Maikuu lugemissoovitused: külaliste voor

Seekord kutsusime lugemissoovitusi jagama külalisesinejad: Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski, antropoloogi Jaana Davidjantsi (kelle artiklit Süüria hüvastijätutviitidest võite lugeda viimasest Vikerkaarest), ERRi uudistejuhi Anvar Samosti ja Eesti Ekspressi ajakirjaniku Mikk Salu. Tänud kõigile!

Erkki Bahovski:

USA president Donald Trump teeb üle ilma igasugu tükke. Taganemine Iraani tuumakokkuleppest ja samal ajal lähenemine Põhja-Koreale on ühe pusle kaks tükki. Enamik aga tahaks ilmselt küsida, millal ta Valgest Majast lahkub. Aga kui ei lahkugi kohe? Või kui lahkubki, siis äkki tuleb asemele keegi hullem? Säärasele võimalusele viitavad Harvardi professorid Steven Levitsky ja Daniel Ziblatt oma raamatus „How Democracies Die“ ehk siis tegemist on katsega näidata, kuidas kaovad demokraatiad ja asemele tulevad autokraatiad.

Ennekõike keskendub see raamat Ameerika Ühendriikidele. USAs on veel demokraatia, kinnitavad autorid, kuid tasub olla mures. Miks? Vastupidiselt paljudele analüütikutele ja mõtlejatele ei jää Levitsky ja Ziblatt kinni president Donald Trumpi isikusse, vaid analüüsivad USAs aset leidnud muutusi laiemalt. Ja järeldused on lohutud – Trumpi valimisvõit polnud mingi erand või hälve, vaid pigem USA ühiskonna arengu loogiline lõpptulemus.

Mis on siis vahepeal USAs juhtunud? Levitsky ja Ziblatt näitavad eredate näidete abil, kuidas USAd kordamööda valitsevad demokraadid ja vabariiklased on astunud välja kokkuleppimata normide maailmast ja peavad teineteist nüüd vastaste asemel vaenlasteks. USAs oli hulk härrasmeeste kokkuleppeid, mis polnud otseselt seadusega reguleeritud, kuid millest kinni peeti. Nüüd on selline olukord muutumas pigem mälestuseks.

Ent raamatu väärtus seisnebki selles, et autorid üksnes ei vaatle juhtunut, vaid pakuvad välja ka põhjuse. Asi on USA ajaloos – kui kodusõda küll lõpetas ametlikult orjuse, jäi lõunaosariikideks sajaks aastaks sisuliselt alles segregatsioonipoliitika ning afroameeriklastel puudusid tegelikult kodanikuõigused. Selline olukord aga andis mõlemale poliitilisele parteile võimaluse püüda peamiselt valgete hääli ja valimisvõitlus ei olnud elu ja surma küsimus. Poliitiline mäng käis siiski siidkinnastes.

Ent afroameeriklaste hääle kõlavamaks muutumine valimistel pluss teiste rasside ja rahvuste tulek USAsse muutis valimispilti. Vabariiklastele jäi valge mehe kaitsmine ning demokraadid said endale ülejäänud (see on muidugi lihtsustus, aga peajooned on sellised). Valimisvõitluse muutumine rassi- ja tihti ka keelepõhiseks välistasid aga senised härrasmeeste kokkulepped ning alates 1960. aastate keskpaiku ongi Ameerika ühiskond liikunud järjest enam lõhenemise suunas.

Seega ei maksa autorite arvates eeldada, et kui Donald Trump peaks Valgest Majast lahkuma, taastuks endine olukord. Võib tulla ka hullem president, hoiatavad autorid ja pakuvad välja võimalusena, et kumbki pool peaks teisega demokraatia nimel siiski kokku leppima. Kuidas täpselt aga see aset leiab, seda me ei näe. Nii et USA ei pruugi olla enam demokraatia kants ja vabaduse majakas.

Vandenõuteooriatest kubisevas Eestis tasuks lugeda Briti menuajaloolase Niall Fergusoni raamatut „The Square and the Tower: Networks and Power, from the Freemasons to Facebook“. Kui vandenõuteoreetikud on veendunud, et maailma juhivad kas juudid, üleilmne kartell, illuminaadid, George Soros või keegi veel, siis Ferguson näitab nende teooriate paikapidamatust, ent lisab, et maailmas on tõesti võrgustikke, mis meid mõjutavad. Raamat oli kirjutatud enne Facebooki/Cambridge Analytica skandaali ja siin saab Ferguson endale prohvetipaberid, sest näitas, kuidas Facebook, Google ja teised netihiiud meid võrgustavad, olles ise samas monopoolses seisundis. Väga mõtlemapanev. Kuid raamatu põhiidee – Siena keskväljakult saadud torni ja turuplatsi metafoor – on selles, et kui võim on vertikaalne nagu torn, saab see olla ka horisontaalne nagu turuplats.

Vandenõuteooriatest ei jää kaugele luure – või peaks ütlema, et need teooriad on luure üks osa ja toodang. Nõnda on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Ivo Juurvee EV100 raames üllitanud raamatu „100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis“. Raamatus ei ole toodud allikate loetelu, kuid raamatu esitlusel peetud paneelis Viru hotelli Valuutabaaris (kas noorem põlvkond saab üldse aru, mida tähendab sõna „valuutabaar“?) olid kohal Välisluureameti ja Sõjaväeluure juht ning Kaitsepolitsei asejuht, mis näitab raamatule osutatud tähelepanu. Eks ole raamatus ka seni avaldamata fakte ja raamatu tekstist aimub mitmeid intervjuusid. Juurvee raamat on huvitavas unisoonis samal ajal loetud teise, lääne ühe parima Vene analüütiku Mark Galeotti raamatuga „The Vory: Russia’s Super Mafia“. Kui Juurvee vaid küsib, kas Eston Kohveri röövimine 2014. aastal võis olla Venemaa sõnum, siis Galeottil on oma Eesti jt julgeolekuallikatele tuginedes ka seletus: Kohveri röövimine olla olnud FSB vastuoperatsioon, sest Kohver uuris just salasigarettide smugeldamist ja FSB oli ise asjaga seotud, kuid mitte iseenda rikastamiseks, vaid Euroopas tehtavate infooperatsioonide rahastamiseks. Eestist on Galeotti raamatus muljetavaldavalt palju juttu, kuid ma usun millegipärast, et need, kes on lugenud Aleksandr SolženitsõniGulagi arhipelaagi“ väga palju uut varaste maailma kohta ei leia. Ent raamat on väärtuslik kaasaegse Venemaa mõistmise seisukohalt ja paljastab tõesti, kui suur võrgustik Galeottil on teksti kirjutamisel abiks olnud.

Jaana Davidjants:

Lugemissoovitused on inspireeritud Vikerkaare viimasest, sotsiaalmeedia- ja ühiskonnateemalisest numbrist.

Uudiste tulevikust. Kui juba Vietnami sõja ajal räägiti uuest intiimsustasandist kaugete konfliktide jälgimisel ning tänapäeval on kõne all sotsiaalmeedia roll sõdade ja katastroofide kajastamisel, siis mida tähendaks saada osa Süüria kodusõjast või sündmustest Gazas läbi liitreaalsuse?

Kui väide, „oma silmaga nägin“ ei ole kunagi suurt kaalu omanud, siis tulevikus võib see üldse käibest kaduda. Mõned nädalad tagasi ilmus Buzzfeedis video, milles saab näha Obamat arutlemas internetis levivate ohtude üle. Endine USA president nimetab Donald Trumpi sõnaga „dipshit“ ning ütleb video lõppu „stay woke, bitches“. Video osutus lähimal vaatlusel võltsinguks – see on toodetud, kasutades tarkvara Fakeapp, Obama hääle taga on USA koomik ja režissöör Jordan Peele. Kui sedalaadi videod näevad praegu veel üsna kohmakad välja, siis koos tehnoloogia arenguga ei ole arvatavasti kaugel päev, mil tarkvara muutub täpsemaks ning videod tunduvad täiesti „päris“.

Neuroteadlane Molly Crockett, kelle uurimistöös on ühendatud psühholoogia, neuroteadus ja filosoofia, vaatleb, kuidas on muutunud meelepaha väljendamine ning levimine internetiajastul. Kui väärtegijate karistamine arenes välja väikeste kogukondade kontekstis, siis nüüd on see laialt levinud massiivsetes veebikogukondades. Crockett vaatleb, millised on sedalaadi muudatuste psühholoogilised ja sotsiaalsed tagajärjed, samuti kuidas online-platvormid sedalaadi materjali propageerivad ning selle pealt tulu teenivad. Crocketti loeng Oxfordi ülikoolis (video).

Kui internetist väsimus peale tuleb, võib alati midagi Rebeca Solnitilt lugeda. Autor, kes oma raamatuga „Men Explain Things to Me“ populariseeris sõna „mansplaining”, on kirjutanud ka näiteks jalutamisest. Oma raamatus „Wanderlust: A History of Walking” käsitleb Solnit kõndimise erinevaid tahke, näiteks selle bioloogilisi aspekte, vaatleb kõndimise rolli religioonis (näiteks palverännakud), poliitilises osaluses (näiteks demonstratsioonid), naiste ning meeste erinevad suhet avaliku ruumiga. Raamatut on võrreldud hea jalutuskäiguga.

Lisaks veel Andrew Sculli huvitav ja põhjalik lugu empaatiast.

Hiljuti suri tuntud Lähi-Ida uurinud teadlane Bernard Lewis. Lewist on portreteeritud nii uuendusmeelse ajaloolasena, kes uuris ja õpetas Araabia ajalugu, kui ka vanameelse orientalistina, kellelaadsetest kirjutas näiteks Edward Said. Edward Saidi ja Bernard Lewise tulist kirjavahetust aastast 1982 saab lugeda näiteks siin. Kui keegi peaks orientalismi vastu suuremat huvi tundma, siis Dr Sayan Chattopadhyay India Kanpuri Tehnoloogia Instituudist räägib oma videoloengutes postkoloniaalteooria alustalad kenasti lahti. Läbi käivad kõik tähtsamad autorid nagu Edward Said, Gayatri C. Spivak, Homi K. Bhabha, juttu tuleb ka näiteks Joseph Conradi “Pimeduse südamest“ ning Chinua Achebe raamatust „Things Fall Apart“.

Mikk Salu:

Bari Weiss portreteerib New York Timesis seltskonda arvajaid, ajakirjanikke, õppejõude – Sam Harris, Heather Heying, Eric Weinstein, Bret Weinstein, Jordan Peterson, Ayaan Hirsi Ali, Christina Hoff Sommers, Ben Shapiro, Douglas Murray, Maajid Nawaz, Steven Pinker – keda Weiss nimetab „intellektuaalseks tumeveebiks”.

„Tumeveeb” ise on muidugi  marketingitermin ja tegu pole ka formaalse rühmitusega – enamik loos nimetatuid ei tunnegi üksteist.  Weissi sõnul kuuluvad “tumeveebi” inimesed, kes on valmis debateerima kõikvõimalike teemade üle, ka nende, mis ebapopulaarsed või poliitiliselt ebakorrektsed. See on koht, kus pole tabusid, koht, kus kaitstakse klassikalise liberalismi ratsionaalseid vaateid.  Ja seetõttu – see on nüüd Weissi tõlgendus – on need inimesed pidanud kannatama vaigistamise- ja marginaliseerimispüüdeid ning enamasti just „omade” poolt.

Kui toodud nimesid vaadata ja paar tegelast kõrvale jätta, siis võib kõiki ülejäänuid nimetada vasakliberaalsete vaadete kandjaks. Vähemalt on neid niimoodi kategoriseeritud  ja nad ise peavad ka praegu ennast sellisteks. Samal ajal on tõsi ka see, et viimastel aastatel on paljud neist leidnud positiivset märkimist pigem konservatiivide poolt ja erakordselt vihast kriitikat (ja kohati lausa tagakiusamist) vasakult tiivalt.

Mõned kuud tagasi näiteks viitas ka Vikerkaar ühele küsitlusele, kus ülalnimetatud Sam Harris ja Steven Pinker paigutati kõige mõjukamata konservatiivsete intellektuaalide hulka. Harris ja Pinker on eluaeg valinud demokraate, teinud avalikult kampaaniat (viimati Clintonile, varem Obamale), neile endile võib konservatiiviks kutsumine üsna ebameeldiv tunduda.  Aga tõsi on ka see, et kiita on nad saanud viimasel ajal pigem ikka konservatiivide käest. Siin võib lugeda näiteks ühte kommentaari, mille autoriks on Matthew Continetti konservatiivsest veebiväljaandest Free Beacon.

Weissi „tumeveebi intellektuaalide” nimekiri pole muidugi täielik. Vabalt võiks siia lisada Jonathan Haidti, aga samuti ka Andrew Sullivani, kes puudutas hiljuti samuti ideoloogilise ühekülgsuse teemat. Sullivan, kellest ligi 30-aastat tagasi sai esimene avalikult gei peatoimetaja mõjukas Ameerika väljaandes, kes isiklikult vaat et leiutas blogimise ja nautis aastaid progressiivse kultuuriikooni staatust, on viimastel aastatel pidevalt progressiivsest identiteedipoliitikast kaugenenud. Sullivan näeb Weissi kirjeldatud „tumeveebis” püüdu ületada üha teravamat tribalismi.

„Intellektuaalse tumeveebiga” samastavad ennast ka Glenn Loury ja John McWhorter, kaks mustanahalist professorit, esimene Browni ülikoolis majandusalal, teine Columbia ülikooli lingvist. Nad on rohkem kui kümme aastat pidanud avalikku videoblogi, kus peamiselt kommenteerinud rassiküsimusi Ühendriikides. Kes oleks Louryt ja Mcwhorterit kuulanud kümme aastat tagasi, oleks neid pidanud tüüpilisteks vasakpoolseteks. Täna nimetavad nad hetke kuumima mustanahalise kultuurikriitiku Ta-Nehisi Coatesi tekste  puhtakujuliseks rassismiks ja neid ennist peetakse ilmselt padukonservatiivseteks „onutommikesteks”

Ja mingis mõttes läheb samasse „tumeveebi” seltskonda ka artikli autor Bari Weiss ise.  Muidu ontlike vasakpoolsete vaadetega Weiss, on aga ühes küsimuses, nimelt Iisraeli-Palestiina konfliktis, väga Iisraeli-meelsete vaadetega. Progressiivses seltskonnas on see aga üsna andestamatu. Konservatiivses ajakirjas „National Review” teemat kommenteeriv Jonah Goldberg annab mõista, et pole midagi uut päikese all.Ta tuletab meelde, et kui National Review 70 aastat tagasi loodi, oli käimatõmbajate seas mitmeid endisi kommuniste. Teine analoogia pärineb 1970ndatest, kui grupp vasakpoolseid intellektuaale hakkasid liberaalidest välispoliitika teemadel kaugenema. Hiljem hakati seda seltskonda kutsuma neokonservatiivideks.

Muidugi võib küsida, kas Weissi artiklis toodute puhul saab üldse rääkida vaigistamisest või tagakiusamisest. Mitmed neist on ju superpopulaarsed ja majanduslikultki väga edukad. Scott Alexander viitab aga sellele, et sama võib öelda  paljude teiste kohta: töölisliikumise kunagistest juhtidest kuni Martin Luther Kingi ja Gandhini – superpopulaarsed ja edukad, kindlasti aga ka vaigistatud ja tagakiusatud. Scott Alexandri arvamus sellel teemal, nagu ikka, väärib tervikuna lugemist.

Anvar Samost:

Kohtasin paari nädala eest Mihkel Rauda, kes enamuse ajast Chicagos elab. Avaldasin kadedust ja Mihkel tõdes, et Ameerika Ühendriikides erakordsel ajal elada on lausa füüsiliselt ergastav kogemus. Kunagi hiljem saab seda ehk võrrelda Napoleoni Prantsusmaal elamisega, lisas ta. Olen suures plaanis nõus ja kuigi püsivalt USA-s ei ela, siis olen piisavalt palju ja piisavalt sageli erinevates Ühendriikide piirkondades viibinud ja saan seetõttu hästi aru, mida ta silmas pidas.

Parim asi lähidistantsilt USA ajaloo kujunemise jälgimise järel on sukelduda sealsesse avalikku ellu ajakirjanduse vahendusel. Nagu paljud asjad USA-s on seegi suurem kui elu, kohati raskelt hoomatavas muutuses ja samaaegselt maailmas parim ja kõige halvem.

Ehk siis esimese asjana tuleb alustada allikatest, mida ma ei soovita ja number üks on siin CNN. Olenemata sellest, kus maailmavaatelisel skaalal keegi asub – ja mis siin keerutada, jah, suhtumises Donald Trumpi, tuleb seda mõista, vähemalt osaliselt –, siis CNN on sama hea kui oli Edgar Savisaare hiilgeaastate Kesknädal. Siin on paras koht meenutada klassikaks saanud The New York Times Magazine’is 2017. aasta aprillis ilmunud lugu  “CNN-il oli probleem ja Donald Trump lahendas selle”. Olen ise töö juures osalt vanade harjumuste sunnil CNN püsiv kaudjälgija (seljaga ekraanide rea poole enamuse aega) ja tean, et enamuse meie aja järgi ennelõunast ootab see kanal Trumpi ärkamist ning sellele garanteeritult järgnevaid esimesi Twitteri-postitusi – pärast mida saab täie hooga asja kallale asuda.

Aga Trump on muidugi USA ajakirjanduses igal pool ja mitte ainult ajakirjanduses. Tänu temale on Ühendriikide meelelahutustööstus taasavastamas vaatajaid, kellest mitukümmend aastat teel New Yorgist Los Angelesse lihtsalt üle lennati. Eredaim näide on Trumpi toetajana uuestisündinud “Roseanne’i” võidukas taastulek. Elasin 1992. aastal Georgias ja vaatasin kerge hirmuga vaheldumisi tollast “Roseanne’i” ja kohalikke inimesi, kellega sitcomis kujutatud töölisklassi perekond perfektselt harmoneerus. “Roseanne’i” fenomenist ja mõjust saab lugeda siit ja siit.

Sellest, kuidas Trumpi ajastul filmi teha, kirjutas äsja The Wall Street Journalis Erich Schwartzel.

Samal ajal, kui tuhanded Eesti ja muu maailma 19-aastased unistavad Silicon Valley mudeli alusel rikkaks saamisest on seesama California nõukogudeaegset klišeed laenates tõeline “kontrastide maa”. Sama asja teise külje alt ehk kuidas monopoolsed tehnoloogiahiiglased ühiskonnale oma tingimusi dikteerivad, saab lugeda samuti juba pisut klassikalisest The Guardiani kirjeldusest siin.

Kes tahab samal teemal väga head raamatut lugeda, siis soovitan Jarett Kobeki “Ma vihkan internetti”.

Autor, kellega mul maailmavaateliselt ilmselt palju lahknevusi on, aga keda alati püüan lugeda on Evgeny Morozov. Tema vaimukus ja läbinägelikkus “uue ilusa ilma” osas on kohati uskumatu. Näiteks siin. Aga pikemalt võiks alustada sellest ja ilmunud on see juba aastal 2013.

Sotsiaalmeedia mõjust ühiskonnale ja inimkäitumisele hakkab järjest asjalikke raamatuid ilmuma. Ühest neist on juttu selles The Timesi loos. Pealkirjast ei maksa end segada lasta, see on oluliselt halvem kui ülevaade tervikuna.

Lõpetuseks tahan rääkida veel ühest lemmikust. Ta on The Spectatori ja The Timesi kolumnist Rod Liddle. Esimene stiilinäide siit. Iga kord kui ma Liddle’i mõnda juttu loen, mõtlen kõigepealt, kas Eestis saaks midagi sellist ilmuda. Pole kindel, kuigi loodan, et jah.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon