Alasti mees üksi metsas

PIRET KARRO

Mis on kodu, kus on kodu
kus on kodukoht?

Toomas on 40ndates eesti mees, kes sattus 1990ndatel telefonidega kaubitsema ning on kümme aastat hiljem koos oma sõbra Peetriga selles äris üsna edukaks saanud. Tal on abikaasa Anu ja poeg Tanel, kes kumbki ei tõsta kära, kui Toomas teatab neile ühel päeval, et tahab oma töörügaja elu aastaks kõrvale jätta ja sõita üksi ära kuskile maakolkasse, metsa.

Kirjanik Mati on sattunud olukorda, kus peab veetma nädalavahetuse mere ääres koos oma naise Helina ja viimase armukese Eduardiga. Keerulist olukorda läheb Mati vaagima lähedalasuvasse männimetsa, kuhu ta, ülikond seljas, puude vahele maha kükitab.

Niika on mees, kes soovib end proovile panna. Niisiis sõidab ta Siberisse, et taigas loomi küttida. Niika leiab kohalikust külast endale poolatarist pruudigi, ent taiga kutse on liiga tugev ning kui pruut on helikopteriga linna saadetud, leiab Niika oma tõelise unistuste naise metsast, et temaga vihmast niiskel alustaimestikul üheks põimuda.

Joosep on n-ö mõnusalt karune tartlane, kel on kaks poega ja kaunis naine Karmen. Ometi armastab Joosep aeg-ajalt nipernaadina mööda rabasid uidata, kaaslaseks piip ja teinekord ka mõni reisiseltskond, kellele ta matkaselli tarkusi jagab. Kui üks selline matk parasjagu käsil, ei pea Joosepi närv naisega telefonis vesteldes vastu ja ta otsib lohutust rabamülkasse maha potsatamisest, ümberringi kõrged puud.

Viimasel kahekümnel aastal tehtud Eesti filmides jääb silma üks korduv muster: kaader alasti mehest üksi metsas. Troobi ilmumine on üsna nüansirohke: mõnes filmis näeme kaadrit mehest, kes teatud katarsise ajel paljalt metsa sööstab või metsast just katarsist otsima lähebki. Teistes filmides on mees poolpaljas ega leia ennast mitte metsas, vaid tundmatus kohas linnast väljas. Alastus võib ilmuda ka sümboolsel viisil, kui mees on n-ö väljunud oma argirüüst – ning vabaduse seda teha leiab ta metsast või selle lähistelt. Enamikus siin vaadeldud filmidest ei irdu jutustuse sisemaailm väga meile lihtsasti ettekujutatavast Eesti nüüdisreaalsusest, ent leidub ka näiteid, mis on telje müstilisemal poolel. Filmide karakterid ja nende isiklikud narratiivid varieeruvad muidugi mitmeti ning filmide siseloogika, kuidas metsa või selle lähistele jõutakse, samuti. See Eesti filmides järjepidevalt ilmuv troop annab oma mitmekesisuses ja kohati ka eneserefleksiivsuses lopsakalt ainest lähemaks uurimiseks.

Linnamees läheb metsa

Üks kõige ilmsemaid näiteid siinkirjeldatud troobist on film „Meeletu“ (režissöör Elmo Nüganen, 2006), kus näeme meespeategelast, kes on otsustanud oma linnaidentiteedi kõrvale jätta ning osta maja nii sügavale metsa, et sinna ei saa autoga ligigi. Tegelane loodab oma metsamaja juures toimetades leida puhkust sellest elust, millesse ta end linnas mässinud on. „Meeletu“ illustreerib peene huumori ja nüansitäpsusega 2000. aastate Eestit, kus taasiseseisvumisega kaasa tulnud kauboikapitalistliku joovastuse hoog oli raugenud ning kui inimesed kaineks said, avastasid end kes rikka, kes vaesena. Toomas on üks neist, kes otsib linnaelu raamidest väljapääsu ning nii näeme tema kaudu avanemas pinget, mis väljendub eelkõige üha metsa poole keeravamas mehes. Sealjuures ta ka mängib hullukese kuvandiga, kelleks külaelanikud ja kodusedki teda peavad.

Tõsi, suurema osa ajast on Toomast kehastav Rain Simmul ikkagi riides, välja arvatud siis, kui suviselt õitsvas järves ujumas käib. Ent mitte oma argiriietes, vaid maamaja kapist leitud dressipükstes ja kleidiski – viimane läheb selga siis, kui ta külaelanikele, kes on teda usumehe pähe võtnud, lõkke äärde jutlust pidama läheb. Ühest küljest tuleb kaader alasti mehest üksi metsas n-ö ära, aga ennekõike väljendub alastus pigem sümboolselt – Toomas on õlult visanud oma argise ärimehekostüümi, et uut rolli avastada.

Toomas

„Meeletus“ võib näha, et argi- või linnaelu, millest Toomas puhkust tahab, teeb talle rõhuvaid ettekirjutusi: mees peab raha teenima, pidu panema, ülikonda kandma. Oma pelgupaigas avastab Toomas enda jaoks hoopis voolavama identiteedi, kus ta võib vabalt puu otsa pinki ehitada või kleidist ja kardinast hõlsti ümber tõmmata ja lõkke ümber tantsides mesilast mängida. Mets annab teatud vabastuse ka soolistest kammitsatest. Toomas läheb oma eksperimendis niikaugele, et annab ka naisele lahutuse ja müüb oma firmaosaluse äripartnerile, kui nood seda soovivad.

Üks Simmuli varasemaid rolle, Niika „Karu südames“ (Arvo Iho, 2001), avaneb jõujoontelt sarnases süžees – mees otsib metsast väljakutset, uut põnevust elule, aga küllap ka mingit sorti naasmist looduse rüppe, kuhu teda tõmbab olemuslikkuse kutse. Kuna vaataja Niika varasema, Siberi-eelse elu kohta palju teada ei saa, jälgime tema arengut pigem tublist külamehest tõeliseks tundrahundiks. Niika transformeerumise kõrgpunkt tuleb, kui ta pärast pikemat eemalviibimist puutub taas kokku metsas kohatud naisega (Iljana Pavlova). Naine on ise kütt, aga ta ei oska ühtki inimkeelt ja suhtleb Niikaga pigem looma või lausa kiviajainimese kombel. (Tema karakter ja dünaamika suhtluses Niikaga vastab ühele teisele tuntud troobile, kus naine on kirjaoskamatu või muudmoodi ühiskondlike kokkulepete suhtes kuku ning mees teda pygmalionlikult oma käe järgi vormib ning hiljem oma kätetöösse armub.) Kusjuures metsiku naise puhul, kellele Niika paneb nimeks Emily, vihjatakse vaatajale, et ta käib libakaruks jooksmas. „Meeletust“ veelgi intensiivsemalt sisustab „Karu süda“ alasti-mees-üksi-metsas-troopi loomulikkuse ehk loomalikkuse poole pürgimisega.

 

Niika

Ent metsaga kohtumine ei ole kõigile meestele nii loomupärane. Aadu Kägu (Raivo E. Tamm) filmis „Seenelkäik“ (Toomas Hussar, 2012) läheb abikaasa Viiviga (Elina Reinold) pahaaimamatult metsa seenele, et veidi vaikust ja rahu saada, ent naist silmist kaotades satub paanikasse – ning see on veel enne, kui asjad juhtuma hakkavad, nagu öeldakse. Samal ajal kui Aadu, Viivi ja nende pealekorjatud rokkstaarist hääletaja Zäk (Juhan Ulfsak) metsast väljapääsu otsivad ja puude vahel kohatud salapärastelt inimestelt nii abi kui armu paluvad, ähvardab linnas korruptsioonijuhtumi avalikuks tuleku tõttu laguneda Aadu hea kuvand poliitikuna. „Seenelkäik“ on üks variant n-ö linnainimese kohtumisest metsaga ning teist sorti sümboolsest alastusest, kus metsaserva pargitud auto silmist kaotamisel läheb kaotsi ka oma koht maailmas.

Ehk võib siin paralleele tuua filmi „Jan Uuspõld läheb Tartusse“ (Rain Tolk ja Andres Maimik, 2007) Janiga, kes on Tallinnas oma ühiskondliku rolli komöödianäitlejana piisatuks ammendanud ning võtab uue rolli kutsel ette teekonna Tartusse, aga raha puudumise tõttu peab hääletama ning satub tee peal üha sügavamale metsa, maale, sekeldustesse. Nii alasti, üksi kui ka metsas, mitte küll kõike korraga, peab Jangi laskma pudeneda sellel, kelle ta arvas ennast olevat, ning stiihias hakkama saama.

Pinged meeste ja naiste vahel

Seejuures piitsutab Jani tagant tema sõbratar Marion (Mari-Liis Lill), kes peab Jani ausaid vastuseid küsimustele, kus oled ja mis teed („Lehma lüpsan!“), valetamiseks ning seetõttu Janile üha kurjemalt hinge peale käib. Peale iseenda avastamise ja oma ürgse alge (taas)leidmise koha võib mets pakkuda ka tröösti pingelistest lähisuhetest, õieti võibki mets olla koht, kuhu mees läheb pakku oma suhte eest naisega. Seda läheb otsima Rain Tolgi mängitud Mati „Tühirannas“ (Veiko Õunpuu, 2006), kelle naine Helina (Maarja Jakobson) samal ajal oma armukese Eduardiga (Taavi Eelmaa) aega veedab. Kuigi kolmik on juba linnast ehk argisest keskkonnast lahkunud ja veedab nädalavahetust majas mere ääres, tunneb Mati vajadust männimetsas korra ringi jalutada ja maha istuda, Helina meeles. Kusjuures Õunpuu teeb stiilse vihje Luis Buñueli „Kodanluse diskreetsele võlule“ (1972), kui kolmik peenis rõivais mööda tühja maanteed kõnnib, mis annab ehk aimu ka nende üheaegsest kokkukuulumisest, ent hõõrumisest keskkonnaga.

Mati

Gert Raudsepa karakter Joosep „Kirsitubakas“ (Andres ja Katrin Maimik, 2014) on metsaskäimise enesele lausa, nagu öeldakse, jätkusuutlikuks praktikaks teinud, mängides matkahuvilistele rabagiidi. Tal on kodus kaunis naine Karmen (Maarja Jakobson), kuid matkamine pakub talle vaheldust tubasest pereelust. Kui Joosep matkal mänglevalt flirdib endast poole noorema Lauraga (Maris Nõlvak), siis öösiti peab ta Karmeniga pingelisi telefonikõnesid, millest mingil määral näib sõltuvat, kas tal on soovi või mõtet metsast välja tulla või mitte. Üha sisendusjõulisemalt sosistab telefoni ka „Minu näoga onu“ (Andres ja Katrin Maimik, 2017) Hugo (Rain Tolk), kes sõitis maale, et raamatut kirjutada, aga otsib ka tröösti seoses oma käimasoleva lahkuminekuga pikaajalisest kaaslasest. Hugo ei lähe küll metsa ja ei võta end seal alasti, vaid on osa üsna elavast külakogukonnast ning püüab oma sotsiaalset rolli ühes tükis hoida, ent põgenemine oma linnalisest argielust, kus esiplaanil on suhte mõranemine, toimub siingi.

Nõidus

See, et linnamehest Toomas läheb teist noorust avastama just metsa, ei tule iseenesest üllatusena, eriti 2006. aasta Eesti filmis, ajal, mil ilmselt paljud, kes olid viimase viieteistkümne aasta rabeda ühiskondliku muutuse läbi teinud, võisid tunda, et tahaks tagasi koju, juurte juurde, lihtsa elu manu. Filmi „Meeletu“ lõpustseen, kui kohtusaalis hakkab Toomase väljakutsutud vihma sadama, annab vaatajale justkui teada, et nõidus polegi teab mis mustkunst, vaid võib olla osa meie argipäevast. Sama tunne hakkab saatma ka Niikat, kui kohalikud nganassaanid teda juba mitmendat korda külmumissurmast päästavad. Kangem doos argimaagiat sisaldub „Rouklis“ (Veiko Õunpuu, 2015), kus metsastseen on nii keskne, et tahaks justkui kätte anda võtme kõigi Eesti metsafilmide mõtestamiseks. Kui Eeva (Eva Klemets), Villu (Peeter Raudsepp), Jan (Juhan Ulfsak) ja Marina (Mirtel Pohla) püüavad maamajas sõda üle elada, siis nad naljalt metsa ei kipu, aga mets tuleb ise nendeni kahe räsitud ränduri kujul, kellele õige pea ähvardavad külaossid/väravavahid järele tulevad. Ent enne kui nad jaole jõuavad, avastab Marina tee Rouklisse, kuhu ta koos müstiliste Lowry (Lauri Lagle) ja Indrikuga (Meelis Rämmeld) neeldub. Stseen kestab kümme minutit ehk kümnendiku filmist ning lõppeb mao roomamisega kaadrist välja, nii et sümbolismist ei saa mööda vaadata. Kui siiani on filmis olnud vaid vihjeid nõidusele – elus lindude väljatõmbamine linnumäärajast –, vajutatakse siin maagiapedaal põrandasse ning vaatajal ei jää üle muud kui omaks võtta, et nii ongi – laua alt viibki tee Rouklisse, ürgmetsa.

Roukli on see, mis annab küsimusele „mida see tähendab?“ vastuseks teadva vaikuse. Kusjuures pärast vaimselt katartilist metsastseeni ilmub alasti (siingi sümboolselt) mees hoopis üksi mererannas – kui Jan on väravavahtidega kohtumise üle elanud –, liminaalsel alal, ei maal ega meres. Nii juhtub ka „Püha Tõnu kiusamises“ (Veiko Õunpuu, 2009), kus Tõnu (Taavi Eelmaa), poolalasti, tarides surnud koera, ei jõua horisondil mustendavasse metsa välja, vaid vajub enne nõrkenult lumme. Ning vaataja teab, et ega ta sealt metsastki erilist lunastust või uut elu leidnud poleks. See stseen annab kõige täpsemalt edasi emotsiooni, et toda ihaldatud metsa ei ole olemas.

Tõnu

Kui siiani nimetatud (valdavalt meessoost) režissööride filmides minnakse metsa tihtipeale otsima mingit tõsist tuumset tõde, metsa võib mingil määral näha subjektina, siis (siin vaadeldud filmidest ainsa naissoost režissööri) Triin Ruumeti filmis „Päevad, mis ajasid segadusse“ (2016) allutatakse mets kui ressurss oma vajadustele ning on täielikult objektistatud. Seejuures on arhetüüpne alasti mees üksi metsas kohal lausa üle vindi keeratud intensiivsusega. Paljaste ülakehadega mehed otsivad metsast raha, missioonitunnet ja lunastust. Väljaspool olev ühiskond ei ole veel välja kujunenudki, et selle ees oleks võimalik end kuidagi sümboolselt alasti tunda. Metsa käsitletakse kaubastatult, õgivalt, nülitult. Jutt käib muidugi 1990. aastate illegaalsest metsaärist, kus vargad varastasid varaste tagantki ning metsast sai meeste ihaldusobjekt.

Filmi alguskaadrites jookseb verine Allar (Hendrik Toompere jr jr) palja ülakehaga metsa, kui tema sõprade auto on üle katuse käinud. Ta kohtab Juuliust (Juhan Ulfsak), kes metsajärves suplemata seisab. Nad hakkavad kahekesi palgiäri ajama, nii et metsast saab filmis üks koht, kus käiakse, kuid mets pole mitte toitev ema, vaid ressurss, mida tükkideks saagida ja maha müüa. See film lisab troobile, mis seob omavahel paljusid loodust romantiseerivaid filme, tõetruuduse tõrvatilga: nagu kirjutavad siinsamas Vikerkaares Marko Uibu ja Linda Kaljundi, oli meie esivanematele metsa nägemine millegi sõbraliku ja kutsuvana tundmatu kontseptsioon ning metsa suhtuti rakenduslikult. Mets kui n-ö meie ürgkodu on pigem nüüdisaegne konstruktsioon. Paarikümne aasta tagune metsavarastamine kauboikapitalistlikus verinoores riigis, kus nahaalsus oli tugevus, on seevastu tuttavlikult pragmaatiline.

Allar

Ent „Päevades, mis ajasid segadusse“ on maagiline või vähemalt alateadlik mõõde, kui Allar hakkab nägema unenägusid, kus ta näeb iseennast metsas endale kaugusest otsa vaatamas, kuid oma teisikuni ta kunagi ei jõua. Mis küsimused metsas peituvad? Mis vastused?

Mets kui vastandlik korrastatus

Siinkirjeldatav arhetüüp mahutab endasse rohkem kui vaid visuaalset kaadrit alasti mehest üksi metsas. Nagu eespool arutletud, võib alastust mõista ka sümboolsemas tähenduses, oma argirüü hülgamisena ja isiklikuma, haavatavama rolli võtmisena. Samuti ei pruugi mets olla lihtsalt mets, vaid mingit sorti teisesus, liminaalne või perifeerne ala, mis vastandub linnale, argisele korrastatusele. Sulev Keeduse „Georgicas“ (1998) on endine misjonär Jakub (Evald Aavik) võtnud üksi oma valdusesse terve saare. Talle saadetakse seltsiks kõnelemisest keeldunud poiss, kellele ta paneb nimeks Maecenas (Mait Merekülski) ning hakkab oma saare reegleid õpetama – kuidas kala rookida, hobusega silo tallata, orelit mängida, mesilaste eest hoolitseda ja vaharullile oma häält salvestada. Koos tehakse öiste pommirünnakute ajal vaatlusi – rutiin, mille, nagu iga teisegi, on Jakub kindlate omaskummaliste reeglitega paika seadnud. Jakub on kunagi elava külakogukonnaga saarele ainsana alles jäänud ning sellest saarest oma riigi teinud.

Maecenas otsustas rääkimise lõpetada keerulise suhte tõttu oma emaga (Ülle Toming), kelle kõnesid ta seal saare peal olles vastu ei võta – nii et võib öelda, et ka teda viis tavaelust välja suhe naisega. Aga „Georgica“ annab põhjust küsida, kas tavaelu, mis on üsna selgelt määratletud näiteks „Meeletus“, „Minu näoga onus“, „Jan Uuspõllus“, „Seenelkäigus“ ja „Kirsitubakas“, on üldse midagi tavalist ja konstantset. Välismaailmas käib sõda – Jakubi saart pommitatakse regulaarselt –, kuigi meile ei öelda otseselt, mis ajastuga on tegu, vihjatakse vaid, et Jakub käis 20. sajandi algusaastatel Aafrikas misjonäriks. Maecenase ema on prostituut, kes määratlemata asukohas rongivagunis koos teiste naistega sõdurmehi teenindab. Ka „Rouklis“, mis ei ole Teise maailmasõja ajastufilm, käib sõda, ning perifeerne koht, kuhu mõlema loo peategelased on kogunenud sõda üle elama, on ainus korrastatus, mida vaatajale tutvustatakse, vihjega, et sealt väljaspool on kõik täiesti teistmoodi. Nii muutub ümberpööratult hoopis linn, argisus või rahuaeg tundmatuseks, perifeeriaks, ning võsana näiv punkt – taluõu või saar, kuhu tähelepanu koondatud on – tuntud ja arusaadavaks korrastatuseks.

Võib-olla on Pühal Tõnul sellepärast nii raske ennast ümbritsevat mõista ning leida inimesi, kes teda mõistaksid, et tema on sellesse vastandlikku korrastatusesse juba uppunud – mitte miski tema ümber ei ole arusaadav ning näeme kogu filmi jooksul, kuidas see stiihia neelab meest, kes langeb enne, kui ära metsa jõuab – see on üleni vaid lootus, fantaasia. Nagu ürgmetslus oli tundmatu 19. sajandi talupoegadele, kelle jaoks võis mets olla hoopis kas hirmutav tundmatus või praktiline ressursiallikas, ja samamoodi nõukogude aja kolhoositöölistele, kelle jaoks maal elamine oli igapäevast olmet oluliselt rohkem täis, kui praegused linlased oma romantilistes ihalustes ette kujutavad. Tsivilisatsiooni kammitsad, mis lohutavale samblale heitmisest unistama panevad, on aga reaalsed, kuigi see, mis täpsemalt kedagi pitsitab, võib erineda.

Sooline arhetüüp

Võib küsida, miks just mees otsib Eesti filmides oma kohta korra ja kaose vahel – kas tegu ei võiks olla üldisema arhetüübiga n-ö oma juurte juurde naasvast tegelasest, mille ilmumine ühe siirdeühiskonna filmikunsti ei tule üllatusena? Elame linnas kolmandat, teist või mõnes peres esimest põlvkonda ning linnastumine on toimunud väga kiiresti, eriti viimase kahekümne aasta jooksul. Nii pole ime, et kiiresti üha enam mälestuseks jääv metsalähedus ja maaelu ilmutavad ennast sellevõrra tugevamalt ühiskondlikes fantaasiates, mida filmitegijad kanaldavad. Paljud hoiavad veel tugevasti kinni loodusrahva identiteedist, mis Eesti keskkonnapoliitikat vaadates järjest iroonilisem tundub. Ometi ei kipu siinkirjeldatud filmides naised metsa idealiseerima – nad kas ei tule kaasa, on juba seal ja on n-ö osa metsast või tunnevad kaasa tulles end nagu kala vees, ilma erilise konfliktita. Ainus erand on ehk „Novembri“ (Rainer Sarnet, 2017) Liina (Rea Lest), kes käib metsas hundiks jooksmas – alasti naine üksi metsas. Meeste loodud filmides koonduvad mustrid pigem meessoost arhetüübiks. Miks, võiks olla mõne järgmise uurimuse teema.

Liina

Seejuures on siinses nimekirjas ka näiteid, kus meessoost peategelasega film ongi totaalselt ainult sellest mehest ning naissoost kõrvaltegelased jäävad visandlikuks. Narratiivis võetakse enesestmõistetavalt, et kui mehel on armuvalu hingel, siis ta võib sellega naist töö juures segada. Hugo sööstab „Minu näoga onus“ oma tunnetega kaks korda Mariani (Evelin Võigemast) teraapiatundi sisse ning Marian napsab talle töö arvelt tähelepanu. Marian küll ütleb alustuseks, et terapeudid vabast ajast ei nõusta, ning kord hiljem nähvab Hugole ühel tema juhmil hetkel, aga üldiselt on ta filmis salapäraselt naeratav ja kütkestavalt krutskilik. Ka „Tühirannas“, kui Mati on Marinaga (Mirtel Pohla) ära seksinud, siis selle asemel et avada karakterite-vahelist dünaamikat heinaküünis, näiteks näidata neid korraga kaadris, liigub plaan Mati sügava pilgu peale ning Marina muutub teisejärguliseks. Filmis „Jan Uuspõld läheb Tartusse“ on tema kaasa Marion kogu aeg vihases tujus ning tee peal kohatud hipi Võilill (Mirtel Pohla) vastupidi, lõbusas vabameelses olekus.

Teatud ürgsuse otsinguid ja oma (rahvus)identiteedi looduslähedusega sidumist on Eesti kultuuriteostes toimunud varemgi. Linda Kaljundi toob rea näiteid autoritest, kes on ette võtnud eestlase kui soomeugrilase identiteedi kinnistamise, sealhulgas Lennart Meri oma „Hõbevalges“ (1976) ja „Hõbevalgemas“ (1984), Kaljo Põllu oma graafiliste lehtedega 1970.–1990. aastatest, Veljo Tormis oma regivärsilistest rahvalauludest ainet saanud loomingus ning käesolevast ajast ka Valdur Mikita lingvistilise metsa triloogia. Ta rõhutab, et just teoste kaasaegne vormikeel aitas vana ja looduslähedast kultuuri kajastavat soome-ugri pärandit nii kõlama panna, et see kaigub siiani meie ühisteadvuses. Seejuures on kõigi nimetatud näidete autorid mehed ning neid mehi oli teostesse kaasatud veelgi – kuigi Kaljundi rõhutab, et naiste roll sellesse voolu panustajatena vajaks lähemat uurimist.[1]

Filmid intellektuaalidest

Märkimisväärne osa filme metsakippuvatest meestest toob huvitaval kombel punktvalgusesse intellektuaalid või mingitpidi loojad. Mati „Tühirannas“ on kirjanik ning tema prototüüp (ja esialgse novelli autor) ongi Mati Unt. „Rouklis“ on Jan kirjanik, Marina maalikunstnik ja Villu sakraalset muusikat komponeeriv helilooja. „Meeletu“ Toomas oli küll ärimees, aga metsa minnes sattus usumeheks, kes õpetab lihtsaid asju. Hugo „Minu näoga onus“ on muusikakriitik ning tema isa tromboonimängija, Jan Uuspõld on näitleja, kes kadestab teisi näitlejaid ja paneb kulturnikutega pidu. Niika on kütt, kes viitab oma usuna metsalaotusele. Ehk just loomeinimesed tunnevad suuremat võõrandumist metsaelust, olles tavaliselt pigem raamatutest ja muust tsivilisatsioonist ümbritsetud ning seetõttu ka kas romantiseerivad n-ö tagasi loodusesse minekut või vastupidi, satuvad loomasusega vastamisi seistes ärevusse.

Vertikaalne mõõde on sealjuures mitmes filmis esindatud ühe näitleja kehastuses, mis poleks Eesti filmides ju midagi üllatavat, kui selle näitleja roll ühtlasi mitme filmi vahel silda ei looks. Evald Aavik mängib kolmes filmis poolpimedat ja/või linnuhääli tegevat (usu)meest – „Georgica“ endine misjonär Jakub küll sureb 1998. aasta filmis, ent ehk jalutab „Püha Tõnu kiusamises“ mööda seina üles tema taassündinud kuju. „Mehetapja/Süütu/Vari“ (Sulev Keedus, 2017) end küll troobile otseselt ei alluta, aga linnuhääli tegev pime mees ilmutab end seal Evald Aaviku kehastuses taas. Suhe jumala või loojaga väljendub aga mitmes filmis ka muul moel: kui Niika on abiellumas oma katoliiklasest pruudiga, osutab ta laanele kui sellele, millesse tema usub. (Kui tahta seda stseeni troobi võtmena kasutada, avaneb peaaegu kõigi käsitletud filmide kohal vertikaalne mõõde). „Meeletu“ Toomas hakkab ise usumeheks – tema väge jätkub küll ainult niikaua, kuni külaelanikud tema rahasse usuvad. Ning „Rouklis“ küsitakse vahetult enne Rouklisse – ürgmetsa, mida võib „Karu südame“ jm taustal käsitleda samuti spirituaalse paigana – minekut üksteiselt, kes on kogenud agaapet ehk jumalikku armastust. Marina, ainus, kes on, pääseb lihtsurelike seast ainsana ka Rouklisse.

Tundub, et eesti mees peab iseenda taasleidmiseks, naisest ülesaamiseks või lihtsalt pea puhkamiseks minema metsa ja võtma end alasti – või vähemalt unustama ära, kes ta seal linnas oli. Taas Uibule viidates, linlikud eluviisid aitavad looduse müstifitseerimisele kaasa ning digitehnokraatliku linnaeluga harjunud inimesele võibki metsaminek iseenesest olla spirituaalne kogemus. Eestis, mis mõne naaberriigigagi võrreldes pole just teab mis metropolide konglomeraat, st siin pole linnastumise tase veel väga kaugele jõudnud, on metsapöördumise soov pead tõstnud ilmselt ka teiste mõjutajatega kokkupuutel, näiteks eelviidatud soomeugriluse kui enese identiteediks peetu vaimus. Kuid on tänuväärne, et seejuures on see žanr toonud Eesti kinno palju kirjanike, muusikakriitikute ja muude kirjatsurade lugusid. Filmid ise on tavaliselt tõsisem analüüsimaterjal, kui troobi väljaütlemist saatev muie aimu annab.

[1] L. Kaljundi, Eestlased kui soomeugrilased. Vikerkaar, 2018, nr 1/2.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon