Kesksuvised lugemissoovitused

Aro:

Mu lugemisvara on juulis ootuspäraselt suvine ehk keskendub põhiliselt jalgpallile. Maailmakarikat jälgides on mu vaieldamatuks lemmikuks Twitteris kujunenud Duke’i ülikooli ajaloolane Laurent Dubois, kes on lisaks Haiti revolutsioonile kirjutanud ka kaks väga head raamatut jalgpalli globaliseerumisest ja mängu enese antropoloogiast. Kel on kahtlusi, et jalgpall võiks meile õpetada midagi kolonialismist, maailmapoliitikast, spordi professionaliseerumisest ja globaalsest meediaturust, tasub vaid korraks lugeda tänavuse maailmakarika staarmängija, poolfinaalis Belgia kaitsjad suurepäraselt üle mänginud  Kylian Mbappé elulugu. Alžeeria ja Kameruni päritolu vanemate laps on vaevu 19-aastane, tema karjäär algas 8-aastaselt AS Bondy noortemeeskonnas, ning praeguseks on temast saanud üks maailma “kallima hinnasildiga” jalgpallureid – väidetavalt maksis Pariisi Saint-Germani klubi tema eest 145 miljonit eurot, rohkem on makstud vaid samas klubis mängiva Neymari eest.

Mbappé karjäär peegeldab aga mitmeid innovatsioone jalgpalli-äris, mis ei ole alati inimlikud ega vii ka kaunima mänguni. Laurent Dubois kirjutab värskes Atlanticus, kuidas mängijate aina nooremalt värbamine, klubide nõjatumine aina kallimalt värvatud staarmängijatele pigem kaitseb klubiomanike investeeringuid, kui viib huvitama ja edukama mänguni. Kuigi talendikütid jahivad aina nooremaid “imelapsi”, pole tegelikult selge, et varajases nooruses jalgpalliakadeemiasse saatmine neid ka paremini mängima paneb. Kui aga selgub, et kuueaastasest imelapsest siiski asja ei saa, heidetakse “läbikukkunud” jalgpallurid tagasi Dakari või Lagose tänavatele, kus on neil juba palju keerulisem toime tulla. Dubois näeb paremini toimivat mudelit hoopis naiste jalgpallis, kus klassivahed on väiksemad, kõrgelt kukkumise hind madalam ning juba karjääri alguses mõeldakse sellele, mis jalgpalli-elu lõppedes edasi saab.

Jalgpallist kirjutab ka Leo Robson uues New Yorkeris, kust võib lugeda, kuidas jalgpall muutus inglise töölisklassi spordist rahvusvaheliseks fenomeniks (millest puudub küll kolonialismi oluline roll jalgpalli populaarsuse kasvatamisel Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas) ning arutleb, kuidas televisiooni on muutnud jalgpalli mängumustreid. Ühelt poolt mängud on muutunud kiiremaks, ründavamaks ja vaatemängulisemaks (kuna kõik teavad, et heade väravate kordusi vaadatakse veel aastaid) – öelgu tikitaka ja kaitsemängu kriitikud mida tahes, kes soovib, võib otsida üles mõne 1980ndate matši salvestuse ja mõelda, kas back-passi keelustamine pärast 1990. aasta maailmakarikat oli mõistlik otsus või mitte. Teisalt on tõusnud statistika ja andmetöötluse roll: küsimused nagu pallivaldamisprotsent, resultatiivsete söötude autorid või löögid väravale on alles viimase mõnekümne aastaga jõudnud igapäevavestlustesse.

Lugege ka Laurent Dubois’ artiklit sellest, kuidas afroeuroopa mängijad on teinud Euroopa meeskonnad uuesti konkurentsivõimeliseks ja huvitavaks. Dubois tuletab meelde, et parempoolsed poliitikud nagu Marine LePen on süüdistanud Prantsuse meeskonna varasemaid läbikukkumist justnimelt “võõramaalaste” domineerimisega prantsuse meeskonnas. See väide on muidugi absurdne, kuna esiteks peavad rahvusmeeskonna liikmed olema prantsuse kodanikud (kuigi mõistagi võivad nende juured ulatuda heksagoonist väljaspoole), ning teiseks ulatub multikultuursus prantsuse jalgpallis tagasi 1920ndatesse, kui elati kaasa Maroko päritolu Larbi Ben Bareki tegudele ning mõistagi on prantslaste vast kuulsaim jalgpallur Zinedine Zidane Alžeeria juurtega. Huvitav on lugeda ka New York Timesi ülevaadet Mbappé-taoliste jalgpallurite noorusest kurikuulsates banlieue’des.

Ning viimaks, üks minu lemmikraamatuid jalgpallist on sotsioloogi Stéphane Beaud’ analüüs rassismiskandaalist prantslaste meeskonna ümber, “Traîtres à la nation?” Prantsuse keeles on sellest ilmunud ka ridamisi häid arvustusi, olgu siin ära toodud üks. Raamat tõukub 2010. aastal Lõuna-Aafrika maailmakarika ajal toimunud skandaalist, kus Prantsusmaa meeskond hakkas pärast treenerit sõimanud Nicolas Anelka koju saatmist streikima. Prantsuse meeskond ei saanud toona alagrupist edasi ja sõitis koju ühtegi mängu võitmata. Meedias keerati teema kiiresti mustanahaliste mängijate tiimivaimu puudumise ja solvumise peale, Beaud võtab selle narratiivi pulkadeks ja näitab, kuidas konflikti treeneri ja mängijate vahel võimendas professionaalsete normide muutumine ning kuidas ajakirjanike kaugenemine aina eksklusiivsematest “jalgpallistaaridest” on loonud uutmoodi distantsi spordiajakirjanike ja jalgpallurite vahele. Beaud näitab kuidas jalgpallurite pealtnäha ekstsentriline käitumine jäetakse tähelepanuta, kui tiim mängib hästi, aga kui tiim mängib halvasti, muutuvad harjumatud käitumisnormid aga materjaliks, mille peale ehitada väga erinevaid süüdistusi, mustade meeste “getokommetest” superstaaride pirtsutamiseni välja.

Marek:

25. septembril külastab Eestit paavst Franciscus, visiidile on pühendatud omaette sisukas veebileht, kus huvilised saavad ennast registreerida ka paavsti missale Vabaduse väljakul. Viis aastat katoliku kirikut juhtinud paavst Franciscus on esimene Ladina-Ameerikast pärit katoliku kiriku pea, kes on lühikese ajaga kujundanud Vatikanist ühe tähtsaima globaliseerumisvastase võitluse, keskkonnakaitse ja ebavõrdsuse vähendamise eestvedaja maailmas. Hea ülevaate Franciscuse elust ja vaadetest pakub Anthony Favier’ pikem essee väljaandes Books & Ideas.

Tänapäeva humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonnas on omalaadi paavstiks kujunenud prantsuse õpetlane Bruno Latour, kes avaldas äsja Los Angeles Review of Books’is toreda essee oma hiljutisest kohtumisest James Lovelockiga, kelle töid on ta uuemal ajal edasi arendanud. Oma praeguseid vaateid tutvustas ta hiljuti Haus der Kulturen der Welt korraldatud loengusarjas “Anthropocene Lectures”, mida saab veebis järele vaadata.

Sudhir Hazareesingh on kirjutanud Times Literary Supplementis hea arvustuse hiljutisest Charles de Gaulle’i biograafiast. François Buton ja Eric Soriano on kirjutanud hea põhjaliku ülevaate antropoloog Mary Douglase elust ja töödest.

Märt:

Füüsik Adam Becker on avaldanud populaarse raamatu “What is Real” kvantfüüsika ja selle tõlgendamise ajaloost. Raamatut ennast ma lugenud pole, aga David Z. Alberti arvustus New York Review’s ja Tim Maudlini oma Boston Review’s on mõlemad jahmatavalt silmiavavad. Adam Becker näitavat nimelt, ja mõlemad arvustajad nõustuvad temaga, et kvantfüüsika nn Kopenhaageni intepretatsioon oli kõigest üks suri-muri ja bluff, mis ebaausate võtetega (autoriteedi kummardamine, kambavaim, kahtlejate tõrjumine jne) sai sõjajärgsetel aastakümnetel üldvalitsevaks ja halvas teoreetilise füüsika arengu. Niels Bohr andis kvantnähtustele puht instrumentaalse tõlgenduse, väites, et neile midagi reaalsuse sügavuses ei vastagi, et need on ainult teoreetilised konstruktsioonid, mille abil sündmusi ette ennustada ja suunata. Kuna kvantteooria viis mitmesuguste paradoksaalsete järeldusteni – neist värvikaim ja tuntuim on Schrödingeri kassi mõtteeksperiment, milles loomake on ühtaegu määramatult elus ja surnud –, siis oletasid Einstein jt realistliku meelsusega füüsikud, et teooria on alles ebatäielik. Seevastu Bohr kinnitas, et seda täiendada pole vaja ega saagi, sest elektronide mikromaailm on põhimõtteliselt “ebakaemuslik”. Kuidas ebakaemusliku mikromaailma ja kaemusliku ehk klassikalise makromaailma piir peaks kulgema – selle kohta esitati kummalisi teooriaid, mis tõi füüsilise maailma konstrueerimises mängu vaatleja ja mõõtja. Sealt edasi juba anti mõista või järeldati, justkui oleksid mõõtmistegevus ning mõõtja teadvus ise reaalsuse olemasolu tingimusteks. Bohrile ja Werner Heisenbergile seisid küll vastu toekama reaalsustajuga Albert Einstein, Erwin Schrödinger, David Bohm, John Stewart Bell ja teised, kuid nad kuulutati tagurlasteks ja ekstsentrikuteks. Beckeri raamat jätab nüüd Kopenhaageni teoretiseeringutega jumalaga. Mis muidugi ei tähenda, et majas valitseks selgus. Lihtsalt Bohri ja Heisenbergi idealism-instrumentalism-positivism näib olevat praeguseks pagendatud.

Fundamentaalne filosoofiline vaidlus idealismi-positivismi ja realismi vahel külastab kultuuri aga ikka ja jälle üpris kummalistes kostüümides. Realismi (ja tavamõistuse) järgi on olemas asju, mida me põhimõtteliselt ei või teada saada, kuid millest on ikkagi võimalik sisukalt mõtelda, kuid meie mõtlemine mõjutab maailma sisustust ainult vähe. Idealism-positivism-verifikatsionism-konstruktivism, või mis tahes nime all see suund ka esineb, arvab seevastu, et maailm on tahte ja kujutluse vili või et millegi tähenduslikkuse tingimuseks on meie suutlikkus seda kogeda ning see, mida kogeda ei saa, ei oma ka tähendust ja seda pole lõpuks olemaski. Niisuguses vastanduses on realism midagi tagasihoidlikku ja alandlikku, idealism seevastu upsakalt inimkeskne. Kummaliseks lähevad asjad siis, kui seda vastandust üritatakse korreleerida poliitilise parem-vasak-skaalaga, mis on sellest põhimõtteliselt sõltumatu. Siit siis meie naljakad ajakirjandusdebatid “sotsiaalse konstruktivismi” üle, mis sisuliselt on lihtsalt debatid inimloomuse muudetavuse või muudetavuse määra üle. Tõsi, vaevalt keegi inimloomuse kujundatavust täielikult eitab – muidu tuleks haridusasutused kinni panna. (Ups – seda siiski mõned uusmaoistlikud paremsõbrad paistavad siinseal soovitavatki.) Aga sotsiaalse konstruktivismi kaudu vasakpoolsuse kritiseerimine või õigustamine on umbes nagu tagumiku kaudu hammaste parandamine (või vastupidi).

Muust. Väljaannetest, mida regulaarselt jälgin, tundub Times Literary Supplement olevat viimasel ajal saanud justkui uue hingamise. Selle põhjus selgub ühest The New York Timesi profiililoost. Nimelt on nädalalehel olnud poolteist aastat uus peatoimetaja Stig Abell, 38-aastane Cambridge’i vilistlane, kes töötas ennist sopalehes The Sun. TLS-i üks uusi rubriike on “Ääremärkused Platonile“, kus heidetakse värske pilk suurtele mõtlejatele ja nende pärandile. Helsingi matemaatikaprofessori Juliette Kennedy loole Gödeli teoreemidest on Aro ühel varasemal korral juba viidanud. Lugeda tasuks näiteks Michael Brooksi esseed Erwin Schrödingerist, kus taas kord nagu Beckerilgi juttu Einsteini toekalt realistlikust vaistust ja Bohri kentsakast idealismist-solipsismist seoses ikka tolle elus-surnud kassiga. (“Schrödingeri kassipoegi”, kes elavad mikro- ja makromaailma vahepeal, käsitleb omakorda Philip Ball Quanta Magazine’is).

Viimati kirjutas “Platoni jalanootide” rubriigis David Papineau 18. sajandi vaimuliku Thomas Bayesi tõenäosusteoreetiliste mõtete relevantsusest seoses replikatsioonikriisiga statistilistes teadustes nagu meditsiin või psühholoogia. Nimelt pole publitseeritud eksperimentide kordamine andnud sageli samasuguseid tulemusi nagu algne eksperiment (sellest oli natuke juttu veebruarisoovitustes.). Papineau meelest on viga tulemuste nn tähenduslikkuse testimise meetodis – praegu loetakse mingite sündmuste korrelatsioonile ja võimalikule põhjuslikkusele viitavat eksperimenditulemust publitseerimisväärseks, kui tulemuse juhusliku esinemise tõenäosus jääb alla 5%. Papineau arvates peaksid aga teadlased postuleerima hoopis Bayesi kombel aprioorseid (tervemõistuslikke?) tõenäosusi, mida eksperimentide valguses korrigeerida. Statistilise tähtuse mõõtmise üpris esoteerilist teemat aitab klaarida ka veel Brian Resnick Voxis.

Viimase aja TLS-ist väärib kindlasti lugemist Julian Baggini avar ülevaade eetika-mõtte nüüdisseisust – muuhulgas püüdlustest murda välja läänekesksuse sulust.

Jällegi puhtalt arvustuste põhjal otsustades tundub lugemisväärne Jonathan B. Losose raamat “Ebatõenäosed saatused. Kui ennustatav on evolutsioon?“. Sellest kirjutavad näiteks Steven Rose LRB-s ja Douglas J. Futuyma TLS-s. Raamat tundub puudutavat üht probleemi, mille ümber – nagu tõenäoliselt tuhandetes kodudes – keerlevad meie pool hommikulauavestlused: Kas universumis saab olla inimlaadset elu? Meenub Mati Undi noorusteos “Elu võimalikusest kosmoses”, kus mu mälu järgi (võin ka eksida) formuleeriti küsimus üsna ootamatust vaatevinklist: Kui me oleksime universumis ainsad, siis oleks tegu juhusliku eksitusega ja me võiksime siis ka rahumeeli hukka minna, aga kui mõistuslikku elu leiduks mitmel pool mujalgi, siis me peaksime ennast tõestama ega tohiks manduda. Mulle endale tundub vastupidi – just ainulaadsus seaks inimesele suurema vastutuse endast midagi mõistlikku vormida. Ja samas on mõte inimtaolisest elust kosmoses, millega oleks võimalik mõistlikult kommunikeeruda, mulle alati paistnud pöörane, õigupoolest veelgi arusaamatum, kui mõistliku kommunikatsiooni võimalus kivide, mägede või tormiga. Panpsühhism ehk kõigele ümbritsevale hinge omistamine näib justkui realistlikum võimalus kui oma vaimusugulaste leidmine Alfa Kentaurilt.

Losose raamat räägib siiski muust: kas humanoidide või ükskõik kelle evolutsiooniline tekkimine oleks ennustatav? Sellele vastamiseks saab teha vaatlusi, kas sarnased tunnused arenevad välja üksteisest lahutatud populatsioonides, ning saab korraldada ka laboratoorseid eksperimente. Näiteks paljud kõrbetaimed on sõltumatult võtnud kaktuse vormi. Samas on sellisel konvergentsil ka piirid: näiteks ükski lind Austraalias ei ole omandanud rähnile iseloomulikke tunnuseid ja seda nišši (puukoore alt putukate koukimist) täidab hoopis leemur. See on juba mitukümmend aastat kestnud vaidlus: kui evolutsiooniprotsess taaskäivitada (sarnastes tingimustest, täielik samasus oleks niikuinii võimatu), kas siis jõutaks välja sarnasele tulemusele? Stephen Jay Gould arvas, et mitte mingil juhul. Seevastu kanada paleontoloog Dave Russell on spekuleerinud, et kui asteroid või mõni muu katastroof poleks dinosaurusi hävitanud, siis võib-olla poleks küll tekkinud inimesi, aga oleksid ikkagi välja arenenud püstised inimesesuurused ja suure ajuga kahejalgsed saurused, sest läbi evolutsiooniloo valitseb tendents ajude suurenemisele, mis vajavad suuremat koljut, mis tasakaalu tõttu peaks asetsema keha tipus, milleks on tarvilik püstasend, mille puhul tasakaalustav saba muutuks ülearuseks jne.

Poliitilisematel teemadel: sotsioloog Wolfgang Streeck on ka Vikerkaare lugejale tuttav – tema essee “Demokraatliku kapitalismi kriisid” (Vk 12/2011 ja raamatus “Võlg, kriis ja kuldajastu“) joonistab sünge pildi rahvusriikide poliitika võimetusest globaliseerunud majanduse tingimustes. Saksa areenil on vasaknatsionalist Streeck olnud üks teravamaid Jürgen Habermasi euroidealismi kriitikuid (ingliskeelne El País toob sümpaatse persooniloo tolle praeguseks justkui pinna jalge alt kaotanud 88-aastase filosoofiga). Huvitava konservatiivse mõtteajakirja American Affairs äsjane number sisaldab Streecki põhjalikku analüüsi “Jõuetuse tasakaal” Merkeli neljandast valitsemisajast Saksamaal ja Euroopas ning Prantsuse-Saksa teljest. Probleemide keskmes on rahvusliku reaalsuse ja postnatsionaalse ideoloogia pinged Euroopa Liidus, ning Merkeli senine oskus ambivalentsuse, ebamäärasuse, viivitamise ja tühja jutuga pingeid maandada. Paraku võib kogunenud surve plahvatada: “Euroopas kuju võtvas blokeeritud ühiskonnas mandub poliitika ritualistlikuks sümbolismiks, mis järgib võimukandjate läbi raskuste saavutatud äratundmist – kes seda küll rahva eest maksimaalselt varjavad –, et poliitika ei saa globaalsete turgude vastu ega peaks isegi üritama neile vastu seista. Selle käigus langevad Euroopa sümbolid häbistusse, kui kodanikud hakkavad taipama, et neil puudub võlujõud hoida ära majanduse ja ühiskonna destruktsioone, väidetavalt justkui loovaid, mille toovad liiga paljudele kaasa piire ületavad “vabad” turud.”

Lõpuks paar pala jalkast, täpsemini FIFA-st, korruptsioonist ja globaalsete võimaluste võrdsustamisest. Politoloog David Runciman käsitleb LRB-s David Conni raamatut “The fall of the house of FIFA” – seda, kuidas Putin ja Qatar mängisid üle Inglismaa ja USA taotlused MM-i korraldada. Ja Branko Milanovići mõne aasta tagune kaitsekõne Sepp Blatterile ja korruptsioonile FIFA-s, mis on hädavajalik jalgpalli viimiseks vaesemasse maailma.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon