Tobud

PAUL VERLAINE

Pikk seelik, kõrge konts – justkui lahingut löönuks,
üks peal, siis jälle all, ning sõltus tuulehoost,
kas välgatas ka sukk, kui lõhik langes koost –
neist narrimängudest ei saand me silmad söönuks.

Kui armukade sääsk kaunitaride krael
võis pargipuude all ebamugavust tuua,
me silmad janused end võtsid purju juua,
kui pitsist vilksatas ühtäkki valge kael.

Septembriõhtu lõi hõngu tähendusrikka,
kaunitarid, kes end me käele toetasid,
nii hõrke sõnu siis me kõrvu poetasid,
et üllatunud hing neist väreleb veel ikka.

(1869)

Prantsuse keelest tõlkinud Märt Väljataga

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon