Läti sotsiaalse lõimumise kontseptsiooni kriitika

SERGEI KRUK

Ilmunud Vikerkaares 2012, nr 10–11

Alates Läti riikluse taastamisest 1991. aastal on sealset keelelist ja etnilist mitmekesisust käsitletud kui poliitilist probleemi ja takistust teel sidusasse ühiskonda. Teistest Nõukogude Liidu vabariikidest Lätisse rännanud inimestele keelduti andmast kodakondsust; nüüd tuleb neil läbida lõimumismenetlus, enne kui nad ühiskonda vastu võetakse. Lõimumise idee tõusis poliitikas päevakorda 1998. aastal Euroopa Liidu survel seoses nõudmisega vähendada kodakondsuseta elanike arvu, mis oli üheks EL-iga ühinemisläbirääkimiste alustamise eeltingimuseks. Seim liberaliseeris kodakondsusseadust ning andis teada lõimumisprogrammi väljatöötamisest, mille eesmärgiks oli Nõukogude migrantide ja nende järeltulijate kaasamine poliitilisse kogukonda.

Teoreetiliselt läbitöötatud tekstina lõimumise kontseptsiooni ei eksisteeri. Selle põhimõtted esinevad ametlikes dokumentides ja teadustöödes killustatult ja vastukäival kujul. Lähtudes kriitilisest diskursusanalüüsist, püüan neid tekste analüütiliselt taaskirjeldada, et tuua esile nende varjatud tähendused. Ma toon välja kaks läti autoritel esinevat vasturääkivat ühiskonnakontseptsiooni. Sotsioloogid ja politoloogid käsitavad lõimumist sotsiaalse läbikäimisena; riigi ülesanne on hoida korras õigussüsteem, mis võimaldaks sotsiaalsete struktuuride toimimist ja annaks neile rahalist tuge. Teist kontseptsiooni nimetan ma “kulturoloogiliseks”. Selle lähenemisviisi ühiskonnakontseptsioon on üle võetud saksa historismilt. Selle järgi on ühiskondliku solidaarsuse ideaaliks traditsiooniline kogukond, mis seob indiviide homogeense kultuuri abil. Niimoodi, tervikule pühendumisena mõistetud solidaarsus eirab diferentseeritud ühiskonna lepingulist korraldust. Selle kontseptsiooni peamised toetajad on keeleteadlased ja nende töid iseloomustab määratluste puudumine, semantiliselt ülekoormatud terminid ja aksiomaatilised postulaadid.

Lõimumispoliitika-alased dokumendid viitavad eklektiliselt mõlemale lähenemisele, ent eelistavad siiski etnokultuurilisel ja lingvistilisel homogeensusel põhineva mehaanilise solidaarsuse ideed; samas kui lepingulist orgaanilist solidaarsust soovitavad kavandid ei ole valitsuse heakskiitu leidnud.

Lõimumispoliitika dokumentide ülevaade

Riiklik programm “Läti ühiskonna lõimumine”, 2001

Lõimumine on suunatud vastastikusele mõistmisele ja koostööle üksikisikute ja mitmesuguste gruppide vahel Läti seaduste raames, kuulutab selle 2001. aastal heaks kiidetud dokumendi preambul. Lõimumise aluseks on läti keel riigikeelena, lojaalsus riigile ja teadlikkus sellest, et üksikisiku tulevik ja heaolu on seotud riigi stabiilsuse ja julgeolekuga. Lõimumine peaks kujundama demokraatliku, konsolideerunud kodanikuühiskonna, mis põhineb ühistel väärtustel, millest selgesti on nimetatud ainult üht: “Üks nendest põhiväärtustest on sõltumatu ja demokraatlik Läti riik”.[1] Traditsioonide, eluviisi, etnilise läti identiteedi säilitamine ning “rahva elujõu” arengu tagamine – need on tegurid, mis peaksid tagama sotsiaalse usalduse etniliste lätlaste seas. Mittelätlaste usaldus peaks tulenema poliitilistest garantiidest, mis välistavad küüditamise, sundassimilatsiooni ja õiguste kärpimise. Kava rõhutab, et etnilistel lätlastel peaks kujunema “vastuvõtlik” hoiak migrantide suhtes. Selle dokumendi järgi on riiklus rahva rahvusliku enesemääramise püüdluste sümboolne väljendus. Kui riiklus on saavutatud, siis tuleb Läti elanik “tuua riigile lähemale”, et ta mõistaks selle sümboolset tähtsust.

Keelt käsitatakse lõimumise sümboli ja vahendina, kuigi selline instrumendiroll on küsitav. Programm möönab, et ka enamusel enesel puudub juba valmis diskursiivne ja praktiline kogemus, mida teistele jagada. Samuti napib käsiraamatuid ja keelekursusi, mis aitaksid vähemustel õppida läti keelt, et tutvuda demokraatia põhimõtetega. Suurt tähelepanu pööratakse “ühise inforuumi” loomisele, sest venekeelne meedia levitab ebaadekvaatset informatsiooni, tekitades nõnda “paralleelse inforuumi”. Venekeelseid saateid avalik-õiguslikus televisioonis ja raadios riikliku infopoliitika vahendina ei käsitleta.

Toimiva demokraatia seisukohalt hädavajalike väärtushoiakute ja käitumismallide puudumist korvatakse hinnangulise vaatega kultuurile kui inimkäitumist määravale tervikstruktuurile: “kultuur on inimliku, loovalt aktiivse, rahvuslikult enesekindla isiksuse arengu tingimus”. Määratlemata jäetud “ühist kultuuriruumi” peetakse eduka lõimumise ootuspäraseks tulemuseks. Poliitilist kultuuri mainitakse interkulturaalset haridust käsitlevas lõigus; arvatavasti peetakse selle all silmas sallivust teiste traditsiooniliste kultuuride suhtes. Massi- ja popkultuuri lõimumisressurssidena ei käsitleta.

Lõimumise näitajateks on lojaalsus ja usaldus riigi vastu; kummatigi ei seletata lahti nende sümboolsete konstruktsioonide suhet sotsiaalse agentsusega. Kava kutsub üles laiendama vastastikust suhtlust valitsusvälistes organisatsioonides ja kutseliitudes, kasutades positiivseid stiimuleid ning propageerides tulevikuperspektiive ja eduvõimalusi, et kaasata inimesi ühiskonnaellu ja seeläbi ka etnostevahelisse suhtlusse. Need meetmed on mõeldud täienduseks mittelätlaste juriidilisele ja majanduslikule motiveerimisele, kuigi konkreetseid teostusvahendeid välja ei pakuta. Rahalisi vahendeid nõutakse üksnes keeleõppe meetodite ja keelekursuste väljatöötamiseks.

Sotsiaalse lõimumispoliitika põhisuunad 2008–2018

See integratsiooniministeeriumi suuniste kavand oli mõeldud jätkama aeguvat 2001. aasta lõimumiskava. Uus dokument pakkus välja põhimõtteliselt uue lähenemisviisi. Selle autorid on loobunud keelelisest ja kultuurilisest determinismist, integratsiooni peamiseks sihiks seatakse demokraatia ja kodanikuühiskonna tugevdamine ning seadused, mis tagaksid võrdsuse sotsiaalses, poliitilises ja majanduse sfääris. Etniline kultuur on siin minetanud poliitilist struktuuri määrava mudeli rolli. Etnostevahelise koostöö põhialusena nimetatakse multikulturalismi. Nimelt seda teesi ründasid poliitilise integratsiooni vastased. Kultuuriminister kuulutas, et multikulturalism on vastuolus (etnilise) rahvusriigi olemusega, ning pani kavandile veto.

Sotsiaalse lõimumispoliitika põhisuunad 2010–2019

Valitsus ei kiitnud heaks ka neid 2009. aastal väljatöötatud suuniseid. Nende autorid peavad kultuuri integratsiooni seisukohalt teisejärguliseks, etnilise identiteedi säilitamine on vaid üks lõimumispoliitika ülesannetest. Traditsiooniline läti kultuur on siin loovutanud koha kultuuridevahelisele dialoogile. Vastastikkusel põhinev integratsioonimudel lubab kriitilist suhtumist kultuuri üksikkomponentidesse, nende hindamist funktsionaalsuse seisukohalt kaasaegses ühiskonnas. Tõenäoliselt pidas dokumendikavand silmas seda, et nii läti kui vene traditsioonilises kultuuris leidub komponente, mis on demokraatia seisukohalt ebaolulised või kahjulikud.

Rahvusliku identiteedi, kodanikuühiskonna ja lõimumispoliitika põhisuunad 2012–2019

Valitsusasutuste koondamise tulemusel sattus lõimumispoliitika kultuuriministeeriumi haldusalasse. Seal väljatöötatud suunised kiideti poliitilise dokumendina heaks 20. oktoobril 2011. Selles tekstis põimuvad valgustuslik universalism ja valgustusele vastanduv etnokultuuriline partikularism. Rahvust ja rahvusriiki määratletakse traditsioonilise kultuuri kaudu. Pigem on see kultuuriliste tunnusjoonte kogum kui kodakondsus, mis tagab poliitilised õigused: etnilised lätlased, kellel on mõne teise riigi pass, arvatakse samuti läti rahva hulka, kellele põhiseaduse järgi kuulub suveräänne võim riigis.

Termineid “rahvuslik” (etniline) ja “demokraatlik” vastandakse teineteisele: “kodanikuühiskond soodustab rahvuse konsolideerumist rahvuslike, aga ka demokraatlike väärtuste alusel”. Mööndes etniliste lätlaste vähest kodanikuaktiivsust, nõuab dokument “sidemete tugevdamist läti ja Euroopa identiteedi vahel”. See lause tunnistab traditsioonilise etnilise identiteedi piiratust, sest täiend “Euroopa” viitab valgustusideaalidele. Sellegipoolest on lõimumise eesmärgiks kultuuripõhine rahvuslus: “[lõimunud ühiskond on] rahvuslik ja demokraatlik kogukond, mis tagab oma ühendava aluse – läti keele, kultuuri ja rahvusliku identiteedi, euroopalike demokraatlike väärtuste, unikaalse kultuuriruumi – säilitamise ja rikastamise rahvusliku demokraatliku Läti riigi jätkusuutliku arengu nimel.” Esimest korda rõhutab see lõimumispoliitika dokument kunstide erilist rolli, kuigi ei selgita, mil moel on kultuur riigi arengu aluseks. Lisaks möönavad autorid, et ei tea, kuidas kultuuriasutusi ja professionaalset kunsti lõimumises kasutada. Kultuuri ja agentsuse vahelise seose selgituse puudumine korvatakse sotsiaalse käitumise uue mõjuriga – ühiskondliku mäluga, mida riiklik mälupoliitika peab “õigesti organiseerima”. Lisaks kavandavad uued suunised riigi täiendavat sekkumist eraellu, nähes ette privaatsfääri keelekasutuse reguleerimist seadustega.

Keel Läti teadustraditsioonis

Keelerelativism

Keeleteadlased peavad riigikeelt lõimumise nurgakiviks, kuid jätavad seletamata, kuidas keel on seotud sotsiaalse agentsusega, inimeste teguvõimuga. Keeleteadlased eelistavad deskriptiivset metodoloogiat ning keele sotsiaalse elu analüüsimine neile huvi ei paku. Nad järgivad kas otsesõnu või varjatult Herderi-Humboldti traditsiooni, käsitades keelt sakraalse tööriistana. “Iga keel määrab rahvuse eripärase maailmavaate kui kollektiivse ajaloolise kogemuse. Individuaalne mina ühineb teistega keele kaudu, mis imbub inimese olemuse tuuma, mõtetesse ja soovidesse, ning seob inimesed ühel geograafilisel alal üheksainsaks ühtesulandunud aruks, rahvuseks”, väljendas Fichte oma aja teoreetilist usutunnistust.[2]

19. sajandil propageerisid Euroopa maade kirjanduseliidid arusaama, et keeleline identiteet on poliitilise identiteedi vajalik tingimus. Paul Chiltoni väitel loodi see idee ise diskursiivsetes protsessides.[3] Ka tänapäeval lähtuvad keelelise lõimumise pooldajad sellest ideest, kuid ei oska seletada, kuidas keeleline identiteet sotsiaalset läbikäimist mõjutab. Ainus publikatsioon, mis pakub laialdasemat teoreetilist mõtisklust keelelise lõimumise teemal, on Vineta Poriņa doktoritööl põhinev kakskeelsust käsitlev monograafia.[4] Paraku viib truudus saksa historismile ta lihtsustatud ja vastukäivate järeldusteni. Poriņa ei lähtu metodoloogilisest strukturalismist, mille järgi keel on kategoriseerimise vahend, vaid keelerelativistlikust ontoloogilisest strukturalismist, mille järgi keele kui mudeli kategooriad on struktuurilt tegelikkusega homoloogilised. Poriņa kirjutab, et keel on tähtis etnilise kategoriseerimise vahend, sest etnilised grupid kindlustavad oma piire just keele abil.[5] Kui keel determineerib etnilise grupi, siis etniline identiteet on ka peamine sotsiaalne identiteet. Mittelätlased peaksid ellu äratama oma põlise valgevene, tatari või armeenia identiteedi ja õppima oma esivanemate keelt, selle asemel et koduste ja kaasmaalastega vene keelt rääkida. Poliitiline identiteet võib tuleneda üksnes põlisidentiteedist: “etnilised rühmad, kel puudub keeleline identiteet, on ohuks Läti poliitilisele rahvusele”.[6]

Ühiskonna taasetniseerimine seab suhtluse ette uusi tõkkeid. Poriņa usub, et riigikeele ülesanne on need ületada ja kujundada välja kodanikuühiskond. Kuidas saab etnilisest partikularismist areneda kodanikuühiskonna universalism, kui keel kategoriseerimisvahendina tõmbab rühmade vahele piirid ning sotsiaalne eneseteadvus põhineb etnilisel identiteedil? Historistlik keeleteadus väidab, et keel ise loob oma reaalsuse: keele omandamine annab võtme rahvuse maailmapildi ja kultuuri juurde.[7] Aina Blinkena ütleb, et keele vorm langeb kokku sisuga[8] ning seepärast toob uue leksika ja grammatika omandamine kaasa kognitiivsete kaartide muutumise. Niisugusest arusaamast vormi ja sisu lahutamatuse kohta järeldub, et tegelikkuse kohta on võimalik avaldada ainult ühtmoodi arvamusi ja samakeelne kommunikatsioon on vaba vigadest, arusaamatustest, väärkujutlustest. Tunnetusvahendina ja unikaalse maailmapildi kandjana determineerib keel ka käitumise. Selle põhjal kuulutab Daiga Joma, et riiklik keelepoliitika suudab luua homogeense ühiskonna.[9] Teistes keeltes levitatav teave on ühiskonnale ohtlik ning tuleks seetõttu kõrvale tõrjuda.[10] Dzintra Hirša nõudis Stockholmi Majandusinstituudi sulgemist Riias, sest kooli õppekeelel – inglise keelel – puudub Lätis kultuuritaust ning see propageerib kosmopoliitilisi väärtusi.[11] Tuleb märkida, et oma teadustööde ingliskeelsetest tõlgetest jäetakse niisugused diletantlikud avaldused välja.

Ideaalkeel

Üks teine keeleteaduse koolkond põhjendab keele kasutamist lõimumisvahendina vähem konfliktselt, kuid lähtub lihtsustatud eeldustest. Positivistlikul noorgrammatikute koolkonnal, mille asutajaks Lätis oli 1920. aastatel silmapaistev õpetlane Janis Endzelins (1873–1961), on akadeemilises maailmas endiselt tugev positsioon. Keelt käsitletakse universaalsete, ammendavate vormelite kogumina ja nimede nomenklatuurina.[12] “Sisu ja vormi homogeense ühildumise” võimalikkus teeb keelest sotsiaalse struktuuri ideaalse mudeli.[13] Taandades tähenduse denoteerimisele, ignoreerivad need õpetlased semioosi, seda, kuidas tegelikkus märkides teiseneb ja kuidas tähendust märkides tabatakse. Suhtlejatelt ei eeldata vähimatki aktiivsust – on tarvis vaid tunda asjade silte ja kirjakeele normi reegleid, et koostada tähenduslikke lauseid. Kõnelejatel pole tarvis teha muud, kui grammatika luustikule sõnu seada, võtab selle hoiaku kokku Valentīna Skujiņa.[14] Austus reeglite vastu täiustab mõtlemist ning kindlustab mõtete laitmatu ülekandumise ühest meelest teise, ning seepärast on keelereeglite järgimine sama kohustuslik nagu õigusreeglitest kinnipidamine.[15]

Niisugune verbaalse suhtluse käsitus välistab fundamentaalsed kategooriad, mis valitsevad igasugust kõnekasutust ja läbikäimist: teadlikkuse, refleksiivsuse, tõlgendamise, kavatsused, eesmärgid, plaanid, uskumused ja teadmised, nagu ka arusaama kontekstidest kui osalejate subjektiivsetest konstruktsioonidest.[16]16 Keele ladus valdamine per se ei tähenda veel, et teabevahetus kujuneb tõhusaks – suhtlejad peaksid olema võimelised ka oma läbikäimise kontekstist ja osalejate identiteedist lisateavet ammutama. Läti keeleteadus jätab keelest täielikult välja kõneleva subjekti,[17] lõimumisprogramm eirab agentsust, selle järgi determineerib toimijatevahelist suhtlust täielikult tekstidest õpitud struktuur.

Teksti vägi

Keeleteadlased analüüsivad kirjalikke tekste väljaspool nende tootmise ja vastuvõtu kontekste. Õpetlased omistavad oma isiklikud mõtted kogu auditooriumile ning, järgides juurdunud arusaamu meedia mõjust, usuvad, et tekstid kujundavad uskumusi ja käitumist kuidagi vahetult. Sellest vaatevinklist kritiseerivad nad tuliselt venekeelse ajakirjanduse sisu, pööramata tähelepanu inimeste empiiriliselt jälgitavale käitumisele. Pressi rünnatakse, kuna see “levitab ebaadekvaatset teavet sündmustest riigis” ja “propageerib alternatiivseid seisukohti”.[18] Väidetavasti olevat integratsioon selle “paralleelse inforuumi” tõttu ummikus. Isegi kommunikatsiooniuurijad ei ole viimast mõistet kunagi määratlenud, kuigi käivad sellega vabalt ümber oma teaduslikes töödes, nagu näiteks “Poliitilise ajaloo konstruktsioonid Läti paralleelsetes keelelistes inforuumides”.[19] Ei arutletagi võimaluse üle luua lojaalsusele õhutavaid venekeelseid sõnumeid. Selle asemel teevad keeleteadlased ettepaneku karmistada seadusi ning nõuavad, et riigi julgeolekuteenistused jälgiksid meedia sisu.[20]

Keeleteadlased pole tegelenud kvantitatiivse sisuanalüüsiga ja sellel, kuidas nad tekste tõlgendavad, puudub ka kvalitatiivsest metodoloogiast lähtuv alus. Poriņa kirjutab: “Venekeelne meedia ei peegelda vähemuse arvamust, vaid pigem mõjutab ja loob seda, näiteks kakskeelsele haridusele ülemineku reformi puhul. Seepärast ei saa seda pidada objektiivseks teabeallikaks keele- või rahvuspoliitika kohta.”[21] Sotsioloogid ja politoloogid on osutanud hariduspoliitikas haigutavatele aukudele. Kakskeelset haridust juurutati kiirustades, asjaomaste subjektidega nõu pidamata, samuti puudusid selgelt piiritletud eesmärgid ja tulemuste hindamise kriteeriumid.[22] Meedia sisuanalüüs on näidanud, et just nimelt ühiskonna protest põhjustas haridusreformi teema intensiivse käsitlemise meedias ja mitte vastupidi.[23] Parlamendidebattides ja avalikes avaldustes kuritarvitavad poliitikud etnilisi ja keelelisi kategooriaid, külvates nõnda usaldamatust.[24] Intervjuud sihtgruppidega tõendavad, et lugejad ei ole üksnes tekstide poolt determineeritud “sotsiaalsed tobud”; nad kõrvutavad vahendatud teavet oma isikliku kogemusega, tootes nõnda mitmesuguseid tõlgendusi.[25]

Lõimumise kontseptsioon annab esmatähtsuse diskursiivsele teadvusele, uskudes, et vajalikke uskumusi on võimalik õppida romaanidest või ajaleheartiklitest. Siin võib näha veel üht ühisjoont saksa vaimse traditsiooniga. “Eneseharimise”, Bildung’i mudel eeldab, et lugejad suudavad taasluua või taaselustada autori kogemuse või väärtused, mis on väljendatud tekstis.

Lõimumise tulemused

Etnilise kategoriseerimise jäikus

“Selleks et kõnelda ühist keelt piltlikus mõttes, on vajalik ühine keel sõna otseses mõttes,” on väitnud Ina Druviete.[26] “See väide rakendab vankri hobuse ette, sest eeldab, nagu oleks keel lõimumise võti, kuna tegelikult on just nimelt lõimumine see võti, mis viib keele omandamiseni,” jääb Belgia teadlane Hugo Baetens Beardsmore eriarvamusele.[27] John Edwards leiab, et “keele koht rühma identiteedis on olemuselt poliitiline küsimus, ning just kuuluvuse sümboli ja mitte suhtlusvahendi rollis pakub keel suurimaid võimalusi piiride tõmbamiseks”.[28] Läti kogemus kinnitab kaht viimast tõdemust. Olenemata keeleoskusest on etniline kuuluvus jäänud tähtsaks kategoriseerimise kriteeriumiks. 1990. aastate keskel rääkis 40% mittelätlastest vabalt läti keelt, 2008. aastaks on see arv kasvanud 69%-ni.[29] Ent see pole kaasa toonud ligipääsu riigiametitele, riigiasutused on endiselt jäänud etniliselt homogeenseks.[30] Ka täiuslikult kakskeelsed inimesed ei saa muuta oma rühmakuuluvust, kuna pakkuda on ainult kaks silti: (etnilised) “lätlased” ja “venekeelne elanikkond”. Lätlastele on iseloomulik kinnisus ja tundlikkus välisohu suhtes, nad ei ole loomuldasa altid etnostevahelistele kontaktidele.[31] Pedagoogikateadlane Aija Janelsiņa-Priedīte on möönnud, et sel põhjusel ei saagi keel olla lõimumise peamiseks eeltingimuseks.[32] “Keeleerinevused mängivad tähtsat rolli … meie sotsiaalset elu moodustavate peenekoeliste võimu-, staatuse-, rolli- ja ametierisuste vaheliste piiride loomisel ja säilitamisel.”[33] Kui etnilist kuuluvust väärtustatakse kõrgelt, siis jäävadki kõnekeele nüansid rühmapiire hoidma. Teadlased omakorda kaitsevad keele rolli rühmade markeerimisel: nende väitel saab lõimumise tööriistaks olla üksnes “arenenud”, “lihvitud” või “kvaliteetne” läti keel.[34] Vineta Ernstsone on märkinud, et läti teadlastel on kombeks halvustada kõnekeelt.[35] Ta on täheldanud, et läti kirjakeele kodifitseeritud normid, mida keelekursustel õpetatakse, ei arenda suhtlusoskust. Võib-olla just sellepärast väldivadki venelased pärast keskkooli lõpetamist läti keeles kõnelemist.

Sedamööda kuidas venelaste keeleoskus paranes, loobusid keelelise lõimumise pooldajad kategoorilisest väitest, nagu oleks keel lõimumise peamine näitaja. Kui muulastest kõnelejaid on palju, hakkab keel lihtsustuma,[36] samas kui lätlaste kohus on hoida oma emakeele kvaliteeti.[37] Lätikeelsetesse koolidesse võetakse vene lapsi vastumeelselt, nende klassisviibimist peetakse probleemiks, sest enamikul õpetajaist puudub ettevalmistus tööks mitmekultuurilises keskkonnas.[38] Kollektiivse identiteedi alusmüüriks on saamas “mentaliteet” või “läti kultuuriruum” – see uus lähenemisviis on paika pandud “Põhisuundades 2012–2018”. Usun, et pöördumise keele juurest kultuuri poole dikteeris muuhulgas ka see, et jõuti arusaamisele – keeleoskus ei too kaasa uusi käitumismalle. Küsimus on selles, missugust käitumist peaks see “kultuuriruum” arendama? Lõimumiskava autor sotsioloog Elmars Vēbers väitis, et keeleoskuse puudumine jätab kodanikud poliitikast kõrvale ja takistab nende osalemist riigi elus.[39] Hilisemad uurimused on näidanud üpris madalat kodanikuaktiivsust ka etniliste lätlaste seas. Brigita Zepa on osutanud eliidi lihtsustatud arusaamadele demokraatia mehhanismidest ja väärtustest.[40] “Maailmapilt”, mis pidi täitma lõimumistühikut, ei osutunudki seega demokraatia ja sotsiaalse solidaarsuse ideaalseks ehitusplaaniks. “Põhisuunad 2012–2018” ütlevad otsesõnu, et etnilised lätlasted tuleb “lõimida” demokraatia väärtustesse ning mittelätlaste lõimumise koorem jääb “kultuuriruumi” kanda, mida määratletakse järgmise nimekirja kaudu: “keel, keskkond, materiaalne ja mittemateriaalne kultuur, ühiskondlik mälu ja elustiil (traditsioonid, sümbolid, ajaloosündmused, ajaloolised isikud, ühised uskumused, [rahvus]pühad, kunstipärand ja rahvakunst, suhtlusstiil, loodus ja suhtumine loodusse, sajandite jooksul loodud kultuurikeskkond, toponüümid, ehitustraditsioonid, värvitaju jne).” Tõenäoliselt on siin mõeldud vaikivat teadmist – tüpiseeringuid ja määratlusi, millel põhinevad ootused reguleerivad igapäevaseid tegevusi. Juba lõimunuile tähendab see esmajoones praeguste ja võimalike tegevuste valda, mitte reflekteerimisobjekti. Meie teadmiste korrastamise printsiibiks on ju eeskätt praktiline tähtsus, mitte aga teaduslik metodoloogia; üksikisik omistab esmatähtsuse vaid mõnele kasulikule segmendile, ilma et uuriks tervikteemat.[41] Niisugust teadmist ei formuleerita diskursuses kunagi ammendaval viisil; ähmane termin “kultuuriruum” ongi mõeldud selle asendajaks.

Olen nõus, et suur osa etnostevahelistest arusaamatustest tuleneb taustuskumuste (doxa’de) mõlemapoolsest väärtõlgendamisest. Kultuuritraditsiooni kriitikavaba omaksvõtt jätab aga alles need düsfunktsionaalsed suhtlusmallid, mida Ilze Boldāne küsitletud peavad läti kultuuri lahutamatuks osaks.[42] Esiteks taastoodavad need seda kultuurilist traumat, mille teemaks on Läti iseseisvuse kaotus 1940. aastal. Pealegi eelistab avalik diskursus pigem selle valu juurde üha uuesti melanhoolselt naasta, selle asemel et elada seda läbi ühekordse leina-aktina.[43] Melanhoolik ei saa kaotatut millegi muuga täita, sest ta ei mõista täpselt, mille ta kaotanud on. Ühe massilise levikuga päevalehe ajakirjanikud on täheldanud, et nende lugejad, kes räägivad venelaste põhjustatud valust, viitavad pigem avaldatud artiklitele kui oma isiklikele kogemustele.[44] Kultuuritrauma ravimiseks peab subjekt omal käel oma isikliku kogemuse uuesti läbi kaaluma. Teiseks süvendab see, mida küsitletud nimetavad läti suhtlusstiiliks, veelgi ühiskondlikku passiivsust. Kinnisus, sotsiaalse distantsi hoidmine, kohanemine suhtlemispartneri järgi ja diskursiivsete konfliktide vältimine takistab kontakte tundmatute isikutega ning õigustab sõnade ja tegude erinevust.

Vigane käsitus “kultuurist” ei lase lõimujatel mõista, kuidas kultuur võiks aidata kujundada vastuvõtjarühma ootustele vastavaid käitumismalle. Selle asemel et hõlbustada kaasamist, näib kulturoloogiline diskursus implitsiitselt rõhutavat kultuuri väljaarvavat funktsiooni. Ajaloolane Ilze Boldāne leiab, et 19. sajandi lõpul püüdlesid lätlased võrdsete ühiskondlike, kultuuriliste ja majanduslike õiguste poole, samal ajal kui kultuuripärandit kasutati selleks, et taastoota erinevust teistest rühmadest.[45] Kultuur professionaalsete kunstide tähenduses võimaldab järele aimata arenenud “kultuurrahvaid”, samas kui pärandkultuur võimaldab eristumist etnilistest naaberrühmadest. Lõimumise kontseptsioon tõstab esile kultuurifetišismi kui erinevust, kuid vaikib sellest, kuidas normatiivsed tähendused võiksid avalduda ühiskondliku tegevusena poliitika või majanduse vallas. Kuidas mõistavad poliitikakujundajad ühiskonna võimalikkust?

Valmisolek ühistegevuseks

2001. ja 2012. aasta lõimumisdokumendid mainivad küll terminit “kodanikuühiskond”, kuid ei kirjelda selle mehhanisme. Esimene dokument nimetab eesmärgina “üksikisikute lähendamist nende riigile”, teine aga “püsiva sideme loomist üksikisiku ja ühiskonna vahel, inimeste vastutuse suurendamist ühiskonna eest, milles nad elavad”. Neist vormelitest on välja jäetud avalik sfäär, mis jääb eraelu ja riigi vahele. Usutakse, et inimesed taotlevad oma huvide maksimaalset teostamist, mis suurendab pingeid ühiskondlikes suhetes. Kuna neilt ei eeldata iseorganiseerumisvõimet, peab riik nende sotsiaalset käitumist juhtima – just sellele viitab sõna “ühiskond” kontekstuaalne kasutus parlamendidebattides. Sõnaga “rahvas” (tauta), mis viitab etnokultuurilisele kogukonnale, seostuvad aga konnotatiivselt organiseeritus ja harmoonia.[46] Seega peetakse ühiskonna solidaarsuse tagajaks just traditsioonilist kultuuri.

Ühistegevus (lõimumise eesmärk) eeldab osalejate pühendumist, mida on võimalik diskursiivselt arendada ja väljendada. Empiirilised andmed osutavad aga diskursiivse pädevuse puudumisele. Arvamusküsitlustest on välja tulnud väga kõrge dogmatismimäär: nii lätlaste kui ka mittelätlaste enamik näeb maailma mustvalgena ja usub vaid ühe õige vaateviisi olemasolusse; vaid iga neljas vastaja ilmutab iseseisvat mõtlemist ja valmidust aktsepteerida teistsuguseid arvamusi.[47] 2012.–2018. aasta suunistes kavandatud üheainsa ühiskondliku mälu projekt välistab arvamuste pluralismi etniliste lätlaste seas. Vasakpoolsed, tehnokraatlikud ja kosmopoliitilised diskursused ning nendega seotud saavutused pagendatakse “Läti mälust”. Valitsuse poolt 2008. aastal tagasi lükatud suunistekavand möönis seisukohtade pluralismi, mis põhineb ajaloolise kogemuse mitmekesisusel. Ühiskondliku solidaarsuse nimel oleks tarvis vähendada vastasseisu vastukäivate minevikuvaadete vahel, selle asemel et suruda peale ühtainsat narratiivi.

Lahknevate arvamuste vahetamine võib võtta eristilise dialoogi vormi, mida ei koorma kaalutlev, deliberatiivne loogika.[48] Vastased säilitavad oma vastasseisu, rünnates üksteise isikut, väljendades nördimust ja andes voli tunnetele. Niisugune suhtlemistaktika võib diskussioonile ka kasuks tulla. Kui vastased on oma varjatud kibeduse vabalt välja valanud, võivad nad lõpuks pöörduda deliberatiivse dialoogi poole. Kuid poliitilise kommunikatsiooni läbianalüüsitud juhtumid näitavad siiski osalejate truuksjäämist oma verbaalsele vastasseisule.

Lähtudes õigluse teooriast ja “näo” mõistest on Herbert Clark välja töötanud ühistegevusvalmiduse diskursiivse mudeli.[49] Püüdes piirata isiklike huvide egoistlikku maksimeerimist, loovad sotsiaalsed rühmad kulude ja tulude õiglase jaotamise süsteeme. Õiglust on võimalik taastada 1) nõudes kahjude hüvitamist, 2) kahjusid ümber hinnates, 3) olukorda ümber mõtestades, nii et kahju paistaks õiglane. Õigluse teooria eeldab, et inimesed püüavad vältida ebaõiglusest tingitud kannatusi. Kannatusi põhjustab “näo” – oma saavutustele vastava positiivse kuvandi või teistelt eeldatava lugupidamise – kaotamine. Inimene võib “näo” säilitada, omandada või kaotada; iga muutus kutsub esile emotsioone.

Selle asemel et põhjalikumalt süüvida õigluse põhimõtetesse, taastoodab meedia- ja poliitiline diskursus kultuurilist traumat ning loob oponendile negatiivset “nägu”. See võõrandab vene lugejaid lätikeelsest meediast: selle publik ei ole kasvanud, kuigi venelaste keeleoskus on paranenud. Ometi peavad keeleteadlased riigikeelt lõimumisvahendiks just seetõttu, et see peaks võimaldama juurdepääsu lätikeelsele meediale. Arvamusküsitluste andmetel on toimunud pigem vastupidine protsess: “isiklikud veendumused” on üha sagedamini mainitud põhjus teiskeelse meedia ignoreerimiseks.[50] Läti publikule mõjub eemaletõukavalt venekeelse meedia stiil. Üksteisele loodav negatiivne “nägu” ei lase tegeleda tajutud ebaõigluse diskursiivse lahendamisega.

See, kuidas isikud omavahel suhtlevad, erineb märkimisväärselt avalikust kommunikatsioonist. Sotsioloogiliste uurimuste andmed näitavad, et eraviisiliselt läbi käies välditakse etnilisi pingeid.[51] Arvamusküsitlused toovad välja, millised on etnokultuurilise enesemääratluse piirid. Etniline kuuluvus on oluline 53%-le lätlastest, 30%-le venelastest ja 24%-le teiste etniliste rühmade liikmetest.[52] Suhteliselt kõrgem näitaja etniliste lätlaste seas ei ole veel küllaldane tõend homogeensest maailmapildist. Noortel lätlastel on mitmesuguseid identiteete, mis olenevad geograafilisest asukohast, haridusest ja ühiskondlikust tegevusest, mitte üksnes etnilisest kuuluvusest.[53] Ühine globaalne popkultuur soodustab üksteisemõistmist üle etniliste piiride. Noori, kes ühiste pingutustega loovad või tõlgendavad kunstiteoseid, huvitavad pigem kvaliteet, esteetiline väärtus ja uudsus kui koostööpartneri keel ja etniline kuuluvus. Ja kuna niisugused algatused riigilt tuge ei saa, siis ajendab turg pöörduma võimalikult laia publiku poole ning rõhutama ühist maitset, soodustades nii kakskeelsust.[54]

Etnilisest kuuluvusest hoolimata jagavad kõik elanikud üldriikliku identiteedi territoriaalseid, ühiskondlik-poliitilisi ja majanduslikke jooni; etnilised lätlased omistavad suhteliselt suuremat väärtust sümboolsetele komponentidele, nagu uhkus riigi ja selle sümboolika üle, austus etnilise kultuuri ja keele vastu ning ajaloolised narratiivid ja müüdid.[55] Ühes etnograafilises uurimuses jõuab Dace Dzenovska järeldusele, et lätlaste ja venelaste sarnaseid käitumis- ja seltskondlikkuse jooni on kujundanud ühine nõukogude ühiskonna kogemus.[56] Inimeste etniline ja keeleline kategoriseerimine ei ole korrelatsioonis nende sotsiaalsete ja poliitiliste eelistustega. Hiljutine poliitiliste väärtuste kvantitatiivne uuring andis selle kohta ulatuslikku empiirilist tõendusmaterjali. Praktilistes otsustustes rakendavad lätlased ja venelased ühtviisi vasakpoolset konservatiivset ideoloogiat, samas kui oma diskursuses näitavad lätlased end poliitilise parempoolsuse pooldajatena.[57]

Me ei tea, kuidas indiviidid oma konstrueeritud enesepildi ja avaliku käitumise vahel manööverdavad. Ei ole tehtud etnometodoloogilisi uurimusi, mis selgitaksid täpsemalt etnilise kuuluvuse aktualiseerumist suhtluses ning võimaldaksid õppida tundma meetodeid, mida tegutsemisel ja oma tegude seletamisel kasutatakse. Inimesed ei ole oma otsustustes manipuleeritavad “tobud”, vaid on refleksiivselt teadlikud sotsiaalsetest sündmustest, mida nad esile kutsuvad.[58] Etnometodoloogia keskendub sellele, milline roll on intersubjektiivsusel ja läbirääkimistel “ühiskonteksti” üle, samas kui etnolingvistiline determinism eirab korduvates suhtlussituatsioonides kogunevat vahetut kogemust. Nii väidab näiteks Poriņa, et “majanduslikult edukad on peamiselt keeleliselt homogeensed maad, kus ühine keel tõhustab kommunikatsiooni, millel on majandussuhetes suur tähtsus”.[59] Samas näitab empiiriline uurimine, et ärimehed ületavad keelebarjääri kergesti. Koostegutsemise ja vastastikuse mõistmise huvides valivad nad keele, mis lubab saada võimalikult täit teavet, selle asemel et oma keelt partnerile peale suruda.[60] Hoolimata keeleteadlaste seisukohast on head vene keele oskust tähtsustavate lätlaste osakaal aastail 1997–2008 kasvanud 62%-lt 74%-le, inglise keel on oluline 80%-le vastanuist.[61]

Valmidus ühistegevuseks eraviisilise suhtluse sfääris ei leevenda pinget avalikus kommunikatsioonis ning see sunnib inimesi manööverdama vasturääkivate uskumushulkade vahel. “Igapäevaelus konflikti ei ole. Tee ajaleht lahti, ja see vaatab sulle vastu, sule ajaleht, ja see kaob. Lülita televiisor sisse, ja see vaatab sulle vastu. Mine tööle, seal sa seda ei näe. Mina töötan koos lätlastega ja meie vahel ei juhtu midagi niisugust” – see üpris tavaline kognitiivse dissonantsi sedastus sõnastati ühes sihtintervjuus.[62] Kasin oskus lahendada konflikte arutlevas dialoogis laseb ebakõlal püsima jääda. Deliberatiivse arutluse eeltingimuseks on diskursuse reeglid, milles lepitakse kokku ühiskondlikes institutsioonides, mis reguleerivad sanktsioonide ja preemiate jaotust. Seega ei saa lõimumise tuumaks olla üksnes keele valdamine – et teha koostööd, peavad partnerid mõistma diskursuse reegleid ning asjale pühenduma.

Kokkuvõtteks

Lõimumisprogrammis seatud eesmärgid on jäänud saavutamata. Nurjumise põhjuseks oli poliitilise tahte nappus ja riigiasutuste kehv töö.[63] Sotsioloog Aivars Tabuns järeldab, et poliitikadokumendid ei ole väljakuulutatud eesmärkide saavutamist kuidagi hõlbustanud.[64] Lõimumise kontseptsioon rõhutab etniliselt markeeritud erinevusi, jättes tähelepanuta ühised väärtusorientatsioonid. Kava täitmise eest vastutavad asutused, mis olid orienteeritud erinevusele, eelistasid juriidilisi sunnimeetmeid ja institutsionaalset administreerimist, selle asemel et arendada keeleõppe süsteemi, nagu oli ette nähtud.[65] Sunnimeetmetele leiti koguni teaduslikud alused. Sotsiolingvist Poriņa kohaldas üpris omapärasel viisil Maslow’ inimvajaduste hierarhiat pedagoogilistele eesmärkidele. Ta soovitas jätta vene keele kõnelejad ilma võimalusest rahuldada oma füsioloogilisi vajadusi, et sundida neid õppima läti keelt.[66]

ÜRO Arenguprogramm ja EL-i asutused on rahastanud olemuselt hoopis teistsugust lähenemist keeleõppele. Keeleteadlane Aija Janelsiņa-Priedīte, kes on õppinud ja töötanud Rootsi ja Saksa ülikoolides, juhtis asutust, mis arendas välja läti keele võõrkeelena õpetamise meetodid (varem oli läti keelt muulastele õpetatud kui emakeelt). Õppeprotsessi lülitati mängulised elemendid ja kõnekeel, loodi eri ametialadele suunatud interaktiivsed meetodid ning hakati välja andma kakskeelset nädalalehte, et tutvustada õppuritele ühiskondlik-poliitilist diskursust.

Riigi rahastatud asutustes töötavad sotsiolingvistid seda meetodit aga ei tunnista, uskudes, et venelased on läti keelt õppinud üksnes seaduse sunnil.[67] Aivars Tabuns ei nõustu sunnimeetmete teesiga: “Lõimumisprotsesse on vedanud peamiselt poliitikavälised toimijad, hoolimata tõsiasjast, et massimeedia on seda protsessi takistanud. Just nimelt üksikisikute igapäevane kogemus on olnud aluseks etnilise usalduse tekkele ja sellel põhinevale lõimumisele.”[68]68 Poliitikakujundajad on teadusliku alusena eelistanud kulturoloogilisi lähtekohti. Seetõttu seadis lõimumisprogramm eesmärgiks mehaanilise solidaarsuse, mis ühendab indiviide ühise keele ja kultuuri abil. Kultuuriuurijaid huvitab ennekõike see, kuidas passiivsed subjektid taastoodavad etnokultuurilise rahvuse sümboolseid vorme. Mõistes kommunikatsiooni kui tähenduse mehaanilise ülekandmise akti, usuvad keelelise lõimumise pooldajad, et kommunikatsiooni edukus sõltub üksnes keele valikust ja et nõnda loob infovahetus ametlikus keeles per se ideaalse suhtlussituatsiooni. See tees võimaldab kriitikavaba suhtumist lätikeelsete diskursuste tootmisse, heites samas tegelikkust moonutavatena kõrvale venekeelsed diskursused. Kuid kulturoloogilise keele- ja kultuuriteooria usaldusväärsust õõnestab terve hulk metodoloogilisi vigu. Kõigepealt ei ole määratletud põhimõisteid, nagu “kultuur”, “keeleline identiteet”, “paralleelne inforuum” ja “kultuuriruum”, ning pole selgitatud nende suhet sotsiaalse agentsusega. Tuletades erinevuse ajakirjandustekstide põhjal, jätavad keeleteadlased tähele panemata vahetult kogetud tegelikkuse kui diskursuse tootmise ja vastuvõtu unikaalse konteksti. Lisaks eirab holistlikest eeldustest lähtuv kulturoloogiline mõtlemine empiirilisi uurimistulemusi.

Sotsioloogid ja politoloogid toetavad pigem poliitilise rahvuse ideed. Lepinguline orgaaniline solidaarsus lahendab probleemid, mis tulenevad sotsiaalsest diferentseerumisest ja individualiseerumisest. Paraku ei olnud ka sel lähenemisviisil võimalik pakkuda toimivat lõimumisplaani. Esiteks seetõttu, et suur hulk empiirilisi andmeid koguti alles pärast seda, kui programm oli juba käivitunud, ning valitsuse kõrvad jäid akadeemilisele diskursusele kurdiks. Teiseks pole meil väliuuringute puudusel ülevaadet sellest, kuidas indiviidid üle etniliste piiride omavahel läbi käivad. Kuidas saab teadus sel juhul anda toimivat ja kasulikku nõu “lõimumiseks”? On ilmne, et mikro- ja kesktasandi käitumine erineb märkimisväärselt sellest, mida räägitakse makrotasandil vahendatud diskursustes, mida nii väga armastab kulturoloogia.

Ressursid ühistegevuse intersubjektiivseks võimaldamiseks on rikkalikumad ja läbikäimise kontekstid mitmekesisemad kui lõimumiskontseptsioon oma mehaanilise solidaarsuse raamistikus ette näeb. Sidusa ühiskonna idee eeldab korduvaid tegevusi, mis muudavad sotsiaalsed suhted ennustatavaks. Homogeniseeriva traditsioonilise kultuuri semiootilised ressursid takistavad mitmekihiliste sotsiaalsete identiteetide väljakujunemist ning diskursiivsete konfliktilahendusoskuste nappus tekitab pingetega koormatud avalikku diskursust.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Aet Varik

SERGEI KRUK (Kruks) on sündinud 1968 immigrantide peres Siguldas, õppinud 1990ndatel Läti ülikoolis, Ohios, Oslos ja Pariisis, töötanud Läti ülikoolis ja ringhäälingus ning praegu õpetab Riia Stradiņši ülikooli meediaosakonnas. Tema huvialadeks on sotsiolingvistiline diskursusanalüüs, mälupoliitika, sotsialistliku realismi visuaalkultuur (monumentaalkunst) ja semiootika. Vikerkaares on temalt varem ilmunud essee “Lācplesis ja Kalevipoeg” (7–8, 2005).
M.V

Sergei Kruk, A Critique of the Latvian Concept of Social Integration. Ettekanne AABS-i konverentsil 26.–28. aprillil 2012. aastal Chicagos.

[1] The Integration of Society in Latvia: A Framework Document. http://www.latviausa.org/noname5.html#_Toc471540097.

[2]  J. G. Fichte, Addresses to the German Nation. New York, 1968 [1808].

[3]  P. Chilton, Analysing Political Discourse: Theory and Practice. London, 2004, lk 11. käsitlev monograafia.

[4] V. Poriņa, Valsts valoda daudzvalodīgajā sabiedrībā individuālais un sociālais bilingvisms Latvijā. Riia, 2009.

[5] Sealsamas, lk 27, 50.

[6] Sealsamas, lk 134.

[7] И. Дурвиете, Функционирование и статус латышского языка. Коммунист Советской Латвий, 1988, nr 12, lk 45–52.

[8] A. Blinkena, Esiet viens, un būsiet stipri! Valodas prakse: vērojumi un ieteikumi, 2009, nr 4, lk 5–12.

[9]  D. Joma, Latvijas iedzīvotāju attieksme pret izglītības reformu (1998–2004). Rmt-s: Latviešu valoda 15 neatkarības gados. Toim. D. Joma. Riia, 2007, lk 326.

[10] Valsts valodas politikas pamatnostādnes 2005.–2014. gadam / Guidelines of the State Language Policy for 2005–2014. Valsts Valodas aģentūra. Riia, 2005, lk 26.

[11] 11 D. Hirša, Valsts valodas politikas pamatvirzieni Latvijā. Rmt-s: Pilsoniskā apziņa. Toim. E. Vēbers. Riia, 1998, lk 158

[12] J. Rozenbergs, The Stylistics of Latvian. Tlk T. G. Fennell. Riia, 2004; V. Skujiņa, “Valodā nav likumu” (Igors Šuvajevs) jeb Filozofs pret valodas mugurkaulu. Labrīt, 25.10.1994; V. Skujiņa, Nacionālās valodas noturīguma pamati gadsimtu gaitai. Linguistica Lettica, 2001, kd 8, lk 5–14.

[13] A. Blinkena, Esiet viens, un būsiet stipri!, lk 5.

[14] V. Skujiņa, Nacionālās valodas noturīguma pamati gadsimtu gaitai.

[15] V. Skujiņa, “Valodā nav likumu”…

[16] H. Clark, Using language. Cambridge, 1996.

[17] S. Kruk, Evicting the Speaking Subject: A Critique of the Latvian Concepts of Language. Journal of Baltic Studies, 2011, kd 42, nr 4, lk 447–463.

[18] D. Joma, Latvijas iedzīvotāju attieksme…, lk 326; D. Joma, Latvijas iedzīvotāju lingvistiskā attieksme. Rmt-s: Latviešu valoda 15 neatkarības gados, lk 153.

[19] O. Skudra, Politiskās vēstures konstrukcijas Latvijas paralēlajās informatīvi lingvistiskajās telpās. Latvijas Arhīvi, 2006, nr 4, lk 138–160.

[20] I. Druviete, Latvijas valodas politika Eiropas Savienības kontekstā. Riia, 1998; V. Poriņa, Valsts valoda daudzvalodīgajā sabiedrībā.

[21] V. Poriņa, Valsts valoda daudzvalodīgajā sabiedrībā, lk 118.

[22] B. Zepa, I. Lāce, E. Kļave, I. Šūpule, The Aspect of Culture in the Social Inclusion of Ethnic Minorities. Evaluation of the Impact of Inclusion Policies under the Open Method of Co-Ordination in the European Union: Assessing the Cultural Policies of Six Member States. Final Report. Latvia. Flensburg, 2006.

[23] I. Jeršova, Politiskā, publiskā un mediju dienas kārtība latviešu un krievu valodas preses (“Diena” un “Čas”) publikācijās par mazākumtautību skolu izglītības reformu laika posmā no 1998. līdz 2004. gadam. Latvijas Universitāte. Magistritöö. Riia, 2005.

[24] I. Šūpule, B. Zepa, Etniska apdraudētība kā dzīves kvalitātes aspekts. Rmt-s: Dzīves kvalitāte Latvijā. Toim. B. Bela, T. Tisenkopfs. Riia, 2006; B. Zepa, I. Lāce, E. Kļave, I. Šūpule, The Aspect of Culture in the Social Inclusion of Ethnic Minorities.

[25] E. Kļave, Etnopolitisko diskursu analīze: valodas kopienu varas attiecības Latvijā. Riia, 2010.

[26] I. Druviete, Valodas politiskā loma sabiedrības integrācijas procesā. Rmt-s: Integrācijas un etnopolitika. Toim. E. Vēbers. Riia, 2000, lk 184–198.

[27] H. Baetens Beardsmore, Who is Afraid of Bilingualism? Rmt-s: Bilingualism: Beyond Basic Principles. Toim. J.-M. Dewaele jt. Clevedon, 2003, lk 23.

[28] J. Edwards, Challenges in the Social Life of Language. Basingstoke, 2011, lk 109.

[29] B. Zepa, O. Žabko, L. Vaivode, Valoda. Atskaite. 2008. Riia, 2008.

[30] I. Apine, Etnopolitikas analīze. Rmt-s: Pretestība sabiedrības integrācijai: cēХoņi un sekas. Toim. L. Dribins, A. Šņitņikovs. Riia, 2007, lk 19–43; I. Brands Kehris, Citizenship, Participation and Representation. Rmt-s: How Integrated is Latvian Society? An Audit of Achievements, Failures and Challenges. Toim. N. Muižnieks. Riia, 2010, lk 93–124.

[31] I. Boldāne, Latviešu etniskā identitāte un tās loma sabiedrības integrācijas procesā Latvijā. Rmt-s: Pretestība sabiedrības integrācijai, lk 65–86; I. Šūpule, L. Krastiņa, I. Peņķe, J. Krišāne, Etniskā tolerance un Latvijas sabiedrības integrācija. Riia, 2004; I. Šūpule, B. Zepa, Etniska apdraudēЭība kā dzīves kvalitātes aspekts; B. Zepa, I. Lāce, E. Kļave, I. Šūpule, The Aspect of Culture in the Social Inclusion of Ethnic Minorities.

[32] A. Janelsiņa-Priedīte, Latviešu valodas apguves valsts programmas nozīme sabiedrības integrācija. Rmt-s: Pilsoniskā apziņa, lk 165–175.

[33] J. Gumperz, Discourse Strategies. Cambridge, 1982, lk 6–7.

[34] I. Druviete, Valodas politiskā loma sabiedrības integrācijas procesā; I. Druviete, Latviešu valodas attīstība un standartizācija. Rmt-s: Latviešu valoda 15 neatkarības gados, lk 370–372; Valsts valodas politikas pamatnostādnes 2005.–2014. gadam…

[35] V. Ernstsone, Ikdienas runas normas pedagoģiskie aspekti. Rmt-s: Valoda–2001. Humanitārās fakultātes XI zinātniskie lasījumi. Daugavpils, 2001, lk 97–100.

[36] D. Nītīņa, Modernā cilvēka valoda. Riia, 2004.

[37] I. Druviete, Lingvistiskās identitātes daudzveidīgie aspekti. Rmt-s: Latviešu valoda – robežu paplašināšana. Toim. A. Veisbergs jt. Riia, 2005, lk 58.

[38] I. Austers, M. Golubeva, M. Kovaļenko, I. Strode, Daudzveidība ienāk latviešu skolās. Mazākumtautību bērnu integrācija latviešu skolu vidusskolas klasēs. Riia, 2006.

[39] E. Vēbers, Valstiskā apziņa politiskās nācijas struktūrā. Rmt-s: Pilsoniskā apziņa, lk 63.

[40] B. Zepa, Demokrātijas diskursi mūsdienu Latvijā. Akadēmiskā Dzīve, 2008, kd 45, lk 13–20.

[41] A. Schütz, The Stranger: An Essay in Social Psychology. American Journal of Sociology, 1944, kd 49, nr 6, lk 499–507; A. Schütz, T. Luckmann, The Structures of the Life-world. Evanston (IL), 1973.

[42] I. Boldāne, Latviešu etniskā identitāte un tās loma sabiedrības integrācijas procesā Latvijā. Rmt-s: Pretestība sabiedrības integrācijai, lk 65–86.

[43] Melanhooliast ja leinast vt: S. Freud, Mourning and Melancholia. Rmt-s: The Standard Edition of the Complete Psychological works of Sigmund Freud. Kd 14. London, 1957, lk 243–258.

[44] D. Lemešonoks, Nacionālisms 5D. Delfi. lv, 24.02.2012.

[45] I. Boldāne, Latviešu etniskā identitāte…

[46] I. Ījabs, S. Kruk, Saeima, vārdi un demokrātija. Riia, 2008.

[47] I. Šūpule, L. Krastiņa, I. Peņķe, J. Krišāne, Etniskā tolerance un Latvijas sabiedrības integrācija, lk 78.

[48] S. Kruk, Politisko aktoru diskvalifikācija publiskajā diskursā: Pasīvā pilsoņa konstruēšana preses ziņās. Latvijas Universitātes raksti (Komunikācija), kd 646, 2002, lk 196–226; I. Šulmane, S. Kruk, Neiecietības izpausmes un iecietības veicināšana Latvijas presē 2004. gadā. Riia, 2006.

[49] H. Clark, Using language, lk 289–295.

[50] B. Zepa, O. Žabko, L. Vaivode, Valoda. Atskaite. 2008.

[51] Uzskati par starpetniskajām attiecībām Latvijā: Latvijas iedzīvotāju aptaujas rezultātu apkopojums. SKDS. Riia, 2005; I. Šūpule, L. Krastiņa, I. Peņķe, J. Krišāne, Etniskā tolerance un Latvijas sabiedrības integrācija.

[52] B. Zepa, I. Šūpule, E. Kļave jt, Ethnopolitical Tension in Latvia: Looking for the Conflict Solution. Riia, 2005, lk 30.

[53] 53 R. Rungule, I. Koroļova, S. Sniķere, Jauniešu iekļaušanās analīze identitātes un līdzdalības diskursu kontekstā. Rmt-s: Sabiedrības integrācijas tendences un prettendences, Latvijas un Igaunijas pieredze: Etnisko attiecību aspekts. Toim. L. Dribins. Riia, 2008, lk 37–54.

[54] A. Kalniņa, L. Sūna, Kultūra un sabiedrības integrācija. Sealsamas, lk 71–84.

[55] B. Zepa, E. Kļave, Latvija. Pārskats par tautas attīstību, 2010/2011. Nacionālā identitāte, mobilitāte un rīcībspēja. Riia, 2011.

[56] D. Dzenovska, How to Be a Minority: The Politics of Conduct and Difference in the New Europe. Avaldamata käsikiri.

[57] Pašnovērtējums un realitāte. Latvijas iedzīvotāju ideoloģiskais portrets. SKDS. Riia, 2012.

[58] H. Garfinkel, Studies in ethnomethodology. Englewood Cliffs (NJ), 1967.

[59] V. Poriņa, Valsts valoda daudzvalodīgā sabiedrībā, lk 84.

[60] V. Ernstsone, Dynamics of Language Proficiency and Use in Latvia. Rmt-s: BreakOut of Latvian: A Sociolinguistic Study. Toim. D. Joma, A. Veisbergs. Riia, 2008, lk 250–251

[61] B. Zepa, O. Žabko, L. Vaivode, Valoda. Atskaite. 2008, lk 48.

[62] B. Zepa, I. Šūpule, L. Krastiņa jt, Integration Practice and Perspectives. Riia, 2006, lk 71.

[63] L. Dribins, Sabiedrības integrācijas tendences un prettendences Latvijā un Igaunijā. Rmt-s: Sabiedrības integrācijas tendences un prettendences…, lk 19–36; E. Vēbers, Vai teiksim ardievas sabiedrības integrācijai?. Rmt-s: Pretestība sabiedrības integrācijai, lk 115–136; B. Zepa, I. Lāce, E. Kļave, I. Šūpule, The Aspect of Culture in the Social Inclusion of Ethnic Minorities.

[64] A. Tabuns, Identity, Ethnic Relations, Language and Culture. Rmt-s: How Integrated is Latvian Society?, lk 253–278.

[65] S. Diatchkova, Ethnic Democracy in Latvia. Rmt-s: The Fate of Ethnic Democracy in Post-Communist Europe. Toim. S. Smooha, P. Järve. Budapest, 2005, lk 96.

[66] V. Poriņa, Valsts valoda daudzvalodīgajā sabiedrībā, lk 28–29.

[67] P. Balodis, N. Baltiņš, V. Ernstsone jt, Valodas situācija Latvijā: 2004–2010. Riia, 2011.

[68] A. Tabuns, Identity, Ethnic Relations, Language and Culture, lk 278.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon