Viimane suitsetaja

WILLEM FREDERIK HERMANS

Ilmunud Vikerkaares 2005, nr 12

Hollandi keelest tõlkinud Mati Sirkel

Oma alakorrusenaabritega polnud tal head läbisaamist ja ta oli saanud nii igivanaks, et polnud talle jäänud enam ühtegi ehtsat sõpra ega ainsatki pereliiget.

Seepärast mõtles ta bussipeatusse minnes seda suurema rahuloluga oma lühikesele külaskäigule Petite Earthquake’i juurde.

Too elas kolme maja kaugusel tuliuuest maksuametist. Kokkuheitmise või niinimetatud õrnusteni ei jõutud mõistagi juba enam aastaid mitte (ta oli nüüd peaaegu kaheksakümmend viis), ent kui see välja arvata, oli naine olnud tema meelest alati seltsjas plika ja vahetevahel käis ta nüüdki vaatamas, kuidas tüdrukul läheb, kui too kord juba naabruses elas.

Maksuametis oli ta raisanud kolm tundi, kella üheksast kaheteistkümneni. Oli pidanud kogu selle aja istuma ootetoas, kus teadagi ei tohtinud suitsetada. Alles viis minutit enne kahtteist võis tema nadide rahaasjade nülgur teda jutule võtta. Arusaamatus sai, imede ime, paari minutiga ära klaaritud.

Petite Earthquake’i nimi oli varem olnud Viola Neveldam. Selle nime all esines ta siis, kui hollandi keel veel asjaajamiskeeleks oli, umbes kahekümnenda eluaastani varieteelaval ja oli ülistatud näitlejanna. Kui hollandi nimed ära keelati, oli ta pidanud endale inglise nime välja mõtlema. Tema inglise keel paistis lava jaoks liiga kehv. Ta õppis oma (siiski aina pisemad) osad veatult pähe, kuid ei suutnud end isegi hollandi kõrvadele hästi arusaadavaks teha. Meeleheitel oli ta pakkunud oma võlusid “escort service’ile”. Pakkumine paistis nõudmisest palju suurem olevat. Ajapikku oli ta omal jõul praeguse “businessi” püsti pannud ja ahvatlevalt istet võtnud akna taga Oldside Behindbulwarkil, mida varemalt kutsuti Oudezijds Achterburgwaliks.

Veidi pärast seda astuski Vroegindewey, vabaks nooreks leskmeheks jäänud, esimest korda tema poole sisse. Ta oli leidnud tüdruku nii kena olevat, et tollest sai tema kindel hoor. Nii kestis see aastaid. Aeg-ajalt, nagu nüüdki, külastas ta tüdrukut, et ainult veidi juttu puhuda.

Petite võttis ta vastu heatahtliku musiga, kallas talle kohvi. Õnnetuseks tuli umbes kümne minuti pärast kunde, lõunatunnifraier.

“Kahju küll, poiss, ma pean sind uksest välja ajama,” ütles Petite.

Vroegindeweyl oli veelgi rohkem kahju.

“Kole.”

Ta nööpis oma kuue kinni.

“Kole jah. Aga vaata õige!”

Petite tõttas korstnajalaeendi juurde, kus seisis preservatiividekarbike, tegi selle lahti ja võttis sealt ühe sigareti, mille pistis mehele pöidla ja nimetissõrme vahele.

“Mis??…”

“Keegi andis. Ehtne Gauloise! Jäta endale. Bye, bye, sweetheart, nägemist!”

Ta laskis kunde sisse. Vroegindewey tõmbas tolmumaski üle nina ja suu ja läks tänavat pidi üles.

Kell oli kümne minuti pärast pool üks. Pool üheksa kodunt välja tulnud, polnud ta täpselt kolm tundi ja viiskümmend minutit suitsetanud.

Ehtne Gauloise! Ei saanud isegi öelda, et see kõige haruldasem suits (suurima saladuskatte all veel kaubitsetav, aga oli tarvis teada kanaleid ja tema ei teadnud) oli kaalult kulda väärt. Üks Gauloise kaalus täpselt ühe grammi. Ühe Gauloise’i ostmiseks läks tarvis veidi rohkem kui gramm kulda ja siiski, nagu öeldud, tuli veel teada, kust.

Vroegindewey seda ei teadnud ega suutnud ka jälile saada. Viimase kättesaadud täispaki ümbrise oli ta ettevaatlikult lahti võtnud, tasaseks silunud ja pannud raami, mida ei tohtinud üles riputada. Aeg-ajalt tõi ta kallisvara lagedale ja luges huuli limpsates, mis seisis seal väikeses kirjas trükituna:

Tabac: 90,5 % Papier à cigarette: 4,5 %
Agents de texture: 5,0 %
Abus dangereux Loi du 9 juillet 1976
Nicotine: 1,37 mg Goudrons: 18,2 mg

Sellest oli juba rohkem kui kümme aastat möödas, kui Dordogne’i talupojad olid pidanud jäädavalt lõpetama nendeks sigarettideks vajamineva tubaka kasvatamise. Enda sõnul olid nad hakanud kanepit harima. Tõenäoliselt kasvatasid nad peaasjalikult kokat, mille suhtes silm kinni pigistati. Tubakaga sai veelgi rohkem teenida. Mõnikord seisis lehes lugeda, kuidas politsei oli saabunud leegiheitjatega, et salajast tubakapõldu maha põletada. Siis tuli lähedalt ja kaugelt asjatundjaid, et vürtsist suitsu ninna tõmmata. Mitte ükski muu sigarett polnud kunagi sisaldanud nii palju nikotiini ja tõrva kui Gauloise: nikotiini 1,37 mg, tõrva 18,2 mg.

Ta teadis neid analüüsiandmeid peast ja bussipeatuses seistes mõtles lakkamatult nende peale.

Midagi nii oivalist kui Gauloise sai mõistagi kõige paremini tõmmata siseruumis, väikeses, hästi suletud toakeses, kus ka väljapuhutud suits ei läheks tõelise suitsetaja mitte kunagi rahuldatud sissehingamisele täiesti kaotsi. Aga nüüd, kui ta oli pidanud ligi neli tundi mööda saatma ilma selle karmi vinguta, mis oskas teda lohutada ta vanade kopsude sügavaima põhjani, oli tal raske kiusatusele vastu panna. Ta tõmbaks vaid paar mahvi ja ülejäänu hoiaks kodu jaoks…

Vroegindewey polnud ainus, kes bussi ootas; neli inimest, kes seal veel seisid, paistsid talle ohutuna, niipalju kui võis otsustada nende pooleldi kinnikaetud nägude põhjal, ähmased mitte kunagi taganeva pruunja sudu tõttu, mida toitis aeglaselt möödasõitev tihe autodevool, koormaks majakraam, kivisüsi või läbitöötanud määrdeõli.

Kaua sellest nüüd möödas oligi, kui bensiinihindu oli autoliikluse tagasitõrjumiseks kümnekordistatud, sest bensiiniaur põhjustas vähki?

Ojah, rahvas oli osanud end aidata. Päevavalgele tulid gaasigeneraatorid, mõned neist veel Teise maailmasõja ajast, väärtuslikud antiikesemed, ja nad monteeriti lahtistesse pagasiruumidesse või järelkärudele. Põlevkivi, arenenud maades peaaegu kasutamatu, kuid suures mahus sisse toodud Ida-Euroopast, et aidata sealseid kerjusvaeseid rahvaid, ei maksnud palju.

Bussist polnud veel mingit märki. Ta tõi sigareti lagedale, võttis prillid ninalt ja ühe prilliklaasi alumist, tugevasti suurendavat poolt luubina kasutades uuris valgest paberist silindrit, mis oli nii rikas naudingust. GAULOISES seisis trükituna helesiniste, ainult suurtähtedega. Kas ta võis uskuda, et see oli ehtne?

Räägiti, et Lõuna-Aafrikas tehakse neid järele. See õnnetu maa, mida, nii kaugele kui inimmälu tagasi ulatus, laastas kodusõda, oli niivõrd seadusteta ja korrumpeerunud, et raskemini toodetavate eksportartiklite puudumisel võis ainult seal veel tubakat toota. Osaliselt jõudis see tubakas salakaubana turule sigarettidena varem kuulsate markide nime all, mida enam ei olnud. Kõik see järeletehtu maitses ühtemoodi: eimillegi järele.

Aga see Gauloise?

Ta uuris kõigepealt ühte ja siis teist otsa. Tubaka värv oli just nii tumepruun, nagu pidi. Ta tõmbas maski alla ja katsus kindlaks teha, kas lõhngi pidas paika. Kuid põlevkivitossu kibe ving ja hõõguv prügi tegid võimatuks haista midagi muud peale leha.

Juba kaks korda oli juhtunud, et ta oli ostnud suitsu, millel vaid otstes olid väiksed tubakatupsud – ülejäänu oli põhk… Kas peaks see olema algusest lõpuni Gauloise, ehtne, seega vähemalt kümme aastat vana?

Seitse sentimeetrit nikotiini, tõrva ja õndsust… Ta kahtles, kas suudab kuni kojujõudmiseni oma himust jagu saada. Nii vanaks jääda ja siis ennast veel enesevalitsemisega piinata?

Ta kaevas kuue sisetaskust välgumihkli, pistis suitsu suhu ja pani tule otsa.

Kui ta esimest, otsatult sügavalt sisse hingatud suitsupilve välja puhus, jäi otse tema ette seisma politseibuss. Külguks lükkus lahti ja välja astusid kaks naispolitseinikku, üks pikk ja teine silmatorkavalt lühem.

“Hey! What are you doing, buster? Smoking? Come on! Quick!”

Nende näod olid täiesti peidus uusimate gaasimaskide taga: spetsiaalselt disainitud mudel palju teel olevaile ametiisikuile. See varjas ka silmi ja kui selle kandjad tahtsid ennast arusaadavaks teha, ei pruukinud seda isegi ära võtta. Sisse oli ehitatud mikrofon, mis oli ühendatud väikese, rinnal kantava valjuhääldiga.

Nad haarasid Vroegindeweyl mõlemast käsivarrest kinni ja surusid ta autosse, kus ta pidi istuma pingile, seljaga külgseina poole. Politseinikud võtsid istet tema vastas.

Ta veel põlevat sigaretti hoidev käsi värises.

“Ma ei mõtelnud üldse sellele,” ütles ta veel kurvalt.

“You don’t know you have to speak English?” küsis pikem neist kahest.

Tema vastust ära ootamata pöördus ta pooleldi ümber ja hüüdis bussijuhile:

“Come on, fucker, let’s beat it!”

Juht pani käigu sisse ja hakkas sõitma.

“You mean sucker, silly girl,” ütles teine politseinik ja ta häälest oli kuulda, et ta peaaegu lämbus naerust. “Fucker! Ha, ha, fucker!”

“For my part,” vastas pikk. Ta lükkas oma maski üles, kahmas Vroegindeweyl sigareti käest, tõmbas sügava mahvi, hingas sisse ja hakkas köhima.

Tal oli surnukahvatu nägu, kust käisid risti üle kaks sügavat armi, millest üks moonutas ta peaaegu huulteta suud.

“Jesus Christ!” karjus ta, kui oli lõpuni köhinud. “Pure poison!”

“That’s right,” kinnitas vanamees, “1,37 mg nicotine, 18,2 mg tõrva, tar, I mean. I’m used to it. You are not.”

Nüüd tuli ka teise naispolitseiniku nägu gaasimaski alt nähtavale. Ta võttis sigareti enda kätte, tõmbas omakorda mahvi, hingas viperusteta sisse ja puhus suitsu naudingust poolkinni silmi välja.

Hõrgutav aroom hakkas levima hermeetiliselt suletud bussis, kus oli ette nähtud puhas õhk ja kuhu ei tunginud lehkavat välisõhku.

“Aga ma pean teid vahi alla võtma. Betty,” ütles ta kahvatule politseinikule, “tõenäoliselt on härra liiga vana, et ta peaks inglise keelt rääkima. Kas ma võin korraks teie isikutunnistust näha?”

Vroegindewey, kelle nimi sel dokumendil oli Early in the Meadow, andis talle küsitu.

Politseinik vaatas seda, noogutas. “Kaheksakümmend neli, see teeb kaugelt üle seitsmekümne viie.”

“Mida see tähendab?” küsis Bettyks kutsutu.

“Inglise keelest vabastatud. It’s all in the law! Minu meelest mõnus küll, mis, härra? Kena vahelduseks hollandi keelt pruukida.”

Ta tõmbas suitsust veel ühe mahvi.

“You sure?” küsis Betty veel.

“It’s the law, you stupid. I tell you. Ta on alles lühikest aega politseis. Peab veel ametit õppima.” Ja ta naeris Vroegindewey poole.

Õpilast ei saanud pehmeks.

“Kui sa minult küsid, siis peaksid nad kõik need raugad ära gaasitama. Reostavad vaid õhku oma haisusuitsudega! Toovad teistele inimestele vähi kaela!”

“You are talking Dutch,” hüüdis Vroegindewey, “and not to me! You are not allowed to!”

“It’s none of your business, grandpa.”

Kuid see politseinik, kes paistis kõigi seadusetähtedega nii hästi kursis olevat, tõmbas sigaretist kolmanda mahvi ja tähendas siis: “Me ise oleme kohustatud inglise keelest vabastatud vanakeste juuresolekul hollandi keelt tookima. Sa pead seda arvestama, Betty.”

“See on sweeping statement,” leidis Betty, “kursustel ei räägitud sellest midagi. Sa annad talle ehk veel suitsugi tagasi.”

“See läheks liiale. Aga ma puhun talle pisut suitsu ninna.”

Ta naeris sõbralikult Vroegindewey poole ega teinud seda, millest mehel oli õieti kahju. Naljadest polnud talle kasu. Ta viha kasvas sedamööda, kuidas Gauloise kahanes.

Vroegindewey pidi möönma, et politseinikul oli küll kena näolapp, ümar kui pall, kuid kahjuks üsna higine, ja ega maski kandmine seda muidugi paremaks teinud. Tema tumeblondide vurrukarvade taha olid kogunenud kastepisarad.

“Kas see teile probleeme ei too?” päris Vroegindewey, kui politseinik võttis veel ühe mahvi. Ta tajus, et küsimus võib politsenikku vaid vihastada, aga kui sel peakski tagajärgi olema, olid need talle juba ette ükspuha.

Parem lasku nad talle ilma mingi kohtujamata kuul pähe.

“Jah, pagan võtaks,” ütles kahvatu Betty, “sa oled üks neid veendunud suitsetajaid, kavalpea.”

“Veel üks mahv.” Siis astus ta koni kanna all surnuks ja pistis selle plastikkotikesse, kus oli isikutunnistus.

“Tjaa,” ütles ta, “raske küll mitte enam suitsetada. Mina teen seda veel vaid siis, kui keegi ei näe.”

“Keegi?”

“Küll juba vanaätid, kes ise on seaduse vastu patustanud, selle eest hoolitsevad, et keegi midagi ei näe. On nii või ei, vanaisa?”

“See on igal juhul õige, et mina pole teie vanaisa.”

“No ütle sa nüüd! Kust see küll tuleb, et te kõike nii hästi teate! Džiisös Kraaist! Ole sa säärase vana narri vastu veidi lahke ja ta hakkab veel suud ka pruukima.”

Õnnelikult pöörasid nad nüüd politseijaoskonna suurele parkimisplatsile.

Kaks neiut, kes olid ta siia toonud, pluss veel üks meespolitseinik ja üks erariides naisinspektor seisid tema ümber.

Siin, välisõhust hermeetiliselt eraldatud büroos ei kandnud keegi gaasimaski. Sisse pumbati õigele temperatuurile viidud puhastatud õhku ja see lõhnas vaid natuke masinaõli järele.

Ta otsiti silmapilk läbi. Käekella pidi ta maha võtma, oma taskud tühjaks tegema: portfelli, paberid, mille üle ta oli maksuametis vaielnud, kalendri, rahakoti, võtmekimbu, täitesulepea, täitepliiatsi, ning, jah, oma välgumihkli.

“Kena tulemasin. On see teil juba ammu?” Seda klõpsutati.

“Juba aastaid.”

“Mis te teete selle asjandusega väljaspool kodu, kui te teate, et tänaval on suitsetamine keelatud?”

“Kannan teda alati kaasas, igatsusest selle aja järele, kui see polnud veel keelatud.”

“Nii, nii. See konfiskeeritakse igal juhul. See on küll vähim, mis me teeme.”

“Pole juttugi,” ütles naisinspektor, “selle kohta ei seisa seaduses midagi.”

Ta paremal põsel istus porikärbes, keda ta ära ei ajanud. Putukas oli küll nii suur kui ta väikese sõrme küüs. Aeg-ajalt tekitas ta oma tiibadega rasket vihast põrinat, kuid paigast ei pääsenud. Tõenäoliselt oli ta naise nahale liimitud. Säherduse elusa kärbse nahal kandmine oli uus mood. Aastaid tagasi jooksid punkarid ringi, elav rott õlal. See oli midagi sarnast.

Kõik tema asjad pandi ühte kasti ja ei paistnud just sedasi, nagu oleks ta oma tulemasina tagasi saanud. Kordamööda lasksid politseiteenrid leegil välja karata.

“I never saw such a nice lighter in all my life,” ütles kaame piiga sellise näoga, mida peale armide moonutas nüüd veel ka kadedus.

“Sa ei pruugi inglise keelt rääkida,” parandas naisinspektor teda. “Kuid öelge ometi ühte asja, härra. Te ei taha ometi väita, et te ei pannud seda suitsu selle tulemasinaga põlema?”

“Ah, proua, mida te õieti mõtlete. Minu eas inimene ei väida enam eriti midagi. Kas ma pean veel kauaks siia jääma? Mul on kõht tühi.”

“Iseendast ei pea te siia kauaks jääma, aga selleks tuleb teil küll terve suitsupakk lagedale tuua. Kuhu te selle pistsite?”

“See oli mul ainus suits.”

“Ainus? Ärge püüdkegi mind uskuma panna. Mitte keegi, kel pole rohkem kui üks suits, ei suitseta seda tänaval.”

“Te teate hästi, mida suitsetajad teevad või ei tee. Aga uskuge mind, mul oli ainult üks suits.”

“Ülejäänu toppis ta mõistagi mõnda songavöösse,” ütles kaame piiga teisele, “tuleb ta ihualasti võtta. Come on. Not a funny show anyway.”

Nad lahkusid mõlemad toast.

“Tjaa,” ütles naisinspektor, “nii et kõik seljast ära võtta. Härra Morel jääb teie juurde.” Ja ta läks toast välja.

“Mitu suitsu te meile annate, kui me seda pakki ei leia?” küsis Moreli-nimeline politseinik.

“Kui leiate, võite terve paki endale saada, aga mul pole seda.”

“Noh, eks vaatame siis aga järele. Kingad, sokid, aluspüksid, kõik ära võtta ja kähku, sest minagi tahan midagi hamba alla saada.”

Ta kingad jõudsid muude asjade juurde. Songavööd ta ei kandnud. Ta riided kombiti hoolikalt läbi ja pöörati pahupidi. Politseinik vaatas ta pärakusse, nuuskis, ei leidnud ka sealt midagi. Ta võis end jälle riidesse panna, kuid oma kingi tagasi ei saanud.

“Neid tuleb natike teaduslikult uurida. Mõistad, papi?”

“Ma pole teile mingi papi, politseinik. See on eksitus.”

“Võimalik küll. Oleks te mu papi, oleksite mullegi ühe suitsu kaasa toonud. Kuhu te selle panite? Neelasite alla?” sõnas Morel kaeblikul toonil.

Vroegindewey kehitas õlgu: “Teie asemel laseksin röntgenipildi teha.”

“Küll me näeme.”

Morel läks toast välja ja võttis karbi koos kõige selles olevaga ühes.

 

Ta kõht korises, ta kingadeta jalgadel hakkas külm, kuid kõige rohkem oli tal isu suitsu järele. Üks ehtne Gauloise. Palju aastaid sellest nüüd möödas oligi, kui ta oli viimast korda selle üle mõtlemata terve suitsu ära tõmmanud, sest neid sai kõikjalt osta? Ta võis end õnnelikuks pidada, et oli õigeaegselt hakanud konisid pudistama ja tubakajääke vanadesse moosipurkidesse korjama. Värske suits oli muidugi palju parem, sest kuumenenud konides polnud samahästi kui mingit nikotiini.

Järsku tuli naisinspektor sisse, võileib käes. Ta haukas sellest. Asjatult püüdis porikärbes ta üles-alla käivalt põselt õhku tõusta.

“Paistab nii, et teie kingadest ei ole midagi leida,” ütles ta mäludes, “seega pole mul põhjust teid siin kauem kinni pidada. Aga enne, kui ma teil minna lasen, tahan teiega veel väheke vestelda.”

Ta võttis Vroegindewey vastas istet.

“Mina olen inspektor Ritzen,” rääkis ta. “Varem oli mu nimi Meinsma. Ritzen kõlab inglise keeles paremini. Kas Meinsma nimi ütleb teile midagi?”

“Meinsma?”

“Ma olen kuulsa doktor Meinsma, esimese tubaka vastu võitleja lapselaps. Selle, keda solvati ja alandati, kui siin ei järgitud veel Ameerika eeskuju! See oli veel enne minu sündimist, aga mu vanemad jutustasid mulle. Kaks kuulsat ajakirjanikku intervjueerisid teda telekas ja puhusid talle kordamööda suitsu näkku. Jumalale tänu, et see värk leidis kenasti otsa.”

“Ma mäletan,” ütles vanamees, “see oli piinlik vaatepilt. Aga nii häbiväärne, kui see oligi, ei anna see ometi põhjust karistada kõiki suitsetajaid, kes ei puhunud doktor Meinsmale suitsu näkku.”

“Suitsukeeld pole mingi karistus. See viidi sisse inimeste tervise kaitseks.”

“Ma hakkasin suitsetama neljateistkümneaastaselt. Nüüd olen ma peaaegu kaheksakümmend viis aastat vana ja terve kui purikas. Mul pole vähki, mis tõestab, et suitsetamine ei põhjusta vähki. Tuhanded inimesed, kes pole kunagi suitsetanud, jäävad vähki või saavad insuldi. Ka haigeks jäädes ei jäta ma suitsetamist. Ma olen piisavalt kaua elanud. Ma leian endal olevat õiguse jõuda oma lõpule sellisel viisil, mille ma ise leian kõige kenama olevat.”

“Kas te mõtlete sellest nii? Enamus arvab teisiti.”

“Ma tunnen kaasa inimestele, kes ei suuda eluga hüvasti jätta ja hirmust omaenda surma ees teisi inimesi ahistavad.”

Inspektor oli oma võileiva ära söönud, voltis lahti paberi, milles oli valge sädelev pulber, ja küsis:

“Kah üks ninatäis?”

“Ei, tänan, mul pole kunagi olnud vajadust kokaiini järele. Kas teate, miks tubakas ära keelati? Kuna doktorid ei suuda vähki ravida ja poliitikud tahtsid siiski võitjaks jääda, kui nad ei suutnud kokaiini- ja heroiinikaupmehi teistele mõtetele viia.

Kuid suitsetajad olid kordaarmastavad inimesed, harjunud seadustele kuuletuma. Tubaka vastu võitlemine polnud mingi kunst. Sigaripoodnikud polnud mingid gangsterid.”

“Nende teie idiootlike targutustega, et te ei saa vähki ega südamehaigust ega tunne tarvidust kokaiini järele, pole tänapäeva ühiskonnal midagi peale hakata.”

“Poola arstid arvutasid välja, et isegi gaasimaski kandes hingab tänapäeva inimene iga päev sisse viiskümmend korda rohkem kantserogeenseid aineid kui see, kes tõmbab ühe korraga kuuskümmend sigaretti.”

“Seda räägivad nad põlevkivitööstusele vastu töötamiseks. Minu poolest võite nüüd minna, aga enne tahan ma teada, kuidas te selle sigareti saite?”

“Tänavalt leidsin.”

“Kust?”

“Maksuameti sissepääsu juurest.”

“Noh, seda ei usu ükski hing. Ma ei plaanitse teid siin kinni hoida, kuni te mulle tõtt räägite, aga arvestage, et sellega pole lugu veel lõppenud.”

Ta tõusis püsti, avas ukse ja kadus midagi hüüdes.

Varsti tuli sisse Betty kastiga, milles olid tema asjad: kingad – ta tõmbas need kohe jalga –, käekell, portfell, kalender, paberid, mida ta oli näidanud maksuinspektorile, rahakott, täitesesulepea, täitepliiats ning jah, isegi ta välgumihkel.

“You see, Mister Early in the Morning? We are human. We even do not keep the lighter! Police is best friend of humans!”

Aga kui ta oli toppinud kõik taskutesse, kus see oli olnud, ja oma käekella käele pannud, tundis ta siiski veel millestki puudust. Ah jaa, võtmehoidja.

“Awfully sorry,” ütles ta ja vaatas agendile suurisilmi otsa. “Awfully sorry. Aga kus on mu võtmehoidja?”

“Võtmehoidja? Kas teil oli võtmehoidja?”

“Jah. Yes.”

“Kas teate seda kindlasti?”

“Igaühel on ju võtmehoidja.”

“Jääge siis aga veel hetkeks istuma.”

Alles veerand tundi hiljem sai ta tagasi oma võtmehoidja, mitte sõnagi seletuseks, ja ka oma “identification card’i”, mille järele ta polnud isegi küsinud.

Ta isikutunnistus oli plastikkotikeses koos sigaretikoniga, tähendab vaid paberijäänusega sellest.

“Tubaka we removed for the laboratorium, you see?”

Ta nägi seda. Ta mõistis seda suurepäraselt ja kägardas servast mustaks põlenud paberi tombuks, mille pistis endale salamahti suhu.

See vähemalt oli veel midagi. See maitses tõesti tõrva järele.

 

Politseijaoskond asus Stompje Moeketsie väljakul, mille nimi varem oli olnud Steve Biko väljak. Ta võis jõuda oma majani kenasti jalgsi. See eeslinnaosa, uus ja paljutõotav kolmekümne aasta eest, kui ta sinna elama asus, oli jäänud ikka elutumaks ja viimaseil aastail koguni alla käinud. Majablokis, kus ta viiendal korrusel elas, oli lift hetkel rikkis.

Ta ronis treppidest üles, ilma et ta süda oleks sellest ägedamalt kloppima hakanud.

Ometi, istudes lõpuks oma toolil akna all, kus ta alati istus, ei tundnud ta end päris hästi. Mis kõigepealt? Kas võileib või suits? Suits mõistagi.

Ta tõusis püsti, võttis oma raamaturiiulist kolm paksu raamatut, ja nähtavale tuli kaks moosipurgitäit tubakat. Üks neist oli pooltäis. Ta pani need oma kirjutuslauale, tõmmates sel ühe sahtli lahti. Selle sahtli põhja vastu oli ta papist ja kleeplindist meisterdanud salajase peidupaiga oma suitsupaberile.

Ehtne suitsupaber, kust seda veel leida? Selle pärast võetakse ette sissemurdmisi.

Üks mahv Gauloise’i bussipeatuses välja arvatud, polnud ta ühtejutti viis tundi suitsetanud. Küllalt põhjust, et endale priske sigaret keerata, peaaegu niisama priske kui ehtne.

Häda küll, ta rusutus ei läinud mööda ja ägedamalt kui mõni teine kord kloppis ta süda allaneelamatust vihast. Talle ei pakkunud tröösti isegi mõte, et tal ei tule enam liiga kaua elada maailmas, kus politsei on sul kannul, kui sa suitsetad, ja konfiskeeritud sigareti ise ära tõmbab.

Ta viha paistis aknast välja voolavat, üle akna alla jääva väljaku, kuid ei ajanud kedagi ärevusse, sest väljakul polnud ühtki inimest, seda täitsid vaid parkivad autod.

Et avalikkus ka mässu ei tõstnud! Kas suitsetamine oli siis pöördumatult saanud millekski seesuguseks nagu veesport Loosdrechti järvedel, mis olid juba ammugi soppa täis? Sinna purjetama minna… lõbu, mille üle veel vaid vanad inimesed võisid kaasa rääkida. Ajalooks saanud, just nagu kogu nende noorus.

Ta kustutas suitsukoni hoolikalt, murdis selle pöidlaküüntega lahti ja pani tubakajäägid purki tagasi. Kui kõrge nikotiinisisaldus oli tubakal, mis oli juba rohkem kui korra sigaretis olnud, ei oleks ta suutnud välja arvutada. Igatahes tõrvasisaldus peaks suure hulga tegurite tõttu küll ületama ehtsa Gauloise’i oma. Ja ikka polnud tal mingit vähki! Muidugi vähenes varu moosipurgis pidevalt. Mis teha sel päeval, kui mõlemad purgid on tühjad? Kas panna käsi enda külge? Paremat lahendust ei paistnud andvat välja mõelda. Kuid ta ei teeks seda ka siis, mõtles ta, muidu oleks see juba palju varem juhtunud. Keegi ei tunne temast puudust, lapsi tal ei olnud. Mis hoidis teda tagasi?

Ta pidas enesetappu millekski selliseks, milleks peab kalduvust olema. Otsus, mille teeb vaid inimene, kes on surmahaige ja kannatab päevast päeva piina või kui mõistus on segi läinud, võimalik et mõne sündmuse ajel, mis teeb järsku elu väljakannatamatuks. Normaalsed inimesed, ükspuha kui vanad, mängisid sellega veidi mõttes, kuid ei teinud seda. Jäid raskuste korral väljapääsule lootma. Nii lootis temagi, et valitsus tuleb mõistusele. Suitsetamiskeelu tühistamisega vanemale põlvkonnale oleks ta juba rahul.

Esialgu ei paistnud selleks eriti võimalust olevat. Ta oli kuulnud, et isegi Aafrika maades, mis valitsesid tubakasalakaubandust ja selleks salaja toorainet kasvatasid, ei suitsetanud ometi keegi avalikult. Kuubal seda ehk veel tehti, kuid rahvusvaheline sõjalaevastik hoidis Kuubat kindlalt blokaadis. Kuubale peaaegu ei pääsenud sisse. Ja kes pidanuks tema eest maksma – sest maksu eest oli mõistagi ka seal kõik võimalik?

Kuiv seadus. Nagu ikka, kui ta esitas endale küsimuse, mis saab siis, kui ta on viimase tubakapuru ära suitsetanud, tulid talle vaimusilma ette sõnad “kuiv seadus”. Ameerika kuiv seadus, alkohoolsete jookide täielik ärakeelamine, mille rühm maniakke oli osanud nii umbes saja aasta eest läbi suruda… Seegi polnud ju suutnud vastu pidada? Mitte kauem kui ehk kümme aastat, arvas ta. Täpselt ta seda enam ei teadnud. Küll aga mäletas ta, et ameeriklased olid hakanud siis hoopis rohkem jooma kui enne keeldu. Joodavat smugeldati sisse Mehhikost või Kanadast või ajasid seda asjaarmastajad Ameerikas endas. Nagu kõik keelud, oli kuiv seadus olnud kullasooneks maffiale. Asi läks nii hulluks, et lõpuks võis keegi, kes lubas kuiva seaduse ära kaotada, lasta end lõdvalt presidendiks valida.

Kas tubakakeeluga peaks seesama juhtuma? Hollandis siis küll kõige viimases järjekorras. Inimesed, kes pastoreina ei saanud juba kaua aega enam rahuldada oma kalduvust teisi inimesi ketti panna, kuna keegi ei käinud enam kirikus ega mõelnud, et Jumal näeb kõike ja karistab patuseid, leidsid nüüd elusihi suitsetamise vastu võitlemises. Ja nad olid saanud niisama vägevaks, nagu sajandeid olid olnud pastorid. Lisaks veel see, et tubakaorjusest oli kergem pääseda kui alkoholiorjusest, rääkimata kokaiinist või heroiinist. Isikupära puudujäägist, vajadusest moega kaasa minna olid siis tuhanded suitsetajad suitsetamisest loobunud. Heroiin ja kokaiin olid nii-öelda ikka veel keelatud, kuid politsei ei teinud sellest juba ammugi enam numbrit. Alkoholi müüdi vabalt ja ta hoolitses aastas viieteistkümne tuhande liiklusohvri eest. Need kremeeriti ja nad polnud juba ammugi enam vaidlusteemaks: ei viinud see ju kuhugi, olid progressiivsed filosoofid juba kolmekümne aasta eest selgeks teinud. Surnute lähedased pidid õppima sellega elama. Tubakakeeldu võis seda rangemini läbi viia, et suitsetajaskond koosnes ülisuures enamuses sedasorti kodanikest, kes ei astunud meeleldi seadusest üle. Temagi ei teinud seda meelsasti. Rahulolev suitsetaja pole mingi rahutusetekitaja, juba ammu teada tõde. Siin tuli fanaatikuil kenakesti seadusi väänata. Isegi kui ta ei peaks nii vana olema, kui ta oli, ei tungiks ta ometi kunagi tänaval mõnele turistile kallale ega murraks kuhugi sisse, et endale suitsukraami hankida. Juba mõnel vaiksel kõrvaltänaval salakaubitsejalt veidi kraami osta hakkas talle vastu, ta leidis selle tegelikult vastiku olevat, aga mõnikord pidi seda nüüd tegema. Ma olen liiga korralik või liiga vana, võtaks pagan.

Ta tõusis jälle püsti ja lõi pahameelest laua pihta. Ta lükkas sahtli kinni, viis moosipurgi riiulisse tagasi, asetas kolm paksu raamatut selle ette, läks kööki ja sõi ühe võileiva.

Nõnda üksi oma mõtetega… Kes võiks teda aidata? Ehk pastor Bosdriess? Lõpuks? Kui tihti oli see jutlustaja tekitanud temas illusiooni, et tema võimuses on heale tubakale ligi pääseda? Vroegindewey ei arvestanud juba kaua enam sellega, et see jumalateenril korda läheb. Aga kes teab, just täna, kui ta pidi nii kohutava lüüasaamise läbi elama… Kas igal ajal polnud vastandit? Kas kurb hommik ei toonud mõnikord õnnelikku päeva? Vihma järel tuli ju ikka päikesepaiste?

Ta valis pastori numbri. Bosdriess oli kodus.

“Vroegindewey? Noh, mees, see on teist küll väga lahke mulle kord ka helistada. Kui kaua pole me juba omavahel rääkinud! Kuidas läheb?”

“Halvasti, Bosdriess. Kui teile tõtt öelda, siis täitsa sandisti.”

“Kuis nii? Haige? Pahandused?”

“Noh, te kuulake vaid. Täna hommikul sain kellegi käest ühe ehtsa Gauloise’i.”

“Mille te saite?”

“Ühe prantsuse sigareti.”

“Ah jaa, see teie narrus. Ja siis?”

“Ärge naerge mu üle, Bosdriess. Ma juba kord olen üks pääsmatult kadunud patustaja. Ma ei suuda suitsetamist jätta ja kui suudaksingi, siis ei tahaks seda teha. Ma olin nii loll, et panin suitsu tänaval põlema. Ja siis nabis politsei mind kinni ja suitsetas ise lõpuni.”

“See on sant lugu. No ei, ma mõtlen seda ausalt.”

“See viib mind säärasesse masendusse. Neetud, et midagi seesugust tuleb veel kaasa teha. Mitte vaid seda, et sa ei saa suitsetada, aga pealegi oled sa veel ka võimetu korrakaitsjate korruptsiooni vastu.”

“Ma tean, et te ei usu otsatusse õiglusse, hea sõber, aga tehke õige korrakski proovi. Saage oma kurjusest võitu. Muud lahendust ma esialgu ei näe. On teil kodus veel midagi suitsetada?”

“Üksnes konitubakat.”

“Oo, mul tuleb midagi pähe. Vahest saan teid aidata. Täna lõuna paiku räägin Herreboutiga. Ta on just Dordogne’ist puhkuselt tagasi jõudnud.”

“Kes see Herrebout on?”

“Ma ju olen teile temast rääkinud! Tal on majake Dordogne’is. See üllataks mind küll väga, kui ta ei peaks olema seal kübekesele tubakale käppa peale saanud.”

“See kõik hakkab mind nii kohutavalt ära tüütama.”

“Jätke nüüd, mees, nii ei pea te rääkima.”

“Teil on tuline õigus, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma lakkamatult sellele mõtlen.”

“Kas olete õhtul kodus?”

“Ma olen praktiliselt alati kodus ja õhtuti pole mul väljas kohe midagi otsida.”

“Kell kaheksa seisan teil ukse ees.”

“See on teist väga kena,” ütles Vroegindewey, kuid ta hääl kõlas nii lohutult, et ta seda ka ise märkas.

“Lõuna paiku lähen Herrebouti poole ja õhtul olen teie juures.”

“Te peate arvestama, et lift on jälle nässus.”

“Eks ma tulen siis trepist?”

“Teie jalale mõeldes…”

“Ah tühja, jalg on juba kakskümmend aastat mokas. Selle peale ma enam ei mõtle. Tähtis on see, et ma saaksin teile mõne kosutava sõna öelda.”

 

Tema korrapärased, olgugi pikkade vaheaegade järel toimuvad külaskäigud meeldisid Vroegindeweyle vaid poolenisti. Ta ei pidanud Bosdriessi talumatuks naljatilgaks, kuid pastorid olid temas alati kahtlust äratanud.

Seda juttu Herreboutist ja tema Dordogne’i tubakast ei kuulnud ta nüüd ka esimest korda, ehkki tal ei tulnud nimi meelde.Või ehk kandis muinasloo peategelane iga kord teistsugust nime.

 

Tutvus pastoriga ulatus kaugesse minevikku tagasi.

Vroegindewey naine pärines mingist väikesest, veidi ebamäärasest kirikukogudusest, kes kutsus end Filosoofilisteks Protestantideks. Selles kirikus oli Vroegindewey end isegi laulatada lasknud, et naisele heameelt teha. See ei kohustanud Vroegindeweyd millekski. Juba abielu alguses sai Tina oma protestantlik-filosoofilistest huvidest õnnelikult lahti. Kuid pastor jätkas kohusetruult koduseid külaskäike. Enamasti tuli ta söögiajaks ja teda paluti siis palakest kaasa maitsma. Tema enda naine ei osanud süüa teha.

Vroegindewey töötas siis pangas prokuristina. Seepärast oli pastor Bosdriess endale pähe võtnud, nagu tunneks Vroegindewey aktsiabörsi saladusi, ja päris temalt reeglipäraselt nõu, kuidas raha paigutada.

“Kui ma neid saladusi tunneksin, oleksin juba ammu rantjee, Bosdriess.”

“Jah mõistagi. Aga teie positsiooniga mees teab neist asjust ikka rohkem kui mõni Jüri või Jaan.”

See mangumine oli Vroegindeweyle niivõrd närvidele käinud, et ühel halval päeval andis ta pastorile nõu osta Shelli aktsiaid, sest õlifirma oli just eelmisel nädalal avaldanud kehva kvartaliaruande. Seda võis teada igaüks, kes lehti luges. Aga pastor ilmselt ei lugenud. Igati kuulekalt ostis ta Shelli aktsiaid just siis, kui need halva kvartaliaruande mõjul olid kõige madalamas seisus. Mõni nädal hiljem hakkasid nad jällegi veidike tõusma, ehkki rikkaks sellest ei saanud. Kehv küll, aga pastoril polnud nõnda ühtki põhjust, et Vroegindewey peale kuri olla.

Pastor peab ju sünnipäraselt nupust nikastanud olema, muidu ta seda elukutset ei valiks. Aga sellega võis veel leppida. Hullem oli see, et Bosdriess ei saanud kunagi pahaseks. Shelli aktsiatega tehtud ja tema silmis igati kordaläinud spekulatsioonist peale tõi ta alati mõne kingituse kaasa. Varem, kui nad polnud veel nii kohutavalt kallid, mõnikord tõesti paar sigarettigi.

Taoliste tähelepanuosutustega paistis ta tahtvat öelda: Näete! Ma olen hea ristiinimene. Ma saan aru patustajate himudest, mina ei viska kivi nende pihta. Ja ma kannan hoolt inimese eest, kes mind vihkab.

Ja ehkki ta oli kuulunud nende pastorite hulka, kes pooldasid “Jumal on surnud”-teoloogiat ja nõnda siis ei uskunud midagi muud, kui et jumal on surnud – kas sai veel vabameelsem olla? –, pidi see lahkus, mida ta Vroegindeweyle osutas, tegema tollest – ta enda silmis küll vastumeelselt – ristiinimese.

 

Kas peaks see Bosdriessil lõpuks õnnestuma? Ja veel just täna? Terve plokk Gauloises’i?

Vroegindewey tihkas seda vaid pooleldi loota. Tal oli veel hästi meeles, et pärast oma naise matuseid oli ta võtnud ette teha usumehele selgeks, et too peaks nüüd alatiseks tulemata jätma. Ent just siis hakkasid Gauloise’id haruldaseks muutuma. Pastor tuli kaastunnet avaldama. Vroegindewey tänas teda jahedalt ja lisas juurde: “Te tõenäoliselt mõistate, et nüüd, kui Tinat enam pole…”

“Ei pruugi mul end siin enam näidata?” oli pastor sõnade täieliku mõtte naeratades lõpuni öelnud. “Ma ei pane teile seda pahaks, Vroegindewey. Ma tean liigagi hästi, et te ei suuda usust tröösti leida. Sellest pole te kunagi saladust teinud. Ma austan teise inimese veendumust, kuid mu kohus käsib mind sellega mitte piirduda. Seetõttu palun ma teid päris alandlikult: võtke mind aeg-ajalt vastu. Ma ei tüüta teid usuküsimustega, ei vana Hegeli ega noore Marxi ega hullumeelse Nietzschega. Ka Kierkegaardiga mitte, ehkki just tema võiks teid lohutada teie leinas. Kuid kindlat kontakti palgest palgesse ei tule ju kunagi ära põlata?”

Selle peale polnud Vroegindewey midagi kostnud. Pastor ei meeldinud talle, kuid see polnud ju piisav põhjus, et teda solvata või talle jõhkralt ust näidata.

“Ega ma ju küll inimestega suurt läbi ei käi…,” tunnistas ta.

“Tänan teid, et te sellest nõnda mõtlete. Elu läheb edasi, Vroegindewey. Pange üks ette.”

Pastor oli võtnud oma kotist pooltühja paki Gauloises’e. Ise ta ei suitsetanud, ei suitsetanud juba aastaid enam. Aga siis, kui neid oli siin-seal veel saada olnud, kandis ta hoolt, et tal ikka oleks mõned pakid eri marki sigarette kotis, et vaestele suitsuorjadele meelehead teha.

“Ehtne Gauloises?” oli Vroegindewey öelnud. “Sellele kiusatusele vannun ma alla. Kust te neid hangite?”

Pastor jutustas sedasama, mida nüüd, aastaid hiljemgi: et ta puutub ameti poolest kokku sadade inimestega, oma kiriku liikmetega, ja et nood on valmis oma hingekarjasele heameelt tegema.

See avaldas Vroegindeweyle muljet. Ehkki ta leidis, et pastor pole tegelikult muud kui üks lobamokk, vaatas ta täis ootust tema tulekule vastu. Aina harvemini tõi pastori külaskäik kaasa sigarette, küll aga alati lubaduse, et peagi “tarnib” ta taas suitsukaupa – ta pruukis seda kunagi peen olnud vanamoodsat moesõna, et oma lubadust vähe kergejalgsemaks teha. Palju neid hollandlasi oli, kel polnud suvemajakest Dordogne’is? Sääraseid oli ka tema lambukeste seas ja küll ta juba õhutab neid, kui nad puhkusele lähevad, tubakat kaasa tooma. Kuid seda saabus harva. Nad olid hirmul, et jäävad politseile vahele, kurtis pastor. Aga ta jäi oma lubadusele sedavõrd truuks, et kordas seda aina.

Vahest ei teinud ta seda sihilikult. Kuid ta paistis pagana hästi teadvat, et sa võid oma ligimestele palju paremini rõnga ninna saada oma lubadused täitmata jättes, kui tõesti tehes seda, mida oled lubanud. Lubatud kingitus, kord vastu võetud, võib kibeda pettumuse valmistada. Niikaua kui inimesed midagi ei saa, jääb nende südamesse lootus ja nad püsivad rahulikud. Nii lihtne see ongi: iga õndsa kuulutuse saladus.

 

Kokkulepitud ajal helises uksekell.

“Vroegindewey?”

“Jajah. Tulge sisse, Bosdriess!”

Ülal nelja trepi kohal, millest invaliidist teoloog pidi üles tulema, seisis Vroegindewey teda ootamas. Kaastunnet tal ei olnud.

Tümps, kraaps. Tümps, kraaps. Kuidas vihkas ta seda lobamokka sel hetkel. Ei, mees, jää rahuga sinna, kus sa oled, mina pole sind kutsunud. Mul pole sind tarvis, välja arvatud, kui sa peaksid mingit suitsukraami kaasa tooma. Ei? Sul pole midagi? Jällegi mitte? Lase siis jumala nimel kähku jalga.

Võimetud, iha täis unistused. Vroegindewey ei kavatsenud seda tegelikult alla hüüda. Jajah, oli Bosdriess rohkem kui korra jutustanud, kui vaja, võib ta hankida Dordogne’ist kilojao kanget tubakat! Kilojao… Kuidas tohtis üks inimene, ja pealegi veel jutlustaja, nii kohutavalt valetada? Neetud, kui tal jälle midagi kaasas pole, siis ajan ma ta jalahoopidega trepist alla. Siis vähemalt olen viimaks ta lobast pääsenud.

Aga mida ta nägi, kui pastor seisis lõpuks all viimase trepi ees? Pastoril oli käes lõtv pruun linane käskjalakott ja selle põhjas oli selgesti nähtavalt pikergune ese. Gauloises’id? Terve plokk Gauloises’e?

Nüüd asetas pastor vaba käe viimase trepi käsipuule, pani oma terve jala juba alumisele astmele ja ütles üles vaadates: “Pisut puhkust. On see vast üks vaevanägemine!”

“Võtke rahulikult. Ma ju tunnen end juba süüdlasena, et lasen teil kõike seda vaeva näha, et minuga veidi juttu puhuda.”

“Süüdlasena? No ei, mees. Tunnen ju ma isegi seltskonnast lõbu.”

Ta hakkas köhima.

Kasinalt valgustatud trepikojas, mis tegi alati meele kurvaks, seisis ta seal kummargilpäi, et oma vanameheköha välja köhida, nagu oleks tal vältimatu asi ära ajada, enne kui ta saab edasi minna. Tolmumask rippus tal lõua all. Suitsetamisest loobumine polnud suutnud teda säästa bronhiidist.

Mis selles käskjalakotis ometi on? Miks ei hüüdnud ta triumfeerivalt: “Ma ajasin teile terve ploki Gauloises’e välja, Vroegindewey!”

Tahab muidugi pinget üles kruttida, see jumalakartlik kaabakas, et seda põhjalikumalt omaenda heategevust nautida.

“Kena mahe ilm selle aastaaja jaoks,” hakkas ta pärast köhimist pajatama. Kuid ta ei tõstnud veel jalga. “Ma käisin päris pika maa maha. Veidi kehalist liikumist ei saa meie eas paha teha. Kas teate seda? Teiegi peaksite veidi selle peale mõtlema. Päevast päeva ainult kodus konutamine ei tee inimest paremaks.”

Ta köhatas veel veidi, ehtsaks köhahooks see enam ei kasvanud.

Sa sitapea, pea mokk maas ja pane jalad käima. Või kas ma pean ehk sinu juurde tulema, et sind puuhaluga üles kihutada?

Valjusti ütles suitsetaja, ja ta hääl kõlas leebelt: “Saan ma teid ehk aidata?”

“No ei.”

“Ega kott liiga raske pole?”

“Pole juttugi. Ainult siis, kui ma pean ronima, tuleb köha kallale. Kohe on möödas.”

Pastor köhatas kurku, neelatas nähtavalt ja läks liikvele.

Tümps, kraaps. Tümps, kraaps. Oma lombakat vasakut jalga ei suutnud ta kõrgemale astmele tõsta, ilma et poleks astmeserva vastu tonksanud. Ta vasaku kinga nina oli selgesti nähtavalt ära kulunud.

Nagu enamik invaliide, tahtis ta ometi väga jonnakalt asjadega, mida enam hästi ei suutnud, abi küsimata toime tulla. Tümps, kraaps. Õieti tõusis ta treppi mööda üksnes oma parema jala ja vasaku käsivarre jõul, millega ta end käsipuust üles vinnas. Ja paremas käes kandis ta kotti, mis Vroegindeweyle paistis olevat ümbritsetud valguskumast. Pastori paremale käsivarrele riputatud invaliidikepp kõlksus tõustes aeg-ajalt trepikäsipuu varbade vastu. Tümps, kraaps, klik-klik.

Lõpuks oli ta mademele jõudnud. Kõvasti hingeldades jäi ta seisma. Ta võttis koti ja kepi paremast käest vasakusse, haaras Vroegindeweyl käest ja raputas seda kõvasti.

“Siin me siis lõpuks olemegi, ehee.”

Ta ei kandnud ei habet ega vurre, oli niinimetatud siledaksaetu, selle reservatsiooniga, et vasakul pool ülahuulel, just ninasõõrme kõrval, ja ka kõrisõlmel olid tal kolm halli karva, millel oli õnnestunud nädalate kaupa habemenoa eest pääseda ja mis olid juba poole sõrme pikkuseks kasvanud.

Kõhetu vanamees, Vroegindeweyst veidi noorem ja kümne sentimeetri jagu lühem. Ta särgikrae lubaks tal mugavasti niisama paksuks saada, nagu ta varem oli, kuid see ei õnnestuks tal enam kunagi, söögu pealegi nii palju, nagu ta sõi.

Paljutähendusliku kelmika pilguga kergitas ta nüüd oma linast kullerikotti, mille põhjas lebas pikergune ese. Terve plokk Gauloise’i? Vroegindewey hakkas värisema ja oli nii nõrk, et pomiseda:

“Sigaretid?”

“Oh ei, hüva mees, kahju küll,” kõlas peaaegu triumfeeriv vastus, “seekord mitte. Kuid ma olen jälil. Veel paar päeva kannatust. Uskuge mind: teie probleem seisab mu prioriteetide listis kõrgel kohal. Olge lahked!”

Kotist ilmus lagedale pudel jeneveri. Ta pidi olema pime olnud. Jeneveripudel polnud ju neljakandiline nagu suitsuplokk?

Jenever! Seda sai ju igalt poolt osta. See oli koguni üks neid väheseid kaupu, mis polnud viimastel aastatel kallimaks läinud, sest Euroopa Liit ei osanud oma vilja- ja kartulijääkidega targemat peale hakata kui neist alkoholi ajada, kuna Ida-Euroopa põlevkivi oli nii odav.

“Ah mis kena,” sõnas petetud suitsetaja kõlatult, “tulge sisse. Sean klaasid kohe valmis.”

“Ma tutvusin ühe noormehega,” pajatas pastor seeaeg, “joviaalse selliga, kel on väheke julgust, kui asi seda nõuab. Te veel näete…”

Vroegindewey tõi lagedale suured kristallklaasid. Nii praktilised. Mitmendat korda tal juba tuli sedaviisi klaase täis kallata ja endamisi ütelda: ei mingeid sigarette? Ta pani lauale ka purgi konitubakat.

“Te olete minu vastu hea, Bosdriess. Terviseks!”

“Miks ei peaks ma teie vastu hea olema?”

“Tõestamaks, et jumal on surnud mis surnud.”

“Hahahaa. Nii tähtis see tõestus nüüd ka ei ole. Ükski inimene ei oota seda. Sellest ei saa keegi õnnelikumaks.”

“Kujutage õige ette, et jumal pole tõepoolest päriselt surnud ja pärast teie surma on ta elus mis elus. Siis on teil ju vähe riski. Siis võite ikka veel teokristlase pähe käia.”

Mõtlikult võttis pastor pika lonksu.

“Ma ei mõista,” ütles ta, “et on inimesi, kes suudavad elada ilma Millegita. Austada üle kõige üht Miskit, see on meil juba sügaval südame sees. Mõistagi ei pruugi see Miski olla Jumal või Jeesus.”

“Ja mina ei saa aru,” vastas Vroegindewey, “et nad kummardavad jumalat ega mõista, kui trööstitu on nende kummardamise objekt.”

“Seda väidavad ja on alati väitnud kõik ateistid: Jumal on siga, moolok, sadist, türann, kes lõi inimesed ainult halbadeks, et nautida neid karistusi, mis ta neile peale paneb.

Kuid alles on jäänud miljoneid kristlasi, ja üksjagu on surnud selles õnnelikus usus, et Jumal võtab nad enda juurde.”

“Kuid milline jumal?”

“See on müsteerium.”

“Me elame aastas 2021 kristliku ajaarvamise järgi.”

“Pole kahtlustki.”

“See on aasta 5781 juudi ajaarvamise järgi. Nõus?”

“Kui olete õigesti loendanud, siis jah.”

“Kas teate, mis juhtus aastal null juudi ajaarvamise järgi?”

“Siis lõi Tema maailma.”

“Tema loodul jäi kõigest puudu. Seepärast saatis ta 3760 aastat hiljem, aastal null kristliku ajaarvamise järgi, oma poja lähemat selgitust andma. Seda lähemat selgitust hoidis ta järelikult 3760 aastat salajas, ta laskis seda 3760 aastat oodata. Mis kummardamisväärset on jumalas, kes laseb oma looduil 3760 aastat pimedas ekselda?”

“Nad olid kurjategijad ja kangekaelsed. Nad ei kuulanud seda, mida olid korduvalt õpetanud Jumala saadetud prohvetid. Siis saatis Jumal oma otsatus headuses oma ainuma poja, et anda neile viimane võimalus.”

“Kuid asi ei jää selle juurde. Kas teate, mis aasta meil on islami ajaarvamise järgi?”

“Küllap ma kunagi teadsin. Praegu ei taha meelde tulla.”

“1440. Viissada kaheksakümmend üks aastat pärast seda, kui jumal oli saatnud omaenda poja juudi poisina maa peale, et inimestele tõde kuulutada, saatis ta veel ka ühe araablase neile teatama, et see polnud siiski täis tõde. Jumal ei tea ilmselt ise ka, mis see tõde on, või jõudis ta nii pika ajal kestel teiste tõdedeni, mis andis kaasa uuele prohvetile. Mis kummardamisväärset on säherduses Jumalas, kes tahab, et teda teenitaks kord nii, kord naa?”

“Kes ütleb, et muhameedlased said tõtt kuulda?”

“Seda ütlevad nad ise, ja kes siin ilmas tihkaks sellele veel vastu rääkida. Seda ütlevad nad ise, just niisamuti nagu kristlased ja juudid väidavad enda kohta, et tõde on nende päralt. Kuid see pole veel see kõige hullem.”

“No tule siis selle kõige hullemaga välja, Vroegindewey,” hüüdis teine vanamees lustakalt. Nad olid tublisti jeneveri kummutanud ja võõrustaja jumalatteotavad kõned tegid pastori kõike muud kui masendunuks. Ei saanud olla kahtluse varjugi, et nii tühine olend kui Vroegindewey, kes ei suutnud isegi suitsetamisest loobuda, ei tunne Jumalat. Veelgi vähem kui kõik prohvetid, jutlustajad, kirikuisad, paavstid ja filosoofid, kes olid käinud tema eel teoloogilist rada, tundis ta Jumalat. Nii et las ta aga latrab.

“Kõige hullem? Ükski kooliskäinud inimene ei usu enam, et maailm on ainult 5781 aastat vana. Kõiksus on miljardeid aastaid vana ja inimene kolm miljonit aastat vähemalt. Teda ei loodud ka siis, kui päike, maa ja tähed olid vaid kuue päeva vanused, nagu usuvad ortodoksid.”

“Ah, pea kinni, mees. Usinad teoloogid tõlgendasid juba sajand tagasi, et ajaühik, mide loomisloos “päevaks” nimetatakse, on mõeldud sümboolselt. Päevad kestsid palju kauem kui meie omad. Päevad olid ajastud.”

“Mida see muudab? Sellest tuleneb, et teie jumal lõi juba ammu, kolm miljonit aastat tagasi, inimesed ja laskis neil vegeteerida koos haiguste, looduskatastroofide, sõdade, kannibalismi, ebausu ja inimohvritega, andmata neile pisimatki vihjet tõelise erinevuse kohta Hea ja Kurja vahel.”

“See on juba vana lugu,” ütles pastor, “ja need inimesed on juba ammu surnud.”

“Mis lugu oli siis selle põrguga, ja taevas tühi. Koguni vastsündinud lapsed, kes kohe surid, ei pääsenud taevasse. Nad polnud ristitud.”

“See polnud vajalik, kuid vanaaja inimesed teadsid asju paremini.”

“Miks pidid nad siis põrgusse minema, kui vanaaja inimesed asju paremini teadsid? Sinna ei saanud ju lapsed midagi parata?”

“Meie koguduses mitte,” vastas pastor. “Meie lähtume sellest, et Jumal on juba hoopis kauem surnud, kui Nietzsche seda kuulutas ja usklikud selle 1960. aasta paiku omaks võtsid.”

“Kuidas võib keegi, keda pole kunagi olnud, surnud olla?”

“Ometi kingib Jumal jõudu neile, kes temasse usuvad.”

“Tooge õige selle kohta mõni näide.”

“Kes hüppab alla kõrge torni otsast ja lehvitab käsi, nagu oleks need tiivad, sel on rohkem võimalust terve nahaga alla jõuda kui teisel, kes millessegi ei usu.”

“Kas olete seda millalgi ise järele proovinud?”

“Seda ei saa keegi iial järele proovida. Ega usk pole mõni lamp, mida te võite oma suva järgi sisse ja välja lülitada. Kätega vehkimisest ei piisa uskumiseks, et need on tiivad.”

“Kesine trööst uskmatuile.”

“Nende õiglane karistus. Valage mulle veel.”

Vroegindewey kallas klaasid täis.

Süvenenult võttis ta kärme lonksu, maitses, tõdes, mida oli teinud lugematuid kordi juba kuueteistkümnendast eluaastast peale, et jeneveril pole pea mingit maitset, vihastas selle peale, et ta ajju ei tahtnud tulla ühtki uut mõtet, kahetses peetud kõnelust, neelatas ja ütles siis, nagu oleks see maitstu essents:

“Kogu see teoloogia ei suuda ometi ühtki inimest lohutada. Jumal ei karista Kurja. Ja politsei on korrumpeerunud.”

“Ohhoo,” ütles pastor söakalt, “need on kaks täiesti erinevat asja, üks suur ja teine väike. Et Jumal Kurja ei karista, pole veel muud kui kõigest küsimus. Selle üle ei suuda ükski surelik midagi mõttekat öelda. Ja et politsei on korrumpeerunud, pole ju muud kui ajanähtus? Sellega peate elama õppima.”

“Kui ma vaid teaksin, mismoodi.”

Ta keeras endale konitubakast veel ühe sigareti.

Pastor hakkas köhima. Rahu tagasi saanud, ütles jutlustaja veelgi vapramalt:

“Nii nagu te suitsetate konitubakast sigarette, nii tuleb teil leppida ka korrumpeerunud politseiga.”

“Kui ma ka oleks veendunud, et pärast surma lahutatakse head kurjadest ja kurjad põlevad igavesti põrgus, poleks ma selle veendumuse üle uhke. Isegi Hitleril ja Stalinil ei pruugiks minu lõbuks põrgus põleda.”

“Ja kõik need käsilased, kes oskasid maise õigusemõistmise käest pääseda ja surid rahuliselt oma voodis?”

“Needki mitte. Kellelgi ei hakkaks sellest parem, kui nad sügavas kuristikus igavesti põlevad. Nende ohvritel viimases järjekorras. Ja muudel inimestel vaid siis, kui nad tahavad haiglast sadistlikku fantaasiat hellitada. Tõepoolest, ma leian, et ka maine õigusemõistmine on tühi töö.”

“Nii et teie laseksite kõigil lurjustel vabalt ringi joosta?”

“Nende väljaarvamine või surma saatmine ei lase neile mingit õiglust osaks saada. Karistused pole mingid karistused, vaid üksnes hädine abinõu selle ennetamiseks, et ringi ei jookseks veelgi rohkem vargaid ja mõrtsukaid, kui neid on juba praegu. Paremat vahendit kahjuks ei ole. Mina arvan, et karistus ei pane kedagi meelt muutma. Kaabakaile, kes kuritegusid ei korda, aetakse vaid jäädavalt hirm nahka. Kaabakad, kes lasevad endale hirmu nahka ajada, pole loomu poolest isegi mitte need suurimad lurjused.”

“Selles annan teile suuresti õiguse. Mõtelge omaenda juhtumile. Kui te oleksite väheke hirmul olnud, siis ei kurdaks te nüüd politsei üle. Natukene hirmu ja te poleks tänaval sigaretti ette pannud. Ma lähen veelgi kaugemale… Kui te nüüd paar nädalatki oleksite tubli ja peaksite suitsetamises vahet?”

“Laske aga tulla!”

“Te peate seda järele proovima ja proovima jäämagi. Suitsetage näiteks iga päev üks sigaret vähem kui eelmisel päeval. Ja kui mõtlete, et nüüd ma enam ei saa, siis pistate endale tüki närimiskummi suhu.”

“Ma ei saa aru, mis kasu peaks mul olema, nii pisku enne surma suitsetamist katki jätta.”

“On nikotiini sisaldavat närimiskummi. Paistab tõesti aitavat.”

“Võeh. Mäluda nagu mõni lehm. Pisut nadi meetod.”

“Käituge siis nagu kangelane. Kindral de Gaulle suitsetas kolm pakki Gauloises’e päevas, kuid ühel kindlal hetkel viskas ta pooleni tõmmatud sigareti käest ega puudutanud seda enam iial. Siis oli tal juba üle seitsmekümne turjal. Seda suudate ju teiegi?”

“Ma olen juba neli aastat vanem, kui de Gaulle iganes sai. Nii vanaks saada kui mina, seda ei osanud jällegi tema.”

“Ei leidnud me ühist keelt,” otsustas pastor, kui ta lõpuks püsti tõusis, et hüvasti jätta. Ta sai uue köhahoo. Tuba oli rasket sinkjaspruuni tossu täis. Vroegindewey ei tundnud talle kaasa.

“Kuid kas elu,” ütles jutlustaja, kui ta taas rääkida suutis, “kas usk… kas elu, kas usk saab… olla midagi muud kui ei kunagi lõppev dialoog? Mees, ärgu julgus teid maha jätku. Te veel näete: kord ristub mõne suitsumehe tee minu omaga. Ja siis ta ütleb: päevast, pastor, kas ma võin teiega Vroegindewey poole kaasa tulla?”

“Tuleb loota, Bosdriess. Ja et teie siis ei ütleks: ei, sigaret, jää sinna õndsa kindral de Gaulle’i maale, kus on su kodu. Sest mina leian, et härra Vroegindewey võiks parem suitsetamisega lõpu teha.”

Isegi selle kaasmaalase nime, kellel pastor pidi olema lõuna ajal külas käinud, mehe nime, kel oli suhteid Dordogne’is, ei mäletanud Vroegindewey enam ja pastor tõenäoliselt samuti mitte, sest sõnadest, millega ta ei tea mitmendat korda juba oma lubadust kordas, ei andnud leida ühtki kindlat seostumispunkti: ei nime, ei ajaosutust, isegi Dordogne’i ei mainitud enam.

Bosdriess… Osav vennike siiski. Ta oli võimudele selgeks teinud, et ta perekonnanimi on juba küllaldaselt inglispärane ja polnud seega pidanud isegi oma nime muutma. Samuti oli tal eesõigus hollandi keelt kõnelda. Tõsi küll, ükski teine keel pole nii sobilik, et lasta Jumala sõnal vastu kajada.

 

Kui Bosdriess oli uksest väljas, tõstis Vroegindewey pudeli suule, jõi viimase tilgakese ära, läks voodisse ja jäi kohe magama.

 

Oli ta ärkvel või nägi ainult und? Ta kuulis oma pimedas korteris samme ja summutatud hääli. Aga kui talle suunati tugeva lambi valgusjuga, ei kahelnud ta enam.

“Kuhu te olete varud toppinud, Vroegindewey?” küsis elektrooniliselt väheke moonutatud hääl, milles ta tundis ära agent Moreli hääle.

“Mul pole varusid. Mul pole midagi.”

“No eks vaatame siis aga järele.”

Tekk ja lina tõmmati tal täiesti pealt, need maandusid voodijalutsis põrandale. Valgete linade tõttu toas mõningal määral vastupeegelduva valguse käes nägi ta veel kolme kuju, peas gaasimaskid, mis katsid peaaegu kogu kolpa.

“The waterpail is going to refresh his memory,” ütles naisinspektori hääl.

Morel haaras tal ühest käest kinni, väänas käsivart ja paiskas ta voodist välja. Ta kuulis köögis vett jooksmas ja hetk hiljem tulid nad tagasi peaaegu täis ämbriga.

Nad sundisid teda põlvitama ja pistsid ta pea ämbrisse. Kui ta oli lämbumise äärel, tõmbasid nad pea üles.

“Kuidas meeldib? Kus sigaretid on, sa õnnetusehunnik?”

“Mul ei ole mingeid sigarette.”

“Has no cigarettes, the dirty fucker?”

“You mean bugger, sweety pie, bugger.”

“Give him another bath.”

Jälle surusid nad tal pea vee alla. Kuid mõistes, et mitte miski ei saa teda päästa, hingas Vroegindewey vee all nii sügavalt välja, kui sai, ja siis nii sügavalt sisse, kui sai.

 

Alles kahe nädala pärast leidsid alakorruse naabrid, et trepikojas jälgilt haiseb, ja otsustasid politseisse helistada. On parem, kui nad ei ütle politseile, et pole härra Vroegindeweyd nii kaua näinud, mis oli ju tõesti nõksu veider.

Poole tunni pärast tulid naisinspektor ja agent Morel asja uurima. Kui korduva helistamise ja koputamise peale ust ei avatud, läksid nad sisse.

“You do that very handy,” ütles noor naabrimees oma parimas inglise keeles.

“We have key fit for every lock.”

Kogu Vroegindewey elamine oli pahupidi pööratud ning ta ise lebas surnult ja haisedes voodi ees põrandal.

“This is the work of burglars,” nentis Morel.

“But how did they come in?” tahtis naabrinaine teada. “The door was locked, you saw it yourself.”

“False key,” ütles Morel hauahäälel.

“Seda kraami saab praegu igalt poolt kätte,” kinnitas naisinspektor. Inglise sõna “kraami” jaoks ei tulnud talle meelde. Mugavuse pärast eeldas ta, et naabrinaine on vanem kui seitsekümmend viis ja niisiis tohib teda hollandi keeles kõnetada.

Pariis, 14. aprill–11. juuni 1990

WILLEM FREDERIK HERMANS (1921–1995) on üks tänapäeva hollandi kirjanduse suurimaid klassikuid. Hariduselt geograafiadoktor, jõudis ta avaldada ligemale 500 üllitist: luulekogusid, romaane, jutustusi, väga teravat ja vaimukat kriitikat, esseid, kõnesid, muuhulgas ka foto- ja kollaažikogusid. Ta oli väga andekas ja põhimõttekindel, st ka erakordselt konfliktne inimene. 1973. aastal otsustas ta pinevate vahekordade tõttu pühkida Hollandi tolmu jalgelt ja asuda elama Pariisi. 1988. aastal aga, pärast kirvemaniaki kallaletungi, lahkus sealt koos abikaasa Emmyga, veetes viimased eluaastad turvalisemas Brüsselis. Ta suri 73aastasena Utrechtis, seega siiski Hollandi pinnal, kopsuoperatsiooni ajal.

Päevas kolm pakki Gauloises’e suitsetanud Hermans jäi isepäiseks oma obsessioonideski, millest annab tunnistust ka käesolev sünge tulevikupilt. Aga lisaks näitab see ka kirjaniku teravpilksust ajatrendide adumisel ja ettenägemisel ning nende silmakirjalikkuse sarkasmiliistule tõmbamisel. Tema 1990. aastal kirja pandud nägemuses ei pea ju ehk tendentsina paika vaid “kerjusvaeste Ida-Euroopa riikide”, “õnnetu” Lõuna-Aafrika ja “rahvusvahelise sõjalaevastiku” olemasolu Kuuba blokaadis hoidmiseks ka 2020. aastal, muidu aga seni veel kõik.

Hermansi tõeline anne nõudis avaldumiseks rohkemat ruumi, mistõttu olgu osutatud tema suurepärase romaani “Igavene uni” eestikeelsele tõlkele, mis mullu ilmus kirjastuselt Huma. Tõlkija Kersti Tergem on sellele kirjutanud autori ja tema loomingu kohta ka pikema järelsõna, millele olgu siinkohal samuti viidatud. Ja ehk pole liigne anda kolme slängisõna tähendused: buster – kolakas, midagi suurt või tähtsat; pummeldaja; vennas, semu; bugger – pederast, vennike, nadikael, närukael; sucker – kollanokk, “hani”, kergesti tüssatav isik. Sõna fucker Johannes Silveti “Inglise-eesti sõnaraamatus” (1990) puudub, but is nowadays understandable to every younger person, I guess.

M. S.

Rmt-st: Willem Frederik Hermans, De laatste roker. De bezige bij, Amsterdam, 1991.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon