Kümme aastat pärast krahhi

JOHN LANCHESTER

Mõned krediidikriisiaegsed pessimistlikumad kommentaatorid, mina kaasa arvatud, ütlesid, et kollapsi järelmõjud jäävad meie majanduslikus ja poliitilises elus domineerima vähemalt kümneks aastaks. Mida ma ei oodanud – ja mida minu teada ei oodanud keegi –, oli see, et kümme aastat möödub nii ruttu. 2008. aasta algul oli Gordon Brown veel Ühendkuningriigi peaminister, George W. Bush oli Ühendriikide president, ainult poliitikaspetsid olid midagi kuulnud ühest noorest senaatorist Illinois’ osariigist, Nicolas Sarkozy oli Prantsusmaa president, Hu Jintao Hiina Kommunistliku Partei peasekretär, Ken Livingstone Londoni linnapea, MySpace oli suurim sotsiaalvõrgustik ja UK keskpanga intressimäär oli 5,5%.

Mõnikord on väidetud, et Leicester City meeskonna šansse jõuda jalgpalli kõrgliigasse hinnati kihlvedude ajaloos kõige enam mööda: üks 5000 vastu. Võrdluseks olgu öeldud, et Loch Nessi koletise avastamise šansse hinnatakse kummaliselt kõrgeks: üks 500 vastu (üks 5000 vastu pakub William Hilli kihlveokontor šansiks, et Barack Obama hakkab mängima Inglise kriketivõistkonnas. Ma ei soovitaks selle vastu kihla vedada.) Ometigi vahekord 1: 5000 kahvatuks pakkumise kõrval, mille võinuks 2008. aastal tuua ennustus tulevikumaailmast, kus Donald Trump on president, Theresa May peaminister, Suurbritannia on hääletanud Euroopa Liidust lahkumise poolt ja Jeremy Corbynist on saanud Tööpartei juht – mis paljude Tööpartei poliitika lähivaatlejate silmis on tegelikult veel kõige ebatõenäolisem sündmus selles loendis. Väidan, et kõiki neid nähtusi seletavaks ühisteguriks on krediidikriis ja eriti sellele järgnenud suur majanduslangus.

Võib-olla oleks kõige õigem alustada küsimusest, mis juhtus. Vastamine nõuab teataval määral kujutlustööd, sest kuigi kümne aasta tagune aeg näib veel nii lähedal, on mõned maailma tajumise alusparameetrid nihkunud. 2008. aasta vaimumaastiku tähtsaim komponent oli eliitide seas laialt levinud tunne, et asjad kulgevad kenasti. Mitte küll igaühe jaoks igal pool, aga kogusummas: üha rohkematel inimestel läheb pigem paremini kui halvemini. Nii rikas kui ka vaene maailm olid mõõdetavalt, statistiliselt minemas rikkamaks. Enamik elukvaliteedi näitajatest, millest võib-olla kõige tähtsam on pikaealisus, oli paranemas. Elasime läbi Suure Mõõdukuse ajajärku, milles poliitikakujundajad olid viimaks avastanud viisi, kuidas kasvatada majandust tempos, mis ei viiks ülekuumenemisele ega tooks seetõttu kaasa mullide paisumise ja lõhkemise tsükleid, mis olid olnud kapitalismi määratlevaks tunnuseks tööstusrevolutsioonist alates. Kriitikud olid ammu väitnud, et kapitalismil on kaasasündinud tendents niisuguste tsüklite poole – see oli Marxi kriitika keskne aspekt –, kuid poliitikakujundajad väitsid nüüd, et on selle probleemi lahendanud. Gordon Browni sõnul: „Me paneme paika uue majandusraamistuse, et tagada pikaajaline majandusstabiilsus ja teha lõpp hukatuslikele paisumise ja lõhkemise tsüklitele.“ Ta ütles seda 1997. aastal, kui Tööpartei esmakordselt valitsusse sai, ja kordas seda ka oma viimases eelarvekõnes rahandusministrina kümme aastat hiljem: „Me ei pöördu enam kunagi tagasi endiste paisumis- ja lõhkemistsüklite juurde.“

Ma ei tsiteeri seda Gordon Browni kallal norimiseks, vaid seepärast, et selline vaateviis oli Lääne poliitikakujundajate seas väga laialt levinud. Intellektuaalne raamistus, mis tekitas säärase ülemäärase eneseusu, tulenes makroökonoomika suundumustest. Makroökonomistid arvasid, et teavad kõike – või kui ka mitte kõike, siis vähemalt kõige tähtsamat. Ameerika Majandusteaduse Assotsiatsiooni presidendikõnes 2003. aastal ütles Nobeli preemia laureaat ja üks maailma prominentsemaid makroökonomiste Robert Lucas otsesõnu: „Makroökonoomika sündis 1940. aastatel omaette alana osalt intellektuaalse vastusena suurele surutisele. Makroökonoomika tähistas tollal teadmiste ja ekspertiisi kogumit, millest loodeti, et see hoiab ära säärase majanduskatastroofi kordumise. Minu tees käesolevas loengus väidab, et makroökonoomika sellises algses tähenduses on olnud õnnestumine: selle keskne probleem – surutise ärahoidmine – on igas praktilises suhtes lahendatud ja on olnud tegelikult lahendatud juba aastakümneid.“

Lahendatud. Juba aastakümneid. Selline oli too ülemäärase intellektuaalse eneseusu kliima, milles kriis alguse sai. On öeldud, et neli kõige kulukamat sõna maailmas on „Seekord on asi teisiti“ – me võime nüüd ajaloo õppetunde ja isegi tervet mõistust ignoreerida, sest meil on uus paradigma, uus komplekt tööriistu ja tehnikaid, uus suur mõõdukus. Aga üks asju, mis majanduslikult headel aegadel juhtub – üks väga selge ajaloo õppetund, mida korduvalt ignoreeritakse –, on see, et raha läheb liiga odavaks. Süsteemi siseneb liiga palju krediiti ja liiga suur hulk raha hakkab otsima investeerimisvõimalusi. Moodsas maailmas on selline raha läinud kuumemaks – kiiremini liikuvaks ja globaalsemaks – kui kunagi varem. Veel kümmekond aastat tagasi investeeriti suur osa sellest rahast ühte uude seksikasse võimalusse, nutikasse finantsinstrumenti, mis lubas maagiliselt suure tootlusega, kuid täiesti riskivabu investeeringuid riskantsete kinnisvaralaenude kogumitesse. Korrapäratu krediiditaustaga vaestele, kellel varem polnud omandit olnud, anti kalleid hüpoteeklaene, et nad saaksid endale esimese kodu osta, ja need laenud seoti siis kokku väärtpaberiteks, mida müüdi innukatele investoritele üle terve maailma koos garantiiga, et leidlikud finantsinsenerid on sooritanud kõrge tootluse ja täieliku ohutuse võlutriki. Investeerimise kontekstis kõlab see nagu väide, et on leiutatud antigravitatsiooni seade või igiliikur, sest investeerimise raudreegli järgi on riskide ja tulude vahel korrelatsioon. Ainus viis rohkem teenida on rohkem riskida. Aga „seekord oli asi teisiti“.

Võla ja krediidiga on nii, et enamik aega ei kujuta need konventsionaalse majandusmõtlemise jaoks endast probleemi. Iga kreedit on deebet, iga deebet on kreedit, varad vastavad alati kohustustele ja süsteemi kogubilanss on alati nullis. Seega pole tegelikult vahet, kui suured need numbrid on, kui palju on süsteemis krediiti või võlga, netobilanss on ikka sama. Aga selle tunnetamine on umbes nagu ronida mööda pikka-pikka redelit üles, teades, et allavaatamine ei ole hea mõte. Kuid varem või hiljem sa heidad paratamatult pilgu alla ja saad aru, kui kaitsetu sa oled, ning hakkad ennast teistmoodi tundma. Nii juhtus ka krediidikriisi eelõhtul: inimesed hakkasid ühtäkki küsima, kas need varad, need hüpoteekide kogumid (mida selleks ajaks oli edasi müüdud üle terve finantssüsteemi nii, et kellelgi polnud enam selgust, kellele need tegelikult kuuluvad, nagu paki edasisokutamise mängu toksilises versioonis, kus keegi ei tea, kelle käes on pakk ja mida see sisaldab) on ikka väärt seda, mida nad väideti olevat. Nad lihtsalt märkasid, kui kõrgele nad on redelil roninud. Niisiis hakkasid nad alla ronima. Nad hakkasid krediiti tagasi võtma. Seepeale leidis aset esimene pangajooks Ühendkuningriigis pärast 19. sajandit – Northern Rocki kollaps 2007. aasta septembris ja panga natsionaliseerimine. Northern Rocki ärimudel oli ebatavaline selle poolest, et pank laenas oma operatiivseteks vajadusteks raha lühiajalistelt finantsturgudelt, selle asemel et tugineda klientide deposiitidele. Kui krediit muutus raskemini kättesaadavaks, polnud seda allikat enam võtta. Ja ühtäkki polnud enam ka Northern Rocki.

See oli esimene sümptom globaalsest kriisist, mis jõudis järgmisele tasandile Bear Stearnsi väga sarnase kollapsiga 2008. aasta märtsis ning millele järgnes globaalse finantssüsteemi päriselt kuristiku ääreni viinud krahh – Lehman Brothersi kokkukukkumine 15. septembril. Kuna Lehmans oli olnud tuhandete süsteemi igast nurgast pärit finantsinstrumentide kliiringukoda ja teabehoidla, siis ei teadnud ühtäkki keegi, kes võlgneb kellele mida, kes on kaitsetu milliste riskide eest – ning seega ka, millised institutsioonid kukuvad tõenäoliselt järgmisena kokku. Ja see on hetk, mil globaalne krediidipakkumine kokku kuivab. Tollal kuulsin ma pankurite käest, et toimumas on midagi sellist, mis peaks olema võimatu, nagu kogu maakera oleks tabanud samaaegne mõõn. Kriise oli läbi tehtud varemgi – 1987. aasta järsk krahh, tõusvate turgude kriisid ja Vene kriis 1990. aastatel, dot.com-i mull – aga kõigil neil puhkudel oli kapital põgenenud ühest kohast teise. Keegi polnud läbi elanud ega pidanud võimalikukski olukorda, milles kogu krediit justkui üheaegselt igalt poolt kaoks, ning kogu süsteem vankus kuristiku äärel. 2008. aasta oktoobri esimene nädalavahetus oli punkt, kus globaalse finantssüsteemi tipud uskusid tõsiselt – kui kasutada George W. Bushi sõnu –, et see „torm neelab kõik alla“. Royal Bank of Scotlandi, mis oli bilansi poolest kord olnud maailma suurim pank, lahutas kokkukukkumisest kõigest mõni tund. Ja kokkukukkumise all pean ma silmas seda, et sularahaautomaadid oleksid lõpetanud töö ning maksejõuetus oleks levinud RBS-ist teistesse pankadesse – ning ükski hing ei tea, kuidas see oleks välja näinud või kuidas lõppenud.

Otsene majanduslik tagajärg oli pankade päästmine. Ma ei tea, kas filosoofiliselt on võimalik olukord, et üks tegevus on ühtaegu hädavajalik ja katastroofiline, aga pankade päästmised oma loomult just sellised olid. Nad olid hädavajalikud, nagu ma arvasin toona ja arvan ka nüüd, sest tegu oli tõepoolest finantssüsteemi jaoks eksistentsiaalse kriisiga ja me ei tea, millised oleksid olnud tagajärjed meie ühiskondadele, kui süsteem oleks kokku vajunud. Aga need osutusid ka katastroofiks, mille tähe all me ikka veel elame. Päästmiste esimene ja kõige mõjukam tagajärg oli see, et arenenud maailma valitsused otsustasid igal pool poliitilistel põhjustel, et ainus viis oma rahanduses korda luua on võtta tarvitusele kasinusmeetmed. Finantskriis tõi kaasa krediidi kokkukuivamise, mis omakorda viis majanduse kahanemisele, mis omakorda viis valitsuste maksutulude vähenemisele – ning ühtäkki hakkasid valitsused vaatama oma kasvavat aastadefitsiiti ja dramaatiliselt kasvavat valitsusvõlga. Nõnda me saimegi endale kasinuse, mis tähendas, et elu läks raskemaks küll paljudel inimestel, aga – ja siin tulevad tõeliselt ilmsiks päästmiste negatiivsed tagajärjed – mitte pankadel ega finantssüsteemil. Rahvale tundus, et kriisi põhjustajad pääsevad karistamatult, ja esimeses lähenduses – kui kasutada teadlaste fraasi – oli see enam-vähem õige.

Pealegi ei võetud mitte kedagi finantssüsteemi kõrgematelt tasanditelt edukalt vastutusele. Võrreldagu seda 1980. aastate hoiuste ja laenude skandaaliga, mis põhiolemuselt seisnes USA hüpoteegiasutuste hiiglaslikus lõhkiminekus. Sel puhul alustati juurdlust 1100 finantsjuhi vastu. Vahepeal aga oli kasvanud rahanduse hegemoonia poliitsüsteemis, mis andis finantstegelastele võimaluse lihtsalt ümber kirjutada reeglid selle koha, mis on ja mis pole legaalne. Kogudes informatsiooni oma kriisiteemalise raamatu „Whoops!“ (2010) tarvis, leidsin ma hea näite Baltimore’ist. Inimesed, kes tahtsid esmakordselt maja osta, pöördusid kinnisvarakontorisse, kus öeldi: „Vabandage, teate, me küll ütlesime, et saame pakkuda kuueprotsendilist laenu, aga pangas oli mingi segadus, mistõttu siin seisab nüüd numbrina 12 protsenti. Aga me teame küll, et te tahate väga oma maja täna kätte saada, eks ole – te ju tahate siit minema jalutada juba uue maja omanikuna? – aga kuna paberipatakas on päris paks, soovitaksin ma lepingule kohe alla kirjutada ja me ajame selle laenuasja hiljem joonde, see pole probleem.“ See oli otsene vale: laen oli fikseeritud ja muutmatu, leping oli õiguslikult siduv, kuid Marylandi õiguses on printsiibiks caveat emptor, mistõttu hüpoteegimaakler võib valetada palju tahab, sest oma huvide kaitsmise koorem lasub teisel osapoolel. Tagajärg oli see, et ainuüksi Baltimore’is kaotasid kümned tuhanded inimesed oma kodu. Heategevusasutustel, millega ma rääkisin, polnud aimugi, kus paljud neist inimestest nüüdseks olid: mõned magasid oma autos, mõned olid kolinud tagasi linnast välja, kust nad olid tulnud, mõned olid lihtsalt haihtunud. Ja kogu see kiskjalik laenuandmine oli olnud täiesti legaalne.

See karistamatus – tunne, et neil sündmustel on küll tagajärjed meie, aga mitte nende inimeste jaoks, kes kriisi põhjustasid – on olnud viimase kümne aasta loo keskmeks. See oli kesksel kohal ka üldsuse vihas, mille krahh ja suur majanduslangus esile kutsusid. Mäletan, et kui kirjutasin 2009. aasta suvel raamatut „Whoops!“, arvasin, et valitsuste poole on veeremas suur pahameeletorm, kui üldsus hakkab mõistma, millise hiigel-augu on talle kaevanud finantssüsteemi kokkumäng poliitiliste liidritega. Siis raamat ilmus ja alates 2010. aasta jaanuarist läbi kevade ja suve pidasin ma sellest igal pool loenguid – ning igal pool valitses kummaline pahameelepuudus. Näis, et inimesed on pahviks löödud ega suuda toimunut uskuda, kuid nad pole kuigi vihased.

2010. aasta juulis esinesin ma Galway kunstide festivalil, ruumis, mis, nagu hiljem teada sain, oli kuulus selle poolest, et endine valitsusjuht oli seal Galway võiduajamiste aegu võtnud vastu sularahaümbrikuid. Kirjastamisprotsessi selles faasis on su jutt juba tavaliselt viimistletud täppiskunstiks, võimalikult peenelt häälestatud, ja minu šõu seisnes peamiselt koomilistes märkustes finantssüsteemi hoolimatuse ja rumaluse kohta. Tavaliselt, kui ma oma juttu ajasin, hakkasid inimesed mitmesuguste puäntide peale naerma, aga nüüd valitses ruumis täielik vaikus – naljad ei jõudnud üldse kohale. Kuid ma tajusin ikkagi, et inimesed kuulavad. See tundus kummaline. Siis algasid küsimused ja kõik need keerlesid selle ümber, kes on süüdi, ja ma mõistsin, et igaüks ruumis on maruvihane. Kõik küsimused käisid selle kohta, kelle viga see krahh oli, keda tuleks karistada, kuidas oli millegi sellise toimumine võimalik ja kui ennekuulmatu see on, et süüdlased on pääsenud puhtalt ja ülejäänud ühiskond peab kannatama tagajärgede all. Mäletan, kuidas mõtlesin, et Iirimaa ja Ühendkuningriigi erinevus on selles, et nemad on meist mõned kuud ees, aga varsti tabab see kõik meidki.

*

Nüüd on meil üldsuse viha kestnud juba kaheksa aastat. Meenutagem makroökonomist Robert Lucase märkust, et surutise ärahoidmise keskne probleem on lahendatud. Millises valguses see paistab nüüd? Siin, Ühendkuningriigis näeb see välja nii, et riik on langenud pikimasse reaalsissetulekute kahanemise perioodi kogu talletatud majandusajaloos. „Talletatud majandusajalugu“ tähendab nii kauget aega, kui kaugele praegused tehnikad meil minna lasevad – see tähendab Napoleoni sõdadeni. Selle näitaja poolest on olukord hullem kui Napoleoni sõdade järgsetel aastakümnetel, hullem kui neile järgnenud kriisides, hullem kui Marxi inspireerinud finantskriisides, hullem kui depressiooni ajal, hullem kui mõlema maailmasõja põhjustatud languses. See statistika lööb tõeliselt pahviks ning kui te riigi majandusest, sotsioloogiast või poliitikast mitte midagi ei tea ja teile mainitakse ainult seda ühte fakti – et reaalsissetulekud on järjest langenud pikemat aega kui kunagi varem –, siis te ootaksite rahva elus tõsiseid vapustusi.

Sama sünge tõsiasi on ka oodatava eluea stagneerumine, mis on oma ootamatuse poolest isegi šokeerivam. Surevuse jätku-uuringu (Continuous Mortality Investigation) järgi on 45-aastase mehe oodatav eluiga langenud 43-lt eesootavalt aastalt 42-le, 45-aastasel naisel 45,1-lt aastalt 44-le. Ka pensionäride oodatav eluiga on langenud. 1960. aastatest alates olime võitnud enesele lisaks kümme eluaastat, nüüd oleme ühe aasta tagasi andnud. Need andmed on värsked ja veel täielikult mõtestamata, aga näib kaunis selge, et tagasiminek on seotud kasinuspoliitikaga, võib-olla mitte niivõrd NHS-i (Riikliku Tervishoiuteenistuse) kulutuste kokkutõmbamisega – kuigi ilmselt on oma mõju avaldanud ka NHS-i pikaaegseim kulukärpimine, kui inflatsiooni ja demograafiat arvesse võtta –, kuivõrd kasinuse mõjudega sotsiaalteenustele, mis teenuste puhul nagu Meals on Wheels (toiduabi) või koduvisiidid toimivad varajase eelhoiatuse süsteemina vanemaealiste inimeste haiguste kohta. Selle tagajärjel on surevusnäitajad tõusnud – kasv, mis algas 2011. aastal, pärast aastakümnete pikkust langust mõlema partei võimu all –, ja just see põhjustab langust ka oodatavas elueas.

Oodatav eluiga langeb ka USA-s – esimene kauem kui aasta kestnud langus pärast 1962.–1963. aastat; laste surevus, mida peetakse üldiselt ühiskonna arengu mõõdupuuks, kasvab samuti. Oodatava eluea languse peamine põhjus näib olevat opioidide epideemia, mis võttis 2016. aastal 64 000 elu, palju rohkem kui tulirelvad (39 000), autod (40 000) või rinnavähk (41 000). Samal ajal on tüüpilise töölise sissetulek, reaaltunnipalga mediaan enam-vähem sama mis 1971. aastal. Igaüks, kes reisiks ajas tagasi 1970. aastate algusse, jääks jänni, kui peaks seal inimestele seletama, kuidas maailmaajaloo rikkaimas ja vägevaimas riigis, mis on elanud neli ja pool aastakümmet ilma pandeemiateta, ülemaaliste loodusõnnetusteta või maailmasõdadeta, on firmade kasumid pretsedenditult kasvanud, kuid tavainimeste palk on jäänud samaks. Arvan, et inimesed reageeriksid hämmastusega ja tahaksid teada, miks. Nad ütleksid, et seni on asjad tavalise töölise jaoks järjekindlalt paremaks läinud, miks peaks see protsess siis peatuma?

Seda kõike oleks – vähemalt filosoofiliselt – kergem aktsepteerida, kui pärast krahhi oleks tehtud mõningaid edusamme pangandussüsteemi ja rahvusvahelise rahanduse reformimiseks. Aga tehtud on väga vähe. Jah, äärte peal on mõningaid muudatusi läbi viidud, näiteks preemiate maksmise viisis. Pärast krahhi olid preemiad tulipunktis, sest oli selge, et a) pankurid olid arutult üle makstud; ja b) neil oli initsiatiiv võtta riske, mis kihlvedude õnnestumise korral tõid kaasa hiigelpreemiaid, kuid eksimise korral korvasime kaotuse meie. Privatiseeritud võidud, sotsialiseeritud kaotused. Preemiate süsteemi on seadustega muudetud, uued seadused nõuavad viivitust enne preemiate väljamaksmist ning võimaldavad nende tagasivõtmist, kui asjad lähevad halvasti. Aga hüvitiste üldsuurus pole rahanduses kahanenud. See on näide muudatusest, mis pole tegelikult midagi muutnud. Ühendkuningriigi finantssektoris eelmisel aastal väljamakstud preemiate kogusumma oli 15 miljardit naela, suurim summa pärast 2007. aastat.

Ei saa öelda, et muutusi poleks üldse olnud. Asi on ainult selles, et pole selge, kui palju need muutused midagi muudavad. Preemiad on ainult üks näide. Teine puudutab Ühendkuningriigi pankadelt nõutavaid „tulemüüre“, mis lahutaksid investeerimispanganduse jaepangandusest – et eraldada pankade kasiinolikud toimingud rahvusvahelistel turgudel nende hoiupõrsalikest toimingutest reaalmajanduses. Vahetult kriisi järel nõuti nende kahe funktsiooni täielikku lahutamist, nagu need on ajalooliselt mitmel maal ja mitmel ajal lahus olnudki. Pangad osutasid tugevat vastupanu ja, nagu ikka, said, mis tahtsid. Lahutamise asemel nõutakse nüüd keerulist, kohmakat ja väga tehnilist sisemiste tulemüüride püstitamist hiigelpankade sisse. Kui ma ütlen hiigelpangad, siis pean silmas tõsiasja, et meie nelja suurema panga bilanss on ühtekokku kaks ja pool korda suurem kui Ühendkuningriigi majandus. Mark Carney on osutanud, et meie finantssektori suurus ületab praegu kümnekordselt SKT suuruse, ja järgmise paari aastakümne jooksul peaks see kasvama 15 või isegi 20 korda SKT-st suuremaks.

Tulemüüride nõuet on juba mitu aastat ette valmistatud ja see jõustub 2019. aastast. See muudab süsteemi keerulisemaks ja väga selge ajaloo õppetund ütleb, et keerukus annab võimalusi reegleid painutada ja seaduseauke ära kasutada. Üks viis moodsa rahanduse kirjeldamiseks olekski öelda, et tegu on mehhanismiga võimaldamaks väga nutikatel, väga kõrgepalgalistel ja väga kõrge stiimuliga inimestel kulutada kõik päevad hommikust õhtuni uute viiside väljamõtlemisele, kuidas reeglitest kõrvale hiilida. Komplekssus töötab nende kasuks. Mis puutub küsimusse, kas tulemüürid muudavad finantssüsteemi ohutumaks, siis vastus on, et ega me seda päriselt ei tea. Nagu on märkinud rahandusajaloolane David Marsh: ainus viis tulemüüri korralikuks testimiseks on tulekahju.

Minu arvates on tulemüür üks käestlastud võimalus. See käib ka paljude väikeste komplitseeritud reeglite kohta, mida on kavandatud pankade ja finantssüsteemi ohutuse tõstmiseks. Pankurid kaeblevad nende üle palju, mis üldsuse seisukohalt võiks ju olla hea märk, aga pole selge, kas need muudavad süsteemi ka tegelikult ohutumaks, võrreldes palju lihtsama ja jämedama mehhanismiga – pankade omakapitali suurendamisega. Praegusel ajal opereerivad pangad peaaegu täielikult võimendusega, see tähendab laenuks saadud rahaga. Kui nad kaotavad raha, siis kaotavad nad peamiselt teiste inimeste raha. Kui pankade omakapitali nõuet seadusega tõsta ja kui lubatava võimenduse maht sellega langeb, siis teeks see pangad ohutumaks toore jõuga: nad peaksid kaotama rohkem omaenda raha, enne kui saaksid hakata kaotama kellegi teise oma. Uued reeglid on sundinud panku omakapitali suurendama, kuid selle arvestamise süsteemide keerukus on lausa kurikuulus ning igal juhul on paranemine parimal juhul mõõdetav kraadides, mitte suurusjärguga. Omakapitali suurendamise plaani on kõige rangemalt propageerinud Stanfordi majandusteadlane Anat Admati ja pangad tõesti vihkavad seda ideed. See vähendaks nende kasumit, mis omakorda tähendab, et pankuritele makstaks palju vähem ja süsteem muutuks absoluutselt kindlasti üldsuse jaoks palju ohutumaks. Aga sellist suunda me võtnud ei ole, eriti mitte USA-s, kus Trump ja vabariiklaste kongress teevad kõik selleks, et kogu krahhijärgset seadusandlust paberikorvi saata.

Mõnel juhul pole tegu niivõrd muutusega, mis midagi ei muuda, vaid vana hea mittemuutusega. Võtkem kurikuulus probleem – pangad, mis on nurjumiseks liiga suured. See teema on praegu selgelt teravam kui enne viimast krahhi. Ellujäänud pangad neelasid nurjunud pangad alla, mille tulemusel on nad praegu suuremad, ning probleem, et nad on nurjumiseks liiga suured, on läinud ainult hullemaks. Seadus sunnib panku koostama nn testamente, millega nad määratleksid oma pankrotikorralduse juhul, kui saabub maksejõuetus, nagu see kümne aasta eest juhtus. Mina sellistesse garantiidesse ei usu. Nende pankade bilansid on mõnel juhul sama suured nagu asukohamaa SKT – näiteks HSBC Suurbritannias või tõsises hädas Deutsche Bank Saksamaal –, ja süsteem ei suuda nii suurt pankrotti lihtsalt välja kannatada. Ennem seab Saksamaa sisse kohustusliku avaliku nudismi kui et laseb Deutsche Bankil kokku kukkuda.

Muudes valdkondades me liigume territooriumil, mida Donald Rumsfeld oleks nimetanud „tuntud tundmatusteks“. Peamine näide on varipangandus. Varipangandus tegeleb samade asjadega mis pangadki – raha laenamine, hoiustamine, ülekanded, maksed, krediidi andmine –, ainult et kõike seda teevad asutused, millel ametlikku panganduslitsentsi pole. Mõteldagu krediitkaardikompaniidele, kindlustusseltsidele, firmadele, mille abil raha välismaale saata, PayPalile. Rahanduses on ülisuuri asutusi, mis laenavad raha edasi-tagasi, et hoida panku maksejõulisena – seda protsessi tuntakse repo-turu nime all. Kõik need tegevused ühtekokku moodustavad varipangandussüsteemi. Häda on selles, et see süsteem on märksa vähem reguleeritud kui ametlikud pangad ja keegi ei tea kindlalt, kui suur see on. Finantsstabiilsuse Nõukogu, rahvusvaheline organ, mille funktsioon paistab välja nimestki, hindab oma raportis varisüsteemi suuruseks 160 triljonit USD. See on kaks korda suurem kui kogu maakera SKT. See on suurem kui kogu kommertspangandussektor. Varipangandus oli üks peamisi kanaleid, mida mööda kümne aasta tagune krahh levis ja võimendus, ning see on praegu vähemalt sama suur ja läbipaistmatu nagu tollal.

See toob mind nüüdisaegsete finantsturgude peamise ja minu meelest kõige halvemini mõistetud tunnuseni. Mentaalne pilt turust on eksitav – see metafoor viitab justkui ühele paigale, kus inimesed saavad kauplemiseks kokku, kus tehingud on avalikud ja läbipaistvad ning mingi keskvõimu kontrolli all. See võim võib olla ametlik ja valitsusega seotud või seisneda lihtsalt asjakohastes kollektiivsetes normides. Mõningane informatsiooni asümmeetria on paratamatu – müüjad teavad tavaliselt rohkem kui ostjad –, aga põhimõtteliselt saad sa seda, mida näed, ja toimib ka teatav järelevalve. Tänased finantsturud aga sellised ei ole. Nad pole koondunud ühte kohta. Paljudel juhtudel seisneb turg lihtsalt andmekeskusesse kokkujooksvates kaablites ning teistes, kõrgsagedusega kauplemisele spetsialiseerunud riskifondidele kuuluvates kaablites, mis jooksevad samasse arvutisse, pluss „esirinna“-kauplemises, mis lõikab profiiti teiste inimeste tegevustelt turul, kasutades ära sekundimiljondikes mõõdetavaid ajavahesid.[1] Selline möirgav, kisendav, kakofooniline koobas, kus kauplejad vahivad ekraane ja hõikavad välja hindu, on lihtsalt üks kuliss (sõna otseses mõttes: New Yorgi börs on ühe sellise säilitanud puhtalt visuaali jaoks). Kogu tõeline tegevus käib andmekeskustes ega oma vähimatki sarnasust turuga mingis üldiselt omaksvõetud mõttes. Paljudes valdkondades käib ülekaalukas enamus tehingutest „üle leti“ (over the counter – OTC), mis tähendab, et neid sooritatakse otse huvitatud poolte vahel. Vähe sellest, et seal puudub igasugune tõeline järelevalve agentuuri näol, mis tehingutel silma peal hoiaks, asi käib tegelikult nii, et mitte keegi teine ei saa teada, milles tehing on seisnenud. Finantsderivatiivide „üleletiturg“ on niisiis veel üks tuntud tundmatu: me võime selle suurust küll oletada, aga täpselt ei tea keegi. Rahvusvaheliste Arvelduste Pank ehk Baselis asuv keskpankade keskpank annab kaks korda aastas hinnangu üleletituru suurusele. Kõige hiljutisem arv oli 532 triljonit USD.

*

Niisiis sealmaal me oma turgudega nüüd oleme: muutused, mis midagi ei muuda, preemiaregulatsioonide ja tulemüüride kujul; muutumatus või muutus halvemuse poole komplekssuse, varipanganduse ja nurjumiseks liiga suurte pankade osas; ning süsteemis sisalduv risk pole sugugi kahanenud.

Oleme tagasi karistamatuse teema juures. Nende jaoks, kes tegutsevad viletsuse aastakümne põhjustanud süsteemi sees, ei ole midagi muutunud. Ülejäänud on saanud endale kaela viletsuse aastakümne, mida on võimendanud kasinuspoliitika. Olgu öeldud, et peavoolu makroökonomistid kasinuspoliitikat ei soovitanud, vaid ennustasid, et see viib majanduskasvu seiskumise või languseni, nagu ka juhtus. Seevastu poliitikud võtsid kriisi kui poliitilist murdepunkti – fraas, mida kuulsin ühelt konservatiivide poliitikult eravestluses 2009. aastal, kui avalikkus polnud veel taibanudki, mis teda ees ootab – ning kasutasid ära võimalust kahandada valitsuskulutusi ja kärpida riiki.

Kasinuse koorem langeb suurema raskusega vaestele kui jõukamatele; pealegi on tegu vägagi kallutatud terminiga, mis võtab ühe isikliku vooruse ning esitab seda abstraktse printsiibina, millega suunata riigi kulutusi. Maksumaksjate ülemisele 1 protsendile, kes maksab 27% kogu tulumaksust, tähendab kasinus paremat lõpptulemust, sest nad peavad vähem maksu maksma. Sa säästad oma maksuarve pealt nii palju, et võid minna üle prosecco’lt šampanjale või, kui sa oled juba šampanjajooja, siis peenemale margile. Nendele, kes elavad prekaarsetes tingimustes, võivad pisikesedki muutused riigi kulutustes anda otseseid ja olulisi isiklikke tagajärgi. Ühendkuningriigis on neid tagajärgi veel rängemaks teinud niisugused sammud nagu näiteks sanktsioonide kehtestamine, mis ühe karistamisviisina peavad kinni niigi haavatavate inimeste toetusi – tegu on enesele vasturääkiva poliitikaga, mille julmust on võimatu üle hinnata.

Nii jõuame teemani, mis võtab krahhijärgse aastakümne kõige paremini kokku: selleks on ebavõrdsus. Selle teema uurijate silmis oleks osutamine ebavõrdsusele otsekui üheleainsale asjale kuidagi rohmakas. Sissetulekute ebavõrdsus ei ole sama mis jõukuse ebavõrdsus, mis pole sama mis võimaluste ebavõrdsus, mis pole sama mis tulemuste ebavõrdsus, mis pole sama mis tervise ebavõrdsus või võimule ligipääsu ebavõrdsus. Kuid teatavas mõttes on ebavõrdsuse-termini rahvalik tarvitus, mis ei tarvitse küll filosoofiliselt või politoloogiliselt täpne olla, kõige asjakohasem, kui mõtelda viimasele aastakümnele, sest kui inimesed kurdavad ebavõrdsuse üle, siis kurdavad nad kõige nimetatu üle: kõikide ebavõrdsuse eri alamtüüpide üle üheskoos.

Tunne, et insaiderite ehk ühe protsendi jaoks kehtivad teistsugused reeglid, on globaalne. Ükskõik kuhu minna, on inimestel mõttes see laienev lõhe süsteemi tipus olijate ja ülejäänute vahel. Muidugi on võimalik, et tegu on pigem perspektiivitrikiga või teadlikkuse tõusu fenomeniga kui uue reaalsusega – et meie ühiskonnad on alati niisugused olnud ja eliidid on elanud alati fundamentaalselt teistsuguses reaalsuses, ainult et nüüd, pärast kümmet rasket aastat, me näeme seda selgemini. Oletan, et sellise analüüsi oleks välja pakkunud Marx.

Ühe protsendi probleem on igal pool enam-vähem sama, aga globaalsel ebavõrdsusfenomenil on erinevaid lokaalseid varjundeid. Hiinas lõhestavad need mured linna ja maad, uut jõukat keskklassi ja migranttööliste brutaalselt rasket elu. Suurt osa Euroopast läbivad lõhed ühelt poolt vanemate insaiderite, keda kaitsevad helded sotsiaaleraldised ja garanteeritud kindlad töökohad, ning teisalt noorema prekariaadi vahel, kes seisab märksa ebakindlama tuleviku ees. USA-s pulbitseb suur viha lühikese mäluga, ennast täis ja näiliselt kõigutamatute finants- ja tehnoloogiaeliitide vastu, kes lähevad järjest rikkamaks, samal ajal kui tavalised elustandardid püsivad absoluutses mõttes ühetasastena ja relatiivses mõttes dramaatiliselt langevad. Ja igal pool, rohkem kui kunagi varem ajaloos ümbritsevad inimesi pildid niisugusest elust, mida neile öeldakse, et nad peavad tahtma, kuigi nad teavad, et ei saa seda endale lubada.

Kasinuse ja finantseliitide karistamatuse kõrval on kolmas kasvava ebavõrdsuse põhjustaja monetaarpoliitika kvantitatiivse lõdvendamise (quantitative easing) kujul. QE, nagu seda nimetatakse, tähendab seda, et valitsus ostab tagasi omaenda võlakirju värskelt vermitud elektroonilise rahaga. See on umbes nii, nagu sa võiksid sisse logida oma internetipanga kontole ja trükkida sinna uue bilansi ning kasutada seda siis selleks, et maksta ära oma krediitkaardi arved. Valitsused on kasutanud sellist tehnikat omaenda võlakirjade tagasiostmiseks. Mõte on selles, et võlakirjade endised omanikud saaksid nüüd ühtäkki kogu selle sularaha oma kontole ning tunneksid kohustust see kuidagi tööle panna ja ära kulutada, et siis keegi teine saaks selle sularaha endale, et see ära kulutada. Nagu Merryn Somerset Webb hiljuti Financial Timesis kirjutas: sularaha on nagu kuum kartul, mis rikaste indiviidide ja institutsioonide vahet edasi-tagasi käib ja selle käigus majandustegevust sünnitab.

Probleem on selles, mida inimesed selle kuuma-kartuli-sularahaga teevad. Enamasti nad kalduvad ostma varasid. Nad ostavad maju ja aktsiaid ning mõnikord ka sätendavaid mänguasju, nagu jahid ja kunst. Mis toimub siis, kui inimesed ostavad asju? Hinnad lähevad üles. Nii on kvantitatiivne lõdvendamine hoidnud majade ja aktsiate hinnad kõrgel, mis on hea uudis nendele, kes omavad asju nagu majad ja aktsiad, aga vähem hea uudis inimestele, kes neid ei oma, sest nende vaatenurgast muutuvad need asjad veelgi kättesaamatumaks. Inglise Panga hiljutine analüüs näitas, et QE mõjul on majahinnad püsinud 22% kõrgemal, kui need oleksid muidu. Mõju aktsiatele on olnud 25%. (Analüüs kasutas andmeid kuni 2014. aastani, nii et praeguseks on mõlemad arvud veelgi suuremad.) Oleme tagasi küsimuse juures, kas miski saab olla ühtaegu hädavajalik ja katastroofiline, sest QE võis tõesti mängida tähtsat rolli majanduse kaitsmisel märksa rängema surutise eest, aga see on olnud ka ebavõrdsuse otsene kannustaja, eriti eluasemekriisi puhul, mis on üks kaasaja Suurbritannia olemuslikke tunnuseid, eriti noorte jaoks.

Napoleon on öelnud, et inimese mõistmiseks tuleb mõista, milline nägi maailm välja siis, kui ta oli kahekümnene. Arvan, et selles on oma iva. Kui mina olin kahekümnene, oli aasta 1982, Külma sõja ja Thatcheri/Reagani aastate keskpaik. Intressimäärad olid kindlalt kahekohalised, inflatsioon üle 8 protsendi, töötuid oli üle kolme miljoni ja me arvasime, et maailm võib iga hetk lõppeda tuumaholokaustiga. Samal ajal oli kapitalismi aluseelduseks moraalne üleolek oma alternatiividest. Proua Thatcher oli filosoofiline konservatiiv, kellele Hayeki ja Friedmani ideed olid ülimad: kapitalism on alternatiividest praktiliselt parem, kuid see on tihedalt seotud faktiga, et ta on ka moraalselt parem. See väide ulatub otsaga tagasi Adam Smithi ja „Riikide rikkuse“ kolmanda raamatuni. Teatavas mõttes on see kogu tema arutluskäigu kulminatsioon: „… kaubandus ja tööstus [tõid] järkjärgult endaga kaasa korra ja parema valitsemise, ning koos nendega üksikisikute vabaduse ja julgeoleku – maa elanike jaoks, kes enne seda olid elanud peaaegu pideva sõja seisukorras naabritega ja orjalikus sõltuvuses oma ülikutest. See asjaolu, ehkki sellest on kõige vähem juttu olnud, oli kaugelt kõige olulisem kõigist tagajärgedest.“[2] Seega majandusteaduse ristiisa järgi oli kaubanduse „kaugelt kõige olulisem“ tagajärg selle healoomuline mõju laiemale ühiskonnale.

Tean küll, et mitmus sõnast „anekdoot“ ei ole „andmed“, aga mul on tunne, et selles osas on toimunud mingi nihe. Paistab, et viimastel aastakümnetel on eliidid läinud kapitalismi moraalselt õigustamiselt üle selle kaitsmisele realismi argumendiga. Nad ütlevad: maailma asjad lihtsalt käivad nii. Selline on moodsate turgude reaalsus. Meil on tarvis konkurentsivõimelist majandust. Me konkureerime Hiinaga, me konkureerime Indiaga, meil on näljased rivaalid ja peab olema realist selles osas, kui rängalt tuleb töötada, kui palju me saame endale palka maksta, kui heldeid heaoluriike me võime endale lubada, ning vaatama silma faktidele, mis hakkab juhtuma töödega, mida praegu teeb kohalik tööjõud, kuid mida saab rahvusvaheliselt tööjõult odavamalt sisse osta. Need ei ole enam moraalsed õigustused. Kapitalismi eetiline kaitsmine on liiga tähtis asi, et sellest nagu muuseas lahti öelda. Ühiskonna moraalseks baasiks, eetilise identiteedi tundeks ei saa lihtsalt olla: „Niimoodi maailma asjad käivad, leppige sellega.“

Rääkides nooremate inimestega, nendega, kelle napoleonlik moment langes kriisijärgsesse aega, märkan ma, et mõte kapitalismi moraalsest üleolekust kutsub esile midagi silmade pööritamise ja õõnsa naeru vahepealset. Nende vaadet kapitalismile on kujundanud kasinus, kasvav ebavõrdsus, finants- ja tehnoloogiasuurfirmade karistamatus ja kõigutamatus ning laialt levinud spektaakel, kuidas firmade kasumid ja üles sööstev aktsiaturg käivad koos reaalpalga langusega ning sellise uue kasvava nähtusega nagu töötajate vaesus. Viimane on väga tähtis. Aastakümneid oli meil põhieeldus selline, et kui sa tööl ei käi, siis riik küll toetab sind, aga sa oled vaene. Kui sa käid tööl, siis sa vaene ei ole. Enam see nii ei ole: enamik sotsiaalabi saajaid käib ka tööl, kuid selle eest lihtsalt ei maksta piisavalt, et ära elada. See on kunagise sotsiaalse lepingu fundamentaalne rikkumine. Seda on ka tõsiasi, et noorte elatustase ei tõuse tõenäoliselt niisama kõrgele kui nende vanematel. Mõte sellest teeb vanematele sama palju haiget nagu nende lastele.

Tunne, et süsteemiga on midagi mäda, on viinud poliitiliste kriisideni üle terve arenenud maailma. Isiklikust vaatepunktist viimasele kümnele aastale tagasi vaadates võin öelda, et aimasin sellest ette nii mõndagi, ja mõndagi ei aimanud ka. Ennustasin viha ja majanduslikult raskete aegade aastakümmet ja arvasin üldiselt, et elu läheb karmimaks. Arvasin ka, et võidakse jõuda uude kriisi. Aga ma eksisin kriisi loomuses. Eelkõige ma arvasin, et tõenäoliselt kasvab sellest välja finantskriis, mitte poliitiline kriis: teine finantskriis, mis kandub edasi poliitikasse. Selle asemel on juhtunud hoopis Brexit, Trump ja mitmesugused jahmatavad valimistulemused Itaalias, Ungaris, Poolas, Tšehhi Vabariigis ja mujal.

Osa juhtunust saab illustreerida ühe Briti Telecomi reklaamiga 1980. aastatest. Maureen Lipman helistab lapselapsele, et õnnitleda teda eksamitulemuste puhul. Ta on küpsetanud valmis koogi ja kaunistab seda, ent tardub paigale, kui poiss teatab, et kukkus läbi. Vanaema küsib, milles ta siis läbi kukkus, ja lapselaps vastab, et kõiges: matas, inglise keeles, füüsikas, geograafias, saksa keeles, puutöös, kunstis. Aga siis ta mainib, et sai läbi keraamikas ja sotsioloogias, ning Lipman hüüab: „Ta sai läbi oloogias ja ise ütleb, et põrus? Sa tegid ära oloogia – sa oled ju teadlane!“

Kahtlustan, et mina tegin panuse valele oloogiale. Sotsioloogia oleks olnud viimase kümne aasta mõistmiseks sobivam sotsiaalteadus kui ökonoomia. Kolm doominokivi kukkusid pikali. Esimene oli majanduslik. Selle tähendust kogeti viisidel, mida suudaks kõige paremini tõlgendada sotsioloogia. Järelmid mängiti välja poliitikas. Sotsioloogiliselt muutis kriis teravamaks need murdejooned, mis läbistavad tänapäeva ühiskondi – linna ja maa, vanade ja noorte, kosmopoliitide ja natsionalistide, insaiderite ja autsaiderite vahel. Selle otseseks tulemuseks on meil populismi järsk tõus üle arenenud maailma ning etableerunud, eriti vasak-tsentristlike parteide toetuse silmatorkav kokkuvarisemine.

Elektoraadid pöördusid erilise tigedusega parteide vastu, mis üldjoontes pakkusid majandusteadusliku konsensuse pehmemat varianti: pehmemate servadega vabaturukapitalismi. Valijad justkui ütleksid nendele parteidele: mille eest te tegelikult seisate? See pole paha küsimus ja vastamisega näevad ränka vaeva kõik, alates Suurbritannia Tööparteist kuni Saksa SPD-ni, Prantsuse sotsialistideni ja USA demokraatideni. Tähelepanu väärib veel üks nähtus: elektoraadid pöörduvad väga noorte liidrite poole: 43-aastane Kanadas, 37-aastane Uus-Meremaal, 39-aastane Prantsusmaal, 31-aastane Austrias. Nende vahel on ideoloogilisi erinevusi, aga ühisjoon on see, et nad kõik olid kujundlikult öeldes mähkmetes, kui meid tabasid kriis ja suur majanduslangus, seega ei saa neid kindlasti selles süüdistada. Nii Prantsusmaa kui ka USA valisid endale presidendi, kes ei olnud kunagi valitavatele ametikohtadele kandideerinud.

Ühesõnaga, kõik on üks häda ja viletsus. Kuid pidage! Teisest vaatepunktist on viimased kümne aastat olnud tohutu edulugu. Krahhi ajal elas 19% maailma rahvastikust ÜRO definitsiooni järgi absoluutses vaesuses, mis tähendab väiksemat sissetulekut kui 1,90 USD päevas. Praeguseks on nende arv alla 9%. Teisisõnu, absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on kahanenud rohkem kui poole võrra, samal ajal kui jõuka maailma elatustase on jäänud samaks või langenud. Kapitalismi kaitsja saab osutada sellele statistikale ja ütelda, et see annab täieliku vastuse küsimusele, kas kapitalismil saab veel olla mingeid moraalseid pretensioone. Viimasel aastakümnel on sajad miljonid inimesed pääsenud absoluutsest vaesusest, väga vaeste olukord on globaalselt paranenud niihästi suht- kui absoluutarvudes, ja see on pretsedenditu majandussaavutus.

Majandusteadlasel, kes on selles valdkonnas rohkem ära teinud kui keegi teine, Branko Milanovićil on üks imeline graafik, mis illustreerib elutulemusi arenenud ja arengumaailmas. See graafik on tema suurepärase raamatu „Globaalne ebavõrdsus: Uus lähenemine globaliseerumisajastule“ („Global Inequality: A New Approach for the Age of Globalisation“, 2016) teljeks. Seda nimetatakse elevandikõveraks, sest see näeb välja nagu elevant: joon kulgeb vasakult paremale nagu elevandi selg, laskub siis alla näo poole ja tõuseb jälle üles, jõudes londi tippu. Enamik inimesi punktide A ja B vahel on arenenud maailma töötavad ja keskklassid. Teisisõnu, globaalsete vaeste elujärg on viimasel kümnendil järjekindlalt paranenud, samal ajal kui endine globaalne keskklass, kellest enamik elab arenenud maailmas, on kogenud suhtelist allakäiku. Eliidil päris tipus läheb muidugi paremini kui kunagi varem.

Mis siis, kui arenenud maailma valitsused pöörduksid oma elektoraatide poole ja ütleksid otse, et kaup ongi selline? Selle kaelamäärimine võiks käia umbes nii: Me elame globaalses konkurentsisüsteemis, maailmas on miljardeid lootusetult vaeseid ja et nende elustandardid paraneksid, peavad meie omad suhtelises plaanis langema. Võib-olla me peaksime seda aktsepteerima moraalsetel alustel: me oleme ju olnud küllalt rikkad küllalt kaua, et jagada nüüd oma jõukuse mõningaid vilju oma õdede ja vendadega. Aiman, mida selle peale vastataks: Hea küll, tore, aga katsuge lahti saada londist. Sest kui meie elame läbi suhtelist langust, siis miks ei peaks seda tegema ka rikkad – miks ei peaks ka ühe protsendi käsi käima pisut halvemini, nii nagu meil?

Frustreeriv on see, et niisuguse idee praktilis-poliitilised järeldused on kaunis selged. Arenenud maailmas läheb tarvis poliitikaid, millega kahandada ebavõrdsust tipus. Mõnikord öeldakse, et selliseid poliitikaid on väga keeruline kavandada. Mina seda ei usu. Me räägime säärasest ümberjagamismäärast, mis sarnaneks Teise maailmasõja järgsete aastakümnetega, ning poliitikatest, mis teeksid lõpu rahvusvaheliste rikaste hasartsele ajaviitele peita oma varasid maksustamise eest. See oli üks Thomas Piketty raamatu „Kapital“ tulipunkte, ja põhjendatult. Märkisin eespool, et varad ja kohustused jäävad alati tasakaalu – nii nad on juba loodud, raamatupidamislikult võrdsetena. Aga kui vaadata globaalset rikkust, siis ei pea see enam paika. Globaalse bilansi uuringud on järjekindlalt näidanud kohustuste ülekaalu varadega võrreldes. Ainus viis, kuidas see saaks mõttekas olla, oleks olukord, kus maailm oleks võlgu mingile välisjõule, näiteks veenuslastele või imperaator Palpatine’ile. Kuna see nii ei ole, tõuseb lihtne küsimus: Kus kogu see kuradi raha siis on? Piketty õpilane Gabriel Zucman on kirjutanud vägeva raamatu „Riikide peidetud rikkus“ („The Hidden Wealth of Nations“, 2015), mis pakub vastust: rikkad on selle peitnud maksuparadiisidesse. Vastavalt hinnangutele, mida Zucman ise peab konservatiivseteks, ulatub peidetud raha hulk 8,7 triljoni dollarini, mis on oluline osa kogu planeedi rikkusest. Näib, nagu oleksid rikkad oma maksude tasumise osas ülejäänud inimkonnast välja astunud. Rahvusvahelist maksudest kõrvalehoidmist peatada on raske, sest see nõuab rahvusvahelist koordineerimist, aga terve mõistus ütleb, et see ei saa olla midagi võimatut. Efektiivsed õiguslikud instrumendid, millega panna piir maksudest kõrvalehoidmisele offshore-kontode abil, on uskumatult lihtsad ja neid annaks rakendada üle öö, nagu USA just äsja näitas oma rünnakus Putini režiimiga seotud oligarhide vastu. Tarvitseb ainult seadusega keelata pankadel sooritada tehinguid territooriumidega, mis ei allu maksustamise läbipaistvuse reeglitele. See paneks need paigad otsekohe kinni. Siis oleks veel tarvis varade läbipaistvat registrit, usaldusfondide (milliseid muide Prantsusmaal asutada ei tohigi ning milleta Prantsuse majandus on väga hästi hakkama saanud) kontrolli alla võtmist – ja töö ongi tehtud. See on poliitiliselt raske, aga praktilises mõttes on asi üpris sirgjooneline. Poliitiliselt rasked, kuid praktiliselt mitte nii väga, oleksid ka aktsioonid, mis aitaksid ühiskonna neid osi, mis jäävad automatiseerimise ja globaliseerimise korral kaotajateks. Milanović eelistaks „toetuste“ (endowments) võrdsustamist – see on majandustermin, mis antud kontekstis viitab varade ja hariduse võrdsustamisele. Kui muutused toovad kasu majandusele tervikuna, siis on tarvis, et nad tooksid kasu majanduses igaühele – millest järeldub, et valitsused peaksid keskenduma haridusele, eluaegsele õpetamisele ning ümberjaotamisele maksude ja soodustuste süsteemi kaudu. Alternatiiviks on lasta vanamoodi edasi ning lubada lõhedel laieneda, kuni ühiskond laguneb koost.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

John Lanchester, Ten Years after the Crash. London Review of Books, 05.07.2018. https://www.lrb.co.uk/v40/n13/john-lanchester/after-the-fall.

[1] Kõrgsageduskauplemisest vt: D. MacKenzie, Be Grateful for Drizzle. London Review of Books, 11.11.2014.

[2] A. Smith, Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest. Tlk M. Trummal. Kd I. Tartu, 2005, lk 605–606. Toim.

JOHN LANCHESTERI sulest on Vikerkaares varem ilmunud esseed „Cityfoobia“ (2008, nr 10/11), „Kui juba Kreeka läheb …“ (2011, nr 7/8) ja „Marx 193-aastasena“ (2012, nr 4/5).

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon