Katki jäänud teekond

Péter Esterházy. Teekond karistusala sügavusse. Ungari k-st tlk Lauri Eesmaa. Tallinn: Koobakene, 2018. 184 lk. 23.29 €.

AET SÜVARI

Tavaarusaama, et sport ei ole kultuur, võib veel kohati küsimärgi alla seada. Esiteks käivad nii sport kui ka kultuur ju vähemalt päevapoliitikas ühe ministeeriumi vastutusalasse ja sama eelarve alla, teiseks leidub ka neid, kes mõtlevad spordist kui „kehakultuurist“ ning saavad omamoodi naudingut intelligentseks peetud spordialadest nagu võrkpall või male. Ent jalgpalli suhtes pole kahtlustki: ei mingit kultuuri. Kuigi selle tähtsust kultuuris, selle kujunemises, kihistumises ja väljendumises (eriti teatud kindlates subkultuurides) ei saa alahinnata, kannab jalgpall sageli millegi madala, labase ja maotu templit.

Ja ometi. Sir Walter Scott – ja tema eluaeg jääb juba 200 aasta tagusesse aega – olevat väidetavalt öelnud, et elu ise on üks suur jalgpallimäng, ning rohkem kui sadakond aastat hiljem nentis Albert Camus, et kõik, mida tema moraalist ja kohusetundest teab, võlgneb ta jalgpallimängule. Aga kui need näited võib suurmeestele ehk andeks anda, viidates vanadele kuldsetele aegadele, mil kõik, kaasa arvatud jalgpall, oli palju puhtam, õilsam ja „kultuursem“, siis kust leida vabandusi Péter Esterházyle, kelle raamat „Teekond karistusala sügavusse“ on lausa ood uuele, tänapäevasele jalgpallile?

Juhtumisi langes raamatu lugemine minu jaoks kokku külaskäiguga Ungarisse – ja mitte lihtsalt külaskäiguga, vaid sõiduga Eesti jalgpallikoondise rahvuste liiga matšile Ungari koondisega (mille me muide kaotasime 0:2). Esterházy kirjelduses paistab Ungari särav jalgpalliajalugu ka tänapäevase keskpärasuse hallist seinast piimja kumaga läbi. Tõesti – nii nagu tema sellest räägib, on see midagi romantilist, iseäralikku, hingekriipivat. Üritasin erilise huviga uurida, kuidas ungarlased tänapäeval, 12 aastat pärast Esterházy raamatu kirjutamist oma jalgpalli suhtuvad. On selles tõepoolest niisugust kunagise hiilguse valusat igatsust, tuima pettumust keskpärasusest? Põgusa vaatluse põhjal ütleksin, et nii ja naa. Mu hea sõbra abikaasa, ungarlane, küsis mult õhtusöögilauas siira huviga: „Meie, ungarlased, ootame igal valikturniiril alati, et meie meeskond jõuaks suurturniirile – kuigi seda on viimastel aastakümnetel üsna harva juhtunud. Meie mõtteis on Ungari aga endiselt suur jalgpallimaa, seega tekitab iga suurturniirilt kõrvalejäämine meis suurt pettumust. Aga mis tundega teie oma meeskonna platsile saadate?“

Pidin tunnistama, et meie, eestlased, niimoodi tunda ei oska, sest sedasi pole meie jaoks reaalselt võimalik mõelda. Kui see juhtuks, oleks see suur unistuste täitumine, meeletu kordaminek. Ja kui see ei juhtu, siis… mis seal ikka, rühime vaikselt edasi. Kedagi munadega loopima ei hakka, päid maha ei võta, valupisaraid ei nuta. „Tõesti?“ küsis ta vastuseks pooleldi haletsusega, pooleldi kadedusega. Nägin ta näost, et tema arvates oleks jalgpallifännina kergem elada, kui see pidev mineviku edu vari ei pigistaks tänapäevaseid saavutusi külma käega kõrist. Kuid ihalus korrata 1950. aastate edu, jätta viimaks ometi selja taha 1954. aasta finaali – mille ümber keerleb ka tubli kolmandik Esterházy raamatust – magus kaotusvalu, elab neis edasi. Võib-olla mitte kõigis südameis, kuid igal juhul riigijuhi tasandil. Viktor Orbán, üks Euroopa äärmuslikumaid riigijuhte, olevat mu sõbra ja tema abikaasa sõnul „tõeline jalgpallifanaatik, kes on Euroopa Liidult kokku varastatud rahadega kohaliku vuti infrastruktuuri maailmatasemele viinud ja püstitanud tillukesse kodukülla tohutu jalgpalliakadeemia“. Muidugimõista kannab see Puskási nime.

Aga kui tulla tagasi kultuuri ja kultuurituse juurde, siis sellele vastandusele osutab oma raamatus ka Esterházy ise, kes enda sõnul ei vaata jalgpalli spordialana kunagi „nagu haritlane või lihtsalt arukas inimene“, vaid jälgib seda seestpoolt ja teeb seda üksnes mängu vaatamise huvist. Ta tunnistab, et muidu näeks ehk temagi sedasama, mida jalgpalli juures nii väga põlastatakse: matslust, kultuurilist tühjust, meelelahutustööstuse käpiknukuks olemist jne. Kuid mängu sisse minek, tõdemus, et „kõik on kunagi jalgpalli mänginud, ka need, kes ei ole“, võimaldab tal jalgpalli jälgijana näha seal kõike seda, mis muudab mängu ühtlasi sügavaks, tähendusrikkaks ja nauditavaks. Kultuuriliselt tühi meelelahutus muutub kultuuriliseks elamuseks.

Esterházy läheb aga mängu jälgimisest kaugemalegi. Kui mõelda, siis millega seostub meile tema nimi? Paljud mõtlevad tema nime kuuldes Ungari ajaloost, kuulsast aadlisuguvõsast või kommunistliku korra suurest kriitikust. Ja tõsi, on ehk ka neid jalgpallifanaatikuid, kellele meenub, et sama perenimega mees mängis kunagi Ungari koondises ja mitmes Ungari ning Euroopa jalgpalliklubis. Kuid „mitte seesama inimene, mitte see kirjanik!“.

Tõesti, mitte tema. Nagu raamatust loeme, on Péter Esterházy oma noorema venna Mártoni üle lõpmatult uhke, ent samas ka vanemale vennale kohaselt kergelt üleolev. Ja mis veel – sealt koorub välja mõnevõrra jahmatav tõsiasi, et Péteri enese arvates pole ta sugugi mitte „see kirjanik Esterházy“, vaid täpselt samasugune täieõiguslik jalgpallur nagu ta noorem veli. Tema sisekaemuslikud kirjeldused madalama liiga jalgpalluri elust, kohati valusa irooniaga lugejani toodud mälestused elust palliplatsidel ja varupinkidel ning humoorikad kokkupuuted tõeliste Ungari jalgpallilegendidega juba ka hallipäise mehena, ent ikka ja alati endas eelkõige jalgpallurit nähes, on kohati nii elusad, et jalgpallikaugemgi lugeja tunneb tõenäoliselt suus vere maitset ja sõõrmeis higilõhna. Sest Esterházy ei ilusta: just „väikejalgpalluriks“ olek on ehk see päris jalgpall, tõeline jalgpall, ja glamuuriga on sel kõigel väga vähe pistmist. Seda lugedes pead tahes-tahtmata nõustuma: igaüks on kunagi jalgpalli mänginud, ka need, kes ei ole.

Siiski, jalgpallikaugemal lugejal ei maksa heituda – see pole sedasorti raamat, mis ei jäta lugejale justkui valikuvõimalust: samastuda või jääda kogu lugemismõnust ilma. Kuigi jalgpallikonteksti on kohati tihedalt ning kõikide nimede, tulemuste ja viidete rägastikus orienteerumine nõuab parasjagu kannatlikkust, saab seda nautida ka inimene, kes ei tea, kes oli Flórián Albert või mida tähendab Fradi. Kuigi tegelikult võiks ehk joonealuseid selgitusi raamatus rohkem olla, sest kui Ferenc Puskás ja Nándor Hidegkuti on veel nimed, mida jalgpallisõbrad või vanema põlvkonna inimesed mäletavad, siis vähem tuntud Ungari ja Lääne-Saksamaa pallurite puhul aitaks väikesed selgitused ehk konteksti paremini taibata. Sama kehtib ka esterházylikus stiilis häälduse järgi kirjutatud Brasiilia nimede kohta. Seda enam et näiteks Ameerika kõrgushüppaja Dick Fosbury või ungarlaste endi kunagine parteisekretär Mátyás Rákosi on joonealust märkust väärinud.

Aga see selleks, võibolla ongi seda raamatut huvitavam lugeda inimesel, kes tõepoolest ei tea ega tahagi kunagi aru saada, mis täpselt on suluseis. Neid šokeeribki ehk rohkem Esterházy ülestunnistus, et tal oli kiusatus seda oma emale veel tolle surivoodil seletama hakata. Jalgpallifänn loeb kõiki autori kirjeldusi harrastusjalgpalluri ja vutisõbra piinadest küll samastumistundega, kuid just see samastumine röövib temalt imestuse, hämmastuse, kultuurilise šoki. Ehkki lõppeks pole vaja ise olla jalgpallifänn, selleks et mõista, mis jõud sunnib inimest fänniks hakkama – selleks on vaja vaid natuke empaatiat. Esterházy kirjeldustest vaatab vastu üsna stereotüüpne jalgpallifänn ja seda enam suudab ta ehk neid kaht maailma, kirjanduslikku kõrgkultuuri ja labast lärmakat jalgpallikultuuri, teineteisele lähendada. Puskási käe surumine on tema jaoks „üks elu tipphetki“ – nagu oleks surunud kätt T. S. Eliotiga! Seda lugeda on ühtaegu kurb ja imepärane.

Midagi väga liigutavat on ka Esterházy tõdemuses, et meeskonda ei fännata mitte sellepärast, et see on hea, vaid sellepärast, et see on „meie“. Iseenesest on see ülivana tõde, kuid sellega samastub ilmselt iga jalgpallisõbrast eestlane, kes aastast aastasse vaatab, kuidas Eesti meeskond platsil nahutada saab. Liigutav on see aga just sellepärast, et säärase lause on öelnud maailma kunagise säravaima jalgpallirahva esindaja. Ehkki enam ammu pole ungarlased palliplatsil sama masti mehed, mis ligi seitse aastakümmet tagasi, on fännile ilmselge, et sellel polegi tegelikult tähtsust. Fänni südame seob meeskonna külge ikkagi kuuluvustunne, mitte see, kui palju lüüakse väravaid.

Ja veel – Esterházy lausa ütleb, et „põlgab esteete, kes suudavad nautida ilu tulemusest hoolimata“. Seda seisukohta eelistavad sageli jalgpalliprofessionaalid: neutraalsed mängijad, treenerid, kohtunikud, jah, ka kommentaatorid ja ajakirjanikud – öeldes, et ei hoia kellelegi pöialt ning on vaid ilusa mängu poolt. Kuid iga fänni jaoks on selline jutt mõistetamatu. Tulgu või kole võit, tulgu see läbi halli kivi ja suure kannatamisega – peaasi, et ta tuleb! Ja Esterházy ise on täpselt sedasorti fänn ning see muudab tema mängukirjeldused veel eriti nauditavaks. Tahtmata liiga palju sisu ümber jutustada: oodake ainult, kuni loete lugu, kuidas ta oma Liechtensteini tädiga vutti vaatamas käib!

Nagu öeldud, jalgpallikonteksti on raamatus tihedalt. Kuid sama tihedalt on Esterházy oma teksti vürtsitanud ka kõikvõimalike kultuuriliste ja ajalooliste kõrvalepõigetega, millest osa jääbki ilmselt hoomamatuks neile, kes Ungarist ja selle ajaloost suurt ei tea. Samas, autor ei jää nende seikade ja detailide juurde toppama, tema lugu ei sõltu nendest paljudest kohanimedest ja inimestest, veisemao-pörköltitest ja frötšidest. Hoopis teine lugu on paljude kõrvaltegelastega, kellest Esterházy jutustab – nende lugu on tõesti ka tema lugu ja võib tõesti kohati silme eest kirjuks võtta, kuid selline on juba kord kirjaniku stiil. See on rikkalik, kujundlik, tekst lausa voolab paberile. Pikad laused, kujundlikud kirjeldused, palju slängi. Kohati on, nagu loeks kellegi kirjeldusi unenäost, sest lugudel puudub määratletud algus ja lõpp, need liiguvad, üks lugu läheb teiseks üle, siis kolmandaks ning ootamatult järsku saabub lõpp.

Lugudele saabub lõpp, kuid Esterházy raamatust jääb selgelt kõlama, et Ungari jalgpallilugu on lõpetamata. Autor viitab oma raamatus mitmes kohas ka pagulastele, kes omal ajal Ungarist küüditati, või siis neile, kes ise kommunismitondi eest põgenesid, ning kuidagi pagulaslikult mõjub ka tema romantiline heietus „kadunud jalgpallihiilgusest“, mille taastamist endiselt oodatakse. See lugu ei ole lõppenud, see teekond on endiselt pooleli, interrupted. Kas sinna jõudmine ongi eesmärk – ei tea. Kuid ootus elab edasi. Ka siis, kui kirjanik ise on lahkunud.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon