Alguses oli…: Maaviljelusest ja revolutsioonidest

EMILY KERN

Viimased uurimused inimsoo varajasest eluolust kalduvad järelduse poole, et inimkond alustas oma karjääri redeli alumiselt pulgalt ning töötas end siis aegamisi, katseliste teadmiste ajapikku kuhjudes üles metslusest tsivilisatsioonini.“
Lewis Henry Morgan[1]

Umbkaudu 10 000 aastat tagasi hakkasid inimesed maad harima. Nii planeedi kui ka inimliigi ajaloos on see hämmastavalt äsjane sündmus: 95–99% inimliigi elukaarest läbiti enne maaviljeluse teket. Just see üleminekuhetk – mis jääb ajaloo 99% ja 1% vahele – on tõmmanud nii James C. Scotti tähelepanu tema uues teoses „Against the Grain: A Deep History of the Earliest States“ („Vastuoksa: Varajaste riikide süvaajalugu“, Yale, 2017) kui köitnud ka David Graeberit ja David Wengrow’d nende Eurozine’ile kirjutatud artiklis „Kuidas muuta inimajaloo kulgu (vähemalt selles osas, mis on juba toimunud)“.[2] Pöördudes tagasi bürokraatliku riigi sünnihetke juurde, tahavad Scott ning Graeber ja Wengrow panna oma lugejaid mõtlema mõningate  juurdunud eelduste üle: et bürokraatlikud riigid tõusevad enesestmõistetavalt esile maaviljeluse tagajärjel, et linnriigis elamine kujutab endast alati edusammu võrreldes teiste olemisviisidega ning et ebavõrdsus on küttimise ja koriluse järgse ajastu vältimatuks kõrvalsaaduseks. Scotti jaoks on küsimus see: kuidas me saame ikka veel tunnistada ideed, et linnriik oli samm paremuse poole, kui andmed lubavad arvata, et see pilt on vale? Graeberi ja Wengrow’ jaoks on küsimus: kuidas said inimesed hierarhilisse riigiasjandusse niiviisi kinni jääda, kui varajased maaviljeluslikud ühiskonnad ometigi katsetasid paljude poliitilise ja sotsiaalse organiseerumise vormidega, millest paljud olid sügavalt egalitaarsed?

Need on huvitavad ja tähtsad küsimused, ning Scott, Graeber ja Wengrow vastavad neile hoogsalt ja kujutlusrikkalt. Aga kust täpselt need kangekaelsed eeldused üldse alguse on saanud? Nende autorite puhul on probleem selles, et seisukohtadega, mida nad üritavad päevavalgele tuua, lohisevad kaasa omad keerukad ja mitmetähenduslikud ajalood. Terminitena on nii „maaviljelus“ kui ka „tsivilisatsioon“ endale tänapäeva ja valgustusaja vahele jäänud sajandite jooksul raske tähenduspagasi külge korjanud, ja suur osa sellest tähendusest on segatud projekti, mida kumbki teos üldse otseselt ei käsitle: nimelt imperialismi ning asunduskolonialismi projekti. Ehitades oma oletused üles vastustena „konventsionaalsele loole“ kõige selle sügavate imperiaalsete juurtega, taastoodavad Scott ning Graeber ja Wengrow lõpuks ka sellesse loosse endasse kätketud teadmisi, huve ning pimepunkte.

Sõltuvalt sellest, kuidas te mõnel hetkel meie liigi pikaajalise ellujäämise lootusi hindate, võib tõdemus, et viimase 10 000 aasta pikkune lõik inimajaloost moodustab planeedi geoloogilisest minevikust üksnes väga õhukese viilu ning et, nagu antropoloogid Richard Lee ja Irven DeVore seda 1965. aastal kirjeldasid, „stratigraafiliselt paistavad maaviljeluse teke ja termotuumakatastroof sisuliselt üheaegsetena“, meelt kas ülendada või masendada. Scotti raamatus „Against the Grain“ täidavad maaviljelus ja tuumapomm alfa ja oomega rolli nn õhukeses antropotseenis, märkides inimmõju järkjärgulist kiirenemist planeedi palgel alates meie liigi varaseimatest pingutustest muuta oma keskkonda loomade, teravilja ja tulega.

„Against the Grain“ on mõeldud revideerima ja korrigeerima üldtunnustatud usku (mida varem tunnistas ka Scott, nagu ta oma sissejuhatuses mainib), et varajased inimesed hakkasid maad harima, sest see oli samm toidu küttimise ja korjamise juurest edasi, ja et säärane maaviljeluse areng viis tsivilisatsiooni, valitsuse, kunsti, kirja ja avaliku korra loomiseni, kusjuures suurimateks kasudeks olid parem tervis ja rohkem jõudeaega. Nagu Scott ise ütleb: ilmneb, et see narratiiv on „väär või tõsiselt eksitav“. Osteoloogiline analüüs on näidanud, et oma koduloomadega koos elavate ja kodustatud taimi kasvatavate paiksete inimeste tervis ja heaolu halvenesid märgatavalt nii üksluisema toidusedeli kui ka loomadelt levinud haiguste tõttu – ja seda kõike ajal, kui iga päev tuli põldudel teha rohkem töötunde, kui nad tõenäoliselt olid pidanud kulutama taimede või karpide korjamisele või väikeste saakloomade küttimisele ümbritsevatelt maadelt. Paiksete maaviljeluskogukondade teket Viljaka Poolkuu aladel lahutab varaseimate linnriikide esiletõusust sealsamas mitme tuhande aastane vaheaeg. Ja kui lõpuks tuleb pildile riik, ei esinda see sugugi inimeste heaolu tohutut tõusu, vaid hoopis laiendab märgatavalt inimese viletsuse võimalusi orjapidamise ning kurnava maksustamise läbi. Parim, mida üks riik teha võis, oli kokku variseda. Vähemalt jätkus varajastel riikidel armulikkust seda ka sagedasti teha: Qini dünastia kestis kõigest 15 aastat, samas kui Uri kolmas dünastia – suhteliselt võttes stabiilsuse musternäide – kannatas saja aasta jooksul läbi viis kuningat, enne kui kokku varises. Niinimetatud pime ajastu, mis sellele järgnes, andis inimestele vabaduse suunduda ääremaadele ning elada nii, nagu nad ise õigeks pidasid, luues uusi kultuurilisi või sotsiaalseid liikumisi, või siis avaldas üksikutele kogukondadele üldse väga vähe mõju.

Suurtes joontes on Scotti narratiiv veenev. Ta väidab, et teraviljatootmine ei olnud vahest küll riiklikule tootmisele alustpanev, ent siiski äärmiselt sobiv, sest vilja oli lihtne mõõta, koguda ja maksustada. See mõjub pisut ringargumendina: riigid tekivad teraviljast, sest teravili kasvab seal, kus me näeme esimesi riike. On näidatud, et Hiinas maksustati riisitoodangut; varajaste Hiina dünastiate seadmises võrdsele jalale Uri, Sumeri, Akkadi ja teiste Viljaka Poolkuu tuntud muinastsivilisatsioonidega ei tundu olevat midagi vastuolulist. Samamoodi on Kesk-Ameerikast tõendeid ühisest plaanipärasest maisikasvatusest ning selle levikust Põhja-Ameerika lõunapoolsetele aladele umbes aastaks 2100 eKr, kuid Kesk-Ameerika eelajaloolisi ühiskondi selles raamistikus ei vaadelda, isegi kui mais tundukse olevat sarnasel kombel mõõdetav ja maksustatav.

Raamatus „Against the Grain“ üritab Scott meid vabastada meie pealtnäha sügavast pühendumusest tsivilisatsiooni ülimuse ideele ning antipaatiast „barbaarse eluviisi vastu“, nagu ta seda (muigamisi) nimetab. Võimalik, et minu kuuenda klassi maailmaajaloo ja antiiktsivilisatsioonide kursus jättis stadiaalsuse õpetusest osa vahele, et võita rohkem aega piparkoogitaignast Giza püramiidide tegemiseks. (See ei ole nali.) Ent see varjukuju, mille vastu Scott näikse pöörduvat, ei kuulu mitte niivõrd 20. sajandi lõppu kui pigem 18. või 19. sajandisse, kus nii sotsiaalteoreetikud kui ka koloniaaletnograafid nägid ühtviisi vaeva, püüdes aru saada, miks mõned ühiskonnad teistest erinevad, ning seletada, miks noid teisi rahvaid tuleks õigupoolest liigitada inimese arenguskaalal madalamaks. Sealt pärinevat vaadet maaviljelusele kirjeldab Scott järgmiselt: „Maaviljelus asendas küttide-korilaste ja nomaadide metsiku, primitiivse, seadusteta ja vägivaldse maailma. Viljakasvatus püsipõldudel … oli paikse elu, formaalse religiooni ning seaduste abil valitsemise algupäraks ja tagatiseks. Need, kes keeldusid maaviljelust omaks võtmast, tegid seda oma võhikluse tõttu või keeldumusest kohaneda“ (lk 7).

Kes olid need, kes maaviljelust omaks võtmast keeldusid? Osalt sõltub vastus sellest, kuidas defineerida „maaviljelust“. Kaks sajandit oldi üldiselt üksmeelel, et Austraalia põlisasukad ja Torrese väina saarte elanikud ei harinud põldu ega tundnud maaviljelust. Tegelikult aga, nagu Bruce Pascoe on näidanud, täheldasid esimesed euroopa asunikud palju juhtumeid, kus põlisrahvad külvasid ja koristasid saaki, rajasid ja hooldasid niisutussüsteeme ning puhastasid põldude jaoks maad kavakindla alepõletusega; varakoloniaalsed või ka hilisemad vaatlejad lihtsalt ei tundnud nendes tegevustes ära maaviljelust, sest need ei sarnanenud täpselt Euroopa maaharimispraktikatega. Arheoloogilised uurimused on toonud välja veelgi tõendeid tegevustest, mis näikse sarnanevat jamsikasvatusega ning veemajandusega, kõikjal üle Austraalia kontinendi inimasustuse ajaloo väga kaugetel perioodidel. Teraviljal põhinev maaviljelus oli ülekaalus kõigest mõnel pool Euraasias, sellal kui paljudes teistes maailma osades, sealhulgas suures osas Vaikse ookeani aladest, oli äärmiselt edukas nn aiapõhine maaviljelus.

Aga, mis rohkem teemasse: küsimusele „Kes keeldus maaviljelust omaks võtmast?“ ei ole ajalugu vastanud väitega: „Inimesed, kes põgenesid Sumerist, et elada sisukamat ja vabamat elu ääremaadel koos barbaritega“. Vastuse sellele küsimusele võime leida hoopis põlisrahvaste kogemustest üle kogu maailma, keda orjastati, mõrvati või rööviti, et nende maid saaksid hakata harima asunikud-kolonistid. Huvi tsivilisatsiooni algupära vastu ei ole kunagi olnud puht-ajalooline. See on juurdunud Euroopa ühiskondades, kes vaatasid teisi rahvaid Aasias, Aafrikas, Vaikse ookeani saartel ja Ameerikates ning kirjeldasid neid mingitesse inimarengu varasematesse etappidesse kinnijäänuina.

Paljude šoti ja prantsuse valgustajate jaoks, kes vaatlesid inimkonna sotsiaalse ja poliitilise arengu etappe, olid Uue Maailma ja Okeaania põlisrahvad näiteks inimarengu „madalaimast“ astmest – mudel (Euroopa) universaalse inimajaloo varaseimate etappide jaoks. Moodsad teoreetikud toetavad tihti oma argumente sotsiaalse ebavõrdsuse möödapääsmatusest kui omandi kuhjumise ja keeruka ühiskonnakorralduse loomulikust tagajärjest Jean-Jacques Rousseau 1754. aastal kirjutatud „Arutlusega inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest“. Rousseau tegeles eeskätt mõtteeksperimendiga, aga oma väidete illustreerimiseks võrdles ta eelajaloo „ajaloolist Metslast“ Kariibi mere „tänapäeva Metslasega“, kes viibib endiselt looduslikus seisundis ja keda seetõttu ei koorma „tsiviliseeritud Inimese“ pidev vajadus liikuda, valada higi, rügada ja muul moel endale tööd leida. Oma 1798. aastal kirjutatud „Essees rahvastiku alustest“ toob Thomas Malthus näiteks Põhja-Ameerika põlisrahvad, et kirjeldada küttimisel põhineva elatusmudeli mõju rahvastikule, näidates, et rahvaarv on tihedalt seotud elatusviisiga ja kui nomaadidest kütid viljakatele aladele (või „peaaegu ükskõik millise Euroopa asunduse lähedale“) püsivamalt paigale jäävad, kaldub elanikkond, mõõdetuna laste arvuga ühe naise kohta, kasvama. Malthus esitab argumendi, millele Scott vastu vaidleb: küttimine on algus ja seejärel arenevad inimesed läbi karjakasvatusstaadiumi maaviljeluse poole ning kogevad iga uue edusammu juures tervise ja õnne olulist paranemist. Muidugi, nagu Malthuse ülejäänud tekst selgeks teeb, ähvardas elanikkonna talitsematu kasv, mis ületab põllumajandussaaduste toodangu, paisata paiksed maaviljeluskogukonnad tagasi viletsusse ja puudusse, mida Malthus pidas omaseks küttidele-korilastele, „inimkonna tahumatuimale staadiumile“, mille ühiskondi seetõttu ei saagi „õigusega nimetada vabadeks ega võrdseteks“ (ptk 3). 18. sajandi vaatlejate silmis nagu Rousseau ja Malthus (kes olid eriarvamusel ka paljudes loodusrahvaste seisundit puudutavates küsimustes) oli kõige efektiivsemaks inimühiskonna varajasele ajaloole lähenemise viisiks niisuguste kaasaegsete rahvaste vaatlemine, keda nad pidasid inimarengu kõige varajasemates staadiumides viibivaiks.

Eelajaloo arheoloogia tõusis omaette uurimisvaldkonnana esile 19. sajandil, saades alguse Taani muinsusuurija Christian Jürgensen Thomseni tööst, kes lõi eelajalooliste leidude kategoriseerimiseks kolme ajastu suhtelise kronoloogia. Thomseni kivi-, pronksi- ja rauaaeg olid rajatud kõikjal Taanis suletud leiukohtadest välja kaevatud eelajalooliste tööriistade suurele hulgale, mida ta sorteeris nende materjali, kaunistuste stiili ja stratigraafilise paigutuse järgi. Thomseni kategooriad olid mõnikord rohmakad, aga tal õnnestus veenvalt kaitsta ideed, et need esindavad kronoloogilist järjestust, mitte mitut üheaegset, eri metalle või kive töötlevat kultuuri. Samuti sai Thomseni tööst aluse Skandinaavia eelajaloo arheoloogia suurem õitseng. 1840. aastateks olid Taani arheoloogid ametis eelajalooliste merekarpidest ja loomaluudest koosnevate hunnikute väljakaevamisega, mis olid avastatud mererannast mõnevõrra eemal. Nad tegid kindlaks, et need hunnikud olid köögijäätmete kuhjad ehk kökenmöding’id, mille oli endast maha jätnud mingi ammune eelajalooline rahvas, kes elatus molluskitest ja metsloomade küttimisest ajal, mil meri ulatus palju kaugemale sisemaale. Mõjutatud valgustusfilosoofide tööst – sest stadiaalsest üleminekust küttimise ja karjakasvatuse juurest maaviljeluse, eraomandi ja valitsuse juurde ei kirjutanud mitte ainult Malthus ja Rousseau, vaid ka Adam Smith ja Immanuel Kant –, ajasid need Euroopa eelajaloo arheoloogid oma leiupaikades staadiumide jälgi, tuues samal ajal kasutusse uusi ja üksikasjalikumaid termineid maaviljeluseelse arengu eri tasemete eristamiseks. 1865. aastal jagas inglise loodusuurija John Lubbock kiviaja paleoliitiliseks (vanema kiviaja) ja neoliitiliseks (noorema kiviaja) perioodiks erinevuste põhjal selles, kuidas kive tööriistadeks lõhestati, täksiti ja lihviti, ja 19. sajandi teisel poolel tõid Prantsuse eelajaloolased, nagu Edouard Lartet ja Gabriel de Mortillet, mängu veel enam paleo- ja neoliitiliste artefaktide alajaotusi, kirjeldades nende eripärasid ning nimetades neid kohtade järgi, kust neid oli esmakordselt leitud. Sageli kasutati neid paleoliitikumi arheoloogiast pärit termineid ka mujal maailmas veel elavate küttide-korilaste valmistatud tööriistade ja relvade kohta, paigutamaks neid kultuurilise arengu redelile. Nagu on kirjeldanud Bruce Trigger, kasutati põlistasmaanlasi illustratiivse mudelina Chelles’i ajastu elu kohta, sellal kui põlisaustraallasi ja Kanada inuitte võrreldi vastavalt Moustier’ ja Solutré kivitöötlemiskultuuridega. Chelles’i kultuur, mis sai nime Pariisist ida pool asuvast Chelles’i väikelinnast leitud kivikildudest tööriistade järgi, oli paleoliitikumi varaseim kivikultuur, millele nii kronoloogiliselt kui ka keerukuse poolest järgnesid Moustier’ ja Solutré kultuurid.

20. sajandi algusaastail tegi eelajaloo arheoloog V. Gordon Childe populaarseks termini „neoliitiline revolutsioon“, kirjeldamaks üleminekut paiksele elule ning põllumajanduslikku tootmist muistses Mesopotaamias. Childe on tänapäeval tuntud kui ultradifusionist – seisukoht, millele ta asus osalt sellepärast, et ainult kultuurimuutuste difusionistlik seletus võimaldas Euroopa ja Lähis-Ida leidude paigutamist ühele ja samale suhtelise kronoloogia skaalale, kuivõrd absoluutse radiomeetrilise dateerimise leiutamiseni jäi tollal veel kolm aastakümmet. Childe oli ka pühendunud marksist, mis seletab ka tema tähelepanu eraomandi ja põllumajandustootmise põhjustatud muutustele ühiskonnakorralduses, rääkimata revolutsioonilisest terminoloogiast, mida ta kasutas. 1950. aasta artiklis pealkirjaga „Linlik revolutsioon“ („The Urban Revolution“) määratleb Childe revolutsiooni mitte kui „äkilist vägivaldset katastroofi“, vaid pigem kui „kogukondade majandusliku struktuuri ja ühiskonnakorralduse järjestikuste muutuste kulminatsiooni, mille tagajärjeks oli või millega kaasnes elanikkonna dramaatiline kasv – kasv, mis kajastuks populatsioonigraafikus silmatorkava kurvina, kui ainult olulised statistilised andmed võtta oleksid“.

Mõeldes sellest revolutsioonist muistses Mesopotaamias, võis Childe ammutada andmeid niisuguste õpetlaste värskest tööst nagu Robert Braidwood Chicago ülikoolist. Braidwood uuris oma väljakaevamistel Jarmos ja Hassunas – kahes eelajaloolises telli-leiukohas Iraagis – maaviljelusele ülemineku põhjusi. Ta kuulus esimeste arheoloogide hulka, kes kasutasid radioaktiivse süsiniku meetodil dateerimist, ja töötas oma mitmekesiste leidude jaoks välja absoluutse kronoloogia, mis võimaldas hakata eri leiukohti võrdlema ning esimest korda ka hindama, kui pikad ajavahemikud lahutasid arheoloogia registreeritud andmestikus eri paiksus- või kodustamisstaadiume.

Braidwood ja teised sajandi keskpaiga arheoloogid paistavad „Against the Graini“ seisukohalt vähem tähtsad kui „Lääne Tsivilisatsiooni“ pärand, mis domineeris Ameerika Ühendriikide ülikoolitaseme ajalooõppes Esimesest maailmasõjast kuni 1960. aastateni. William H. McNeilli „History Handbook of Western Civilization“ („Lääne tsivilisatsiooni ajaloo käsiraamat“), mis oli kirjutatud 1949. aastal Chicago ülikooli vastava kursuse jaoks, algas paleoliitikumi ja neoliitikumiga kui vajaliku taustaga klassikalise tsivilisatsiooni (st Kreeka ja Rooma) esilekerkimisele. Maaviljeluse algusest maalitud pilt on suurel määral kooskõlas oma aja arheoloogiliste andmetega ning ei lähe radikaalselt lahku ka uutest andmetest, mida kasutab Scott – nii levinud koduloomad kui ka toidutaimed kodustati juba enne esimeste linnriikide esiletõusu, külad võisid tihti kolida uutesse asupaikadesse, kui muld ühes kohas välja kurnati, ja ainult teatud kindlates kohtades, kus iga-aastased üleujutused korrapäraselt põlde värskendasid, said maaviljeluslikud kogukonnad aastast aastasse paigal püsida ja viimaks kasvada esimesteks linlikkudeks asulateks. See on omamoodi triumfalistlik narratiiv nii riikide kui ka maaviljeluse kiituseks, ent võrreldes 18. ja 19. sajandi suurte ajalooliste narratiividega on toidutaimede kodustamise põhjapanevat rolli kujutatud märksa vaoshoitumalt. Alguses kahtlustasin ma, et kontranarratiivi – selle, mille vastu „Against the Grain“ kirjutatud on – võiks leida just nimelt siit, 20. sajandi keskpaiga maailmaajaloo-kirjutamise suurest pildist; enam ei ole ma nii kindel. Lääne Tsivilisatsiooni kursust võiks kritiseerida paljudel põhimõttelistel alustel, aga põllumajandusest liiga optimistliku pildi maalimises seda süüdistada ei saa.

Mõistagi on see intellektuaalne genealoogia oletuslik: ma ei tea, kas „Against the Grain“ oli tõesti mõeldud vaidlustama 18. ja 19. sajandi progressiivset tsivilisatsiooniteleoloogiat või 20. sajandi keskpaiga Lääne tsivilisatsiooni kursust või mingeid hilisemaid töid või neid kõiki korraga. Muidugi on viimase umbes 20 aasta väljakaevamised meie teadmisi viimasest 10 000 aastast oluliselt avardanud, ning molekulaar- ja radiomeetrilise analüüsi pidev paranemine on võimaldanud anda teatud küsimustele kronoloogia ning kodustatud ja metsikute liikide vaheliste sugulusmäärade kohta palju täpsemaid vastuseid kui iial varem. Ka tõendeid vaadatakse jätkuvalt värske pilguga üle ning analüüsitakse uuesti. Mis aga veel tähtsam, inimkonna sügavas minevikus võib olla asju, mida me ei pruugi kunagi tõesti teada saada. Nagu paljud tema intellektuaalsed eelkäijad, nii täidab ka Scott lünki ajaloolises materjalis fantaasiaküllase tõlgendusega sellest, kuidas inimühiskond nende alusjoonte ja eeldatud tingimuste põhjal oleks võinud toimida.

Esitades oma tööd reaktsioonina varasematele tõlgendustele, järgib Scott oma eelkäijate teemasid lõpuks kaunis lähedaselt. Hüpeldes küll ajas ja ruumis, käsitleb ta liigagi tihti muistset Mesopotaamiat eelajaloolise üleüldise inimsuse asemikuna, tuues ülejäänud maailma eri aegadest (ja tihti anakronistlikult) sisse mõne illustreeriva näite. Üks Khan Academy video neoliitilisest agraarrevolutsioonist – kui tuua vaid üks näide – annab vaatajatele märksa avarama pildi esmakordsete kodustamiste ajaloost kõikjal maailmas, mis näib palju radikaalsema lahkulöömisena tavalisest, maaviljelust ja nelja suurt jõgedeäärset tsivilisatsiooni käsitlevast narratiivist. Scotti ei huvita niivõrd elu täpsed eripärad Mesopotaamia varajastes linnriikides kui see, mida nende riikide üldine olukord lubab meil teoreetiliselt öelda riigikorralduse ja inimolu kohta. „Against the Grain“ on märksa enam poliitikateoreetiline teos kui uurimus eelajaloost, ehkki väidab usutavalt, et on palju paremini kursis eelajaloo viimase sõnaga kui paljud (kui mitte enamik) tema kolleegid politoloogias.

Kuid raskused jäävad raskusteks, ja ehkki Scott lähtub teistsugusest poliitilisest kujutlusest kui paljud tema intellektuaalsed eelkäijad, teeb temagi suuri järeldusi üsna hõreda tõendusmaterjali pinnalt. Sellele kriitilisele väitele on Scottil hea vastus: kui riik loob kõik ürikud, siis muidugi pakuvad need lugusid, mis on riigile soodsad. Kui ajaloolased piiravad end rangelt teatud tüüpi tekstilise tõendusmaterjaliga, siis on lood, mida me varaseimate Mesopotaamia linnriikide kohta kirjutame, alati kaldu riigivõimu loogika poole, isegi kui ökoloogiline ja epidemioloogiline tõendusmaterjal osutab, et keskmise sumerlase või akkadlase jaoks ei pruukinud pilt sugugi nii roosiline olla.

Samuti on võimalik, et inimesed on katsetanud sotsiaalse ja poliitilise organiseerumise paljusid võimalusi ja et tsentraliseeritud linnriik oli kõigest üks arvukatest variantidest, mida neoliitikumi inimesed proovisid. See on oletus, mida vaatlevad antropoloogid David Graeber ja David Wengrow omaenda revisionistlikus panuses eelajaloo valda. Nagu Scott, alustavad ka Graeber ja Wengrow kummutamisküpse valgustusaja loosungiga, milleks seekord on: „Ebavõrdsus on tsivilisatsiooni loomulik, vältimatu (ehkki traagiline!) tagajärg“. Vastuseks väidavad nad: arheoloogilise tõendusmaterjali põhjal võib oletada, et põlluharimine ei viinud otsekohe pöördumatute ja muutmatute hierarhiliste ühiskonnavormideni; tõendid sellest, nagu oleksid inimesed veetnud suurema osa oma ajast üksikutes pisirühmades, ei ole kuigi veenvad; ja varajased linnad võisid täiesti vabalt olla egalitaarsed nii ehituselt kui elanike koosseisult. Tänapäeva ebavõrdsuses ei ole midagi pöördumatut ja seda ei saa panna neoliitikumi süüks (või, mis veel hullem, kanda maha inimloomuse möödapääsmatu tagajärjena).

Graeberi ja Wengrow’ kirjeldatud standardmudel on nagu mingi atmosfäärinähtus, kõikjal asuv ja raskesti tabatav, ehkki tiheneb aeg-ajalt niisugustes kohtades nagu Francis Fukuyama ja Jared Diamondi raamatud või vahest mõni maailmaajaloo õpik keskkoolidele. Mis tähtsust on sellel, kas meie fundamentaalsed arusaamad maaviljeluse ja paikse eluviisi algusest eelajaloolises Mesopotaamias on valed? Aga on, ütlevad Graeber ja Wengrow, sest see narratiiv määratleb meie arusaama poliitilistest võimalustest, sellest, mille saavutamiseks inimühiskonnad võimelised on. Kui me usume, et meil pole õnnestunud end Uri päevadest peale võrdsetena organiseerida, siis kuidas me saame loota egalitaarsemat globaalset ühiskonda kaugemas tulevikus? Või jällegi, kui võrdsus peaks nõudma tagasiminekut mitte enama kui kümne miljoni inimese suuruse elanikkonna juurde maakeral (nagu ca aastal 10 000 eKr) ning elamist väikestes nomaadisalkades, siis tundub võrdsus samuti üpris võimatu. „Ürgalgsest süütusest äralangemise loo hülgamine,“ väidavad Graeber ja Wengrow, „ei tähenda, et tuleks hüljata unistus inimese emantsipatsioonist.“ Selle asemel annab äratundmine, kui palju erinevaid võimalusi on eksisteerinud minevikus, meile vabaduse vaagida paljusid erinevaid sotsiaalseid ja poliitilisi korraldusi ka tuleviku tarbeks.

Ühe mõttena tahavad Graeber ja Wengrow rõhutada, et moodsa sotsiaalse ebavõrdsuse algupära otsimine alles paleoliitikumist on ilmselt asjatu. Mitmel pool Lääne- ja Kesk-Euroopas on tõendeid rikkalike panustega matustest, mis on dateeritavad umbkaudu aega 25 000–15 000 a eKr. Göbekli Tepe megaliitvaremed – reast kuuekümnetonnistest lubjakivisammastest koosnev kollektsioon Kagu-Anatoolias, millele on nikerdatud kurjakuulutavaid, lummavaid madalreljeefis skorpione, lõvisid, raisakotkaid ja jäigastunud suguelundeid – sunnivad meid eeldama tohutut tööväge, mis kogunes ühte ja samasse kohta mitme aastasaja jooksul, kuid varemete juurest ei ole leitud mingeid tõendeid püsivast asustusest ega taimede ja loomade kasvatamisest. Ilmne järeldus näikse olevat see, et Göbekli Tepe oli monumentaalne kultuspaik, mille ehitasid nomadiseerivad kütid-korilased; kuid, nagu Graeber ja Wengrow osutavad, on tõendusmaterjal äärmiselt lünklik. Võib ka oletada, et Göbekli Tepe, Stonehenge ja teised nendetaolised monumentaalpaigad mängisid oma rolli tsüklilises rotatsioonis, kus inimesed elasid väikestes salkades teatud aastaaegadel ning koondusid teistel kõige oma loomade ja taimedega suurteks kooslusteks. See võiks vabalt olla tõendiks, et inimesed on „päris algusest peale teadlikult eksperimenteerinud erinevate sotsiaalsete võimalustega“.

Ühel tasandil soovivad Graeber ja Wengrow, et mitteerialateadlastest autorid teeksid oma kodutööd paremini: tugineksid hiljutise arheoloogilise, geneetilise ja ajaloolise uurimistöö parimale standardile ning esitaksid konkreetseid andmeid, selle asemel et korrata külajutte või kirjutada oma kaasaegsed eelarvamused ja huvid sisse kiviaega (termin, mis ise on arheoloogias valdavalt kasutuselt kadunud). Aga nad väidavad ka, et probleem on palju laiem, kuivõrd isegi arheoloogid loovad ulatuslikke üksikasjalisi narratiive eelajalooliste ühiskondade korraldusest, mis hüppavad pikkade fantaasiaküllaste sammudega üle lünkadest arheoloogilises tõendusmaterjalis. Teatud retoorilised võtted, nagu Eedeni ja Rousseau mainimine (isegi kui, nagu Graeber ja Wengrow osutavad, „Rousseau ise ei väitnud kunagi, nagu oleks looduslikku seisundit ka tegelikult esinenud“), kerkivad ikka ja jälle esile, sest need on osa Lääne kultuuritraditsioonis väljakujunenud kultuurilisest raamistikust, millega pistetakse rinda suurte küsimustega, mis on empiiriliselt sama hästi kui vastamatud.

Kas otsus, et mingit asja ei olegi võimalik teada saada, lõikab igaveseks ära edasimineku võimaluse? Ühelt poolt võivad paljud pealtnäha vastamatud küsimused olla tegelikult ikkagi vastatavad, kui lugeda uute sissevaadete leidmiseks allikaid ning ammutada uusi andmeid naaberaladelt; püssi liiga kiire põõsasseviskamine lõikab need võimalused ära. Teiselt poolt vabastab mööndus, et mõnd asja ilmselt ei olegi võimalik teada saada, meid spekuleerima ja fantaseerima paljude erinevate võimalike seletuste ja korralduste üle. Mõned noist spekulatsioonidest võivad ise osutuda viljakateks, sest sunnivad meid materjali uuesti vaatama ja esitama küsimusi teisiti. Ent me satume raskustesse, kui spekulatsioon näib ise omandavat teatud kaalukuse ja kindluse – võttes omakorda ära võimaluse kas uue tõendusmaterjali põhjalikuks uurimiseks või teiste võimaluste ettekujutamiseks.

See on osa raskustest, kui pöördutakse eelajaloo ja paleoantropoloogia poole sooviga leida sügavaid sissevaateid moodsasse inimolusse. Purustatud kivi- ja luukilde ning DNA juppe kokku lappides näeme paleoliitilises perioodis peegeldumas omaenda muresid. Kui me ei suuda mõnele küsimusele vastata, sest ajadistants on määratu ja minevik vaikib, siis hakkame oma parimate oletuste ja tõlgenduste põhjal vastuseid ette kujutama. Neid tõlgendusi toonivad vältimatult ka meie haridus, tajumused, kallakud. Kui te vaatate neandertallasi kujutavaid dioraame, mida on juba sada aastat kogu maailmas loodud, siis ei leia te mitte transtsendentset, fundamentaalset tõde neandertallaste seksuaalsetest ja ühiskondlikest kommetest, vaid pigem selle perioodi ja paiga sotsiaalsetest ja seksuaalsetest kommetest, kus ja millal dioraam ehitati. Meie ajalooline positsioon loob võimalikkuse tingimusi, mis muudavad seda, mida me näeme, kui vahime pärani silmi pimedusse ja püüame seal eristada mingeid kogusid.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk

[1] L. H. Morgan, Ancient Society; or Researches in the Lines of Human Progress from Savagery through Barbarism to Civilization. New York, 1877, lk 3.
[2] Eesti keeles ilmunud: Vikerkaar, 2018, nr 7/8, tlk T. Pakk.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon