Adolf Hitleri “Mein Kampf”. Wells, Hitler ja maailmariik

George Orwell

Ilmunud Vikerkaares 1995, nr 9–10

ADOLF HITLERI “MEIN KAMPF”

“Mein Kampfi” täielik tõlge, mille Hursti ja Blacketti kirjastus avaldas alles aasta tagasi, on toimetatud Hitleri-meelsest vaatevinklist, ja see näitab, et sündmused arenevad kiiresti. Tõlkija eessõna ja märkuste ilmne siht on leevendada teose julmust ja esitada Hitlerit võimalikult soodsas valguses. Sest tollal oli Hitler veel respektaabel. Ta oli purustanud Saksamaa töölisliikumise ja selle eest olid varakad klassid valmis talle peaaegu kõike andestama. Niihästi pahem- kui ka parempoolsete ühine pealiskaudne arvamus oli, et natsionaalsotsialism on lihtsalt konservatismi teisend.

Ja siis järsku selgus, et Hitler polegi respektaabel. Selle ühe tulemusena pakiti Hursti ja Blacketti üllitis uude ümbrispaberisse, millel selgitatakse, et kõik müügitulud annetatakse Punasele Ristile. Ometi teeb “Mein Kampfi” sisu raskeks uskuda, et Hitleri sihiasetustes ja arusaamades oleks toimunud reaalseid muutusi. Kui võrrelda tema umbes aastataguseid sõnavõtte nendega, mis ta on teinud viisteist aastat varem, siis vapustab just tema vaimne jäikus, see viis, kuidas tema maailmavaade ei arene. Tegemist on monomaani pindunud nägemusega, millele jõupoliitika ajutised manöövrid vaevalt mõju avaldavad. Võimalik, et Hitleri enda arust ei tähenda Vene-Saksa pakt midagi muud kui ajakava muutumist. “Mein Kampfis” on esitatud plaan lüüa kõigepealt puruks Venemaa, ja on vihjatud, et seejärel tuleb purustada Inglismaa. Nagu nüüd on selgunud, tuli kõigepealt ette võtta Inglismaa, sest neist kahest oli Venemaale kergem pistist pakkuda. Aga kui Inglismaa mäng on mängitud, jõuab kätte Venemaa kord — pole kahtlust, et Hitler arvab just nõnda. Kas kõik täpselt niimoodi välja kukub, on loomulikult iseasi.

Kujutagem ette, et Hitleri programm viidaks ellu. Tema nägemus saja aasta pärast saabuvast tulevikust on 250 miljonile sakslasele kuuluv avara “eluruumiga” (st Afganistani või sinnakanti ulatuv) hiigelriik, hirmus ajudeta impeerium, milles sisuliselt ei toimu midagi muud peale noormeeste sõjaks drillimise ja lõputu värske kahuriliha aretamise. Kuidas see juhtus, et Hitleril õnnestus selline koletu otsus läbi viia? On lihtne öelda, et mingis karjääri järgus finantseerisid teda rasketöösturid, nähes temas meest, kes purustab sotsialistid ja kommunistid. Aga nad polnuks teda toetanud, kui tema sõnad poleks juba võimsat liikumist elule äratanud. Jah, Saksamaal, kus oli seitse miljonit töötut, oli olukord demagoogidele tõepoolest soodus. Aga vaevalt oleks Hitler oma rohkeid konkurente seljatanud, kui teda poleks toetanud isiksuse võlu, mida on tunda isegi “Mein Kampfi” kohmakate kirjaridade põhjal ja mis tema kõnesid kuulates vallutab kahtlemata vastupandamatu jõuga. Tahaksin selgelt välja öelda, et ma pole kunagi suutnud Hitlerit vihata. Tema võimuletulekust alates — enne seda petsin end nagu enamik inimesi mõttega, et tühja sest Hitlerist — olen omaette mõelnud, et kui ma Hitleriga kokku satun, siis ma ta kindlasti tapan, aga isiklikult vihata ma teda ei suuda. Temas on tõepoolest midagi väga kütkestavat. Seda tunned iga kord, kui vaatad tema fotosid — ning ma soovitan iseäranis Hursti ja Blacketti väljaande avafotot, mis kujutab Hitlerit pruunsärkluse algupäevil. Tal on kaastunnet äratav koeranägu, sellise mehe nägu, kes kannatab kirjeldamatu ülekohtu käes. Liigagi inimlikult kordab see loendamatute ristilöödud Kristuse piltide ilmet ja on vähe kahtlust, et just nõnda näeb Hitler ennast ise. Mis on see isiklik algpõhjus, miks ta on maailmaga pahuksis, seda võib üksnes oletada, aga pahuksis ta igatahes on. Ta on märter, ohver. Kalju külge aheldatud Prometheus, ennastohverdav kangelane, kes võitleb ihuüksi ülekaaluka vaenlase vastu. Kui ta tapaks hiire, teaks ta, kuidas seda draakonina paista lasta. Nagu Napoleoni puhulgi on tunda, et ta võitleb saatuse vastu, et ta ei saa võita, aga ometi on ta võidu mingil moel ära teeninud. Mõistagi on see äärmiselt kütkestav poos; seda kasutavad pooled filmid, mida meile näidatakse.

Samuti on Hitler taibanud, et hedonistlik eluhoiak on võlts. Peaaegu kogu läänemaailma mõte — igal juhul kogu “eesrindlik” mõte — on pärast viimast sõda vaikides eeldanud, et inimene ei himusta midagi peale mugavuse, turvalisuse ja valust hoidumise. Niisuguse elunägemise puhul ei leidu kohta näiteks patriotismile ja sõdurivoorustele. Sotsialist, kes avastab, et tema lapsed mängivad tinasõduritega, läheb tavaliselt tujust ära, aga tinasõdurite asemele midagi muud ta välja mõelda ei suuda; tinast rahuvõitlejad millegipärast ei kõlba. Hitler, kes oma rõõmutus meeles tunnetab seda kõike erakordse jõuga, teab, et inimesed ei taha ainult mugavust, turvalisust, lühikest tööaega, puhtust, pereplaneerimist, ja kui üldistada, siis tervet mõistust; nad tahavad ka — vähemalt vahelduse mõttes — võitlust ja eneseohverdust, trummidest, lippudest ja lojaalsusrongkäikudest rääkimata. Olgu nad majandusteooriana mis nad on, aga psühholoogiliselt on fašism ja natsism palju usaldusväärsemad kui mis tahes hedonistlik elukontseptsioon. Sama kehtib arvatavasti ka Stalini militariseeritud sotsialismivariandi kohta. Kõik kolm suurt diktaatorit on võimu suurendanud, asetades rahva turjale talumatu koorma. Seal, kus sotsialism ja tõrksamalt isegi kapitalism ütlevad inimestele: “Ma pakun teile head elu”, seal ütleb Hitler: “Ma pakun teile võitlust, ohte ja surma”, ja kogu rahvus viskub tema jalgade ette. Võib-olla saab rahval sellest hiljem villand ja ta muudab meelt nagu eelmise sõja lõpul. Pärast aastatepikkust tapatööd ja nälga võib “Suurel hulgal õnne suurtele hulkadele” olla hea loosung, aga praegu jääb võit loosungile “Parem õudne lõpp kui lõputu õudus”. Ajal, mil me selle loosungi autori vastu võitleme, ei tohi me tema emotsionaalset veetlust alahinnata.

21. III 1940

WELLS, HITLER JA MAAILMARIIK

“Maikuus või aprillis, ütlevad tarkpead, saab Britannia kohutava hoobi osaliseks… Millega Hitler selle peaks andma, seda ma küll ette ei kujuta. Tema üha kahanevad laiali paisatud sõjalised ressursid ei ole praegu vist palju suuremad kui Itaalial, enne kui need Kreekas ja Aafrikas proovile pandi.”

“Saksa õhujõud on suurelt jaolt omadega läbi. Nad on ajast ja arust ning parimad mehed on enamasti surma saanud, julguse kaotanud või välja kurnatud.”

“1914. aastal oli Hohenzollernitel maailma parim sõjavägi. Selle väikese vääraka selja taga, kes Berliinis käratseb, midagi seesugust ei seisa… Ometi vaidlevad meie “sõjandusspetsialistid” selle üle, milline koll meid ees ootab. Nende ettekujutuse järgi olevat Saksa sõjavägi eeskujulikult varustatud ja vankumatu distsipliiniga. Kord annab ta Hispaania ja Põhja-Aafrika kaudu “otsustava löögi”, kord marsib üle Balkani, Doonault Ankarasse, Pärsiasse, Indiasse, kord “purustab Venemaa”, kord “valgub” Brenneri kaudu Itaaliasse. Mööduvad nädalad, aga koll ei tee seda ega teist — ja seda ühelainsal heal põhjusel. Kolli pole sel kujul lihtsalt olemas. Suurem jagu kõlbmatuid relvi ja laskemoona on tal juba käest võetud või ära raisatud Hitleri kohtlastes Britanniasse tungimise petterünnakutes. Ja ka tema tahumatu distsipliin laguneb nagu kaardimajake, kui pikapeale selgub, et välksõjal on ots käes ja sõda on pöördunud selle algataja vastu.”

Tsitaadid ei pärine ratsaväežurnaalist, vaid härra H. G. Wellsi käesoleva aasta algul kirjutatud ajaleheartiklite sarjast, mis nüüd on taasavaldatud raamatuna “Teejuht Uude Maailma”. Pärast nende kirjapanekut on Saksa armee ületanud Balkani ja tagasi vallutanud Kürenaika, ta võib millal heaks arvab läbi Türgi ja Hispaania marssida ning on alustanud sissetungi Venemaale. Ma ei tea, kuhu see kampaania välja viib, aga väärib märkimist, et Saksa kindralstaap, kelle arvamus peaks ju midagi väärt olema, oleks seda vaevalt ette võtnud, kui ta poleks olnud üpris kindel, et sõda lõpeb kolme kuuga. Niipalju siis ettekujutusest, mille järgi Saksa armee on ainult hirmutis, tema varustus kõlbmatu, võitlusvaim murdumas jne.

Mida on Wellsil pakkuda vastukaaluks “väikesele väärakale, kes Berliinis käratseb”? Tavalist loba maailmariigist pluss Sankey deklaratsioon, totalitarismivastase suunitlusega katse kindlaks määrata põhilised inimõigused. Kui kõrvale jätta see, et Wellsi huvitab praegu iseäranis õhuruumi valitsemine föderaalse maailmariigi poolt, on ta viimased nelikümmend aastat peaaegu vahet pidamata korrutanud üht ja sama juttu, näol alati pahur hämmeldus, et on olemas inimesi, kes nii lihtsast asjast aru ei saa.

Mis kasu on jutust, et meil on vaja föderaalset õhukaitset? Kogu küsimus on selles, kuidas seda saavutada. Mis kasu on sõnadest, et maailmariik on soovitav? Asja otsustab see, et mitte ühelgi viiest suurest militaarjõust pole vähimatki kavatsust sellele alluda. Kõik arukad inimesed on möödunud aastakümneil olnud Wellsiga sisuliselt samal arvamusel; aga arukatel inimestel pole võimu ja üleliia sageli puudub neil ka ohvrivalmidus. Hitler on vaimuhaige kurjategija, aga Hitleri taga seisab miljonitest meestest, tuhandetest lennukitest ja kümnetest tuhandetest tankidest koosnev armee. Tema nimel on suur rahvus olnud valmis kuus aastat nõrkemiseni tööd rügama ja seejärel veel kaks aastat sõda pidama, samal ajal kui tervele mõistusele tugineva, sisuliselt hedonistliku maailmavaate järgi, mida Wells välja pakub, polevat ükski inimene päri tilkagi verd valama. Enne kui maailma ümberkorraldamisest või isegi rahust üldse rääkima hakata, tuleb kõrvaldada Hitler, ja see tähendab liikumapaneva jõu loomist, mis ei tarvitse olla samasugune nagu natsidel, aga mida “valgustatud” ja hedonistlikel inimestel on vist küll niisama võimatu aktsepteerida. Mis on Inglismaad viimase aasta jooksul püsti hoidnud? Osalt kahtlemata ebamäärane mõte paremast tulevikust, aga peamiselt ikkagi atavistlik patriotismitunne, ingliskeelsetes inimestes juurdunud veendumus, et nad on välismaalastest paremad. Viimased kakskümmend aastat on inglise vasakpoolsete põhieesmärk olnud see tunne hävitada, ja kui see oleks neil õnnestunud, vaataksime praegu võib-olla pealt, kuidas Londoni tänavatel patrullivad SS-lased. Ning sama asi: miks võitlevad venelased nagu lõvid Saksa sissetungi vastu? Osalt võib-olla mingite ähmaselt meenuvate utoopiliste sotsialismiideaalide pärast, aga peaasjalikult ikkagi selleks, et kaitsta Püha Venemaad (“Isamaa püha pind” jne jne), mille Stalin on ainult veidi muudetud kujul ellu äratanud. Energia, mis maailma tegelikult kujundab, lähtub tunnetest — tõuuhkusest, juhikultusest, usuveendumustest, sõjaihast —, mida liberaalsed intellektuaalid peavad anakronismideks ja mille nad on endas tavaliselt nii põhjalikult hävitanud, et on kaotanud kogu oma teotahte.

Inimesed, kes peavad Hitlerit Antikristuseks, või vastupidi, Pühaks Vaimuks, seisavad tõe mõistmisele lähemal kui intellektuaalid, kes on kümme pikka aastat arvanud, et Hitler on tühipaljas koomilise ooperi tegelane, keda tõsiselt võtta pole tarvis. Selle mõtte taga ei seisa tegelikult midagi muud kui Inglismaa elu ohustamatus. Niisamuti nagu Rahutõotuse Liit on mereväe sünnitatud, oli Vasakpoolne Raamatuklubi sisuliselt Scotland Yardi sünnitatud. Üks viimase aastakümne arenguid on “poliitilise raamatu”, omamoodi laiendatud kihutusbrošüüri muutumine oluliseks kirjandusliigiks, milles on ühendatud ajalugu ja poliitiline kriitika. Aga selle ala parimatest autoritest — Trotski, Rauschning, Rosenberg, Silone, Borkenau, Koestler ja teised — pole ükski inglane ja peaaegu kõik on mingi äärmuspartei renegaadid, kes on näinud totalitarismi oma silmaga ja teavad, mida tähendavad pagulus ja tagakiusamine. Ainult ingliskeelsetes maades oli moeasi kuni sõja puhkemiseni uskuda, et Hitler on tähtsusetu ullike ning et Saksamaa tankid on papist. Eespool toodud tsitaatidest selgub, et härra Wells usub seda enam-vähem praegugi. Ma pole veendunud, et pommid või Saksamaa kampaania Kreekas on tema vaateid muutnud. Eluaegne mõttekramp ei lase tal Hitleri jõudu mõista.

Wells kuulub nagu Dickenski ebasõjakasse keskklassi. Kahurikõma, kannuste kõlin, klomp kurgus vana lipu möödakandmisel jätavad ta ilmselgelt külmaks. Ta tunneb ületamatut viha võitluse, jahi, elu arutu külje vastu, mida kõigis ta varasemates teostes sümboliseerib äge hobustevastane kihutustöö. Tema teose “Ajaloo põhijooned” peamine kelm on sõjaline seikleja Napoleon. Kui heita pilk tema viimase neljakümne aasta jooksul kirjutatud teostele, läbib neid peaaegu kõiki üks ja sama mõte: eeldatav teadlase ja tagurlase vastasseis, kellest üks töötab, et luua maailmariik, mida juhib plaan, ja teine püüab taastada minevikku, milles puudub kord. Enam-vähem sama vastasseis koorub välja romaanidest, utoopiatest, esseedest, filmidest ja brošüüridest. Ühel pool teadus, kord, progress, internatsionalism, lennukid, teras, betoon ja tervishoid, teisel pool sõda, natsionalism, usk, monarhia, talupojad, kreeka keele õpetajad, luuletajad ja hobused. Ajalugu, nii nagu Wells seda näeb, on teadlaste poolt romantikute üle saavutatud võitude rida. Tõepoolest, küllap on Wellsil õigus oletades, et võit jääb varem või hiljem “arukale”, plaanipärasele ühiskonnakorrale, mida posijate asemel juhivad teadlased, aga see on hoopis teine asi kui eeldada, et selline ühiskond on meid juba nurga taga ootamas. Nii või teisiti pole lõppenud see huvitav poleemika, mida Wells pidas Vene revolutsiooni ajal Winston Churchilliga. Wells süüdistas Churchilli selles, et ta ei usu tegelikult omaenda propagandat, nagu oleksid bolševikud verest nõretavad koletised jne, vaid lihtsalt kardab, et nad kavatsevad kehtestada terve mõistuse ja teadusliku juhtimise ajastu, kus Churchilli-taoliste lipulehvitajate jaoks pole enam kohta. Ometi läks Churchilli hinnang bolševikele rohkem täkke kui Wellsi oma. Varajased bolševikud võisid olla inglid või deemonid, kuidas keegi soovib, aga arukad inimesed nad igatahes polnud. Nad ei kehtestanud Wellsi Utoopiat, vaid puritaanide võimu, mis oli samuti nagu puritaanide võim Inglismaal sõjaline despotism, mida elavdasid nõiaprotsessid. Äraspidisel kujul ilmneb sama väärarusaam Wellsi suhtumises natsidesse. Hitler on ajaloo kõik sõjapealikud ja posijad ühes isikus. Järelikult, väidab Wells, on Hitler absurdsus, kummitus minevikust, peaaegu silmapilkselt kaduma määratud olend. Aga kahjuks ei pea teaduse ja terve mõistuse samastamine tegelikkuses paika. Seda tõsiasja sümboliseerib lennuk, mida tema tsiviliseeriva mõju tõttu rõõmuga oodati, aga mida on tegelikult harva kasutatud muuks kui pommide pildumiseks. Tänapäeva Saksamaa on Inglismaast palju teaduslikum — ja palju barbaarsem. Suur osa sellest, millest Wells on fantaseerinud ja mille nimel ta on töötanud, on natsi-Saksamaal füüsiliselt olemas. Kord, planeerimine, riigi toetus teadusele, teras, betoon, lennukid — see kõik on olemas, aga see kõik teenib kiviaegseid ideaale. Teadus ja ebausk võitlevad ühes leeris. Aga Wellsil on seda ilmselt võimatu tunnistada. See oleks vastuolus maailmavaatega, millel tema teosed põhinevad. Sõjapealikud ja posijad peavad äparduma, terve mõistuse maailmariik, nii nagu seda näeb 19. sajandi liberaal, kelle süda ei löö sõjasarve huiget kuuldes põksuma, peab võitma. Kui reetmine ja defetism arvestamata jätta, siis Hitler ei saa ohtlik olla. Tema lõplik võit tähendaks niisama võimatut ajaloo tagasikäiku nagu jakobiitlik restauratsioon.

Aga vahest on see omamoodi isatapmine, kui minuvanune (38-aastane) inimene H. G. Wellsil vigu leiab? Mõnes mõttes on selle sajandi vahetuses sündinud mõtlevad inimesed Wellsi loodud. Võib ju küsida, kui palju üks tühipaljas kirjanik ikka sündmusi mõjutab, eriti “rahvalik” kirjanik, kelle teosed kiiresti mõjule pääsevad, aga ma kahtlen küll, et ükski teine, kes 1900. ja 1920. aasta vahel vähemalt inglise keeles raamatuid kirjutas, oleks noori nii palju mõjutanud. Meie kõigi mõttemaailm ja seetõttu ka füüsiline maailm oleks hoopis teine, kui Wellsi poleks olnud. Aga mõtlemise üheülbalisus, fantaasia ühekülgsus, mis laskis tal Edwardi ajal paista inspireeritud prohvetina, teeb temast praegu pinnapealse ja ebaadekvaatse mõtleja. Kui Wells oli noor, polnud teaduse ja tagurlikkuse vastandamine ekslik. Ühiskonda juhtisid kitsa silmaringiga, ilma igasuguse uudishimuta inimesed, ärimeestest röövlid, juhmid mõisnikud, piiskopid, poliitikud, kes oskasid tsiteerida Horatiust, aga algebrast polnud kuulnudki. Loodusteadusel oli selgelt halb maine ja usk oli kohustuslik. Alalhoidlikkus, rumalus, snobism, isamaalus, ebausk ja sõjaiha tundusid kõik olevat ühes leeris; läks vaja inimest, kes võtaks vastupidise seisukoha. Sajandivahetusel poisikesena H. G. Wellsi avastada oli suur elamus. Oli aeg, kus elati pedantide, kirikhärrade ja golfimängijate maailmas, kus tulevased tööandjad andsid nõu “teha tööd või teha sääred”, kus vanemad sekkusid pidevalt lapse suguellu ja kus poole aruga koolmeistrid itsitasid ladinakeelseid kõnekäände lugedes; ja ennäe, sealt tuli üks imeline mees, kes oskas rääkida teiste planeetide ja merepõhja asukatest, kes teadis, et tulevik ei tulegi säherdune, nagu ontlikud inimesed ette kujutavad. Kümmekond aastat enne seda, kui tehniliselt sai võimalikuks lennukit ehitada, teadis Wells, et peagi suudab inimene lennata. Ta teadis, sest ka ta ise tahtis lennata, ja sellepärast oli ta kindel, et sellesuunalised uuringud jätkuvad. Ja ometi oli minu poisipõlves, kui vennad Wrightid oma lennumasinaga viiekümne üheksaks sekundiks õhku tõusid, üldlevinud arusaam, et kui Jumal oleks inimese lendamist soovinud, oleks ta andnud inimesele tiivad. 1914. aastani oli Wells üldiselt tõeline prohvet. Füüsikalistes detailides on tema uue maailma nägemus hämmastavas ulatuses täitunud.

Aga et Wells kuulus 19. sajandisse ning ebasõjakasse rahvusesse ja klassi, ei suutnud ta taibata, milline hiigeljõud on vanal maailmal, mida tema vaimuilmas sümboliseerisid rebaseid jahtivad toorid. Ta ei suutnud — ega suuda ka praegu — mõista, et natsionalism, religioosne sõgedus ja feodaalne truudus on hoopis tugevamad jõud kui need, mida tema terveteks jõududeks peab. Pimedatest aegadest pärit olendid on tunginud tänasesse päeva, ja kui nad on vaimud, siis on nad igatahes niisugused vaimud, millest jagusaamiseks läheb vaja võimsat nõiakunsti. Kõige paremini on fašismist suutnud aru saada inimesed, kes on tema käes kannatanud või kelle enda iseloomus on fašistlikke kalduvusi. Selline peaaegu kolmkümmend aastat tagasi kirjutatud kohmakas raamat nagu Jack Londoni “Raudne kand” on tõepärasem tulevikuennustus kui “Hea Uus Ilm” või “Mida tulevik toob”. Kui Wellsi kaasaegsete hulgast tuleks valida kirjanik, kes teda korrigeerib, võiks valik langeda Kiplingile, kelle kõrv polnud kurt jõu ja sõjalise “hiilguse” saatanlikele häältele. Kipling võinuks Hitleri või isegi Stalini lummusest aru saada, milline tema suhtumine neisse ka polnuks. Wells on vaimselt liiga terve, et tänapäeva maailma mõista. Tema suurim saavutus, sari alama keskklassi romaane, lõppes järsku eelmise sõjaga ega ole õieti kunagi uuesti alanud, ja alates 1920. aastast on Wells oma annet raisanud paberlohede tapmisele. Aga eks ole seegi suur asi, kui on üldse annet, mida raisata.

August 1941

Inglise keelest tõlkinud Udo Uibo

George Orwell. Review of Mein Kampf by Adolf Hitler. Wells, Hitler, and the World State. Rmt: G. Orwell, The Collected Essays, Journalism, and Letters of George Orwell (Harmondsworth: Penguin, 1983) 2.kd, Ik 27-30; 116-172.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi