Luba tappa

Bernard Lewis

Ilmunud Vikerkaares 2001, nr 11–12

23. veebruaril 1998. aastal avaldas Londonis ilmuv araabia ajaleht Al-Quds al-Arabi “täielikul kujul Ülemaailmse Islamirinde üleskutse pühaks sõjaks juutide ja ristisõdijate vastu”. Ajalehe väitel oli see poliitiline avaldus saabunud neile faksi teel ja sellele olid alla kirjutanud Usama bin Ladin – Saudi Araabia rahamees, keda Ühendriigid on süüdistanud pommiplahvatuste organiseerimises oma Ida-Aafrika saatkondades 1998. aasta augustis, – ning Egiptuse, Pakistani ja Bangladeshi islamistlike relvarühmituste juhid. See avaldus – hunnitu palake sõnaosavat, paiguti isegi poeetilist araabia proosat – toob päevavalgele ajalooversiooni, mis on enamikule Lääne inimestest harjumatu. Bin Ladini rahulolematuse põhjused pole paljude jaoks kaugeltki ootuspärased.

Avaldus algab sissejuhatusega, kus tsiteeritakse mõnd sõjakamat lõiku Koraanist ja prohvet Muhamedilt. Ja jätkub siis: “Sestsaadik kui Jumal pani paika Araabia poolsaare, lõi kõrbe ja ümbritses selle meredega, pole sellele eales osaks saanud niisugust häda nagu nüüd need ristisõdijate väehulgad, mis on seal laiali levinud nagu rohutirtsuparv, tunglevad selle pinnal, õgivad selle vilju ja hävitavad selle haljast taimestikku; nii sünnib ajal, mil uskmatud rahvad ründavad muslimeid nagu näljased lõunastajad toiduliuda.”

Edasi räägitakse vajadusest niisugust olukorda enesele teadvustada ja asuda tegutsema selle parandamiseks. Tõsiasjad, seisab avalduses, on igaühele teada ja need võib jaotada kolme rühma: “Esiteks – juba rohkem kui seitse aastat okupeerivad Ühendriigid islamimaade pühimaid paiku, Araabiat, röövivad selle rikkusi, kamandavad selle valitsejaid, alandavad selle rahvast, ohustavad selle naabreid ja on muutnud oma baasid Poolsaarel löögirusikaks naabruses elavate islamirahvaste vastu.

Kui varem ongi mõned kahelnud selle okupatsiooni tõelises olemuses, siis nüüd on kogu araabia rahvas sellest aru saanud.

Selle kohta polegi vaja paremat tõendust kui Ameerika jätkuv agressioon Iraagi rahva vastu, mis lähtub Araabiast, ehkki siinsed valitsejad vastustavad oma territooriumi ärakasutamist niisugustel eesmärkidel, kuid nad on jõuetud.

Teiseks – hoolimata määratust hävitustööst, mis Iraagi rahvale on ristisõdijate-juutide liidu käe läbi osaks saanud, ja kohutavast hukkunute hulgast, keda on juba üle miljoni, kõigest sellest hoolimata püüavad ameeriklased oma õudset tapatööd korrata. Näib, et pikast blokaadist, mis järgnes raevukale sõjale, lõhestus- ja purustustööst neile ei piisa. Ja nii on nad tulnud nüüd taas, et hävitada lõplikult seda, mis on sellest rahvast veel järele jäänud, ning alandada tema muslimeist naabreid.

Kolmandaks – ameeriklaste eesmärgid neis sõjus on usulised ja majanduslikud, kuid nende sihiks on ka aidata juutide riigikesel juhtida tähelepanu eemale sellelt, et juudid okupeerivad Jeruusalemma ja tapavad seal muslimeid. Ei ole paremat tõendust kõige selle kohta kui nende himu purustada Iraak, kõige võimsam naabruskonna araabia riikidest, ja nende püüe tükeldada kõik regiooni riigid – Iraak, Saudi Araabia, Egiptus, Sudaan – tähtsusetuiks riigikesteks, et siis nende lõhestatuse ja nõrkuse kaudu tagada Iisraeli ellujäämine ja ristisõdijate hukatusttoova okupatsiooni jätkumine araabia mais.”

Tegelikult tähendavad need kuritööd, öeldakse avalduses, “ameeriklaste selget sõjakuulutust Jumalale, tema Prohvetile ja muslimeile”. Läbi sajandite olevat ulama – vaimulikkond, kellele islami teoloogia ja seaduste (šariaadi) vallas kuulub kõrgeim autoriteet – säärases olukorras üksmeelselt otsustanud, et kui vaenlased ründavad muslimite maid, saab džihaadist iga muslimi isiklik kohus.

Ulama mõistetekeeles võivad usust tulenevad kohustused olla kas kollektiivsed, olles mõeldud täitmiseks kogukonnale kui tervikule, või siis isiklikud, lasudes igal üksikul muslimil. Ründesõjas on džihaadi-kohustus kollektiivne ning selle võivad täita vabatahtlikud ja elukutselised sõdalased. Ent kui muslimi kogukond on sunnitud end kaitsma, saab džihaadist igaühe individuaalne kohustus.

Viidanud veel mitmele islamiautoriteedile, asuvad allakirjutanud oma deklaratsiooni viimase ja kõige tähtsama osa, fatwa ehk otsuse juurde. See määrab, et: “Iga muslim, kel vähegi võimalik, on isiklikult kohustatud tapma ameeriklasi ja nende liitlasi, nii eraisikuid kui sõjaväelasi, igal maal, kus see võimalik, kuni Aqsa mošee [Jeruusalemmas] ja Harami mošee [Mekas] on vabastatud nende haardest ja kuni nende puruks löödud ja murtud tiibadega sõjaväed pagevad kõigilt islamimailt ega ole enam suutelised ühtegi muslimit ohustama.”

Tsiteerinud paari asjakohast värssi Koraanist, jätkab dokument: “Jumala loaga kutsume üles iga muslimit, kes usub Jumalat ja soovib tasumist, võtma kuulda Jumala käsku ja tapma ameeriklasi ja röövima nende vara, kus iganes ta neid leiab ja kus iganes saab. Samamoodi kutsume muslimite ulama‘t ja valitsejaid ja noorsugu ja sõdureid alustama rünnakuid Ameerika saatanavägede ja nendega liitunud Saatana abiliste vastu.”

Avaldus lõpeb veel mõne islami pühakirjatsitaadiga.

Uskmatud

Bin Ladini arusaam, et Lahesõda oli Ameerika agressioon Iraagi vastu, võib paista pisut veider, kuid on islamimaailmas laialt levinud – ehkki mitte üldiselt omaks võetud. Ükskõik mis usku ususõdalaste jaoks on õigus ikka omausuliste poolel ja uskmatud on alati eksiteel, olgu asjaosalised ja nende kokkupõrkega seonduvad seigad millised tahes.

Kolm avalduses loetletud tülipiirkonda – Araabia poolsaar, Iraak ja Jeruusalemm –, on tuttavad igaühele, kes Lähis-Ida sündmusi silmas on pidanud. Ootamatum võib aga olla nende tähtsusjärjekord ja tunderõhk.

On üks asjaolu, mida me siin Läänes vahel unustama kipume, kuid mis on üldteada neile, kes on tuttavad islami ajaloo ja kirjasõnaga: Araabia on muslimitele püha maa par excellence – Meka, kus Prohvet sündis; Mediina, kus ta esimese islamiriigi rajas; ja Hedžas, mille rahvas oli esimene, kes uue usu ümber koondus ja selle peamiseks kandjaks sai. Muhamed elas ja suri Araabias, nagu ka neli esimest kaliifi, tema otsest järeltulijat islamikogukonna juhi kohal.

Pärast lühikest vahepala Süürias sai seejärel islamimaailma keskuseks ja tema suursündmuste toimumiskohaks Iraak, kalifaadi keskus poole aastatuhande jooksul. Muslimite seisukohalt ei saa kunagi lõplikult loobuda ühestki tükikesest maast, mis eales islami valdustele liidetud, aga Araabia ja Iraak pole oma tähenduselt ses suhtes üldse mitte millegagi võrreldavad. Klassikalised araabia ajaloolased jutustavad, et aastal 20 pärast hidžrat (Muhamedi minekut Mekast Mediinasse), s.o 641. aastal kristliku ajaarvamise järgi, otsustas kaliif Umar, et juudid ja kristlased tuleb Araabiast eemaldada, täitmaks nii korraldust, mille Prohvet oli toonud kuuldavale oma surivoodil: “Ärgu olgu Araabias kaht usku.” Küsimus puudutas Khaybari oaasi juute põhjas ja Najrani kristlasi lõunas. Mõlemad olid põlised ja sügavalt juurdunud kogukonnad, araablased nii oma keelelt, kultuurilt kui eluviisidelt, erinedes ülejäänuist üksnes usu poolest.

Mõned varasemad autoriteedid olid selle ütluse omistamist Prohvetile vaidlustanud. Kuid üldiselt peeti seda autentseks ja Umar viis selle ellu. Selline usuvähemuste väljaajamine on islami ajaloos väga harukordne juhtum – erinevalt keskaja ristiusumaadest, kus juutide ja (Hispaania tagasivallutamise järel) muslimite minemakihutamised olid tavalised ja sagedad. Võrreldes vastavate nähtustega Euroopas sisaldas Umari otsus piiranguid ja osutas kaastunnet. See ei käinud Lõuna- ja Kagu-Araabia kohta, sest neid ei peetud islami püha maa osaks.

Ja erinevalt Hispaaniast ja teistest Euroopa maadest pagendatud juutidest ja muslimeist, kes olid sunnitud otsima varjupaika kust iganes, loovutati Araabia juutidele ja kristlastele teatud kindlad maa-alad, kuhu ümber asuda: juutidele Süürias ja kristlastele Iraagis. Ümberasustamine ise ei olnud järsk, vaid pigem järkjärguline, ning on teateid juutide ja kristlaste viibimisest Khaybaris ja Najranis ka veel mõnda aega pärast Umari edikti.

Kuid Umari otsus oli lõplik ja pöördumatu ning sellest ajast peale on Al-Hijāzi püha maa olnud mittemuslimitele keelatud. Vastavalt islami juriidika Hanbali koolkonnale, millest lähtuvad nii saudid kui ka nüüdse sõjakuulutuse autorid, on ränk süütegu juba seegi, kui mittemuslim oma jala pühitsetud pinnale tõstab. Kuningriigi ülejäänudki osades salliti mittemuslimeid üksnes kui ajutisi külalisi ning neil ei olnud seal lubatud alalist elamist sisse seada ega oma usukombeid harrastada.

Ristisõdade ajalugu pakub ilmeka näite, kui erinev tähtsus oli islami arusaamades Araabial võrreldes muude paikadega. Jeruusalemma vallutamine ristisõdijate poolt 1099. aastal tähendas ristiusumaade triumfi ja katastroofi linna juutidele. Aga araabia historiograafia järgi otsustades äratas see sündmus regioonis üpris kasinat huvi. Kohalike muslimite abipalved Damaskusesse ja Bagdadi jäid vastuseta ning vastrajatud ristisõdijate riigikesed Antiookiast Jeruusalemmani sobitusid peagi Levandi poliitilistesse mängudesse, mille kristlike ja muslimi valitsejate vahel kujunesid välja keerukad liitlas- ja rivaliteedisuhted.

Suur vastu-ristiretk, mis lõpuks ristisõdijad merre paiskas, algas alles ligi sajand hiljem. Selle otseseks ajendiks sai röövimisega tegeleva ristisõdijatepealiku Renaud de Châtilloni tegevus, kelle valduses oli aastail 1176–1187 Keraki kindlus Lõuna-Jordaanias ning kes kasutas seda reaks rüüsteretkedeks muslimite karavanide ja kaubandusliku läbikäimise vastu naaberregioonides, kaasa arvatud Hedžases. Ristisõdade ajaloo uurijatel on ilmselt õigus, kui nad arvavad, et Renaud’ motiivid olid peamiselt majanduslikku laadi – saagiiha. Aga muslimid nägid tema röövkäikudes provokatsiooni, islami pühapaikade vastu suunatud väljakutset. Rikkudes kokkuleppet Jeruusalemma ristisõdijast kuninga ja islamiusuliste juhi Saladini vahel, ründas ja rüüstas Renaud de Châtillon 1182. aastal taas muslimi karavane, sealhulgas üht Mekasse suunduvate palverändurite oma. Muslimite vaatekohast aga isegi nurjatum oli see, et ta ohustas ka Araabiat ja sooritas kurikuulsa piraatretke Punasele merele, millega käisid kaasas ründed muslimite laevaliikluse ja Hedžase sadamate vastu, mis teenindasid Mekat ja Mediinat. Raevunud Saladin kuulutas ristisõdijate vastu välja džihaadi.

Õigusega ülistati ja imetleti Saladini isegi kristlikus Euroopas tema rüütellikkuse ja suuremeelse ümberkäimise pärast võidetud vaenlastega. Renaud de Châtillonile tema suuremeelsus ei laienenud. Suur araabia ajaloolane Ibn al-Asir kirjutas, et Saladin öelnuvat: “Kaks korda olen andnud pühaliku tõotuse ta tappa, kui ta minu kätte peaks sattuma; ükskord siis, kui ta püüdis marssida Meka ja Mediina peale, ja uuesti siis, kui ta äraandlikult karavani hõivas.” Pärast oma suurvõitu, kui vangi oli langenud palju ristisõdijate valitsejaid ja pealikuid, eraldas Saladin Renaud de Châtilloni teistest ja raius tal omaenese käega pea maha.

Pärast džihaadi edu ja Jeruusalemma tagasivõitmist paistsid Saladin ja ta järeltulijad linna vastu huvi kaotavat. 1229. aastal isegi loovutas üks neist Jeruusalemma keiser Friedrich II-le osana üldisest kompromisskokkuleppest islamiusuliste valitseja ja ristisõdijate vahel. Muslimid võtsid Jeruusalemm uuesti tagasi 1244. aastal, pärast seda kui ristisõdijad olid püüdnud teha sellest ainuüksi kristlaste linna. Lõpptulemusena sai sellest väike provintsilinn. Laiem huvi Jeruusalemma vastu tärkas taas alles 19. sajandil, kõigepealt seoses Euroopa suurvõimude nääklustega selle üle, kellele peaks kuuluma õigus hooldada ja hallata ristiusu pühapaiku, ning seejärel juutide uute sisserännulainete tõttu alates 1882. aastast.

Araabias tajuti taas uskmatute-ohtu 18. sajandil, kui Euroopa suurvõimud kinnitasid kanda Lõuna-Aasias ja poolsaare rannikule ilmusid taas kristlaste laevad. Sellest tingitud pahameel oli vähemalt üks algeid usulises uuestisünnis, mida Araabias innustas puritaanlik vahhabiitide liikumine ja mille eesotsas seisis Saudide valitsejasugu, nüüdisaegse Saudi Araabia riigi rajajad. Ajal, mil Kesk-Idas valitsesid Inglismaa ja Prantsusmaa, kehtis nende impeeriumide võim Iraagis, Süürias, Palestiinas, Egiptuses ja Sudaanis. Nad näkitsesid Araabia servaalade kallal, Adenis ja Pärsia lahe “lepingulistes” šeigiriikides, kuid olid küllalt targad, et hoiduda sõjaliselt sekkumast poolsaare asjadesse ja teha seda poliitiliseltki võimalikult vähesel määral.

Nafta muutis selle sekkumisastme täiesti teistsuguseks ja Lääne, eeskätt ameeriklaste suurenev kohalolu hakkas ümber kujundama Araabia elu kõiki aspekte. Kaua aega oli omamoodi usulise karantiini-ala otstarvet täitnud Punase mere äärne sadamalinn Jiddah, kus välismaa diplomaatidel, konsulaar- ja kaubandusesindajatel oli lubatud elada. Nafta avastamine ja kasutuselevõtt – ning selle tagajärjel Saudide pealinna Ar-Riyādi paisumine väikesest oaasilinnakesest suureks metropoliks – tõi kaasa välismaalaste märkimisväärse sissevoolu. Nende sealolek, mida paljud siiamaani võtavad kui pühaduseteotust, pani mulda kasvavate vimmameeleolude seemned.

Niikaua kui välismaine sekkumine oli ainuüksi majanduslik ja hüvitus selle eest enam kui küllaldane, leevendamaks iga nurinat, võis tulnukate kohalolu taluda. Aga viimastel aastatel on mõlemas asjas aset leidnud muutus. Seoses naftahindade langusega ning rahvaarvu ja väljaminekute kasvuga pole hüvitus enam piisav ning rahulolematuid on rohkem ja nad on häälekamad. Ega ole ka sekkumine piirdunud enam majandustegevusega. Iraani revolutsioon ja Saddam Husseini sõjad on lisanud välismaalaste sekkumisele poliitilise ja sõjalise mõõtme ning on andnud mõningat usutavust ikka sagedamini kostvatele hüüetele: “Imperialism!” Kui asjasse on segatud nende püha maa, kalduvad paljud muslimid määratlema võitlust – ja vahel ka vaenlast – usumõistete keeles, ning näevad Ameerika vägedes, mis saadeti vabastama Kuveiti ja kaitsma Saudi Araabiat Saddam Husseini eest, uskmatuid sissetungijaid ja okupante. Säärast ettekujutust tugevdab see, et Ameerikale kuulub konkurentsitu esikoht uskmatu maailma jõudude seas.

Travestiad

Enamiku ameeriklaste silmis on see sõjakuulutus travestia, mis Ameerika kohalolu Araabias jämedalt moonutab. Neil tuleks teada, et paljude – võib-olla enamiku – muslimite silmis on see avaldus samuti travestia, mis groteskselt moonutab islami olemust ja isegi selle džihaadi-õpetust. Koraan ei räägi üksnes sõjast, vaid ka rahust. Sajad tuhanded traditsioonid ja ütlused, mida erisuguse usaldusväärsusmääraga on Prohvetile omistatud ja mida ulama on mitmel eri viisil tõlgendanud, jätavad avatuks laia võimalustevälja. Sõ- jakas ja vägivallale kutsuv tõlgendus on üks paljude seas. Traktaadid šariaadi õigusnormidest sisaldavad tavaliselt peatüki džihaadi kohta, kus viimast käsitatakse sõjalises tähenduses regulaarse sõjategevusena uskmatute ja usutaganejate vastu. Kuid need traktaadid nõuavad korrakohast käitumist ja austust sõjapidamisreeglite vastu näiteks selliseis asjus nagu vaenutegevuse alustamine ja lõpetamine või siis selles, kuidas kohelda neid, kes lahingutegevusest osa ei võta, ja vange, rääkimata diplomaatilistest sõnumitoojatest. Samuti arutlevad juristid neis – mõnikord omavahel lahkarvamusele jäädes – parajasti päevakorral olevate sõjapidamisviiside üle. Mõned lubavad, mõned piiravad ja mõned taunivad heitemasinate ja mürginoolte kasutamist ning vaenlase veevarude mürgitamist – keskaja rakett- ja keemiarelvi –, pidades silmas valimatuid inimohvreid, mida need sõjapidamisviisid paratamatult põhjustavad. Ühelgi puhul aga isegi ei võeta kaalumisele huupi-tapatööd asjasse segamata kõrvalseisjate kallal.

Ometi on mõned muslimid valmis heaks kiitma ja vähesed ka ellu viima oma usu niisugust äärmuslikku tõlgendust, nagu see kõnealuses avalduses ilmneb. Terrorismiks ongi vaja vaid väheseid. Ilmselt tuleb Läänel kaitsta end kõigi vahenditega, mis tõhusaks osutuvad. Aga kavandades strateegiaid võitluseks terroristidega, oleks kindlasti kasulik mõista ka jõude, mis neid tagant tõukavad.

Inglise keelest tõlkinud Kajar Pruul

Bernard Lewis, License to kill. Foreign Affairs november-detsember 1998.

BERNARD LEWIS õpetas 1938-1974 islami ajalugu jm Londoni Ülikooli Oriendi- ja Aafrika-instituudis, seejärel USAs Princetoni ülikoolis. Alates 1986. aastast on Princetonis emeriitprofessor Lähis-Ida uuringute alal. Oma teadlaseteed kirjeldab ta ise järgmiselt: “Mu kõige varasemaks huviaineks oli islami ajalugu keskajal, eriti sellised usuliikumised nagu ismailiidid ja assassiinid. [Teise maailma]sõja aastad äratasid ja ergutasid huvi kaasaegse Lähis-Ida vastu, mille olen säilitanud tänini. Veidi hiljem sai mu peamiseks uurimisobjektiks Osmanite impeeriumi ajalugu. Praegu püüan kõiki kolme omavahel siduda, uurides Euroopa ja islamimaailma vaheliste suhete ajalugu Osmanitest kuni nüüdisajani.” Lewise olulisemaid teoseid: The Arabs in History (1950), The Emergence of Modern Turkey (1961), The Assassins (1967), The Muslim Discovery of Europe (1982), The Political Language of Islam (1988), Race and Slavery in the Middle East: An Historical Enquiry (1990), Islam and the West (1993), Islam in History (2. tr 1993), The Shaping of the Modern Middle East (1994), Cultures in Conflict (1994), The Middle East: A Brief History of the Last 2,000 Years (1995), The Future of the Middle East (1997), The Multiple Identities of the Middle East (1998), A Middle East Mosaic: Fragments of Life, Letters and Jistory (2000). Vikerkaares (1995, nr 3) on varem ilmunud tõlge Lewise artiklist “Jumala vaenlased”, mis vaatleb üht motiivi Iraani islamirevolutsiooni keelekasutuses ja selle ajaloolisi juuri.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon