Libavere

TÕNIS VILU

Mida vanemaks saaan seda
olulisem mulle tunndeselgus on.
Vanhasti oli mõttepuhtus tähtis
kuid tõttütelda mõteluhtus on
lihtsalt kitsarinnaline . Päälegi
saan ma ideaaalsetl hakkama
sellega et ma miskit ei tea – – –
õpi palju tahad – ja ett ma ole
lõpeks mittemiski, mittekeegi
, soperdsi.. Ma saan hakkama
nendes lõppututes ajutihnikes.
Agga mu luudkondid kuluvad,
päevad lähvad üha ühtesugusteks
jja unega on järjest viletsamad
lood. ma tahan teada midä ma
TUNNEn. Istun öösi silmad lahti,
väljas lähb juba valgemaks;; ma
tahan et see tunne , et se
armastus oleks väärt neid unetuid
öid ja hallle hommekuid.

*
Paistb et igalühel on miski
enese vaikus või vähhemasti
piaks olema.
Mu kõrvas kummiseb ja
maileia oma vaikust ülesse.
Ei kuule lithsalt ja   vaikust
p eab kah ju kuulma. Telkust
tunnen vahest vallgete
sirrgete hammaste
kriukksumist. ( kesse üldse
vahib enam telkut??))
külmiku ees suriseb.
Tervitused Libaverest!
Mingi eelaimdus on nigu ,
Õlad on sõlmes ku tänaval
kõnnin sest peljan mõnd
peni kes võõrast ajast
haugatab. Või veel sandim –
et mina isse olen haukuma
hakkand   a ei saa sellest
veel aru. vaata mokk käib
ja käib muudku agga ja

*
Katsun noid omi katkisi
osi vahest vaadata. Nad
veikelvad nigu värveklaasi
killud. väegade ilus on.
Ei ma ole keski filusoof
et neist arru saadah.
Politik ka pole või mõni
tähtes nina et ostustada
kas on väär või mitte. ma
lhtsalt tunnen. Mõnkord
ku endalt noid küsimusi
küsin sis kuulen vett, ,vesi
vulisep-mühiseb mu sees.
Mõnikrd põlegist nigu
miskit tarrvis et se kõikk
meelde jääks.

*
Maitaha millegi järele lõhnata.
Üts suur nuss on politseiamtis se
paprite ajaminne ma ütle.
Kyll on lõiv massmata::küll pilt
tegematta vüi lõust väärakas.
Ja sis see kuiva higgi eluta lehk.
Sedamoodi lehkäbki riigiolematus – –
siis ku nimi on alati õigesti ja snd ja
srm on täppsed punktid ajas.
Ma tahan kah olla olematu  aga
mitte nõnna. Ma ole jüskui iseendal
ees , koperdav käprd.
Ma tahan är kaduda oma vigasse
a miskiperast maisaa ega
saa aru et me juba räägimegi
kõikk valesti ja  ett ma olegi juba
kadund. ma nagu ei tahass
isendale kohale jõuda. Nusss
m ütlen.

*
Inimsetd ei tah minuga ni väga
rääkeida – – –  juskui ma oless
midagist halba teinud. vbolla
ma põe niisama , a vbla on
neil õigus.
Kats ppresitenti vaidelvad
omakesks kõiksemaailma ees,
AA äki on neil mõlemil üigus.
ÄKKI on kõikidel õigus
ja kõik on nii õiige  e t  nigu
miskitt IMELIKku oless lahti.

*
Kodanikk Tühi kus on su südametunnstus?
Teisedd peava end kelleski ja tähistavad
ennnast , tähistavad võitupyhhi. kõdanik
TYHI ega kodakonnsusest kõhtu täis ei
saaa. Pass ei kõlba süüa, sa piad olema
midagist veel. Midagist viel vähhemat.

*
Masu aegu joime isaga
kohvkus kraani-vett. Ta oli
linna tulnd et ütella mule
et „poja mul põle enam miskit
anda , ma ole siin päivad otsa
aint tatrapudert söönd .“
näppud põhjas. Ema abiga
püsisin ühikas. Ma mõteln et
puudu on old ikkagist millestki
muust- SUurest Pildist vüi
mingist politiilsest tahhtest.
nägin juutuubis kuida
väljamaal tegid noored tüübid
socialistlikke kõnesi ja ajasid
assju.. Mõtlesin kah yhte
päälkirja välla-Vasak : kellele j
miks ja jaa!-aga sinna se jäi. Ses
mõtes oleme isaga ühtemoodu
küll , SUURTE-asjade-jända-
mise vaesus on hijnges.
Vahest mütlen  et mediteeriss
tühja kõhuga end pilvedesse
et sellst enese-keskusest väljja
põgeneda, mõtln sis vaikselt
omaette tatar tatar tatarlane. …
tatatatatatataa täristavad agga
pilved vastu

*
Suvel käisme naisega Japanis onjo
ja sis tagastulles piddi miski 6 h
Hellsinki lennjaaman passsima
Tlna lendu. 2 tundi sellest pdime (
või nohh ei pidand a me olime
vässnud ja ei viitsind mujale minna))
kuulma mingid eesti Bruxelli
euruamettnikke vms.. Me polnd
tykk aega Eesti kielt kuulnd jja
kudagist tõmmbas nagu ligidale.
Kolmetükkilised igavesti uhked
ülkonnad seljas ja puha:: teel
Prantsus Charl Degolli jaama jäi
juttu järgi mulje. Üts vadistas ruttu
stakkaatos nigu krtkrtkrt, aga teine
nagu mingi lönkiv-lödi. Üks ikka :
krantsid krrantsid kranttsid. Teine
takka „jah lumpenid lumbenid
lummend“. Ahhhhh milline ilos
ja puhas eeesti keel mõtelsin ma.
oehhhh…. Mõnedell põle tead
toda psykologisk takttunnet.
Maimõttle isegi empathiat otse
vaid noh elementery psühologia
nagu: et teised on kah inimsed.
.mõnedd mu kolleegad kah
– – – – jõulupidult tagasi kõmpsides
muudku aga teevad teisi mahha
– – – küll too on andettu ja se tõõne
lolll;  kollleegide klatshiva häälid
lähvad kohe nigu raps-rropsropps,
jüsku kivid vasta viiulikeelesi.
Keel kyll ei hooli puhtusest ja
graciast , a ta kohe kindlapääle
hoolib psükologilisist südämetun-
ndest. Seda o lausa kuulda kohe.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon