Uusmetsik Eesti

LINDA KALJUNDI

Eesti muuseumides ja mujalgi räägitakse viimasel ajal sageli lugusid, kuidas perestroika ajal levisid Ida-Euroopas massilised keskkonnaliikumised, aidates kaasa poliitilise vastupanu organiseerimisele ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele. Eestis võideldi fosforiidi kaevandamise, mujal näiteks tuuma- ja hüdroelektrijaamade vastu. Märksa vähem armastatakse rääkida, et pärast 1991. aastat kaotas keskkonnakaitse Ida-Euroopas kiiresti oma ühiskondliku kandepinna. See on andnud alust väita, et liikumisi ei kannustanud mitte looduskaitsealased veendumused, vaid rahvuslikud tundmused ja soov vabaneda Moskva võimu alt. Nii kirjutab näiteks Ameerika keskkonna-ajaloolane Jane Dawson ökorahvusluse teemalises raamatus, milles ta võrdleb tuumaenergeetikavastaseid liikumisi 1980. ja 1990. aastate Ida-Euroopas.[1] Eestis ei ole seni kuigi põhjalikult arutletud, kui „rohelised“ olid taasiseseisvumisaegsed keskkonnaliikumised.[2] Kas need olid tõesti lihtsalt maskeering edendamaks rahvuslikku vabadusvõitlust – või said hool rahvuse ja looduse pärast siiski põimuda? Ja kui, siis millist mõju omasid rahvuse tihe seostamine loodusega – ja looduse n-ö rahvuslikustamine?

Keskkonnadebattide ja -aktivismi esiletõus muudab need küsimused uuesti ajakohaseks. Kui tuleks nimetada Eestis viimastel aastatel kõige enam avalikkust erutanud märksõna, siis võiks selleks vabalt olla keskkond – mis pälvib esimest korda pärast 1980. aastaid nii suurt tähelepanu. Ja samas võiks teiseks märksõnaks olla rahvuslus. Ehk teisisõnu langevad keskkonnakaitse ja rahvusluse tõusulained jälle kokku. Tõukudes erinevatest ja kohati väga rahvusvahelistest praktikatest, keskkonna-aktivism kohati vastandub rahvuslusele, kohati aga lõimub sellega – luues uusi, vahel ka ebamugavaid kattuvusi EKRE toetajate ja märksa globaalsema hoiakuga huvigruppide vahel. Ehkki ka fosforiidisõda ei kujutanud endast täiesti homogeenset nähtust, on uued liikumised ja narratiivid märksa kirevamad. Nende hulgas leiab kohaliku keskkonna kaitsmisest tõukuvaid protestiliikumisi (Rail Balticu ja tselluloositehase vastu või Eesti metsa kaitseks); üleilmsema taustaga aktivismi, näiteks loomakaitse selle eri vormides; „ökoloogilise elustiili“ viljelemist omamoodi tarbimisvalikuna jm.

Loodus kultuuris ja (öko)kriitikas

Käesolev kirjatükk keskendub eelvisandatud arengutega rööpselt avalduvale looduse esiletõusule Eesti kultuuris ja identiteedis. Fookuses on peaasjalikult Valdur Mikita raamatud „Lingvistiline mets“ (2013) ja „Lindvistika ehk Metsa see lingvistika“ (2015),[3] kuna just neid on identiteediloomes kõige agaramalt kasutatud. Siiski leiab viimasest ajast ka rea teisi prominentseid kultuuritekste, mis tõstavad fookusesse looduse ja eriti metsa, kujutades seda rahvuse mõtestamise jaoks võtmelise tähendusega paigana. Praeguse hetke närvi tabas ilmselt kõige eredamalt harvester, mida oli kujutatud Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo poolt Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks loodud filmis „NO31. Teekond“ (2018). Kuid ka Andrus Kiviräha juba 2007. aastal ilmunud – ja kiiresti omamoodi kultusstaatuse omandanud – romaan „Mees, kes teadis ussisõnu“ algab ridadega: „Mets on tühjaks jäänud.“[4] Suur osa selle, Eesti ajaloomälu müütidest ja painetest tõukuva romaani tegevustikust puudutab inimeste suhteid metsa ja loodusega. Seda, et inimese (küla) ja looduse suhted on kesksel kohal ka Kiviräha teises ajaloomälu dekonstrueerivas romaanis „Rehepapp“ (2000), näitas eriti ilmekalt teose ainetel loodud film „November“ (rež. Rainer Sarnet, 2017). Mets tõuseb ühe keskse tegelasena esile teisteski viimastel aastatel suuremat vastukaja pälvinud filmides, nagu „Seenelkäik“ (rež. Toomas Hussar, 2012) või „Päevad, mis ajasid segadusse“ (rež. Triin Ruumet, 2017). Et see leiab oma publiku ka välismaa kultuuritarbijate seas, näitas hiljuti ilmekalt seoses Orsay kunstimuuseumi näitusega „Metsikud hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis“ (2018) telekanalis Arte valminud film, mis jutustas baltlastest kui rahvastest, kes elavad siiani suulise kultuuri ja metsade rüpes.[5]

Prantsusmaalt sai teatavasti alguse ka Kiviräha ussisõnade-romaani rahvusvaheline menu.[6] Kui Cornelius Hasselblatt nimetas seda teost 2007. aastal eesti esimeseks ökoromaaniks, ei leidnud tema idee suuremat vastukaja.[7] Ehkki juba 2000. aastate algusest on mitmed ökokriitikast ja biosemiootikast lähtuvad autorid (Kadri Tüür, Timo Maran jt) rõhutanud vajadust tegeleda loodusega kultuuris,[8] näikse laiem arutelu selle üle olevat alanud just viimastel aastatel. Lühikese aja jooksul on looduskujutuse kohta ilmunud mitmeid uurimusi – ning sedapuhku on see huvi tõepoolest levinud ülikoolidest ka kultuuriajakirjandusse ja kriitikasse. Mõistagi võib öelda, et uus on hästi unustatud vana. Juba 1970. aastal kõneles etnoloog Ants Viires kogumiku „Puud ja inimesed“ sissejuhatuses „kultuuri-ökoloogia“ aktuaalsusest.[9] Uued tuuled on siiski tõstnud fookusesse terve rea uusi küsimusi, rõhutades, et kultuuri analüüsides ei tohiks loodust käsitleda pelga tausta ja dekoratsioonina, vaid aktiivse subjektina, kes avaldab mõju ka inimühiskonnale. Hiljutiste metsa ja metsikust väärtustavate kultuuritekstide mõistmiseks võiks ühtlasi küsida, mida uut need ütlevad looduse ning inimese ja kultuuri suhete kohta? Kas need mõtestavad suhet loodusega ümber, õõnestades looduse-kultuuri vastandlikkust rõhutavaid ja antropotsentristlikke arusaamu – või siiski mitte? Kas ja kuidas toob looduse väärtustamine ringlusesse uusi sümboleid, mille abil identiteeti, pärandit ja kultuurimälu uuendada?

Looduse rahvuslikustamine

Suurest mõjujõust hoolimata – aga võimalik, et ka just selle tõttu – on Valdur Mikita tekstide kohta ilmunud vähe põhjalikumaid analüüse.[10] Kuigi ta teoste mõistmine ei näi olevat võimalik ilma looduse tähtsust arvesse võtmata, on sedagi teemat vähe vaetud. Mikita raamatute üheks jõujooneks ja edu põhjuseks näib olevat looduse tihe sidumine rahvusega. Mets tähistab selles raamistikus mõistagi „läänemeresoome komponenti, mis on talletanud ugri mõttelaadi“.[11] Teoste keskmes ei ole siiski mitte loodus ise, vaid inimese suhe loodusega. (Tihti eelistabki ta kasutada sõna „maastik“, mis toob kohe mängu inimese ja kultuuri vaatenurga loodusele.) Suhteid kaardistades tõmbab ta ühtlasi eristusjooni „meie“ ja „teiste“ vahele. „Loodus ja kultuur on siin [läänemeresoome hõimude asualal] senini jäänud ikka veel armunud paariks, mujal maailmas on nad juba ammu lahku kolinud.“[12] Arhailine ja lähedane suhe loodusega on omistatud meile ja meiesarnastele rahvastele, kelle hulka kuuluvad eri variatsioonides skandinaavlased ja soomlased, venelased ja kanadalased.[13] Ühesõnaga, head suhted loodusega on ka looduslikult determineeritud – eelduseks on asumine parasvöötme metsade alal.

Mõnel korral mainitakse veel indiaanlasi, kuid teistest põlisrahvastest, kelle hulgas leiaks küllap siiani rohkem või vähem looduse (ehkki mitte tingimata metsa) rüpes elavaid hõime, juttu ei tehta. Mikita kuvand eestlaste harmoonilisest suhtest loodusega on äraspidisel moel tugevalt europotsentristlik, kuna selle valideerib kujutelm ülimoderniseerunud, võõrandunud Euroopast. „Keegi ei kujuta Euroopas ette perekonda, kus isa võtaks pärast tööd jalgratta ja läheks kalale, sellal kui ema korjab rabas marju, vanaema varub ravimtaimi ning lapsed siirduvad isekeskis lähedalasuvasse metsajärve suplema. Niisugusest maailmast on ammu saanud muinasjutt.“[14]

Looduse rakendamine rahvusliku identiteedi teenistusse evib muidugi pikka ja kahtlemata rahvusülest ajalugu, levides laialt 19. ja 20. sajandi rahvusluses. Erandiks ei olnud ka eesti rahvuslased, kelle suhet loodusega vormis pealegi koloniaalne kontekst. Ühelt poolt rõhutasid nad iidset sidet loodusega, õigustamaks eestlaste eelisõigust siinsele maale. Teiselt poolt võeti eeskuju saksa ja vene kultuuris 19. sajandil levinud metsakultusest. Nagu palju eesti rahvusluse ja ajaloomälu võtmeelemente, on ka metsade väärtustamine sündinud ilmselt saksa ja vene vastasmõjus. Muuseas omandas mets suure sümboolse tähtsuse ka paljude teiste Ida-Euroopa rahvuste jaoks, kes elasid samuti saksa ja slaavi kultuuriruumide vastasmõju väljas.[15] 1930. aastate käsitlusi eestlaste metsa- ja loodusekultusest võib samuti seostada sarnaste ideede levikuga mujal Euroopas, seda näiteks (Mikita ühe olulise eeskuju) Oskar Looritsa puhul.[16] Ka nõukogudeaegses looduskaitseliikumises põimusid erinevad mõjud. 1966. aastal rajatud Eesti Looduskaitse Selts evis paljude jaoks rahvuslikku tähendust. Teiselt poolt mõjutasid seda ka nõukogude võimalused ja narratiivid, mida seltsi rajaja Jaan Eilart oskuslikult kasutas.[17]

Eilarti-aegse looduskaitse kõige iseloomulikum pärand, milleks oli looduse ja kultuurilooliste maastike kaitsmise tihe seostamine, väljendub tugevalt ka Mikita raamatutes. Ehkki nendes mainitakse sageli põlisloodust,[18] ei asu tekstide emotsionaalne kese mitte ürglaanes ega hiiemetsas,[19] vaid taluõue serval asuvas metsatukas. Seda kuulutab juba „Lingvistilise metsa“ sissejuhatus: „Selles raamatus on mõtteid võsast, tühermaast, umbrohust, jõgedest, mädaneva jalaga piimapukkidest.“[20] Võsa aga ei jää mitte ainult võsaks, vaid saab sümboliks looduse, kultuuri ja keele tihedale põimitusele. Selle mõtteskeemi järgi ei lähe rahva metsikuse mõõtmisel arvesse mitte metsa ürgsus ega rohkus, vaid inimeste kujuteldav suhe loodusega. „Meist enam on metsa nii Soomes, Rootsis kui ka Sloveenias. Ebatavaliseks teeb olukorra esmalt ikka metsa lähedus inimesele.“[21] Lisaks haakub see lähenemine ka Mikita jaoks keskse perifeeria-ideega, mis tugineb Juri Lotmani kuulsale väitele, et uuenduslikud ideed sünnivad rajamaadel, kus kohtuvad erinevad kultuurimõjud.[22] Mikita tõlgenduses on Eesti just taolise piiriala hiilgavaks näiteks. Talu ja metsa vahelist võsa võiks selles mõtteraamis nimetada omamoodi perifeeriaks kuubiks – perifeeria perifeeriaks, kus kohtuvad mitte ainult erinevate kultuuride, vaid ka looduse ja kultuuri mõjud.

Ehkki seeläbi on hägustunud looduse ja kultuuri piirid ning rõhutatakse inimese ja looduse vastastikust seotust, annab Mikita metsale enesele agentsust ehk teovõimet üllatavaltki vähe. Tema jaoks on mets teadvuse kiirendi, perifeerse teadvuse ja maagilise mõtlemise reservuaar, ugriliku jõu talletaja jne. Seeläbi on mets ennekõike koht inimese jaoks – mõtlemise paik, mis annab vaimule vägevust juurde, võimaldab „kogeda „midagi muud““ jne.[23] „Niisiis tuleks Eesti metsad puhastada mõtlejaile.“[24] Mets ise vastu ei räägi ega mõtle. Nagu ei kõnelda tema raamatutes kuigi palju ka metsast enesest, selle taimedest ja loomadest – või hooldamise ja kaitsmise vajadusest.

Kolhoosiaeg kui mälupaik

Ehkki Mikita on saanud tuntuks paljuski just metsa eestkõnelejana, on vanad talumajad tema raamatutes vähemalt sama kesksel kohal kui mets. „Olla eestlane – see tähendab väikest majakest metsa või mere ääres, mille taustal askeldab mullaste sõrmedega tilluke õnnelik inimene.“[25] Ülistus suvemajale kipub mitmel puhul metsale mõeldud kiidusõnu isegi ületama. „Minu meelest on ka eestlaste maakodud omamoodi maagilise teadvuse reservuaarid. … Meie suvekodunduse kummaline traditsioon on peaaegu ainus, mis seob meid nabanööri pidi millegi suurema külge, mis annab elule sügavama mõtte.“[26]

Mõistagi ei peeta enam silmas põllumajanduslikku tootmist harrastavat talu. Suhestumises talukultuuri hääbumisega avaldub eredalt ka üks raamatu ehedalt ajastuomaseid tahke. „On täiesti võimalik, et nüüd, kui paari tuhande aasta pikkune talupojakultuur on lõplikult hääbunud, pöördub inimene tagasi veelgi vanema kihistuse juurde, otsides midagi kivi- ja pronksiaja hämarusest. …  Nüüd, kus talupoeg meis on surnud, pühitseme endas korilase sündi.“[27] Niisugune küti ja korilase idealiseerimine näikse praegu terves kliimakriisi aegses maailmas vastu kajavat, olles kandev idee ka ühes viimaste aegade kõige edukamas ajaloo-alases bestselleris, Yuval Noah Harari teoses „Sapiens: Inimkonna lühiajalugu“ (2011, eesti k-s 2016). Harari mõttearendustega vägagi sarnaselt tõdeb Mikita: „Ilmselt jäi küttide-korilaste ajastusse midagi, milleni tsivilisatsioon ei ole hiljem enam kunagi küündinud. Esiteks oli see viimane jätkusuutlik ühiskond inimkonna ajaloos.“[28]

Idee, et metsas elamine õilistab, on levinud paljudes kultuurides ja aegadel – enamasti aga idealiseeritakse põlisrahvaid, erakuid või näiteks oma rahva muistset minevikku (need mõttemallid kajavad vastu ka Kiviräha ussisõnade-romaanis). Mikita järgi ei ole vaimseks avardumiseks siiski vaja metsa kolida, vaid piisab mõne vana talumaja kohaldamisest suvemajaks. Selles avaldub raamatutele väga iseloomulik tahk: need pakuvad välja sõbralikke ja mitte liiga keerulisi lahendusi, mis on kättesaadavad küll mitte päris igaühele, kuid keskklassi kuuluvale eestimaalasele hea tahtmise korral kindlasti.

Samuti tunduvad tema teostes figureerivad maamajapidamised olevat mitte mingid iidsed, suvitajale üle jõu käivad rehetared, vaid pigem uuemad, nõukogude ajal uuenduskuure läbinud elamud. Valitsevast ajalootõlgendusest eristudes väärtustabki Mikita just nõukogudeaegset maakultuuri, ehkki sageli on kolhoosiaega peetud külade hävitajaks. Mikita seevastu peab selleks uut Eesti Vabariiki – esindades nii maaelanikkonna seas levinud, kuid peavoolus kõrvale tõrjutud arvamust. „Kuigi vana eesti talupojakultuur hakkas juba ärkamisajal kiiresti hääbuma, püsis see mingis ebaharilikus võtmes kuni 20. sajandi lõpuni. Alles Eesti Vabariik murdis lõplikult eesti talupojakultuuri selgroo.“[29] Siiski ei kujuta Mikita pilt nõukogudeaegsest ja -järgsest külast ei korterelamuid ega majandushooneid, vaid ikka ainult väikeseid ja vanu talumajapidamisi – mida suvitajad ja rahvusromantikud on eelistanud juba 19. ja 20. sajandi vahetusest saadik. Selles suvitaja helges vaates maaelule ei valitse mitte ainult alatine suvi, vaid siin ei ole ka kohta majandite lagunemise tulemusel tekkinud sotsiaalsetele probleemidele.[30]

Mikita nostalgilises pilguheidus hilisele nõukogude ajale võiks isegi näha omamoodi paralleelteksti Jaak Kilmi ja Kiur Aarma filmidele ja lavastusele. Nii võib tekkida kiusatus lugeda tema tekste kui omamoodi „Disko ja tuumasõja“ jätkuosasid, mille tegevus toimub linna asemel maal (ja kus ka tuumasõjast tehakse mitmel korral juttu).[31] Samuti torkab Mikita raamatutes silma asjade olulisus – veel üks päevakajaline nähtus, millele on tähelepanu pööratud nii seoses nõukogude nostalgia kui ka teadusi vallanud nn materiaalse pöördega.[32] Mikita täiendab seda mummulistest topsidest, Vigridest jmt koosnevat sümbolite varamut eripäraselt maakeskkonda kuuluvate objektidega nagu näiteks piimapukk. Autor on lähenenud asjale süsteemselt ja teostest leiab mitmeid peamiselt nõukogudeaegsesse argikultuuri kuuluvate nähtuste loetelusid.[33] Peatükk „Asjad, mis ei tule kunagi tagasi“ kuulutab ühtlasi, et „kogu see eesti kultuuri mikrokeskkond on juba kauge minevik. Meie majad, aiad ja maastikud kaotavad üha oma loomulikkust, need sarnastuvad märkamatult üle kogu Euroopa“.[34] Seega saab nõukogude aeg positiivse hinnangu ka materiaalse kultuuri vallas. „Hoopis kehvasti on aga lood ainelise kultuuriga. Siin me oleme kõige rohkem käest andnud. … praegusel Eestil või Eesti ajal puudub oma pale – näib, et isegi nõukaajal oli see tegelikult olemas.“[35] Sarnase revisjoni võttis hiljuti ette ka Kiviräha lasteraamat „Oskar ja asjad“ (2015), milles algklassipoisist peategelane saadetakse maale ja täidab oma päevi võlutelefoni abil vanaema asjadega rääkides. Selleski võib näha reaktsiooni kultuurimurrangule ning teatud ainelise keskkonna järkjärgulisele kadumisele ja musealiseerumisele.

Võõrast, omast ja autentsest

Looduse kõrval on Mikita teostes niisiis olulisel kohal kultuur – mis on jaotatud omaks ja (üha ohtlikumaks) võõraks. Võime meid võõra kultuurimõju vastu kaitsta omistab ta metsale. „Mets on puhverdanud kõiki kultuurimuutusi. … Mets on päästnud meid nii vallutusretkede, taudide kui ka kogu maa kristianiseerimise eest.“[36] Kaitsest üksi näib isegi väheks jäävat. „Õ-tähest ja rehavarrest tuleks ehitada väikesed märgikahurid ja paigutada need kartulikoobastest tehtud laskepesadesse Kaleva ürgmandri servadel. Kõikide teadvusega olendite üldmobilisatsioon on juba välja kuulutatud.“[37]

Selle militaarse sõnavara taga heiastub hirm suure maailmakultuuri pealetungi ees. Ühelt poolt on seda kirjeldatud Euroopa kultuurina – väited nagu „Euroopa keskosa on aga juba vaimne kõrb“ meenutavad muidugi ka erinevate poliitiliste liikumiste Euroopa-vastasust.[38] Teisalt peetakse silmas üleilmset massikultuuri, mille hävitava toime juurde pöördutakse raamatutes üha uuesti ja uuesti tagasi. „Globaliseerumise ja „maailmakultuuri“ tulemuseks on omamoodi semiootilised tapatalgud, mida pannakse toime kõigil pisikestel inimteadvuse saartel, mis veel kusagil olemas on. Need on suunatud kõigi vastu, kes veel julgevad mõelda ja kogeda teistmoodi. Maa pealt on kadumas pisikesed ja õrnad märgisüsteemid, meie isiklik teadvus.“[39] Lahendust näeb Mikita ergastavas perifeerias, mida ei ole võimalik „täielikult kultuuristada“ – ja mille kultiveerimine on tema kirjutiste üheks peamiseks missiooniks.[40]

Lääne-Euroopa jõulise kultuurimõju ja globaalse massikultuuri tajumine negatiivsena sarnastab Mikita ideed 1970. ja 1980. aastatel aset leidnud rahvakultuuri ja identiteedi uuendamise lainega. Toona asuti Lennart Meri, Veljo Tormise, Kaljo Põllu jt mõjul otsima eesti kultuuri juuri soome-ugri pärandist.[41] Ka neid kannustas tagant soov puhastada eesti rahvakultuur liiga euroopa- ehk saksapärastest kihistustest ja soov võidelda massikultuuri pealetungiga. Autentsuse küsimus on eesti kultuuris olnud varemgi valupunktiks ja seda eriti murranguaegadel. Ärkamisajal ja 20. sajandi alguses sai eesti rahvuslaste jaoks esmatähtsaks saksa kultuurimõjudest vabanemine ja oma eesti kultuuri loomine – eesmärk, mis oli sellesama tugeva saksa mõju ja „enesekoloniseerimise“ tõttu muidugi saavutamatu. Ka Kiviräha romaani „Mees, kes teadis ussisõnu“ võib lugeda just autentsuse kriisi võtmes. Teose võtmemotiivi, saksa ristisõdijate-kolonisaatorite saabumise mõjul hääbuvat ussikeelt võib näha metafoorina omakultuuri ja keele kadumisele. Võõraste kommete järeleahvimine toob teoses kaasa mitte ainult kultuurilise, vaid ka füüsilise allakäigu.[42] Kuid katsed autentsust säilitada viivad samuti mõttetu vägivallani, millesse suubuvad näiteks hiietarga püüdlused. Ja tagatipuks õõnestavad igasuguseid autentsuse ülesehitamise katseid metsas elavad inimahvid, kelle sõnutsi „ei alanud meie rahva allakäik mitte külasse kolimise ja leiva söömisega, vaid sellega, et aeti selga võõraste loomade nahad ja võeti kasutusele laevadelt röövitud rauast riistad“.[43] See seob romaani tihedalt eesti kultuurimälu suurte painetega – ihalusega autentse omakultuuri järele, eelaimusega selle kättesaamatusest ning hirmuga koloniseerivasse kultuuri sulandumise ees.

Eeltooduga võrreldes on Mikita lähenemisviis autentsusele märksa mängulisem ja lohutavam. Tema nägemuses ei ole autentsuse saavutamine võimalik, kuid see ei kujuta endast ka suuremat probleemi. Nii möönab ta rahumeeli, et eesti rahvusele panid 19. sajandil aluse baltisakslased. „Ükskõik kuidas me oma ajalugu ka ei vaeks, jõuame ikka tõdemusele, et eesti rahvas on suuresti saksa parunite väljamõeldis.“[44] Ta väärtustab eesti „multiidentiteeti“ ja kultuurile omaseid laene, põiminguid jne.[45] Mikitale omaselt sünnib siitki kohe üks rahvuslik edulugu, kuna selgub, et kõigi rahvaste seas on just eestlased erakordselt edukad kohandujad. „Üks eesti kultuuri iseloomulikke jooni on igipõline asumine tõlkepiiril. Eesti kultuur on kuidagiviisi suutnud ära lahendada ühe arengu peamise paradoksi – võime lakkamatult muutuda, jäädes siiski iseendaks. Läänemeresoome tuum … on põkkunud muinasgermaani, ürgbalti ja vanavene hingusega. … erinevus rikastab, mitte ei hävita.“[46] Nii nagu ta hindab pigem külaserva jäävat võsastunud heinamaad kui ürgloodust, nii väärtustab ta ka piiripealset, eri laene kombineerivat kultuuri. Selle tagant paistab taaskord Juri Lotmani perifeeria-ideaali mõju, aga ka hoopis postmodernsem nägemus rahvusest ja rahvuskultuurist.

Varasemast oluliselt pingevabam on ka Mikita arusaam sellest, mida tuleks identiteeti loova pärandina väärtustada. Sarnaselt 1970. ja 1980. aastate põlvkonnaga hindab ta ärkamisajal loodud rahvakultuuri võõramõjuliseks. „Ma arvan, et verivorst on üks ilmekamaid näiteid, kuidas inimest on võimalik sõna „rahvuslik“ abil vaimselt destabiliseerida. … Verivorst ja laulupidu on mõlemad ärkamisaja lapsed ja pärinevad germaani kultuuriareaalist.“[47] Küll aga ei peaks seda tema arvates asendama soome-ugri rahvakultuuriga. „Me katsume meeleheitlikult vana eesti talupojakultuuri, mida keegi enam ei mäleta, asendada soome-ugriga, millest keegi aru ei saa. Selle ponnistuse tulemus ei ole aga teps mitte rahuldav, nagu meie pingutus võiks eeldada, vaid täiesti talumatu.“[48] Üleskutse tegeleda selle asemel hilisnõukogudeaegse maakeskkonna pärandiga on kahtlemata palju kergemini teostatav – ja seda nii vaimses kui materiaalses plaanis.

Ökokatastroofi veerelt

Mikita muidu helgeid ja humoorikaid raamatuid raamistavad meeldetuletused lähitulevikus saabuvast ja juba kohalolevast ökoloogilisest kriisist: „suur osa maailma loodusest vaagub hinge või ongi juba surnud“; „Stephen Hawking hoiatab, et oleme astunud kõige ohtlikumasse sajandisse inimkonna ajaloos“; „meie lapsed elavad tõenäoliselt märksa süngemas maailmas. Seetõttu oleks inimesel võib-olla kõige targem hakata vähehaaval valmistuma katastroofiks.“[49] Sarnaselt 70–80ndate autoritega seostab ta omavahel eluslooduse ja kultuuride väljasuremise: „Me ületame praegu piirjoont, kus eluslooduse kadu ja kultuurikadu pole iial varem olnud nii suur kui praegu. Kaovad liigid, kooslused, maastikud, kaovad mõtteviisid, keeled ja kultuurid.“[50] Üsna sarnaseid ideid väljendas omal ajal näiteks Veljo Tormis, muuhulgas oma koorilaulude sarjaga „Unustatud rahvad“ (1970–1989).

Sünge konteksti taustal sisaldavad Mikita raamatud lubadust paremast tulevikust – ja see lisab neile ilmselgelt atraktiivsust. Autor lubab turgutada eestlaste vähest enesekindlust ja markeerib väljarännuga seotud sotsiaalseid probleeme: „kui käesolev raamat toob kunagi aastate pärast koju tagasi kas või ühegi eestlase, on see mõttejärg oma ülesande täitnud.“[51] Aga ta pakub välja ka suurejoonelise visiooni Eesti-sarnaste perifeeriate võimele maailma päästa. „Kaleva missiooniks on tulevik maa peale tagasi meelitada. … Üksnes perifeeria, mõni nõiduslik maagilise mõtlemise süsteem võiks veel inimese ajalõksust päästa.“[52]

Selle suurejoonelise missiooni lahendus peitub – ilmselt arvasite ära – maamajapidamises ja koriluse harrastamises. „Praeguste teadmiste valguses ei tuleks keskenduda mitte katastroofi vältimisele, vaid juba katastroofijärgsele maailmale. … võib oletada, et mingi hulk korilasi ka elab selle üle. Seetõttu ei tohiks inimene oma korilasmälu unustada ning marjulisi, seenelisi ja õngemehi tuleks käsitleda inimkonna peamise strateegilise ressursina.“[53] Ei saa salata, et sellised lubadused evivad oma kummalist võlu: nagu piisaks ökokatastroofiga toimetulemiseks elustiilis suuremaid muutusi mitte nõudvatest ja mõnusatest tegevustest, nagu suvemaja pidamisest, seenelkäimisest jne. Samas võib nendes vahest ka näha teatud peegeldust Eesti praegusaja keskkonnadebattidest, kus räägitaksegi suhteliselt vähem globaalses plaanis olulistest arengutest – näiteks põlevkivi-energeetikast.

Kõnelevad fossiilid

Põlevkiviga seostub ka näide Mikita vahest kõige leidlikumast viisist kasutada loodust uute identiteedinarratiivide loomiseks. Et müüt peab mõtlema suurelt, seda tõdeb ta korduvalt, kritiseerides neid, kes usuvad „ikka veel, et meie suurimad leiutised on verivorst, murumüts ja kama“.[54] Eesti kultuurimälu on traditsiooniliselt ammutanud ajalist ja ruumilist avarust soomeugrilaste maailmast, mis võimaldab opereerida tuhandete aastate ja kilomeetrite skaalal. Mikita mõtleb miljonites, pöörates pilgu evolutsioonile, geoloogilistele kihistustele ja fossiilidele. See viib ka autentsuse ja autohtoonsuse küsimuse täiesti uuele tasemele. Kõigist looduslikest subjektidest on fossiilidele tema teostes omistatud kõige enam agentsust – ehkki nende näol on tegemist juba miljoneid aastaid surnud ja kivistunud tõeliste salaagentidega. Just nende kaudu „kõneleb“ loodus Mikita raamatutes kõige enam, kuna siin osutatakse nende rollile Nõukogude tuumaprogrammis, fosforiidisõjas ja laulvas revolutsioonis. Viidates, et Eesti diktüoneema kiltkivist ammutati Nõukogude Liidu tuumaprogrammi algusaegadel uraanimaaki (mille mõjul sai Sillamäest aastakümneteks uraanimaagi töötlemise keskus) ja et diktüoneemakilda ümber vallandunud vaidlused olid ka fosforiidisõja keskpunktis (kuna fosforiidini jõudmiseks oleks tulnud see ohtlik kiht eemaldada), väidab Mikita, et see peidab endas lausa saagaliku jõuga lugu.[55] Tänu diktüoneemakildas sisalduvale ürgloomale graptoliidile lisanduvad jutustusse fossiilid: „Kuid see ei ole sugugi müüdi lõpp, vaid alles algus. … Just graptoliidid filtreerisid ürgookeanist enda kehasse mitmesuguseid raskemetalle, kaasa arvatud uraani. … Fosforiidisõja ajal ärkas see müütiline taruorganism … meie maapõues üles ja lämmatas maailma ühe võimsaima impeeriumi“; „Eesti Vabariik sündis otse vanaaegkonnast, kambriumi ja ordoviitsiumi imeväärsetest taruorganismidest. … Kui graptoliidid välja surid, sulgesid nad umbes 500 miljoniks aastaks oma suu, ent 1986. aastal otsustasid nad siiski kõnelema hakata. Fosforiidisõda tuleb mõista just nii: maa hakkas rääkima.“[56]

Uljalt fabuleerides sünnib kaasaegne ökokriitiline müüt, mis näitab nii looduse kui ka sügava evolutsiooniloo mõju tänapäeva sündmustele. „Diktüoneema kiltkivi on ilmselt eesti rahva saatust kõige enam mõjutanud maavara.“[57] Siiski on raske mitte märgata, et nii suur teovõime omistatakse iidsetele kivististele – ja mitte elavale looduskeskkonnale. Mida pikemaid ajalisi telgi tõmmata, seda vabamalt saab fabuleerida: „kui me sukeldume veelgi kaugemale minevikku, siis muutub kana ka dinosauruseks“.[58] See aga näikse soodustavat praegusaegsete probleemide ignoreerimist. Nii piirduvad ka põlevkiviga seotud probleemid nõukogude ajaga (mis võimaldab muidugi kujutada reostamist mitte meie, vaid teiste süüna), kuna Eesti kaasaegset elektritootmist on mütologiseeritud soojalt ja südamlikult. „Meie elamist valgustavad ja soojendavad ürgolendid. Põlevkivi pärineb ürgvetikatest ja muistsest mereplanktonist. Nii me elame jätkuvalt vanaaegkonnas, elu Eestis on salapärane paleosoikumi vari.“[59]

Kokkuvõtteks: teaduse ja kunsti rajamaad

Kokkuvõttes kinnitavad Mikita teosed veel kord, et kultuurimälu ja identiteedi kujundamisele avaldavad sageli erakordset mõju just teaduse ja kunstide piiridel opereerivad teosed. Ka 1970. ja 1980. aastate eesti kultuuri iseloomustas eri valdkondade vahel tegutsevate autorite suur hulk – lisaks eelviidatud soome-ugri pärandi populariseerijatele võib nende hulka arvata näiteks ka Jaan Krossi. Nende loodud kultuuritekstid aitasid rahvuslikku identiteeti ja kultuurimälu olulisel määral kaasajastada ning võimaldasid sel lõppkokkuvõttes edasi kesta. Mängulisemas võtmes saab selle traditsiooni alguse viia tagasi eesti rahvusluse tekkeaegadesse, mida võib ju ka kirjeldada kui ühte suurt diletantide avangardi. Eesti ajaloole ja identiteedile aluse pannud Jakob Hurda, Carl Robert Jakobsoni jt võtmelised tekstid ei pärinenud ju sugugi mitte professionaalide sulest, vaid asjaarmastajatelt. Selle traditsiooni murdsid alles 1920. ja 1930. aastatel viljeletud rahvusteadused, kuid ka siis julgustati teadlasi koostööle kirjanike ja kunstnikega. Teadusvaldkondade lõimimise, aga ka loomeuurimusega katsetatakse taas kord ka tänapäeval. Hästi kirjeldas selle vajalikkust hiljuti Kadri Tüür: „Loodus on olemuselt interdistsiplinaarset lähenemist nõudev nähtus. … Keskkonnaprobleemid on olemuselt komplekssed ning nende põhjused ei peitu ainuüksi looduse toimimise üldistes seaduspärades, vaid tihti ka inimkäitumises“.[60]

Tabades ajastu vaimu, positsioneerib Mikita end teadlikult kirjanduse ja teaduse, aga ka kultuuri- ja loodusteaduste vahele.[61] Eesmärgiks on ta aga võtnud teadliku müüdiloome. „Nõnda vajaks Eesti lihtsalt veidi rohkem mütoloogilist ajalugu. Ebalus Lennart Meri „Hõbevalge“ suhtes pole ikka veel lahtunud. Ilukirjanduse ja pärisajaloo vahel laiub eikellegimaa, mille tähendust mõistis Kreutzwald suurepäraselt juba 150 aastat tagasi. Eesti vaimuinimesed peaksid julgemalt tegema „Kaalit“ ja „Kalevipoega“, see tirib pinnale põnevaid mälukihte, mis jääksid muidu kättesaamatuks nii ajaloo kui ka romaani jaoks. Müüdi olemus seisneb selles, et see kleebib enda külge väga erinevaid tähendusi, küsimata, kust need pärit on. Müüdi oluline tunnus on see, et ta hämmastab ja mõjub inimesele. Üksnes müüt suudab lõhkuda piire kirjanduse ja ajaloo, kultuuri ja paleontoloogia, poeesia ja geograafia vahel.“[62]

Valdkonnapiiride lõhkumise kõrval eeldab see ka teadlikku fabuleerimist. „Lennart Meri „Hõbevalge“ viis küll kohati ilmselgelt valede järeldusteni, kuid näitas ometi kätte suuna, kuidas võiks kõnelda kultuuriloost. … Me kõik oleme omandanud kuskilt kahtlasevõitu mõtte, et tõde on tähtsam kui müüt. Kuid oma sisimas me teame üsna kindlalt, et müüt on palju tähtsam.“[63] Ent kui 80ndatel Eestis kirjanike ja teadlaste vahel lahvatanud tülidest midagi õppida, siis vahest seda, et eri valdkondade piirimail liikuvatest tekstidest ei saa eeldada sisemist koherentsust ning neid ei ole mõtet minna tões ja vaimus ümber lükkama. Nii ei tasu ka Mikita raamatu vigu parandama asuda, osutades ajaloolistele või loodusteaduslikele möödalaskmistele – või ka lihtsalt sellele, et suvekodusid leiab kogu maailmast ja ökokatastroofi need ilmselt ära hoida ei suuda. Taoliste müüdiliste lugude usutavus ei opereeri tõe ja vale skaalal, vaid pigem narratiivse legitimatsiooni tasandil.[64]

Küll aga tasuks jälgida looduskujutuse jätkuvat sidumist oma ja võõra kategooriatega. Ilukirjandusliku ja teadusliku kirjutuse autoriteedi kombineerimine lisab sellistele tekstidele lugeja silmis veelgi veenvust, mis võib laieneda ka ambivalentsetele märkustele islami pealetungi või aafriklaste IQ kohta.[65] Tavapäraselt ollakse harjunud keskkonnaliikumisi seostama vasakpoolsete jõududega, kuid järjest enam kaasavad keskkonnateemasid oma programmidesse ka radikaalselt parempoolsed ja populistlikud parteid – rõhutades enamasti vajadust kaitsta „oma“ loodust igasuguse reostuse eest.[66] See esitab väljakutse ka ökokriitikale, mille raames on looduse ja kultuuri tihedat ühtepõimumist kujutavatele tekstidele omistatud enamasti positiivset ja progressiivset tähendust. Kui see aga kombineerub meie ja teiste loodussuhte eristamisega ning rahvuslusega, siis on taolisel kujutusviisil endal oht muutuda hegemooniliseks ja konservatiivseks, vaba metsikut mõtlemist pidurdavaks jõuks.

 

[1] J. I. Dawson, Eco-Nationalism: Anti-Nuclear Activism and National Identity in Russia, Lithuania, and Ukraine. Durham, 1996

[2] Sellele osutas 2017. aastal Kati Lindström, korraldades nende teemade lahkamiseks Euroopa keskkonnaajaloo konverentsil (ESEH) paneeli „Econationalisms and Their Fate after Self-determination: Politics, Roots, Transitions“.

[3] V. Mikita, Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Tallinn, 2013; V. Mikita, Lindvistika, ehk, metsa see lingvistika. Vara, 2015.

[4] A. Kivirähk, Mees, kes teadis ussisõnu. Tallinn, 2007, lk 5.

[5] Balti hinged. Kunst, legendid ja maastikud. (Les âmes baltes. Arts, légendes et paysages) (rež. Stéphane Ghez, 2017).

[6] P.-R. Larm, Kivirähk kui fenomen Prantsusmaal. Sirp, 05.06.2014; Mees, kes teadis ussisõnu. Valik retsensioone. Valinud ja tlk I. Koff. Sirp, 17.01.2014.

[7] C. Hasselblatt, Eesti esimene ökoromaan. Looming, 2007, nr 8, lk 1262–1267. Küll on hiljem Kiviräha ökokriitilist tõlgendust arendanud edasi Maris Sõrmus oma doktoritöös: M. Sõrmus, Nature and Culture in Contemporary British and Estonian Literature: A Material Ecocriticial Reading of Monique Roffey and Andrus Kivirähk. Tallinna Ülikool, 2016.

[8] Vt nt Vikerkaare evolutsiooni-teemalist erinumbrit (1999, nr 2/3).

[9] A. Viires, Puud ja inimesed, Tallinn, 1970. Viirese artiklid olid algselt ilmunud ajakirjas Eesti Loodus.

[10] Kõige sisukamalt võtab tema teoste sõnumi kokku: H. Krull, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. Vikerkaar, 2013, nr 10, lk 151–162.

[11] V. Mikita, Metsik lingvistika: sosinaid kartulikummardajate külast. Tallinn, 2008, lk 10.

[12] Sealsamas, lk 9.

[13] Sealsamas, lk 8, 31–32, 155.

[14] V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 87–88.

[15] S. Schama, Landscape and Memory. London, 1995.

[16] A. Selart, Germanofoobist ökoprohvetiks. Oskar Loorits ja rikutud eestlased. Vikerkaar, 2014, nr 7/8, lk 138–157.

[17] A. Tõnisson, T. Pae, Jaan Eilarti pärand. Rmt-s: J. Eilart, Õitse ja haljenda. Tartu, 2016, lk 503−509.

[18] Jättes küll lahtiseks küsimuse, kui palju on põlisloodust säilinud. Vt nt V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 11, 35, 185.

[19] Hiiemetsale on vastandatud kodumets nt: V. Mikita, Lindvistika, lk 154–156.

[20] V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 7.

[21] Sealsamas, lk 21, vrd ka lk 17, 155.

[22] Vrd H. Krull, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. Vt nt V. Mikita, Lindvistika, lk 43.

[23] V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 22.

[24] Sealsamas, lk 66.

[25] Sealsamas, lk 67, vrd lk 49.

[26] Sealsamas, lk 141–142. Vrd V. Mikita, Lindvistika, lk 10, 17, 195 jm.

[27] V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 47.

[28] Sealsamas, lk 149, lk 151.

[29] Sealsamas, lk 160, vrd lk 161–162.

[30]30 Mida kujutab ilmekalt Aet Annist: A. Annist, Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. renguantropoloogiline uurimus. Tallinn, 2011.

[31] Nt V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 81–87, 97.

[32] K. Jõesalu, R. Nugin, Asjad ja linnakeskkond nõukogudejärgses mälukultuuris. Vikerkaar, 2017, nr 1/2, lk 100−110.

[33] Nt V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 163–164, alaptk „Eesti märgivaramu“.

[34] Sealsamas, lk 188.

[35] Sealsamas, lk 166.

[36] Sealsamas, lk 10. Vrd V. Mikita, Lindvistika, lk 26.

[37] V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 196.

[38] Sealsamas, lk 155.

[39] Sealsamas, lk 39; sarnaseid ideid arendatakse ka lk 116, 140, 154, 208–209.

[40] Sealsamas, lk 8, vrd lk 141, 208 jm.

[41] L. Kaljundi, Eestlased kui soomeugrilased. Vikerkaar, 2018, nr 1/2.

[42] L. Kaljundi, Aga ükskord ei alga aega. Vikerkaar, 2007, nr 9, lk 121–129.

[43] A. Kivirähk, Mees kes teadis ussisõnu, lk 56.

[44] V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 176. Eesti rahvuse „germaani jumest“ tehakse juttu lk 171; ärkamisaega nimetatakse „massiivseks tõlketraumaks“ lk 177.

[45] Multiidentiteedi kohta vt sealsamas, lk 73, 76, vrd lk 177.

[46] Sealsamas, lk 9.

[47] Sealsamas, lk 174. Vrd V. Mikita, Lindvistika, lk 21.

[48] V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 172.

[49] Sealsamas, lk 89, 201 (hoiatus kordub lk 115–116), 152 (vrd lk 18–19) ja V. Mikita, Lindvistika, lk 20, 100.

[50] V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 115–116.

[51] Sealsamas, lk 76. Vrd V. Mikita, Lindvistika, lk 9, rahvuse positiivse enese- ja tulevikukuvandi olulisust rõhutatakse lk 229–231.

[52] V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 11–12, vrd lk 7–8.

[53] Sealsamas, lk 149, vrd lk 145–146.

[54] Sealsamas, lk 135.

[55] Sealsamas, lk 78–79.

[56] Sealsamas, lk 79, 80.

[57] Sealsamas, lk 108.

[58] Sealsamas, lk 102.

[59] Sealsamas, lk 108.

[60] K.Tüür, Keskkonnahumanitaaria: teispool kultuuri ja loodust. Vikerkaar, 2016, nr 6, lk 71.

[61] Nt V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 114; vrd V. Mikita, Lindvistika, lk 24.

[62] V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 98–99.

[63] Sealsamas, lk 100.

[64] Vrd H. Krull, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku.

[65] V. Mikita, Lindvistika, lk 217–218; immigrantide kohta vt ka lk 113.

[66] Saksa äärmusparempoolsete parteide näitel on juba varem sellele osutatud: J. Olsen, Nature and Nationalism: Right-wing Ecology and the Politics of Identity in Contemporary Germany. Basingstoke, 1999.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon