NSVL kui ühiskorter ehk kuidas sotsialistlik riik etnilist eristumist edendas

YURI SLEZKINE

Ilmunud Vikerkaares 2012, nr 10-11 ja 12

Nõukogude rahvuspoliitikat formuleerisid ja viisid ellu natsionalistid. Lenini tees rahvuste reaalsusest ja “rahvuslikest õigustest” oli üks tema kõige püsivamaid seisukohti läbi kogu ta karjääri; leninlik teooria “rõhutud rahvaste” healoomulisest natsionalismist oli Nõukogude Liidu üheks alustalaks ja Lenini “rahvusliku ülesehitustöö” poliitika oli tavatult edukas riiklik kampaania keele, “kultuuri”, territooriumi ja “põlisrahvusest” bürokraatia retooriliseks kokkusulatamiseks. Leninlik avangard vedas kaasa järelväe (näiteks Buhharin tegi 1923. aastaks peadpööritava hüppe kosmopolitismist mittevene natsionalismi), kuid tõeliseks “rahvaste isaks” sai Stalin (ehkki mitte kõikidele rahvastele ja mitte kogu aeg). 1929.–1932. aasta “suur murrang” kujunes etnilise pluralismi kõige ekstravagantsemaks pühitsuseks, mida üks riik on kunagi finantseerinud. 1930ndate keskpaiga “suur taandumine” kärpis “õitsvate rahvuste” ringi, kuid tõi kaasa neist kõige viljakandvamate veelgi intensiivsema kultiveerimise. Ja viimaks, pärast Suurt Isamaasõda järgnes ametlik selgitus, et klass on rahvuse kõrval teisejärguline ning marksismi-leninismi pühaks põhimõtteks on rahvusluse kui niisuguse (ja mitte üksnes vene rahvusluse või “rahvuslike vabastusliikumiste”) toetamine.

Kui sündmuste niisugune esitus kõlab kummaliselt, siis põhjusel, et ka enamik nõukogude rahvuspoliitika kroonikuid jagasid Lenini ja Stalini usku erilistesse rahvuslikesse õigustesse; kiitsid neid rahvuskaadrite ja rahvuskultuuride energilise edendamise eest; laitsid neid, kui nad iseenda deklareeritud (et mitte öelda wilsonlikku) rahvusliku enesemääramise printsiipi rikkusid, ning lähtusid eeldusest, et “kodanlik natsionalism”, mille vastu bolševikud üksiti võitlesid, tähendab tõepoolest sedasama poliitilise ja kultuurautoomia kultust, mida “kodanlikud teadlased” ise natsionalismiks nimetasid. Mittevene natsionalism tundus nii loomulikuna, vene versioon marksistlikust universalismist aga nii venelikuna või nii universaalsena, et paljud teadlased ei pannud tähelegi nõukogude võimu kroonilist etnofiiliat, pidades seda kas enesestmõistetavaks või seletades seda režiimi valelikkuse, nõrkuse või juhmuse ilminguna.

Siinne essee on katse võtta bolševike võitlust etnilise erilisuse eest tõsiselt.1 Olles isikuvabaduste kompromissitud vaenlased, edendasid enamlased meele- ja kavakindlalt kollektiivseid õigusi, mis ei langenud sugugi alati kokku proletariaadi õigustega. “Ajaloo esimene tööliste ja talupoegade riik” oli maailma esimene riik, mis seadustas etnoterritoriaalse föderalismi, klassifitseeris kõik kodanikud nende bioloogilise rahvuse järgi ja kirjutas vormiliselt ette etniliste tunnuste põhjal riikliku eeliskohtlemise poliitika.2 Nagu Juozas Vareikis 1924. aastal kirjutas, NSVL on ühiskorter, milles “rahvuslikud haldusüksused, eraldi liiduvabariigid ja autonoomsed oblastid” kujutavad endast “eraldi tube”.3 Märkimisväärne on see, et kommunist-korteriomanik tugevdas siiralt enamikku vaheseinu ega väsinud kiitmast ühise kõrval erilist.4

Rahvus [нация]”, kirjutas Stalin oma esimeses teadustöös, “on inimeste ajalooliselt kujunenud püsiv ühtekuuluvus, mis on tekkinud ühise keele, territooriumi, majanduselu ja ühises kultuuris avalduva psüühilise laadi pinnal.”5 Esimese maailmasõja eelõhtul ei olnud see definitsioon sotsialistide seas midagi iseäralikku. Leidus küll erimeelsusi rahvuste tekke, natsionalismi tuleviku, kapitalismieelsete rahvuste iseloomu, rahvusriikide ajaloolise saatuse ja rahvustele “iseloomulike tunnuste” suhtelise väärtuse osas, kuid kõik paistsid vaikimisi eeldavat, et kas õnneks või kahjuks koosneb inimkond enam-vähem stabiilsetest Sprachnation’idest, mille on monoliitseks tervikuks vorminud ühine minevik.6 Keelt ja ajalugu (ehk Schicksalgemeinschaft’i, “saatusühtsust”, mis on niihästi keeleühtsuse eeldus kui ka tagajärg) peeti üldiselt enesestmõistetavaks; ja isegi Stalini formuleeringu vaieldavamad osad ei paistnud kellelegi millegi ekstsentrilisena. Otto Bauer, kes üritas hoida lahus rahvust ja territooriumi, eeldas, et “saatusühtsus” tähendab füüsilise kogukonna saatust. Rosa Luxemburg, kes uskus, et “rahvusprintsiip” on vastuolus kapitalismi loogikaga, nägi suurtes, “röövellikes” rahvusriikides majandusliku ekspansiooni peamisi tööriistu. Ja Lenin, kes heitis kõrvale “rahvuskultuuri” idee, ei kõhelnud kõnelemast “grusiinide”, “ukrainlaste” ja “suurvenelaste” eripärasest iseloomust, huvidest ja vastutusest. Rahvused ei tarvitsenud olla kasulikud ega jäädavad, aga nad olid olemas ja nendega tuli arvestada.

Ja see tähendas Lenini ja Stalini silmis, et rahvustel on õigused: “Rahvus võib oma elu korraldada omal soovil. Tal on õigus korraldada oma elu autonoomia põhimõttel. Tal on õigus astuda teiste rahvustega föderatiivsetesse suhetesse. Tal on õigus täielikult eralduda. Rahvus on suveräänne ja kõik rahvused on võrdõiguslikud.7 Kõik rahvused ei olnud muidugi võrdsed suuruselt: leidus väikerahvusi ja suuri (seega “suurriiklikke”) rahvusi. Kõik rahvused polnud ka võrdsed oma arengult: leidus “mahajäänud” rahvusi (mis Stalini terminoloogias oleks küll selge oksüümoron) ja “tsiviliseeritud” rahvusi. Kõik rahvused polnud ühesugused ka oma majanduslikult (järelikult klassiliselt ja seega ka moraalselt) olemuselt: mõned neist olid “rõhujad” ja mõned “rõhutud”.8 Kuid kõik rahvused – isegi kõik rahvusrühmad [народности], olgu nad kui tahes “mahajäänud” – olid võrdsed, sest nad olid võrdselt suveräänsed, sest nad olid võrdõiguslikud.

Küsimus sellest, milline ühiskonnaklass ja millistel tingimustel võib nõuda rahvuslikku enesemääramist, oli tuliste ja lõppkokkuvõttes mõttetute vaidluse objekt – seda tulisemate ja mõttetumate, et enamik Vene Impeeriumi rahvastest ei olnud kapitalistlikul arenguteel kuigi kaugele jõudnud ega olnud seega rahvused sõna marksistlikus mõttes.9 Sama kompromissitu ja tagajärjetu oli Lenini võitlus “rahvusliku enesemääramise” poliitilise tähenduse eest ja ta surmaeelne konflikt Staliniga Nõukogude föderatsiooni vormi pärast. Pikas perspektiivis osutus märksa “ajaloolisemaks” Lenini ja Stalini ühine võitlus rangelt territoriaalse autonoomiamõiste eest, mida nad pidasid Bundi10 ja Baueri vastu ja mis lõppes pärast 1917. aastat mõlema poole võiduga (nõukogude föderalism ühendas rahvusprintsiibi territoriaalsega ja tagas – vähemalt esimesed kakskümmend aastat – kultuurilised õigused ka mitmesugustele diasporaajäänukitele). Selle võitluse kõige märkimisväärsem eripära oli nii enne kui pärast 1917. aastat harva vaidlustatud tees, et kõiki territoriaalseid piire saab kirjeldada kas “keskaegsete” või “kaasaegsetena”, kusjuures kaasaegsus tähendas demokraatiat (piirid “vastavalt elanikkonna sümpaatiatele”), ning demokraatiat arvati paratamatult viivat “elanikkonna rahvusliku koosseisu suurima võimaliku ühtsuseni”.11 Sotsialistliku riigi piirid “määratakse ära demokraatlikult, s.o vastavalt elanikkonna tahtele ja “sümpaatiatele”” ja vähemalt osa neist sümpaatiatest on etnilist päritolu.12 Kui see tekitab “rahvusvähemusi”, siis tagatakse võrdsed õigused ka nendele.13 Ja kui võrdõiguslikkus (ja majanduslik otstarbekus) nõuab lugematul hulgal “isegi kõige pisemate” “autonoomsete rahvusringkondade” loomist, siis säärased ringkonnad ka luuakse ja võimaluse korral ühendatakse need “mitmesuguse suurusega naaberringkondadega”.14

Aga miks luua sotsialistlikke etnoterritoriaalseid autonoomiaid, kui peaaegu kõik sotsialistid arvasid, et föderalism on “väikekodanlik ideaal” ja “rahvuskultuur” on kodanlik fiktsioon ning assimilatsioon on progressiivne protsess, mis tõstab “mobiilse proletaarlase” talupoja asemele, kes on “juhm”, “karuna metsik”, “tardunud” ja “kleepunud oma sõnnikuhunniku külge” ning keda just sel põhjusel mahitavad rahvuskultuuride kurikavalad pooldajad?15 Esiteks sellepärast, et leninlik sotsialism ei kasva puu otsas. Et seda ellu kutsuda, pidid leninlikud sotsialistid “jutlustama kõikides keeltes, “mugandudes” kõikide kohalike ja rahvuslike eripäradega”.16 Nad vajasid rahvuskeeli, rahvuslikke õppekavu ja rahvuslikke õpetajaid (“isegi üheleainsale gruusia lapsele”), et “polemiseerida oma “koduse” kodanlusega, propageerida kiriku- või kodanlusevastaseid ideid” ja tõrjuda natsionalismi viirust ebaküpsest proletariaadist ja omaenda teadvusest.17 Seesugune misjonitöö meenutas tugevasti nn Ilminski süsteemi, mis formuleeriti Lenini lapsepõlve Kaasanis.18 “Ainult emakeel,” väitis Nikolai Ilminski, “võib tõeliselt ja mitte ainult pealispindselt suunata rahva kristluse teele.”19 Ainult emakeel, kirjutas Stalin 1913. aastal, teeb võimalikuks “tatari või juudi töölise vaimsete võimete täieliku arengu”.20 Mõlemad teiseusuliste pööramise teooriad käsitlesid “emakeelt” kui apostelliku sõnumi täiesti läbipaistvat meediumi. Erinevalt “konservatiivsematest” misjonäridest, kes pidasid kultuuri lahutamatuks tervikuks ja väitsid selle põhjal, et “võõrusu” võitmiseks on hädavajalik “pidada võitlust … võõra rahvusega, muulaste kommete, harjumuste ja kogu argielu korraldusega”,21 uskusid nii Kaasani reformaatorid kui ka Nõukogude rahvuspoliitika isad, et rahvusel ja usul pole omavahel midagi ühist. Lenini järgi pidi marksistlikes koolides õpetatama ühtesid ja samu marksistlikke aineid keelemeediumist olenemata.22 Rahvuskultuuride reaalsus seisnes keeles ja teatavates “koduse argielu” elementides – rahvus oli vorm. “Rahvuslik vorm” oli vastuvõetav seetõttu, et rahvuslikku sisu ei olnud tegelikult olemas.

Teine põhjus Lenini ja Stalini sallivusele natsionalismi suhtes (st usu suhtes, et etnoste piirid on ontoloogiliselt objektiivsed, eelkõige territoriaalsed, mis tähendab, et ka politiseeritavad)23 oli vahe, mille nad tõmbasid rõhujate ja rõhutute natsionalismi vahele. Esimene, mida tunti “suurriikliku šovinismi” nime all, oli seletamatult kuritahtlik; teine oli õigustatud, ehkki ajutine. Esimene tulenes ebaõiglasest suuruseelisest, teine aga oli reaktsioon diskrimineerimisele ja tagakiusamisele. Esimest sai kõrvaldada pärast proletariaadi võitu enesedistsipliini ja enesepuhastumise teel; teist tuli kohelda tähelepanelikult ja taktitundeliselt.24 Selles mõttes olid rahvusliku enesemääramise ja eksterritoriaalse autonoomia loosungid kahetsusžestid. Need ei maksnud midagi ja omasid tähendust ainult niivõrd, kuivõrd puudutasid “vormi”. “Vähemus ei ole rahulolematu mitte [ekstraterritoriaalse] rahvusühtsuse puudumise pärast, vaid emakeele õiguse puudumise pärast. Andke talle õigus pruukida emakeelt – ja rahulolematus möödub.”25 Mida enam õigusi ja võimalusi mingile rahvusvähemusele osaks saab, seda suuremat “usaldust” hakkab ta tundma endise rõhujarahvuse proletariaadi vastu. “Vormi” tõeline võrdsus toob nähtavale natsionalismi ajaloolise tinglikkuse ja klassisisu fundamentaalse ühtsuse.

Olles kapitalismi ümber ehitanud sotsialismiks,” kirjutas Lenin, “loob proletariaat võimaluse igasuguse rahvusliku rõhumise täielikuks kadumiseks; see võimalus muutub tegelikkuseks “ainult” – “ainult”! – siis, kui demokraatia viiakse täielikult sisse kõikidesse valdkondadesse, st kui riigipiirid määratletakse vastavalt elanikkonna “sümpaatiatele” ja kui antakse täielik eraldumisvabadus. See viib omakorda pisimategi rahvuslike hõõrumiste, pisimagi rahvusliku usaldamatuse praktiliselt absoluutse aegumiseni, rahvuste lähenemise kiirenemiseni ja nende kokkusulamiseni, mis viib täide riigi väljasuremise.”26

Revolutsiooni ja kodusõja “praktika” ei muutnud seda programmi sugugi. Bolševike valitsuse esimesed dekreedid nimetasid võidukaid masse “rahvasteks” ja “rahvusteks”, jagades neile “õigusi”,27 kuulutades nende võrdsust, garanteerides nende suveräänsust etnoterritoriaalse föderatsiooni vormis ning eraldumisõigust, soodustades “rahvusvähemuste ja etnograafiliste gruppide vaba arengut” ja pühalikult tõotades austada rahvuslikke usundeid, kombeid ja asutusi.28 Sõja lõpul soodustasid vajadus kohapealsete liitlaste järele ning olemasolevate (sageli etniliste) territoriaalüksuste tunnustamine selle printsiibi kinnistamist juriidiliselt vormistatud (ja üha etnilisemate) nõukogude vabariikide, autonoomsete oblastite ja tööliskommuunide loomisega. Mõned autonoomiad olid autonoomsemad kui teised, kuid “rahvuslik” standard jäi vankumatuks. “Paljudel neist rahvastest ei ole omavahel muud ühist kui see, et nad asusid varem kõik ühe Vene Impeeriumi piirides ja nüüd on revolutsioon nad üheskoos vabastanud, kuid nende vahel mingit sisemist seost ei ole.”29 Leninliku paradoksi järgi pidi kindlaim tee täieliku sisuühtsuseni käima vormide mitmekesisuse kaudu. “Tugevdades rahvuskultuuri” ja luues rahvusterritooriume, rahvuskoole, rahvuskeeli ja rahvuskaadrit, püüdsid bolševikud ületada rahvuslikku usaldamatust ja jõuda rahvusliku publikuni. “Me tuleme teile appi teie püüdluses arendada oma burjaadi, vadja jne keelt ja kultuuri, sest niiviisi te ühinete kiiremini üldinimliku kultuuri, revolutsiooni ja kommunismiga.”30

Paljudele kommunistidele tundus see kummaline. Kas siis rahvused ei jagunegi klassideks? Kas siis proletaarsed huvid ei olegi kõrgemad rahvusliku (st natsionalistliku) kodanluse huvidest? Kas siis polegi käes aeg kõigi maade proletaarlaste ühinemiseks? Ja kas noore nõukogude vabariigi töölised ei peaks ühinema eriti tulihingeliselt? 1918. aasta kevadel ründas Martinš Lacis “föderalismi absurdi” ja hoiatas, et vabariikide lõputu kultiveerimine niisuguste “arenemata rahvarühmade” jaoks nagu tatarlased ja valgevenelased kujutab endast “enam kui ohtlikku” ettevõtmist.31 1919. aasta talvel hoiatas Adolf Joffe rahvuste kasvava isu eest ja kutsus üles “tegema lõppu “puhvervabariikide” separatismile”.32 1919. aasta kevadel partei VIII kongressil kuulutasid Nikolai Buhharin ja Georgi Pjatakov sõja rahvusliku enesemääramise loosungile ja sellest tulenevale rahvusprintsiibi tähtsustamisele klassiprintsiibi arvel mittevene piirkondades.33

Lenini vastus oli niihästi kirglik kui ka juba harjumuspärane. Esiteks, rahvused eksisteerivad “objektiivselt”. “Kui me ütleme, et ei tunnusta mingisugustki Soomemaa rahvust, vaid ainult töötavaid masse – siis oleks see midagi naeruväärset. Olemasoleva mittetunnustamine on lubamatu; see ise sunnib ennast tunnustama.”34 Teiseks, endised rõhujad peavad võitma endiste rõhutute usalduse: “Baškiirid ei usalda suurvenelasi, sest suurvenelased on kultuursemad ja harjunud ära kasutama oma kultuuri baškiiride röövimiseks. Seega neis kaugetes paikades tähendab suurvenelase nimi baškiiri jaoks rõhujat, petist. Me peame seda arvesse võtma, sellega võitlema. See on aga pikaajaline üritus. Mingisuguse dekreediga seda ei kõrvalda. Selles tuleb olla ülimalt ettevaatlik. Eriti ettevaatlikud peavad olema niisugused rahvused nagu suurvenelased, kes on äratanud enda vastu kõikide teiste rahvaste seas nii kibeda vihkamise, ja me oleme alles nüüd õppinud seda parandama, kuigi veel halvasti.”35

Pealegi ei ole “mahajäänud” rahvused jõudnud veel “proletariaadi ja kodanlike elementide diferentseerumiseni” ja on seetõttu “üleni oma mullade alluvuses”.36 Kuid oma üldise rõhutuse tõttu on nad kõik “kultuursemate” rahvuste suhtes proletaarlased. Imperialismis kui kapitalismi kõrgeimas ja viimases staadiumis on koloniaalrahvad saanud Lääne töölisklassi üleilmseks vasteks. (Vene) proletariaadi diktatuuri tingimustes pälvivad nad erikohtlemise seni, kuni kolonialismi majanduslikud ja psühholoogilised haavad pole paranenud. Kuni seda veel toimunud pole, võrdsustatakse rahvused klassidega.

Lenin kaotas vaidluse, kuid võitis hääletuse, sest Mihhail Tomski sõnul ei leidunud delegaatide seas küll “ainsatki, kes oleks öelnud, et rahvuste enesemääramine … on normaalne ja soovitav”, aga oli piisavalt palju neid, kes pidasid seda “kurjaks paratamatuseks”.37 Võidujooks rahvuse staatusele ja etnoterritoriaalsele tunnustusele jätkus pidurdamatult. Krjašenid vajasid omaette administratiivüksust, sest erinesid tatarlastest riietuse, tähestiku ja sõnavara poolest.38 Tšuvašid vajasid omaette administratiivüksust, sest olid vaesed ega osanud vene keelt.39 Jakuudid väärisid omaette haldusorganit, sest elasid kompaktselt ja olid omavalitsuseks valmis.40 Jakuutide naabruses elavad “primitiivsed hõimud” väärisid omaette haldusorganit, sest elasid laialipillutatult ega olnud valmis omavalitsuseks.41 Eesti asunikel Siberis oli oma kirjasõnatraditsioon ja nad vajasid oma bürokraatiat, mis varustaks neid ajalehtedega.42 Ugri põlisasukatel Siberis puudus kirjasõnatraditsioon ja neil oli vaja “iseseisvat haldusüksust”, mis püüaks “viia sellesse tumedasse massi valguskiirt ja kultiveeriks nende eluolu”.43 Kohalikud intelligendid, rahvuste rahvakomissariaadi ametnikud, “muulaste konverentsid” ja Petrogradi etnograafid nõudsid (iseendale ja oma protežeedele) administratiivautonoomiat, ametikohti ja finantseerimist. Saavutanud autonoomia, nõudsid nad uusi ametikohti ja veel rohkem finantseerimist.

Finantseeringut ei jätkunud, kuid ametikohti ja piirkondi tekkis üha juurde. Peale keeruka bürokraatiaga ja (vähemalt teoorias) “emakeelse” haridusega etniliste territooriumide eksisteerisid veel rahvusüksused rahvusüksuste sees, rahvussektsioonid parteirakukestes, rahvusosakonnad kohalikes nõukogudes ja rahvuskvoodid õppeasutustes. 1921. aastal trükiti poolakatele 154 000 eksemplari uusi emakeelseid raamatuid, samas kui vaid pooleldi tunnustatud krjašenitele ainult 10 000; Aserbaidžaani Kommunistlikus Parteis oli iraani, saksa, kreeka ja juudi sektsioon; hariduse rahvakomissariaadi koosseisu Moskvas kuulus 14 rahvusbürood; ja Nõukogude Venemaa 103 kohalikus parteiorganisatsioonis pidi asjaajamiskeeleks olema eesti keel.44

Mõned kahtlused küll jäid. Üks rahvuste rahvakomissariaadi ametnik kinnitas, et keeleline eneseteostus “noortele, mahajäänud ja mõne arenenud kultuuri merre hajutatud rahvustele” täielikult ei sobi. Järelikult on “püüd oma emakeelt iga hinna eest lõpmatult konserveerida ja arendada, et tekiks korrapärane, geomeetriliselt täiuslik rahvaharidussüsteem ühes keeles, elujõuetu ega võta arvesse meie ajastu sotsiaalkultuurilise korralduse keerukust ja mitmekesisust”.45 Teised jälle arvasid, et kuivõrd ajastu nõudeks on esmajoones majanduslik ratsionaalsus, siis peaksid etnilised üksused loovutama koha teaduslikult määratletud majanduslikele moodustistele, mis formeeritakse looduslike ja tööstuslik-kaubanduslike üksuste baasil. Kui sõjaväepiirkonnad võivad rahvuspiire eirata, siis miks peaks rahvamajanduslike struktuuridega olema teisiti?46

Selletaolised argumendid mitte üksnes et heideti kõrvale, vaid pärast 1922. aastat muutusid nad ideoloogiliselt ebakorrektseks. Lenini kirg, Stalini bürokraatia, parteiotsuste traditsioon ning üha “lokkavate” etniliste institutsioonide huvid tardusid üheskoos niivõrd selgeks vastuseks “rahvusküsimusele”, et kui partei X kongress kinnitas vormiliselt rahvuste politiseerimise kurssi, ei nimetanud seda keegi enam “kurjaks paratamatuseks” (ammugi mitte kodanlikuks natsionalismiks). Kümnendal kongressil – ja seltsimees Stalinil isiklikult – õnnestus ühendada rahvusliku rõhumise ja koloniaalikkest vabastuse leninlikud teemad, samastada rahvusküsimus mahajäämuse küsimusega ning viia kõik küsimused ja kõik vastused “suurvenelaste” ja “mittesuurvenelaste” range vastanduse alla. Suurvenelased kujutasid endast arenenud, varemalt domineerinud rahvust ja olid sageli süüdi “etnilises ülbuses” ja taktituses “suurriikliku šovinismi” vormis. Kõik ülejäänud olid tsarismist tingitud mahajäämuse ja “ebakultuursuse” ohvrid, ja seega põrkusid revolutsioonisaavutuste realiseerimise vallas erilistele raskustele ning langesid mõnikord “kohaliku natsionalismi” võrku.47 Stalini sõnul: “VNFSV rahvusküsimuse tuum seisneb selles, et kõrvaldada rahvuse niisugune (majanduslik, poliitiline, kultuuriline) mahajäämus, mille nad on kaasa saanud minevikust, et anda mahajäänud rahvastele võimalus järele jõuda Kesk-Venemaale nii riiklikus, kultuurilises kui majanduslikus suhtes.”48 Selle eesmärgi saavutamiseks peab partei aitama neil: “a) arendada ja kindlustada Nõukogude riiklust vormides, mis vastavad nende rahvaste rahvuslikule palgele; b) panna tööle rahvuskeelsed kohtu-, võimu- ja haldusorganid, mis koosneksid kohalikest inimestest, kes tunnevad kohaliku elanikkonna eluolu ja psühholoogiat; c) arendada emakeelset kooli, teatrit, klubilist tegevust ja üleüldse igasuguseid kultuurhariduslikke asutusi.”49

Vene Föderatsioonis pidi olema just nii palju enam või vähem autonoomseid rahvusvabariike, kui palju on rahvusrühmi [национальностей] (mitte rahvusi!). Nomaadid pidid tagasi saama kasakatele kaotatud maad ja “rahvusvähemustele”, kes olid hajutatud võõrastesse etnilistesse massiividesse, tuli tagada “vaba rahvuslik areng” (mis ilma oma territooriumita oli mõeldamatu).50 Seejuures oli see etnilisuse triumf Stalini jaoks ühtaegu nii progressi liikumapanev jõud kui ka vältimatu tagajärg. Ühelt poolt oli “vaba rahvuslik areng” mahajäämuse võitmise möödapääsmatu tingimus. Teisalt: “Ei tohi minna ajaloo vastu. On selge, et kuigi Ukraina linnades domineerivad ikka veel vene elemendid, ukrainiseeruvad need linnad aja jooksul möödapääsmatult. 40 aastat tagasi oli Riia saksa linn, aga sedamööda kui linnad kasvavad külade arvel ja külad on rahvuse hoidjad, on Riia nüüd puhtalt läti linn. 50 aastat tagasi oli kõikidel Ungari linnadel saksa iseloom, nüüd on nad madjariseerunud. Sama juhtub ka Valgevenes, mille linnades praegu veel domineerivad mittevalgevenelased.”51 Ja kui see on juhtunud, hakkab Partei veelgi aktiivsemalt tegelema rahvusliku ülesehitustööga, sest “kommunistlikuks tööks linnas on tarvis läheneda uuele proletaarsele valgevenelasele tema emakeeles”.52

Kui tahes “dialektiline” ametliku poliitika loogika ka ei olnud, oli selle praktiline realiseerimine küllaltki tulemuslik ja 1921. aastaks oli see juba täielikult kanda kinnitanud. Uus majanduspoliitika (NEP) tähendas teatavas mõttes kõigi ülejäänud riiklike tegevusvaldkondade “madaldamist” juba niigi nepiliku rahvuspoliitika tasemele. NEP kujutas endast ajutist leppimist “mahajäämusega” talupoegade, kaupmeeste, naiste ja mittevene rahvusrühmade kujul. Muuhulgas loodi spetsiaalsed naiste osakonnad, juudi sektsioonid ja põhja piirkondade rahvusrühmadega koostöö arendamise komiteed. Mahajäämus muudkui paljunes ja iga minevikujäänuk nõudis erilist lähenemist, mis põhineks “spetsiifiliste eripärade” mõistmisel ja heasoovlikul abivalmidusel. Lõppsihiks oli igasuguse mahajäämuse (ja järelikult kõikide tähenduslike erinevuste) likvideerimine, kuid selle eesmärgini jõudmist lükati määramatult edasi. Katsed seda kunstlikult kiirendada olnuksid “ohtlikud” ja “utoopilised” – nagu oli nende muidu “igati küpsete ja teadlike” seltsimeeste käitumine Kesk-Aasias, kes küsisid naiivselt: “Kui kaua me niimoodi lõputult rajame üha uusi omaette autonoomiaid?”53 Partei vastas ähmaselt, kuid kindlalt: nii kaua, kui tarvis – nii kaua, kui oli tarvis “Kesk-Aasia rahvaste majandusliku ja kultuurilise mahajäämuse, … majanduslike ja argieluliste erinevuste (mis on eriti tähtsad nende rahvuste elus, kes pole veel kapitalistlikku arengustaadiumi jõudnud) ning keeleliste erinevuste ületamiseks”.54 Senikaua aga, kui kestab üleminekuaeg, on rahvuslik ülesehitustöö kiiduväärt üritus.

Ühe erandiga. Leidus üks oluline minevikujäänuk, millel väljavabandavaid omadusi nappis ja mida tuli välja kannatada, kuid mitte ülistada, ja ära kasutada, kuid mitte rõõmuga tervitada. See oli vene talupoeg. Nepiaegne “liit” linna ja maa vahel sarnanes ajutise liiduga proletariaadi diktatuuri ja muude mahajäänud gruppide vahel, kuid selle olemust määratleti teisiti. “Talurahva stiihia” oli midagi agressiivset, kurjaloomulist ja nakkavat. Keegi ei oletanud dialektiliselt, nagu sureks see intensiivse arendamise tagajärjel iseenesest välja, sest kangekaelselt “unine” vene talupoeg ei olnud suuteline arenema talupojana (tema erinevus teistest ei paistnud vormilise, vaid sisulisena). Samastades rahvuse arengutasemega ja jagades maa elanikkonna venelasteks ja mittevenelasteks, tunnustas ja võimendas X kongress seda erinevust. Vene rahvus oli arenenud, valitsev ja järelikult ilma sisuta. Vene territoorium oli markeerimata ala ja kujutas endast õigupoolest neid maid, millele teistel rahvusrühmadel (“natsionaalidel”) nõudmisi ei olnud. Anastass Mikojani tähelepanek, et see kõik näeb välja liiga ladus ja sile, sest “Aserbaidžaan on mõnes suhtes vene provintsidest kultuuriliselt ja majanduslikult kõrgemal” ning “Armeenia kodanlus ei jää teiste maade kodanlusest oma imperialistlikkuse poolest sugugi alla”, lükati Stalini ja kongressi poolt tagasi.55

Lenini viimane lahing” rahvusrindel ei muutnud kuidagi ametlikku kurssi.56 Häirituna Stalini, Dzeržinski ja Ordžonikidze “suurvene šovinismist”, kirjutas haige juht taas kord välja vana ravimit. “Internatsionalism rõhujate ehk nn “suurte” rahvuste poolt … peab seisnema mitte üksnes rahvuste formaalse võrdsuse järgimises, vaid ka säärases ebavõrdsuses, millega rõhujad rahvused, suurrahvused korvaksid selle ebavõrdsse, mis on kuhjunud faktilises elus.”57 See aga nõuab ““solvatud” natsionaalide” suhtes suuremat “järeleandlikkust ja pehmust”, teadlikumaid (st mittešovinistlikke) proletaarlasi riigiaparaadis ja suuremat toetust kohalike keelte laiemale kasutusele.58 1923. aasta aprillis kinnitas XII kongress seda seisukohta, seadmata küsimuse alla ei vana strateegiat ega uut tempot (ainus delegaat, kes ortodoksset lähenemist rahvuslikule arengule vaidlustas, oli üks oma sõnul “reatööline”, kes häbelikult meenutas Marxi kodumaata proletaarlasi ja kelle Zinovjev kohe korrale kutsus).59 Suurim arvamuste lahkuminek oli Stalini ja Buhharini vahel, kellest esimene väitis, et suurvene šovinism kujutab endast peamist ohtu (üheksat kümnendikku probleemist), ja teine – et see on ainus oht.60 Lahendused rahvusliku esindatuse ja etnoterritoriaalse föderatsiooni küsimusele võisid küll varieeruda, kuid “leninliku rahvuspoliitika printsiip” jäi samaks. (Stalini “autonomiseerimisplaan” nõudis suuremat tsentraliseerimist “kõiges põhilises”, kuid pidas enesestmõistetavaks, et säärased mittepõhilised asjad, nagu “keel” ja “kultuur” peavad jääma “vabariikide tegeliku siseautonoomia” pädevusse.)61 Isegi “Gruusia asja”62 kärarikas arutelu ei lisanud küsimusele palju juurde – “solvatud natsionaalid” kurtsid taktituse üle, kuid “suurriiklikud šovinistid” osutasid gruusia keele domineerimisele ja solvatud natsionaalide eelisedutamise hiilgavatele saavutustele (Ordžonikidze andmetel moodustasid grusiinid Tbilisi elanikkonnast ainult 25%, kuid 43% linnanõukogust, 75% linna täitevkomiteest, 91% täitevkomitee presiidiumist ja 100% nii vabariigi rahvakomissaride nõukogust ja partei keskkomiteest).63 Kongressil kõlanud ainsat teoreetilist uuendust eraldi ei käsitletud ja see osutuski üürikeseks: kaitstes end Lenini kirjas esitatud süüdistuste eest, asus Stalin Mikojani kunagisele positsioonile ning üritas võtta venelastelt nende imperialismimonopoli ja määratleda “kohalikku natsionalismi” kui suurriikliku šovinismi vähendatud varianti. Grusiinid rõhusid abhaase ja osseete, aserid terroriseerisid armeenlasi, usbekid ignoreerisid turkmeene jne. Stalini ainus argument Gruusia väljaastumise vastu Taga-Kaukaasia Föderatsioonist oligi õigupoolest Gruusia juhtkonna süüdistamine armeenlaste küüditamise kampaania organiseerimises eesmärgiga “muuta Tbilisi tõeliseks gruusia pealinnaks”.64 Sellest järeldunuks, et ka Kiievi ukrainiseerimine ja Minski valgevenestamine ei pruugi lõppkokkuvõttes olla kuigi head ideed, kuid enamik delegaate kas ei saanud Stalini mõttest aru või pidas paremaks seda ignoreerida. “Suurriiklik šovinism” jäi vene prerogatiiviks, “kohalik natsionalism” pidi endiselt olema venevastane, et kujutada endast “ohtu” (mitte küll “peamist ohtu”, kuid piisavat ohtu nendele, keda selles süüdistati), ning rahvusterritooriumid kuulusid õiguse järgi nendele rahvustele, mille nime nad kandsid.

Aga mis oli “rahvus” [национальность]? Veebruarirevolutsiooni eelõhtul oli Vene Impeeriumi alamate ainus formaalne tunnus “usutunnistus”, kusjuures nii vene rahvusidentiteet kui ka keisri dünastiline legitiimsus olid seotud õigeusuga. Mitte kõik keisri alamad ega ka mitte kõik õigeusklikud ei olnud venelased, kuid vaikimisi kehtiva reegli järgi pidid kõik venelased olema üldjuhul oma õigeuskliku keisri õigeusklikud alamad. Mitteõigeusklikud võisid Vene keisrit teenida, kuid nad polnud kaitstud sporaadiliste õigeusustamiskampaaniate eest ja neil puudusid võrdsed õigused segaabieludes. Mõningaid mitteõigeusklikke nimetati ametlikult “muulasteks” [инородцы], kuid seda terminit, mille etümoloogia viitab geneetilisele erinevusele, kasutati tavaliselt “mittekristlase” või “primitiivse” tähenduses. Need kaks käsitust väljendasid vastavalt moskoviitlikku (uusajaeelset) ja Peetri-aja järgset (moodsat) arusaama võõrusest ning kuni 20. sajandi alguseni kasutati neid tihti läbisegi. Mõned äsja ristiusustatud kogukonnad osutusid liiga primitiivseteks, et pidada neid “tõelisteks õigeusklikeks”, ja kõiki ametlikke muulasi jaotati nende usu (“moslem”, “lamaist”) või eluviisi järgi (“paiksed”, “nomaadid”, “rändrahvad”). Seoses riikliku haridussüsteemi katsetega jõuda “idamuulasteni”65 ning kontrollida (ja venestada) läänepoolsete mittevenelaste iseseisvaid haridusasutusi, sai ka “emakeelest” poliitilise tähendusega ja mitte enam pelgalt etniline kategooria. Keelte nimetused aga ei kattunud alati nende kollektiivinimetustega, mida mitut moodi määratletud kogukonnad kasutasid iseenda ja teiste tähistamiseks. Revolutsiooni eelõhtul olid olemas Venemaal statistilised rahvused, rahvuslikud parteid ja “rahvusküsimused”, kuid puudus ametlik arusaam sellest, mis moodustab rahvuse.

Veebruarirevolutsiooni eel (täpselt päev enne Nikolai II lahkumist Mogiljovi ja lokaudi tõttu vabade Putilovi tööliste väljumist Petrogradi tänavatele) kirjutas teaduste akadeemia president Sergei Oldenburg välisminister Nikolai Pokrovskile, et “tunnetades oma kohust kodumaa ees”, paluvad tema ja ta kolleegid luba moodustada komisjon Venemaa piirialade hõimulise koosseisu uurimiseks: “küsimus vajadusest võimalikult täpselt välja selgitada nende piirkondade hõimukoosseis, mis jäävad kummalegi poole Venemaa piiri vaenulike riikidega, on praegusel hetkel erakordselt tähtis, sest maailmasõda peetakse olulisel määral seoses rahvusküsimustega. Ühe või teise rahvuse territoriaalsete pretensioonide põhjendatuse väljaselgitamine muutub eriti oluliseks rahuläbirääkimiste lähenemise ajal, sest isegi kui uued piirid tõmmatakse vastavalt teatavatele strateegilistele ja poliitilistele kaalutlustele, mängib rahvustegur selles ikkagi tohutult suurt rolli.”66

Ajutise valitsuse ajal nihkus rahvusküsimus juba kodumaa sügavustesse ning uuele komisjonile anti ülesandeks kogu Venemaa, mitte üksnes piirialade elanikkonna uurimine. Bolševike võimule tulles hakkas aga “Nõukogude rahvuspoliitika kogu olemus” seisnema “etnograafiliste ja administratiivsete piiride kokkulangemises”, mis tähendas, et enamik impeeriumi territooriumist pidi muutuma piirialadeks ja suurel osal etnograafidest tuli hakata administraatoriteks.67

Aega terminoloogia üle arupidamiseks ei jätkunud. Muulaste ja kristlaste asemele tuli rahvaste [народ], rahvusrühmade [народность], rahvuste [национальность, нация] ja hõimude [племя] liigendamata kogum, kusjuures keegi ei teadnud täpselt, kui püsivad (ja seega territoriaalselt elujõulised) need rühmad on. Komisjoni Kaukaasia sektsiooni esimees Nikolai Marr arvas näiteks, et “rahvus” [национальность] on liiga muutlik ja keeruline mõiste, et suruda seda “primitiivse territoriaalsuse piiristamise raamidesse”, kuid püüdis kõigest väest jõuda “etnilise ürgalge” ja “tõelise hõimukuuluvuse” avastamiseni.68

Kõige sagedamini kasutatav “hõimukuuluvuse” kriteerium oli keel. Parteiideoloogid kuulutasid “emakeelse hariduse” oma rahvuspoliitika nurgakiviks; haridusametnikud lähtusid “rahvuskultuuri keelelisest määratlusest”69 ja etnograafid pidasid keelt etnilise kuuluvuse kõige kindlamaks, kuigi mitte universaalseks näitajaks. Nii näiteks kasutas Jefimi Karski, “Valgevene hõimu etnograafilise kaardi” autor, emakeelt etnilise piiritlemise “peamise kriteeriumina” ja järeldas iseloomuliku loogikahüppega, et valgevenekeelseid leedulasi tuleks pidada valgevenelasteks.70 Samasugustel keelelistel kaalutlustel likvideeriti Kesk-Aasia sardid kui rahvus, mitmesugused Pamiiri kogukonnad tehti tadžikkideks ja termin “usbekk” mõtestati põhjalikult ümber, et see hakkaks hõlmama kõiki Samarkandi, Taškendi ja Buhhaara turgikeelseid elanikke.71 Ometigi keelest üksi ei piisanud ja 1926. aasta rahvaloendusel registreeriti kaht erinevat kategooriat “keel” ja “rahvus”, mille kõrvutamisel ilmnes, et suur hulk inimesi ei kõnele “omaenda keelt”. Etnograafid pidasid neid inimesi “denatsionaliseerunuteks”72 ning ei parteifunktsionääride ega kohalike eliitide silmis ei olnud nende olemasolu päris õiguspärane: venekeelsetelt ukrainlastelt ja ukrainakeelsetelt moldaavlastelt eeldati, et nad õpiksid oma “emakeelt”, olenemata sellest, kas nende emad seda oskasid või mitte.

Mis tegi “denatsionaliseerunud” natsionaali natsionaaliks? Kõige sagedamini käis jutt “ainelise olustiku”, “kommete” ja “traditsioonide” mitmesugustest kompleksidest, mida ühtekokku nimetati “kultuuriks”. Näiteks piirkondades, kus “vene” ja “valgevene” murded sulanduvad teineteisesse, jaotas Karski inimesi nende riietuse ja elamuarhitektuuri põhjal.73 Marr omalt poolt viis iraani keeli kõnelevad osseedid ja talõšid põhjakaukaaslaste (jafetiitide) nimetuse alla nende “eheda rahvausu”, “igapäevase olustiku” ja “rahvapsühholoogilise Kaukaasia-meelsuse” alusel.74 Mõnikord kaalus religioon, mida tõlgendati kultuurina, üles keele, saades määravaks etniliseks tunnuseks, nagu siis, kui krjašenid (tatarikeelsed kristlased) pälvisid omaette “osakonna” ja adžaarid (gruusiakeelsed moslemid) terve vabariigi. Marri samasugune autonoomiataotlus hemšinitele, armeeniakeelsetele moslemitele, ei läinud aga läbi.75 Kultuure, religioone ja keeli võis toestada ka topograafia (Kaukaasia mägilased vs oruelanikud) ja kronoloogia (Kaukaasia puhul, erinevalt Siberist, ei langenud vastandus “põlisasukas – hilisasukas” tingimata kokku vastandusega “mahajäänud – arenenud”).76 Füüsilist (“rassilist”, “somaatilist”) tüüpi ei kasutatud kunagi iseseisva kriteeriumina, kuid mõnikord, eriti Siberis, abikriteeriumina siiski.77 Ja viimaks, ükski neist tunnustest ei toiminud stepinomaadide puhul, kelle “rahvuslikku eneseteadvust” ja “hõimutunnet” peeti nii tugevaks, et “objektiivsete” näitajate rakendamine osutus lootusetuks ettevõtmiseks. Mõningate kasahhi, kirgiisi ja turkmeeni rühmade keelelised, kultuurilised ja usulised erinevused võisid küll näida tühised, kuid nende klannisugupuud olid nii selgelt välja kujunenud ja need mängisid säärast sotsiaalset rolli, et enamikul etnograafidest ei jäänud muud üle, kui lähtuda neist.78

Muidugi ei langenud uute etniliste üksuste piirid alati kokku teadlaste pakututega. Kasahhi võimud nõudsid Taškenti, Usbeki võimud tahtsid autonoomiat Oši piirkonnale ning Keskkomitee Moskvas asutas ühe spetsiaalse arbitraažikomisjoni teise järel. “Selle tulemusel kirgiisid [st kasahhid] loobusid oma pretensioonidest Taškendile, kuid nõudsid seda kindlamalt, et Taškendi maakonna kolm valda … liidetaks Kasahstaniga. Kui see nõue oleks täielikult rahuldatud, siis oleks osa Taškenti varustavatest kanalitest … jäänud kirgiiside territooriumile … Lisaks oleks Kirgiisi variant löönud Kesk-Aasia raudteesse 17 versta Taškendist lõuna pool Kirgiisi kiilu.”79

Niisugused strateegilised kaalutlused või “rahvuslikud huvid” (nagu kasahhid vs usbekid), aga ka tavapärasemad eri haldustasandite poliitilised ja majanduslikud prioriteedid ei saanud jätta mõju avaldamata uute territoriaalüksuste kujule, kuid pole vähimatki kahtlust, et peamiseks kriteeriumiks oli etnilisus. “Rahvus” [национальность] tähendas eri piirkondades eri asju, kuid enamiku piirkondade piirid pidid olema võimalust mööda “rahvuslikud” ja tegelikult need sarnanesidki väga joontega etnograafilistel kaartidel, mille oli koostanud hõimukoosseisu uurimise komisjon. Enamlaste juhid Moskvas ei pidanud sedasorti halduse etniseerimist mitte jaga-ja-valitse meetodiks, vaid möönduseks rahvuslikele pretensioonidele ja kultuurilisele mahajäämusele, korrates pidevalt Lenini ja Stalini järel, et mida täpsem on “rahvuslik piiristamine”, seda sirgem on tee internatsionalismi.

Selle poliitika vahetuks tagajärjeks oli etniliste matrjoškade eklektiline ja näivalt lõputu kollektsioon. Kõik mittevene rahvad olid “natsionaalid”, kellel oli õigus omaenda territoriaalüksusele, ja kõik etnilised rühmad, kes elasid “võõrastel” territooriumidel, olid “rahvusvähemused”, kellel oli õigus omaenda territoriaalüksusele. 1928. aastaks võisid liiduvabariigid sisaldada rahvusringkondi, rahvusrajoone, rahvusnõukogusid, põlisrahva nõukogusid [туземные советы], põlisrahva rajoonitäitevkomiteesid [тузрики], auulinõukogusid, hõimunõukogusid, rändrahvanõukogusid [кочевые советы] ja laagrikomiteesid.80 Turvaliselt oma piirides kaitstuna pidid Nõukogude rahvused arendama ja vajaduse korra looma omaenda autonoomseid kultuure. Edu pandiks peeti võimalikult laia kasutusega emakeelt kui “sotsiaalse distsipliini tegurit”, “rahvuse sotsiaalset kokkuliitjat” ja “eduka majandus- ja kultuuriarengu põhitingimust”.81 “Emakeel” (ühtaegu nii peamise põhjusena rahvusautonoomia loomiseks kui ka peamise vahendina, et muuta autonoomia tõeliselt rahvuslikuks) tähendas antud vabariigi ametlikku keelt (mille nimetus langes peaaegu alati kokku vabariigi nimega),82 antud vähemuse ametlikku keelt või iga omaette võetud kodaniku emakeelt. Territoriaalsete üksuste vohamine andis mõista, et aja jooksul muutub enamiku kodanike keel ametlikuks keeleks, isegi kui selle tagajärjeks on riiklik kolmkeelsus (1926. aastal oli abhaasikeelses Abhaasias, mis oli ise osa gruusiakeelsest Gruusiast, 43 armeenia, 41 kreeka, 27 vene, 2 eesti ja 2 saksa kooli).83 Teisisõnu, kõik 1920ndatel väljaselgitatud 192 keelt pidid varem või hiljem saama ametlikuks.

Kuid selleks et ametlikuks saada, tuli keelt “moderniseerida”. See aga tähendas “elaval rahvakeelel” põhineva kirjakeele jätkuvat kodifitseerimist, “ratsionaalsesse” foneetilisse tähestikku ülekandmist (kõik araabia ja mõned kirillitsas kirjasüsteemid hüljati ladina tähestiku kasuks) ning “võõrballastist” puhastamist.84 Puhastus ehk radikaalse keelepurismi poliitika oli vajalik, sest kui rahvusrühmad on määratluse järgi kultuurilt (vormi poolest) erinevad ja kui keel on “kõige tähtsam tunnus, mis eristab üht rahvust teisest”, siis pidid keeled eristuma üksteisest nii palju kui võimalik.85 Keskvõimude julgustusel asusid kohalikud haritlased (või kui neid polnud, siis “oma rahvaste” eest muretsevad pealinnateadlased) püstitama keelelisi vaheseinu. Usbeki ja tatari kirjakeele kodifitseerijad kuulutasid sõja “arabismidele ja farsismidele”, ukraina ja valgevene üldkeele vormijad võitlesid “russismide” vastu ning oma eliidita “pisirahvaste” kaitsjad vabastasid tšuktši keele inglise laenudest.86 Tatari kirjanike ja ajakirjanike poolt vastu võetud viiest teesist esimesed kaks kõlasid järgmiselt:

1. Tatari kirjakeele põhiline materjal peab koosnema emakeele elementidest. Kui vajalik sõna on tatari keeles olemas, siis ei tohi seda mingil juhul asendada võõrvastega.

2. Kui mõne mõiste jaoks sõna tatari keeles puudub, siis tuleb selle jaoks alati võimaluse korral leida

a) uus kunstlik sõna, mis moodustatakse meie keeles olemasolevatest tüvedest;

b) seda mõistet edasiandev laensõna kasutuselt kadunud vanaturgi sõnade hulgast või Venemaa territooriumil elavate teiste türgi-tatari sugulasrahvaste sõnavarast, tingimusel et uudissõna on kergesti omaksvõetav.”87

Nagu kord ja kohus kodifitseeritud ja üksteisest (mitte viimases järjekorras sõnaraamatute abil)88 isoleeritud ametlikke keeli võis anda “natsionaalidest töörahva” käsutusse. 1928. aastal ilmus raamatuid 66 keeles (võrreldes 40 keelega 1913. aastal) ja ajalehti 47 keeles (ühtekokku 205 mittevene nimetust).89 Kui palju inimesi neid ka tegelikult luges, see ei omanud põhimõttelist tähtsust: nagu paljude teistegi nõukogude kampaaniate puhul pidi pakkumine tekitama nõudmise (vajaduse korral ka vägisi). Märksa ambitsioonikam oli nõue, et kogu ametlik asjaajamine, kaasa arvatud haridus, peab käima emakeeles (nii vastavat nime kandvate vabariikide kui ka kohalike kogukondade keeles).90 See oli vajalik, sellepärast et Lenin ja Stalin rõhutasid, et see on vajalik, sellepärast et see oli ainus viis rahvusliku usaldamatuse ületamiseks, sellepärast et “keelelised reaktsioonid jõuavad emakeeles kiiremini kohale kui teises keeles”,91 sellepärast et sotsialistlik sisu on natsionaalidele omandatav ainult rahvuslikus vormis, sellepärast et “arenenud” rahvuse moodustab töörahvas, kelle emakeel langeb kokku samanimelise rahvusüksuse ametliku keelega, ja sellepärast et jäikade kirjakeele standardite kehtestamine oli toonud ilmsiks suure hulga inimesi, kes kõnelesid kas valet keelt või oma emakeelt valesti.92 1927. aastaks õppis 93,7% Ukraina ja 90,2% Valgevene algkooliõpilasi oma “emakeeles” (st keeles, mis vastas nende “rahvuse” nimetusele).93 Keskkoolid, kutsekoolid ja kõrgkoolid jäid maha, kuid keegi ei seadnud kahtluse alla lõppeesmärki, milleks oli rahvusliku ja keelelise identiteedi kokkulangevus. Vähemalt teoreetiliselt pidi ka iga viimase kui štetli juudi koolilast õpetatama jidišis, isegi kui ta vanemad eelistanuks ukraina keelt (heebrea keel kõne alla ei tulnud), ja Kubanimaa ukrainlast tuli õpetada ukraina keeles, juhul kui teadlaste ja ametnike meelest kujutas tema vanemate kõnekeel endast pigem ukraina kui vene keelemurret (ja mitte omaette kubani keelt, sest sel juhul läinuks tarvis juba eraldi grammatikaid, õpikuid, koole ja territooriume).94 Nagu üks ametnik ütles: “Me ei saa arvestada vanemate soovidega. Me peame õpetama last selles keeles, mida ta kõneleb kodus.”95 Paljudes NSVL-i osades oli see ülesanne veel teostamata, kuid lõppeesmärk (täielik etnolingvistiline järjekindlus sotsialismis kui võti täieliku etnolingvistilise läbipaistvuseni kommunismis) jäi samaks.

Rahvuskeelte edendamisega käis kaasas nende keelte kõnelejate edutamine. Ametlik põlisrahvaste edutamise poliitika [коренизация] nägi ette, et kõikide etniliste gruppide kõiki asju kõikidel tasanditel – alates liiduvabariikidest kuni klanninõukogudeni – pidid ajama vastavate rahvuste esindajad. See tähendas “natsionaalide” eelisvärbamist parteisse, valitsusse, justiits-, ametiühingu- ja haridusasutustesse, nagu ka mittevene maaelanikkonna “eelisproletariseerimist”.96 Konkreetsed eesmärgid jäid küll ebaselgeks. Ühelt poolt pidi mingi rahvuse osakaal antud territooriumi üldrahvastikust võrduma selle osakaaluga kõikidel prestiižikatel tegevusaladel, mis tegelikkuses tähendas kõiki tegevusalasid peale traditsiooniliste maatööde (mis etnograafide meelest just tegidki enamikust rahvustest “natsionaalid”).97 Teisalt ei olnud kaugeltki kõik territooriumid võrdsed või võrdselt eneseküllased, nii et “liiduvabariiklik” identiteet domineeris sageli kõikide ülejäänute üle. “Põlisrahvastamise” kampaaniad eeldasid enamasti, et liiduvabariigi (mittevene) põhirahvus on juba määratluse poolest põlisem kui teised, nii et kui armeenlastest ametiisikute osakaal ületas armeenlaste osakaalu “nende enda” vabariigis, siis ei kurtnud keegi leninliku rahvuspoliitika rikkumise üle (kurdid pidid valitsema omaenda külanõukogusid, nende proportsionaalne esindatus vabariigi tasandil ei olnud selgelt väljendatud eesmärk).98 Ükski teine liiduvabariik ei saavutanud sel alal Armeeniaga võrreldavat edu, kuid enamik neist üritas kõigest väest (ja eriti suuri edusamme selles suunas tegi Gruusia). Rahvus oli varandus ja liiduvabariigist hinnalisemaid rahvuslikke üksusi ei olnud olemas.

Ja kuigi administratiivhierarhia läks rahvusliku võrdsuse põhimõttega vastuollu, oli nepiaegsele rahvuspoliitikale võõras arusaam mingist etniliste gruppide ametlikust astmestikust. Kedagi ei huvitanud stalinlik eristus rahvuse ja rahvusrühma vahel, kõige vähem Stalinit ennast. Proletariaadi diktatuur koosnes lugematutest rahvusgruppidest (keeltest, kultuuridest, institutsioonidest), kellele oli antud arvutult rahvuslikke, s.o “mittepõhilisi” õigusi (oma keele, kultuuri ja asutuste arendamiseks). Põhiteemadeks olid “rahvuslik mitmekesisus” ja “rahvuslik omapära”, mis polnud üksnes tulevase ühtsuse paradoksaalsed eeldused, vaid ka iseseisvad väärtused. NSVL-i sümboolne kujutis 1923. aasta Põllumajandussaavutuste näitusel sisaldas muuhulgas: “Kesk-Aasia liiduvabariikide (Turkestani, Buhhaara, Horezmi) paviljonide helesiniseid kupleid, hiigelpaviljoni, mis oli ehitatud Samarkandi vanade suurejooniliste mošeede stiilis. Selle kõrval kõrguvad Aserbaidžaani valged minaretid, Armeenia valge torn, Kirgiisia püramiidjas, eredalt idamaine ehitis, tugev, võredega kindlustatud tatari maja, edasi Kaug-Ida kirev hiinalikkus ja nende taga Baškiiria, Burjaat-Mongoolia, Kalmõkkia, Oiraatia, Jakuutia, hakasside, ostjakkide ja samojeedide jurtad ja tšummid, ning kõik nad on ümbritsetud kunstmägedega ja Dagestani, Mägilaste Vabariigi ja Tšetšeenia küladega … Kõikjal ja kõigel on väljas omad lipud, kirjad omaenda keeles, omaenda alade ja piiride kaardid, omaenda rikkuste diagrammid. Rahvuslikkus, individuaalsus ja omapära on kõikjal ja kõiges eredalt rõhutatud.”99

Kui NSVL oli ühiskorter, siis igale selle rahvusperekonnale oli ette nähtud oma tuba. “Kuid sellesse ühisesse “nõukogude korterisse””, märkis Juozas Vareikis, “me oleme jõudnud vaba rahvusliku enesemääramise kaudu, sest ainult tänu sellele vabaneb iga, veel alles eile rõhutud rahvus usaldamatusest, mida ta igati õigustatult suurte rahvuste vastu on endas kandnud.”100

Mõistagi ei olnud igasugune usaldamatus õigustatud. Keeldumine tunnustamast Moskvat “rahvusvahelise revolutsiooniliikumise ja leninismi tsitadellina”101 (ja järelikult demokraatliku tsentralismi ainsa tsentrina) kujutas endast natsionalistlikku kõrvalekallet, nagu seda paljude hulgas said omal nahal kogeda Mirsaid Sultan-Galijev ja Oleksandr Šumski.102 Etnilised õigused kuulusid kultuurilise “vormi”, mitte aga poliitilise ja majandusliku “sisu” sfääri, kuid igasuguse vormi määras lõppkokkuvõttes sisu ning nendevahelise piiri konkreetne tõmbamine jäi Moskva parteijuhtkonna eesõiguseks. Üks oli aga selge: see eristus ise oli kohustuslik, ehkki ajutine, ning vormi osakaal jäi praktikas tähtsaks, ehkki teoorias mittepõhiliseks. Isegi 1926. aastal Mõkola Hvõlovõid103 “Moskvale seljapööramise” eest nahutades rõhutas Stalin taas oma toetust ukraina kultuuri igakülgsele arengule ja kordas oma 1923. aasta ennustust, et viimaks (erinevalt praegusest hetkest) “Ukraina proletariaadi koosseis ukrainiseerub nii, nagu näiteks Läti ja Ungari proletariaat, mis oli kunagi loomult saksalik, on hiljem lätistunud ja madjariseerunud”.104

Aga venelased? Nõukogude korteri keskel paiknes hiigelsuur vormitu ruum, mis päriselt ei sarnanenud toaga ega olnud rahvuslike atribuutidega kaunistatud, mis polnud tähistatud pererahva omandina ja kus elasid miljonid karmid, kuid taktitundelised proletaarlased. Venelastel oli tõepoolest eriline positsioon. Nad võisid olla täieõiguslikud rahvusvähemused teistele rahvustele eraldatud territooriumidel, kuid Venemaal endal neil rahvuslikud õigused ja rahvuslikud privileegid puudusid (sest nad olid neid vana režiimi ajal kuritarvitanud). Sõda vene hüttide ja vene kirikute vastu oli bolševike partei põhiüritus ning peamine põhjus, miks partei vajas jurtade, tšummide ja minarettide toetust. Etnilised kvoodid rahvusrajoonides peegeldasid täpselt klassikvoote Venemaal. Venelane võis saada eeliseid kui proletaarlane, mittevenelane võis saada eeliseid kui mittevenelane. “Udmurt” ja “usbekk” olid sisukad mõisted, sest nad asendasid klassi; “venelane” oli poliitiliselt tühi kategooria, kui see just ei viidanud suurriikliku šovinismi allikale (tšinovniklik-kommunistliku suurelisuse, mitte aga liialdatud rahvusliku enesekehtestuse tähenduses) või imperialistliku rõhumise ajaloole (tähenduses: Vene tsaaririik kui “rahvaste vangla”). Märtsis 1923 formuleeris Lev Trotski leninliku põhimõtte nii: “Suurvene proletariaadi ja suurvene talurahva suhe on üks asi. Siin avaldub küsimus puhtalt oma klassisisus. See selgitab ja lihtsustab ülesannet, hõlbustades selle lahendamist. Hoopis teine asi on meie liidus esimest viiulit mängiva suurvene proletariaadi suhe aserbaidžaani, turkmeeni, gruusia ja ukraina talurahvaga.”105

Venelased ei olnud ainus “mitterahvus” Nõukogude Liidus. “Nõukogude inimesed” ei olnud samuti rahvus (korter võrdus tubade summaga). See on seda märkimisväärsem, et pärast 1925. aasta märtsi hakkasid NSV Liidu kodanikud ehitama “sotsialismi ühel, omaette võetud maal” – maal, millel oli tsentraliseeritud valitsus, käsumajandus, kindel territoorium ja monoliitne partei. Mõned inimesed (“suurriiklikud šovinistid”) samastasid seda maad küll Venemaaga,106 kuid partei pealiini järgi puudus NSV Liidul rahvuslik identiteet, rahvuskultuur ja ametlik keel. NSV Liit sarnanes Venemaaga selle poolest, et mõlemad kujutasid endast puhast “sotsialistlikku sisu”, millel “rahvuslik vorm” täielikult puudus.

Aga kui sotsialistliku sisu vooruslikkus seisis väljaspool kahtlust, siis rahvuslike vormide kindlustamise kampaanial leidus ka (enamasti küll mitte kuigi sõnaosavaid) kriitikuid. Ehkki peaaegu mitte ükski XII kongressi delegaat ei kritiseerinud Lenini-Stalini “põlisrahvastamisprogrammi”, pälvisid kõige valjema aplausi hoopis vähesed rünnakud “kohaliku natsionalismi” vastu, mitte aga partei lubadused alustada ristiretke suurriikliku šovinismi vastu.107 Samal ajal väljendus suurriiklik šovinism Tatari Vabariigis kaebustes, “et “nüüd on kogu võim on läinud tatarlaste kätte”, et “venelastel läheb nüüd kehvasti”, et “venelasi rõhutakse”, et “venelasi vallandatakse teenistusest, ei võeta kusagile tööle ega kõrgkooli õppima”, et “kõikidel venelastel tasuks Tatarimaalt kiiresti jalga lasta” jne”.108 “Mittepõlisrahvusest” uusasukad, ülemused ja õpetajad Volgamaal, Siberis ja Kesk-Aasias keeldusid õppimast keeli, mida nad pidasid kasutuks, võtmast tööle “natsionaale”, keda nad pidasid saamatuks, õpetamast lapsi, keda nad pidasid metslasteks, ning kulutamast hinnalisi ressursse abinõudele, mis paistsid neile ebaõiglased.109 Ukraina talupoegi ei vaimustanud juudi põllundusasunike saabumine, samal ajal kui “üleesindatud” juudi riigiteenistujatele ei meeldinud lausukrainiseerimine.110 Isegi erilise hoolitsuse objektid ise ei hinnanud leninlikku poliitikat alati. “Poliitiliselt ebaküpseid” lapsevanemaid, üliõpilasi ja õpetajaid, kes ilmutasid emakeelse hariduse vastu “ebanormaalset hoiakut”, tuli sundida vägisi jidišeerumise ja valgevenestumise teele (tehnilistel põhjustel viis see tee harva keskkoolist kaugemale ja paistis seetõttu umbteena).111 “Mahajäänud” valgevene ümberasujad Siberis eelistasid õppekeelena vene keelt, samal ajal kui “äärmiselt mahajäänud” Siberi põlisrahvaste esindajad väitsid, et kui tundras üldse kirjaoskust tarvis läheb, siis esmajoones vene kommete tundmaõppimiseks ja oskuste omandamiseks.112

Seni kui kestis NEP, kõlasid need argumendid kurtidele kõrvadele, sest õige tee mahajäämuse ületamiseks viis läbi tulihingelise ja kompromissitu rahvusliku ülesehitustöö – s.o ametliku ideoloogia järgi läbi veelgi suurema mahajäämuse. Kuid 1928. aastal jõudis NEP lõpule ja koos sellega ka sallivus mis tahes “minevikuigandite” suhtes. “Revolutsionäärid ülaltpoolt” taastasid algse enamliku võrdusmärgi “võõruse” ja “mahajäämuse” vahele ning tõotasid need kümne aastaga likvideerida. Kollektiviseerimine pidi tegema lõpu külaelu idiotismile, industrialiseerimine pidi kaasa tooma linliku progressi ning kultuurirevolutsioon pidi “likvideerima kirjaoskamatuse” (ja seega ka kõik poliitilised kõrvalekalded). “Suure murrangu” apostlite sõnul tähendas “sotsialism ühel, omaette võetud maal” seda, et “meie ja nende” vahelised piirid hakkavad täielikult kokku langema riigipiiridega: kõik sisemised erinevused kaovad jäljetult, koolid sulanduvad kokku tootmisettevõtetega, kirjanikud lugejatega, maa linnaga ja hing kehaga.

Aga mil määral puudutas see kõik rahvusi? Kas see tähendas, et rahvusterritooriumid kui järeleandmised mahajäämusele võis nüüd tagasi võtta? Et rahvused kõrvaldatakse nagu nepmanid või kollektiviseeritakse nagu talurahvas? Mõned tõsised märgid selles suunas viitasid. Nii nagu juristid ennustasid õiguse väljasuremist ning õpetajad nägid ette koolihariduse peatset lõppu, nii ootasid – ja sageli ka soovisid – keeleteadlased ja etnograafid keeleliste ja etniliste gruppide ühtesulamist ja edaspidi täielikku kadumist.113 Vastavalt Nikolai Marri ametlikult marksistlikule ja seetõttu tarvitamiseks kohustuslikule “jafeetilisele teooriale” kuulub keel ühiskonna pealisehitusse ja peegeldab seega majandusliku baasi tsüklilisi muutusi. Keelkonnad on mitmesuguste evolutsioonistaadiumide jäänukid, mis on globaalse “glotogoonia” pidurdamatus protsessi määratud kommunismi ajal täielikult ühte sulanduma.114 Analoogiliselt kujutavad nende keelte kõnelejad (“rahvused”) endast ajalooliselt “mööduvaid” gruppe, mis tõusevad ja langevad koos ühiskondlik-majanduslike formatsioonidega.115 “Vabanedes oma kodanlikust osast, sulandub rahvuskultuur oma edasises arengus üheks üldinimlikuks kultuuriks. … Rahvus on ajalooline ja mööduv kategooria, mis ei ole midagi ürgset ega igavest, ning rahvuse arenguprotsess kordab oma põhiolemuselt ühiskonnavormide ajalugu.”116 Vajadus kiirendada marksismi-leninismi õppimist ja “tehnika valdamist” nõudvat aga vahepealsel ajal loobumist “assimileerunud” gruppide keelelise põlisrahvastamise “mõttetust” praktikast ning vene keele võimalikult laia kasutamist.117

See aga ei läinud läbi. Marristid ja hiljem ka parteijuhid ründasid tõesti keelelist purismi,118 kuid selle saatus otsustati alles 1933–1934 ning etnokultuurilise autonoomia printsiip jäi endistviisi puutumatuks. Nagu teatas Stalin partei XVI kongressil 1930. aasta juulis: “teooria kõigi, ütleme, NSV Liidu rahvaste ühtesulamisest ühte üldisse suurvene rahvusse, millel on üks üldine suurvene keel, on natsionaal-šovinistlik teooria, antileninlik teooria, mis on vastuolus leninismi põhipostulaadiga, mis ütleb, et rahvuslikud erinevused ei saa kaduda lähiajal, vaid peavad jääma veel kauaks pärast proletaarse revolutsiooni võitu maailma mastaabis.”119

Seega, senikaua (st väga kaua) kui eksisteerivad “rahvuslikud erinevused, keel, kultuur, olustik jne”, jäävad alles ka etnoterritoriaalsed üksused.120 “Suur murrang” tähendas rahvuspoliitika tasandil rahvusliku ülesehitustöö järsku kiirendamist. Vene keele entusiastid kahetsesid oma vigu. Nõukogude elu pidi saama võimalikult sügavalt ja võimalikult kiiresti “natsionaliseeritud”.121

Kuivõrd bolševike jaoks polnud vallutamatuid kindlusi, ületamatuid plaane ega teostamatuid muinasjutte, siis ei saanud ju ka usbeki keele omandamine võtta kauem kui mõne kuu, rääkimata “600–700 käibesõnast”, millest piisas neenetsitega suhtlemiseks.122 1. märtsil 1928. aastal võtsid partei keskkomitee Kesk-Aasia büroo, Usbekistani Kommunistliku Partei Keskkomitee ja Usbekistani Kesktäitevkomitee vastu otsuse viia “usbekistamine” lõpule 1. septembriks 1930.123 28. detsembril 1929 nõudis Usbekistani valitsus kõikidelt keskkomitee, ülemkohtu, töö-, haridus-, justiits- ja sotsiaalkindlustuskomissariaadi töötajatelt, et need õpiksid kahe kuuga ära usbeki keele (teistele komissariaatidele anti aega üheksa kuud ja “kõikidele ülejäänutele” üks aasta).124 6. aprillil 1931 kuulutas Krimmi Autonoomse Vabariigi Kesktäitevkomitee, et põlisrahvusest valitsusteenistujate osakaalu tuleb aasta lõpuks tõsta 29%-lt 50%-ni.125 Ja 1929. aasta 31. augusti hommikul avastasid valdavalt venekeelsed odessalased, et nende päevaleht Izvestija oli muutunud ukrainakeelseks Tšornomorska Komunaks.126

Kuid täielikku ukrainiseerumist ja kasahhistumist oodati siiski ainult linnadelt. Stalini rahvuspoliitilise revolutsiooni üks kõige silmatorkavamaid aspekte oli riikliku toetuse suurendamine kõikide, ka pisimate “rahvusvähemuste” (mittetitulaarsete rahvuste) kultuurautonoomiale. “Põlisrahvastamise olemus ei lange kokku niisuguste mõistetega nagu ukrainiseerimine, kasahhistamine, tatariseerimine jne: need ei kata täielikult põlisrahvastamise mõistet, mida ei tohi samastada küsimustega, mis puudutavad ainult antud vabariigi või oblasti põhirahvust.”127 1932. aastaks võis Ukraina tunda uhkust oma vene, saksa, poola, juudi, moldaavia, tšetšeeni, bulgaaria, kreeka, valgevene ja albaania külanõukogude üle, samal ajal kui Kasahstanis leidus vene, ukraina, “vene-kasaka”, usbeki, uiguuri, saksa, tadžiki, dungaani, tatari, tšuvaši, bulgaaria, moldaavia ja mordva külanõukogusid, arvestamata veel 140 “seganõukogu”.128 See oli etnilise viljakuse üleliiduline pidu, rõõmus rahvuskarneval, mida korraldas partei ja kõikide märkide järgi otsustades toetas ka Stalin oma rünnakuga Rosa Luxemburgi vastu ajakirjas Proletarskaja Revoljutsija.129 Selgus, et tšetšeenid ja ingušid on erinevad rahvused (ja mitte ühesugused vainahhi keele kõnelejad), et megrelid erinevad grusiinidest ja karjalased soomlastest, Pontose kreeklased Hellase kreeklastest ning juudid ja mustlased erinevad (kuigi mitte palju) kõikidest teistest, ning seega vajasid nad kõik hädasti omaenda kirjakeeli, ajakirjandust ja haridussüsteeme.130 1928–1938 kasvas mittevene ajalehtede arv 205 nimetuselt 47 keeles 2188 nimetuseni 66 keeles.131 Peeti skandaalseks, et ukraina päritolu põhjakaukaaslastel ei ole oma teatreid, raamatukogusid ja kirjandusorganisatsioone, et Dagestani rahvad peavad kasutama türgi-tatari lingua franca’t (mitme tosina omaette standardkeele asemel) või et Donbassi tööliste kultuurilisi vajadusi rahuldatakse “ainult vene, ukraina ja tatari keeles”.132 Enamik vastutavaid ameteid ja õppekohti Nõukogude Liidus järgis rahvuslike kvootide keerulist süsteemi, mille eesmärgiks oli täielik vastavus demograafia ja edutamise vahel – see oli küll peadpööritavalt keeruline ülesanne, võttes arvesse administratiivtasandite hulka, millel demograafiat ja edutamist tuli mõõta.133 Proletariaadi diktatuur oli Paabeli torn, kus kõik keeled kõikidel korrustel omasid õigust proportsionaalsele osale ametikohtadest. Isegi lööktööbrigaade tehastes ja ehitustel tuli võimaluse korral organiseerida etnilisi rajajooni mööda (kuulus naisstahhaanovlane Paša Angelina juhtis “kreeka brigaadi”).134

Suur murrang” ei tähendanud siiski lihtsalt üle piiri läinud NEP-i. Rahvuspoliitikas nagu igal pool mujalgi kujutas see endast viimset ja otsustavat lahingut mahajäämuse ja ekspluateerimise vastu, lõplikku pääsemist sotsiaalsetest (ja seega kõikidest) erinevustest ning pea ees hüpet klassideta ajatuse riiki. “Suure murrangu” eesmärgid olid mõttekad üksnes sedavõrd, kuivõrd nende saavutamist takistasid kurjategijad ja juhmardid. Pärast 1928. aastat ei saanud tõelised ega kujuteldavad mittevene eliidid enam ettekäändeks tuua üldrahvuslikke õigusi või üldrahvuslikku mahajäämust. Kollektiviseerimine eeldas klasside olemasolu ja see tähendas, et eranditult kõik rahvused pidid välja selgitama omaenda ekspluataatorid, ketserid ja nõukogudevastased salasepitsejad.135 (Kui klasse ei leitud, läksid mängu sugu ja põlvkond.136) Elu koosnes “rinnetest” ja rinded – kaasa arvatud rahvuslik rinne – lahutasid sõdivaid klasse. “Kui vene rahvuse puhul avaldus sisemine klassivõitlus juba Oktoobri esimestest päevadest saadik väga eredalt, siis mulle näib, et terve hulga rahvuste seas avaldub sisemine klassivõitlus alles nüüd suurema teravusega ja üha teravamalt kui kunagi varem…”137 Mõnikord hakkas etnilise printsiibi klassiline korrektiiv välja tõrjuma seda printsiipi ennastki, nagu siis, kui üks tähtis parteiline rahvusküsimuse ideoloog teatas, et “klassikonfliktide teravnemine toob välja paljude rahvuslike eripärade klassiiseloomu”,138 või kui üks noor etnograaf-kollektiviseerija jõudis järeldusele, et “kogu süsteem, millega tundras mõnda tööd tehes kokku puututakse ja mis jätab pealiskaudsele vaatlejale mulje rahvuslikust iseärasusest, … osutub kõigest suuromandi ideoloogilise kaitsmise süsteemiks”.139

Kuid mitte kõik rahvuslikud iseärasused ei lahustunud klassianalüüsis. Rahvusliku omapära retoorika ja etniliste kvootide praktika jäi kohustuslikuks ning suur osa esimese viisaastaku jooksul “väljapuhastatud” kohalikke juhte asendati sama rahvuse sotsiaalselt sobivamate esindajatega.140 See aga, mis tõesti vähenes, oli “rahvuslikule vormile” eraldatud ruum. “Suure murrangu” aegne rahvuslik identiteet võrdus NEP-i-aegne rahvuslik identiteet miinus “mahajäämus”, mida esindasid ja kaitsesid ekspluataatorlikud klassid. Nn Ukraina Vabastusliidu141 liikmeid ei süüdistatud natsionalismis mitte seetõttu, et nad seisid omaette Ukraina identiteedi, administratiivautoomia või etnolingvistiliste õiguste eest – see oli ju ka partei ametlik poliitika. Neid süüdistati natsionalismis seetõttu, et nende Ukraina oli süüdistajate meelest talupoeglik utoopia kaugest, kuid veel kustumata minevikust, mitte aga linlik utoopia peatselt saabuvast, kuid etniliselt veel killustatud tulevikust. “Nende hingele jäi kalliks vana Ukraina, täis huutoreid ja mõisahäärbereid, põhiloomult agraarne maa, kus säilis tugev baas maa eraomandusele. … Nad suhtusid vaenulikult Ukraina industrialiseerimisse, nõukogude viisaastakusse, mis kujundab vabariigi ümber ja asetab ta iseseisvale suurtööstuslikule alusele. Nad irvitasid Dneprogessi ja nõukogude ukrainiseerimise üle. Nad ei usaldanud selle siirust ja sügavust. Nad olid veendunud, et ilma nendeta, ilma vana intelligentsita ei ole mingisugune tõeline ukrainiseerimine võimalik, ja üle kõige kartsid nad, et nende käest rebitakse kunagine monopol kultuurile, kirjandusele, teadusele, kunstile, teatrile.”142

Kahtluse alla ei langenud aga etniliste kogukondade jätkuv olemasolu ja nende pretensioonide õigustatus kultuurilisele, territoriaalsele ja poliitilisele identiteedile (mida Stalin pidas rahvuslike õiguste printsiibiks ja mida mina olen nimetanud “natsionalismiks”). “Kodanlik natsionalism” seisnes “kodanliku intelligentsi” katsetes juhtida oma rahvas partei peajoonest kõrvale – nii nagu kahjurlus seisnes “kodanlike spetsialistide” katsetes juhtida rööpast välja nõukogude majandus. Kodanlik natsionalist olla tähendas saboteerida rahvuslikku ülesehitustööd, mitte selles osaleda.

1931. aastal “sotsialistlik pealetung” aeglustus ja 1934. aastaks peatus see peaaegu täielikult vaenlase puudumise tõttu. Pöördudes “võitjate kongressi” poole, teatas Stalin, et “Nõukogude Liit on heitnud endalt mahajäämuse ja keskaegsuse palge” ning muutunud “tugeval sotsialistlikul vundamendil seisvaks tööstusühiskonnaks”.143 Ametliku eshatoloogia seisukohalt oli saavutatud võit aja üle ning tulevik oli saanud olevikuks. Kõik olulised erinevused olid ületatud, kõik teaduslikud lähenemisviisid olid muutunud marksistlikuks ja kõik mittemarksistlikud lähenemisviisid olid kõrvaldatud. Mahajäämuse puududes polnud ka enam vajadust asutuste järele, mis olid loodud selle üksikute ilmingute “ettevaatlikuks” käsitlemiseks. Naisosakonnad, juudi sektsioonid ja Põhja piirkondade rahvusrühmadega koostöö komitee pandi kinni. “Pedoloogiateadus” keelati, sest see lähtus eeldusest, nagu vajaksid naised, rahvusvähemused ja varem rõhutud ühiskonnakihtide järglased erilist toetust teel kaasaegsusse. Etnoloogiateadus keelati, sest see lähtus eeldusest, nagu oleksid mõningad nõukogude kultuurid ikka veel primitiivsed. Kogu mittesotsrealistlik kunst keelati, sest kunst peegeldab ju elu ning kogu nõukogude elu oli muutunud sotsialistlikuks.

Kui oleks täpselt järgitud X kongressi otsuseid, mis samastasid rahvuse mahajäämusega, siis tulnuks keelata ka etnilised grupid. Nii aga ei läinud ning rahvus elas need tormid üle ja tõstis taas pead, vintsutatult, kuid täis uut elujõudu. Hoolimata paljude autorite vastupidisest arvamusest144 ei teinud “kõrgstalinism” rahvusliku ülesehitustöö poliitikale lõppu. See muutis küll etnilisuse kontuure, kuid ei hüljanud “leninlikku põhimõtet”: ühtsus mitmekesisuses. See kärpis küll drastiliselt rahvusüksuste arvu, kuid ei kippunud nende rahvusliku olemuse kallale. Nii nagu naisosakondade sulgemine ei tähendanud eelmängu rünnakule sooerinevuste vastu, nõnda ka Kesk-Aasia büroo sulgemine ei tähendanud üleskutset etnilisele assimilatsioonile. Veelgi enam, nii nagu äsja emantsipeerunud nõukogude naised pidid muutuma veelgi “naiselikumaks”, pidid moderniseerunud nõukogude rahvused kujunema veelgi rahvuslikumaks. Klass oli ainus õiguspärane “sisu” ja 1930. aastate lõpuks olid klassipõhised kvoodid, küsitlused ja isikutunnistused kasutuselt kadunud.145 Kuid erinevused “vormis” jäid lubatavaks ja rahvusel (“vormi” kõige auväärsemal ja kõige õõnsamal vormil) lubati areneda ja võib-olla isegi omandada mõningat sisu.

1930. aastate alguse kõige eredam uuendus oli venelaste esiletõus täisvarustuses etnilise grupina. Kui klassikriteeriumid kaotasid tähtsuse, küllastus endine markeerimata rahvus etnilisusest peaaegu samavõrd nagu kõik teised. Terminile “natsionaal” sai osaks kriitika ja viimaks ka hukkamine, sest NSV Liidus enam rahvusväliseid kodanikke ei leidunud.146 Partei hakkas algul ettevaatlikult, kuid hiljem järjest enesekindlamalt varustama venelasi rahvusliku minevikuga, rahvuskeelega ja hästi tuntud rahvusliku ikonograafiaga, mille eesotsas seisis Aleksander Puškin – muidugi progressiivne ja vabadusearmastaja, kuid esmajoones suur venelane, mitte suur revolutsionäär. 1934. aastaks olid vene proletaarlaste “derussifitseerimine” ning Moskvast sihilik kaugenemine “kultuurilises ülesehitustöös” juba tõsised kuriteod, mitte enam mõistetavast kärsitusest tingitud “eksimused”.147

Kuid ikkagi ei saanud venelastest rahvust nagu kõik teised. Ühelt poolt puudus neil selgelt piiritletud rahvusterritoorium (VNFSV jäi hiigelsuureks amorfseks ülejäägiks, mida keegi ei tajunud etnilise või ajaloolise Venemaana), oma partei ja oma teaduste akadeemia. Teisalt – ja see muidugi seletab seda lünka – samastusid venelased üha enam Nõukogude Liidu kui tervikuga. 1937–1939 asendas kirillitsa ladina tähestiku kõigis 1920. aastatel loodud kirjakeeltes ja 1938. aastal, pärast kolmeaastast kampaaniat, sai vene keel kõikides mittevene koolides kohustuslikuks õppeaineks. Nõukogude minevik ja parteieliidi kõrgemad ešelonid muutusid järjest venelikumaks.148 “Internatsionalism” (st üha tihedamad sidemed NSV Liidu rahvaste vahel) ning hiljem “rahvaste sõprus” (st veelgi tihedamad sidemed NSV Liidu rahvaste vahel), said ametlikeks dogmadeks,149 mis formuleeriti vene keele – uue nõukogude lingua franca abil. Seejuures ei rääkinud keegi “nõukogude rahvusest” (erinevalt “nõukogude rahvast”) või sellest, et vene keel peaks saama kõikides rahvuslikes piirkondades või asutustes esimeseks keeleks. Isegi Karjalas, kus 1938. aastal avastati, et kohalik soome standardkeel on “fašistlik”, sunniti seeläbi keeleliselt orbunud inimesi lülituma vastkodifitseeritud “karjala” keelele vene keele asemel, millest oli juba saanud “rahvustevahelise suhtlemise keel”.150 Venelased hakkasid naabritega toorutsema ja kaunistama oma osa ühiskorterist (sinna kuulusid hiigelsuur esik, koridor ja köök, kus võeti vastu kõik tähtsamad otsused), kuid nad ei pretendeerinud tervele korterile ega seadnud kahtluse alla teiste (suurte) perekondade õigust nende elamispinnale. Elanikud muutusid küll vähem võrdseks, kuid jäid endiselt omaette.

Suure murrangu” kultuur oli juurtetu, muutlik ja karnevalilik. Vanad inimesed käitusid nagu alaealised, lapsed käituseid halvasti, naised riietusid nagu mehed (ehkki mitte vastupidi), klassid vahetasid kohad, sõnad kaotasid mõtte. Inimesed, ehitised, keeled ja rahvused paljunesid lõpmatult, rändasid laiali ja levisid õhukese kihina üle ühetasase maastiku. Kuid see proletaarne postmodernism osutus enneaegseks. 1930. aastate “suur taandumine” kujutas endast bukvalismi vastulööki – “põlisrahvuste tõelise juurutamise” triumfi (sõnast “juur” – radix, radikaalne). Raskusjõud kinnitas ehitised vundamendi külge, talupojad maa külge, töölised tehaste külge, naised meeste külge ja nõukogude inimesed NSV Liidu külge.151 Samal ajal ja põhiolemuselt samal viisil köideti iga indiviid kindla rahvuse külge ning enamik rahvusi köideti kindlatesse piiridesse. 1930. aastate algul, kohe pärast seda, kui taastati kõrgkoolide sisseastumiseksamid, ja vahetult enne seda, kui seati sisse üliõpilaste isiklikud toimikud, tööraamatud ja kehtestati surmanuhtlus välismaale põgenemise katse eest, said kõik Nõukogude kodanikud passi, mis kirjeldas neid formaalselt nime, sünniaja ja -koha, sissekirjutuse ja rahvuse järgi. Nime ja sissekirjutust sai muuta, rahvust mitte. Kümnendi lõpuks sai iga nõukogude laps sündides omale rahvuse kaasa: isiklik etnilisus muutus bioloogiliseks kategooriaks, mis ei sõltunud kultuurilistest, keelelistest ega geograafilistest teguritest.152 Samal ajal muutus kollektiivne etnilisus üha territoriaalsemaks. Administratiivüksused, mis olid loodud kõigest mõne aasta eest teenimaks juba olemasolevaid rahvusi, muutusid nüüd nende rahvuste kõige tähtsamaks määravaks tunnuseks. Tsiteerigem üht tüüpilist ja täiuslikult tsirkulaarset argumenti: “Omaenda rahvusterritooriumi – vabariigi, oblasti, rajooni või külanõukogu – olemaolu rahvusgrupil on tõend, et tegu on ametlikult tunnustatud rahvusrühmaga … Näiteks Nagaibaki rajooni olemasolu Tšeljabinski oblastis muudab vaieldamatuks nagaibakkide kui omaette rahvusrühma eristamise tatarlastest.”153 Ka juudid said tõeliseks rahvuseks pärast Juudi autonoomse oblasti loomist Birobidžanis. “Sellega pälvis NSV Liidu juudi töörahvas peamise elemendi, mille puudumine oli varem teinud võimatuks nende käsitamise natsioonina sõna teaduslikus mõttes, – nimelt oma territooriumi, oma administratiivse moodustise. Ja nii nagu paljud teised Nõukogude rahvused, kes olid läbi teinud natsiooniks konsolideerumise protsessi, muutus juudi rahvusvähemus natsiooniks, saades Nõukogude tingimustes endale autonoomse rahvusliku administratiivüksuse.”154

Selline vaateviis eeldas kaht tähtsat uuendust. Esiteks, formaalne etniline hierarhia oli esmakordselt pärast 1913. aastat tagasi areenile ilmunud. Etnoterritoriaalsed üksused (liiduvabariigid, oblastid, rajoonid) erinesid ka varem oma staatuse poolest, kuid seni polnud tehtud tõsiseid katseid seda bürokraatlikku korda seostada etnoste objektiivse ja rangelt evolutsioonilise hierarhiaga. Pärast 1930. aastate keskpaika võis aga hakata üliõpilasi, kirjanikke ja lööktöölisi ametlikult järkudesse seadma – ja nõnda ka rahvusi. Teiseks, kui etnilise grupi legitiimsus sõltus omaenda territooriumi olemasolust, siis selle kaotamine võis mõistagi tähendada selle grupi (kuid mitte selle vastava passiga varustatud üksikliikmete!) “denatsionaliseerimist”. See oli seda tähtsam, et kümnendi teiseks pooleks oli valitsus viimaks otsustanud, et 192 keele ja potentsiaalselt 192 bürokraatia haldamine ei olegi vahest nii hea idee. Õpikute, õpetajate ja koguni õpilaste tootmine ei suutnud massilise “natsionaliseerimisega” sammu pidada, täielikult bürokratiseeritud käsumajandus ja vasttsentraliseeritud rahvaharidussüsteem vajasid hallatavaid ja voolujoonelisi kommunikatsioonikanaleid; ning venelastest “edutatud”, kes pärast “suurt terrorit” hakkasid täitma kõrgemaid nomenklatuurseid ametikohti, suhtusid suurema kaastundega kaebustesse venevastase diskrimineerimise üle (olles ise kasu lõiganud klassi-kvootidest). Kümnendi lõpuks oli enamik rahvuslikke nõukogusid, rajoone ja muid väiksemaid üksusi laiali saadetud, mõned autonoomsed vabariigid ära unustatud ning peaaegu kõik rahvusvähemuste koolid ja muud asutused kinni pandud.155

Ometigi – ja see on käesoleva artikli kõige tähtsam “ometigi” – need rahvused, kellel oli juba olemas omaette liiduvabariik ja omaenda laialdane bürokraatlik aparaat, said käsu kahekordistada jõupingutusi oma kompaktse rahvuskultuuri ülesehitamiseks. Nii nagu “Moskva rekonstrueerimine” teisenes kogu linnaruumi ümberkujundamise grandioossest algvisioonist hoopis ideeks püstitada mõned üksikud täiuslikud artefaktid,156 nii lõi ka rahvuspoliitika käega arvutute juurtetute rahvusrühmade arendamise taotlusele, et keskenduda vähestele küpsetele, täisverelistele “natsioonidele”. Etniliste kvootide mõningane kärpimine ja uus rõhuasetus nõukogude meritokraatiale (“kaadrite kvaliteedile”) aeglustas ja kohati peatas partei- ja valitsusaparaadi põlisrahvustamise, kuid samal ajal intensiivistus rahvuskultuuri kultus ja kohaliku intelligentsi tootmine dramaatiliselt. Usbeki kogukonnad väljaspool Usbekistani jäeti unarusse, kuid Usbekistan kui kvaasi-rahvusriik jäi paika, sai lahti enamikust muulasenklaavidest oma territooriumil ning hakkas tõsiselt tegelema oma ajaloo ja kirjandusega. Tubade arv Nõukogude korteris küll vähenes, kuid allesjäänud toad kaunistati püüdlikult perekonnareliikviatega, vanaisa kellade ja esiisade portreedega.

1934. aasta nõukogude kirjanike esimene kongress, mis mitmeski suhtes juhatas sisse kõrgstalinismi kui kultuuriparadigma, oli vanamoeliste romantiliste natsionalismide kummaliselt pühalik paraad. Puškin, Tolstoi ja teised ametlikult restaureeritud vene ikoonid ei olnud ainsad rahvusvahelise mainega rahvuslikud hiiglased – kõik nõukogude rahvad omasid omaenda klassikuid, märtreid ja alusepanijaid-esiisasid või pidid need peagi endale saama. Ukraina delegaat ütles, et Tarass Ševtšenko oli “geenius” ja “koloss”, “kes ei mänginud ukraina kirjanduskeele loomisel sugugi väiksemat rolli kui Puškin vene kirjanduskeele loomisel, vaid võib-olla isegi suuremat”. Armeenia delegaat meenutas kohalviibijatele, et tema rahva kultuur “kuulub iidseimate Ida kultuuride hulka”, et armeenia rahvustähestik on vanem kui kristlus ja et “oma kujundite elulise tõepära, peenuse, rahvatarkuse sügavuse ja lihtsuse, oma süžee demokraatlikkuse poolest” on armeenia rahvuseepos “maailma eepilise kirjanduse üks parimaid esindajaid”. Aserbaidžaani delegaat selgitas, et pärsia luuletaja Nizami on tegelikult aserbaidžaani kirjanduse klassik, sest ta oli “Gjandža türgitatarlane”, ning Mirza Fatali Ahhundov ei olnud aadlikirjanik, nagu mõned proletaarsed kriitikud on väitnud, vaid “suur filosoof-dramaturg”, kelle “tüüpide galerii on sama värvikas, mitmekesine ja iseloomulik nagu Gribojedovil, Gogolil ja Ostrovskil”. Turkmeeni delegaat kõneles kongressile 18. sajandi “turkmeeni luule korüfeest” Mahtumkulist; tadžiki delegaat märkis, et tadžiki kirjanduse rajajateks olid Rudaki, Firdausi, Umar Hajjam ja “kümned teised hiilgavad sõnameistrid”, kuna gruusia delegaat esitas erakordselt üksikasjaliku kõne, milles teatas, et Šotha Rusthaveli “Kangelane tiigrinahas” oli “terveid sajandeid Lääne-Euroopa ideelistest liikumistest ees”, seisab lõpmata kõrgemal Dantest ja on “suurim kirjandusmälestis, võrreldes kõige sellega, mida on meile andnud keskaegne Lääs ja kogu nn keskaegne kristlik maailm”.157

Uue parteijoone järgi pidi kõikidel ametlikult tunnustatud Nõukogude rahvustel olema omad “suured traditsioonid”, mida spetsiaalselt selleks mõeldud instituutides spetsiaalse väljaõppe saanud professionaalid pidid kaitsma, täiustama ja vajaduse korral leiutama. Kultuuri “suurusjärk” sõltus selle administratiivsest staatusest (alates liiduvabariikidest kõrgeimas tipus kuni ilma territooriumita rahvusteni, kelle pretensioon “kultuurile” oli kahtlane), kuid antud kategooria piires olid kõik rahvuslikud traditsioonid võrdõiguslikud, välja arvatud vene traditsioon. Retooriliselt see küll alati tegelikkusele ei vastanud (Ukrainat mainiti mõnikord kohe vanemuselt teise vennana ning Kesk-Aasiat nimetati sageli mahajäänuks), kuid administratiivses plaanis pidid kõiki rahvusterritooriumid olema ideaalselt sümmeetrilised – alates parteiaparaadist kuni haridussüsteemini. See oli juba ammune nõukogude poliitika, kuid 1930. aastate uuendus seisnes allesjäänud ebatasasuste jõulises silumises ning eriliste – ja ühetaoliste – rahvuskultuure tootvate institutsioonide massilises juurdetekitamises. Stalini aja lõpuks olid kõikidel liiduvabariikidel omad kirjanike liidud, teatrid, ooperitrupid ja teaduste akadeemiad, mis tegelesid peamiselt rahvusajaloo, -kirjanduse ja –keelega.158 Moskvas heakskiidetud vabariiklikud plaanid kutsusid üles produtseerima veelgi rohkem “vormilt rahvuslikke” õpikuid, näidendeid, romaane, ballette ja jutustusi. (Sõnaraamatute, rahvaluulekogumike ja “klassikute” väljaannete puhul ähvardas rahvuslik vorm üle minna sisuks.)

Kui mõni liiduvabariik kippus maha jääma, ruttas Moskva appi. Näiteks GITIS lasi 1935. ja 1936. aastal välja üksteist rahvuslikku teatritruppi koos täieliku näitlejakoosseisu ja repertuaariga.159 Kui rahvuslikku kaanonit ei jätkunud, finantseeris valitsus vene ja Lääne-Euroopa klassika tõlkimist (vastloodud baškiiri ooperi esimesteks lavastusteks olid 1936. aastal “Vürst Igor” ja “Figaro pulm”).160 Õigupoolest muutuski ilukirjanduse tõlkimine 1930. aastate lõpul massitööstuseks ja sadade elukutseliste kirjanike peamiseks elatusallikaks. “Rahvaste sõprus” eeldas Nõukogude rahvuste armastust üksteise kunsti vastu. Nagu ütles Gorki: “Meil on tingimata tarvis vahetada teadmisi minevikust – kõikidele Nõukogude vabariikidele on tarvis, et valgevenelane teaks, milline on grusiin, türgitatarlane jne.”161 Selle tulemuseks ei olnud mitte üksnes tormiline tõlketegevus, vaid ka NSV Liidu ajalood, milles figureerisid kõik nõukogude rahvad, raadiosaated, mis tutvustasid nõukogude kuulajatele gruusia polüfooniat ja valgevene teatrit, sadade laulu- ja tantsuansamblite gastrollid, aserbaidžaani kunstidekaadid Ukrainas, armeenia luuleõhtud Moskvas, turkmeeni vaipade näitused Kaasanis ning regulaarsed rahvakoori-, spordi- ja pioneerifestivalid üle terve maa. 1930. aastate keskpaigast kuni 1980. aastate lõpuni oli säärane tegevus üks nõukogude ametliku kultuuri kõige nähtavamaid (ja nähtavasti ka üks ebapopulaarsemaid) vorme.

Rahvuskultuuride arendamine ja propageerimine oli mõistagi auasi, kuid sellepärast veel mitte ohutu. Kümme aastat pärast esimest kirjanike kongressi oli enamik uute rahvuslike kultuuriinstitutsioonide rajajaid hukkunud; hiigelsuured alad olid annekteeritud, kaotatud ja uuesti annekteeritud; valdav enamik väikesi etnilisi üksusi oli likvideeritud kui “perspektiivitud”; ning mitmed rahvad ja “rahvusvähemused” olid vägivaldselt deporteeritud oma territooriumidelt (mis läksid üle teistele rahvastele). Samal ajal muutusid venelased oma rahvuslikku minevikku taasavastada üritavast revolutsioonilisest rahvast “kõigi Nõukogude Liidu koosseisu kuuluvate rahvaste seast kõige silmapaistvamaks”, ülemaailmse progressi liikumapanevaks jõuks.162 Aga isegi siis ei pandud NSV Liidu rahvaste “suurte traditsioonide” õiguspärasust kahtluse alla. Venemaa ja ülemaailmse progressi põhivaenlaseks olid “kodanlik natsionalism”, mis hakkas tähistama ebapiisavat imetlust Venemaa vastu, ning “juurtetu kosmopolitism”, mis sümboliseeris “põlisrahvaste juurutamise” eitust. Isegi 1936–1939, kui tuhandeid inimesi mõisteti kodanliku natsionalismi eest mahalaskmisele, tähistas “kogu Nõukogudemaa” kärarikkalt tadžiki (ja mitte pärsia) kirjanduse rajaja Firdausi 1000. sünniaastapäeva; usbeki (ja mitte tšagatai) kirjanduse klassiku Ališer Navoii 500. sünniaastapäeva; ning 125 aasta möödumist Tarass Ševtšenko sünnist, keda Pravda kirjeldas “ukraina rahva suure pojana”, kes “viis ukraina kirjanduse kõrgusesse, mis on rikka ajaloolise minevikuga rahva vääriline”.163 Vähesed rahvuskangelased, kes sel perioodil kannatada said, ei langenud ebasoosingusse mitte selle pärast, et olid rahvuskangelased, vaid selle pärast, et neid peeti venevastasteks.164 Ja kui Pravda ründas 1951. aastal Volodõmõr Sosjurat luuletuse “Armastada Ukrainat” eest, siis ei olnud ametlikuks põhjuseks mitte Ukraina liigne armastamine, vaid ebapiisav tänulikkus vanema venna vastu.165 Tänulikkuse uueks põhjuseks pidi aga olema Lääne-Ukraina äsjane annekteerimine ja Ukraina “taasühendamine” – Nõukogude (aga see tähendas, et eeskätt vene) saavutus, mida reklaamiti laialt kui ukraina rahva sajanditepikkuste püüdluste täitumist.

Paradoksaalsel kombel pälvisid mittevene rahvaste püüdlused teoreetilise põhjenduse just tol vene ametliku suurushullustuse perioodil. 7. aprillil 1948 ütles Stalin midagi väga sarnast sellega, mida ta oli rahvuste õigustest kõnelenud 1913. aastal: “Igal rahvusel, olgu väikesel või suurel, on omad kvalitatiivsed iseärasused, oma spetsiifika, mis on omane ainult talle ja mida teistel rahvustel ei ole. Need iseärasused moodustavad panuse, mille iga rahvus annab maailmakultuuri ühisesse varamusse, lisades sellele ja rikastades seda. Selles mõttes on kõik rahvused, nii väikesed kui suured, ühesuguses positsioonis ja iga rahvus on sama tähtis nagu iga teine.”166

See näis mõista andvat, et etnilisus on universaalne, vankumatu ja olemuselt moraalne. Aga see oli kõigest sissejuhatus. 1950. aasta suvel haaras Stalin sule, et välja ajada Nikolai Marri vaimu, kes oli üks “suure murrangu” viimaseid pühakuid ning kelle “õpetus” ja õpilased olid kuidagi pääsenud ülejäänud “marksismi lihtsustajate ja vulgariseerijate” saatusest.167 Stalini järgi ei kuulu keel pealisehitusse ega baasi. See kuulub kogu ühiskonnale, on “kogu ühiskonna looming … kogu ühiskonna vajaduste rahuldamiseks” sõltumata klassist ja läbi terve inimkonna ajaloo. Kusjuures “ühiskond” tähendas etnilist üksust ja etnilised üksused, nagu ka nende keeled elavad “võrratult kauem kui mis tahes baas või pealisehitus”.168 Ja nii asetus kõik oma kohale: klassid ja nende “ideoloogiad” tulevad ja lähevad, kuid rahvused jäävad. Ilma sotsiaalsete konfliktideta riigis muutus rahvus ainsaks mõttekaks identiteediks.

See oli pärand, mille Stalin jättis oma järglastele ja mille eest ei pääsenud Gorbatšov ja tema järglased. Hruštšov muidugi pisut perutas: võitluses kohaliku initsiatiivi eest tugevdas ta rahvuseliitide positsioone, kuid võitluses rahvuseliitidega püüdis ta muuta teatavaid kvoote ning hirmutas mõningaid isegi rahvuste kokkusulamise doktriini elluäratamisega. Kokkusulamine pidi aga toimuma kommunismi tingimustes ja kommunism pidi saabuma nii varsti, et seda oli raske tõsiselt võtta. Ainus praktiline samm selles suunas oli 1959. aasta koolireform, mis andis lapsevanematele vabaduse valida vene ja rahvuskoolide vahel ning muutis “teise” keele fakultatiivseks. Teoreetiliselt võis kasahh nüüd loobuda vene keele õppimisest; praktiliselt ei sunnitud venelast enam õppima kasahhi keelt.169 Armeenia ja Leedu etniliselt ühtlased ja enesekindlad eliidid erilist rahutust ei väljendanud, “väikesearvulised” etnilised bürokraatiad VNFSV-s leppisid paratamatusega ning Läti, Ukraina ja Aserbaidžaani demograafiliselt haavatavad, kuid poliitiliselt tarmukad eliidid asusid lahingusse. Nende argumendi võttis kokku Oless Hontšar kolmkümmend aastat hiljem: “Kas õppida koolis emakeelt või mitte – niisugust küsimust ei saa ühelgi tsiviliseeritud maal üles kerkidagi.”170 Teisisõnu, tsiviliseeritud maa on etnonatsionaalne riik, milles on juba definitsiooni poolest ametlikuks keeleks “emakeel”. Stalinlik rahvuspoliitika oli ilmselgelt vilja kandnud.

Tsiviliseeritud stalinism (“arenenud sotsialism”) oli ka tolle “kollektiivse juhtkonna” usutunnistus, kelle valitsemisajal jõudsid kätte Nõukogu Liidu loojanguaastad. Ammutades oma legitiimsuse pigem “reaalselt eksisteeriva” etnoterritoriaalse hoolekandeühiskonna saavutustest kui kommunistlikust tulevikust või revolutsioonilisest minevikust, säilitas uuenenud stalinlik riik klassilisuse fassaadi ja rahvusliku struktuuri.171 Iga nõukogude kodanik sündis kindlasse rahvusse, võttis selle endaga kaasa lasteaeda ja keskkooli, lasi seda ametlikult üle kinnitada kuueteistkümneaastaseks saamisel ning kandis seda hauani läbi tuhandete ankeetide, tõendite ja elulookirjelduste. Sellest võis sõltuda vastuvõtt õppeasutusse ja sellel võis olla otsustav tähtsus töölevõtmise, edutamise ja sõjaväeteenistuspaiga seisukohalt.172 Nõukogude etnograafid, kes pärast 1930. aastate lõppu taas ellu kutsuti ja kes pärast marrismi likvideerimist said uue missiooni, ei uurinud mitte “kultuuri”: nende põhiülesandeks oli määratleda, lahata ja ülistada tabamatut “etnost”. Isegi välismaise, kapitalistliku maailma puhul peeti kõige silmapaistvamaks vooruseks “rahvuslikku vabastusliikumist”.

Iga rahvas teadis oma kohta – teoorias evolutsiooniskaalal hõimust kuni natsioonini ning praktikas oma territoriaalse ja sotsiaalse staatuse järgi. Iga rahvuse staatus võis teatud piirides muutuda, kuid tänu kvootide süsteemile said suuremaid praktilisi eeliseid oma vabariigis elavad “titulaarrahvuste” liikmed. Kuuskümmend aastat järjekindlust selles vallas viis liiduvabariikide peaaegu täieliku natsionaliseerumiseni: rahvustunnuse põhjal värvatud tugevad kohalikud eliidid taotlesid kohalikku legitiimsust (nii paljukest kui nad seda ka said) rahvustundele rõhudes.173 Poliitilised ja kultuurilised antreprenöörid sõltusid Moskva subsiidiumidest, kuid rõhutasid pidevalt oma truudust “omaenda rahvale” ja rahvussümbolitele. Aga kui poliitikud pidid mängima rangete aparaadireeglite järgi, siis rahvusliku intelligentsi peamiseks funktsiooniks oligi rahvuskultuuri tootmine. Tsensuur seadis võimalustele piirid, kuid kultuurtreegerlust kui niisugust pidasid legitiimseks nii parteilised sponsorid kui kohalikud tarbijad. Rahvuslik intelligents koosnes suurel määral professionaalsetest ajaloolastest, filoloogidest ja literaatidest, kes kirjutasid peaaegu eranditult kohalikule auditooriumile.174 Nad andsid välja mitmeköitelisi rahvusajalugusid, ehitasid rahvuslikke genealoogiaid, puhastasid rahvuslikke keeli, säilitasid rahvuslikke aardeid ning kurtsid rahvusliku mineviku kadumise üle.175 Teisisõnu, nad tegutsesid tublide patriootidena – kui nad just ei käitunud pahade natsionalistidena. Aja jooksul aga muutus järjest raskemaks neil kahel vahet teha, sest rahvuslik vorm oli märkamatult muutunud sisuks ja natsionalismil ei saanud olla muud sisu kui vormi kultus. Veelgi kurjakuulutavam oli see, et riigi juhtkonnal ununes, milles peaks seisnema “sotsialistlik sisu”, ja kui Gorbatšov kulunud marksistlikud sõnakõlksud viimaks hülgas, jäi ainsaks mõttekaks suhtlusvahendiks kaua lihvitud ja kõigile tuttav natsionalismikeel.

Muidugi ei piirdunud Nõukogude režiimi panus natsionalismi üritusse ainult “konstruktiivsete meetmetega”. Ta sundis rahvuskultuuri ülempreestreid kummardama võõraid rahvuskultuure, seadis sisse administratiivhierarhia, mis andis mõningatele rahvastele eeliseid teiste ees, sekkus rahvuslike panteonide koostamisse ja säilitamisse, isoleeris etnilised grupid oma sugulastest ja poolehoidjatest välismaal, ja soodustas massilisi migratsiooniliikumisi, mis tõid kaasa konkurentsi nappidele ressurssidele, lahjendasid rahvuseliitide tarbijabaasi ning provotseerisid hõõrumisi etniliste kvootide pärast. Ja lõppude lõpuks – mis sai ka kõige saatuslikumaks – keelas ta oma rahvustele poliitilise iseseisvuse – õiguse, mis on kõikide natsionalistlike doktriinide kulminatsioon, kaasa arvatud doktriini, millel rajanes Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit.

Sellega seostub veel üks hukatuslik pinge Nõukogude rahvuspoliitikas, milleks oli liiduvabariikliku riikluse printsiibi ja isikliku passirahvuse printsiibi kooseksisteerimine.176 Esimene eeldas, et territoriaalsed riigid tekitavadki rahvusi, teine andis mõista, et rahvustel on õigus oma riigile. Esimene väitis, et kõik Valgevene elanikud saavad varem või hiljem valgevenelasteks, teine aitas mittevalgevenelastest elanikel sellele väitele vastu vaielda. Nõukogude valitsus kuulutas mõlemat printsiipi, üritamata kunagi kokku klopsida etniliselt mõttekat nõukogude rahvust või muuta NSV Liitu vene rahvusriigiks, nii et kui mitterahvuslik Nõukogude riik lakkas olemast, osutusid selle ainsateks seaduslikeks pärijateks rahvuslikud mitteriigid. Välja arvatud Vene Föderatsioon. Selle piirid polnud kuigi selged, selle identiteet ei olnud päris etniline ja selle “titulaarsetel” kodanikel oli raskusi VNFSV eristamisega NSVL-ist.177 Seitsekümmend aastat pärast partei X kongressi jõudis põlisrahvastamise poliitika oma loogilise lõpptulemuseni: ühiskorteri elanikud barrikadeerisid oma tubade uksed ja hakkasid sisse-välja käima akendest, samal ajal kui hiiglasliku esiku ja köögi hämmeldunud asukad seisid kukalt kratsides keset korterit. Kas üritada midagi oma asjadest tagasi saada? Kas lüüa seinad maha? Keerata gaas kinni? Või kohandada oma elamispind harilikuks korteriks?

Vene ja inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Ajaloolane ja etnograaf YURI SLEZKINE (Juri Sljozkin) on Californa Berkeley ülikooli Vene, Ida-Euroopa ja Euraasia instituudi direktor ja Vene ajaloo professor ning teadur Stanfordi ülikooli Hooveri instituudis. Sündinud 1956. a Moskvas ajaloolase ja amerikanisti Lev Sljozkini pojana ja kirjanik Juri Sljozkini pojapojana (1885–1947, e. k vt Juri Slezkin, “Pariisi uudisjutud”, Viljandi 1921), õppis ta Moskva ülikoolis portugali tõlgiks, töötas 1970ndate lõpul Mosambiigis, emigreerus 1983 Lissabonist USA-sse. Ta on kirjutanud ülevaatliku käsitluse Siberi väikerahvastest “Arctic Mirrors: Russia and the Small Peoples of the North“ (“Arktilised peeglid: Venemaa ja põhja väikerahvad”, 1994) ning kõrgelt hinnatud ja elavat poleemikat tekitanud käsitluse juutide valikutest 20. sajandil, iseäranis nende osast Nõukogude Liidu tõusus ja languses “The Jewish Century” (“Juudi sajand”, 2004) ning olnud kaastoimetajaks kogumikele “Between Heaven and Hell: The Myth of Siberia in Russian Culture” (“Taeva ja põrgu vahel: Siberi müüt vene kultuuris”, 1993) ja “In the Shadow of the Revolution: Life Stories of Russian Women from 1917 to the Second World War” (“Revolutsiooni varjus: Vene naiste elulood 1917. aastast Teise maailmasõjani”, 2000). Eraldi artiklites on ta süvitsi käsitlenud muuhulgas Nikolai Marri keele- ja etnoseideoloogiat, nõukogude etnograafia arenguvintsutusi ning “kultuurirevolutsiooni” poliitikat Siberi väikerahvaste suhtes.

Yuri Slezkine, The USSR as a Communal Apartment, or How a Socialist State Promoted Ethnic Particularism. Slavic Review, suvi 1994, kd 53, nr 2, lk 414–452; tõlge vene keelde: Юрий Слезкин, СССР как коммунальная квартира, или Каким образом социалистическое государство поощряло этническую обособленность. Rmt-s: Американская русистика. Вехи историографии последних лет. Советский период: Антология. Toim. M. David-Fox. Samara: Samara ülikool, 2001, lk 329–374.
Artikli algvariant oli kirjutatud seminari jaoks, mis korraldati etnilisuse ja natsionalismi võrdleva uurimise programmi raames Henry M. Jacksoni Rahvusvaheliste Suhete Instituudis Washingtoni osariigis. Olen tänulik programmi juhatajatele Charles Hirchmanile ja Charles F. Keyesile nende külalislahkuse ja kriitika eest, nagu ka loa eest avaldada see artikkel Slavic Review’s. Peale sellele tahaksin tänada Peter Blitsteini, Victoria Bonnellit, George Breslauerit, Daniel Browerit, Michael Burawoyd, Jane Burbanki, Sheila Fitzpatrickut, Bruce Granti, David Hollingeri, Terry Martinit, Nicholas V. Riasanovskyt, Reggia Zelnikut, Berkeley Vene ja Ida-Euroopa seminari ning Chicago ülikooli vene ajaloo seminari ergutavate diskussioonide ja kasulike kommentaaride eest.

1 See katse pole mõistagi esimene, kuid loodetavasti on piisavalt erinev varasematest, et mitte olla liigne. Minu suurim tänuvõlg kuulub Ronald Grigor Suny tööle, mille kõige hiljutisem kokkuvõte on “The Revenge of the Past: Nationalism, Revolution, and the Collapse of the Soviet Union” (Stanford, 1993). Kolme viimase aastakümne kohta vt ka: K. С. Farmer, Ukrainian Nationalism in the Post-Stalin Era. Haag, 1980; G. W. Lapidus, Ethnonationalism and Political Stability: The Soviet Case. World Politics, 1984, kd 36, nr 4, lk 355–380; P. G. Roeder, Soviet Federalism and Ethnic Mobilization. World Politics, 1991, kd 23, nr 2, lk 196–233; T. Rakowska-Harmstone, The Dialectics of Nationalism in the USSR. Problems of Communism, 1974, kd 23, lk 1–22; V. Zaslavsky, Nationalism and Democratic Transition in Postcommunist Societies. Daedalus, 1992, kd 121, nr 2, lk 97–121. “Rahvuskeelte” ja kakskeelsuse toetamise kohta vt eriti: B. A. Anderson, B. D. Silver, Equality, Efficiency, and Politics in Soviet Bilingual Education Policy, 19341980. American Political Science Review, 1984, kd 78, nr 4, lk 1019–1039: B. A. Anderson, B. D. Silver, Some Factors in the Linguistic and Ethnic Russification of Soviet Nationalities: Is Everyone Becoming Russian? Rmt-s: The Nationalities Factor in Soviet Politics and Society. Toim. L. Hajda, M. Beissinger. Boulder, 1990. Väga head analüüsi riiklikust natsionalismist mitteföderaalsel kommunistlikul maal vt: K. Verdery, National Ideology under Socialism: Identity and Cultural Politics in Ceausescu’s Romania. Berkeley, 1991.

2 Ülevaatena viimatistest aruteludest poliitiliste kogukondade etniliste piiride üle vt: D. A. Hollinger, How Wide the Circle of the “We”? American Intellectuals and the Problem of Ethnos since World War Two. American Historical Review, 1993, kd 98, nr 2, lk 317–337.

3 И. Варейкис, И. Зеленский, Национально-государственное размежевание Средней Азии. Taškent, 1924, lk 59.

4 Pöördmetafoori (ühiskorter kui NSVL) vaimukat arendust vt: S. Boym, The Archeology of Banality: The Soviet Home. Public Culture, 1994, kd 6, nr 2, lk 263–292.

5 И. В. Сталин, Марксизм и национальный вопрос. Moskva, 1950, lk 22.

6 Marksistide varasemate debattide kohta natsionalismiküsimuse üle vt: W. Connor, The National Question in Marxist-Leninist Theory and Strategy. Princeton, 1984; H. Carrère d’Encausse, The Great Challenge: Nationalities and the Bolshevik State 1917–1930. New York, 1992; H. Konrad, Between “Little International” and Great Power Politics: Austro-Marxism and Stalinism on the National Question. Rmt-s: Nationalism and Empire: The Habsburg Empire and the Soviet Union. Toim. R. L. Rudolph, D. F. Good. New York, 1992; R. Pipes, The Formation of the Soviet Union: Communism and Nationalism 1917–1923. Cambridge, 1964; R. Szporluk, Communism and Nationalism: Karl Marx versus Friedrich List. New York, 1988.

7 И. В. Сталин, Марксизм и национальный вопрос, lk 51; vt ka: В. И. Ленин, Вопросы национальной политики и пролетарского интернационализма. Moskva, 1965.

8 Enamik marksistlikke käsitlusi vene-poola ja vene-soome suhete kohta järeldas, et rõhuja ei tarvitse olla rõhutust sugugi tsiviliseeritum.

9 И. В. Сталин, Марксизм и национальный вопрос, lk 37. Arusaam, et rahvus [нациа] (erinevalt rahvusrühmast [народность]) on “teatava ajajärgu, nimelt kapitalismi tekkeperioodi ajalooline kategooria”, muutus peagi truismiks ja ilma väitluseta kinnitati seda taas partei X kongressil.

10 Bund – Venemaa, Poola ja Leedu Üldine Juudi Tööliste Liit (1897 – 1921). Tlk.

11 В. И. Ленин, Критические заметки по национальному вопросу (1913 г.). Rmt-s: В. И. Ленин, Вопросы национальной политики и пролетарского интернацио­нализма, lk 32–34, 129.

12 Sealsamas, lk 33; В. И. Ленин, Итоги дискуссии о самоопределении (1916 г.). Sealsamas, lk 128.

13 В. И. Ленин, Критические заметки, lk 26.

14 Sealsamas, lk 33–34.

15 Sealsamas, lk 15–16; В. И. Ленин, О праве наций на самоопределение (1914 г.). Rmt-s: В. И. Ленин, Вопросы национальной политики…, lk 81; В. И. Ленин, О национальной гордости великороссов (1914 г.). Sealsamas, lk 107.

16 В. И. Ленин, Критические заметки, lk 9.

17 Sealsamas, lk 9, 28; vt ka: В. И. Ленин, О праве наций на самоопределение, lk 61, 83–84.

18 I. Kreindler, A Neglected Source of Lenin’s Nationality Policy. Slavic Review, 1977, kd 36, nr 1, lk 86–100.

19 Tsit: I. Kreindler, Educational Policies toward the Eastern Nationalities in Tsarist Russia: A Study of the Il’minskii System. Ph. D. Diss., Columbia University, 1969, lk 75–76.

20 И. В. Сталин, Марксизм и национальный вопрос, lk 21.

21 Вениамин, архиепископ Иркутский и Нерчинский. Жизненные вопросы православной миссии в Сибири. Sankt-Peterburg, 1885, lk 7. Põhjalikumalt sellest diskussioonist vt: Y. Slezkine, Savage Christians or Unorthodox Russians? The Missionary Dilemma in Siberia. Rmt-s: Between Heaven and Hell: The Myth of Siberia in Russian Culture. Toim. G. Diment, Y. Slezkine. New York, 1993, lk 18–27.

22 В. И. Ленин, Критические заметки, lk 7.

23 Vrd E. Gellner, Nations and Nationalism. Ithaca, 1983, lk 1; E. J. Hobsbawm, Nations and Nationalism since 1780: Programme, Myth, Reality. New York, 1991, lk 9; J. Breuilly, Nationalism and the State. Chicago, 1985, lk 3.

24 В. И. Ленин, О национальной программе РСДРП (1913 г.). Rmt-s: В. И. Ленин, Вопросы национальной политики…, lk 41; В. И. Ленин, О праве наций на самоопределение. Sealsamas, lk 61–61, 102; В. И. Ленин, Социалистическая революция и право наций на самооп­ределение (1916 г.). Sealsamas, lk 113-114.

25 И. В. Сталин, Марксизм и национальный вопрос, lk 163. Sama kehtis ka rahvuskoolide, usuvabaduse, liikumisvabaduse “jne” suhtes.

26 В. И. Ленин, Итоги дискуссии о самоопределении, lk 129.

27 Termineid “rahvas” (народ) ja “rahvus” (нация) kasutati läbisegi.

28 Декреты Советской власти. Moskva, 1957, kd 1, lk 39–41, 113–115, 168–170, 195–196, 340–344, 351, 367.

29 С. Диманштейн, Народный комиссариат по делам национальностей. Жизнь национальностей, 26.02.1919, nr 41 (49).

30 С. Диманштейн, Советская власть и мелкие национальности. Жизнь национальностей, 07.12.1919, nr 46 (54). Vt ka: С. Пестковский, Национальная культура. Жизнь национальностей, 08.06.1919, nr 21 (29).

31 А. П. Ненароков, К единству равных: Культурные факторы объединительного движения советских народов, 1917–1924. Moskva, 1991, lk 91–92.

32 Sealsamas, lk 92–93.

33 Восьмой съезд РКП(б): Протоколы. Moskva, 1959, lk 46–48, 77–81.

34 Sealsamas, lk 55.

35 Sealsamas, lk 106.

36 Sealsamas, lk 53. Samas kõnes teatas Lenin, et sotsiaalse diferentseerumise küsimuses on ka kõige “arenenumad” lääneriigid Nõukogude Venemaast kaugel taga (mis tähendas, et neid sai ja tuli käsitleda tervikrahvustena ja mitte ajutiselt isoleerunud klassisõjarinnetena). Nõukogulikkus muutis Venemaa arenenumaks kui arenenud Lääs.

37 Sealsamas, lk 82.

38 Ф. Крючков, О кряшенах. Жизнь национальностей, 02.09.1920, nr 27 (84).

39 Р. Эльмец, К вопросу о выделении чуваш в особую административную единицу. Жизнь национальностей, 11.01.1920, nr 2 (59).

40 В. Виленский (Сибиряков), Самоопределение якутов. Жизнь национальностей, 02.02.1921, nr 3 (101).

41 В. Г. Богораз-Тан, О первобытных племенах. Жизнь национальностей, 10.01.1922, nr 1 (130); В. Г. Богораз-Тан, Об изучении и охране окраинных народов. Жизнь национальностей, 1923, nr 3/4, lk 168–177; Д. Янович, Заповедники для гибнущих туземных племен. Жизньнациональностей, 31.01.1922, nr 4 (133); ГАРФ, fond 1377, nimistu 1, toimik 8, lehed 126-127; toimik 45, lehed 53, 77, 81.

42 Четыре года работы среди эстонцев Советской России. Жизнь национальностей, 05.11.1921, nr 24 (122).

43 ГАРФ, fond 1318, nimistu 1, toimik 994, leht 100.

44 Vt Жизнь национальностей, 1921, ja ГАРФ, fond 1318.

45 Л. Сегаль, К итогам совещания по просвещению народов не-русского языка. Жизнь национальностей, 31.08.1919, nr 33 (41).

46 И. Трайнин, Экономическое районирование и национальная политика. Жизнь национальностей, 10.10.1921, nr 21 (119); С.К., Экономическое районирование и проблемы автономно-федеративного строительства. Жизнь национальностей, 12.11.1921, nr 25 (123).

47 Десятый съезд Российской Коммунистической партии: Стенографический отчет. Moskva, 1921, lk 101.

48 Sealsamas.

49 Sealsamas, lk 371.

50 Sealsamas, lk 372.

51 Sealsamas, lk 115.

52 Белорусский национальный вопрос и коммунистическая партия. Жизнь национальностей, 17.01.1922, nr 2 (131).

53 И. Варейкис, И. Зеленский, Национально-государственное размежевание Средней Азии, lk 57.

54 Sealsamas, lk 60. Vastavalt Stalini määratlusele ei ole “oma arengus veel mitte kapitalismi staadiumi jõudnud rahvused” tegelikult rahvused.

55 Десятый съезд…, lk 112, 114.

56 Teistsuguseid tõlgendusi vt: M. Lewin, Lenin’s Last Struggle. New York, 1968; R. Pipes, The Formation of the Soviet Union…

57 В. И. Ленин, К вопросу о национальностях или об “автономизации”. Rmt-s: В. И. Ленин, Вопросы национальной политики, lk 167.

58 Sealsamas, lk 168–170.

59 Двенадцатый съезд Российской Коммунистической партии (большевиков). Стенографический отчет. Moskva, 1923, lk 462, 552.

60 Sealsamas, lk 439–454, 561–565.

61 Tsit: А. П. Ненароков, К единству равных, lk 116117.

621922. aasta lõpul kulmineerunud konflikt, milles kohapealsed Gruusia kommunistid taotlesid Lenini toetusel suuremat autonoomiat ning väljaastumist Taga-Kaukaasia SFNV-st (1922–1936), kuid jäid alla Stalini ja Ordžonikidze vastuseisule. Tlk.

63 Двенадцатый съезд…, lk 543545.

64 Sealsamas, lk 449.

65 Vt nt: Съезд по народному образованию. Журнал Министерства народного просвещения, 1914, kd 50, lk 195, 242–244.

66 Об учреждении Комиссии по изучению племенного состава населения России. Известия Комиссии по изучению племенного состава населения Рос­сии. Petrograd, 1917, kd 1, lk 7–8.

67 И. Герценберг, Национальный принцип в новом административном делении РСФСР. Жизнь национальностей, 25.11.1920, nr 37 (94).

68 Н. Я. Марр, Племенной состав населения Кавказа. (Труды Комиссии по изучению племенного состава населения России, 3.) Petrograd, 1920, lk 9, 21–22. Vt ka: Н. Я. Марр, Об яфетической теории. Новый Восток, 1924, nr 5, lk 303.

69 “Rikkaimad assotsiatsioonid ning tugevaimad ja kestvaimad apertseptsioonid seostuvad emakeelega.” – Л. Сегаль, К итогам совещания по просвещению народов не-русского языка.

70 Е. Ф. Карский, Этнографическая карта Белорусского племени. (Труды Комиссии по изучению племенного состава населения России, 2. Petrograd, 1917.

71 И. И. Зарубин, Список народностей Туркестанского края. (Труды Ко­миссии по изучению племенного состава населения России, 9.) Leningrad, 1925; И. И. Зарубин, Население Самаркандской области. (Труды Комиссии по изуче­нию племенного состава населения России, 10.) Leningrad, 1926: E. A. Allworth, The Modern Uzbeks: From the Fourteenth Century to the Present. Stanford, 1990, lk 181; A. Bennigsen, C. Lemercier-Quelquejay, Islam in the Soviet Union. New York, 1967, lk 131–133; T. Rakowska-Harmstone, Russia and Nationalism in Central Asia: The Case of Tadzhikistan. Baltimore, 1970, lk 78.

72 Инструкция к составлению племенных карт, издаваемых Комиссиею по изучению племенного состава населения России. (Труды Комиссии по изу­чению племенного состава населения России, 1.) Petrograd, 1917, lk 11.

73 Е. Ф. Карский, Этнографическая карта Белорусского племени, lk 19.

74 Н. Я. Марр, Племенной состав населения Кавказа, lk 24–25; Н. Я. Марр, Талыши. (Труды Комиссии по изучению племенного состава на­селения России, 4.) Petrograd, 1922, lk 3–5, 22.

75 Н. Я. Марр, Племенной состав населения Кавказа.

76 Sealsamas, lk 59–61. Vrd: С. К. Патканов, Список народностей Сибири. (Труды Комиссии по изучению племенного состава населения России, 7.) Petrograd, 1923, lk 3.

77 Vt nt: С. К. Патканов, Список народностей Сибири, lk 8.

78 Vt nt: В. Кун, Изучение этнического состава Туркестана. Но­вый Восток, 1924, nr 6, lk 351–353; И. И. Зарубин, Список народностей Туркестанского края.

79 И. Ходоров, Национальное размежевание Средней Азии. Новый Восток, 1926, nr 8/9, lk 69.

80 Vt nt: С. Диманштейн, Десять лет национальной политики партии и соввласти. Новый Восток, 1927, nr 19, lk VI; Временное положение об управлении туземных народностей и племен Северных окраин. Северная Азия, 1927, nr 2, lk 85–91; Н. И. Леонов, Туземные советы в тайге и тундрах. Rmt-s: Советский Север: Первый сборник статей. Moskva, 1929, lk 225–230; Z. Y. Gitelman, Jewish Nationality and Soviet Politics: The Jewish Sections of the CPSU, 1917–1930. Princeton, 1972, lk 289; G. Simon, Nationalism and Policy toward the Nationalities in the Soviet Union: From Totalitarian Dictatorship to Post-Stalinist Society. Boulder, 1991, lk 58.

81 И. Давыдов, О проблеме языков в просветительной работе среди национальностей. Просвещение национальностей, 1929, nr 1, lk 18.

82 Pärast Mägilaste Vabariigi likvideerimist jäi Dagestan ainsaks autonoomseks vabariigiks, kus puudus etniline “peremees” ja seega ka endastmõistetav ametlik keel. Vt А. Тахо-Годи, Проблема языка в Дагестане. Рево­люция и национальности, 1930, nr 2, lk 68–75.

83 В. А. Гурко-Кряжин, Абхазия. Новый Восток, 1926, nr 13-14. С.115.

84 Vt W. Fierman, Language Planning and National Development: The Uzbek Experience. Berlin, 1991; S. Crisp, Soviet Language Planning since 1917–53. Rmt-s: Language Planning in the Soviet Union. Toim. M. Kirkwood. New York, 1989, lk 23–45. Tsit: Агамалы-оглы, К предстоящему тюркологическому съезду в Азербайджане. Новый Восток, 1926, nr 10/11, lk 216.

85 И. Давыдов, О проблеме языков в просветительной работе среди наци­ональностей, lk 18.

86 Vt W. Fierman, Language Planning and National Development, lk 149–163; J. Dingley, Ukrainian and Belorussian – A Testing Ground. Rmt-s: Language Planning in the Soviet Union, lk 180–183; В. Г. Богораз-Тан, Чукотский букварь. Советский Север, 1931, nr 10, lk 126.

87 И. Бороздин, Современный Татарстан. Новый Восток, 1925, nr 10/11, lk 132.

88 М. Павлович, Культурные достижения тюрко-татарских народностей со времени Октябрьской революции. Новый Восток, 1926, nr 12, lk VIII.

89 G. Simon, Nationalism and Policy toward the Nationalities…, lk 46. Jidišis välja antud raamatunimetuste arv tõusis 76-lt 1924. aastal 531-le 1930. aastaks – Z. Y. Gitelman, Jewish Nationality and Soviet Politics, lk 332–333.

90 Vt nt: W. Fierman, Language Planning and National Development, lk 170–176; Z. Y. Gitelman, Jewish Nationality and Soviet Politics, lk 351–365; J. E. Mace, Communism and the Dilemmas of National Liberation: National Communism in Soviet Ukraine, 1918–1933. Cambridge, 1983, lk 96; G. Simon, Nationalism and Policy toward the Nationalities…, lk 42.

91 И. Давыдов, О проблеме языков в просветительной работе среди наци­ональностей, lk 23.

92 Ukraina hariduse rahvakomissar Mõkola Skrõpnik näiteks nimetas Donbassi elanike keelt “ei vene ega ukraina keeleks” ja kutsus üles neid kiiremini ukrainastama – vt J. E. Mace, Communism and the Dilemmas of National Liberation, lk 213.

93 G. Simon, Nationalism and Policy toward the Nationalities…, lk 49.

94 И. Булатников, Об украинизации на Северном Кавказе. Просвещение национальностей, 1929, nr 1, lk 94–99; Z. Y. Gitelman, Jewish Nationality and Soviet Politics, lk 341–344.

95 Z. Y. Gitelman, Jewish Nationality and Soviet Politics, lk 342.

96 Vt ülevaadet sellest: G. Simon, Nationalism and Policy toward the Nationalities…, lk 20–70.

97 Vt nt: И. Бороздин, Современный Татарстан, lk 118–119, 122–123; С. Диманштейн, Десять лет национальной политики партии и соввласти. lk V–VI, XVII.

98 G. Simon, Nationalism and Policy toward the Nationalities…, lk 32–33, 37.

99 А. Скачко, Восточные республики на С.-Х. Выставке СССР в 1923 году. Новый Восток, 1923, nr 4, lk 482–484. Autori kursiiv.

100 И. Варейкис, И. Зеленский, Национально-государственное размежевание Средней Азии. Taškent, 1924, lk 59.

101 И. В. Сталин, Сочинения. Kd 8. Moskva, 1948, lk 153.

102 Mirsaid Sultan-Galijev (1892–1940) – tatari rahvuskommunist, hukati; Oleksandr Šumski (1890–1946) – ukraina rahvuskommunist, tapeti. Tlk.

103 Mõkola Hvõlovõi (1893–1933) – ukraina kirjanik, sooritas enesetapu. Tlk.

104 И. В. Сталин, Сочинения, kd 8, lk 151.

105 Tsit: А. П. Ненароков, К единству равных: Культурные факторы объединительного движения советских народов, 1917–1924. Moskva, 1991, lk 132.

106 Vt: М. Агурский, Идеология национал-большевизма. Pariis, 1980.

107 Двенадцатый съезд Российской Коммунистической партии (большевиков). Стенографический отчет. Moskva, 1923, lk 554, 556, 564.

108 Н. Коноплев, Шире фронт интернационального воспитания. Просвещение национальностей (edaspidi: ПН), 1931, nr 2, lk 49. Vt ka: Н. Коноплев, За воспитание интернациональных бойцов. ПН, 1930, nr 4/5, lk 55–61.

109 ГАРФ, fond 1377, nimistu 1, toimik 224, lehed 8, 32; Н. Амыльский, Когда зацветают жаркие цветы. Северная Азия, 1928, nr 3, lk 57–58; W. Fierman, Language Planning and National Development: The Uzbek Experience. Berlin, 1991, lk 177–185; Н. И. Леонов, Туземные школы на севере. Rmt-s: Советский Север: Первый сборник статей. Moskva, 1929, lk 200–204; Н. И. Леонов, Туземные советы в тайге и тундрах. Sealsamas, lk 242, 247–248; Д. Ф. Медведев, Укрепим Советы на Крайнем севере и оживим их работу. Советский Север, 1933, nr 1, lk 6–8; П. Рысаков, Практика шовинизма и местного национализма. Революция и национальности (edaspidi: РиН), 1930, nr 8/9, lk 28; Т. Семушкин, Чукотка. Moskva, 1941, lk 48; И. Сергеев, Усилить проведение нацполитики в Калмыкии. РиН, 1930, nr, lk 66; G. Simon, Nationalism and Policy toward the Nationalities in the Soviet Union: From Totalitarian Dictatorship to Post-Stalinist Society. Boulder, 1991, lk 25, 41, 73–74.

110 Z. Y. Gitelman, Jewish Nationality and Soviet Politics: The Jewish Sections of the CPSU, 1917–1930. Princeton, 1972, lk 386, 398, 402403.

111 И. Давыдов, О проблеме языков в просветительной работе среди национальностей. ПН, 1929, nr 1, lk 22; Н. Коноплев, Шире фронт интернационального воспитания, lk 50; А. Валитов, Против оппортунистического отношения к строительству нацшколы. ПН, 1932 nr 5/6, lk 68.

112 И. Скачков, Просвещение среди белорусов РСФСР. ПН, 1931, nr 3, lk 76; П. Ковалевский, В школе-юрте. Советский Север, 1934, nr 2, lk 105–106; И. Нестеренок, Смотр национальных школ на Таймыре. Советский Север, 1932, nr 6, lk 84: Г. Н. Прокофьев, Три года в самоедской школе. Советский Север, 1931, nr 7/8, lk 144; С. Стебницкий, Из опыта работы в школе Севера. ПН, 1932, nr 8/9, lk 49–51.

113 Professionaalsest abolitsionismist esimese viisaastaku ajal vt: Cultural Revolution in Russia, 1928 –1931. Toim. S. Fitzpatrick. Bloomington, 1978. Lingvistika ja etnograafia kohta vt: Y. Slezkine, The Fall of Soviet Ethnography, 1928-1938. Current Anthropology, 1991, kd 32, nr 4, lk 476–484.

114 Y. Slezkine, The Fall of Soviet Ethnography, lk 478.

115 Н. Mapp, К задачам науки на советском Востоке. ПН, 1930, nr 2, lk 12; С. Асфендиаров, Проблема нации и новое учение о языке. Новый Восток, 1928, nr 22, lk 174.

116 С. Асфендиаров, Проблема нации и новое учение о языке, lk 174,

117 И. Давыдов, Очередные задачи просвещения национальностей. ПН, 1930, nr 4/5, lk 30–34; М. Ванне, Русский язык в строительстве национальных культур. ПН, 1930, nr 2, lk 31–40.

118 И. Кусикьян, Очередные задачи марксистов-языковедов в строительстве языков народов СССР. ПН, 1931, nr 11/12, lk 75; E. Кротевич, Выправить недочеты в строительстве казахской терминологии. ПН, 1932, nr 8/9, lk 94–96; W. Fierman, Language Planning…, lk 126–129; J. E. Mace, Communism and the Dilemmas of National Liberation: National Communism in Soviet Ukraine, 1918–1933. Cambridge, 1983, lk 277–279; R. Smal-Stocki, The Nationality Problem of the Soviet Union and Russian Communist Imperialism. Milwaukee, 1952, lk 106–141.

119 И. В. Сталин, Сочинения. Kd 13, Moskva, 1952, lk 4.

120 Sealsamas, kd 12, lk 365–366.

121 Vt nt: ПН, 1931, nr 11/12, lk 102–106.

122 W. Fierman, Language Planning…, lk 177; Евгеньев, Бергавинов, Начальнику Обдорского политотдела Главсевморпути т. Михайлову. Советская Арктика, 1936, nr4, lk 65–67.

123 П. Рысаков, Практика шовинизма и местного национализма, lk 29.

124 С. Акопов, К вопросу об узбекизации аппарата и создании местных рабочих кадров промышленности Узбекистана. РиН, 1931, nr 12, lk 22–23.

125 Б. Родневич, Коренизация аппарата в автономиях и районах нацменьшинств РСФСР. РиН, 1931, nr 12, lk 19–20.

126 J. E. Mace, Communism and the Dilemmas of National Liberation, lk 212; vt ka: G. Simon, Nationalism and Policy…, lk 39–40.

127 А. Оширов, Коренизация в советской стране. РиН, 1930, nr 4/5, lk 111.

128 А. Гитлянский, Ленинская национальная политика в действии (национальные меньшинства на Украине). РиН, 1931, nr 9, lk 37; А. Зуев, Нацмены Казахстана. РиН, 1932, nr 4, lk 48.

129 Vähemalt nõnda seda tänulikud kommenteerijad tõlgendasid. Vt И. В. Сталин, Сочинения, kd 13, lk 91–92; РиН, 1932, nr 1; Июльский, Письмо т. Сталина – орудие воспитания большевистских кадров. ПН, 1932, nr 2/3, lk 9. (Mõeldud on kirjutist: И. В. Сталин, О некоторых вопросах истории большевизма. Письмо в редакцию журнала “Пролетарская революция”. Пролетарская революция, 1931, nr 6. Tlk.)

130 Vt nt: И.К., Индоевропеистика в действии. ПН, 1931, nr 11/12, lk 97–102; И. Кусикьян, Против буржуазного кавказоведения. ПН, 1932, nr 1, lk 45–47; И. Жвания, Задачи советского и национального строительства в Мингрелии. РиН, 1930, nr 7, lk 66–72; Д. Саввов, За подлинно родной язык греков Советского Союза. ПН, 1932, nr 4, lk 64–74; М. Бриль, Трудящиеся цыгане в рядах строителей социализма. РиН, 1932, nr 7, lk 60–66; С. Д., Еврейская автономная область – детище Октябрьской революции. РиН, 1934, nr 6, lk 13–25.

131 G. Simon, Nationalism and Policy…, lk 46.

132 РиН, 1930, nr, lk 117; А. Тахо-Годи, Проблема языка в Дагестане. РиН, 1930, nr 2, lk 68–75; А. Гитлянский, Ленинская национальная политика…, lk 77.

133 Vt nt: Г. Акопов, Подготовка национальных кадров. РиН, 1934, nr 4, lk 54–60; А. Полянская, Национальные кадры Белоруссии. РиН, 1930, nr 8/9, lk 79–88; Б. Родневич, Коренизация аппарата в автономиях и районах нацменьшинств РСФСР; А. Зуев, Нацмены Казахстана; Е. Попова, Коренизация аппарата – на высшую ступень. РиН, 1932, nr 7, lk 50–55; И. Юабов, Нацмены Узбекской ССР. РиН, 1932, nr 9, lk 74–78; П. С-ч, Парторганизации национальных районов. РиН, 1932, nr 10/11, lk 143–148; И. Карнеев, Некоторые цифры по подготовке инженерно-технических кадров из коренных национальностей. РиН, 1933, nr 3, lk 86–92.

134 X. Хазанский, И. Газелириди, Культмассовая работа среди национальных меньшинств на новостройках. РиН, 1931, nr 9, lk 86–91; А. Качанов, Культурное обслуживание рабочих-нацмен Московской области. РиН, 1932, nr 6, lk 54–58; И. Сабирзянов, Нацменработа профсоюзов Москвы. РиН, 1932, nr 9, lk 69–74.

135 А. Митрофанов, К итогам партчистки в нацреспубликах и областях. РиН, 1930, nr 1, lk 29–36; M. B. Olcott, The Kazakhs. Stanford, 1987, lk 216–220; J. E. Mace, Communism and the Dilemmas of National Liberation, lk 264–280; T. Rakowska-Harmstone, Russia and Nationalism in Central Asia: The Case of Tadzhikistan. Baltimore, 1970, lk 39–41; A.-A. Rorlich, The Volga Tatars: A Profile in National Resilience. Stanford, 1986, lk 155–156.

136 Teisisõnu, proletaarlaste aset võisid täita ka naised ja lapsed. Vt G. Massell, The Surrogate Proletariat: Moslem Women and Revolutionary Strategies in Soviet Central Asia 1919–1929. Princeton, 1974; Y. Slezkine, From Savages to Citizens: The Cultural Revolution in the Soviet Far North, 1928–1938. Slavic Review, 1992, kd 51, nr 1, lk 52–76.

137 Н. К. Крупская, О задачах национально-культурного строительства в связи с обострением классовой борьбы. ПН, 1930, nr 4/5, lk 19.

138 С. Диманштейн, За классовую четкость в просвещении национально­стей. ПН, 1929, nr 1, lk 9.

139 Н. Билибин, У западных коряков. Советский Север, 1932, nr 1/2, lk 207.

140 Vt nt: M. B. Olcott, The Kazakhs, lk 219; T. Rakowska-Harmstone, Russia and Nationalism in Central Asia, lk 100–101.

141 Ukraina Vabastusliit (Союз визволення України) – Esimese maailmasõja ajal Austria-Ungaris loodud Ukraina rahvuslik organisatsioon, mille Ukraina NSV julgeolekuteenistus 1929. aastal rahvuslaste diskrediteerimiseks fiktiivselt “ellu äratas”. Tlk.

142 Д. Заславский, На процессе “вызволенцев”. ПН, 1930, nr 6, lk 13.

143 И. В. Сталин, Сочинения. Kd 13, lk 306, 309. (“Võitjate kongressiks” nimetati kompartei XVII kongressi 1934. a jaanuaris-veebruaris. Tlk.)

144 Huvitavateks eranditeks on: B. A. Anderson, B. D. Silver, Equality, Efficiency, and Politics in Soviet Bilingual Education Policy, 1934–1980. American Political Science Review, 1984, kd 78, nr 4, lk 1019–1039; R. G. Suny, The Soviet South: Nationalism and the Outside World. Rmt-s: The Rise of Nations in the Soviet Union. Toim. M. Mandelbaum. New York, 1991, lk 69.

145 S. Fitzpatrick, Education and Social Mobility in the Soviet Union 1921–1934. Cambridge, 1979, lk 235.

146 Первый Всесоюзный съезд советских писателей. Стенографический отчет. Moskva, 1934, lk 625.

147 Vt: И. В. Сталин, Сочинения. Kd 8, lk 149–154; С. Диманштейн, Большевистский отпор национализму. РиН, 1933, nr 4, lk l–13; С. Д., Борьба с национализмом и уроки Украины. РиН, 1934, nr 1, lk 15–22.

148 G. Simon, Nationalism and Policy…, lk 148–155.

149 Vt Stalini kõnesid Partei XVII kongressil ning Tadžikistani ja Turkmenistani eesrindlike kolhoosnike konverentsil: И. В. Сталин, Сочинения. Kd 13, lk 361; И. В. Сталин, Сочинения. Toim. R. H. McNeal. Stanford, 1967. Kd 1 (XIV), lk 114–115.

150 P. M. Austin, Soviet Karelian: The Language That Failed. Slavic Review, 1992, kd 51, nr 1, lk 22–23.

151 See lõik on õigupoolest kokkuvõte Vladimir Papernõi toredast raamatust “Культурa Два” (Ann Arbor, 1985).

152 Passirežiimi kohta vt: V. Zaslavsky, The Neo-Stalinist State. Armonk (NY), 1982, lk 92 jj.

153 Л. Красовский, Чем надо руководствоваться при составлении списка народов СССР. РиН, 1936, nr 4, lk 70–71.

154 С. Диманштейн, Ответ на вопрос, составляют ли собой евреи в научном смысле нацию. РиН, 1935, nr 10, lk 77.

155 G. Simon, Nationalism and Policy…, lk 61.

156 G. Castillo, Gorki Street and the Design of the Stalin Revolution. Rmt-s: Streets: Critical Perspectives on Public Space. Toim. Z. Celik jt. Berkeley, 1994.

157 Vt vastavalt: Первый Всесоюзный съезд советских писателей, lk 43, 104, 116–117, 136, 142, 77.

158 V. Zaslavsky, Nationalism and Democratic Transition in Postcommunist Societies. Daedalus, 1992, kd 121, nr 2, lk 102.

159 Põhjaosseedi, jakuudi, kasahhi, kirgiisi, karakalpaki, kabardiini, balkaari, turkmeeni, tadžiki, adõgee ja kalmõki (vt А. Фурманова, Подготовка национальных кадров для театра. РиН, 1936, nr 5, lk 29–30).

160 А. Чанышев, В борьбе за изучение и создание национальной культуры. РиН, 1935, nr 9, lk 61.

161 Первый Всесоюзный съезд советских писателей, lk 43.

162 И. В. Сталин, Сочинения. Toim. R. H. McNeal, kd 2 (XV), lk 203.

163 Хроника. РиН, 1936, nr 8, lk 80; T. Rakowska-Harmstone, Russia and Nationalism in Central Asia, lk 250–259; E. A. Allworth, The Modern Uzbeks: From the Fourteenth Century to the Present. Stanford, 1990, lk 229–230; Y. Bilinsky, The Second Soviet Republic: The Ukraine after World War II. New Brunswick, 1964, lk 191.

164 L. Tillett, The Great Friendship: Soviet Historians on the Non-Russian Nationalities. Chapel Hill, 1969.

165 Y. Bilinsky, The Second Soviet Republic, lk 15–16; R. Conquest, Soviet Nationalities Policy in Practice. New York, 1967, lk 65–66.

166 И. В. Сталин, Сочинения. Toim. R. H. McNeal, kd 3 (XVI), lk 100.

167 Sealsamas, lk 146.

168 Sealsamas, lk 117, 119, 138.

169 Y. Bilinsky, The Soviet Education Laws of 1958–9 and Soviet Nationality Policy. Soviet Studies, 1962, kd 14, nr 2, lk 138–157.

170 Tsit: I. Т. Kreindler, Soviet Language Planning since 1953. Rmt-s: Language Planning in the Soviet Union. Toim. M. Kirkwood. New York, 1989, lk 49. Vt ka: Y. Bilinsky, The Second Soviet Republic, lk 20–35; K. С. Farmer, Ukrainian Nationalism in the Post-Stalin Era. Haag, 1980, lk 134–143; G. Hodnett, The Debate over Soviet Federalism. Soviet Studies, 1967, kd 28, nr 4, lk 458–481; G. Simon, Nationalism and Policy…, lk 233–264.

171 Vt G. W. Lapidus, Ethnonationalism and Political Stability: The Soviet Case. World Politics, 1984, kd 36, nr 4, lk 355–380; V. Zaslavsky, Nationalism and Democratic Transition; K. С. Farmer, Ukrainian Nationalism..., lk 61–73.

172 Vt R. Karklins, Ethnic Relations in the USSR: The Perspective from Below. Boston, 1986.

173 P. G. Roeder, Soviet Federalism and Ethnic Mobilization. World Politics, 1991, kd 23, nr 2, lk 196–233.

174 T. Rakowska-Harmstone, The Dialectics of Nationalism in the USSR. Problems of Communism, 1974, kd 23, lk 10 –15. Vrd M. Hroch, Social Preconditions of National Revival in Europe, New York, 1985.

175 K. С. Farmer, Ukrainian Nationalism..., lk 85–121; E. A. Allworth, The Modern Uzbeks, lk 258–259; G. Simon, Nationalism and Policy…, lk 281–282.

176 Selle pinge erakordselt elegantset analüüsi vt: R. Brubaker, Nationhood and the National Question in the Soviet Union and Post-Soviet Eurasia: An Institutionalist Account. Theory and Society, 1994, kd 23, nr 1, lk 47–78.

177V. Zaslavsky, The Evolution of Separatism in Soviet Society under Gorbachev. Rmt-s: From Union to Commonwealth: Nationalism and Separatism in the Soviet Republics. Toim. G. W. Lapidus jt. New York, 1992, lk 83; L. Drobizheva, Perestroika and the Ethnic Consciousness of the Russians. Sealsamas, lk 98–111.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon