Juba keskajal arutasid mõned juristid džihaadi võimaluse üle renegaatlike režiimide vastu. Tänapäeva fundamentalistid on selle teooria arendanud välja revolutsiooniideoloogiaks. Sadati mõrvarid ja Iraani monarhia hävitajad uskusid, et nad osalevad pühas võitluses usust taganenud valitsejate vastu ja režiimide vastu, mis on hüljanud Jumala ilmutuse ning tahavad salata maha Jumala seadust, et asendada see Läänelt kopeeritud uute seaduste ja uute kommetega.

*
Jumala vaenlase arhetüüp on muidugi Saatan, kes esineb Koraanis tihti ja kelle eest seal usklikke sageli hoiatatakse. Islami Vabariigi demonoloogias on Saatanale antud konkreetne nimi ja asukoht läänepoolkeral. Muslimi pühakirjas ja pärimuses väljendab Saatan oma vaenu Jumala vastu nii, et püüab pidevalt Jumala rahvaid eksiteele viia. Aadama ja Eeva kiusatusest saati pole ta kunagi sellest kurjast ettevõtmisest loobunud. Koraani viimases suuras, mis esimese suura kõrval on muslimite seas kõige enam tuntud ja korratud, seisab kirjas: “Ma otsin pelgupaika inimeste isanda, inimeste kuninga, inimeste Jumala juures sosistaja taanduja eest, kes sosistab inimeste südamesse…”

Homeini ja teiste islamifundamentalismi ideoloogide kirjutistest selgub, et nende meelest on Ameerika kultuuri võrgutav külgetõmme märksa suuremaks ohuks nende poolt õigeks peetavale usule ja õigele teele kui Ameerika valitsuste mistahes vaenulikud teod. Kuulutades Ameerika Suureks Saatanaks maksis kadunud ajatolla tollele võrgutavale külgetõmbele tahtmatult lõivu.

Nii uuel ajal kui keskajal on muslimite seas – nii nagu ka kristlaste ja juutide hulgas – olnud rohkem neid, kes on soovinud oma tülisid näha vähem apokalüptilises valguses ja vastavalt sellele ka käitunud. Inimlike asjade pärast võitlevate inimestest vastaste vahel on võimalik dialoog ja kompromiss ja, nagu Araabia-Iisraeli rahukõnelused on näidanud, isegi väljavaated rahule. Jumala tahte isehakanud täideviijate jaoks aga sellist väljavaadet pole.

Sest nende võitlus, kes sõdivad Jumala vaenlaste vastu, võib lõppeda ainult surma või võiduga. Nad usuvad, et Jumala nimel langemise eest lubab pühakiri neile kirjeldamatut tasu teises ilmas. Võidu puhul tagab aga sama autoriteet neile alistatud inimeste ja valduste üle kaugelt suuremaid õigusi kui üheski moodsas ilmalikus seaduses ette nähtud. Niisuguses sõjas ei saa muidugi olla mingisugust rahu, veelgi vähem saab seal olla head tahet – on ainult lõputu võitlus, kuni hea lõpliku võiduni kurja üle, Jumala võiduni Saatana üle. Parimal juhul võib sõda katkeda vaherahudeks – taktikalisteks pausideks kuni ajani, mil on sobiv ja kasulik jätkata Jumalast määratud võitlust. Rahu ja koos sellega hea tahe võivad mõjule pääseda alles siis, kui need, kes peavad end Jumala sõduriteks või Jumala parteiks, on valmis oma vastast ja konflikti sihti teisiti määratlema.

Kuni nad seda teevad – nagu kõik niisugused liikumised minevikus on varem või hiljem teinud –, võiksid kõikide uskude mittefanaatilised järgijad kokku leppida selles, et kui Jumalale tõepoolest teevad tüli inimestest vaenlased, siis kõige kahjulikumad on need, kes määrivad Jumala nime, kujutades teda pantvangivõtjate ja palgamõrtsukate kaitsjana, jumalusena, kelle rõõmusõnumiks on vihkamine ja verevalamine ja kelle suurust võib kuulutada, tappes rahulikke võõraid – noori ja vanu, mehi ja naisi – pommide, püsside ning kööginugadega.

Ilmunud: The New York Review of Books, 25. märts 1993

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon