Septembri lugemissoovitused

Marek:

Erialastel põhjustel olen sattunud viimasel ajal lugema lugusid humanitaaria vajalikkusest ja väärtusest, pole võimatu, et see teema huvitab kedagi veel, nii et jagan mõnda uuemat ja huvitavamat lugu. Nagu Märt eelmises lugemissoovitustes juba mainis, esitab Benjamin Schmidt  The Atlantic’us üsna lohutu pildi humanitaarteaduste olukorrast USA ülikoolidest: peaerialana on viimase kümne aasta jooksul suurem osa humanitaarainetest kaotanud tudengite seas pea poole oma populaarsusest. Samas kui nn STEM erialad (Science, Technology, Engineering and Mathematics) on ligitõmbavust kasvatanud. Autor püüab siiski lõpetada optimistliku noodiga, leides, et humanitaaria Ameerika akadeemiast kindlasti ei kao, lahtine on vaid selle konkreetsem roll tulevikus: “Even as the command of culture becomes less central at elite locations, some humanities may be demonstrating more usefulness than ever to students who seek to better understand culture from outside the dominant perspective. The question is how much space any of the humanities can ultimately take up in a university, when the dominant perspective continues to warn students away.”

Kuid mida rohkem humanitaariale matusekelli lüüakse, seda enam ilmub käsitlusi, mis püüavad näidata humanitaaria möödapääsmatust. Kõige värskema näitena võib mainida Hans Vestbergi artiklit World Economic Forum’is, mis veenab lugejaid, et ilma humanitaarteadusteta ei ole neljas tööstusrevolutsioon võimalik. Mida rohkem mehhaanilist tööd teevad ära robotid, seda enam on vaja leida inimestele loovat ja mõtestatud tegevust, rääkimata tehnoloogia tõstatatud uutest eetilistest probleemidest, mis kõik vajavad humanitaarset mõtlemisvõimet. The Washington Post’is püüab Valerie Strauss põhjendada, “miks meil on endiselt vaja õppida humanitaaraineid STEM-i maailmas”. Vahest kõige üldistusjõulisema ülevaate humanitaaria kaitseks argumenteerimisest pakub Sami Siegelbaum väljaandes Counterpunch. Ta eristab nelja põhilist humanitaarteaduste kaitsmisstrateegiat: liberaalne, konservatiivne, neoliberaalne ja neokonservatiivne. Liberaalid apelleerivad humanitaaria rollile kriitilise mõtlemise ja empaatiavõime arendamises. Konservatiivid rõhutavad humanitaaria iseeneslikule väärtusele – suurte vaimusaavutuste uurimine ja tarbimine on väärtus, mida ei pea põhjendama majanduslike või poliitiliste argumentidega. Neoliberaalid väidavad, et selmet olla ebatõhus ja kulukas, on humanitaarial suur majanduslik mõju, see aitab tänapäeva digiühiskonnas muuta inimesi loovamaks, suhtlemisaltimaks, innovaatilisemaks. Neokonservatiivid on ainsad, kes ei peagi humanitaariat vajalikuks, nad leiavad, et see on eilane elitaarne valdkond, mis on rahvast võõrandunud ja mis ei aita tänapäeva probleemide lahendamisele põrmugi kaasa. Veelgi klaarima ülevaate humanitaaria poolt- ja vastuargumentidest leiab veebiplatvormi 4humanities.org koostatud infograafikust (pdf). Ja kellel jäi väheseks, see leiab terve kimbu asjaomaseid lugusid siit veebilehelt.

Meie posthumanistlikul ajastul on uuteks kangelasteks saanud taimed. Lugesin hiljuti itaalia päritolu prantsuse filosoofi Emanuele Coccia võluvat esseeraamatut “Taimede elu” (La vie des plantes, 2016, ilmunud inglise keeles, The Life of Plants, 2018. aastal), mis on inspireeriv katse töötada välja taimede metafüüsikat. Väikese maitseproovi autori vaadetest leiab siinsest intervjuust. Veebiväljaanne Books and Ideas pakub aga lugeda huvitavat arvustust Samir Boumediene’i raamatust “La Colonisation du savoir. Une histoire des plantes médicinales du « Nouveau Monde » (1492-1750)”, mis uurib taimede rolli varauusaja koloniseerimisajaloos – selgub, et see on palju suurem, kui oleme seni osanud arvata. Ja mõistagi tuleb igaühel seada sammud Vaal galeriisse, kus 27. oktoobrini on väljas Peeter Lauritsa ja Andres Lõo põnev hübriidnäitus “Coming Soon – utoopiline eelmäng”, mis uurib kunstiliste vahenditega inimeste ja taimede kooselu väljavaateid.

Kevad-suvel lahkusid meie seast kaks kõrges eas prantsuse suurvaimu, kirjandusteoreetik Gérard Genette (7.06.1930 – 11.05.2018) ja filmimees ning ajakirjanik Claude Lanzmann (27.11.1925 – 5.07.2018). Kuna nende surm Eesti meediakünnist ei ületanud, siis jagan mõningaid järelehüüded kodus ja kaugemal: Genette’ile Libération’is, Le Point’is ja Le Monde’is. Lanzmannile Los Angeles Review of Books’is, Jewish Review of Books’is ja Tablet’is.

Märt:

Sain esinemiskutse üritusele “Meedium on sõnum”. Kahjuks ei saa sel päeval minna. Kuid mõte hakkas ikkagi sinnapoole liikuma. Näiteks selle üle, kuidas Eestis ilmub aina rohkem vastikult raskeid, st füüsiliselt palju kaaluvaid raamatuid. Alati ei sisaldagi need palju teksti, aga millegipärast armastavad Eesti kirjastajad rasket valget paberit. Kas see on kergest tõesti nii palju odavam? Igatahes on tagajärjeks riiuleid koolutavad telliskivid, mida pikutades ega tugitooliski lugeda ei saa. Viimati tabas mind säärane nördimus tartlaste “Semiootikat” kätte võttes (u 1,4 kg). Ajalooraamatutest ei maksa enam rääkidagi – need kõlbavad ainult kulturistidele. Vanasti ju osati meilgi 400–600 leheküljelised raamatud suhteliselt kerged teha ning Saksa ja Inglise-Ameerika kirjastused-trükikojad oskavad seda tänapäevalgi.

Guardiani raamatusektsiooni äsjane juhtkiri kurdab aga selle üle, kuidas romaanid järjest paksenevad (ja filmid pikenevad). Romaanide keskmine leheküljearv olevat 15 aastaga tõusnud 320-lt 400-ni. Ei tea, kas koos meediumi kaalukusega on kasvanud ka sõnumi kaalukus? Või tähistab paisumistendents kirja- ja raamatumeediumi viimset ohet? TLS-is arvustab Eve Houghton äsjast raamatuajalugu, mille on kirjutanud James Raven. See toob taas meelde, et raamatu praegune koodeksivorm pole kaht tuhandet aastatki vana ja sõnumi meediumina on kasutatud küll kilpkonnakilpe, savitahvleid, küll sõlmedega nööri. London Review’s ilmus Mary Wellesley reportaaž sellest, kuidas käib pärgamendimeediumi valmistamine – paistab olevat üks õige ropp töö.

Tänapäeva agitatsioon ja propaganda on aga kolinud pärgamendilt ja paberilt ammuilma ekraanile. Noorema põlvkonna jaoks olevat saanud eriti tähtsaks meediumiks Youtube’i kanalid: sealsed loengud, vestlused ja intervjuud. (Info ammutamiseks tundub see meedium kül ebaefektiivne, sest lugedes jõuaks loengut haarata vähemalt poole rutem kui kuulates-vaadates.) Ezra Klein kaardistab Voxis põhjalikult juutuubireaktsionääride tumevõrku. Soovitan Kleini ülevaadet väga. See, kes tahab minna sügavamale, võiks lugeda Rebecca Lewise hiljutist raportit “alternatiivmõjuvõrgustikest”. Ja kui juba sellel lainel olla, siis tasub vaadata Peter N. Limbergi ja Conor Barnesi esseed “Memeetilised suguharud ja kultuurisõda 2.0” (Limberg on nüüdisideoloogiate loomaaia paigutanud kenasti ka tabelisse.) Üks probleem olevat selles, et Youtube’i otsing ei toimi sugugi neutraalselt, n-ö vabaturupõhimõttel, vaid seda suunavad hämarad algoritmid, mis kipuvad tulemuste etteotsa kergitama igasugu napakate ja ääretaguste uidlejate ja paranoikute sõnumeid.

Sõna “algoritm” (arvutuseeskiri) on omandanud üpris kurjakuulutava kõla, sest algoritmide loojad-haldajad ei saa enam ise ka aru, kuidas need töötavad. Pealegi on need avalikkuse eest kaitstud ärisaladusega. TLS-is kirjutab sellest Carl Miller. Kui praegu määravad hämarad algoritmid ära selle, millist reklaami me ekraanil näeme või milliseid otsingutulemusi saame, siis varsti hakkavad need ka ütlema, keda tööle võtta, kellele laenu anda (tõenäoliselt käib see nii juba praegugi), keda kautsjoni vastu vabastada ja keda vangi panna. (Teoreetilisemal ja abstraktsemal tasandil puudutab riivamisi sama teemat Jeremy Avigadi väga huvitav essee Aeonis matemaatika ja filosoofia vahekorrast. Möödaminnes on seal jutuks see, kuidas tehisintellekt ei toimi rangelt, loogiliselt, vaid pehmelt, statistiliselt.)

Ian Buruma, kelle asumisest New York Review of Booksi peatoimetajaks siin täpselt aasta tagasi juttu oli, sai kohalt lahti. Kuigi täpsed asjaolud pole selged, on põhjuseks tema õnnetu otsus avaldada NYRB “meeste langusele” pühendatud teemablokis Kanada kunagise raadiotähe, libeda ja vägivaldse perverdi Jian Ghomeshi enesehaletsuslik esseeke. (Keda nimetatud tegelane huvitab, võib lugeda näiteks seda.) Selge pole nimelt, kas lahkumine oli Buruma vaba otsus, ülereageerimine Twitteris talle osaks saanud kriitikale, tulenes ülikoolikirjastuste boikotiähvardusest või lahkhelidest väljaandja ja kolleegidega. Nüüd on Buruma kaitseks koostatud juba oma “101 kiri”, millele on alla kirjutanud paljud NYRB säravad kaasautorid: Anne Appelbaum, John Banville, Robert Darnton, Mark Lilla, Thomas Nagel, Timothy Snyder jpt. Kiri, koos looga selle sünnitaustadest on leitav näiteks New York Magazine’ist. Kaugelt vaadates tundub, et Ghomeshi essee polnud väärt ei avaldamist ega ka toimetaja tagasiastumist. Buruma suutis aastaga NYRB autoriteringi sujuvalt värskendada ning tuua sisse Lääne-väliseid teemasid. Kuid kosmopoliitilise hollandlasena ta ilmselt ei tabanud Ameerika ajanärvi.

Aro:

New Yorkeri ajakirjanik Evan Osnos kirjutas hiljuti väga põneva portreeloo Facebooki bossist Mark Zuckerbergist, kes on viimasel ajal palju malka saanud. Facebooki on süüdistatud, mõnikord rohkem, teinekord vähem põhjendatult, kõigis maailma hädades, alates Donald Trumpi valimisvõidust (ma ise pigem ei annaks seda koormat pelgalt Zuckerbergile kanda) ja noorte inimeste tähelepanu ja vaimse tervise rikkumisest (juba tõsisem probleem) kuni Myanmaris rohingjade genotsiidile tahtmatult kaasa aitamises (väga hästi dokumenteeritud ja tõsine probleem). Osnos järeldab, et Zuckerberg ei ole mitte kasutajate probleeme mittemõistev nohik (millisena teda sageli kujutatud on), vaid lihtsalt kiire otsustaja, kes valib tõe ja infovabaduse vahel infovabaduse, kiiruse ja järelvalve vahel valides kiiruse ja nii edasi, nendes valikutes kätketud eetilisi probleeme ülemäära tõsiselt läbi mõtlemata. “Liigu kiiresti ja lõhu asju” filosoofia võib küll sobida kolledžitudengi start-up’ile, kui aga su platvormi kasutavad miljardid inimesed…

Sestap pole ime, et üha rohkem nõutakse suurte sotsiaalmeediahiidude riigistamist samadel põhimõtetel nagu on paljudes kohtades kas riigistatud või tugevalt reguleeritud näiteks raudteed, elektrivõrgud, sideliinid ja loodud avalik-õiguslikud meediakanalid. See ei oleks midagi uut, enneolematut ega kapitalismivastast, vastupidi, “loomulike monopolide” reguleerimine on konkurentsipõhises majanduses tavaline, küsige vaid AT&T-lt (või lugege Tim Wu head raamatut, The Master Switch). Oleks ka loogiline, et kui Facebookist on saanud sisuliselt meie maailma suurim turuplats, siis võiks seal käivat sõnavahetust reguleerida demokraatlikumalt, kui Zuckerbergi ja tema inseneride suva järgi. Ühte üleskutset Facebooki riigistamiseks võib lugeda The Bafflerist, teist näiteks The Conversationist. See ülesanne on keerulisem, kui arvata võiks, nagu kirjutab The Wiredi ajakirjanik Susan Crawford. Teema lõpetuseks võib lugeda intervjuud tehnoloogiakriitiku Evgeny Morozoviga The New Left Review’s, kus kõik need küsimused üksipulgi läbi käiakse.

Paar väiksemat soovitust veel: Kirjandusteadlane Merve Emre on kirjutanud raamatu Myers-Briggsi isiksusetesti ajaloost, soovitan lugeda temaga tehtud intervjuud The Boston Review’s. Ja kui Anne Applebaumi ülevaade Poolas toimuvast on loetud, siis sealsamas Boston Review’s on teine hea artikkel kahest romaanist, mis avavad ilukirjanduslikult seda, kuidas Poolas jõuti selle kahvlini, kus täna ollakse. LRB-s ilmus väga hea artikkel AIDSi-epideemiast ja sellega kaasnenud maailmalõpumeeleoludest. Ning last but not least, mind juba aastaid paelunud Gwyneth Paltrow veider new age pursuilaat The Goop on lõpuks lahti muugitud.

 

 

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon