Milline ajastu lõppes Euroopas 1989. aastal?

TONY JUDT

lmunud Vikerkaares 1995, nr 5–6

Iga ajastu on sfinks, mis viskub kuristikku, niipea kui tema mõistatus on lahendatud
(Heinrich Heine)

Sõjajärgne Euroopa rajati müütide ja unustuse vundamendile. Nõnda öelda ei olegi nii küüniline või halvustav, kui esialgu paistab; sageli olid need müüdid positiivsed ja abistavad, palju oligi tarvis unustada, ning vähemalt kontinendi lääneosa saavutused olid muljetavaldavad. Samuti pole (enese) kollektiivse ülesehitamise niisugune viis tingimata veel nurjumisele määratud. Rahulepingud, mis lõpetasid reformatsioonisõjad, Kolmekümneaastase sõja ja Napoleoni sõjad, kätkesid kõik sama ambitsioonikat püüdlust teha minevikuga lõpparve ja kõik need püüdlused läksid teatud määral korda, nende tagajärjed on ikka veel meiega. Kuid kahekümnenda sajandi ajaloo eripära tõttu on 1945. aasta järgsed kokkulepped osutunud eriti illusoorseks. See sai Ida-Euroopas selgeks juba 80ndate alguses ja 1989 ning hiljem toimunud sündmused on teinud selle selgeks kõigile. Käesoleva essee eesmärk on püüda mõista ajajärku, mis on sulgunud oma ajaloolisse konteksti, ja visandada termineid, milles Euroopa võiks enesest mõtelda uude ajalooetappi astudes.

Pärast 1945. aastat tuli palju unustada. Esmajoones oli selleks okupatsiooni- ja kollaboratsioonikogemus, mida ma olen mujal käsitlenud, ning mälestus rohkem kui kümnendipikkusest diktatuurist maades nagu Saksamaa ja Itaalia, kus fašism oli isetekkeline1. Fašismi tekkimise taustaks oli kurb mälestus Esimesest maailmasõjast ja tema puudulikust lahendusest; Versailles’ rahulepingust tingitud vimm ja ebaõiglus, sõjalt päranduseks saadud sõdadevaheline majanduskaos, mida võimendas autarkiline ja antagonistlik kaubanduspoliitika; 19. sajandilt kaasa saadud sotsiaalse ebavõrdsuse ja imperiaalsete vallutuste dilemma; ning seda kõike varjutav, tervet kontinenti puudutav sügav allakäigu- ja mandumistunne. Kuigi see tunne on päranduseks saadud probleemidest kõige raskemini määratletav, oli ta ka mõnes mõttes kõige olulisem. See ühendas põlvkonda, kes 1945. aastal võimule tuli, ja seletab, miks too jälestas demokraatia ebaadekvaatseid reaktsioone sõdadevahelistele kriisidele ning miks ta oli andnud järele fašismi ja kommunismi ahvatlustele. See seletab ka, miks paljud intellektuaalid tundsid, et Auschwitz ei ole ainult Saksa õudus: nende meelest oli holocaust kogu Euroopa tsivilisatsiooni ülima allakäigu kulminatsiooniks ja tõenduseks. Mitte ainult Euroopa suurlinnad, vaid Euroopa vaim ise seisis 1945. aastal rusudes.

See kõik seljataha jätta ning näha vaimusilmas uut paremat Euroopat oli tohutu ettevõtmine. Seda ei olnud võimalik teoks teha ainuüksi poliitika ja planeerimise abil. Marshalli ja Beveridge’i plaanid, heaoluühiskond, mitmeaastaplaanid ja natsionaliseerimine olid küll Euroopa ülesehitamise vajalikud tingimused, kuid üksi neist poleks piisanud. Neile andsid tähenduse teatud alusmüüdid, millest paljud puudutasid süü ja andestuse küsimust. Nende müütide edukust näitab kas või see, et 1919. aasta vigu ei korratud, kuigi 1945. aastal võis ümberringi leida palju rohkem tõelist süüd. Ettevaatusest ja strateegilistel põhjustel liideti Saksamaa (mõlemad Saksamaad) kiiresti rahvusvahelisse kogukonda tingimustel, mis polnud eriti diskrimineerivad. Tugevad sõjajärgsed valitsused suutsid Prantsusmaal ja Itaalias puhkeda võinud hukutavad kodusõjad ära hoida vanade vaenude, kollaboratsiooni ning fašistlike kuritegude unustamise hinnaga2. Euroopa poliitikat 19. sajandi lõpust peale kujundanud rahvuslikel tunnetel ja kahtlustustel ei lastud häält tõsta, nad mõisteti kuuluma minevikku, mille võrsete koledus oli vahepeal selgeks saanud ja üksmeelselt vastuvõetamatuks kuulutatud. Ainsad vastuvõetavad kollektiivsed eesmärgid Lääne-Euroopas olid nüüdsest sotsiaalsed (võrdsustava ümberjaotamise seadustamine), majanduslikud (tootlike sihtide vormis) ja internatsionalistlikud (kõikvõimalike üleeuroopaliste ja ülemaailmsete institutsioonide kujul).

Ida-Euroopas toimus midagi sarnast, kuigi seda sarnasust varjutasid ideoloogilised ja geopoliitilised huvid. Kohustuslik müüt vennalikust internatsionalismist ja (osaliselt õiged) kinnitused, et on toimunud revolutsioonilised muutused, matsid enda alla piirkonna väikeriikide kibestumuse. Neid riike polnud küllaldaselt arvestatud Versailles’s ja Saint-Germainis, järgnenud diplomaatiliste manöövrite käigus nad sageli tükeldati või hüljati, enamasti ei olnud neil pädevat poliitikute klassi, majandusressursse või vahendeid viimaste ratsionaalseks ekspluateerimiseks, küllaldast sotsiaalset õiglust ja rahulolematuse väljendamise vahendeid, ning neist said peamised ohvrid sõjas, millest nad ei lõiganud vähimatki kasu. Ka nendes väikeriikides hoiti ära võimalikud kodusõjad, mis võinuksid tuleneda sõjaeelsetest konfliktidest, ja karistusaktsioonid jäid enamasti küünilisteks toiminguteks, mille eesmärk oli pigem kommunistlikku võimu kindlustada kui fašistlikke kollaborante või poliitilisi kurjategijaid välja juurida. Samasugustel põhjustel jäeti Itaalias enamasti oma kohale võimumehed, politseinikud ja teised vana režiimi ja tema välismaiste rahastajate teenrid. Reaalse järjepidevuse, mida nad kehastasid, kattis uuenemise ja revolutsiooni müüt. Ka Ida-Euroopas nii nagu Lääneski toimus tõepoolest reaalne radikaalne muutus ümberjagamise, tootlikkuse ja uute rahvusvaheliste institutsioonide suunas ja ka siin olid esmatähtsateks alusmüüdid.

Vajadus minevikust radikaalselt lahku lüüa – muuta mitte ainult poliitikat, vaid ka kõnepruuki – tulenes momendi erilistest tingimustest3. Lääne-Euroopas suunas kogu protsessi Prantsusmaa julgeoleku vajadus. Pärast 1945. aastat tegid prantslased sedasama, mida nad olid püüdnud saavutada pärast 1918., kuid seekord suurema eduga. Pärast mitut valestarti aastail 1945-1947 mõistsid Prantsuse poliitikud, et nende parimad lootused ei seisne olemasoleva Prantsuse-Saksa vastuolu enda huvides ärakasutamises, vaid oma probleemi „euroopastamises”: Lääne-Saksamaa, tema ressursid ja potentsiaal tuli inkorporeerida Euroopa kogukonda, kus prantslased sakslasi kammitseksid ega peaks neid enam kartma. Selles kontekstis ei kujutanud Itaalia ja Beneluxi maade kaasahaaramine oluliselt enamat kui vaateakna kaunistamist. Poliitikud nagu Schuman ja Monnet püüdsid anda Prantsuse huvidele üleeuroopalised mõõtmed. See õnnestus neil üldjoontes kuni aastani 19904.

Ühinenud Euroopa” müüt ei olnud läbini illusoorne. Igal etapil, 1950. aastal, 1958. aastal, Ühtse Euroopa akti aegu ja Maastrichti lepingute puhul, pidid Euroopa diplomaadid kirjeldama normatiivsetes ja isegi eetilistes terminites nägemust Euroopast, mis oli juba ammu välja kasvanud talle algselt omistatud eesmärkidest ja võimalustest. Midagi vähemat tahta, tunnistada, et Euroopa on ja saabki olla vaid oma liikmesriikide erihuvide kogusumma, oleks paistnud nurjumisena. Nagu keskkaalu poksija, kes on end raskekaallase mõõtudeni õhku täis tõmmanud, andis „Euroopa idee” lubadusi pan-Euroopa ühtsuseks ja pakkus lootusi ja jõukust igale riigile, kes vastab liikmeksoleku tingimustele. „Euroopa” müüt võlgnes oma maine sellele, et teda polnud proovile pandud. Ühendus oli rajatud pideva majanduskasvu ja suure kollektiivse jõukuse lootustele. Kolme vaese maa liikmeksvõtt (Kreeka 1981. aastal, Hispaania ja Portugal viis aastat hiljem) aga sundis ressursse üle koormama. 1989. aasta järel kommunismi kokkuvarisemisest tekkinud ohud ületasid Lääne-Euroopa endassesulatamisvõime ja seda ajal, mil ta majandus oli stagneerunud. Müüt läks lõhki.

Juba mõnda aega olid lääneeurooplastel olnud omad kahtlused „Euroopa idee” suhtes. Esimene sõjajärgne põlvkond uskus meelsasti sellesse, pannes oma lootused kolmekümneaaastase pideva majanduskasvu imele, saades osa „euro-turismist”, „euro-moest” jne. Nende lapsed, kes ei hoolinud rahvuslikust identiteedist ja olid hea meelega „eurooplased”, ei pärinud aga oma vanematelt usku majandusliku olukorra paranemisse ja materiaalsesse kindlustatusse: 60ndatel tundus see esteetiliselt eemaletõukav ja emotsionaalselt ebarahuldav; pärast 1973. ja eriti pärast 1989. aastat hakkas see näima ka sügavalt ebaveenvana. Vaatamata juttudele ühisest Euroopa rahast ja piiride kaotamisest jms hakkas üha enam noori lääneeurooplasi juba enne 1989. aastat sõjajärgsest müüdist distantseeruma. See polnud nii märgatav Kreekas ja Hispaanias ning isegi Itaalias, kus „Euroopa” pakkus ikka veel väljavaateid seni saavutamata kosmopoliitilisele modernsusele, kuid pettumus ilmnes teravamini Saksamaal, Taanis, Suurbritannias ja isegi Prantsusmaal, kus selle müüdi roll sirmina, mille taga oma rahvuslikke huvisid taotleda, oli viledaks kulunud.

Asja iroonia aga on selles, et koht, kus „Euroopa” toimis ikka veel võimsa müüdi ja ühisprojektina, oli Ida-Euroopa. Seal igatsesid dissidendid, noorsugu ja isegi reformimeelsed kommunistid osa saada „euroopluse” pakutavatest personaalsetest, poliitilistest ja moraalsetest hüvedest, „naasta” Euroopasse, millest nad olid olnud ära lõigatud liidetuna sunniviisiliselt teistsuguse ja nuripidiselt toimiva müüdi, „sotsialismi” külge. Ka siin oli „Euroopa” üks müüt, teatud keel, kuid ta oli ka osa lohutu mineviku käest pääsemise strateegiast: „Euroopasse naastes” pidid Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari ja nende naabrid Brüsseli abiga üle saama mitte ainult majanduslikust alaarengust, vaid ka leidma jõudu võidelda omaenese rahvuslikest traditsioonidest pärinevate pimedusejõududega – nii nagu seda olid soovinud ka de Gaulle ja Adenauer oma 1963. aasta ajaloolise lepinguga.

1989. aastast peale oleme kogenud nende illusioonide pidevat murenemist vabanenud Ida-Euroopa maades, samal ajal kui ka Läänes on euromüüdi viimasedki lõimed lahti hargnenud. Need arengud on teineteisega seotud. Kui poleks toimunud Saksamaa ühinemist, mis on 1989. aasta sündmuste kõige otsesem ja tähtsam tagajärg, ei peaks Saksamaa ja Prantsusmaa seisma vastamisi oma praeguste dilemmadega. Prantslased ei kannataks Saksa kõrgete intressimäärade käes ega peaks endale teadvustama, et nende Euroopa, kus Prantsusmaa oli peamine kasusaaja Saksa majanduslikust tugevusest, on lakanud olemast. Sakslased ei peaks esimest korda pärast 1950. aastat seisma silmitsi tõsiste majandusraskustega ja nendest tuleneva vajadusega taas järele mõtelda, kas ja mil määral nad ikka tahavad olla pigem „eurooplased” kui sakslased, sest need kaks asja pole enam ühitatavad. See Prantsuse-Saksa dilemma pole Euroopa ideed üksnes kahjustanud, ta on näidanud ära selle idee hapruse ja müütilisuse. „Eurojutt” kõlab tänapäeva Lääne-Euroopas küüniliselt – kui tegemist pole just lausnaiivsusega5.

Vahepeal on see nobedus, millega lääneeurooplased (eriti just prantslased) on taganenud oma varasemast entusiasmist vabanenud Ida-Euroopa suhtes, tõsiselt nõrgendanud Euroopa-pooldajate positsioone endistes kommunismimaades. Kuna Euroopa Ühendus ei näi kiirustavat selliste maade nagu Ungari ja Poola (rääkimata Leedust, Rumeeniast või Sloveeniast) enda hulka arvamisega, kartes lisakulutusi subsiidiumidele ja madalapalgaliste majanduste konkurentsi (ning mõistagi „immigrantliku” tööjõu suurenevat sissevoolu), siis paistab Euroopa-idee üsna narmendavana ka Praha, Budapesti ja Varssavi poolt vaadatuna. Selle tagajärjel on needsamad intellektuaalidest dissidendid, kes olid oma avalduste ja ideaalide poolest kõige avameelsemalt „euroopalikud”, kaotanud oma valijaskonna usalduse: nad tunduvad naiivsetena ja kohalikke meeleolusid mittearvestavatena, neid süüdistatakse, et nad seisavad võõraste, kosmopoliitiliste huvide eest, mis on vastuolus rahvuse vajadustega. Lääne külge klammerdumine on praegu suurema osa Ida-Euroopa välispoliitika jaoks küll ainus võimalus, kuid „Euroopa-lembusel” pole minekut.

Nüüd, kus Euroopa-idee on mandunud ja taandunud pragmaatilisele majandustegevusele ning administratiivsele ühtlustamisele, on kõikuma löönud ka teised sõjajärgsed illusioonid. Euroopa majandusime rajati osaliselt odava tööjõu sisseveole väljastpoolt Euroopat või vähemalt väljastpoolt Euroopa Majandusühendust. 1950. aastate „lahtiste uste” poliitika lisaeeliseks oli veel see, et ta kajastas sõjajärgseid ideaale varjupaigaõigustest, inimeste vabast liikumisest ja etnilise ning rahvusliku diskrimineerimise lõpetamisest. Nüüd, kus välistöölisi enam ei vajata, nähakse neis majanduslikku koormat ja sotsiaalset ohtu, nende lapsi nimetatakse nüüd immigrantideks ja võõramaalasteks. 1960. aastate lõpust saadik on britid, prantslased ja skandinaavlased hakanud püstitama välismaalaste ette barjääre ja see protsess on jõudnud kulminatsiooni Prantsuse ja Saksa hiljutiste seadusaktidega. Saksamaa ühinemine ja sellega seotud arengud on selle ammu käivitunud protsessi muutnud ebamugavalt käegakatsutavaks6.

Jugoslaavia sõda, mille panus ka „immigrantide probleemi” pole olnud väike7, on kõigutanud veel kaht sõjajärgset illusiooni. Kui Esimest maailmasõda peeti ekslikult kõiki sõdu lõpetavaks sõjaks, siis Teine maailmasõda näis olnuvatki mitmeid aastaid tõepoolest selline, vähemalt Euroopa mastaabis. Tuumakatastroofi oht, NATO loomine ja Nõukogude pealesuruv võimsus näis igaveseks ajaks välistavat sõjalise reaktsiooni Euroopa-sisestele kriisidele. Väheseid erandeid seletati kas kvaasikoloniaalsetest kriisidest põhjustatud sisepoliitilise ebastabiilsusega (nagu Prantsusmaal ja Kreekas) või globaalsete võimusuhete valestimõistmisega (nagu Ungaris 1956. aastal). Näis võimatu, et eurooplased hakkavad madistama selliste traditsiooniliste küsimuste pärast nagu piirid, rahvus ja etnilised territoriaalsed pretensioonid; et nad aga seda teevad niisugusel viisil, mis meenutab varasemaid ajalooraamatuisse maetud konflikte, oleks veel viis aastat tagasi tundunud kohutav ja absurdne.

Jugoslaavia sündmused ei näita ainult, kui suurel määral pole Euroopa suutnud pageda oma mineviku eest, vaid ka seda, kui õõnes oli veel üks Euroopa müüt: müüt sellest, et Euroopa on saavutanud võime läbi viia koordineeritud ühisaktsioone. Me ei ole jõudnud Euroopa-siseste sõdade lakkamise aega ja on saanud ka selgeks, kui vähe suudab „Euroopa”-nimeline koht nende sõdade vastu ette võtta. See, et kunagi üldse teisiti arvati, oli müüt, mis püsis aastail 1949-1989, perioodil, mil Euroopa oli tegelikult õnnelikult ilma võimuta, mil Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu tegevus või tegevusetus oli rahvusvahelise poliitika ainus oluline muutuja8. Sõjajärgse maailma laiemad lootused – USA korduv soov näha tervet Euroopat ühinenuna ja ühiselt tegutsevana – püsisid tänu sellele, et neid ei pandud kunagi proovile.

***

Võib-olla kõige kõnekam märk viimaste aastate muutustest on see, et paljud Euroopa asjade mõtestamiseks kasutatud kategooriad on muutunud sobimatuks ja ebaoluliseks. Näiteks pole enam mõtet iseloomustada kedagi kui „sotsialisti”; Ida-Euroopas on see termin tugevalt määrdunud (ehkki 1989. aasta eelse stabiilsuse igatsus võib traumaatilisi majandusmuutusi läbivates maades selle termini veel üürikeseks ellu äratada). Ka Lääne-Euroopas on veel poliitikuid ja erakondi, kes tegutsevad selle sildi all, kuid ei nemad ega nende kuulajaskond ei omista sellele sõnale enam mingit ajaloolist tähendust. Inglismaa leiboristlik partei püüab kõigest väest vabaneda seosest leiborismiga, kuigi senini pole neil olnud Itaalia kommunistide julgust, kes nagu Itaalia kristlikud demokraadidki on muutnud oma nime, et kustutada assotsiatsioone minevikuga.

Kuid küsimus ei ole ainult nimedes. Ida-Euroopas ei tähenda ka terminid „vasakpoolsus” ja „parempoolsus” enam seda, mida nad kunagi tähendasid, ja need, kes nende nimede all tegutsevad, paistavad oma oponentide ja tihti ka oma valijaskonna silmis hoopis teise spektriserva kuuluvat. Ungaris ja Slovakkias varem kasutusel olnud sõnad „populist” ja „läänlane”, mis piiritlesid ajaloolist lahknevust rahvuslike konservatiivide ja linlik-liberaalsete moderniseerijate vahel, on kaotanud mõtte. Ühelt poolt ähmastavad neid piirjooni konservatiivsed parteid, kes pürivad Euroopasse, teiselt poolt religioossete, provintslike ja uusslavofiilsete eelarvamustega sahkerdavad endised kommunistid.

Kategooriate probleem on eriti terav Ida-Euroopas, kus üle viiekümne aasta määrasid suhted Nõukogude Liiduga ka kollektiivse rahvusliku identiteedi: kui sõbralikud need suhted olid, kas ja millal ja mis tulemustega katkestasid neid vastuhakud, milline oli nende riikide autonoomia määr usuasjades, majanduspoliitikas, välissuhetes jne. Pärast 1989. aastat on see kõik minevikku vajunud, sattunud ajaloo ja mälu vahelisse piiritsooni, kust teda võib vaid raskustega esile manada. Selles piirkonnas, mille lähiminevik ei paku meile mingeid selgeid sotsiaalseid ja poliitilisi märksõnu, tundub ahvatlev kustutada ajalookroonikast kõik viited kommunismiajale, just nagu olnuks see vaid õnnetu ja mööduv vahemäng. Selle asemele paigutatakse identiteedi- ja viitealusena hoopis kaugem minevik. See on aga sügavalt eksitav. Ka Ida-Euroopas nagu Lääne-Euroopaski toimus aastatel 1939-1989 midagi olulist. Seletada Tšehhi-Slovaki või Serbia-Horvaatia konflikte „ajatute ajalooliste antagonismidena”, just nagu Euroopa minevik oleks kogu aeg vaikselt oodanud, et maksta kätte illusoorsele sõjajärgsele vahemängule, on sama mõttetu kui pidada Saksa neonatslike skinhead‘ide esilekerkimist ajalooväliseks „saksalikkuse” probleemiks, mis ulatub kaugele minevikuhämarusse.

Kalduvus käsitleda 1989. aasta järgset Euroopat pelgalt mineviku elluärkamisena oleks mõttekas ainult siis, kui saaks rahuldavalt näidata, et äsja lõppenud ajajärk algas tõepoolest Jalta konverentsiga või Hitleri invasiooniga Poolasse ja et sõjajärgsete illusioonide kadumine viib meid tagasi sinna, kust me alustasime. Kuid nagu me juba rõhutasime, 1939. aasta kategooriatest on vähe kasu; need ise kuuluvad juba lõpulejõudnud ajajärku ja nende jätkuv ekspluateerimine viitab praegusele poliitilisele vaakumile. Kui kunagi aitasid poliitilisi ja sotsiaalseid programme ning kõnepruuke õigustada tulevikutõotused, siis nüüd on järele jäänud ainult minevik, olgu see kui tahes väärdunud. Rahvuslikud ja etnilised juhid manavad esile möödunud aegu, selle asemel et mobiliseerida ideid ja inimesi tulevaste asjade nimel. Muutus seisneb selles, et „reaktsioon” hõivab nüüd niihästi oma piirkonda kui ka kunagiste radikaalide territooriumi. See kehtib Prantsusmaal samamoodi kui Slovakkias ja Horvaatias9.

Niisiis ei lõppenud 1989. aastal ainult 1945. alanud ajastu, vaid ka ajastu, mis algas 1917. aastal. Öelda, et Euroopa on kuni viimase ajani elanud holocausti või Hitleri varjus, ei seleta piisavalt täpselt, mis õieti 1989. aastal lagunes. Pärast 1945. aastat oli Euroopa mõlema osa jaoks nii nagu ka 1939. aasta eelses (kommunistlikus, fašistlikus ja liberaalses) Euroopas peamiseks taustsüsteemiks Lenini revolutsioon. See sündmus mitte ainult ei kujundanud meie sajandi geopoliitikat, vaid andis uue elu ka 19. sajandi revolutsioonitraditsioonile. 1917. aastal Petrogradis toimunu tegi revolutsioonilise keele ja perspektiivi taas mõjukaks ja ahvatlevaks viisiks, kuidas mõelda avaliku elu ja kollektiivsete aktsioonide üle. See sündmus andis kommunistlikule ja mittekommunistlikule vasakpoolsusele ühise eshatoloogia ja vähemalt 1968. aastani ka ühise keele, kui tahes väärdunud see ka oli. Ilma selle keeleta ja taustsüsteemita pole Euroopa poliitilises mõtlemises olnud ühtki radikaalset projekti ja nende kadumine on vapustanud Euroopa poliitilisi meeleolusid põhjalikumalt, kui me oleme veel mõistnud.

Ometigi kuulus ka 1917. aasta ühte vanemasse traditsiooni. Lenin andis Euroopa vasakpoolsusele vahendid, mille abil säilitada Prantsuse revolutsiooni pärandit niisugustes ühiskondlikes ja rahvusvahelistes tingimustes, mis näisid olevat 1900. aastaks 1789. aasta keele juba lootusetult ebatäpseks ja kohatuks muutnud. Teisisõnu: Lenin päästis poliitilise revolutsioonimüüdi, kuigi selle hinnaga, et hävitas suure jao selle müüdi eetilisest usutavusest. Müüdi elluäratamisel polnud sugugi väike tähtsus, sest 1848. aasta nurjunud revolutsioonide järel olid Euroopa radikaalsed energiad suundunud mitmesugustesse rahvuslikesse liikumistesse või siis talitsenud oma püüdlusi ning liitunud faktiliselt, kui ka mitte nime poolest, poliitika liberaalse peavooluga. 19. sajandile iseloomulik revolutsioonilise progressi seostamine tööstusliku tootlikkusega suutis varjutada segaduse, mille oli põhjustanud revolutsioonikeskuse kandumine Pariisist Frankfurti ja sealt Moskvasse. Kui Venemaa oleks industrialiseerimises Läänest ettejõudnud, oleksid tema revolutsioonilised pretensioonid saanud tagantjärele legitiimseks.

Kui me oleme jõudnud Lenini poolt käima lükatud revolutsiooniajastu lõppu, siis oleme olulises mõttes lõpetanud ka selle ajastu, mille olid avanud Lenini eelkäijad 1789. aastal Prantsusmaal. See järeldus ei tule üllatusena neile paljudele Prantsusmaal, kes selle epohhi lõppu on juba mõnda aega kuulutanud. Aga kui nende väited tuginesid kohapealsetele muutustele Prantsusmaal, sh Prantsusmaa Kommunistliku Partei allakäigule, siis nüüd leiavad need üleeuroopalist kinnitust Euroopa revolutsiooniajastu institutsionaalse kehastuse, bolševistliku režiimi kokkuvarisemises. Selle järeldused on jahmatavad, sest Euroopa poliitikaelu keel ja projektid on rajanenud mõistetel, millesse oli siiani kätketud Prantsuse revolutsiooni pärand. Ilma selle taustata ähmastuvad vasakpoolsuse ja parempoolsuse erijooned ja see ongi juba paljudes Euroopa osades hakanud toimuma. Ilma revolutsiooni-eshatoloogiata kaotab „sotsialism” mõtte. Võib-olla veelgi olulisem on, et ilma 1789. aastale omistatava tähtsuseta, minetavad oma vormi revolutsiooniajastu teise suure päranduse, Euroopa liberalismi ehituskivid. Just sel põhjusel on Ungaris, Poolas, Saksas, Prantsusmaal, Itaalias ja mujal pöördutud liberaalse poliitilise mõtte mõneti teistsuguse, anglo-ameerika traditsiooni poole, et vaadata, mida saab sealt kontinendi vankuva tüve külge pookida.

Muidugi pole revolutsioonid ainsad mineviku verstapostid. 1989. aasta sündmused viitavad, et veel üks ajajärk on lõpule jõudmas, nimelt 19. sajandi rahvusriikide aeg. Viimastel aastakümnetel on ehk liigagi rutakalt kuulutatud rahvusriikide hinguseleminekut, mis pidavat kätte jõudma majanduse globaalseks muutumise ning kontinendi lääneosa eduka eurofitseerimise tõttu. Vähemalt Maastrichti vastasus ja kommunismijärgne reaktsioon peaksid pealiskaudsel vaatlusel vihjama rahvusidee vägagi jõulisele mõjule. Mis siis õigupoolest on Saksamaa ühinemine, Jean-Marie Le Peni esiletõus, Tšehhoslovakkia ja endise Nõukogude Liidu lagunemine ja Jugoslaavia kokkuvarisemine kui mitte rahvusluse taassünni tõendid?

Need tõendid on aga eksitavad, sest aetakse segi rahvuslik identiteet ja rahvusriik10. Möödunud sajandi rahvusriigid tekkisid kas varamodernsete dünastiariikide laienemise tagajärjel keeleliselt lähedastele territooriumidele või siis kunagise impeeriumi lagunedes – või oli tegemist mõlema variandiga nagu Saksamaa ja Itaalia puhul. Ükskõik, kas need riigid moodustusid juba varakult (nt Kreeka, Belgia, Serbia ja Itaalia) või riikide tekke viimases puhangus pärast Esimest maailmasõda (nt Tšehhoslovakkia, Austria, Poola, Jugoslaavia, Balti riigid jne), ei olnud nad kunagi etniliselt, kultuuriliselt ega sotsiaalselt homogeensed. Mõned muutusid küll niisuguseks Teise maailmasõja aegsete või sõjajärgsete sunniviisiliste populatsiooninihete tagajärjel. See lihtsalt kinnitas, et need riigid olid peaaegu alati suurriikliku diplomaatia (või selle nurjumise) saadused. Just need riigid on praegu lagunemas. Ajendid erinevad, kuid üldpilt on sama. Hispaaniast Belgiani, Itaaliast Jugoslaaviani, Tšehhoslovakkiast Ühendkuningriigini (mis on küll marginaalne juhtum) – kõikjal võib näha Euroopa riikide killunemist regioonideks. Euroopa 19. sajandi poliitiline korraldus, mis ise oli imperiaalsete maakilpide lihkumise tagajärg, on murenemas11.

Need sündmused kuulutavad lõppu ajastule, mis algas 1848. aasta revolutsioonide nurjumisega. Sellest ajast kuni 1945. aastani asendasid suuremas osas Euroopast revolutsioone ja sotsiaalseid ümberkujundusi natsionalism ja tööstuslik edenemine. Natsionalismi ja Euroopa rahvusriikide väljakujunenud konfiguratsiooni kokkusobimatus aitab seletada uute riikide sisemisi konflikte ja ägedaid tülisid naabritega – Poola, Ungari, Saksa ja Itaalia natsionalism lähtus tajust, et nende riikide geograafilised piirid pole õiged ja et nende piirides elavad soovimatud rahvusvähemused. Teine maailmasõda ja järgnenud sunniviisilised ümberasustamised tegid nendele vaidlustele lõpu, kuid see õõnestas ka nooremate riikide habrast legitiimsust – Nõukogude internatsionalismi ja Euroopa pakutavate lootuste vahel näis nende olemisõigustus üsna raskesti tabatav. Pärast seda kui rahvusvähemused said vabaks, et taotleda omi eesmärke – või Lääne-Euroopa puhul said lõigata kasu lootusest transnatsionaalsele Euroopale –, ei mõistnud sloveenid, horvaadid, flaamid, lombardlased ja katalaanid enam, miks nad peaksid aktsepteerima varasemat korraldust, mis oli neile hakanud paistma pigem piirava kui vabastavana.

Veel üks viis vaadelda 19. sajandi kokkulepete varingut (eeldades, et 19. sajand lõppes suurvõimude lüüasaamisega 1989. aastal) on pöörata tähelepanu sellele, kui innukalt on suur osa kontinendi intelligentsist sidunud oma saatuse käsitusega ekstraterritoriaalsest identiteedist. Kuni 1919. aastani ei teatud „Euroopa intellektuaali” ideest peaaegu midagi, see oli midagi oksüümoroni sarnast. Intellektuaal oli juba loomu poolest rahvuse esindaja, eestkõneleja ja teoreetik (uute ja kerkivate rahvuste puhul) või mingi rahvussisese poliitilise või kultuurilise voolu esindaja (nt Prantsusmaal). Äärmuslikel juhtumitel (nt tšehhid ja horvaadid) olidki intellektuaalid rahvus; aadlikud ja linnakodanlus identifitseerisid end impeeriumiga, talupoegadel aga puudus igasugune kollektiivne teadvus või esindus. Intellektuaalid (see sõna on siin küll anakronism) leiutasid või taasleiutasid rahvuse, selle müüdid, keele, kultuuri ja nõudmised. Fichtest Palackyni ja Kossuthi kaudu Masarykini oli intellektuaali tunnuseks tema roll rahvuse loojana. Isegi Jaures ja Croce, rääkimata Julien Bendast või Giovanni Gentilest, olid esmajoones rahvuslikud intellektuaalid, kes tegelesid peamiselt koduste vaidlustega, kui tahes kõrge ka oli nende rahvusvaheline maine.

Pärast 1919. ja eriti tulemuslikult pärast 1945. aastat muutusid intellektuaalid internatsionaalseteks – kui nad end hukatuslikult ei sidunud agressiivselt fašistliku esteetikaga (nagu Saksamaal, Prantsusmaal ja Rumeenias). Euroopa-ideele, mis asendas sedasorti natsionalismi, mida peeti 1914. aasta ja selle järelmite põhjustajaks, andis pärast 1945. aastat uut hoogu kujutlus intellektuaalist kui moraalselt rahutu maailma eestkõnelejast. Paradoksaalselt aeglustus see protsess vaid Prantsusmaal, kus pärast sõda pääses valitsema eeldus, et Prantsuse intellektuaal saab silmatorkava vasturääkivuseta olla ühtaegu nii prantslaslik kui universalistlik. Mujal – näiteks Itaalias ja Lääne-Saksamaal – pöördusid intellektuaalid teadlikult kosmopoliitilise kuulajaskonna poole ja võtsid omaks uue rolli – olla rahvusideele vastukõneleja12. Ida-Euroopa rahvuslik intellektuaal läks muidugi pärast 1945. aastat hingusele, tema asemele tuli progressiivne, sotsialistlik või kommunistlik intellektuaal, kelle vaateviis oli paratamatult mitterahvuslik. Kuid kommunismi legitiimsuse mandudes võtsid Ida-Euroopa intellektuaalid endale uue raske rolli: nendest said Nõukogude Liidu poolt pealesurutud režiimi kriitikud, aga seda mitte niivõrd rõhutud rahvuse nimel, vaid üksikkodaniku ja inimõiguste ning – vabaduste („euroopaliku”) idee nimel.

Intellektuaalide ja rahvusriigi suhted on uusaegse Euroopa ajaloos olnud lähedased ja sümbiootilised. Selle sideme katkemine annab märku mõlema osapoole kriisist. Kuna Euroopa rahvusriigid on jäänud ilma intellektuaalsest olemisõigustusest ja pole ka impeeriumi või impeeriume, millest nad püüaksid vabaneda, siis saavad nad rajaneda ainult majanduslikul ja poliitilisel hädavajadusel ning lokaalsel huvil. See olukord viib kas „Euroopa” kui kindluse ja varjupaiga poole või, teiselt poolt, suurema killunemise suunas. Võimalikud on mõlemad arengud korraga: piirkondades nagu Lombardia, Sloveenia ja Kataloonia näib too natsionaalne tervik, mille osaks need piirkonnad siiani on olnud, üha enam pigem koorma kui hüvena. Sealsete intellektuaalide jaoks pole jutud lokaalsetest huvidest eriti kütkestavad. See ei tähenda, et sellistes paikades nagu Ungaris või Serbias ei leiduks „natsionalistlikke” intellektuaale, endassesulgumise ning revanšistlike ambitsioonide kaitsjaid. Kuid niisugused intellektuaalid, mehed nagu Csurka, on sunnitud kõnelema keelt, mis on eriti eemaletõukav rahvusvahelise intellektuaalide kogukonna jaoks, kes on üles kasvanud Teise maailmasõja õppetundide varal. Kuigi enamik intellektuaale on praeguse kriisi ees kaotamas lootust „Euroopa” suhtes, on see lootus siiski kõik, mis neil on.

Selle tõttu võib olla, et ajastu, mille kriisi me praegu läbi elame, ei alanudki 1945. ega 1917., isegi mitte 1848., 1818. ega 1789. aastal. Teatud mõttes me kogeme praegu Euroopa Valgustusajastu lõppu. Väliselt võib see väide näida kentsakas. On ju Euroopa siiani kontinent, mille poliitika- ja kultuurielu kujundavad unistused ratsionaalsusest, progressist ja kriitilisest sallivusest – kõik see, mida seostame selle revolutsiooniga Euroopa mõttelaadis, mis leidis aset Inglise ja Prantsuse revolutsiooni – või kui soovite teadus- ja tööstusrevolutsiooni – vahelisel sajandil. Ja kui arvestada, et Euroopa Valgustusajastule iseloomulik valitsusvorm oli valgustatud despotism – Maria Theresia ja Joseph II, Friedrich Suure ja Louis XVI kehastuses –, siis võib näida, et elame praegu rohkem kui varemalt valgustusidee paistel. Sest lõppude lõpuks, mida on „Brüssel” muud kui katse uuendada 18. sajandi suurte monarhide äpardunud püüdlust rajada tõhus universaalne administratsioon, mis lähtuks ratsionaalsest arvestusest ja seaduse võimust kohalike iseärasuste arvel? Just Euroopa Ühenduse ideaali ratsionaalsus on muutnud selle külgetõmbavaks paljudele Euroopa intellektuaalidele – ja eriti niisugusele haritud professionaalsele intelligentsile, kes näeb Brüsselis pääsu hämarate praktikate ja partikularismide eest, nii nagu paljud 18. sajandi juristid, äri- ja kirjamehed otsisid valgustatud monarhidelt tuge tagurlike parlamentide ja maapäevade vastu. Mingis piiratud mõttes on Euroopa Valgustus elus ja täie tervise juures Jacques Delors’i kehastatuna.

Kuid ikkagi on Valgustus kriisis. Seda väites ei pea ma silmas, et peaksime unustama varauusaegsete revolutsioonide õppetunnid, hülgama diskursiivse ratsionaalsuse, eksperimentaalse mõtteviisi, heitma kõrvale sotsiaalse ja poliitilise modernsuse premissid – kuid me ei peaks ka salgama, et tänapäeva Euroopas leidub mõjukaid mõtlejaid, kes seda kõike teevad. Õhus on tunda uut vastuvalgustust ja selle ilmingud on olulised.

Nende ilmingute seast kõige selgem on Euroopa intellektuaalide kriis. Seda võib tõlgendada kaheti. Intellektuaalid on muutunud oma funktsiooni poolest üleliigseks ja tajuvad seda ka ise. Ida-Euroopa intellektuaalide poliitilises mõjus on mõõnaperiood; neid nähakse kultuuriliselt marginaalsetena ja tülikatena kui meenutust ajast, mil suurem osa nende kuulajaskonnast ei tahtnud end nendega seostada, ja kui dissidentliku süüme nörritavat jäänukit, millega enamikul ungarlastel, tšehhidel, slovakkidel ja poolakatel oli ja on vähe ühist. Oma marginaalsuses ei kõnele nad oma riigi eest ega ka oma riigile. Nad on kaotanud endale võetud rolli kõnelda vangistatute eest, selle ainsa rolli, mis neil tegelikult Kesk- ja Ida-Euroopas on eales olnud. Ja ühiskondades, kus pole mingit ühtset kosmopoliitilist kogukonda, on nad ilma ankruta. Sajandilõpu Viini ja Budapesti juudi intelligendid võisid küll olla marginaalsed impeeriumi kui terviku suhtes, kuid nad olid väga reaalse mikroühiskonna väga reaalsed liikmed ja sellelt põhjalt võisid nad kõneleda tervele maailmale. Tänapäeva Tšehhi või Ungari intellektuaalidel niisugust põhja ei ole ja seega kõnelevad nad maailmale eikusagilt. See ei ole just mugav ega ka kaua säilitatav asend.

Ka Lääne-Euroopa intellektuaalid on samal moel hulpimas. Pariisis, mis on siiani kontinendi intellektuaalne keskus, käib katkematu ja vaevarikas vaidlus intellektuaalide kaotatud rolli üle. Kaotsi on läinud Lääne intellektuaali klassikaline roll olla autoriteediks niihästi valitsejale kui rahvale. Võimu euroopastumine ja ressursside privatiseerimine on ähmastanud riigi identiteeti ja tähtsust, samas kui masside moraalne positsioon on tuhmunud ühes inimkonna progressi teooriatega, mis käsitlesid rahvast või selle privilegeeritud osa ratsionaalse muutuse kandjana. Margaret Thatcheri sõnu kasutades: „ühiskonda” pole olemas. Intellektuaalid võivad kõneleda ja kirjutada ja teha tähtsaid eetilisi avaldusi, kuid neil enestel puudub teooria selle kohta, miks keegi peaks neid kuulama.

See on intellektuaalide mandumise teine aspekt. Valgustus jättis meile tunnetusideaali, veendumuse, et looduse, ühiskonna ja vaimu mõistmine on inimese võimuses ja et need, kes neid valdkondi mõistavad – teadlased, filosoofid, ühiskonnateoreetikud – võivad pretendeerida nii valitsejate kui valitsetavate tähelepanule. See fundamentaalne käsitus, mis juhtis Euroopa modernsuse-nägemust, on nüüd sattunud nii mitmest küljest rünnaku alla, et oleme unustanud, kui tähtis ta on. Selle käsituse marxistlikku vormi on mõistetud hukka kui inimese võimu ülbet ja ohtlikku esiletõstu; selle teaduslikku vormi kui naiivset ja mitte vähem ohtlikku väärarusaama looduse salapärast; selle majanduslikku vormi on arvustatud kui koletislikku ja ennasthävitavat usku tootlikkuse- ja ümberkujunduste-müüti; ja filosoofilist kuju kui eksimist ratsionaalsesse objektivismi.

Muidugi on nendes rünnakutes valgustuspärandi vastu palju segast ja vasturääkivat. Kuigi paremheideggerlased võivad näha industriaalühiskonnas diskursiivse ratsionaalsuse nurjatut kasulast, lähtuvad ka nende enda argumendid Valgustuse-järgsetest eeldustest. Vasakpoolsed uusheideggerlased (Havel võiks olla sellekohane näide) väljendavad peaaegu müstilist halvakspanu järelemõtlematu ja enesekindla modernsuse poolt tekitatud poliitilise ja majandusliku kahju suhtes, kuid vastukaaluks seavad nad isikuvabaduse ideaalid ja kodanikuväärtused, mis said oma moodsa vormi just nimelt Valgustusajastul.

Segadus selles, mida täpselt meie maailma kriitikud meie maailmas vastumeelset näevad ja miks, teeb raskesti märgatavaks, kuivõrd see hoiak on murendanud eeldusi, millele me alates 18. sajandist oleme oma ühiskonna rajanud. Otsesed rünnakud ratsionaalse arutluse vastu põlastavad küll „valgustatuse” kontseptsiooni kõige rohkem, kuid on oma marginaalsuse ja ennastkummutavuse tõttu tõenäoliselt ka kõige tähtsusetumad13. Ei ole just palju neid, kes võtaksid kuulda äärmusderridalasi, isegi Derrida mitte. Kuid laiem ja pinnalisem väide, et pole enam jäänud midagi suurt, millesse uskuda, et ideaalid on teesklus, et progress on illusioon ja et lühiajalised isiklikud huvid on ainsad järgimisväärsed privaatsed eesmärgid (kuna avalikke eesmärke niikuinii enam pole), on nüüd nihkunud poosetavast žargoonist kultuurivestluste sfääri. Vabamõtleja avalikkuse sfääris – Kanti ettekujutus Valgustusest – eksisteerib edasi, intellektuaal ongi selleks. Kuid et niisugune tegelane saaks oma avalikku rolli täita – habermaslikus mõttes: kõnelda mõistuspäraselt avalikkuse sfääris ja avalikkuse sfäärile –, peab tal olema oma kuulajaskonnaga ühine tunnetusviis. Peab olema kokkulepe selles, millised on mõistuspärased kollektiivsed projektid ja mis eesmärkidel on neid mõttekas järgida. Tänapäeva Euroopa intellektuaal ei suuda usutavalt ja sügavalt põhjendada mõtteid, mida ta propageerib, ja see tähendab tõelist muutust Euroopa mõtlemises. Bertrand Russelli sõnu kasutades: me avastame, et taevas ja maa kätkevad vähemat, kui me oma filosoofiates oleme unistanud.

***

Marx ei olnud esimene, kes märkis, et ajalool on rohkem kujutlusvõimet kui inimestel. Ükskõik, mis praegu ka Euroopas ei toimuks, kuskile peab see viima. Olen püüdnud siinses essees rõhutada, et see „kuski” on hoopis teistsugune kui Euroopa, mida tunneme alates 1945. aastast. Juba tänanegi olukord on hoopis teistsugune. Euroopa regionaalsed nihked on tõsiasi; Jugoslaavia ei saa kunagi tagasi endiseks ega ka mitte Itaalia. Hiljutised valimised Hispaanias oleksid äärepealt andnud katalaani rahvuslastele vetoõiguse riiklikus seadusandluses, mida nad oleksid kasutanud Katalooniale monopoli andmiseks oma ressursside üle. Niisugune regionaliseerumine, millesarnast soovib ka Põhjaliiga Itaalias ja mis on juba ehk liigagi kalli hinna eest saavutatud Jugoslaavia suhteliselt jõukates põhjaosariikides, võib mõjuda hävitavalt Vahemere-äärse Euroopa kõige lõunapoolsematele osadele, kuna nad asuvad kõige lähemal Aafrikast ja Aasiast lähtuvale üha suurenevale demograafilisele survele. Ning tõenäoline kompromiss, mis teeks Kesk-Euroopa lääneosast (Poola, Ungari ja Tšehhi) euroaguli, ja jätaks „bütsantsliku” Euroopa (Lätist Bulgaariani) oma provintslikku mahla hauduma, tugevdaks viimatimainitud piirkonnas nostalgilise kibestumise poliitikat.

See ei tähendaks tagasipöördumist minevikku. Perioodil, mis jääb pideva majanduskasvu lõpu ja suurvõimude ning suurte ideede taandumise vahele, võime oodata ebakindluse aega, millega kaasneb riikidesisene ja rahvusvaheline vimm ning ebastabiilsus. Rahvusvaheliste moraaliinstitutsioonide ehituskivid – inimõigused, sotsiaalne õiglus, rahvusautonoomia – olid kõik sellised filosoofilised ja sotsioloogilised kontseptsioonid, mida tänapäeva mõtlejatel on raske üldtunnustatavate propositsioonidega põhjendada14. Üha raskemaks läheb iseend ja oma naabreid veenda, et me võime edasi elada, just nagu oleks nonde ideaalide näol tegemist enesestmõistetavate tõdedega: neid ideaale suunavad teise astme eeldused ei kehti enam. Meie praeguses olukorras on Valgustus-järgset Euroopat kujundanud poliitilised põhiideed nagu rudimentaalsed organid, mille kohta Darwin kirjutas „Liikide tekkimises”: „Neid võib võrrelda sõna kirjapildis kasutatava tähega, mis on häälduses muutunud tarbetuks, kuid mis viitab sõna tulenemisele.”

Parimal juhul võib rekonstrueerida neid juhtnööre ühiskondlikuks käitumiseks kodus ja võõrsil müütidena, kasulike reeglitena, mis on eeldusteks inimtegevusele maailmas, kus inimesed peaksid nende suurejoonelisema põhjendamise katseid „karkudel totruseks”. Kuid niisugune käsitlus ei lahenda autoriteediprobleemi. Kellel on tänapäeva Euroopas moraalne, intellektuaalne ja poliitiline autoriteet kollektiivse käitumise koodide õpetamiseks, jõustamisest rääkimata? Ühesõnaga, kelle käes on võim ja mille jaoks ja mis piirides? See on Valgustuse lahendamata pärandus. Tegi ju jumaliku õiguse lõpp ning absolutismi hääbumine ruumi rahvaesinduse ja rahvuse, progressi ja ajaloo teooriatele, mille loojangul me praegu elame. Ilma selge vastuseta sellele küsimusele ei olegi liiga melodramaatiline järeldada, et Euroopa on mitmel moel astumas segaduste ajastusse. See ei ole vana maailma jaoks küll midagi uut, kuid suurema osa praegu elavate inimeste jaoks on see uudne ja ebameeldiv kogemus.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Tony Judt, Nineteen Eighty-Nine: The End of Which European Era? Daedalus, Vol. 123, No.3, Summer 1994. Lk 1 -19.

TONY JUDT (sünd. 1948) on New Yorgi ülikooli Erich Maria Remarque ‘i professor Euroopa ajaloo alal ja Viini Inimteaduste Instituudi kirjavahetajaliige. On uurinud peamiselt sõjajärgse Euroopa ajalugu. Tema viimane raamat „Past Imperfect: French Intellectuals 1944-1956“ käsitleb prantsuse intellektuaalide poliitilisi kõikumisi. Eesti keeles on temalt ilmunud pikem artikkel „Minevik on teine maa: Poliitilised müüdid sõjajärgses Euroopas” (Akadeemia 1994, nr 8 ja 9). 

1Vt Т. J u d t, The Past is Another Country: Myth and Memory in Postwar Europe. Daedalus, Vol. 121, No.4, Fall 1992. Lk 83-119. (Vt selle saksa keele vahendusel tehtud eestindust: T. J u d t, Minevik on teine maa: Poliitilised müüdid sõjajärgses Euroopas. Akadeemia 1994, nr 8-9, lk 1644-1672, 1948-1959.)

2 Itaalia kohta vt Claudio Pavone põhjalikku teost “Una Guerra Civile. Saggio storico sulla moralitä nella Resistenza” (Torino, 1992).

3 Mis ei tähenda, et paljud poleks viimastel aastakümnetel rõhutanud just niisuguste muutuste vajadust, kuid paraku edutult.

4 Prantsusmaa ja Saksa Liitvabariigi suhted aastail 1949-1990 meenutavad kummalisel kombel Austria ja Preisi suhteid pärast Viini kongressi. Kummalgi juhul püüdis üks esmapilgul “vanem” partner kasutada teist ära ühtaegu nii ressursi kui garantiina – näiteks Austria õhutas Preisimaad osalema Saksa konföderatsioonis, et seda tugevdada. Kuid mõne aja möödudes avastas seni domineerinud pool, et võimuvahekorrad on pöördunud ja “vanem” partner ei suuda enam oma majanduslikult võimsama liitlase ambitsioone kontrollida.

5 Põhjalik eritlus Saksamaa ühendamisest Euroopa kontekstis ja „Euroopa” pruukimisest Saksa poliitilistes debattides leidub Timothy Garton Ashi raamatus „In Europe’s Name: Germany and the Divided Continent” (New York, 1993).

6 Huvitaval kombel see näitab, kui tugev ja oluline on vähemalt üks Euroopa-idee, „Euroopa kui kindlus”, kontinent, mis ühendab valge kristluse ähvardavate kosmopoliitsete ja eksootiliste jõudude vastu, mis Euroopat seest- ja väljastpoolt ohustavad. See Euroopa-idee variant, mille juured on 19. sajandi rassiteooriates, oli hingelähedane Hitlerile ja isegi mõnele intellektuaalsele demokraatiakriitikule 30ndatel. Viimasel ajal Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias on selle ellu äratanud uusfašistid ja “uusparempoolsed” intellektuaalid.

7 Vähemalt nendes maades, mis on oma uksed pagulastele avanud – eriti Austrias ja Saksamaal.

8 V.a oma endistes kolooniates väljaspool Euroopat, kus Suurbritannia ja Prantsusmaa võivad suhteliselt iseseisvalt sekkuda – kuid just nimelt kui Suurbritannia ja Prantsusmaa, mis veel kord kinnitab öeldut.

9 Hulk prominentseid prantsuse vasakpoolseid sh Max Gallo, Regis Debray ja Jean-Pierre Chevenement on hakanud nostalgiliselt ellu äratama teatavat rahvuslikku vabariiklust, mis on üsna otsene reaktsioon Euroopa-idee ülepakkumisele ning rahvusvaheliste radikaalsete projektide mandumisele.

10 Selle teema põhjalikumat käsitlust vt T. J u d t, The New Old Nationalism. New York Rewiew of Books 26. 05. 1994.

11 Belgias on rahvuslik korraldus lagunemas kahelt poolt tuleva surve tõttu: flaamid ja valloonid on lõhenemas föderaalriigiks, sellal kui rahvusvaheliselt on Beneluxi image kõiksugustes majandus- ja administratiivvaldkondades murendanud Belgia kui omaette üksuse eripära.

12 Hans Magnus Enzensberger on veenvalt osutanud, et saksa kirjamehe uus roll – täita kodust poliitilist tühemikku, kuid tundes eksistentsiaalset ebamugavust oma rahvusliku identiteedi pärast – on mõjunud hävitavalt moodsale saksa intellektuaalile ja poliitikaelule.

13„Mõned uskumused ja tõed on möödapääsmatud (…) faktid ja loogika seavad omad piirid. Korrektne arusaamine sellest, kuidas moodustuvad näiteks tõesed faktiteadmised, ei kipu neid teadmisi õõnestama, samas on lood näiteks ideoloogiliste uskumuste puhul enamasti vastupidi. Niisugune tõde, mis pole küll kaugeltki selgepiiriline, on valgustuse projekti tuumaks.” B. Williams, Shame and Necessity. Berkeley, Los Angeles, 1993, lk 216.

14 Seda näitab kas või üldine vastukaja John Rawlsi töödele, kaasa arvatud ka tema enda kõige hiljutisematele püüdlustele visandada liberalismile teoreetilist baasi. Öeldakse, et see on kehtiv vaid niivõrd, kui ta kirjeldab niisuguseid liberaalseid ühiskondi, mis juba eksisteerivad. Sellest tuleneb, et ka kõige asjatundlikumad katsed importida niisuguseid anglo-ameerika spekulatsioone kontinendile jäävad kuidagi õhku rippuma.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon