Lumehelbeke

ANDRUS KASEMAA

Mu sõbrad ütlevad, mul on komme öösel külla tulla. Nad ei tea, et kiigun ka aiaväravatel. Et naudin ikka veel enda lapsepõlve, pistan autos pead aknast välja, teen rumalaid nägusid. Pärast on lahe soeng, teen pilti, laen FB-sse, näitan sulle, imetlen end peeglist. Jooksen aknale, kui politseiauto või kiirabi mööda sõidab, nutan vahel, kui armastus teeb haiget, jonnin, ühesõnaga, pole ikka veel suureks kasvanud ja ei kasvagi vist. Ma ei usu, et ma muutun, ema, isa, teised ka ei usu enam. Nad ütlevad, et ma olen lumehelbeke, aga olengi. Ja tahan olla. Lumehelbeke on lahe olla. Või mitte et ma tahan olla, keegi ei taha olla lumehelbeke, aga kui sa oled lumehelbekeseks sündinud, siis sa oled ilus valge lumehelbeke, kordumatu mustriga ja sa ei saa selle vastu midagi.

Pensionil kord olen, siis hooldekodus jooksen ringi sussidega, hüppan voodis, teen nägusid, pistan pead rongiaknast välja, meenutan rongisõite nooruses, kui purjuspeaga ilma piletita koju sõitsin ja isa vastu tuli ja konduktorile pileti ära maksis, et mind välja lunastada, mu keha, et ma selle kehaga saaksin koju minna ja end välja puhata.

Rongis pistan käsi sinu särgi alla, keeran su nibusid 360 kraadi, hullan niisama, mängime kodu õhtuti, patsutame kassi koos, kass kräunub – nii lahe on. See laps ikka veel mu sees… väsin ära, siis lähen magama. Sülg jookseb padjale, padi on märg. Vahel ärkan hommikul, sa ütled, et mul on kuivanud sülg näos. Nii piinlik on.

Jah, ikka veel kiigun aiaväravatel, kui saan, ja jäängi arvatavasti kiikuma, sest see on nii tore kindlasti isegi vanas eas. Kõik lihtsalt ei tea seda, kindlasti on neid, kes ei julge kiikuda, aga vaatavad kadedusega pealt ja siis vinguvad, et miks ühed saavad kiikuda, miks ühtedele on see lubatud ja neile pole. Need mittekiikujad on eriliselt igavad inimesed, mulle pole nad iialgi meeldinud.

Muidugi selle lumehelbekesega on üks jama (või üks „aga“), sest eri definitsioonid ütlevad erinevat asja. Enda sünniaasta tõttu ma lumehelbekeste hulka justkui ei kuulu, olen vana mees juba, aga iseloom on täpselt selline. Mitte et ma kiitlen. Ja veel: olen vanapoiss. Vanapoiss lumehelbeke seega. Mis on küll juba paras ports. Vanuse järgi olen seega eriti varajane lumehelbeke, avangard.

Lugesin sõnaraamatust, et lumehelbekesed ei viitsi tööle minna. Sest miks käia tööl, kui palgad on väikesed. Täpselt minu mõte. Mõttetu on käia tööl vaid selleks, et maksta makse. Nad on vastutustundetud, nad tüdivad tööst ära, enne kui töö neile meeldimagi hakkab. Nad teavad enda õiguseid, aga kohustusi ei tea.

See, et ma vanapoiss lisaks olen, see teeb asja ekstra keeruliseks. Tänapäeval ongi raske end klassifitseerida. Rahvuslane ma ka pole. Ma jälestan neid saateid, kus nad lehvitavad sinimustvalgeid lippe, mulle ei meeldi valitsus, ei vasak- ega parempoolne, aga anarhist ka pole, anarhistid pole mulle iialgi meeldinud. Midagi välja öelda, klassifitseerida, asetada end kuskile… juba väljaütlemine on vale, sest tõde pole ei seal ega siin. Ja ma ei ütle üldse, et tõdesid on mitu, vaid et tõde ongi niimoodi, nagu ta on.

Nad ütlevad, et lumehelbeke tõmbab kanepit, aga ma pole veel elu sees proovinud midagi. Ja ei taha ka. Ma pole mingi tossav lumehelbeke. Nad solvuvad iga asja peale. Ma solvun ka, lausa iga päev. Nii raske on olla lumehelbeke.

Tegelikult ma isegi ei tea, kes ma olen. Kõik asjad, mis ma enda kohta pean ütlema, tunduvad valed ja ei vasta kogu tegelikkusele. Kindlasti, kui oleks kuskil lumehelbekeste suvelaager, siis isegi koos nendega ei tunneks ma end hästi. Ma läheks tülli, riidu, solvuks nende peale. Ma ei kuulu kuhugi. Kõik on vastikud, eemaletõukavad, juba laagriväravast sisse astudes näha kõiki neid lumehelbekesi korraga – ma kindlasti ehmun, tahan üksi olla, varjuda kuskile puude taha ja neid kaugelt vaadata natuke ja siis ära minna, uidata niisama enda radadel. On raske öelda, kes ma olen. Olen seda lapsest peale tundnud, et ma ei kuulu siia ega sinna, isegi ema on küsinud ja imestanud, et kelle moodi ma siis olen, sest ma pole ei isa ega ema moodi, ja samas ma ei tunne ka, et oleksin teiselt planeedilt. Kõige raskem ongi endas selgusele jõuda.

Kui ma nüüd tõsiselt järele mõtlen, siis võibolla olengi lihtsalt vanapoiss. Aus vanapoiss.

Kui ma peaksin lastele lasteaias seletama, kes on vanapoiss, siis ma jääksin jänni. Mingi vana külaühiskonna igand. Isegi muinasjuttu oleks neile vanapoistest raske rääkida.

Vanapoisi sündimine. Mida ma räägin lastele sellest. Mida seal rääkida on? Kõik on nii tavaline. Ühel ööl tegid vanemad vanapoisi. Nad said kokku kuskil kõrtsis või maapiirkonnas kuskil lokaalis ja ema vaatas, et too mees on nii kena ja ta hoolib temast ja tal on ta vastu tunded, ja mitu kuud läks mööda, kui tuli üks öö. See ainus öö. Kus midagi ei pruugi viltu minna. Ja kui läheb, siis on ükskõik. Sest see on öö, kus sünnivad vanapoisid. Teadlased teavad seda, et on kromosoomid ja geenid, ja vaid teadlased oskavad öelda, kumma x-kromosoomi vanapoiss emalt sai ja kas ta sai sinisilmad, kas ema nina on vanapoisil või isa piklik nägu, seda teavad ja oskavad vaid teadlased öelda, mis juhtus ja kuidas juhtus. Aga igatahes juhtus. Ja sündis vanapoiss siia maailma. Tahtis ta siis või ei tahtnud. Igatahes olid ema ja isa. Üks naine ja mees, kes olid kord lapsed. Ja nad tegid ühel öösel vanapoisi. Aga nad veel ei teadnud seda. See pidi olema neile üllatus.

Selge on see, et ema ja isa, mees ja naine, last tehes ei mõtle, kas nende lapsest saab mõrvar, kuulus laulja, segakoori juht või vanapoiss. Võibolla mu ema mõtles selle peale. Ma ei tea. Kui ta oleks teadnud, ju ta poleks teinud mind. Isa. Mine eemale mu emast. Oleksin ma öelnud, kui oleksin seal olnud. Ärge tehke pattu.

Vanapoisi lapsepõlv. Ta lihtsalt mäletab mingeid asju ja pilte ja lõhnasid. Aga millal lapsepõlv algab ja millal ta lõpeb, ta ei mäleta enam, aga millegipärast nägi ta unenäos tanke ja ta oli kurb, kui ema või isa kodust ära läksid ja ta suure õega pidi üksi jääma. Ta sündis ühes suures impeeriumis. Vanemad läksid kuskile sünnipäevale ja lapsed jäeti üksi koju. Ja õega oli tegelikult tore koos olla ja millalgi tulid ema ja isa. Ja siis nad kolisid ära. Vanapoisil oli palju lapsepõlvekodusid, mõned kodud olid kallimad ja on rohkem meelde jäänud. Ta oli sageli haige. Seepärast kasvaski temast imelik laps.

Talle meeldis äikese ajal aknal istuda ja vahtida äikest. Ema küll ütles, et ära istu aknal, ja pane äiksega aken kinni, aga ta ei kuulanud teda kunagi.

Ta lasi alati lammastel ema roose süüa. Ema alati nuttis pärast, aga talle meeldisid lambad rohkem ja tänini ei armasta ta lilli ega saa aru neist vanapoistest, kes teevad endale uhkeid iluaedu ja lilleaedu ja käivad Hollandis lillenäitustel. Igavad kodud ja inimesed. Miks näha niipalju vaeva.

 

Täna ma jäin mõtlema, et kas mees, kellele meeldib naise riideid kanda ja kleitides olla, või mees, kes laseb end naiseks lõigata – on ta ka vanapoiss? Külas, kus ma kasvasin, oli leskedel kõikide inimeste kohta alati midagi öelda, vanamuttidel oli kogu maailm paigas ja ära seletatud nagu vanades Islandi saagades. Lesed teadsid, kus on lõuna, kus on lääs, kuidas inimesed peaksid elama. Nad olid hirmus uudishimulikud ja tahtsid kõike teada. Kui kaks vanapoissi elasid koos, siis vanamutid ütlesid: väärastunud armastus, ja tegid krimpsus näo ja ei suutnud seda mõista. Aga sellisest väärastunud armastusest olin ma terve enda lapsepõlve unistanud. Nokkida terakesi kellegi huultelt, kes on armas, keda ma armastan ja kes armastab mind. No kui transgender oleks elanud mu lapsepõlve külas, siis lesed oleks arvatavasti öelnud, et see on mingi imelik vanapoiss, lasi end naiseks teha.

Mulle kleite ei meeldi kanda. Aga kui ma kord suren, siis kirjutage mu kivile, et ta oli lumehelbeke. Koolis kiusati teda. See pange kõik kirja. Sest see on vajalik ja samas ebavajalik teave kõik.

Ajad on muutunud. Lumehelbekesed on tulnud.

 

Passin enda toas taas, on öö. Olen ööpassija. Vanapoistele vist meeldib öösel üleval olla, ega muidu vanarahvas ütle, et kuu on vanapoiste päike.

Milline kurbus olla üksi ja olla vanapoiss ja samas olla õnnelik, ei pea naiste vingumist kuulama. Täna mõtlesingi, et mulle tõesti naised ei meeldi, juba nende hääl ajab südame pahaks, nende hääles on kavalust, ma olen sellest nii väsinud. Ma ei vihka neid, aga ma ei taha nendega olla. Kord olen ehk nii julge vanapoiss, et ütlen seltskonnas mõnele ligitükkivale naisele, et mulle ei meeldi naistega suhelda. Et tõesti sammun lihtsalt minema. Olen kutsutud presidendi vastuvõtule või mingile maakondlikule üritusele (aga vaevalt keegi kutsub), ja ma ütlen, et – „minge metsa“ on ka ebaviisakas öelda, vanapoiss ütleb kõike viisakamalt. Vabandust, naised ei meeldi mulle, nad tekitavad minus vastikust, ma ei viitsi teiega suhelda. Ja ongi teema ammendatud. Ei meeldi noh. Ja õnn on, et ei meeldi. #Metoo taustal on vist naistel päris turvaline minuga koos olla. Ma ei ahista neid kunagi, ma ei aja neile kätt püksi, ei hõõru end nende vastu. Naistel oleks päris igav minuga. Sellepärast nad vist mind ei tahagi.

Kõiki naisi ma ei vihka. Vanu naisi ma ei vihka, vanad naised on turvalised ja armsad. Neil on palju huvitavaid lugusid, nad pole silmakirjalikud ega võltsid. Neis on möödunud aegade väärikust veel. Haiglas vanaemaga geriaatri ukse taga oodates, kus on teisigi vanu naisi, ma imetlen neid. Soliidsed vanaemad, kaunid jalad kaunites kingakestes. Kui ilusad nad neis on!

Nende hääl on ilus, neil on palju haiguseid, nad on õrnad, haprad, nende peeglikapid on seisma jäänud lõhnaõlidega, juba 30 aastat on need seisnud seal. Mõni ütleb, et olen gerontofiil, ja olen jah. Kergem on öelda, et olen, siis nad on vähemalt rahul ja õnnelikud, et neil on jälle õigus, mis sest, et nad ikka ei saa aru, mida ma tõeliselt neis armastan ja mida ma neis näen. Ja võibolla siis olengi? Tunnistan, et olen, vähemalt ma ei ole silmakirjalik. Mulle meeldib vanade naistega olla, nad on ilusad, kui ma kuulan nende lugusid möödunud aegadest, siis mul on sageli kananahk ihul ja peanahal ka. Ma ei tea, miks ma neid armastan. Aga armastan.

Lisaks naistele ei meeldi vanapoistele ka lapsed. Kuigi lastega on mul teine teema. Nad meeldivad mulle, nende hääl on nagu kajakate kiljumine. Kui palju kordi olen rannas magama jäänud lastekilgete saatel. Kui mõnus see on.

Mulle meeldib kuulata laste hääli avatud aknast, kui me su Lasnamäe korteris oleme. Sul on kardinad ees, sest kardad kortsude teket. Pimeduses pidi näonahk paremini säilima. Sa oled nagu mina. Alati kaetud aknad, kardinad isegi päeval ees, alati hämarad toad. Oled nagu pimeduse laps ja ma olen su väike vend. Aga mulle meeldivad need laste hääled, on alati meeldinud. Aga lastega olla ei meeldiks, nad on nii väsitavad, aga nende hääled on uinutavad, mõnusad. Korraga on toad rõõmsad, poeetilised. Kord on nad vanad, vanamehed ja vanamutid, ja mina olen siis surnud. Aga praegu on teiste inimeste lapsed ühele vanapoisile eluhääleks, õhtu unejutuks, enne kui pimeneb ja lapsed tuppa aetakse, sest nad peavad magama minema. Vanapoiss jääb siis kuulama ööd akna taga, kajakadki on vaiksed ja lapsed, kes pakkusid oma häälte ja mängudega talle unustust ja olid nagu hingele palsamiks, magavad enda voodites ja ootavad uut päeva. Väike peake on täis mõtteid, mis homme teha ja emaga saab võibolla minna Rootsi või loomaaeda, aga vanapoiss ei mõtle enam midagi minus. Ta teab lihtsalt, et homme on jälle üks päev, ja ma ei tea, kas see on vihmane või mitte.

Mulle endiselt meeldib lastega mängida kulli, kuigi nad väsitavad mind ära. Nad turnivad mu peal ja mulle meeldib, kui nad teevad mulle patse, aga vahel ma väsin ja ma ei taha neid enam näha. Mulle öeldakse sageli, et oleksin hea isa, aga nad ei aima veel, et olen gei.

Muidugi laste vanemad vaatavad mind imelikult, kui suur vana mees mängib liiga palju lastega. Kui ma ikka veel mängin nendega kulli või peitust, kui mängin kodu. Isegi mu isa vaatab mind imelikult, aga ta teab õnneks, ja mina ka tean, et ma pole mingi pedofiil. Lastega on nagu loomadega, kasside või koertega. Et ainult võõraste lapsed on toredad. Ja samas laste kohta see niipalju ei kehtigi. Palju koledaid lapsi on, paksud lapsed, nendega ei viitsi, saamatute lastega on nii raske mängida peitust, paksude lastega on raske. Võibolla mulle ei meeldigi eriti keegi. Ainult ennast armastan. Olen egoist. Suur egoist. Vahel ju mõtlen, et kahju, et lapsi endal pole, vaatan klassikaaslaste pilte FB-s, neil kõigil on lapsed… aga samas… vanapoiss on ka hea olla. Parem veel.

Hetero ei tahaks ka olla. Seks üldse on kole. See kiim, et see otsa ei saa. Vastik olla inimene. Tahaks olla laps taas, turnida puudes, rõõmustada äikse üle, istuda aknal. Kogu oma siiruses. Mitte kiimelda niimoodi, silmad pöörased, äraolevad, seksis pole midagi erilist. Kõik see on vastik. Aga lapsed ei tea veel seda.

Mehed ka ei meeldi vanapoistele. Inimesed vist üldse. Vanapoistele meeldib toriseda. Mulle meeldib küll. Seepärast me emaga tülli lähmegi, et ma torisen liiga palju. Vanapoistele meeldib vinguda. Mulle meeldib vinguda paljude asjade üle. Kuidagi on see lapsest peale saatnud mind. Elu on ilus, aga rumalust on palju ja inimesed on päris rumalad ja saamatud ja õelad ja kadedad. Kõik kohad on lollakaid täis.

Sa isegi ütled, et mu probleem on vingumine, ma püüan end talitseda, aga las ma siis vingun ja torisen. See maailm pole tõsine koht. Või siis õigemini seda maailma võetakse liiga tõsiselt. Ja seepärast ongi kõik võltsid. Ma vihkan võltse inimesi.

 

Olen see vanapoiss, kes elab enda sassis voodis koos raamatutega ja kellel ema käib vahel linu vahetamas ja nõusid pesemas. Tahan olla kord see vanapoiss, et kui tuleb sõda, siis ma ei lähe sõtta. Olgu siis võitlejateks mustad või valged. Või hiinlased või venelased. Tahaks olla see vanapoiss, kes ütleb, see on väär istuda kraavis ja tulistada teiste inimeste pihta. Olla see vanapoiss, kes ütleb, et mul pole aega minna, minge ise. Mis on tõsi. See vanapoiss, kes pissib aknast alla lilledele, kes pissib trepilt alla, sest ei viitsi üle õue kempsu joosta ja soojem on lasta trepilt otse maapinnale lillepeenrasse. Või kui välja ei viitsi minna, Ida-Euroopa külma talveöösse, siis otse kraanikaussi. Ka see on mõnus. Talvel on nii tüütu minna välja, pane riide, sooja teki alt välja tuule kätte. Aga kui sajab vihma või lörtsi. Brr, halb mõeldagi. Mis sest, et kuni poole suveni on trepi kõrval rohus suur auk, nagu tulnukad oleks õue maandunud, isegi rohi ei taha seal kasvada.

Vanapoiss ei ole üldse häbiasi olla. Eriti tänapäeva maailmas, kus on väga normaalne olla gei või metroseksuaal või sooneutraalne. Maailm vajab rohkem julgeid inimesi. Tulla välja teatega, et olen gei, pole tänapäeval maailmas enam mingi uudis, aga öelda: olen vanapoiss ja uhke selle üle. Et mulle ei meeldi naised, et eelistan üksi magada ja naiste pitsiline aluspesu nööril tekitab minus ülimat vastikust. Vaat see on julgustükk! Tulla välja millegi sellisega. Teatada enda vanematele, et olen vanapoiss ja et juba lapsest peale meeldis mulle külas üks teine vanapoiss ja ta oli mu iidol. Ma tahtsin olla sama julge, öelda asju otse välja. Mitte keerutada.

Ta vihkas naisi, armastas üksi elada, ta tuba oli alati täis suitsetatud. Ta pesi oma musti sokke ise. Ja ta ei vajanud selleks naiste abi. Kui ta valda läks, siis kõik sekretärid ja maanõunik ja sotsnõunik ja kes seal kõik olid, vallavanem jne jne – nad kõik nägid teda juba aknast ja kartsid. Sest jälle tuleb tema.

Juba lapsena peitsin silmad naiste trussikute eest ja ma iial ei mõista neid mehi, kes armastavad naiste pitspesu, kelle silmad lähevad krõlli ja mõistus kaob ja veri valgub vööst allapoole – nõrgad, haledad, mõtlen ma alati, sest minu kiusatuseks võib riputada terve kilomeetripikkuse pesunööri pitspesu nagu roosat mannavahtu ja merelainet kuivama ja mu silm isegi ei pilgu, olen nagu Taaniel Lõvide augus või need heebrea mehed tulises ahjus ja leegid ei tee mulle midagi. Ma ei mõista iial neid naisi, kes julgevad ja tahavad midagi nii koledat jalga panna. Miks üldse pitspesu. Kui ebapraktiline, kui kole.

Noor olin, siis vanad naised ikka ütlesid, et näed sellel on vanapoisi kombed küljes. Tal on vanad mustad tekikotid, ei raatsi uusi osta. See oli midagi pilkavat, mul on siiani meeles nende vanade naiste ilkuv hääl, see kajab minus vist kuni surmatunnini. Sisimas olin kurb, tundsin piinlikkust, lubasin end parandada, keegi ei tohtinud iialgi minu saladusest teada saada. Juba kaheteistaastaselt teadsin, et ma olen ka see, et minu sees elab üks vana mees, üks vana laps ja et teda peab peitma, aga tegelikult mõtlen nüüd, et lahe on olla vanapoiss.

Ma ei saa selle vastu.

Tahangi olla see vanapoiss, kelle voodilinad ja tekikotid ja padjapüürid on ajast ja arust ja kui sa tuled mulle külla, siis ma tunnen küll piinlikkust, aga vahel ei tunne ka enam, sest vaikselt tunnen uhkust, et olen vanapoiss, see on see, kes ma päriselt olen ja ma ei pea seda häbenema. Enesesalgamine oleks vale. Mul tõesti pole palju tekikotte. Ma vabandan su ees. Ma pole veel viitsinud osta uusi. Kuigi ma tean, et ma ei osta ka. Või siis ostan, kui tuju tuleb.

 

Vanapoisi kodu. Nüüd ma olen õppinud seda nägema, kui keegi mul külas käib. See on nukker. Vanapoisi toas on kaks tekki ja kaks patja. Ja needki on vanad ja kulunud. Out of date oleks nende nimed. Ja nüüd ma näen, kui raske see on. Raske on, kui külaline palub veel ühte patja või tekki ja mul pole midagi anda. Et linadel on mingid hallid ja kollased plekid. Ja ma ei mäleta ega tea enam, millal need sinna tekkisid. Ning linad narmendavad ja tekikotid on katki ja nööbid on ära. Ja ma näen, saan lõpuks aru, et kodusid peab uuendama. Et maakera peab uuendama ja kõik need kohad, mis jäid uuendamata, et seal valitseb seisak. Mandumine. Allakäik. Et seal elavad diktaatorid, vanapoisid, väikesed raketimehed, luuserid, need, kes ei armasta ja kelle poole ei taha keegi minna. Aga kes ise igatsevad teiste järele, aga ei saa aru, miks neil keegi külas ei käi.

Ükspäev ma pesin enda linasid (sest sina oled siin, ma muidu ei peseks nii hoolsalt, aga eks ma tahaksin, et sulle natukenegi kasvõi meeldiks olla koos minuga) ja ma märkasin, et enamik mu linasid on plekke täis. Vaatasin neid aknast, kui linad rippusid pesunööril ja lehvisid tuules, ja naersin. Ainult vanapoiste kodus on vist plekkidega linad. Sa veel vaatasid aknast välja ning imestasid, et mis mustikaplekid need on. Ja need räbalad tekikotid, hallid… Nende vanade tekikottidega on omad mälestused, mis sest, et neil on juba augud ja käriseb siit-sealt.

Mu toad on viltu. Mul on kollased kardinad akende ees, ma pesen veel käsitsi oma musti haisvaid sokke ja surfan öö läbi internetis mingi vana kastiga. Loen sealt uudiseid ja kommenteerin anonüümselt. Mu toad on hämarad ja kola täis, nii et vaevu saan liikuda. Aastatega vajuvad see maja ja need toad aina rohkem viltu, aga mina ei näe ja ei saa aru. Vähemalt kohe mitte.

Veekraanid on mul ammu umbes, aga pump on niikuinii õhtal ja mul pole raha, et uut osta. Eesti on nii vaene maa. Ja ma olen ka vaene. Sama vaene kui Eesti. Aga mul on kodus hea olla. See on minu kodu ja lõpuks, keda see huvitab, kuidas keegi elab. Selline kole räämas maja lisab mu kodumaale vaid omapära: kui niisugust näed, saad kohe aru, et see on Ida-Euroopa.

Ma ei hooli kenadest vuntsitud kodudest, parkettpõrandatest ega titehällidest. Väikekodanlik kodu ajab mul südame pahaks. Käisin viimati oma onu pool, nende maja oli nii korda tehtud, lisaks väike aiake keset alevimajade öösel ulguvaid koeri (ma ei armasta ka koeri, eriti ajab närvi, kui nad öösel lõugavad), ja kõik oli nii vastik, tundsin end seal nii pahasti, et oleks kohe tahtnud sealt ära joosta. Vanapoisid vist vinguvad palju, aga ma ei tahaks kunagi elada sellises kodus. Ma vist ei saaks seal magadagi. Ma ei tea, mis mulle seal lõpuks siis ei meeldinud. Võibolla onunaine. Ta vingus nägu, mis rikub kõik toad ära. Võibolla ma tõesti vihkan naisi. Meestega on lihtsam.

Ema käib, koristab, sunnib mind ennast pesema, ütleb, mul tuleb suust koledat praehaisu, mine pese enda suu ära. Või voodisse ei lähe mustade jalgadega. Kui ema kord mu elus enam pole, siis on toad kindlasti tagasi sassis.

Aga ma tahakski olla see vanapoiss, kelle suust tuleb praehaisu.

„Sa oled enda üle uhke või, et juba sellist juttu räägid? Ära vabanda ennast kogu aeg selle vanapoisi jutuga!“ Ja ma tean, et sul on õigus. Aga ma olen jah vanapoiss. Ütlen ma sulle. Olen suht leppinud sellega. Olen püüdnud muutuda, sinu ees teha teist nägu, varjata neid vanapoisi külgi, aga ikka tulevad nad tagasi välja. Ma ei oska pesu ikka veel nöörile ilusti korralikult riputada. Ma viskan pesu nöörile. Sa võid ju mulle seletada ja näidata, kuidas pesu kuivama panna, aga ma ei kuula sind nagunii, sest ma ei viitsi nii teha, nagu sa tahad. Ära kuivavad nad ju ikka. Alati on kuivanud. Sa oled nii rumal, kui arvad, et ei kuiva ka minu meetodiga. Mis sest, et vahel tuleb ootamatult torm ja kõik pestud linad vedelevad poris ja neid peab uuesti pesema.

Sa oled lihtsalt laisk, ütled sa. Mitte vanapoiss.

Sa tunned mind juba nii hästi. Ma vaid naeratan sulle. Jah, olen vist jah laisk. Aga ma ei varja seda enam enda eest. Mulle meeldib olla laisk vanapoiss, see on midagi, mis tuleb mul hästi välja, ikkagi kõige paremini.

Lilledest ma ka ei hooli, kuigi lilled on ilusad. Emale meeldivad lilled. Kui ma emal külas käin, siis lasen kanadel kraapida lillepeenras vaid seepärast, et kanad on nii armsad. Kui mul on valida, kas lilled või ema, valin alati kanad.

Üldiselt ma ei suuda ema pool kaua olla, me lähme temaga varsti tülli. Emal on nii vanamoodne arusaam mööblist, ta kodu meenutab mulle nagu mingeid 70ndaid, mingit veneaegset nõukogude enklaavi, need koledad diivanid, kataloogist tellitud Poola teleka saepurulauakesed – need ajavad mul alati südame pahaks. Ta toad on kuhjatud täis koli, öösel löön alati jalad või põlved ära, kui kusele lähen. Me kogu aeg vaidleme, et kas on nii palju vaja kardinaid, pokaale, nõusid. Me ei ela enam nõukogude ajas, kus pidi nõusid korjama, koguma mingiteks pulmadeks. Pulmi ei tule, vähemalt minul mitte, lapselapsi ei tule. Juba keskkoolist peale olen pidanud kuulama, kuidas sa ootad, et lõpetan kooli, võtan naise, sa saad hoida mu lapsi, saad nautida pensionipõlve enda lastelaste seltsis, oled nende vastu hea. Sa alati rääkisid sellest nii palju, et mul tekkis lausa trots. Et mina küll sulle mingeid lapselapsi ei tee. Aga siis ma ei julenud seda sulle öelda.

Et lapsi teha, peaksid mulle kõigepealt naised meeldima. Aga sellist naist vist pole maailmas, kes meeldiks. Terve maailm võib olla täis paljaste naiste pilte, raamatutest kuni reklaamideni, mind ei kõiguta, ma põlvili ei lange, imelikuks ei lähe, mõistust ei kaota. Ükski reklaam ei saa mind rajalt maha võtta. Mingid tissidega naised rukkis. Üldse ei arva, et kunst. Koledad kehad.

Jah, peret ma looma ei hakkaks. Võin naisi teenida ja kummardada, olla neile hea, lugeda neile luulet, olla parim sõber ja sõbranna, lobiseda ja tšättida nendega maast ja ilmast, naerda, aga päris seda tunnet, mida naistega peaks tundma, ei tunneks ma iial. Mu naine peaks magama üksi või siis minu kõrval, meie voodis, ja mina mõtleks, et miks ta nimi ei võiks Joosep olla. Kuigi ma ei tahaks isegi Joosepit, sest ma olen harjunud üksi magama, üksi on nii hea. Arvatavasti ma vihkaks Joosepit salaja, sest mulle ei meeldi geid, ei meeldi gei olla ega meeldiks ka Joosep. Ma vahel magaks Joosepi kõrval, aga ise hiiliks salaja teise tuppa. Sest tahan olla üksi. Keeran vaikselt ukse lukku ja unistan ikka millestki muust. Merereisist.

Aga vahel, kui sa oleksid Joosep, mu naine, ja ma enda toas oleksin, siis ootaksin ööd, seda hetke, millal jälle sinu kõrvale saaks tulla. Sest see on maailma kõige turvalisem tunne samas. Avada uks, sa magad, unesegane, kuuled läbi öö, kuidas ma tulen su kõrvale, ja ma olen nii väsinud ja lihtsalt uinun. Vahel ma igatsen seda. Ootan öid, et jälle su kõrval magada. See on ju nii hea tunne siiski. Armastada kedagi ja olla armastatud. Mõelda talle. Igatseda ta kõrval olla.

 

Vanapoisid on need, kes ei viitsi enda keha eest eriti hoolitseda, kes ei viitsi enda varbaküüsi nii sageli lõigata, nagu peaks. On jah tüütused, kasvavad nii kiiresti.

Ma olen vanapoiss ja arvatavasti jäängi selleks. Olen juba liiga vana ja mul pole enam mingeid väljavaateid, sest ükski naine pole mind veel tahtnud. Ma tean, et naised võtavad mehi ja selles pole kahtlustki. Aga mind pole veel keegi tahtnud ja ega ma lõppude lõpuks kurb polegi, sest ka vanapoiss on hea olla.

Minust ei saa kunagi paremat inimest kui see, kes ma juba olen. Võibolla mingid nurgad saavad ajapikku maha nüsitud, ma muutun kindlasti malbemaks, aga see imelik vanapoiss minus, ta sündis mu kehas ja sinna ta jääb. Ta jääb elu lõpuni kiikuma aiaväravatel koos lastega. Tänapäeval on otsingusaitidel kirjas, et „otsin transgenderit (TG) või transvestiiti (TS)“, aga mina olen lihtsalt vanapoiss. Miks keegi ei otsi vanapoissi? Ta saaks endale võluva kaaslase.

Terve vald teab juba, et olen vanapoiss. Et minus on vanapoisi materjali. Poemüüjad näevad, et koonerdan rahaga. See on tõsi. Jutud, mis minust räägitakse, et ma ei armasta enda linu vahetada ja võin mitu kuud ühtede ja samade linadega magada, vastavad kõik tõele.

Sa oled põrsas. Ütled sa mulle. Ja sa ei taba tegelikult mu sügavamat olemust, ma ei viitsi enam isegi solvuda, ja ma ei saa seda sulle ka näidata, sest sa ei saa minust aru.

Mulle meeldib olla vanapoiss. See on miski, kes ma olen. Kord olen ma parem vanapoiss, kui ma seda hetkel olen. Isegi vanapoisid kasvavad. Vanapoisiks sünnitakse. Või kasvatakse. Ma ei tea.

Olen vanatüdrukuid näinud. Nad krõbistavad seina taga voodis öösel kartulikrõpse ja loevad vanu lehti. Ma ei tea, ju vanapoisid teevad sama. Vanatüdrukud korjavad koli, nad ei raatsi midagi ära visata, isegi mitte vana katkist kohvikannu, sest alati jääb lootus see korda teha. Enamiku aega veedavad vanapoisid üksi, kõikide tunnuste järgi olen ma seda. Ja vanana, veel vanemana, olen ma aina enam üksi. Kui sina just ei taha minuga jääda, kui sa pead minuga vastu kõik need aastad, kui ma sind hulluks ei aja ja kui sa õpid mind taluma.

Vahel üksi iseendaga on kurb magada, aga lõpuks aastatega harjun ka sellega. Ja lõpuks ei suudagi kellegi kõrval magada, sest üksi on kõige parem. Ma olen püüdnud kellegi kõrval magada, kellegi, kes on lahe ja armas ja kes on … ei suuda. Peaks väga purjus olema või väsinud, et saaks kähku ära vajuda. Lihtsalt tunda kedagi enda lähedal, see hetk, kui uinud ja kuuled veel ta norisemist, ja siis kustud. Vahel muidugi lähen närvi, kui ta norskamine segab või kui ta voodis suitsetab ja ta e-sigaret pragiseb. Vahel ma lausa ootan, millal ta ära läheb. Ajan ta ise ära. Käsin tal praamile minna ja enda asjad kokku pakkida. Aga kaisus ikka ei suudaks. Sest ikka keegi liigutab, keegi köhib, vaja pissile minna. Ja siis lähed närvi. Või ei tule und, kuulad ta norskamist või linna hääli akna taga.

Vanapoiss on hea olla, sest kõik raha kulub endale. Ei pea iial ostma lastele koolikingi või vihikuid. Või jäätist. Või naistele ostma kasukaid, et seksi saada. Ainult õelapsele teen vahel välja ja tunnen rõõmu tema kostitamisest ja temaga koos sillal jäätise söömisest ja küsimisest, et kuidas koolis läheb.

Vanapoisid on surmani rikkad. Kõik teenitud raha jääb mulle, saan osta niipalju kommi, sõita bussiga, hääletada. Koju ei peagi jõudma kella 23-ks. Alati on õige aeg, kui koju jõuan. Kedagi küll kodus ei oota või ootab vahel. Raamatud ootavad mind koju. Mul on suur hulk raamatuid, enamik neist on muidugi igavad, aga on ka pärleid, mida ma kannaksin endaga kaasas ka siis, kui peaksin kolima või põgenema teise riiki.

Kui ma veel noor vanapoiss olin, siis see kõik oli nagu kergem. Aastatega on vanapoisi jooned süvenenud, aga nagu ma ikka ütlen: on hea vanaks saada. Ma ei karda vananemist. Sest vanem on jälle nii hea olla. Oled rahulikum, ei ole nii sõjakas. Mäletan, kui olin kümme aastat noorem vanapoiss. Kui ussitanud ma olin. Tegin küll naeratava näo, aga naeratava näo taga oli imelik inimene. Ma pole iial olnud nii vaba ja rõõmus kui nüüd, aastatega aina rohkem vanapoisiks saades.

Lugesin kord kellegi mälestusi möödunud aegadest. Vanas külaühiskonnas 19. sajandil oli lahedaid tegelasi, kujusid. Mis minust kord alles jääb? Millega ma meelde jään? Tahaks ju küll meelde jääda, ja isegi mitte sellena, kes oli kena või ilus. Ma ei tea. Aga tahaks ka olla meeldejääv, et kui ma suren, siis mind nutetakse kaks sajandit taga. Olla see vanapoiss, kes armastab pissida aknast alla ja kelle maja ümber on soojal suvel tugev kusehais. Mul on tunne, et minu maja ümber juba on, eriti kui sa ka siin juba oled niikaua mu pool, siis täna õues istudes, siis korraga tuul tõi küll maja eest kusehaisu. Sa tundsid ka, ja küsisid, et kas ma ikka veel kusen ukse ette.

Ma ei taha, et riidled minuga, ja ma ei taha siiski, et majaesine haiseb kuse järgi. Käisin täna maanteel kusel. Maantee võib kuse järele haiseda, seal ei aima keegi, et kes seal kusenud on. Joodikuid on nii palju, las mõtlevadki, et joodikud kusevad. Mul ükskõik. Pean kuidagi enda maja ees kusehaisu vähemaks saama. Tegema mingit pesuvett või siis dušigeeli ostma ja segama mingit lõhnavat vett ja viskama seda kusekohtadele maja ukse ette, et see hais kaoks? Äkki aitab? Ma ei taha, et sa pahandad minuga, sest tean, et sulle ei meeldi vanapoisi kodu. Samas nii mõnus on kusta otse trepilt alla, vaadata tähti, hingata sisse värsket õhku. Kuulata ööbikut… ööbik jälle kohal.

Mu lapsepõlves oli paar vanatüdrukut, nad elasid hämarates tubades, kardinad suvelgi ees. Seal oli vaikus. Vana mööbel, enamasti kole, koitanud. Vanad kreemid ja tolmunud lõhnapudelid nende nooruse aegadest seisid peeglite peal. Sahtlites vanad ravimid. Kas ma olen ka kord selline? Et mu tuba on täis kuselõhna, mu toad on tolmused ja mööbel on ajast ja arust ja ma ei tuuluta enam enda tuba. On mu toad kord ka sellised? Ilma sinuta küll.

Kui aus olla, siis ma ei pea selleks isegi vaeva nägema, et vanapoiss olla, see tuleb mul liigagi hästi välja. Ma ei pea midagi isegi juurde õppima. Aga kahju on see, et mind pole veel keegi märganud. Pean veel vanemaks saama. Originaalsemaks. See vanapoiss minus peab küpsema veel, et saada cool’iks vanapoisiks. Ja mul on isegi üks eeskuju-vanapoiss. Ta sai see aasta just 70-aastaseks, tal oli suur juubel, kus tal käisid külas mõned teised külavanamehed ja nad jõid ära mitu pudelit viina ja öösel olid kõik külalised ära läinud ja ta oli jälle üksi enda seismajäänud seinakellaga. Ja tal pole iial olnud naisi või noh, ta ise ütles täna, et tal on neid naisi ka olnud, aga nagu ma ta iseloomu tean, siis see pole just kergete killast. Ma ei teagi, miks. Peaks küsima, miks ta naisi ei salli.

Arvatavasti 75% vanapoistest on geid, kapipeded. Aga ta on mu iidol, mu lemmikvanapoiss, kelle moodi ma tahaksin olla ja kellest ma unistasin juba noorena. Ta on kena ka. Ta kodu on kena, lilli täis, aga tube ta vist väga ei korista. Ta teeb kodus voodis suitsu, käib vanade mustade maitsetute moest läinud trussikute väel tubades ringi ja joob õlut. Kui talle külla lähed, siis suitsuving tahab ära tappa, riietele lausa nagu hüppab suitsuhais külge, aga ta jutt on voolav, sorav. Ja mis peamine: teda kardab terve vald, mitte et ma tahaks, et mind keegi kardab, aga mulle meeldiks olla vana, tark, auväärne, et mu sõnal oleks kaalu. Nii et kui ma lähen vallamaja poole, siis sekretär ja vallavanem näevad aknast, et ma tulen ja hakkavad mind juba kartma. Hüüavad eiiiiii, jälle tema tuleb! Mida ta nüüd tahab! Et mis nüüd. Mu lemmikvanapoissi mu lapsepõlvest kardetakse vallas. Kui vanapoisil on mure, siis ta läheb valda ja räägib murest ja ta ei karda kedagi. Üks õige vanapoiss on maailma sool ja pipar ja suhkur. Kui vaja. Ma ei teagi, kas lapsi ta sallib või mitte või ei taha lapsed hoopis teda näha? Ma ei tea. Kas talle meeldib, kui lapsed teevad talle patse pähe? Ma peaks küsima ka seda. Mul on tunne, et isegi kurjadele inimestele, kui neile isegi lapsed ei meeldi, siis see, kui lapsed neile patse pähe teevad, see meeldib kõikidele. Inimesele meeldivad puudutused. Ka üdini kurjadele inimestele. Sest inimesed vajavad puudutusi. Lastepuudutused on kindlasti midagi, mis pole pärit siit maailmast ja mis sulatavad ka kõige külmema südame. Ka minu südame. Lapsed on teraapilised. Sellepärast mul läheb neid vaja.

 

Üldiselt ma ei pea iial milleski vaeva nägema, et saada kord vanapoisiks. Ma isegi ootan. Kannatamatult ootan, millal ma ükskord seitsekümmend olen ja mida imelikum, seda parem. Et minus oleks kõik vanapoisi omadused juba kinnistunud. See on mu suurim soov. Et kõik oleks lihvitud. Et naised jookseks minu eest ära ja mina jookseks naiste eest ära. Taas, mitte kiiksudega kiiksude pärast, aga olla julge, kartmatu, vapper. Olla mina ise. Kohtuda lõplikult iseendaga. Omamoodi zen tee.

Vanapoiss on see, kes juhuslikult istub enda toas raamatuid lehitsedes varahommikuni ja läheb magama alles siis, kui linnurämps (nagu sa ütled) juba lõugama hakkab ja vanapoiss lihtsalt vajub magama. Ilma et laseks lindudel enda und segada. Sina juba ammu magad. Ma loodan, et sind ei sega see, et ma öösiti kirjutan enda toas. Peksan klahve nagu pianist, nootide asemel toksin tähti ja kokku annavad need sõnademuusika: ma armastan sind, ma armastan sind, ma olen vanapoiss, aga ka vanapoistel on süda ja ta tunneb sama palju kui linnusüda või vaalasüda, kui ta näeb teist vaala või lindu, kes talle meeldib. Kui meeldib muidugi.

Sa meeldid mulle. Kui ma oleksin taas üksi, siis peaksin vaatama üksi aknast välja ja see oleks poole nukram. See oleks päris nukker kohe, juba mõte sellele teeb mind kurvaks. Ma ei mäleta seda päeva enam, millal kohtusime, aga mulle meeldib sinuga olla.

Küsisin tuttavate käest, kes nende meelest on vanapoiss? Kas vanapoiss on gei, mis teda iseloomustab? Pidi jobu olema. Kes hindab naistes vaid kahte asja; et naine oskaks süüa teha ja ämmaga läbi saada. Kellele emmekene ütleb, et Karlikene, tule nüüd sööma, ja kes elab ikka veel isegi 30-aastaselt emaga koos. Mõned on puhtad, pedantsed, toad on korras, kõik arved ja lipikud korrastatud. Tähenärijad ühesõnaga.

Ma ei tea, kes ma olen. Pigem must, lohakas. Suvakas. Imelik. Ma ei teagi, kas imelikkus käib mu ees ja siis tuleb lohakus, või on kogu selles lohakuses ka oma loogika sees ja see on millekski hea siin maailmas.

Sa ütled: nii hea on olla gei, omada peenist. Minu arust: nii hea on lihtsalt olla vanapoiss, lõppude lõpuks pole midagi paremat kui magada omaette, hilja ööni istuda üleval, lugeda raamatuid, see tubade vaikus on juba midagi nii loomulikku, midagi nii minu, et see on nagu metsavaikus või puud metsas. Või tuul.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon