Loodus kui ressurss tervisepüüdluses

MARKO UIBU

Loodus ja püüd loomulikkuse poole on kujunenud tervisetoodete ja -tehnikate kandvaks elemendiks, esinedes seal erinevates kombinatsioonides ja eri viisidel.

On loomulik, et haige (eriti raskelt või krooniliselt haige) inimene püüab terveks saamiseks kasutada kõiki talle kättesaadavaid ja toimivana tunduvaid vahendeid. Viimastel kümnenditel on tervise tähendus aga ka ise muutunud – terve olemine ei tähenda haiguse puudumist, vaid pidevalt tervise nimel pingutamist, sundides inimesi pöörama läbivalt tähelepanu oma elustiilile, harjumustele, toitumisele. Mõneti paradoksaalselt muretsevad maailma kõige tervemad ja privilegeeritumad inimesed oma tervise pärast sageli kõige rohkem.[1] Nn positiivse tervise ja enesehoolde (self-care) normide järgimine ning tervisepüüdlused (healthism) on Eestis üha märgatavamad ning kasvatavad ka erinevate tervisega seotud toodete turgu.[2]

Ehkki ka meditsiinisüsteem jagab tervisesoovitusi ning tegeleb positiivse tervisega, tuleneb suur hulk erinevaid õpetusi ja tehnikaid tervise hoidmiseks alternatiiv- ja täiendmeditsiinist. Ei ole seetõttu üllatav, et uuringud näitavad alternatiivsete meetodite populaarsuse kasvu.[3] Tehnikate variatiivsus on lai: sinna alla võib liigitada näiteks toidulisandite ja ravimtaimede kasutamise, mitmesugused meditatsiooni- või hingamispraktikad, mõtte- ja energiaravi, sensitiivide ja vaimsete õpetajate järgimise. Alternatiivravi ja tervisetoodete pakkumine järgib turuloogikat – inimesed peavad ise leidma enda jaoks usaldusväärseid ja toimivana tunduvaid lahendusi. Alternatiivmeditsiini jaoks on seega äärmiselt oluline enda legitimeerimine ja atraktiivsust loovad argumendid, mis tekitaksid usaldusfooni, nii et potentsiaalsed kliendid tunneksid valmisolekut neid meetodeid proovida.[4]

Tõenduspõhisest tavameditsiinist eristuvate või sellele otseselt vastanduvate õpetuste üheks põhiliseks toetuspunktiks on looduslikkuse ja sellega haagitult loomulikkuse, inimesele naturaalselt omase tähtsustamine. Loodus ja loomulikkus on tugev argument ning usutavuse looja, mis alternatiivse tervise väljal leiab väga laialdast ning eripärast rakendamist.

Loodus ja loomulikkus

Paljud raviviisid (nagu taimeravi, uus-šamanistlikud praktikad) on otseselt seotud loodusega, ent loodusega seostatav inimese loomulik tervenemisvõime on ka põhimõttelisemalt alternatiivmeetodite kasutamise ideoloogiliseks aluseks. Iseloomulik on, et loodusravi kasutatakse sageli alternatiivmeditsiini sünonüümi ja üldmõistena. Looduslikkusel või eneseabil põhinevad meetodid tunduvad ravimiseks ja tervise hoidmiseks puhtamad ja ohutumad, toetades loomulikku vastupanuvõimet ning isetervenemist „invasiivsest“ kõrgtehnoloogilisest meditsiinist loomulikumalt ja pehmemalt. Selline argumentatsioon on näide demedi-
kaliseerumisest: kui medikaliseerumine tähendab erinevate sotsiaalsete-psühholoogiliste nähtuste ja probleemide (näiteks ülekaal, sõltuvused) käsitlemist meditsiinilise patoloogiana, siis demedikaliseerumine kui vastutrend seab kahtluse alla meditsiini suutlikkuse teatud olukordades, näiteks külmetushaiguste või krooniliste vaevuste korral, parimaid lahendusi pakkuda.

Alternatiivsetes tervisekäsitlustes esineb arusaam keha isetervenemisvõimest ehk suutlikkusest saavutada ise tervislik ja normaalne seisund. „Loomulikul“ teel organismi tervisliku seisundi ja tasakaalu saavutamiseks nähakse liigset sekkumist probleemsena; levib romantiseeritud arusaam tervest ja terviklikust „loomulikust kehast“, millel tuleks lasta ise terveneda.[5] Üks mitmetel alternatiivraviga seotud veebilehtedel korduvalt jagatud tekst selgitab isetervenemist järgmiselt:

„Kõik looduslikud keha toetavad raviviisid, olgu need siis tervislikud menüümuutused, taimsed toidulisandid, kehapuhastused, vaimsed praktikad või muud, toetavad keha isetervenemisvõimet. Iga meie rakk on võimeline isetervenema, kui kõrvaldada tema funktsioneerimist takistavad asjaolud … Allopaatiline meditsiin kasutab enamasti sünteetilisi ravimeid, mis pärsivad või soodustavad mõnd biokeemilist protsessi kunstlikult (valuvaigisti võtab valu, kuid valu põhjust ei kõrvalda, põletikuvastased ravimid kõrvaldavad põletiku, kuid põletiku põhjusega ei tegele). Looduslikud keha toetavad raviviisid aga tegelevad probleemide juurpõhjuste kõrvaldamisega ning seega loovad kehas harmooniat, et kõik protsessid saaksid toimida loomulikult ja takistusteta, nii nagu algselt loodud. Isetervenemise protsessi käigus tekib sageli selline ebameeldiv reaktsioon nagu „tervenemiskriis“.“[6]

Siin tekstis vastandatakse looduslikud, kehas „harmooniat loovad“ raviviisid tavameditsiini pakutavaga. Selline küllaltki levinud konstruktsioon alternatiivravi looduslikkusest ja „pehmusest“ ei pruugi aga tegelikkusele vastata: ka alternatiivmeditsiinis pakutakse isetervenemiseks välja väga erinevaid vahendeid. Osundatud tekst avaldati muuhulgas ka MMS-i ehk kloordioksiidi propageerinud veebilehtedel, kus kirjeldati MMS-i lahust kui organismi isepuhastumise ja tervenemise toetajat, mille tarbimisel tekkivad mürgistusreaktsioonid on märgid loomulikust tervenemiskriisist. Selline kasutaja tervisele potentsiaalselt väga ohtlik selgitus illustreerib vabadust keha reaktsioonide ja „loomulikkuse“ tõlgendamisel. MMS on alternatiivravi valdkonnas küll üks radikaalsemaid näiteid; üldjuhul on alternatiiv- ja täiendmeditsiini puhul siiski tegemist madala biokeemilise mõjuga vahenditega, mis tõepoolest võivad organismi toetada ja pakkuda inimestele psühholoogilist-tähenduslikku tuge.

Eeltsiteeritud tutvustustekst viitab ka levinud arusaamale, et tavameditsiin tegeleb vaid sümptomitega ning on seetõttu pigem enesepettus ja laiemas plaanis ka ohtlik. Alternatiivravi propageerijad esitavadki kohati arstide ja meditsiini suhtes väga kriitilisi seisukohti. Loomuliku isetervenemise retoorika, inimese enda vastutuse ja autonoomia tähtsustamine ning halvad kogemused meditsiinisüsteemis võivad viia meditsiinile vastandumiseni. Muuhulgas illustreerivad meditsiinisüsteemi vastu tuntava usalduse erosiooni ka MMS-i ja vaktsineerimisega seotud diskussioonid ning vastaste-pooldajate polariseerumine. Selle ohtliku tendentsi põhjused on komplekssed, ent retoorikas väljendubki see sageli just loomulikkuse eelistamises ning skeptilisuses arstide soovitatud meditsiiniliste lahenduste suhtes. Ka laste vaktsineerimise vastasuse üks tegureid on lootus „loomulikule immuunsusele“ ning invasiivse ja potentsiaalselt ohtliku aine lapse organismi süstimise ebaloomulikkus („mõne tunni vanust imeõrna beebit torgitakse süstlaga, et tema kehasse viia B-hepatiidi viirus!“).

Niisugused näited väljendavad arusaama, et inimese tõelise olemuse täielikku ja loomulikku realiseerumist ei võimalda „tehislikud ja inimeste loodud takistused“.[7] Iseloomulik on, et kujutlus loodusest kui turvalisuse allikast esineb just „arenenud“ ehk looduse üle kontrolli saavutanud kultuurides, kus ohtusid nähakse tulenevat pigem inimtegevusest.

Loodusest tulenev üleloomulik ressurss?

Looduse toel tõelist ja „loomulikku“ olemist ning tervendamist pakkuvate vaimsete-alternatiivsete õpetuste variatiivsus on väga suur. Üldjuhul toetutakse mingitele loodusest pärinevatele ressurssidele, mis võivad olla seotud looduse puhtuse ja harmooniaga, aga ka tavamõistes tajutamatute nähtustega. Näiteks on Eestis levinud arusaam, et tervist parandavad mõned eriti tugevate ja tervendavate maakiirguste või energiatega paigad. Selliseid (püha)paiku iseloomustavad sageli silmapaistvad looduslikud formatsioonid, nagu eriti suured puud, allikakohad; ravivad paigad on sageli ka ajalooliselt erilised; sellistes kohtades viibimine tekitab erilisi (religioosseid, üleloomulikke) tundmusi ja kogemusi.[8] Need erinevad elemendid panustavad energiapaikade usutavusse ja seega ka toimimisse. Näiteks ühe tuntuma loodusravikeskuse – Kirna mõisa pargi – valis ametlik turismiinfoportaal Puhka Eestis 2018. aastal 10 ainukordsema Eesti paiga sekka, märkides, et Kirnas on „tugevad magnetilis-anomaalsed tsoonid ehk geoloogilised maakoore lõhed, mis tekitavad eri toimega välju, mida tundlikud inimesed suudavad täpselt määratleda. Positiivse laenguga kohtadest saab tervenemiseks ja vajalikeks muudatusteks lisaenergiat“.[9] Kirna mõisapargis ravimiseks loob avatuse ja valmisoleku erilist kogeda paiga erilisus: nii ajalooline (väidetava mungakloostri ja mõisa kohalolu), looduslik (põlispuudega park), energeetiline (maapinnalõhedest tulev looduslik kiirgus) kui ka mütoloogiline (rohked üleloomuliku kogemise ja tervenemise lood, mida mõisa koduleht julgustab külalisi ka aktiivselt teistega jagama). Sealjuures on oluline just looduse abil keha loomulikkuse taastamine. Nagu Kristel Kivari seletab, lähtub energiatega ravimine ja energeetilise tasakaalu otsimine arusaamast, et „haigus kehas on kui takistus inimest ja loodust ühendavas vooluringis. Laitmatu ühenduse ideaal peaks tagama inimesele kuuluvuse ja tasakaalu ka vaimses ja sotsiaalses tähenduses.“ [10] Seega nähakse loodusega kooskõlas olemist elemendina laiemast sotsiaalsest-spirituaalsest harmooniast.

Sellise harmoonia otsimine ongi iseloomulik uuele vaimsusele ja eriti selle tuumas paiknevale new age’i ideoloogiale, mille keskseks elemendiks on usk uue ajastu saabumisse, kus rahus ja armastuses elatakse loomulikult üheskoos loodusega.[11] Sellised mõtteviisid ja õpetused on inimese „tegeliku“, „tõeliselt hea ja puhta“ olemuse poole püüdleva mina-vaimsuse ideestiku kese, mis seostub otseselt looduse, loomulikkuse ning terve ja tervisliku eluga. Nagu ka varasemalt Eesti uuringutes välja toodud, on spirituaalsus ja erinevate uusvaimsete õpetuste järgimine sageli seotud öko-eluviisiga.[12] Loomulikkuse poole pürgimine ja enese tõelise mina avastamine haakub uue vaimsuse jaoks keskse ideega vaimsest eneseotsingust ja loomulikust arengust.

Loodus kui eestluse essents

Loodusega tunnetatav side ei tulene Eestis esmajoones mitte new age’i subkultuurist, vaid esineb ka eestlaste eneseteadvuses ja rahvusmüüdis eestlastest kui loodus- ja metsarahvast. Selline traditsiooniloome on väga huvitav, sest on selge, et praegusaegse inimese loodusega suhestumise viisid on traditsioonile viitamisest hoolimata siiski väga nüüdisaegsed. Metsas niisama lõbu või terve olemise pärast uitamine oleks mõne inimpõlve eest olnud arusaamatu: loodusesse suhtuti pragmaatiliselt, mets oli pigem hirmutav. Seega on looduse kohandamine ja mõtestamine spirituaalsuse ja tervise võtmes ning konkreetsed praktikad, nagu parkmetsas jalutamine või energiapaikades enda „laadimine“, vaatamata näilisele traditsioonilisusele uued ja tänapäevased.[13]

Looduse tähtsus tervise valdkonnas ongi otseselt seotud looduse tähendusega kultuuris laiemalt. Animistlikud, paganlikud, aga just ka tervisega seotud rahvauskumused on Eestis isegi ootamatult laialt levinud. Sensitiivsetesse ravitsejatesse usub 80% eestimaalastest.[14] Loomade hinge või vaimu olemasolu märgib end täiesti või pigem uskuvat 78% eestlastest ning taimede hinge 61%. Võrdluseks, et samas küsitluses väljendas vaid 46% vastajatest usku inimese hinge (s.o nõustudes väitega „Inimesel on olemas hing või vaim, mis võib eksisteerida eraldi tema füüsilisest kehast“). Sellist veidrat mustrit võib selgitada erinevate assotsiatsioonide tekkimine: kui inimhing seostus vastajatel antud küsimusteplokis ilmselt religiooniga, siis loomade ja taimede hing pigem just looduse mõtestatusega.

Mitmetes tervisepraktikates on näha looduse teadlikku rõhutamist loomuliku komponendina eestluse essentsist. Konkreetsete tervisepraktikate ja -toodete kujundamisel tegeletakse aktiivselt ka traditsiooni loomisega, mis illustreerib hästi traditsioonitaju dünaamilisust. Loodust ja rahvusmüüti rakendatakse tervisepraktikates sarnaselt mikitaliku traditsiooniloomega.[15] Huvitavaks näiteks on siin Eesti loodusteraapia. Aastal 2014 vastu võetud täiendmeditsiini- ja loodusraviterapeudi kutsestandardi alt leiab aroomiteraapia või homöopaatia kõrval spetsialiseerumise ka „Eesti loodusterapeudiks“, mille olemust kirjeldatakse järgnevalt:

„Eesti loodusteraapia on eestlaste (maarahva) pärimusel baseeruv looduslik raviviis, mis on ajaproovile vastu pidanud ja kohandatud tänapäeva oludele. Eesti loodusterapeut nõustab pärimusliku elulaadi ja eluviiside osas. Eesti loodusterapeut võib kasutada lisaks pärimuslikele raviviisidele ka muid Eestis kasutatavaid loomulikke ja kogu tervikut toetavaid raviviise, kui need vastavad loodusravi põhimõtetele. … Ta võib ravida saunas või iidsetes looduslikes pühapaikades (hiied, raviallikad). Oma töös võib Eesti loodusterapeut kasutada kompresse, salve, ürdivanne, soola, savi, taruvaiku, kopranõret vms vahendeid. Ennetustegevustes ja ravis kasutab ta ökoloogilist ja maailmas jätkusuutlikku mõtteviisi, võib kasutada ka astroloogiat, veesoonte paiknemist (vitsa või pendlit), paastu või toitumisravi, tervistavaid harjutusi ning teha iluprotseduure (kasutades selleks arhailisi ja/või kodumaiseid saadusi).“[16]

Kutsestandard toob välja ka mitmesugused teadmised, mida Eesti loodusterapeut peab omama ning mida kutse andmisel testiga kontrollitakse. Lisaks 45 enamkasutatava ravimtaime nimedele ja omadustele (sh 30 neist ladinakeelsete ja rahvapäraste nimetustega) on vaja tunda erinevaid ravivõtteid, mis Eesti traditsiooniga justkui seostuvad (nt kaani- ja kuputeraapia või vana-eesti massaaž). Samuti peab terapeut tundma regilaulu, rahvapille, rahvakalendrit, aga ka vöökirja ja talukultuuri. Vaatamata traditsioonilisuse rõhutamisele on säärane kombinatsioon aga väga uudne.

Vana-eesti massaaž on hea näide nn uuspärimuse, looduse ja tervise kohtumisest. Selle massaažiliigi õpetamise ja arendamisega tegeleb Krautmani massaaži- ja terviseakadeemia, mille veebileheküljel tutvustatakse seda nii:

„Vana-eesti massaaži alged ulatuvad tõenäoliselt juba aastatuhandete, võimalik, et enam kui 10 000 aasta taha. Seda massaaži tehti erinevates peredes erinevalt, veidi erineva tasemega ja erineva tehnikaga. Kuna teadmisi anti edasi perekondlikus liinis, siis ei olnud kindlat ühtset massaaži, vaid seda tegevust nimetati erinevates Eesti paikades erinevalt.“[17]

Seda teksti (nagu ka mitmeid teisi nn traditsioonilisi teraapiaid või tehnikaid kirjeldavaid tekste) iseloomustab äärmiselt kõrge tinglikkuse aste – massaaži alged ulatuvad tõenäoliselt väga kauge aja taha, massaaži tehti erinevalt ja nimetati erinevalt. Ajalooline autentsus ei olegi kuigi oluline – põhikriteeriumiks on, et traditsioon peab kõlama loogiliselt ning olema kooskõlas praeguste kultuurimustrite või kollektiivselt jagatud ajalooteadmistega. Näiteks vana-eesti massaaži puhul tuuakse välja, et kuivõrd eestlased on pigem häbelik rahvas, siis tehakse massaaži läbi riiete. Samuti kasutatakse konkreetsete massaažitehnikate nimetamiseks talukultuurist inspireeritud elemente nagu Veskikivi või Regi.

Juba selle suhteliselt vähese aja jooksul, mil Alar Krautman ja tema õpilased on eesti massaaži populariseerinud, on see jõudnud paljude spaade ja salongide pakkumistesse – turg määrab leviku ning ajapikku kinnistub konstrueeritud traditsioon üha kindlamini. Kui Alar Krautman on oma leheküljel ja tehnika tutvustamisel massaaži päritolu osas pigem ettevaatlik, kasutades selle ajaloolisele taustale viidates vormeleid „võib olla olnud“, „on tõenäoline“, siis traditsiooni loomisega otseselt mitte kokku puutunud inimesed levitavad seda juba oluliselt jõulisemate väidetega. Näiteks järgmise teksti puhul on eestluse essentsi loomine ja rõhutamine vana-eesti massaaži kui „eestlastele omase ravimeetodi” puhul julgelt rahvusromantiseeriv:

„Aegade alguses, kui iga eestlane usaldas veel kindlalt looduse hingestatust, kasutas ta oma eluks, olemiseks ja ravitsemiseks ära kõik, mis loodusest võtta oli – taimed, muld, savi, kivid, vesi, tuli. Külakiigel leelotas ta regilaule, saunas vihtles endale tervist ja hüvangut ning ohu korral lausus mõned abistavad loitsusõnad. Ta teadis vaistlikult, et vägi on alati temaga. Ilmselt võib panna paljude vallutamiste ja orjastamise arvele, et tasapisi hakkas ka eestlane kiikama mõisa poole, sealseid teadmisi tähtsamaks pidama ning oma põlistest tavadest kaugenema. Mida „targemaks“ ja „haritumaks“ eestlane sai, seda valivamaks muutus erinevate looduse komponentide suhtes, soovides kasutada vaid eriti tõhusaid raviviise. Sellega kaotati aga ka osake algsest tunnetusest, teadmisest ja oskusest. Niimoodi oleme tasapisi omaks võtnud uskumuse, et meie enda iidne tarkus pole palju väärt…“[18]

Selle ajalugu, kultuuri, loodust seostava värvika kirjelduse juures ilmneb hästi ka juba eespool kirjeldatud iidse-loomuliku ning uue-tehnilise vastandamine, kus alternatiivse ja täiendmeditsiini vahendid kuuluvad esimese, tavameditsiin aga teise alla. Romantiseeritult konstrueeritud ajaloonarratiiv ja loodusläheduse idee on selles turundustekstis pandud toetama vana-eesti massaaži kui konkreetset toodet.

Looduslikkus globaliseerunud maailmas

Eestlusele ja traditsioonile rõhuvad tervisetooted moodustavad küll värvika, ent väikese osa alternatiivsest terviseturust. Alternatiivmeditsiin ja uue vaimsuse keskkond on praeguseks väga rahvusvaheline: levivad nii üldisemad trendid kui ka konkreetsed tooted ja tehnikad. Välismaalt pärinevate õpetuste puhul on looduslikkus ja sellega haakunult loomulikkuse püüe samuti väga oluline, kuid mitmed mustrid on uudsed. Väga tugevalt on alternatiivravi ja vaimsuse sfääris esindatud näiteks Lääne modifikatsioonid Ida traditsioonidest (või tehnikad, mis väidavad end Ida traditsioonile toetuvat). Teisalt müüakse urbaniseerunud inimestele loodust kui eksootikat ning toodete turul annavad tooni imporditud „looduskaubad“. Uut tüüpi, tihedalt globaalsete trendidega põimunud looduslikkuse kohta leiab palju näiteid. Alternatiiv- ja täiendravi lubab pakkuda vastukaaluks tehnilisele ja urbaniseerunud keskkonnale ning tehnoloogilisele meditsiinisüsteemile puhast ja loomulikku. Paradoksaalselt võivad aga turundustekstis looduslikkusele rõhuva vahendi, näiteks ženšennijuureekstrakti kapslid olla tegelikult Aasia suurtehastest pärit mitmekordsesse plastikusse pakendatud masstooted. Ehkki esitletud samuti loodusliku ravimtaimena, on sellisel tootel vaid väga tinglik seos kodu lähedalt puhtast ja metsikust loodusest pärineva ravimtaimega.

Eestis väga populaarsed poolvääriskivid ehk „kristallid“ on samuti huvitav näide looduse väega suhestumise globaalsetest viisidest. Kristalle tajutakse pühade esemetena, millele loob väärtust nende pärinemine „maapõuest“. Looduslikkus on seega poolvääriskivi väga oluline komponent – nende vägi on osa looduse väest.[19] Samas on kristallide ostmise ja kasutamise puhul tegu siiski väga globaalse nähtusega, mille üheks käivitavaks jõuks on poolvääriskivide rahvusvaheline turg ning tõhus turundus. See ei tähenda loomulikult, et tuhandete kilomeetrite kaugusel hiiglaslikes kaevandustes maapinnale toodud kristallid ei võiks pakkuda võimalust spirituaalselt looduse väega suhestuda, ent illustreerib globaalse spirituaalsuse- ja terviseturu tugevat mõju vahendajana.

Iseloomulik tundub ka see, et suur osa praegu populaarsetest taimedel põhineva ravi teostajatest lähtub hoopis Hiina meditsiinist. Näiteks üks Eesti enimmüüdud autoreid – Hiina ravi arst dr Rene Bürkland – on tervisevaldkonnas kujunenud arvestatavaks arvamusliidriks, kelle nõuandeid publitseeritakse ning järgitakse laialt. Nii päädis tema poolt ETV saates „Hommik Anuga“ antud soovitus juua mandariinikooreteed tõelise ostubuumi ja defitsiidiga.[20] Hiina meditsiinis keskne taimede kasutamine haakub hästi Eesti ravimtaimede traditsiooniga. Hiina meditsiini tutvustamisel rõhutab Bürkland järjepidevalt seoseid loodusega: kuivõrd Hiina meditsiin põhineb taoismil ehk loodusfilosoofial ning „loodusega kooskõlas elamisel“, sobib see meile hästi, sest eestlased „on olnud alati terviseteadlikud ja looduslähedased, hoolimata riigikorrast“, millest annab tunnistust näiteks see, et meil on endiselt kasutusel rahvameditsiin.[21] Bürklandi sõnul aitab Hiina pärimusmeditsiin õppida paremini tundma just ka eestlaste traditsiooni ning minna tagasi enda juurte juurde. Eestis juba tuntud ravimtaimi või raviviise saab selgitada ja valideerida Hiina meditsiini abil – näiteks kinnitab Bürkland, et kapsalehe panek valutavale kohale on toimiv Eesti rahvaravi meetod, sest kapsas on Hiina meditsiini järgi jahutava toimega.

Globaliseerumine ja kultuurilised muutused on kujundanud ümber ka alternatiivse tervise spetsialistide profiile. Traditsiooniliste taimesegudega ja sõnadega rahvaravitsejate asemel on hetkel Eestis tooni andmas pigem teist laadi spetsialistid – uuest vaimsusest, keha-vaimu (body-mind-spirit) harmooniast ning eneseabi ideoloogiast lähtuvad õpetajad. Rahvaravitsejad on olnud traditsiooniliselt eesti kultuuriruumis väga omased – külanõidu ja ravitsejaid oli kuni 1970. aastateni rohkelt ning nende sotsiokultuuriline mõju suur.[22] Kaika Laine, Äksi nõia, Vigala Sassi asemel pakub ühelt poolt oma teenuseid üha rohkem elukutselisi täiendmeditsiini terapeute, teisalt tegutsevad esoteerilisemas-üleloomulikumas sfääris oma tuntuskapitali tõsielusaadetest kogunud inimesed. Telekaamerate ees „tuleproovi“ läbinud selgeltnägijad nagu nõid Nastja, Ilona Kaldre või Marilyn Kerro on siiani laialt teatud ja tunnustatud sensitiivid-ravitsejad. Kerro illustreerib hästi tänapäevast sünkretistlikku selgeltnägija-ravitseja mudelit: ta kasutab oma välimuses ning poodide esteetikas julgelt Wicca või popkultuuri elemente, nagu dramaatiline make-up, Hollywoodi nõia-esteetika ja esoteeriline sümboolika. Samas väidab ta enda tutvustuses, et sai selgeltnägijavõimed „imelise andena“ endale eluks kaasa „sugulusliinipidi ema poolt“, mis haakub hästi eesti rahvaravitsejate traditsiooniga. Samuti rõhutab Kerro enda seost loodusega, sest on „terve oma teadliku elu armastanud loodust, ööpimedust ja kuud, kui jõuallikat ning ka väeandjat“.[23] Seega on ka spetsialistide puhul näha huvitavaid globaalseid kultuurimustreid ja uusi hübriidseid vorme.

Loodus kui eksootika

Linlikud eluviisid on muutnud looduse ka eestimaalastele üha eksootilisemaks. Mitmetes Lääne-Euroopa ja Ameerika tervisepraktikates on ilmekalt näha loodus- ja metsaeksootika kasutamist näiteks uusšamanistlikes praktikates või tervendavates laagrites. Loodusest tugevalt võõrdunud inimestele võibki loodusesse minek juba iseenesest mõjuda raputava spirituaalse-tervendava kogemusena.

Ka Eestis on näha, kuidas looduses viibimine ja sellega seotult loomulik sundimatu kulgemine võib pakkuda vastust ning leevendust aja kiirenemise, urbanistliku elustiili ja ületöötamisega seotud pingetele. Looduskeskkond oma reeglitega – vaikuse, igapäevaelu kiirusest väljumise, puhtusega – on väga väärtuslik ressurss, millele tuginevad erinevad vaimsed-tervendavad looduslaagrid ja „retriidid“. 2018. aasta suvel toimuvad näiteks „Shindoretriit Saueaugu teatritalus“, „Jooga- ja vaikuseretriit Hundiallikal“, „Metsalise retriit Viirelaiul“, „Kojujõudmise retriit Aegnal“ ja „Loodusmärkide lugemise ja visiooniotsingu laager“. Viimane neist on loodusega kõige selgesõnalisemalt seotud: šamanistlikust traditsioonist lähtudes õpitakse laagris, kuidas „ümbritsevalt looduselt nõu küsida“ ning „tähele panna seda, millest loodus meiega kõneleda tahab“.[24] Selliste ürituste vajalikkus ja funktsionaalsus on aja kiirenemise ja info ülekülluse ajastus elavate inimeste jaoks igati mõistetav. Näiteks on loodusmärkide lugemise laagris kahe ööpäeva vältel keelatud mobiili ja arvuti kasutamine – võrgustunud maailmas juba iseenesest jõuliselt tavaelust teistmoodi olemise viis. Retriitide valik on lai nii teemade, asukohtade kui ka hinnaklasside osas. Näiteks „Metsalise retriit Viirelaiul“ lubab teadmisi, kuidas toetada „oma keha tervenemist ja liikumist loomupärasesse kergusse“, nautida „vaikust keset loodust“, taastada „oma tervist ja heaolu igal tasandil“. Selleks rakendatakse „paljudes kultuurides sadu aastaid kasutatud iidseid tervendustehnikaid“, mis puhastavad „rakkude teadvuse emotsionaalsetest, füüsilistest ja mentaalsetest traumadest ja valudest“. Viiepäevase laagri maksumus on ligi 1200 eurot.[25] Taoliste ürituste rohke pakkumine viitab, et loodus on vaimse enesearengu ja tervenemise ressursina väärtustatud – sel on oluline koht linnastunud inimeste rekreatsiooni- ja tervisepraktikates.

Tervisega seonduv peegeldab hästi ühiskonnas ja kultuuris toimuvat. Kultuuriliselt atraktiivseid, usutavana tajutud elemente seotakse teadlikult uute tervisetoodetega, mille poole pöördutakse nii haiguse kui akuutse hädaolukorra puhul kui ka pideva tervisepüüdluse ja positiivse tervise normi järgimise taotluse tõttu. Tervise hoidmine ja taastamine on muutunud osaks igapäevapraktikatest, ent ulatub ka filosoofilis-eksistentsiaalsetesse dimensioonidesse: tervisepüüdlused ning enese areng seostuvad muuhulgas vaimsuse ja enda elu laiema mõtestamisega.

Siin toodud näited looduse, loomulikkuse ja ka traditsioonilisuse kasutusviisidest illustreerivad eri seoseid ja mustreid, mis alternatiivsel terviseturul esinevad. Ühes ravimtaimekapslis, mida kasutatakse vahendina tervise parandamiseks ja hoidmiseks, kombineeruvad erinevad kultuuriliselt jagatud ja väärtustatud tähendused, mida võib kõige laiemalt mõista kui kultuurilisi tööriistu. Tähenduslikult laetud elemendi või tööriistana võib näha aga ka konkreetseid tegevusi, näiteks looduses viibimist.

Laiemaid kultuurilisi ja ühiskondlikke muutusi tervise väljal näitab alternatiivsete meetodite lai levik ja valik, aga ka tavameditsiinile vastandumine. Viimane haakub laiema tendentsiga usalduse nõrgenemise suunas „tehnoloogiliste“, keeruliste ekspertsüsteemide vastu ning inimese individuaalse autonoomia ja sellega seonduvalt ka loomuliku elu ja kulgemise tähtsustamise poole.

[1] C. Ziguras, Self-care: Embodiment, Personal Autonomy and the Shaping of Health Consciousness. London, 2004, lk 13.

[2] M. Uibu, T. Vihalemm, Tervisepüüdlused ühiskonna polariseerijana? Rmt-s: Eesti ühiskond kiirenevas ajas: Eesti elaviku muutumine 2002–2014 uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ tulemuste põhjal. Toim. P. Vihalemm jt. Tartu, 2017.

[3] M. Kelner, B. Wellman, Complementary and Alternative Medicine: Challenge and Change. London; New York, 2014.

[4] M. Uibu, Religiosity as a Cultural Toolbox. Doktoritöö. Tartu, 2016.

[5] C. Ziguras, Self-care.

[6] I. Ohhira, Tervenemiskriis – loomulik teekond parema terviseni. https://bit.ly/2zH056X.

[7] C. Ziguras, Self-care, lk 69–70.

[8] K. Kivari, Veesooned, energiasambad ja tervis: argiusundi väljendused töövõtetest tervishoiuni. Rmt-s: Mitut usku Eesti: Uue vaimsuse eri. Toim. M. Uibu. Tartu, 2013.

[9] https://www.puhkaeestis.ee/et/puhka-eestis/10-ainukordset-paika-eestis.

[10] K. Kivari, Veesooned, energiasambad ja tervis, lk 135.

[11] W. J. Hanegraaff, New Age Religion and Western Culture: Esotericism in the Mirror of Secular Thought. Albany (NY), 1996.

[12] P. Vihma, Maheporgandist auramõõtmiseni. Eesti ökokogukondade tüübid. Rmt-s: Ökokogukonnad retoorikas ja praktikas. Toim. A. A. Allaste. Tallinn, 2011.

[13] M. Uibu, K. Kivari, Inimese otsingud: vaimsus, usk ja (loodus)teadus. Eesti Loodus, 2012, nr 1, lk 23−27.

[14] Kõik siin toodud representatiivsed küsitlusandmed pärinevad uuringust „Elust, usust ja usuelust 2010“, vt tulemusi: Astu alla rahva hulka. Artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist. Toim. E. Jõks. Tallinn, 2012, lk 283–317.

[15] Vt L. Kaljundi, Uusmetsik Eesti. Vikerkaar, 2018, nr 7/8.

[16] Täiendmeditsiini- ja loodusraviterapeut, tase 6 kutsestandard. SA Kutsekoda. https://bit.ly/2mz2lUa.

[17] Krautmani massaaži- ja terviseakadeemia. Vana-eesti masssaaž ehk soonetasumine. http://www.terviseakadeemia.ee/et/node/451.

[18] K. Valge, Vana-eesti massaaž ehk soonetasumine. 2013. http://loodusterapeut.blogspot.com/2013/10/vana-eesti-massaaz-ehk-soonetasumine.html.

[19] T. Teidearu, Poolvääriskivide kandmise praktika uues vaimsuses materiaalse kultuuri uurimise perspektiivis. Magistritöö. Tartu, 2017.

[20] H. Raamets, Uus defitsiit: Inimesed küsivad poodidest mandariinikoore teed. Maaleht, 29.09.2016.

[21] S. Rebane, Hiina meditsiini ekspert Rene Bürkland: Inimese keha suudab ennast ise tervendada. Tervisetark, 2014, nr 9.

[22] Vt nt M. Kõiva, Saatekirjaga rahvaarsti juures. Mäetagused, 2015, nr, 62, lk 25−52; M. Kõiva, 2014. The Witch of Äksi – Clairvoyant Person and the Soviet Time. Rmt-s: M. Kõiva, Through the Ages, II. Time, Space and Eternity. Tartu, 2014, lk 159−182.

[23] Vt https://www.marilynkerro.ee/mina-marilyn-kerro/.

[24] https://bit.ly/2NQWvKk.

[25] https://www.joonas.ee/metsaline-retriit/.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon