Nelson Mandela ja ajaloolise õigluse uus tulemine

ARO VELMET

Kui Nelson Mandela 2013. aastal suri, oli maailma avalikkus valmis teda pühakuks kuulutama. Juhtivate ajalehtede järelehüüetes võrreldi teda ema Theresa, Mohandas Gandhi ja Martin Luther Kingiga. „Küsimus, mida hr Mandela kohta kõige rohkem esitatakse,“ kirjutas The New York Timesi peatoimetaja Bill Keller, „oli: kuidas, pärast seda kui valged olid tema rahvast süstemaatiliselt alandanud, paljusid tema sõpru piinanud ja tapnud ning tema enda 27 aastaks vangi heitnud, sai ta nii silmanähtavalt jätta vimma seljataha?“[1] Eestis nimetas president Ilves Mandelat „headuse ja humanismi“ sümboliks, kaitseminister Urmas Reinsalu lisas, et „oluline ei olnud ainult Mandela poliitiline tegevus, vaid ka meetod, kuidas ta seda läbi viis. Tema meetodid olid humanistlikud ja vägivallatud.“[2]

1990. ja 2000. aastate jooksul oli Mandelast tekkinud läänemaailmas müüt, üleelusuurune lugu, milles ei puudunud ka teatud osa tõtt: ta oli suur humanist, kes suutis ületada pealtnäha piiritu lõhe Lõuna-Aafrika mustanahaliste ning peaaegu viiskümmend aastat brutaalset ja rassistlikku apartheidirežiimi käigus hoidnud valgete vahel ning tõi oma riigi kriisist välja ilma verevalamiseta. Ta oli üks väheseid Aafrika juhte, kes pärast oma esimest ametiaega vabatahtlikult võimu üle andis. Viis aastat hiljem, kui saabumas on Mandela 100. sünniaastapäev, on tema nimbus veidi tuhmunud ja pühaku kuju alt on taas välja koorumas inimene – kompleksne, vastuoluline, kohati revolutsiooniline ja kohati kompromissialdis nagu ühiskondki, milles ta elas.

Kõige kriitilisemalt on hakatud Mandela pärandit hindama Lõuna-Aafrikas endas. See ei peaks üllatama. Kuigi seadustatud rassiline diskrimineerimine sai Lõuna-Aafrikas apartheidirežiimi langemisega läbi, on tegemist ikkagi ühe ebavõrdsema ühiskonnaga maailmas. Tööpuudus on teatud regioonides 40% ringis ja kuigi väike osa mustanahalist eliiti on saanud väga rikkaks, elab valdav osa inimesi vaesuses nagu varemgi. Lisaks on lõuna-aafriklased pidanud toime tulema piirkonna kõige hullema HIV-epideemiaga, tuberkuloosi ja kuritegevusega (kõik need on probleemid, mida vaesus ja ebavõrdsus võimendavad).

Nelson Mandela oma valimiskampaania ajal Lõuna-Aafrika. 4. veebruar 1994. SIPA-PRESS/JUHAN KUUSI FOND

Kui Lõuna-Aafrika valitsus üritas 2015. aastal tõsta ülikoolide õppemakse, protestisid mustanahalised tudengid Pretorias valitsushoone ees siltidega „Minu vanematele müüdi 1994. aastal unistusi. Ma tahan nüüd oma raha tagasi.“[3] Vastuoluline opositsioonipoliitik Julius Malema süüdistas mõne aasta eest Mandelat valgete huvidega kompromissile minemises ja vabadusliikumise reetmises – väited, mis võinuksid varem tunduda pühaduseteotusena.[4] Inimeste jaoks, kes apartheidi lõppu ise ei mäleta, on 1990. aastate eufooriahetke tähistamise asemel olulisem vaadata pikemalt nii ajalukku kui ka tulevikku. Nii tõusevad küsimused: milline on Lõuna-Aafrika täna? Kas apartheidi mõjud on ühiskonnast viimaks kadunud? Ning millised olid Mandela taotlused enne 90ndaid ja kui suur osa nendest on tänaseks realiseerunud?

Osaliselt peegeldab Mandela pärandi ümberhindamine suuremat nihet inimõiguste ja õigluse teemalistes aruteludes, mille analooge võib leida ka näiteks USA orjanduse ja Jim Crow’ seaduste ümber tekkinud uutest debattidest, kolonialismi pärandi ümber keerlevatest aruteludest Suurbritannias ja Prantsusmaal, aga miks mitte ka erinevatest katsetest arvestada kokku Nõukogude okupatsiooni majanduslikke kahjusid Baltikumis. Veel hiljuti tähendas „õigluse taastamine“ riiklikul tasandil põhiliselt isikuvabaduste (näiteks võrdse kohtlemise) ja poliitiliste õiguste (demokraatia, sõnavabaduse jmt) tagamist ning ettevaatavalt, rahu nimel, möödaniku kuritegude unustamist. See lähenemine keskendus vaenupoolte lepitamisele ja tulevikku vaatamisele. Tähelepanu koondati nende ebaõiglaste seaduste ja poliitikameetmete kõrvaldamisele, mis ikka veel inimesi aktiivselt rõhusid (näiteks rassipõhised kriteeriumid tööle võtmisel või eluaseme valimisel), jättes vaikimisi paika ühiskonnas juba kinnistunud erisused.

Nüüd aga kõlab aina rohkem üleskutseid õigluse definitsiooni laiendamiseks, mis hõlmab ühelt poolt fookuse nihkumist isikuvabaduste ja poliitiliste õiguste kaitsmiselt majanduslikele ja sotsiaalsetele küsimustele (nagu tervishoid, haridus, majanduslik ebavõrdsus ja ressursside üldine kättesaadavus). Teisalt tähendab see ajaloolise dimensiooni lülitamist aruteludesse, mida varem on pragmaatilistel põhjustel peetud pigem sünkroonselt, keskendudes ebaõiglustele, mis eksisteerivad nüüd ja praegu. Teisisõnu: aina sagedamini väidetakse, et õiglases ühiskonnas peaks teostama ka ebaõiglases ühiskonnas akumuleeritud majanduslike ja sotsiaalsete privileegide ümberjagamist, tasuma kuidagi ühe ühiskonnagrupi pikaajalise represseerimise eest reparatsioone. USA-s arutlevad intellektuaalid nagu Ta-Nehisi Coates selle üle, mida teha olukorras, kus paljud valged ameeriklased elavad jätkuvalt maal, mis on 20. sajandi alguses mustanahaliste ameeriklaste käest jõuga ära võetud, kus paljudele pankadele ja ettevõtetele on pandud algus orjade loodud kapitaliga, kus mustanahalised perekonnad on sunnitud elama getodes sellepärast, et põhjendamatu rassilise diskrimineerimise tõttu ei müüdud neile elamuid parematesse linnaosadesse?[5] Samamoodi küsitakse ka Lõuna-Aafrikas, kas maa, kapital ja kultuurilised eelised, mis koondusid pool sajandit kehtinud apartheidiseaduste toel valgenahalise vähemuse kätte, peaksid jääma puutumatuks või tuleks nende ebaõiglaselt teenitud privileegide akumulatsiooni kuidagi mustanahalistele kompenseerida? Diskrimineerivad režiimid võivad paljudes maailma paikades küll olla jäänud minevikku, aga ajaloo kombitsad on pikad ja hoiavad inimesi oma haardes ka tänapäeval. Kuidas ajaloo järellainetustega toime tulla, on küsimus, millele iseseisvuse kangelasliku väljakuulutamisega lõppev vabadusvõitluse narratiiv hästi vastata ei suuda. Iroonilisel moel teadis seda tõsiasja ehk kõige paremini Nelson Mandela ise – aga seda osa tema pärandist, mille 1990. aastate tõe ja lepitamise otsingud kustutasid, alles hakatakse meelde tuletama.

1970ndatel protestid sagenesid ja ka võimude repressioonid muutusid üha vägivaldsemaks. 1985. aastal tappis LAV politsei matuserongkäigus 20 inimest, millele omakorda järgnesid massirahutused, eriolukorra välja kuulutamine ja politseile pea piiritu tegutsemisvabaduse andmine. Pildil surub märulipolitsei maha apartheidirežiimi vastaseid meeleavaldusi. Gugulethu asum, Kaplinn, Lõuna-Aafrika. 1976. JUHAN KUUSI FOND

Apartheidi pikk jälg

Mõistmaks, miks apartheidi tagajärjed jätkuvalt Lõuna-Aafrika igapäeva kujundavad, peame alustama kiire ajaloolise ülevaatega. Apartheidi all mõistetakse tavaliselt 1948. aastast alates Lõuna-Aafrikas kehtestatud seadusi, mis lahterdasid Lõuna-Aafrika elanikud rassitunnuste ja päritolu põhjal „mustadeks“, „valgeteks“, „värvilisteks“ või „indialasteks“ ning reguleerisid nende tunnuste põhjal seda, kellega eri nahavärvi inimesed võisid abielluda, kus elada ning mis tingimustel tööd saada. Apartheidiga kaasnesid küüditamised, kus mustanahalisi lõuna-aafriklasi sunniti oma kodudest lahkuma ja getodesse (nn bantustanidesse) ümber asuma. Piirati ka mittevalgete õigusi osaleda valimistel. Ent nende seaduste näol on tegemist vaid jäämäe veepealse osaga. Mõistmaks, kui sügavalt on apartheid Lõuna-Aafrika ajalugu mõjutanud, tuleb mõista valgenahaliste ülemvõimu ideoloogiat, mille juured ulatuvad 19. sajandi koloniaalaega ning mis kujundas Lõuna-Aafrika ühiskondlikke suhteid juba ammu enne formaalse apartheidi kehtestamist. Teisalt tuleb mõista, kuidas nii formaalne kui ka varjatud rassism põlistasid valgete poliitilist, majanduslikku ja ühiskondlikku ülemvõimu, põimides rassilise ebavõrdsuse Lõuna-Aafrika ühiskonda viisil, mida on ka pärast formaalse apartheidi lõppu keeruline lahti harutada.

Ajaloolaste seas valitseb üldiselt üksmeel, et suurem muutus tekkis Lõuna-Aafrikas tööstusliku kolonialismi tekkimisega 19. sajandi lõpul. Just siis arenes välja rassipõhine eristamine, mis põhjendas euroopa töösturite õigust kohelda mustanahalisi kaevureid viisil, mis Euroopas juba mõnda aega oleks olnud mõeldamatu. 1870. aastatel avastati Lõuna-Aafrikas teemandimaardlad, mis ajendasid Briti impeeriumi aktiivsemalt tegutsema ning sealseid territooriume lõplikult endale vallutama. Teemantide kaevandamiseks vajaliku taristu väljaehitamine ning tööjõu kindlustamine nõudis suuremat „tegutsemisvabadust“, tugevamat riiki ja hästi organiseeritud kapitalistlikku tööjaotust, selle loomine nõudis otsest sekkumist. Mida kohalikud elanikud plaanist arvasid, see britte mõistagi ei huvitanud. Brittide vallutused ärritasid ka Hollandi Ida-India kompanii asunike järeltulijaid – buure ehk afrikandreid –, kelle poliitilist iseseisvust ohustasid Suurbritannia püüded tervet Lõuna-Aafrikat hõlmava föderatiivse koloonia loomiseks.[6] Pealegi, mida rohkem aafriklasi läks (või õigemini sunniti minema) tööle Briti impeeriumi kaevandustesse, seda vähem jäi üle tööjõudu buuride talumajapidamiste jaoks. Pinged jõudsid haripunkti 19. sajandi viimastel aastatel ning kulmineerusid Buuri sõjaga, mille britid 1902. aastal võitsid. Praktikas aga hõlmati buurid, kelle koostööd britid vajasid poliitilise stabiilsuse säilitamiseks, järgmise kümne aasta jooksul Lõuna-Aafrika valitsemisse ja valgete ülemvõim süvenes veelgi.

Lühidalt, tööstusliku kolonialismi perioodil kinnitas Lõuna-Aafrikas kanda valgete ülemvõimu ideoloogia ning tekkisid institutsioonid, mis ülemvõimu kinnistasid. Teemandi- ja kullakaevanduste juhid, soovides suurendada oma kasumimarginaale, kehtestasid tööjõule terve hulga reegleid, mida tegelikkuses rakendati ainult aafriklastele. Töölisi sunniti elama kaevanduste lähedale ehitatud laagrites, ajuti maksti neile n-ö „ettevõtte rahas“, mida sai kulutada ainult ettevõttele kuuluvates asutustes, piirati nende õigust alkoholi tarvitada, neid sunniti kaevandustesse sisenemisel ja sealt lahkumisel ennast registreerima ning sageli keelati neil konkureerivates kaevandustes töötamine, muutes nad sisuliselt sunnismaiseks. Need meetmed piirasid tööliste vabadust tööandja valikul ja hoidsid palku all. Kui valgenahalised töölised, kellel oli brittide silmis rohkem sõnaõigust, selliste tingimuste vastu protestisid või streikisid, siis sageli nende nõudmised rahuldati või siis jäeti liikumisõigust ja laagrielu reguleerivad seadused valgetele lihtsalt rakendamata.

Mrs. Margie du Preez oma nelja-aastase lapse Pauliga 1985. aastal Transvaali regioonis. Koloniaalvõimude kehtestatud seadused lubasid aastakümneid aafriklastel osta maad vaid nn „pärismaalaste reservaatides“, mis moodustasid umbes kümnendiku LAV territooriumist. Pea veerand sajandit pärast apartheidi lõppu on 80% maast ikka veel valgete omanduses. Afrikandrite vastuseisu maareformile võimendavad sageli mälestused 1980ndate vägivallast ning rünnakud valgete farmidele jätkuvad tänagi. Aafriklased aga rõhutavad, et see vägivald kahvatub üle sajandi kestnud riiklike repressioonide ees, mille tulemusel afrikanerid maa üldse omastasid. SIPA PRESS/JUHAN KUUSI FOND

Need praktikad andsid kahte liiki tagajärgi. Esiteks sundisid sellised reeglid aafriklastest töölisi elama tingimustes, mis olid ideaalsed kuritegevuse, vaesuse ja haiguste levimiseks. Need võimendasid juba eksisteerivat varanduslikku kihistumist, tekitasid tervisekahjustusi, purustasid perekondi ning põhjustasid sellega kahjusid, mida pärandati põlvest põlve, andes järgmise põlvkonna aafrika töölistele juba algusest peale viletsama stardipositsiooni. Teiseks tekitas see pinnase valgete ülemvõimu ideoloogia levimiseks, sest buuri päritolu töölised, kes niisuguse kohtlemise vastu protestisid, leidsid enda jaoks ühendava jõu just nimelt rassilise eripära rõhutamisest. Aafriklasi võib ju rõhuda, kinnitasid buuri töölisaktivistid, sest nemad ongi distsiplineerimatud, tsiviliseerimata, loomult kuritegelikud ja hügieenireegleid eiravad; neid inimesi tulebki hoida lühikese lõa otsas. Tsiviliseeritud valgenahaliste buuride või inglastega aga niimoodi käituda ei tohi. See argument oli mõjus, sest ühelt poolt ühendas valgenahalisi töölisi, teisalt aga kõlas kokku ka briti kolonialistide maailmavaatega, mis rõhutas samamoodi „valge mehe koormat“ ja loomupäraselt kõrgemat tsivilisatsiooniastet. Valgenahalistele töölistele oli ka olulisem vastu tulla, sest neil oli rohkem poliitilisi sidemeid ja majanduslikke ressursse, millega oma hääl kuuldavaks teha.

Selleks ajaks kui Briti kolonisatsioon Lõuna-Aafrikas 1931. aastal lõppes ning afrikandreid esindav Rahvuspartei 1948. aastal apartheidi kehtestas, oli valgete ülemvõim sisuliselt kestnud juba aastakümneid. Arusaam, et buurid/afrikandrid on ühtne rahvus, keda eristab pikaajaline võitlus Briti ülemvõimu vastu ja kes esindavad valge tsivilisatsiooni õilsat pärandit Aafrikas, ei olnud aga kaugeltki mitte loomulik ega igipõline teadmine, vaid otseselt tööstusliku kolonialismi ajal tekkinud strateegia, mille abil valged töölised organiseerusid, leidsid endale liitlasi ja võitlesid mustanahaliste saatuse jagamise vastu.

Ka apartheidi ajastul tuleb tähele panna mitte ainult seda, kuidas afrikandrite Rahvuspartei kehtestatud seadused mustanahalisi aafriklasi diskrimineerisid, vaid kuidas need kodanikuõigusi ja poliitilisi õigusi piiravad seadused ühtlasi võimendasid ja põlistasid juba olemasolevaid varanduslikke ja sotsiaalseid erisusi. See polnud mitte lihtsalt poliitilist esindatust piiravate seaduste juhuslik tagajärg, vaid paljude afrikandrite teadlik strateegia. Apartheid oli algusest peale habras liit rassipuhtust ja valgete ülemvõimu jutlustavate buuri rahvuslaste ja tööstusettevõtteid kontrollivate eliitide vahel, kes tahtsid parajasti nii palju diskrimineerivaid seadusi, et endale võimalikult palju odavat tööjõudu leida, aga siiski mitte nii palju, et see Lõuna-Aafrika tööstuse arengut segama hakkaks. Nii näiteks seisid nn „praktilise apartheidi“ toetajad esialgu vastu marurahvusliku Broederbondi ettepanekutele kehtestada mustanahalistele aafriklastele kindlate piiridega reservaadid ja hoida nad permanentselt linnadest eemal. See oleks piiranud ettevõtete ligipääsu tööjõule ning oli seetõttu vastuvõetamatu. Sestap lubati aafriklastel, kes linnades töö leidsid, siiski ka linnades elada; samal ajal aga rakendati apartheidiloogikat aafriklaste kui tööliste õiguste piiramiseks ja tööandjate privileegide laiendamiseks. Aafriklastel keelati streikimine ning piirati radikaalselt ametiühingute loomise õigust. Tööandjatelt võeti kohustus ametiühingutega läbi rääkida ning ametiühingujuhte ja muid töölisaktiviste kiusati taga kommunistliku tegevuse tõkestamise ettekäändel. Juurdepääsu haridusele piirati samuti viisil, mis blokeeris aafriklaste tõusmist haritud keskklassi, aga lubas neile piisavalt väljaõpet, et tulla toime lihtsate töödega, mille järele oli õitsva tööstusega riigis nõudlus.

1960. aastatel kapitalistide ja buuri rahvuslaste huvid lahknesid. Aafrika dekoloniseerimine ja sellega kaasnevad segadused ning apartheidi vastu võitlejate tegevus Lõuna-Aafrikas tugevdas „karmi korda“ nõudvate marurahvuslastest afrikandrite kätt. Järgnesid massiküüditamised, mille tulemusel ligemale neli miljonit aafriklast aeti „isevalitsevatesse regioonidesse“ ehk bantustanidesse. Sissesõidureegleid linnadesse karmistati ja poliitilist esindatust piirati veelgi. Samal ajal hakkas ka rahvusvaheline kogukond apartheidipoliitikat üha rohkem hukka mõistma. 1970. aastate lõpu ja 80ndate majandussanktsioonid ning aina sagedamini toimuvad massirahutused, streigid, protestid ja otsene vägivald teravdasid vastasseisu Rahvuspartei ja aafriklastest aktivistide vahel. Oma võimu säilitada püüdvad Rahvuspartei esindajad lasid küll köit lõdvemaks ja leevendasid mitmeid diskrimineerivaid seadusi, ent vastasseis jätkus.

„Ainult valgel valitsusel on meie üle võimu“. Plakat Afrikaani Vastupanuliikumise korraldatud paraadil, millega tähistati vabariigi aastapäeva. Pretoria, Transvaali provints, Lõuna-Aafrika. 29. mai 1993. SIPA PRESS/JUHAN KUUSI FOND

Apartheidiseaduste kaasnähtuseks oli seega majanduslike ja sotsiaalsete ressursside koondumine väikese hulga valgete kätte. Lõuna-Aafrika nagu teisedki industrialiseeruvad riigid nautis Teise maailmasõja järel aastakümnete pikkust stabiilset majanduskasvu. Kui aga Euroopas jaotusid õitsva majanduse viljad võrdlemisi ühtlaselt terve ühiskonna vahel, siis Lõuna-Aafrikas said loodava lisaväärtuse endale põhiliselt valge keskklass ja suurtöösturid. Mitte sellepärast, et nad oleksid olnud sedavõrd palju innovaatilisemad või paremad majandajad, vaid seetõttu, et nad kasutasid ära – rohkem või vähem sihipäraselt – apartheidiseadusi, et muuta aafriklastest tööliste läbirääkimispositsioon võimalikult ebamugavaks. Sellele lisandusid 60ndatel ja 70ndatel otsesed riigipoolsed vägivallaaktid ja küüditamised, mis hävitasid selle vähesegi füüsilise kapitali, mida linnades elanud aafriklased olid koguda suutnud. Apartheidi haridussüsteem piiras omakorda aafriklaste võimet arendada oma inimkapitali ja seeläbi aina kasvavat ebavõrdsust taandada. Kui apartheidiseadused 1994. aastal tühistati, olid nende tagajärjel tekkinud majanduslikud ja sotsiaalsed lõhed kärisenud nii suureks, et Lõuna-Aafrika edasine areng sai paratamatult meenutada vaid jänese ja kilpkonna vahelist võidujooksu.

Nelson Mandela arusaamad õiglusest

Apartheidi majanduslikud tagajärjed ei jäänud aafriklastele endile märkamatuks. Nelson Mandela ise oskas neid meisterlikult ära kasutada, kui ta 1940. aastate lõpus ja 50ndatel muutis Lõuna-
Aafrika põhilise vastupanuorganisatsiooni, Aafrika Rahvuskongressi (ANC) väikesest intellektuaalide rühmitusest suureks massiliikumiseks. Mandela edu üheks pandiks oli just nimelt koostöö ametiühingute ja töölisaktivistidega, kes keskendusid boikottide, tööseisakute ja streikide organiseerimisele ning nõudsid aafriklaste igapäevaelu parandamist: kõrgemaid palku, paremaid töötingimusi ja muud taolist. 1955. aastal vastu võetud Vabadusharta, millest sai ANC ja selle tugiorganisatsioonide põhikiri, nõudis samuti mitte lihtsalt diskrimineerivate seaduste muutmist, vaid ulatuslikumat majandusliku õigluse programmi. Vabadusharta põhimõtete hulgas olid näiteks maavarade kuulumine kogu rahvale, pankade, kaevanduste ja monopoolsete tööstusharude riigistamine, maa ümberjaotamine rassilise ebavõrdsuse vähendamiseks ning muu tööstuse ja teenindava sektori rakendamine „rahva heaolu teenistusse“.

Kui need põhimõtted tunduvad kahtlaselt sotsialistlikud, siis on lugeja asjast õigesti aru saanud: ANC juhtide hulgas kasvas huvi marksismi ja revolutsioonilise sotsialismi vastu. Siin mängis oma rolli asjaolu, et tööstushiiglased ja suur osa Lääne „liberaalidest“ olid ennast apartheidi ja Aafrika koloniaalrežiime toetades nurka mänginud, samas kui Nõukogude Liit toetas ühemõtteliselt vabadusliikumisi (ning NSVL-i enda kuriteod huvitasid Aafrika juhte sama vähe, kui Milton Friedmani toetus Tšiili sõjaväediktatuurile huvitas taasiseseisvunud Eesti juhte). Mandela ise oli mõnda aega ka (Lõuna-Aafrikas toona illegaalse) kommunistliku partei liige, aga tema geniaalsus seisnes paindlikkuses: pidades alati silmas ebavõrdsuse küsimuse olulisust enamiku mittevalgete jaoks, suutis ta luua selle küsimuse ümber mõjusaid alliansse, doktrinäärsest puhtusest ülemäära hoolimata. Tema ümber tiirlesid sotsiaaldemokraadid, marksistid, revolutsioonilised kommunistid ja läbimõtestatud ideoloogiata niisama-vabadusvõitlejad, kes teadsid vaid, et palk peaks olema kõrgem ja elu parem. Töölisliikumiste kõrval mängisid samavõrd olulist rolli mõistagi ka aafrika natsionalistid, kelle jaoks oli põhiliseks eesmärgiks koloniaalvõimude kukutamine ning Aafrika traditsioonide juurde tagasi pöördumine. Mandela juhtimisel ANC toetajaskond laienes ja nende tegevuse ampluaa suurenes: majaomanikud keeldusid laskmast oma valdusi sundvõõrandada, ainult mustanahalistele mõeldud koole boikoteeriti ja streigiti kõrgema miinimumpalga toetuseks.

1960. aasta 21. juunil avasid Lõuna-Aafrika võimud tule sissesõidupasside vastu protestivate aafriklaste pihta ja hukkus 69 inimest. Sharpeville’i veresauna järel muutusid ka aafriklaste vabadusliikumised vägivaldsemaks. Mandela ise (nii palju siis tema vägivallatust ja üdini humanitaarsest kuvandist) asutas sõjaka liikumise uMkhonto we Sizwe (MK) ning organiseeris pommiplahvatusi valitsusasutustes ja tööstushoonetes, mille eest ta 1962. aastal ka vangi mõisteti. MK kuulutati mitmel pool maailmas (sealhulgas ka Ameerika Ühendriikides) terroristlikuks organisatsiooniks ja pole kahtlust, et MK korraldatud pommirünnakute tagajärjel hukkus nii mõnigi inimene (kuigi Mandela enda tegevus oli suunatud põhiliselt tühjade valitsushoonete hävitamisele). Arvestades aga, et apartheidirežiimi üldise hukkamõistmiseni kulus veel ligi kaks aastakümmet ning palju avalikku survet rohujuuretasandilt, oli koloniaalne mõtteviis ja „valge mehe koorem“ alles sügavalt Lääne riikide mõttemallidesse juurdunud.

Aafrika Rahvuskongressi meeleavaldajad Orlando staadionil plakatiga „Tapke buure!!! Tapke farmereid”. Küsimus vägivalla kasutamise õigustatusest on kummitanud mustade lõuna-aafriklaste liikumisi nende sünnist alates. Ka Nelson Mandela korraldas pärast Sharpeville’i veresauna pommitamisi. Apartheidirežiimi põlistatud ja aastakümneid kestnud riiklik vägivald on jätnud Lõuna-Aafrika ajalukku haavu, mis veritsevad ka tänapäeval. Soweto, Johannesburgi äärelinn. 16. juuni 1993 SIPA PRESS/JUHAN KUUSI FOND

Miks käitus vanglast vabanenud Mandela sedavõrd teistmoodi ja keskendus majandusliku ning sotsiaalse õigluse asemel kompromisside otsimisele ja apartheidi poliitilisele ja juriidilisele hävitamisele? Ka seda käiku võib näha Mandela strateegilise geeniuse väljendusena. 1990. aastate alguses oli maailm hoopis teistsugune kui 1950. aastate lõpus ja 60ndate alguses. Toona andis Aafrika dekoloniseerumine ja Külma sõja kahe osapoole omavaheline kemplemine Aafrika juhtidele lootust, et õigete liitlaste valik võimaldab koloniaalvõimudele korralikult koha kätte näidata. Järgnevad aastakümned kinnitasid pigem vastupidist. Koloniaalvõimude mõju jäi Aafrikas kestma ning suurte reformide asemel osutus tavaliseks stsenaariumiks see, et mõni karismaatiline juht võtab suurte lubaduste saatel koloniaalvõimude ehitatud institutsioonid üle ning hakkab kasutama põhiliselt represseerimiseks ja majanduslikuks kurnamiseks loodud süsteeme iseendale rikkuste kogumiseks. Aina enam tundus – ja Mandela mõistis seda –, et kui Lõuna-Aafrika ei ole ühiskonna reformimisel väga ettevaatlik, võib tulemuseks olla Zimbabwe, kus marksistlik revolutsionäär Robert Mugabe oli suurejooneliste lubadustega lammutanud valgete ülemvõimu ja juhtinud riigi otsejoones majanduslikku hukatusse.

Teiseks oli rahvusvaheline kogukond 1990. aastateks idabloki lagunemise tagajärgedega maadlemisest ärevusse aetud. Poliitilise stabiilsuse kadumine ja rahvamajanduse radikaalne ümberkorraldamine võinuks varem enam-vähem kooseksisteerivad grupid nii kapitaalselt tülli ajada, et tulemuseks olnuks kodusõda. Kui 1991. või 1993. aastal televiisor CNN-i peale lülitati, võis samas uudistesaates näha ühte lugu Lõuna-Aafrikast ja teist lugu endisest Jugoslaaviast. See oli näide, mis tõestas, et ka pealtnäha nii stabiilses piirkonnas nagu Euroopa võis lahvatada pikaajaline ja verine konflikt – ning Lõuna-Aafrika rassilised vastuolud tundusid Jugoslaavia kõrval palju plahvatusohtlikumad. Need asjaolud keerlesid nii diplomaatide, Lääne nõustajate kui ka Lõuna-Aafrika poliitikute eneste peas. Rahvusvaheline surve, boikotid ja majanduslikud sanktsioonid sundisid afrikandrite valitsust pingeid lõdvendama ja järeleandmisi tegema, teisalt aga avaldas uus olukord ka Mandelale ja ANC-le survet oma nõudmistega mitte liiga kaugele minna ning igal juhul teha kõik vägivalla vältimiseks.

Niisiis, 1990. aastatel juhtis režiimimuutustest ja õiglusest rääkimist mõtteviis, mida võiks Judith Shklari terminit kasutades kutsuda „hirmuliberalismiks“.  Selle väitel „on liberalismi sügavam aluspõhi paigas algusest peale – selleks on varaseimate sallivuse kaitsjate jubedustundest sündinud veendumus, et julmus on absoluutne pahe, süütegu Jumala ja inimese vastu“.[7] Tegemist oli minimalistliku arusaamaga riigi rollist õiglase ühiskonna kujundamisel, mille esmaseks põhimõtteks oli „mitte teha kurja“ ning mitte luua olukordi, kus suurejooneline sekkumine majandusse või ühiskondlikku ellu võiks luua pretsedendi, mida autoritaarsed juhid võiksid kurjasti ära kasutada. Ajaloolane Samuel Moyn väidab, et ootuste horisondi niisugust kitsenemist rahvusvahelises poliitikas kannustas lisaks sotsialismileeri ja postkoloniaalsete rahvusriikide läbikukkumisele ka neoliberaalse majandusmudeli tõus 1970. aastate lõpus, mis tugevdas argumente õhukese riigi kasuks (õigemini, nõudis tugevat riiki, aga ainult juhul, kui seda kasutataks turuprintsiipide mõjuala laiendamiseks) ning kustutas sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse globaalsete probleemide agendast.[8]

Niisiis võib arvata, et Mandela mängis 1994. aastal ilmselt parima partii, mis talle jagatud kaartidega võimalik oli. See tähendas pikka läbirääkimisperioodi F. W. De Klerki juhitud valgete valitsusega, apartheidiseaduste järkjärgulist lammutamist ja viimaks valimisi, kus mustanahalistel lõuna-aafriklastel oli täielik hääleõigus ja mille ANC võitis 62,6%-ga häältest. Ent ANC enda reformid võimule jõudes jäid alla Vabadushartas lubatule. Apartheidiaegne majandusmudel oli ajale lootusetult jalgu jäänud ja valitsus pidi tegelema põhiliselt välisinvesteeringute riiki meelitamisega, et majandust moderniseerida. See tähendas, et omandiõigusi ümbermängivad radikaalsemad reformid olid mõeldamatud, sest need oleksid ohustanud majanduslikku stabiilsust. Niisiis, maavarade ja kapitali kõigile lõuna-aafriklastele kättesaadavaks tegemine viibis. Kõige suuremaks probleemiks osutus maareform, mis pidi valgete lõuna-aafriklaste kätte koondunud maa võrdsemalt ära jaotama, ent tekitas mõistagi teravat vastuseisu ning püstitas ühtlasi küsimuse, kas uute omanike juhtimisel maa ka produktiivselt tööle pannakse. Möödunud aastal tehtud uuring näitas, et vaid 5% Lõuna-Aafrika põllumajandusmaast on valgete omanike käest mustanahalistele antud. Ka teised programmid, mille eesmärgiks on olnud mustanahalistele aafriklastele tootmisvahendite jagamine, on viidud läbi üldiselt eksisteerivaid omandisuhteid ja majandusmudeleid revideerimata ega ole suutnud leevendada ebavõrdsust ja vaesust.

Mustanahalised mehed koos apartheidi segregatsiooninõuetest lähtuva sildiga „Mittevalgete tualettruumid”. Nende meeste järeltulijad võivad olla praegu nende hulgas, kes LAV valitsushoone ees “unistuste eest makstud raha tagasi küsivad”. Mittevalgete tualette enam ei ole, aga valdava osa lõunaaafriklaste elujärg ei ole paranenud. Johannesburg, Lõuna-Aafrika. 1989 SIPA PRESS/JUHAN KUUSI FOND

Suuresti on Lõuna-Aafrika reformid piirdunud haridussüsteemi ümberkujundamisega – mustanahalised õpilased saavad nüüd eelisjärjekorras ülikoolidesse – ning ettevõtete juhtkondade mitmekesistamisega. Reformide tulemusel on ANC-le lähedased inimesed saanud endale palju sooje kohti – valgele eliidile on lisandunud must eliit –, ülejäänud riik on aga olukorras, mis ei erine oluliselt apartheidiajast. Tööpuudus ja kuritegevus on isegi hullemaks läinud. Apartheidiajast pärit segregatsioon tähendab, et mustanahalised elavad jätkuvalt ohtlikumates rajoonides, peavad läbima pikema tee, et jõuda tööle või kooli, nende elupiirkondades on majandustegevust vähem ja palgad madalamad. Apartheidiajast pärit varanduslik kihistumine tähendab, et mustanahalistel on vähem kapitali, millega asutada ettevõtteid või väärindada maad (neil vähestel juhtudel, kui neil õnnestub maad saada). Apartheidiajast pärit hariduslik kihistumine tähendab, et varanduslike ja sotsiaalsete takistuste ületamine omaenda initsiatiivi ja leidlikkusega on keerulisem. Ning ANC juhitud riigi võimetus kaalukausse tasakaalustada ning ebavõrdsuste silumisele kaasa aidata tähendab, et probleemid on aastatega ainult süvenenud. Minimaalne, apartheidirežiimiga kompromisse otsiv ja otsese diskrimineerimise lõpetamisele suunatud arusaam õiglusest, mis 1994. aastal tundus ainuvõimalik ning mille eest Mandelat on korduvalt kiidetud, tundub nüüd kammitsev ja ebapiisav. Rassipõhine ebavõrdsus sai Lõuna-Aafrikas alguse ammu enne apartheidi ja selle mõjud kestavad veel kaua pärast selle lõppu.

Kokkuvõtteks

On kummastav, et kui Eestis kajastatakse Lõuna-Aafrika uudiseid, kiputakse seda tegema pigem afrikandrite positsioonilt. Möödunud aastal ilmus Postimehes artikkel plaanitavast radikaalsest maareformist, mis esitas rea argumente, miks maa ümberjagamine on ilmselt majanduslikult kahjulik, ja lõppes nentimisega, et olgu valged pealegi Lõuna-Aafrikas sissetungijad, kuid „suuremas osas on just ettevõtlikud valged sissetungijad need, kes riigi majandust üleval hoiavad ja niimoodi ka vaesema elanikkonna elujärge parandavad“.[9] Tõepoolest, eks ka kolhoosiesimehi võiks ju nimetada ettevõtlikeks sissetungijateks, kes Eesti majandust nõukogude ajal üleval hoidsid ja kohalike elujärge parandasid, aga see ei takistanud iseseisval riigil ühismajandite laialisaatmist ning maa erastamist. Loomulikult võib vaielda selle üle, mis kuju maareform võtma peaks, aga põhimõtteline arusaam, et ajaloolisele ebaõiglusele üles ehitatud süsteeme ei saa käigus hoida lihtsalt selle pärast, et nende lagundamine oleks majanduslikult ebamugav, võiks Eesti elanikele tuttav olla. On ju Eesti kaks suveräänsusperioodi mõlemad alanud suuremat sorti vara ümberjaotamisega, esimesel korral baltisaksa mõisnikelt Vabadussõjas osalenutele ja talunikele, teisel korral riigilt Eesti ja välismaa ettevõtjatele ja teistele eestlastele.

Seda enam tundub, et õiglaste režiimimuutuste mõtestamisel ei ole küsimus tegelikult mitte selles, miks lisaks poliitilistele muutustele tuleks vaadata sotsiaalse õigluse küsimusi (nagu seda on varanduslik ebavõrdsus, segregatsioon ja hariduslikud lõhed), vaid kuidas üldse juhtus nii, et need küsimused päevakorrast kadusid? Selline kanapimedus iseloomustab praegu Eesti debatti integratsiooniküsimuses, milles jääb mulje, justkui kaoksid koos hallide passidega ka kõik integratsiooniprobleemid ning nagu aina suurenev geograafiline segregatsioon (Tallinn on praegu etniliselt kihistunum kui nõukogude aja lõpus), tööturu ebavõrdsustest rääkimata, oleksid kellegi teise probleemid. See on aga pikka aega olnud ka Lääne ühiskondade probleem, mõistetavatel põhjustel: väga mugav on mõelda, et formaalse koloniseerimise lõppemisega võivad eurooplased kolonisatsiooni struktuursetest tagajärgedest käed puhtaks pühkida, või et Jim Crow’ ja teiste rassiliselt diskrimineerivate seaduste tühistamisega on rassism USA-st kadunud. Selline lähenemine võis tunduda realistlik senikaua, kuni üldine majanduskasv toetas üldjoontes ka marginaliseeritud ühiskonnagruppide arengut ja domineeriv arusaam riigi piiratud rollist tegi arutelud suurematest reformidest parketikõlbmatuks.

Muutuste üheks algeks oli kindlasti 2008. aasta finantskriis, mis tõstis valusalt päevakorda asjaolu, et kui näiteks USA-s on keskmisel valgel perel 116 000 dollari ulatuses varasid, siis keskmisel mustanahalisel perel oli neid vaid 1300 dollari väärtuses. Võib muidugi väita, et see peegeldab lihtsalt valgete perekondade suuremat ettevõtlikkust, aga tohutu hulk uuringuid, mis näitavad, kuidas valged ameeriklased on saanud pärida aastasadu oma vanemate (sageli orjatööjõu abil teenitud) varandust, samas kui mustanahalistel on takistatud kinnisvara ostmist, teatud töökohtadele kandideerimist ning sageli lihtsalt brutaalselt nende omand ära võetud, viitab, et tegelikult on küsimus ajaloos. Samamoodi on finantskriis mõjutanud rändevooge Euroopas, mille seletamisel on samuti kolonialismi rollist keeruline mööda vaadata.

Teiseks on jõutud arusaamiseni, et diskrimineerivad seadused on vaid osa laiemast probleemist, milleks on rassistlike ideoloogiate jätkuv mõjujõud. Valgete loomupärase üleoleku kinnitamine ja teist värvi inimeste dehumaniseerimine on nähtus, millel on keeruline ajalugu ning mille juurte otsimisel on raske eristada poliitilisi ja sõjalisi põhjusi majanduslikest ja intellektuaalsetest. Aga nagu Lõuna-Aafrika juhtum näitab, mõjutas valgete ülemvõimu ideoloogia Euroopa ühiskondi juba ammu enne apartheidiseadusi ning teeb seda ka praegu, võttes seadusliku diskrimineerimise asemel lihtsalt varjatumaid vorme. See mõtteviis on paari sajandi jooksul kujundanud tervet maailma. Ajalugu on oluline teadvustada, seda enam, et üha enam inimesi nõuab kolonialismi ja valgete ülemvõimu ideoloogia abil loodud ebavõrdsuste kompenseerimist, samal ajal kui Mart Helme taolised poliitikud esinevad jätkuvalt sõnavõttudega, mis oma sisult sobiksid suurepäraselt Lõuna-Aafrika Broederbondi repertuaari. Erinevalt rahvuspõhisest diskrimineerimisest pole rassism Eestis küll hetkel karjuv praktiline küsimus (me oleme selleks lihtsalt liiga valge riik), ent asjaolu, et Helme suudab oma sõnavõttudega sellest hoolimata olulist osa eestlastest kõnetada, näitab, kui sügavale on valgete ülemvõimu ideoloogia juurdunud ka kolonialismiga otsest kokkupuudet mitteomavas ühiskonnas. Kolonialismi tagajärgedega peame tegelema aga me kõik, nagu erinevad põgenikekriisid ja immigratsiooniküsimused varemgi näidanud on. See on ka põhjus, miks Nelson Mandela, olgu tema pärand Lõuna-Aafrikas pealegi vastuoluline, on jätkuvalt eeskujuks kogu maailmale.

Artiklit illustreerivad Juhan Kuusi (1953–2015) fotod. Fotod apartheidiaegsest Lõuna-Aafrikast moodustavad ta elutöö. Eesti juurtega Juhan Kuus oli Lõuna-Aafrikas elanud ning töötanud rahvusvaheliselt tunnustatud dokumentaal- ja pressifotograaf. Ta võitis kahel korral Maailma Pressifoto auhinna ning valiti mitmel korral Lõuna-Aafrika aasta fotograafiks. 05.07–26.08.2019 on Tallinnas Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses avatud Juhan Kuusi näitus „Mälu kui relv”, mis on pühendatud Lõuna-Aafrika mitmetahulisele ajaloole ja Nelson Mandela sajandale sünniaastapäevale, mida tähistatakse 18. juulil. Artikli avafotol külastavad Nelson Mandela ja Walter Sisulu Sebokengi küla 1990. aastal.

 

[1] B. Keller, Nelson Mandela, South Africa’s Liberator as Prisoner and President, Dies at 95. The New York Times, 05.12.2013.

[2] M. Teder, Ilves: maailm on kaotanud ühe humanismi sümboli. Postimees, 06.12.2013; T. Randlo, Reinsalu: Mandela on olnud inspiratsiooniks kogu maailmale. Postimees, 06.12.2013.

[3] K. Serino, How Apartheid Haunts a New Generation of South Africans. The Atlantic, 21.09.2016.

[4] J. Malema, Kõne Oxford Unionis, 15.11.2015. https://www.oxford-union.org/node/895.

[5] T. Coates, The Case for Reparations. The Atlantic, 2014, nr 6.

[6] Kasutan edaspidi terminit „buurid“ kirjeldamaks Lõuna-Aafrika valgeid asunikke enne 20. sajandit, kui poliitiliselt ühendavat afrikandri-identiteeti ei olnud veel tekkinud. 20. sajandi kontekstis kasutan termineid „buur“ ja „afrikander“ sünonüümidena.

[7] J. Shklar, Hirmuliberalism. Tlk M. Väljataga. Rmt-s: Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid. Koost. ja toim. J. Lipping. Tartu, 2002, lk 310.

[8] S. Moyn, Inimõigused heaoluriigi ja neoliberaalse üleilmastumise vahel. Tlk A. Velmet. Vikerkaar, 2017, nr 10/11, lk 146.

[9] H. Sillamaa. Postimees LAVis: valgeid sunnitakse töölt lahkuma, valitsus ähvardab neilt võtta ka maa. Postimees, 08.03.2018.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi