1968. aasta maisündmuste hääbuv pärand

THORWALD-EIRIK KALJO

Tee Concorde’i väljakust La Défense’i ärilinnakuni on kui Prantsuse ühiskonna selgroog ja mälu: alates platsist, kus saadeti giljotiini alla kuningas Louis XVI ja kuninganna Marie-Antoinette, möödudes Austerlitzi lahingu mälestuseks püstitatud võidukaarest ja riigivõimu keskusest Elysée paleest ning jõudes lõpuks linnajakku, mille edukusest sõltub riigi rahakoti suurus. Jätkates linnulennul teekonda linnakeskusest eemale, jõuame välja Nanterre’i ülikooli, mis rajati USA üliõpilaslinnakute eeskujul 1965. aastal raudteerööbaste ja paneelelamute vahele, et intra muros sagivaid rahvamasse hajutada.

1968. aasta märtsikuul kogunevad sealsamas Nanterre’is üliõpilased suitsupausil kuulama punapäist aktivisti, kes oma enesekindluse ja karismaatilisusega jätab kogenud poliitiku mulje. Ühendades endas mässumeelsuse ja tasakaalukuse, seisab treppidel noor tudeng Daniel Cohn-Bendit, kes võtab heeroldina kokku kõik, mida üliõpilaspere võimukandjatelt nõuab. Nanterre’i ülikoolis toimuv peegeldab üle kogu riigi valitsevat õhkkonda. Seda enam, et vaid paar aastat tagasi asutatud ülikooli juhtkond on asunud üliõpilaste protestihääli alla suruma. Märtsikuu jooksul haaratakse liikumisse kaasa sadu üliõpilasi, kes astusid vastu nii Vietnami sõjale kui ka poliitikale, mis keelas vastassoost üliõpilastel üksteisele õhtul ühiselamusse külla minna. Kuigi need tegurid on järgnevate sündmuste katalüsaatoriks, peituvad põhjused palju sügavamal Prantsuse lõhestatud poliitilises mõtteviisis. Nüüdsetes tagasivaadetes viiekümne aasta tagustele sündmustele on esile kerkinud peamiselt kaks küsimust: kuidas aitas sündmustehoog filosoofe ühiskonnale lähemale tulla ja kuidas on 1968. aasta sündmuste viljad kujundanud nüüdset Prantsusmaad.

Prantsuse viienda vabariigi tüür oli juba üheksandat aastat president Charles de Gaulle’i käes. Neil aastail tuldi tagasi traditsioonilise vasak-parem poliitilise antagonismi juurde. Kuigi uue põhiseaduse vastu võtnud Prantsusmaa stabiilsust ja korda kadestati, paistis see tugeva valuuta, iseseisva välispoliitika ja võimsa armeega riik eemalt vaadates parem välja, kui riigis valitsev õhkkond seda lubanud oleks. Oli loodetud, et parlamendi võimu vähendamisega ning presidendi otsevalimisega lahendatakse kõik neljanda vabariigi hädad. De Gaulle’i valitsemisideoloogia oli laenanud palju Charles Maurrasi inégalité protectrice’i (kaitsva ebavõrdsuse) sugemetest, mis vastandusid individualismile ja liberalismile – ning kõigele, mis päritud Rousseault.1

De Gaulle’i valitsusjuht Georges Pompidou valmistas optimistlikult ette reforme, peamiselt haridusvaldkonnas. Ta ei osanud oodata, et kriitika, mis puudutas valikuvõimaluste puudumist traditsioonilises kõrghariduses ning ülikoolidesse sisseastumise poliitikat, vallandab riiki raputava polariseeriva arutelu. Ent 1968. aasta sündmused ei keskendunud pelgalt haridusele ega sotsiaalõigusele, vaid laiemalt küsimusele, milline peaks olema ja kuidas toimima inimsõbralikum elukeskkond. Berkeley ülikoolist USA-s 1964. aastal koos sõnavabadusliikumisega alguse saanud protestilaine oli juba mitmes Euroopas riigis toonud üliõpilased tänavale oma õiguste eest seisma, kuid Prantsusmaal võtsid sündmused revolutsioonilise mõõtme.

Roostes haridussüsteem, ebaõiglane ühiskond

Üliõpilastele valmistas suurt meelehärmi haridussüsteemi feodaalne korraldus ja sellest tulenev akadeemiline paigalseis. Leiti, et professorid on sukeldunud pigem oma isiklikku uurimistöösse ja mitte uue põlvkonna juhendamisse ning et tudengite kutsetest dialoogile põigeldakse kõrvale. Kritiseeriti ajale jalgu jäänud õppekavasid ja mitmesajapealisi üldloenguid, kus ei pakutud midagi uut. Läbikukkunuks peeti ka äärelinnadesse rajatud ülikoolilinnakuid, mis nägid juba uuenagi räämas välja (ei maksa rääkidagi, kuidas need näevad välja 2018. aastal). Olukorra kivistumises süüdistati riigivõime. Laiema pildi saamiseks on oluline mõista, et sisseastumisselektsiooni, mida nüüd üritati ülikoolidele kohaldada, polnud Prantsusmaal tuntud Napoleoni 1808. aastal taasasutatud ülikoolist peale. Kui tollal oli põhihariduse omandamine eliidi privileeg ja kõik, kes baccalauréat’ (gümnaasiumi lõpueksami) läbisid, said ka ülikooli, siis 1968. aastal jõudis sellesse etappi pea iga noor. Seega nähti mitmel pool vajadust rohkem kui sajand tagasi loodud tingimusi ajakohastada. Kuid Marxi võõrandumisteooriaga tuttavad üliõpilasliikumised, mis ühendasid filosoofia, sotsioloogia ning teiste humanitaarteaduste õppureid, leidsid, et käesolevad reformid vastavad ebaõiglaselt eelkõige turu nõudmistele. 1968. aasta kontekstis oligi marksismil keskne ja kompleksne roll – üritan järgnevalt seda mosaiiki kokku panna.

Kommunistid lubasid lõhkuda veel Prantsuse revolutsioonist säilinud sidemed riigivõimu ja kõrgkodanluse vahel ning asendada liberaalse majanduse rahvavõimuga. Ent kuni Teise maailmasõjani ei tõlgendanud prantsuse marksistid ideoloogia põhitõdesid sõna-sõnalt, vaid järgisid Jean Jaurèsi spontaanselt väljakujunenud nägemust, mis seisnes eri marksistlike elementide kombineerimises idealistliku metafüüsika ning mõõduka reformipoliitikaga. Rahvarinde ning vastupanuliikumise ajajärgud andsid kommunistliku partei edusse suurema panuse kui robustne klassivõitluse taktika. 20. sajandi algusaastatel nähti vasakäärmuslikus liikumises eelkõige valgustajate järeltulijaid. Sotsialistid ning kommunistid saavutasid 1924. ning 1936. aasta valimistel üheskoos edu, ent ei suutnud koos valitseda. Ajal, kui sotsialistidest sai tavapärane koalitsioonipartner, üritas kommunistlik partei üha enam esineda tööliste ainuesindajana. Kõrgkodanluse ning töölisklassi vahelised konfliktid aastatel 1848, 1871, 1936 ja 1945 on Prantsuse ajaloos kesksemadki sündmused kui Dreyfusi afäär või kiriku ja riigi lahutamine. Vasakpoolsete ühtsus jäi aga peamiselt deklaratiivseks ja fašismi tõusuga killustus juba niigi kaootiline ideoloogiaspekter veelgi.

1960. aastatel olid Prantsuse vasakradikaalidele eeskujuks maoistlik Hiina ning Kuuba, mille näite varal sooviti ühiskonda radikaalselt ümber korraldada. Prantsuse üliõpilasi vaimustas eelkõige Hiina kultuurirevolutsioon. Ka Vietnami sõjas pooldasid noored marksistid Hiina tegevust ning mõtlesid Hiina propaganda vaimus. Noorte vasakpoolsete antikapitalistlik õpetus põhines lisaks Proudhoni ja Bakunini ideedele eelkõige paaril Marxi teooria alussambal, nagu umbusk trustide kui uue ajastu vasallide vastu, tootmisvahendite allutamine riigivõimule ja usaldamatus turumajanduse vastu. Radikaalid väitsid, et institutsionaliseerunud ühiskonnas on parlamendi funktsiooniks teostada üht ja sama poliitikat, simuleerides üksnes väikseid erinevusi vastavalt sellele, kes parasjagu võimul on ja kes muutusi ellu viib. Parlamendipoliitikute selja taga nähti plutokraate, kes ei esinda mitte rahvavõimu, vaid kes omakasupüüdlikult ja enesele privileege otsides niite tõmbavad. Selline nägemus ühiskonnapildist oli märkimisväärsel osal Prantsusmaa haritud keskklassist ja eneseteadlikust töölisklassist. Vasakäärmuslike liikumiste liidrid proovisid oma toetajatele luua silme ette pilti, mis tekitaks neis ohvritunde. Tavapäraseks retoorikaks oli ka süüdistada parlamendimasina aeglust probleemidele reageerimisel.

Intellektuaalid – kas liikumise peamised või kõrvalised hooandjad?

Kui 1930. aastatel mitmed vasakpoolsed prantsuse kirjamehed, teiste seas ka André Gide, Nõukogude Liitu reisisid, rääkisid nad tagasi tulles, et Nõukogude Liidus kasutatakse marksismi ära isekatel eesmärkidel – ning just seda oli 20. sajandi esimese poole jooksul teinud ka Prantsuse kommunistlik partei. Tormistel kuuekümnendatel jõudsid mitmed kirjamehed poliitikasse, mõned – nagu näiteks André Malraux – ka võimule. Kui Malraux oli de Gaulle’i liikumisega ühinedes paljude prantslaste arvates oma sotsialistliku maailmavaate minetanud, siis üliõpilaste jaoks tõusis 1968. aasta kontekstis tõeliseks kangelaseks André Breton, kes oli surnud kaks aastat varem. Breton, kes oli 1938. aastal kohtunud Mehhikos Lev Trotskiga, inspireeris noori prantslasi ellu viima sürrealistlikku revolutsiooni, mis ei pidanudki olema selgelt määratletav, küll aga pidi printsiibina seisma vastu sellele, mida kutsuti võimuorganite poolt teostatavaks realistlikuks elukorralduseks. Luuletusi ja kunstiteoseid nähti sellise revolutsiooni relvadena. Sürrealistid, saades innustust trotskistidelt, ei suhtunud Nõukogude Liitu mitte ainult kui allakäinud töölisriiki, vaid kui läbini kapitalistlikku riiki. Nii trotskistid kui sürrealistid seisid vastu parlamentaarsele korrale ja üldisele valimisõigusele. „Maha realistlik sotsialism, elagu sürrealism!“ hüüti üheskoos.

Pole üllatav, et kõige aktiivsemalt jälgisid sündmusi just filosoofid. 1968. aasta on Prantsusmaa ajalukku läinud kui filosoofia aasta. Arutelude keskmes oli mitu marksismiga tembitud teooriat – peamiselt fenomenoloogia, strukturalism ja liberalism, lisaks mõningate uudsustega konservatiivsed teooriad. Eksistentsialist Sartre üritas lahti harutada sõlme majandusliku strukturalismi ja individuaalse liberalismi vahel ning lepitada neid Marxi teooria toel. Sündmustele eelnenud kontekstis oli oluline roll Ecole Normale Supérieuris Marxi pärandit õpetanud Louis Althusseril, kes kaitses strukturalistlikku ideoloogiat, ja konservatiivsete vaadetega sotsioloogil Raymond Aronil. Ühiskonnas valitsenud tõre õhkkond tõstis esile mitmed sündmustega tihedamalt seotud intellektuaalid, nende seas Nanterre’i ülikooli filosoofiaprofessori Paul Ricœuri ja psühhoanalüütiku Jacques Lacani. Üks Marxi radikaalsemaid tõlgendajaid Althusser väitis, et vasakpoolsete refleksioonitase ei võimalda neil tema mõttekäikudest aru saada – tema meelest oli suurem osa ühiskondlikust arutelust, muuhulgas ka kommunistide ning sotsialistide kokkuviimise teema, vastuolus teaduse ja teadusliku marksismiga.2 Seevastu Sartre uskus, et filosoof peab lisaks „tehnilisele tööle“ suhtlema ka teistest ühiskonnaklassidest inimestega ning tõestama oma hüpoteese tegude, emotsioonide ja eksperimenteerimisega. Pärast 1968. aasta kogemust jõudis ka Althusser tasapisi arvamuseni, et poliitika seisab filosoofiale lähedal.

Töölisklassi kaasamine – uue rinde sünd

Kui arutelu avalikus ruumis oli juba mitu kuud hoogu võtnud, puhkesid 1968. aasta mais rahutused. Pärast 2. mai kokkupõrkeid üliõpilaste ja võimude vahel otsustati Nanterre’i ülikooli uksed sulgeda. See aga ei vaigistanud üliõpilasliikumist, mille kese kandus Pariisi Ladina kvartalisse – kohta, kus kaheksa sajandit tagasi oli hakatud heinakuhjade peal loenguid pidama ning kus asuvatest õppeasutustest oli saanud riigi haridussüsteemi au ja uhkus. Spontaanselt sündinud üliõpilasliikumine võttis eeskuju ajalukku läinud revolutsioonidest ning sümboolselt – ehkki naiivselt – püstitati Pariisi kesklinna ridamisi barrikaade. Sorbonne’i ülikoolis aset leidnud rüselus üliõpilaste ja politsei vahel andis võimukandjatele tänaseni püsiva õppetunni. Kuna politsei tarvitas põhjendamatut jõudu ka rahulike pealtvaatajate ning möödakäijate vastu, kasutati seda ära avaliku arvamusega manipuleerimiseks. Seepeale anti korravalvuritele käsk taanduda. Üks taganemise eestvedajatest oli Pariisi politseiprefekt Maurice Grimaud ise, kes korduvalt saatis raevunud presidendile kirju, milles kutsus üles veresaunast hoiduma – „lüüa maas lamavat meeleavaldajat on sama hea kui lüüa iseennast“, hoiatas ta. Lisaks sellele, et sündmuste keerises olnud üliõpilased äratasid solidaarsust üle kogu riigi, kaitsesid nende seisukohti ka paljud professorid ja filosoofid. Kuna meeleavaldustega samal ajal käis tihe filosoofiline arutelu, siis leidsid sündmused rohkelt vastukaja ning vahejuhtumid tekitasid suurt poleemikat.

Tervele 1968. aasta sündmuste keerisele andis uue mõõtme töölisklassi osalemine ning asjaolu, et viimased nägid ühiskonnaprobleeme üliõpilastega sama nurga alt. Alates 1789. aasta revolutsioonist ei olnud ühiskonnas pöördelisi muutusi toimunud, isegi 1848. aasta revolutsioon ning 1871. aasta Pariisi Kommuun ei suutnud elukorraldust põhjalikult muuta. Vasakäärmuslased väitsid, et aastakümneid võimuohje hoidnud sotsialistid ja marksistid ning neile truudust vandunud vasakpoolsed ametiühingud on tegutsenud vastuolus oma ideoloogiaga. Tööliste ametiühingud olid ja on Prantsusmaal olulised streikijad, kuid enne 1968. aasta maid olid nende meeleavaldused pigem lühikesed ja pistelised. Tööliste ja üliõpilaste vaheline solidaarsus oli saanud tugevama vundamendi juba 1967. aastal, kui osa maoistlikest üliõpilastest jättis õpingud pooleli liitumaks tehasetöölistega, et valmistada koos nendega ette revolutsiooni. Nad juhtisid eelkõige tähelepanu madala kvalifikatsiooniga tööliste viletsale olukorrale. Kuna avalik arvamus tundis üliõpilastele kaasa, siis nägid ka töölised kujunenud olukorras head võimalust esitada oma nõudmisi. Nii kaasati kuu keskel järjest Sud Aviationi ja Renault’ tehase töölised ning nende järel paljud teised. Ometi asus kõige mõjukam töölisametiühing CGT üliõpilasi töölisküsimusse sekkumisest kõigest väest tõrjuma.3 Meeleavaldused kulmineerusid 22. mail, kui üleriigilisest üldstreigist võttis osa 7 miljonit inimest, arvestamata töötuid või neid, kes ei jõudnud tööpostile transpordi puudumise tõttu. Juunis 1968 märkis Sartre vaimustusega oma Sorbonne’i kõnes, et üliõpilased, kellest 90% on kõrgkodanluse võsukesed, jagavad töölistega ühist eesmärki, milleks on võitlus kõikide vabaduse eest, kusjuures see, et üliõpilased võitlevad tööliste elutingimuste eest, olevat ehe näide sellest, kuidas esimesed on oma klassistaatusest lahti murdnud.

Revolutsiooni lämmatamine ja läbikukkumine

Kuigi meeleavalduste eestvedajate eesmärgiks oli muuta riigi status quo’d ning kujundada riigi ja ühiskonna vaheline võimusuhe täielikult ümber, nägi enamik protestijaid lahendust lihtsalt de Gaulle’ist lahtisaamises. Ei president ega peaminister Pompidou saanud kriisiolukorra lahendamisega hakkama ilma äärmuslikke abinõusid kasutamata. Füüsilistele repressioonidele järgnes ka meedia tsenseerimine. Olgugi et raadiokanal France-Inter suutis jätkata objektiivse info edastamist, võeti kogu tele-eeter valitsuse pingsa järelevalve alla. Nii liitus streigiga ka teletöötajaid ühendav ORTF-i ametiühing ning mõnda aega nägi televiisorist ainult õhtust päevakaja. Valitsus reageeris 102 teleajakirjaniku vallandamisega.

Selg vastu seina, pakkus valitsus ametiühingutele välja tagasihoidliku reformikava, mis sisaldas alampalga tõstmist ja ametiühingute ümarlaua asutamist. Mai lõpuks oli riik elanud juba kuu aega pingelises meeleolus ning riigijuhtidelt nõuti lahendust. Kuu viimastel päevadel saatis kindral de Gaulle parlamendi laiali, pages seejärel eksiili, tuli tagasi ning organiseeris võimaliku eesootava „vähemuste diktatuuri“ vastu Champs-Elysées’l enda toetuseks suure rongkäigu, mis tema autoriteeti ja karjääri siiski päästa ei suutnud. Valimised tegid lõpuks selgeks, et poliitilist revolutsiooni riigis ei toimu. Vabanenud de Gaulle’i autoriteedist, võttis ametisse jäänud valitsus veelgi konservatiivsema suuna. Nüüd de facto Pompidou juhitav partei UDR sai läbi aegade suurima arvu parlamendikohti. See sai võimalikuks tänu parempoolsete ühtsusele – vasakpoolseid olid meeleavaldused veelgi enam killustanud.

Kuigi Raymond Aron oli palju aastaid de Gaulle’i tuliselt kritiseerinud, astus ta 30. mai rongkäigus ootamatult kindrali kaitseks välja, taunides marksistide tekitatud psühhodraamat. Aroni vimm meeleavaldajate vastu tekitas pettumust paljudes tema austajates, kes olid pidanud filosoofi „nüüdisaja mõjukaimaks vaatlejaks“. Aroni häiris tunne demokraatia haprusest – see, kuidas üks pseudorevolutsioon hävitab viienda vabariigiga ülesehitatud stabiilsuse ja saavutatud kompromissid. Aron omistas suurt tähendust Alexis de Tocqueville’i küsimusele, kuhu võib meid kanda demokraatia vastupandamatu hoog, kui esindusvõimu haaravad kärsitud massid. Aroni rolli 1968. aasta meeleavalduste kontekstis saabki võrrelda Tocqueville’i rolliga 1848. aasta sündmuste ajal. Paljud revolutsiooni vastased toetusid Ernest Renani seisukohale 19. sajandist, et inimeste (või klasside) omavaheline leppimine ei ole võimalik väljaspool demokraatiat. Meeleavalduste ajaks varjas ennast koduukse taha ka filosoof Bernard-Henri Lévy, kes tunnistas hiljem, et pessimistina ei uskunud ta, nagu suudetaks vägivalla abil ühiskonnale suurem vabadus välja võidelda.

Järeltõuge – muutused Prantsuse ühiskonnas

Ülestõus tõi kaasa muutusi tänavapildis ja klassiruumis. Lisaks ülikoolidele oli muutust näha gümnaasiumides ja põhikoolideski: ka nooremad õpilased olid tundnud ennast puudutatuna ning tulnud meeleavaldusteks tänavale. Kaotati koolivorm, mis enne oli neidudel kas roosa või sinine ja noormeestel tume ning sarnane sõjaväemundriga; tüdrukutel lubati hakata end meikima. Teise tooni võttis ka õpetaja-õpilase suhe. Koolist põhjuseta puudumine suurenes – õpilased korraldasid tundide ajal ühiskohtumisi, kus sooviti teha poliitikat. Õpilaste seas jätkusid värbamised Hiina punavalvurite eeskujul asutatud ja juba meeleavalduste ajal populaarseks saanud rahvakohtutesse. Tõusis ka segaklasside arv. (Tõsi küll, maakohtades oli segaklasse juba 1950. aastatest saadik, sest sellega hoiti kulusid kokku.) Võeti vabam hoiak suitsetamise suhtes, mis on Prantsusmaal siiani koolide ümbruses laialt levinud pahe. Kui üldiselt muutusid käitumismallid vabamaks ja individualistlikumaks, siis paralleelselt kasvas filosoofiline huvi eetika ja moraaliteaduse vastu, mille eesmärgiks oli suunata indiviid ühiskonnas paremale teele. 1969. aastal Nanterre’i ülikooli dekaaniks valitud Paul Ricœur kirjeldas, et meeleavaldustele järgnenud aastal oli õhus tunda tahet võimu ja vägivalla järele ning teadmiste omandamine jäi tagaplaanile. Veel aasta hiljem võtsid parem- ja vasakäärmuslike üliõpilasliikumiste vahelised vägivallatsemised rängema pöörde, kui ühes kokkupõrkes sai vigastada 187 inimest.

Kuigi poliitilist läbimurret ei toimunud, oli meeleavaldustele järgnenud aastakümme filosoofilisel tasandil erakordselt viljakas ning vasakintellektuaalide seas olid just prantsuse filosoofid enim loetud. 1968. aasta sündmustest said inspiratsiooni näiteks Gilles Deleuze, Jacques Derrida, Guy Debord ja Michel Foucault, kui nimetada vaid mõnda tervest plejaadist. Nende mõttekäikudest on tänaseks hargnenud mitmeid filosoofiavaldkondi. Järgnenud aastad olid erakordsed edukad ka prantsuse antropoloogidele, semiootikutele ja psühhoanalüütikutele.

Kui 1980. aastatel tuli võimule sotsialistlik partei, prooviti ka poliitiliselt 1968. aasta ideaalidele lähemale tulla. Aga kuna majanduslik olukord halvenes ja tööpuudus kasvas, tuli tegeleda pigem tagajärgede likvideerimisega kui millegi uue ehitamisega. Sündmuste keskmes olnud aktivistidest pääsesid nii mõnedki võimule, kus nende hilisemad pragmaatilised otsused vaid tõestasid, et meeleavalduste ajal oldi olnud sinisilmselt nihilistlikud. Kapitalismi ülemaailmne triumf kommunismi üle muutis ka meeleolu Prantsusmaal, 1968. aasta sündmusi hakati tõlgendama negatiivses vaimus ja saavutatud areng salati maha. Sarnaselt Aroniga väidab oma 1984. aasta tagasivaates Gilles Deleuze, et 1968. aasta maisündmusi ei toimunudki ja aset leidnu näitas vaid seda, et prantslased on oma töökorralduse ja haridussüsteemi muutmises kollektiivselt saamatud.4

Haridusvaldkond – siiani poliitilise debati murelaps

Ent kui debatt kõrghariduse teemal politiseerus pärast 1968. aasta sündmusi veelgi, siis tollal valitsuse poolt soovitud muutusteni ei ole veel jõutud isegi kolmkümmend aastat pärast Deleuze’i kommentaare. Avaliku kõrghariduse tase on allpool läänemaailma keskmist; nii talviti külmavareseid karastavad ring-auditooriumid kui väiksemadki klassiruumid on aasta alguses üle rahvastatud, akadeemilise aasta lõpus aga kõledalt tühjad. Ka siinkirjutajaga koos esimest kursust alustanud 700 ajalooentusiastist jäi esimese aasta lõpuks sõelale 115. Kui tulla Samuel Moyni väite juurde, et ebaõiglane selekteerimine on poliitiline ja moraalne katastroof, siis on Prantsusmaa oma grande école’ide ja polütehnikumide süsteemiga seniajani ebaõigluse musternäide.5 Ent problemaatiline on eelkõige see, et selekteerimine puudutab ainult 1793. aastal loodud grande école’e ja mitte Napoleoni järelevalve all väljakujunenud ülikooli. Prantsusmaal levis 1960. aastatel arvamus – ja on tänapäevalgi levinud –, et sealne ülikool on võrreldav naaberriikide omadega. Kuid hoolimata haridusministrite Alain Savary ja Lionel Jospini läbi viidud muutustest ollakse mõttevabaduse, innovatsioonijõu ja valikuvõimaluste osas teistest maas. Pierre Bourdieu sõnul on Prantsuse kõrgharidussüsteem aadelkonna taastootmismasin.6 Selle vastu on ka mõnevõrra irooniliselt meelt avaldanud sealse koorekihi, Pariisi Poliitikateaduste Instituudi ehk Sciences Po üliõpilased. Struktuuri jäikusele viitab seegi, et tervelt 69 protsendil riigijuhtide kasvulava ENA (Ecole Nationale d’Administration) tudengitel on vanemad kas tippjuhid või muu intellektuaalse elukutsega.

Tänavune avalik arutelu ülikooli toimimise ja sotsiaalse funktsiooni üle sarnaneb paljuski 1968. aasta omaga. Olukorras, kus president Emmanuel Macron surub läbi aastakümneid tõrjutud reforme kriitilistes valdkondades, nagu riigifirmade erastamine, tundub püssitorus ootav üliõpilaste orientatsiooni ja edukuse (ORE, orientation et réussite) seadus kosmeetilise muudatusena ülikoolidesse kandideerimise logistikas. Traditsioon näeb ette, et kui ülikooli soovijaid on rohkem kui kohti, siis nopitakse vastuvõetud üliõpilased välja loosi teel. Kõnealune reform kaotaks sellise absurdse praktika ning tagaks ülikoolidele võimaluse valida sobivaima profiiliga kandidaadid. Vasakpoolsed eesotsas eelmise valitsuse haridusministri Benoît Hamoniga tunnevad muret, et seadusega valmistatakse ette pinnas ülikoolide jätkuvale polariseerimisele ja hierarhiseerimisele. Opositsionäärid väidavad, et sellest „neoliberaalsest seadusest“ võidavad enim juba heal järjel ülikoolid, aga raskustes vaevlevad õppeasutused jäävad veelgi rohkem maha. Vastuseisuks uuele seadusele blokeerisid üliõpilasühingud Montpellier’, Toulouse Mirail’ ning Rennes’i II ülikooli. Talbiaci fakulteedi õpilaste vägivaldne ülestõus on ristitud „tänapäeva Prantsuse kommuuniks“. Kõik eelmainitud kõrgkoolid on ajalooliselt vasakäärmuslike sugemetega, nende üliõpilased on aktiivsed praegu madalseisus olevas UNEF-is (L’Union nationale des étudiants de France), mis oli 1968. aastal olulisim üliõpilasi siduv ühing. Ent kuna ülikoolide talitlushäired otseselt ühiskonda ei mõjuta, on laiema avalikkuse huvi teema vastu üsna leige. Erinevalt 1968. aasta sündmustest ei ole gümnaasiumiõpilased meeleavaldustega liitunud, kuigi nemad on muudatuste suurimad subjektid. Arvan, et läbi ajaloo edasi lükatud reformide teostamine oleks olulisem kui traditsioonide säilitamine, sest Prantsuse kõrgharidussüsteem on üks ebatõhusamaid Euroopas – haridusvaldkond (põhi- ja kõrgharidus kokku) saab küll kaitsekulutuste järel suurima osa riigieelarvest, ent katastroofilist väljakukkumiste arvu vaadates võib vaid ette kujutada, kui suur osa sellest raisku läheb. Kui sellest probleemist õnnestuks jagu saada, siis võiks jõudumööda hakata rääkima ülikooli ning grande école’ide võrdsustamisest.

Näited sotsiaalses revolutsioonis osalenud ja tollastele unistustele selja pööranud aktivistidest peegeldavad üldiselt paratamatust, et sügavale juurdunud elukorralduse ja hierarhia – ning loomulikult ka tarbimisühiskonna – kukutamisega hakkama ei saadud. Suurim osa sotsiaalsetest rühmadest võitleb peamiselt enda huvide eest, olgugi et näiliselt peetakse oluliseks võrdõiguslikku ja solidaarsemat ühiskonda. Üliõpilased kui sotsiaalne rühm on ikka tundnud suurimat empaatiat vähemuste suhtes ning rakendab enim energiat võitlemaks ebavõrdsuse vastu.

Paljud nendest, kellel 1968. aasta kogemus on veel hägusalt meeles, mõtlevad sündmustele tagasi nostalgilises võtmes. 2018. aastal tehtud küsitluse järgi näeb 70% prantslastest 50 aastat tagasi toimunul positiivset mõju. Üldiselt tuntakse, et tehnokraatia vastu aitaks kohaliku võimu autonoomia ja huvipoolte kaasatus seadusloomesse, plutokraatia vastu aga otsevalimised. Ning kokkuvõttes tuleb kõiges leida mõistlik kompromiss.

Seega vähemalt praegu on valitud tsentristlik poliitiline suund ning äärmused ootavad järgmist võimalust. Uue kooli vasakpoolsed filosoofid jäävad rahvale kaugeks ja mõju on eelkõige parempoolsetel uusreaktsionääridel, kes küll noori veel massiliselt ei kõneta. Kõrgharidusdebatis on vasakäärmuslaste mõju leige ja teadmised marksismist piiratumad kui varasematel põlvkondadel. Kuigi 50 aasta tagused loosungid on ka praegu pea igal meeleavaldusel esindatud, on niisugune kogu ühiskonda hõlmav avalik arutelu nagu 1968. aasta mais jäänud kordumatuks.

1 Paremäärmuslane Maurras omistas suurt tähtsust juhusele ning sellest tulenevatele kohustele. Tema jaoks olid elus olulised asjad, nagu võimuautoriteet, kodakondsus ja ebavõrdsus, muutmatud fenomenid, ja päritud olukorraga tuli leppida.

2S. Legrand, Louis Althusser: mai 1968 et les fluctuations de l’idéologie. Actuel Marx, 2009, kd 45, nr 1, lk 128–136.

3 CGT on kommunistlikule parteile lähedal seisev antitrotskistlik ametiühing, tänapäevani üks Prantsusmaa mõjukamaid ja häälekamaid.

4G. Deleuze, Mai 68 n’a pas eu lieu. Gilles Deleuze et Félix Guattari reprennent la parole ensemble pour analyser 1984 à la lumière de 1968. Chimères, 2007, kd 64, nr 2, lk 23–24.

5S. Moyn, The Last Utopia: Human Rights in History. Cambridge (MA), 2010.

6P. Bourdieu, La Noblesse d’État. Grandes écoles et esprit de corps, Pariis, 1989.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon