Augusti lugemissoovitused

Märt:

Minu apoliitiline lingivalik puudutab seekord tööd, LSD-d, tõlkimist, filosoofiat, humanitaaria kriisi ja matemaatika auhindu.

Oscar Wilde‘ilt pärineb surematu mõttetera “Work is the curse of the drinking classes” – töö on trimpavate klasside needus. Paraku mitte ainult nende. Vikerkaare vana tuttav David Graeber avaldas hiljuti raamatu “pullisitatöökohtadest” (Bullshit Jobs), töökohtadest, mis võivad küll sisse tuua, aga on mõttetud. Joe Moran arvustab TLS-is lisaks Graeberile veel kahte töö-alast raamatut: Andrea Komlosy “Work. The Last 1,000 Years” ja James Bloodworthi isiklikel kogemustel põhinevat reportaaži “Hired”. Moran kinnitab Graeberi tõdemust, et töö kasulikkus ja palk on enam-vähem pöördvõrdelised. Näiteks ülikoolis teenivad need, keda kõige rohkem vaja on – koristajad, turvamehed, tehnikud, raamatukogutöötajad, kantseleisekretärid, riidehoidjad – kõige vähem, õppejõud on kusagil vahepeal, kõige tipus on täiesti kasutud audiitorid, tippjuhid, “senior managers”, mainekujundajad, kommunikatsioonispetsid jne, kes koostavad plaane, strateegiaid, arengukavasid, juurutavad juhtimisslängi, teevad sise- ja väliskommunikatsiooni ja -turundust. Tean-tean, olen seda omalgi nahal kogenud, kui üritasin teatavas ülikoolis delikaatselt märku anda, et “arenguvestlus” ei ole päris sobiv sõna kohustusliku regulaarse suhtluse jaoks õppejõu ja administreerija vahel. Tulutult. Arenguvestlusi peetakse seal küllap edasi, õnneks minu osaluseta. Samas oleksid paljudki inimesed õnnelikud, kui neil praeguse olematu või prekaarse ameti asemel oleks kasvõi sitt töökoht (neist on juttu Bloodworthil: Amazoni laomees, hooldekodu sanitar jms) “pullisitatöökohast” rääkimata.

Mõttetutest töödest lõõgastumiseks on teisigi meetodeid kui joomine. TLS soovitab LSD-d. The Times on lausa tõstatanud küsimuse: “Kas LSD on keskklassiõhtusöökide uus delikatess?” Ühesõnaga, LSD on tagasi, pärast kõrgaega 1960ndatel ja 1970ndatel ning vahepealset tõrjutust. Tumeveeb ja postimüük on teinud selle hankimise kergeks, seda on odav valmistada, see ei põhjusta sõltuvust ega kõrvalnähtusid ning soodustab leppimist maailmaga, tekitab üldist armastustunnet, aitab depressiooni, valude ja ängi vastu. Mis võiks veel parem olla? Kindlasti võtavad Urmas Reinsalu ja Jevgeni Ossinovski LSD legaliseerimise nüüd oma valimisloosungiks. Enne loetagu aga alati huvitava filosoofi Galen Strawsoni arvustuslikku esseed Michael Pollani raamatule “How to Change Your Mind. The New Science of Psychedelics” ja Toby Lichtigi arvustust kirjanik Tao Lini omast kogemusest pajatavale raamatule “Trip. Psychedelics, Alienation, and Change”. Strawson siiski ei soovita LSD-elamusi realistlikult tõlgendada: see, et meile happe mõju all ilmutab end Üleüldine Armastus, ei tarvitse tähendada, et see ka reaalsuses valitseks. Meenutagem, et Vikerkaarel kui kogupereajakirjal on omad teened ka lugejate teadvuse avardamisel: 1991. aasta 10. ja 11. nr-is ilmus meil Aldous Huxley klassikaline essee “Taju uksed” (rahvusmõtte auhinna laureaadi Ants Viirese tõlkes).

Üks küsimus, mis tõlkijaid tihti vaevab, on see, miks küll akadeemiline tõlketeadus on nii sageli, mhm, bullshit, st jama. Walter Benjamin, George Steiner, Antoine Berman, Lawrence Venuti – kõik nad on kahtlaste, vahel absurdsete argumentidega kaitsnud n-ö võõrapärastavat tõlget, s. o tõlget, mis ei kodusta ega assimileeri ega too lähemale, vaid mille võõrpäritolu jääb tekstipinnal tajutavaks. Mõnikord, nagu Venutil, seotakse assimileeriv tõlkeviis veel poliitilise konservatiivsusega, mis on üks kahtlane samm. Tõsi, mindki pahandavad tõlked, milles ma originaali sõnu ja klausleid ära ei tunne, bukvalistlikkus on ikka parem kui ladna ümberjutustus. NYRB-s kirjutab Emily Wilson, kellelt ilmus äsja “Odüsseia” ingliskeelne tõlge, Mark Polizzotti sümpaatsest raamatust “Sympathy for the Traitor: A Translation Manifesto”. Tsiteerin Wilsonit: “Paljud akadeemikud, kes ise praktiseerivad tõlkijad ei ole, on rajanud “tõlketeooriale” oma karjääri, samal ajal kui mõned tõlkijad kuulutavad teooriaid, mis lähevad oluliselt vastuollu nende praktikaga.” Osalt on selle põhjus tõlketeaduse akadeemiline kontekst, mis eelistab teatavaid spetsiifilisi lugemisviise (maailmakirjanduskursused, lähilugemine) laiema publiku vajadustele. Veel üks väärt mõte Wilsonilt: “Minu eriala, s.o kreeka ja rooma tõlgete arvustajad arutlevad üldiselt selle üle, kuidas tõlkel on õnnestunud seda või teist originaali aspekti replitseerida, aga puudutavad väga harva küsimust, kuidas uus tõlge võiks rikastada kaasaegset inglise kirjandust või kas tõlkija on mõtlev, lugenud ja originaalne kirjutaja omaenda keeles.”

Jonardan Ganeri kirjutab LARB-s filosoofia vajadusest vabaneda eurotsentrismist ehk, kitsamalt, vajadusest õppida tundma ka india mõtet. Dialoogi eelduseks ei ole tingimata nõustumine, vaid võimalus vastu vaielda. Mulle tundub, et ingliskeelne analüütiline filosoofia on päris tõhus standardiseerija, mis oskab eksootilisemaid mõtlejaid (sakslasi, prantslasi, indialasi) valada argumentatiivsesse vormi, mis omakorda võimaldab vaidlemist ja väitlemist. Mõned mõttetraditsioonid ja mõtlejad avaldavad aga sellisele töötlusele suuremat vastupanu – millest tõuseb küsimus, et võib-olla polegi siis tegu filosoofiaga, vaid äkki hoopis … pullisitaga.

Ajaloolane Benjamin Schmidt kirjutab The Atlanticus sellest, kuidas noored ei taha enam humanitaaraineid (kirjandust, keeli, ajalugu, filosoofiat) õppida – tendents, mis annab tunda ka meil. USA-s paistab olevat tegu lausa tektoonilise nihkega, mis vanu humanitaare mõistagi ärevaks teeb. Schmidti põhiline tähelepanek on see, et pagemine humanitaariast ei näi olevat sugugi seotud teenimis- ja töökohaväljavaadete halvenemisega, vaid mingi suurema kultuurimuutusega. Lõppude lõpuks ei tähenda see küll humanitaaria väljasuremist (filosoofia ja filoloogiaga on ju tegeldud sajandeid väljaspool ülikoolegi), vaid haritlaste kahanevat võimet üksteise naljadest ja allusioonidest aru saada.

Ja lõpuks: Quanta Magazine annab taas ülevaate Fieldsi medali äsjastest laureaatidest (autasu jagatakse iga nelja aasta tagant alla 40-aastastele matemaatikutele). Sakslase, itaallase, (Austraalia) indialase (ja Nevanlinna auhinna saanud kreeklase) kõrval paistab kõige huvitavama taustaga laureaat olevat Cambridge’is töötav Caucher Birkar, kes on sündinud kurdi külakeses Lääne-Iraanis. See, millega ta tegeleb, tundub sõnulseletamatu, kuid Kevin Hartnett püüab seda ikkagi lühidalt sõnadega lahti seletada.

Aro:

Francis Fukuyamal on oht saada maailma üheks mõjukamaks meheks, kes pidevalt eksib. 1989. aastal kirjutatud artikkel “Ajaloo lõpp” kuulutas külma sõja lahtumise vaimus liberalismi võitu ja ennustas, et edaspidi tegeleb poliitika vaid “tehniliste küsimuste lõputu lahendamise, keskkonnahoiu ja rafineeritud tarbijate nõudmiste rahuldamisega”. Nii palju siis sellest. Nüüd on Fukuyamal uus teooria, mis tabab taaskord klassikalist liberaalset Zeitgeisti ja on kriitik Louis Menandi hinnangul samavõrra ekslik. Nimelt leiab analüütik, et suurim oht liberalismile tuleb identiteedipoliitikalt, ehk ajalooliselt rõhutud gruppide õigusenõudmisest. See olla nimelt kannustatud mitte mõistusest (millele saaks institutsionaalsete reformidega vastata), vaid emotsioonidest, “austuse” nõudmisest ning on seega täitumatu. Menand tuletab meelde, et “ratsionaalne” majandus on fiktsioon, et emotsioonid ja bioloogia mängivad rolli kõigis inimelu valdkondades ning et Fukuyama enda intellektuaalsed õpetajad on kirjutanud põhjalikult sellest, kuidas emotsioonid mõistuslikku poliitikat toetada võivad.

Põhja-Korea ja Ameerika juhid on praegu küll mõnevõrra rahunenud, aga tuumasõda on ikkagi oht, mis väärib aeg-ajalt meelde tuletamist. Üks mu lemmiktaskuhäälinguid, NYCist edastatav “On the media” pani just üles osa, mis vaatleb tuumasõja kujutamist eile, täna ja homme. Uue õppeaastaga algas mul just taaskord kursus “apokalüpsise ajaloost”, nii et karta on, et maailmalõpulisi mõtteid leiab siit blogist järgnevatel kuudel veelgi.

#Metoo jätkub. Minu alma materis New Yorgi ülikoolis on plahvatanud skandaal, mida tabloidid on kajastanud ilkudes, kuna siin on tegemist naissoost ahistajaga, kes lisaks on veel lesbi ja kirjandusteooria professor, aga mis tegelikult kätkeb palju huvitavaid ja olulisi küsimusi võimust, lojaalsusest ja töörahust. Ahistaja Avital Ronelli kaitseks (toetun siin NYU siseuuringu hinnangule, mis leidis, et ahistamine tõepoolest leidis aset ja kestis mitu aastat) on sõna võtnud terve plejaad akadeemilisi superstaare, alustades Judith Butlerist ja lõpetades Slavoj Žižekiga. Ajaloolasena tabas mind enim suurepärase sooajaloolase toetusavaldus Ronellile. Konservatiivid ilguvad nüüd teemal, et “feministid on silmakirjateenrid”, aga see laseb märgist mööda. Butleri eestvedamisel koostatud kirja on jõuliselt kritiseeritud just nimelt akadeemia vasakult tiivalt. Otsustagu lugejad ise, kellel siin õigus on:

New York Timesi kajastus.

Nimrod Reitmani esitatud hagi Ronelli ja NYU vastu.

Ronell vastab Reitmani süüdistustele.

Corey Robini analüüs juhtunust.

Masha Gesseni ülevaade ja mõtisklus.

Ja kuna sooteemadele juba jutt kaldus, siis lisaks ka võiks lugeda Merve Emre väga head esseed kunstliku viljastamise ajaloost ning Susan Pederseni arvustust kahele naiste valimisõiguse ajalugu käsitlevale monograafiale. Nautige suve viimaseid päevi!

Marek:

Nagu Aro viitas, on Francis Fukuyama avaldanud hiljuti raamatu identiteedipoliitika ohtudest demokraatiale, Identity: The Demand for Dignity and the Politics of Resentment, kes raamatut ei viitsi lugeda, võib tutvuda vastse intervjuuga raamatu ainetel, mille pealkiri võtab tabavalt kokku Fukuyama arengutee: “Mis järgneb ajaloo lõpule? Identiteedipoliitika”.

Kanada õpetlane Ron Srigley on kirjutanud Los Angeles Review of Booksis põhjaliku analüüsi ülikoolide tänapäevasest kriisist. Selle täienduseks võib kuulata ka Terry Eagletoni hiljutist loengut Bergeni ülikoolis “Humanitaarteaduste kriis”.

Cambridge’i poliitikateadlane David Runciman lahkab London Review of Books’is huvitavalt Obama isiksust (oli ta golfimängija või korvpallur?).

Kuna Marx näib endiselt lasuvat luupainajana meie ajudel, siis võiks olla hariv lugeda üht akadeemilist intervjuud ajaloolase Gregory Claeysiga Marxist ja tema pärandist tänapäeval. Ja siia otsa sobib tutvuda Ross McCulloughi arvustusega Patrick Deneeni hiljutisest raamatust Why Liberalism Failed (2018).

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon