Mis kuradi pank

PANK. 10-osaline telesari, ETV 2018, autorid Eero Epner ja Tarmo Jüristo, produtsent Paul Aguraiuja, režissöörid Jan Erik Nõgisto, Rain Sarnet, Juhan Ulfsak ja Marianne Kõrver.

EMILIE TOOMELA

1989. aastal ei olnud äsja keskkooli lõpetanud Erkki Raasukesel aimugi, et temast saab mõni aasta hiljem Eesti suurima panga tippjuht. Küll aga oli pealinna külje all Saha-Lool sündinud noormehel juba teadmisi majandusest ning ta oli hakanud õppima Tallinna Tehnikaülikoolis ökonoomikat. Suvel töötas ta kodualeviku hamburgeriputkas, millel oli Eesti depressiivsele väikekohale iseloomulikult ambitsioonikas nimi – kulunud sildil sirasid tähed L-inn.

Sel ajal kui Raasuke ülikooli viimasele kursusele jõudis, nägi ilmavalgust esimene episood tulevasest menusarjast „Õnne 13“. Eesti väikelinnaelu oli koomiline, aga seda pigem ekraanil, päriselt igatseti midagi uut ja paremat. 13 pole ju õnnenumber. Pärast kaht aastat kiirtoiduketis kolis Raasuke lõplikult Tallinna – Statoil värbas uusi töötajaid.

Erkki Raasuke ja Toomas Pisuke (Sergo Vares), peategelane telesarjas „Pank“, on välimuselt hämmastavalt sarnased. „Kust teab vorstimüüja liitintressi?“ küsib 80ndate laiade õlgadega kostüümis Ülle Tamm (Evelin Võigemast) üle tankla poeriiuli. Aknast paistab seitsmenda seeria BMW. Nooremmüüja Toomas selgitab parasjagu kamraadidele, et kui investeerida 30-protsendise kuutootlusega üks kroon, kasvab sellest nelja ja poole aastaga terve miljon.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks valminud seriaali tegelaskujude loomisel on kasutatud prototüüpe päriselust, võetud eri värvikailt isikuilt markantsemaid omadusi ning lisatud fantaasiarikkaid detaile, mis teevad seriaali mõttemängudega kaasamineku köitvamaks. Inimesed on ju enesekesksed – kõige armastatumad filmitegelased pakuvad meile samastumisrõõmu. Samal ajal ootame ka üllatusi ja põnevust.

Nordpanga juhtidel Ülle ja Kalju Tammel on sarnasusi Tiina ja Jüri Mõisaga. Jüri Mõis oli üks Hansapanga asutajaid ning Kalju tegelaskuju kirjutamisel laenati ilmselt üht-teist ka ärimeestelt Rain Lõhmuselt ja Toomas Sildmäelt.

Tiina Mõis oli Hansapanga pikaaegne pearaamatupidaja. Samuti kuulus ta Reformierakonda, hiljem läksid teed lahku. Seriaali Üllest sai aga tollase Eesti Panga direktori juhitud erakonnas Eesti esimene naisrahandusminister. Tegelikus elus ootame sellist ministrit tänini.

Andres Dvinjaninov Eesti Panga direktorina võiks vabalt olla Siim Kallas. Just see pahem Kallas, kes püüab esialgu olla hea ja õiglane, kuid leiab, et ega temagi rumal mees ole, ning pistab midagi ka enda kaukasse. Kuhu Siim Kallase miljonid päriselt jäid, seriaal ei avalda ning selles seisnebki tõejärgse ajastu romantika. Põhjapanevatest spekulatsioonidest ja liigsest tõenduspõhisusest hoidumine vabastab filmitegijad ka survest olla kõiges ajastutruud.

Hansapangast oli Erkki Raasukese karjääri alguseks saanud juba Eesti suurim pank. Osteti tutikas, tolle aja kohta võimsa protsessoriga Pentium-arvuti. Kui nõukogude ajal tehti reklaami ka kaupadele, mida poes saadagi polnud, siis 90ndate keskel tekkis vajadus juba päriselt turundada. Pentium-arvuti anti panga disaineri kätte, et ta looks voldikuid, kuulutusi ja teisi reklaammaterjale. Kuigi internet oli juba olemas, ajasid kauplemisruumi maaklerid endiselt asju telefoni teel.

Nordpanga vastset maaklerit Toomas Pisukest kehastav Sergo Vares on paeluv tüüp. Täpselt selline näitleja, kes suudab oma kompromissitu tagasihoidlikkusega rohkem edasi anda kui nii mõnigi silmatorkavam kuju. Ta näib vaoshoitud, isegi hillitsetud – ja seda rohkem me tahame tema tegelikest mõtetest teada. Eestlane tunneb teda peamiselt NO99 lavalt, aga ka ühest teisest telesarjast – „Kodu keset linna“ Henry rollist. Toomas Pisukest kehastades tundub ta kõige rohkem omas elemendis. Varese kohaolu mõjub uimastavalt nagu „Twin Peaksi“ imelik helitöötlus. Kuigi ta paistab ilmselgelt üdini heatahtlik inimene, saadab teda mingi ähvardav vari, mis otsib võimalusi vallapääsemiseks.

1996. aastal avatakse Tallinna börs ning ka Nordpank leiab sealt oma kapitalinappusele leevendust. See on Toomas Pisukese tähetund. Kui aktsiate ostmine oli seni tavainimestele kättesaamatu, siis nüüd osutus lihtsaks soetada endale nii Eesti ettevõtete aktsiaid kui ka püüda Vene väärtpabereid. Seda võimalust kiiresti rikastuda soovivad inimesed ka kasutasid. Turule tuli repolaen – aktsiate soetamiseks võeti laenu, mille tagatiseks olid needsamad ostetavad väärtpaberid. Võisid minna panka, paljas kümme sõrme taskus, ning tulla sealt välja hoopis rikkama mehena. Siiski reposid õnneks kõigile ei pakutud. Kuid tagatiseta laen kui üks enim tagasilööke andev finantsteenus (ja seda just laenuvõtjale) on muutunud aja jooksul järjest rohkematele inimestele kättesaadavaks. 90ndatel olid omad hullused, kuid telefonisõnumi teel näiliselt tasuta raha tellimine on uuema aja leiutis.

Venemaa devalveeris rubla ning järgnes krahh. Nordpanga ees tungleb pikk järjekord inimesi, teiste seas ootab ka Nordpanga maakleri hipilik isa (Taavi Eelmaa). Pank ei saa aga enam inimestele sularaha välja anda, sest nagu pisarsilmi sõnab keskealine teller – „Meil ei ole raha!“

Eesti 90ndate kauboikapitalism on ühte nägu 14. sajandil hiliskeskaegses Itaalias alanud renessansiga. Peamiselt võib ühisosa kokku võtta sõnadega laen ja krediit. Pangandus tänapäevases mõistes kujunes välja just tol ammusel taassünniajastul, mil esimest korda sai pankades hoiustada raha ja muud väärtuslikku ning pankurid hakkasid pakkuma laene. Pärast Eesti taasiseseisvumist leidus hulganisti peremeheta vara, kuid selle omandamiseks vanad reeglid enam ei kehtinud ja uusi polnud veel kehtestatud. Rahavoogude juhtimiseks tuli olematust pangandusest hakata looma kaasaegset ja toimivat süsteemi.

Eesti panganduse Metsiku Lääne vastu tundsid huvi ka välismaised investorid. „Panga“ teises osas teeb multimiljonär Mister Hamilton (Volli Käro) terve seriaali ühe visuaalselt mõjusaima etteaste. Maani ulatuvas öömustas ja justkui keskaegsete õlakutega kostüümis, nagu renessansi pankur Medici ise, tantsib vanamees pimeduses lummavat balletti. Meenub itaalia lavastaja Paolo Sorrentino „Kohutav ilu“, mis suutis samuti vananemise ilu suurejooneliselt tabada. Mister Hamiltoni koreograafia lõi 78-aastane Käro ise ning valis ka muusika, prantsuse romantilise helilooja Camille Saint-Saënsi „Luige“. „Luige“ lühiballeti tuntuim esitaja ajaloos oli Anna Pavlova. Luik on surmavalt haavatud ning püüab pageda oma kurva saatuse eest. Juba tantsu esimese koreograafia loonud Mihhail Fokin ütles, et luigetants ei väljenda kauni baleriini tehnilist oskust kehastuda graatsiliseks linnufiguuriks, vaid see on surmatants ning luik on kõigest metafoor. Ilu kaduvuse metafooriga on seotud ka üks ilusamaid legende balletimaailmas. Kolm nädalat enne oma 50. sünnipäeva olevat kopsupõletikuga surivoodil lamav Anna Pavlova lausunud oma viimased sõnad: „Pange mulle valmis luige kostüüm!“

Armastus on kõige romantilisem siis, kui jääb kättesaamatuks, on väitnud nii mõnigi poeet, ja teatud inimestega on sama lugu. Müstiline Mister Hamilton on paradoksaalsel kombel kõige veenvam just seetõttu, et me temast ja ta surmatantsust suurt midagi ei tea. Teemal pikemalt peatumata olgu siiski öeldud, et tõenäoliselt kasutati tegelaskuju loomisel ühe eeskujuna Soome diplomaadi peres sündinud investorit Joakim Heleniust, kes on samasugune judinaid tekitavalt laitmatu härrasmees nagu Mister Hamilton. Helenius pidavat armastama ulmekirjandust ja kostümeeritud linnujahti ning tundub usutav, et need võiksid ka Mister Hamiltonile meelepärased olla.

Teine 90ndate pangandusele ja moes olnud laiadele värvilistele lipsudele müstikat lisav karakter on Mati Iisak (Gert Raudsep), Kodupanga kokutav juht. Iisaku ilmseks prototüübiks on Hoiupanga toonane juht Olari Taal oma magusa-armastuse ja kohmakavõitu muhedusega. Iisak on üks veider mees – siiruse ja tööarmastusega äratab ta algul heldimust. Soovime, et Matil läheks hästi ja muigame, kui näeme, et teda ootab kodus kaunis noor brünett, kes on sõna otseses mõttes diivanikaunistus. Pankur aga polegi nii lihtne poiss, kui pealispinnal paistab. Seda tõendab tema hämar jahikirg ning trofeesid täis avar funkstiilis elamu. Kõige selle valgel hakkab ka Mati mõjuma kõhedusttekitavalt…

Kõhedust tekitada on kunstnikud osanud. Kõikjal on frigiidne keskkond, kus ei kasva miski peale raha. Kõige muhedam pankur Mati Iisak on ühtlasi see, kes hoiab kodus vastikuid loomatrofeesid; Toomas peab sööma õhtust koos kibestunud Rootsi naispankuriga, kelle jäise atmosfääriga kodu ei suuda soojendada kõige soojemgi küünlahelk; Kalju ja Ülle järjest jahenevat suhet ei päästa enam miski. Kuhu ka tegelased ei satu – kontorisse, metsa alla, sugulaste juurde või koju –, igal pool on külm, sest muusika ja kõnetoon, aga ka valgus on nii kõledad. Caravaggiolik valgus mõnes kaadris laseb aimata, et pilt saab muutuda ainult veelgi tumedamaks.

Ajastutruid detaile on just parajalt ning fookus tehnikale tollase perioodi kujutamisel on hea viis näidata, kuidas aeg on edasi läinud: autod on muutunud vingemaks, telefonid nutikamaks ning kontorid paberivabaks, kuid ülejäänud sisustus on jäänud samaks. Me saame vihjest aru küll: me ei olegi 90ndatest peale nii palju muutunud, nagu meile tundub.

Mälestused muutuvad sageli unenäoliseks, näiteks mäletavad inimesed vahel enda lapsepõlvejuhtumisi justkui mitte iseendana, vaid kärbsena seinal. 90ndaid on samuti kujutatud unenäoliselt– mitte niivõrd sarja tempo kui selle tõttu, millele kaamerasilm parajasti keskendub. Kui Nordpanga juht Kalju Tamm otsib oma kontoris taga surnud rotti – kuskilt peab see vastik hais ju tulema –, suunatakse fookus mitmeks pikaks viivuks tühjale kontorile, kus pole enam koostööpartnereid. Ka abielu ja unistused on luhtunud ning põhjust ei paista kusagil.

Renessansiaegne humanist ja arhitekt Leon Battista Alberti ütles, et raamitud kunstiteos on nagu aken uude maailma. Sama võib öelda filmi kohta: kui selles loodud maailm on piisavalt veenev, siis oleme valmis unustama, et see polegi päris, et kaamera näitab meile vaid seda, mida on parajasti päriseks valinud. „Panga“ tugevuseks on visuaalse vaatemängulisuse ja teatraalsuse kõrval oskus sündmusi ja tegelasi hinnanguvabalt edasi anda. Nordpanga asutasid noored, hea ärivaistuga mehed ja naised. Elati ja töötati hingega, iseasi, millistel moraalsetel alustel. Olukorrad ei ole mustvalged, igaüks tegutseb oma parajasti parima arusaamise järgi. See on ilmselt ka üks peamisi põhjusi, miks vaatajad otsivad filmist päriselulisi paralleele – elu ise on ju samasugune. „Me oleme head, sest meie halvad valikud on kõige vähem halvad,“ ütleb Nordpanga kauplemisruumi raudleedi Marju (Tiina Tauraite) eetiliste dilemmadega maadlevale Toomasele. Hiljem jällegi leiab Eesti Panga direktor, et kui pahategu on juba tehtud ja jääb üle vaid fakti nentida, siis on paslik tsiteerida A. H. Tammsaaret: „Vale on tõde, mida veel ei mõisteta või mida enam ei usuta.“ Isegi „Tões ja õiguses“ on raha kuningas!

„Pank“ ei ole moraalikeskne „Kuritöö ja karistus“ Fjodor Dostojevski laadis ega kõlblust humoriseeriv Urmas Vadi „Neverland“, kuid siingi saab liigkasuvõtja oma palga. Nordpankurite palk on raha, mida nad teenivad teiste Eesti inimeste pealt. Seejuures on ääretult kihvt, kuidas teleseriaali autorid suudavad jätta mulje, et selles nagu polekski midagi halba. Pigem on tagatiseta laenu eest endale Meriväljale maja ehitanud inimesed olnud ise rumalad, uskudes, et raha tuleb nii kergelt kätte.

Laenu ja krediidi taassünni ning Medici pankuriperekonna kostüümide kõrval leidub veel kolmas kõnekas viide 14. sajandile, mis pärineb päris sarja algusest, kui tsiteeritakse keskaja jaapani eepost „Heike jutustus“. Õnn on üürike, ütlevad jaapani mungad, ning sellest tõdemusest ei pääse ka taasiseseisvunud inimesed.

Inimeseks olemisega kaasneb konflikt justkui kaasasündinud heatahtlikkuse, jumaliku sädeme ning kusagilt väljastpoolt sissetungiva kurjuse vahel. Nii nagu Aadam ja Eeva 90ndatele eelnenud paradiisiaias, võivad kõik inimesed elu jooksul korrumpeeruda. Selleks ahvatlevad neid mitmesugused kuratlikud katsumused nende elus. Kuratlikult äge teleseriaal „Fargo“, loodud samanimelise 1996. aasta filmi põhjal, kujutab asju mõnevõrra sarnaselt – mõlemas on kuri justkui väljast sissetungiv jõud. Billy Bob Thorntoni kehastatud saatan või mööda ilma jõlkuv vastik mõrvar imbub kurja väikelinna ellu järjest rohkem sisse, toitudes inimeste hirmudest ja pöörates tasahilju kogu elu pea peale. Lumises Minnesotas ei tea keegi enam täpselt, mis on õige, mis väär. „Pangas“ on jällegi raha võim inimeste üle kurjast, pannes häid mehi tegema halbu asju. Taasiseseisvunud Eestit püütakse müstifitseerida, Maa ei tiirle enam ümber Päikese, vaid raha ja edu tiirlevad ümber inimese ning otsivad võimalust teda halvale teele viia.

Filmitööstuses valitseb endiselt seriaalide kuldajastu. Autoritele on seriaali loomine ühtaegu nii õnn kui õnnetus. Ühelt poolt pakub seriaal laialt filmiaega, et oma mõtteid väljendada ja arendada välja tegelasi, kelle tausta ja olemust tuleb mängufilmis edasi anda võimalikult nappide žestidega. Kahetunnise linateose asemel oli „Panga“ tegijatel sisustada lausa kümme tundi. Teisalt annab seriaalide tootmine katkematult leili loomingulisusele, materjali tuleb toota suures koguses ning pidevalt kruvida pinget – iga osa peaks olema järjest põnevam, ägedam, üllatama uute tahkudega. „Panga“ tegijad on selles osas olnud nutikad ja kaasanud mitu lavastajat: Jan Erik Nõgisto, Rainer Sarnet, Juhan Ulfsak ja Marianne Kõrver. Paraku see päris lõpuni välja ei vea. Kui kinofilmi lõpult oodatakse kõiki otsi kokku siduvat lõpplahendust, siis seriaal peab suutma midagi enamat: iga episoodi lõpul nõuab vaataja, et käsitletud teemad jõuaksid järelduseni ja et visataks ka uus juhtlõng, mis hoiaks põnevust kuni järgmise osani. (Selles mõttes tuleks kiita samuti sel aastal ETV eetris olnud ja noorte seas hästi vastu võetud üleskasvamisseriaali „Miks mitte?!”. Iga episood lõppes tabava väljakutsega, mida järgmises osas lahendama hakati. „Miks mitte?!“ arendab noortes visuaalse info kriitilise analüüsi oskust ning on noori võimestava sõnumiga.)

Pingekruvimisoskus „Pangas“ puudub, episoodide omavahelises haakumises pole heas mõttes euroopalikku ülesehitust. Eurooplased on harjunud, et iga muusikapala või raamat, aga ka telesari algab sissejuhatusega teemasse, kangelane kogub mõtteid, liitlasi ja pinget ning asub rännakule, millel on kindel siht. Hommikumaa poeedid, heliloojad ja filmitegijad sageli nii ei mõtle. Muusika hakkab pihta kui võluväel, meid heidetakse kohe tegevusse – eelneva peame ise välja nuputama ning minema edasi tutvustatavate teemade, rännakute, rõõmude ja katsumustega, kuni lugu lõpeb samamoodi publikule märkamatuks jääva viipega, nagu algaski.

Eestlastena oleme vilunud kõiki kultuuritükke selliselt töötlema, ent „Pank“ niisugustesse raamidesse ei sobitu. Eeldatatakse, et vaatajaina me juba tunneme piisavalt 90ndate elu, olime siis ise olemas ning võib-olla oleme ka ise või on mõni meie lähituttav tollal jõukaks saanud. Eeldatakse, et sissejuhatus on päriselus juba ära tehtud ning nüüd võib hakata asja kunstiliselt vaatama. Sellisele lähenemisele ei saa midagi ette heita, sest mõlema ülesehituse puhul luuakse pinge peategelase ja tema ihade objekti vahele ning filmi jooksul tuleb see vahemaa läbida. „Pangale“ osutus aga liiga suureks katsumuseks kogu seriaali lõpplahenduseni jõudmine ja finaali enda teostus. Sisuliselt oli tegijatel kaks varianti: lõpetada müstiliselt päikeseloojanguga nagu viimne kauboi ja jäädagi 90ndatesse – edasine on ju juba ajalugu. Või leida tõesti tee tulevikuni, mille poole autorid osutaksid. Valitud lahendus ei ole iseenesest kehv, seriaal hüppab aastasse, kus „Dallase“ ülikondades Tammsaaret tsiteerivad pankurid on haihtunud. Klapiga Nokiad on vahetatud moodsate iPhone’ide vastu, amoraalsus asendunud põhjamaise heaoluühiskonnaga, ja kui tegevus oleks toimunud Loo alevikus, oleksite näinud, et seal on nüüd kebabi-putka, kust kroonide eest ei saa enam midagi.

Kahjuks on aga loojutustamise järg vahepeal käest ära kadunud ja päriselt seda enam kätte ei saadagi. On tehtud kõva tööd, aga tõele au andes ei saa tulemuse kohta öelda „suurepärane“ – nii suurepärane nagu hea ja kurja müsteeriumisarjad „Fargo“ või „Twin Peaks“, kontori- ja poliitikaseriaalid „Kontor“, aga ka „Kaardimaja“. „Pank“ jääb alla ka Põhjamaade menusarjale „Sild“. „Panga“ trumpideks on head näitlejatööd, oskus olla pinevalt sünge ning vaatemänguline. Näitlejad on hästi sisse elanud, nii Võigemastid kui Sergo Vares, aga ka Gert Raudsep ning mitmed teised tegutsevad oma rollis nii, et vahepeal läheb meelest ära, et oleme neid korduvalt näinud muudeski rollides. Sari väärib kiitust ka selle eest, et pole üritatud mingit vana head asja taasesitada, vaid on valitud uus vaatenurk. Ma ei tea, kui pikk on mälestuste säriaeg, kuid „Pank“ on sidunud 90ndate fantastilise tõsielu ning autorite inspiratsiooni just praegusel ajal äratundmist ning mõistatamist pakkuvaks linalooks.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon