Eeden ja võlad

TIIT HENNOSTE

„See ongi sinu Eeden, et võlad võlgadeks jäävad“ (Paul-Eerik Rummo).[1]

Esimene fragment. Laenuvõtt ja laenuand

„Võlg on väga oluline mõiste eesti inimese jaoks. Võlg on võõra oma. Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Talude võlguostmine. Võlaike. Kui saaks ükskord need võlad makstud… Kirjanike vekslivõlad. „Vekslivõltsija“. Korterilaenud. Eraisiku pankrot. Ega ma sulle võlgu ei jää. Kogu elu keerleb selle ümber, et võlga ära maksta. Võlaorjusest pääseda. Ma olen näinud inimesi, kes on maksnud järgmisel päeval ära kakskümmend senti, mille nad eelmisel päeval laenasid. Töönarkomaanist eesti mees töötab ennast võla maksmiseks surnuks. Ja eriti nõutakse töövõlga neilt, kelle tööl on mingi moraalne mõõde. Õpetaja või arst ei tohiks kella tundagi. Ja kui mõelda, siis tegelikult on see paroodiline eesti mees, kes teeb peedist pesumasinat, inimene, kes ei taha olla võlgu.“

„Laen“ ja „võlg“ on huvitavad sõnad. Kui ma laenan raha, siis olen selle võlgu ja pean tagasi maksma (vähemalt pankurite maailmas). Laen keeles-kirjanduses-kunstis on midagi muud. Kui ma laenan näiteks sõna, siis ma seda tagasi maksma ei pea. Sama käib ka igasuguste muude kultuurilaenude kohta arhitektuuristiilidest kirjanduslike allusioonideni.

Kui läheme ühekordsest aktist üldisemaks, siis võime mõelda kahest kultuurist, millest üks on pidev laenuvõtja ja teine laenuandja, ja seda väga pikka aega. Sellise laenamise tulemuseks on laenava kultuuri muutumine üha sarnasemaks ja sarnasemaks laenuandjaga. Ühel hetkel sulandub laenaja laenuandjasse ja kultuurid saavad üheks, aga seda ühe kultuuri surma läbi. (Muidugi muutub mingil määral ka laenuandja, liigutades oma kombitsaid üle piiri, aga siin ja praegu see mind ei huvita.)

Igasugust laenu iseloomustab alati ebasümmeetriline suhe kahe poole vahel. Laenu andja on kõrgemal kui laenaja, kes võtab midagi, mida tal endal ei ole, aga mida ta vajab ning ei suuda, ei viitsi või ei taha ise luua. See on sama kui küsija ja vastaja suhe igapäevases elus. Küsija on mitteteadja, kes küsib selleks, et oma teadmistes olevat auku teadja abiga täita. Küsija sõltub vastajast, on temast alamal.

Teisalt, laenamine ei ole alati selline akt. Lisaks laenaja laenule on ka laenutaja laen. Seda on kerge illustreerida eesti keele ajalooga. 16. sajandi talupoeg laenas sõnu saksa keelest. Neid sõnu oli talle vaja, et muutunud maailmas toime tulla. Aga teisalt, pastor vajas kirikukantslis ja eesti kultuuris toimetamiseks sõnu, mida tal võtta ei olnud ja mida ta laenas omaenese keelest. See oli ühest küljest laenu vahendamine, aga teisest küljest laenu andmine. Saksa pastor andis sõnad eesti talupojale ja ütles, sa pead need võtma. Andja mõte oli ikka selles, et sõnade saaja vajab neid. See ei ole sama mis küsija ja vastaja suhe. See on pakkuja suhe pakkumise vastuvõtjaga.

Pakkuja-vastuvõtja suhe erineb teravalt laenu küsija ja vastaja suhtest. Pakkuja ei ole mitteteadja, vastupidi. Ja teise poole käest ei küsita, kas ta soovib laenu või mitte. Lisaks, pakkumistel on pikk skaala, mille astmed erinevad selle poolest, kui palju antakse vastuvõtjale õigust otsustada, kas pakkumine vastu võtta või mitte. Pakkumine on küll tegutsemine vastuvõtja huvides, kuid sellega võivad kaasneda ka negatiivsed assotsiatsioonid. See võib panna partnerile mingi kohustuse, riivata eneseväärikust, vihjates, et vastuvõtja ise ei saa hakkama, tekitada võlgu olemise tunde.

Tulles tagasi keele juurde. Me ei tea mitte alati, kuidas see kunagine sõnade laenamine igal konkreetsel juhul käis. Millise saksa sõna võttis kasutusele kohalik talupoeg või millise hoopis sakslasest pastor oma eestikeelses jutluses. Me ei tea, kas talupoeg tundis ennast tõstetuna, kui sai pastorilt uue sõna, või alandatuna, et teine talle seda andmas käis. Kas võttis talupoeg saadud laenu kui kingitust või kui raasukest rikaste laualt.

See puudutas ühte laenamise kihti, mille põhjaks oli puudumine, puudulikkus. Laenav ja laenu saav keel on selles maailmas puudulik keel. Selles ei ole piisavalt sõnu või grammatilisi vorme, mida on vaja keerulise maailma edasiandmiseks.

Aga laenamisel on ka teine kiht, mille põhjaks ei ole puudumine, vaid väärus, viga. Taas keele juurde tulles, see on olukord, kus mingi sõna või grammatiline vorm on keeles küll olemas, aga pakkujate-laenuandjate arvates ei oska inimesed seda õigesti kasutada. Üldistades, rumalad inimesed lihtsalt ei oska oma emakeelt õigesti kõnelda või kirjutada. Neile tuleb õpetada tõde, mis peitub laenupakkuja keeles. Sellegi kihi leiame näiteks 16.–17. sajandi eesti keeles, mida kohalik talupoeg grammatikakirjutajatest pastorite arvates õigesti kõnelda ei osanud.

Nii oleme saanud kaks laenamise kihti, puuduvate asjade laenamise kultuuriaukude täitmiseks ning õigete asjade laenamise valede asemele. Lisamise ja asendamise. Ja saanud vähemalt kaks laenamise varianti: laenuküsimise ja laenupakkumise. Mis on üpris erinevad oma kultuurilistelt konnotatsioonidelt.

Teine fragment. Kustutamatu võlg

„Ja kõige tipuks, see on võlg ka mingil metafüüsilisel, abstraktsel, üldisel, hinge, mõtete ja tunnete tasandil. Me oleme oma vanematele võlgu. Me oleme eelmisele põlvkonnale võlgu. Me oleme oma lastele võlgu. Me oleme saanud selle planeedi laenuks oma järglastelt. Me oleme ühiskonnale võlgu. Me oleme võlgu kogu oma elu. Mati Undi „Võlg”. Kas iial saab tasa mu hingevõlg? – Betti Alveri „Võlg”. Ja isegi see ei päästa meid, kui kuulutame, et elu on kingitus. Sest kingitus on vaid võla eriliik, ütleb kultuuriantropoloog…“

Lisaks sellele, et kultuurilaenu ei tule tagasi maksta, on sellel laenul ka teine omadus. Kultuurilaenu ei saagi tagasi maksta. Põhimõtteliselt ei saa. Kultuurilaen on kustutamatu võlg. See jääb kestma põlvest põlve. Me pärime need võlad oma esivanematelt ja anname neid edasi oma lastele.

(Oleks muidugi huvitav fantaseerida, mis juhtuks, kui eestlased pakuks näiteks saksa keelele tuhatkonna laenatud sõna eest vastutasuks tuhatkond eesti keele sõna. Eriti huvitav oleks olukord, kui kirjanik A kirjutaks kirjanik B-le, et ta laenas tollelt mõtte, ning kas B ei tahaks vastutasuks temalt laenata. Ja kas ta soovib ise valida, mida laenata, või võtaks ehk selle, mida A vastutasuks pakub.)

Aga igasugusel maksmata võlal on oluline omadus. See nimelt tiksub inimese kuklas ja tõuseb kusagilt mitteteadvusest alatihti teadvusesse. Võlga võib meenutada suvaline asi, olgu võlausaldaja nägemine teisel pool tänavat, laenatud kastruli pesemine vms, rääkimata meilikasti avamise hirmust. Sama kehtib ka kultuurivõla kohta. See võlg tuleb esile kogu aeg, pidevalt, päevast päeva. See tiksub laenatud sõnade kasutamises, tuleb esile kooliõpetaja seletustes sõnade päritolu kohta, leiab koha kirjanduskriitikas jne. Aga nagu öeldud, erinevalt näiteks laenatud kastrulist ei saa seda võlga maha kustutada. Muidugi, ühe laenatud sõna saab omasõnaga asendada. Aga mitte tuhandeid sõnu. Need jäävad alles.

Veel enam, see tiksumine võib minna üha tugevamaks ja tugevamaks. Võlg tiksub seda valjemini, mida enam kasvab laenude hulk. See tiksub seda valjemini, mida enam on tegemist laenude pakkumise, mitte enda küsitud laenuga. Kui võlg kuhjub ja kuhjub, siis sünnib sellest võlatunne. Kultuurivõlatunne, mis hakkab kütma üles alandust, sappi ja viha. Selle tulemuseks on võlgadest traumeeritud kultuur. Kuni ükskord prahvatab vimm sõjaks laenukultuuride vastu. Selleks on mitu teed, mida ühendab üks alus: eemale, pakku, peitu kultuuri eest, kellele ollakse liiga palju võlgu või kes end pideva järjekindlusega pakub.

Ei ole raske ära tunda selles eesti kultuuri suurt ajaloolist pilti. Saksa kultuur, millest laenati kokku peaaegu kõik, mida kohalik kultuur vajas. Sõnad, süntaktilised mallid, laulupidu ja rahvalikud laulud, toidud ja rõivamoed, kangamustrid ja koolisüsteem. See oli aastasadu kestnud ühe laenuandja vangistus. Me ei tea, kui palju oli selle saksalaenuaja alguses iselaenamist ja kui palju pakutud laene. Aga me näeme, kuidas ühel hetkel tehti otsus ja võeti laenuvõtmine enda kätte. See on kõigile tuntud 19. sajandi teise poole tee. Rahvusliku ärkamise tee. See andis laenuvõtjale aktiivse rolli ja tunde, et olukord on tema enda kätes. Võib uskuda, et see vabastas ta ühest traumast, asendas pakkujale koogutaja rolli küsija rolliga. Aga loomulikult tähendas see ka hoopis suurenenud laenude hulka. Kultuur muutus üha keerukamaks, eesti rahvus tsiviliseerus. See oli laenatud keerukus, ühe-allika-keerukus, ühe-allika-tsiviliseerumine.

Ja siis astusid lavale uued põlvkonnad, kelle jaoks see ühe-allika-trauma oli liiga suur kanda. Nende eesmärk oli lihtne – vedada kultuur laenuandjast eemale. Üks suund oli selle juures essentsialism, mis asus kõnelema eestipärase omakultuuri nimel. Laenudest vabaks, võlgadest vabaks. Teine suund oli eurooplaseks saamine, mis asus kõnelema monokultuurilise laenu vastu ja ka teistelt kultuuridelt laenamise nimel. Kui vaadata eesti kultuuri laenude pilgu läbi, siis läbi 20. sajandi on kord Vestmann peal ja Piibeleht all, kord vastupidi.

Kolmas fragment. Keel

20. sajandi algus oli eesti ühiskonna keerustumise aeg. Aga samal ajal muutus radikaalselt ka ümbritsev maailm. Algas uue tehnika, uute asjade ajastu, mis tuli autode, jalgrataste, raadiote, telefonide, grammofonide, kinode jms näol. Mõlemad muutused tähendasid ühte. Maailm muutus keerukamaks ja see maailm vajas uut, keerukamat keelt. Pole võimalik luua eesti teadust, kuna ei ole termineid, ütlesid keeleuuendaja Johannes Aavik ja keelekorralduse juht Johann Voldemar Veski. Enne keel, siis kirjandus, pole üldse võimalik luua euroopalikku kirjandust praeguses eesti keeles, teatas Johannes Aavik. Eesti keel oli puudulik keel.

Neid kahte meest on eesti keelekorralduse loos peetud igipõliselt vastanditeks. Aga mõlemad olid sarnased kahes olulises asjas. Esiteks, mõlemad olid veendunud, et keelt võib reformida vabalt, toetudes omaenese arusaamadele keelest ja tema funktsioneerimise ideaalidest. Veski oli loodusteadlase koolitusega inimene, kes üle kõige hindas süsteemsust ja korda, mida ta ennekõike terminoloogias ka looma asus. Aaviku kuulsaim lause ütleb, et keel on masin, millele tuleb vaadata inseneri pilguga ja mida tuleb vastavalt vajadusele täiustada. See oli inseneri ja disaineri mõtteviis. Insener oli sajandi alguse moderniseeruva tehnika maailma lemmiktegelane, kes tegutses plaanist tooteni, ratsionaalselt ja süsteemselt. Nii ka eesti keelekorraldus-keeleuuendus.

(See mõtteviis muuseas ei olnud maailmale arusaadav. Kui 1960. aastatel kujunes Euroopas välja keelekorralduse teooria, siis oli selle esimeste oluliste tööde hulgas ka eestlase Valter Tauli monograafia „Introduction to Language Planning“. Tauli lähtub seal eesti keelekorralduse traditsioonide vaimus keelelisest ideaalist, mille poole keelt tuleb ja saab juhtida. Aga keelekorralduse edasises loos esineb see raamat vaid viitena sellele, mida on kunagi tehtud. Selle järgi ei hakanud keegi keelekorraldust arendama. Eesmärgipärane insenerlik keelearendus ei kuulu keelekorraldajate mõtteviisi.)

Teiseks, nii Veski kui Aavik olid puristid. Veski kirjutas vaid minimaalselt keelekorralduse teooriast, aga just temalt pärineb eesti keelekorralduse enimtsiteeritud lauseid ja käsk number üks aastakümneteks: „Kõik eesti keele pea-asjaliseks
edasiarendamiseks tarvisminevad sugemed, kavad ja seadused peituvad meie keeles eneses.“ Aavik pidas kinni täpselt samast liinist, rõhutades aga eriti hoidumist ühelt ja samal keelelt laenamisest.

Mõlemad pidasid eesti keele ellujäämise tingimuseks hulga sõnade, eriti oskussõnade keelde toomist. Aga uued sõnad ei pidanud olema mitte saksa laenud, vaid ennekõike laenud murretest ja soome keelest, veel parem kui ise loodud, liidetud ja tuletatud. Veski istus 1920. aastatest alates kümnetes terminoloogiakomisjonides, kus loodi tuhandeid uusi termineid (1920–1940 ilmus ca 40 oskussõnastikku ca 200 000 märksõnaga). Aavik mõtles välja keeleloomismasina, mille abiga luua täiesti uusi sõnu. Ja tema töö õnnestus, masin suutis toota sõnu, mis tulid ja jäid kirjakeeles kasutusse. Tõsi, mõnigi sõna oli kahtlaselt lähedane mõne teise keele sõnale (nagu roim ja crime). Oli see nüüd alateadvuses tiksuv võõras eeskuju või juhuslik kokkusattumus? Lõppeks tekivad ju sarnased mõtted tihti eri aegadel üksteisest sõltumatult.

Aaviku teiseks oluliseks loosungiks oli degermaniseerimine ehk grammatikas saksa ikkest vabanemine. Selle kaks ilusat näidet on saksapärane sõnajärg ja saama-futuurum. Mõlema kasutust õnnestus Aaviku ja teiste eestvedamisel 20. sajandi alguses radikaalselt vähendada. See oli laias mõttes essentsialism, mille loosungiks võiks olla: olgem edasi keelelised poolsakslased, aga saagem enam eestlasteks!

Sellega algas aeg, mil eesti kirjakeelt prooviti juhtida nagu laeva, kindlate reeglite alusel, mille kehtestab riiklikult pädev organ ja mille kõik peavad ära õppima ja mida kõik peavad vähemalt avalikus elus kasutama. Alguses tehti nii palju põhimõttelisi uuendusi, et kirjakeele ja vanade kohamurrete vahele tekkis terav lõhe, isegi kirjakeele aluseks oleva keskmurde ja uue kirjakeele ühisosa on vaid 59%, aga võru murdel peaaegu olematu 19%.

1920. aastate lõpust algas aeg, mil arendati välja totalitaarne keelemudel, mille keskmes oli seesama normkirjakeel. Kuigi aastakümnete jooksul muudeti kirjakeele norminguid kord rangemaks, kord lõdvemaks, jäi põhimõte samaks. Kirjakeel on eesti keel (õige eesti keel, ilus eesti keel, hea eesti keel). Ideaaliks on järgida kirjakeele norminguid maksimaalselt ka suulises kõnes, vähemalt avalikus elus. Murded surutakse keelest välja ja nad hääbuvad suuremas osas 1960. aastate lõpuks. Nende asemele astuv argikõnekeel on aga keelekorraldajate ja keeleliste puristide jaoks heal juhul lohakas, halvema arusaamise korral lihtsalt vigane keel. Taas ei osanud eestlased oma keelt õigesti kõnelda.

Muidugi oli ka teistsuguseid arusaamu, mida näiteks Teise maailmasõja eelsel ajal esindasid keele loomuliku arengu pooldajad ja teadliku muutmise vastased eesotsas Jaan Jõgeveri ja Kaarel Leetbergiga. Aga need jäid kõrvale ja alla. Muidugi oli olemas killuke murdeluulet ja murdekeelseid sõnu ilukirjanduses. Aga see oli lihtsalt licentia poetica.

Aga plahvatus ei jäänud tulemata. See tuli koos perestroika ja taastuva Eesti Vabariigiga. Keelde voolab tohutult uusi sõnu. Teised keeleregistrid pääsevad paisu tagant välja ja vallutavad normkirjakeele senised vankumatud positsioonid. Avalikus suhtluses võtavad positsioonid sisse argikeel, kõnekeel, netikeel, vaikselt ja varjatult nurga taga end elus hoidnud murdekeel. Mis kirjakeelekeskse inseneri jaoks on kõik lihtsalt lohakuste ja vigade kogumid. Inglise laenude hulk muudkui kasvab ja paljudes peades võtab kuju veider arusaam, et nad oskavad inglise keelt. Tegelikult kasutavad nad pidžinit, kus inglise ja eesti sõnavara on segatud kokku eestipärase inglise grammatikaga.

Tekib suur vastasseis nende vahel, kelle jaoks suulise keele normid on ikka ja endiselt viga, ja nende vahel, kes näevad suulist keelt omaette süsteemina, mis ei pea midagi kirjakeelelt laenuks võtma. Aga selle lahingu kaja ei jõua veel vaibuda, kui platsi astub netikeel, mis segab kokku suulist ja kirjalikku, normikeelt ja keelevigu, vanu konstruktsioone ja täiesti uusi, seniolematuid nähtusi. Ja hakkab vedama eest nii keele kasutust kui keele muutumist.

Keel ei ole enam inseneri pilguga vaadeldav projekt. Keelest saab elav, dünaamiline ja muutuv nähtus, midagi, mida inimesed saavad ise teha ja mida nad päevast päeva ka ise teevad. Netikeelses dialoogis teistega. Kogu keel on vaid variantide, lokaalsuste, vigade heterogeenne kogum.

„Enricol ka arvatavasti reflux, käisime tartus, tehti igasugu proove, aga kõik oli korras,arst ütles et isegi ideaalne, kehakaal kõik korras ( tehti mitu vereproovi, ultraheli, röntken). Anti ooksendamist pärssivat tabletti mida mõnda aega sööma pidi, siis tõepoolest ei ooksendanud, aga nagu ma aru saan vist neid ei tohi kaua võtta, arst arvas, et kui magu saab piisavalt puhata, siis võib-olla pärast ei tahagi enam ooksendada, aga ikka ooksendab.“

Lõpuks pannakse voolama isegi kirjavahemärgid. Nii et punktist netidialoogi saadetise lõpus saab rahulolematuse märk ja küsimärgist ülbuse leevendaja.

Neljas fragment. Kirjandus

Eesti kirjandus algas tõlkena, mugandusena saksa keelest. Tegijateks-pakkujateks saksa pastorid, kes püüdsid eesti talupoega harida ja valgustada. Esimene murre toimus siin rahvusliku ärkamise ajal, kui eestlased võtsid laenamise enda kätte ja asusid ise tõlkima-mugandama. Tõsi, neid töid peeti aastakümneid originaalideks, kuni sapine Gustav Suits koos oma õpilastega uuel sajandil jäljendusi jälitama asus ning 1920.–1930. aastateks ka tõsiste tulemuseni jõudis, näidates, et suur osa neist varem nii ülistatud töödest olid lihtsalt laenud. (Tipphetkeks oli kindlasti Kreutzwaldi hiliseepose „Lembitu“ algupära „paljastamine“ Ado Sääritsa poolt.) Aga ega see lugejaid eriti ei mõjutanud. Isa Jannsenit ei lugenud nagunii enam keegi, tütar Koidulat aga lauldi nagu ennegi, laenulisusest hoolimata. Laenude tõrjumise maagia on töötanud tänaseni. Veel mullu, issanda aastal 2018, võis ERR-i portaalist leida üllatushüüde, et „Meil aiaäärne tänavas“ polegi Koidula originaal.

Muidugi, suhtumine laenudesse hakkas muutuma juba 19. sajandi lõpus, alates „Luigemäe Olli“ plagiaadiskandaalist. Ja nooreestlased kuulutasid uue sajandi alguses täiesti uut aega. Esiteks, saksakesksuse asemele astugu Euroopa-kesksus: Prantsusmaa, Itaalia, Põhjamaad jne. Mõnikord läks neil küll Prantsusmaa Venemaaga segi, aga seda juhtus ka Venemaal. Teiseks, laenamise-mugandamise asemele saagu originaalide loomine. Tõsi, siin oli probleeme. Nooreestlaste mõtteviisi iseloomustas nimelt üks huvitav joon. See oli programm eesti kultuuri ülesehitamiseks kindlal viisil. Esiteks, eesti kirjandus oli nende jaoks mahajäänud kirjandus, mis nõudis Euroopale järele jõudmist. Teiseks, eesti kirjandus oli aukudega kirjandus, kus puudusid euroopaliku kirjanduskultuuri olulised komponendid. See aga tähendas, et kirjandust tuli ehitada kindla plaani järgi, täites auk augu järel. See oli taas sajandialguse modernse tehnikamaailma inseneri mõtteviis, kelle kõrval toimetas disainer. Ja samas, aukude täitmine sai põhimõtteliselt toimuda ainult laenude abiga. See oli kirjandusinsener Tuglase mõtteviis, kelle kõrval toimetas samas kehas suurdisainer Tuglas.

Sealjuures tegid nooreestlased sisse olulise vahe. Laenata tuli üldist: ideid, arusaamu, meetodeid jms. Konkreetse teksti tasandil pidi kehtima originaalsuse idee ja ideaal. Järgnevaid selleteemalisi sõdu kriitikute ja kirjanike vahel meenutab kirjanduslugu ikka mõnuga (olgu Tammsaare süüdistamine Knut Hamsuniks olemises või Tuglase „Maailma lõpus“ ja Lafcadio Hearni „Kuldallika“ kahtlasevõitu laenusuhted, mis põhjustasid Tuglase raevuka pahameele ja mannetu eneseõigustuse).

Muidugi, samal ajal tegutsesid pidevalt ka teise poole esindajad, kelle jaoks kogu nooreestilik kultuur oligi kolonisaatorilt kingiks saadud klaashelmed ja selle pilgule disainitud kirjandus – „monokliga pastlamees“. Mõni neist suutis kirjutada kasvõi sellise pärli nagu Joosep Tootsi kiri vanematele, aga nemad ei määranud suunda:

„Armsat vannembat!

Mina põle nüüt teile enamb kaua aega kirjutata saanut, sest et kibe viljamahategemineoli. Hommikuvara läksime väljale ja tulime hiljaõhdul tagasi. Siis olin nii väsinut ja roidunut, et sulepia käest mahakukus, kui kirjutama hakasin. Ka oli tervis väga halb sellest ilmasilmani tampimisest mööda põldusid. Nüüt on vili maas ja natuke vabammb see olek. Aga nüüt mõtlen varsti kauembaks ajaks kodumaale tulla tervist parandama, sest tervis on kõigekallim vara mailmapial. Soovin teile palju tervist ja rõõmust jällenägemist kalli kodumaa pinna pial.
Teie poeg Joosep“

Siis tuli Teine maailmasõda ja olukord muutus. Taas algas ühe-kultuuri-laenu sunniaeg. Seekord kandis see vene nõukogude stalinistliku kirjanduse silti. Ja taas järgnes sellele aeg, mil prooviti pöörata sellele ühele selga ning haarata igalt poolt mujalt. Taas taheti laenata üldist ja olla originaalne üksiku tasandil. Laenata eksistentsialismist, budismist, sürrealismist, laias mõttes modernismist. Ja taas saabus reaktsioon, seekord küll vaikne, mis viis maailmast eemale, eesti ajalukku, argiellu jne.

Plahvatus saabus 1980. aastate lõpus. Sellel oli kaks nime, etnofuturism ja eesti beat, geeniusepaar Kivisildnik-Sinijärv ja lihtne hulkur Sauter. Etnofuturist kutsus minema tagasi oma juurte juurde, tegema päriselt lõpparve eesti kultuuri kui saksa kultuuri imitatsiooniga ning ühendama ürgset, arhailist „oma“ uue kosmopoliitse maailmaga. Aga kõige enam meenutas etnofuturist hulluks läinud insener Aavikut, kes kutsub looma tekstide asemel tekstitootmise tehnoloogiaid, töötama keele asemel kirjanike kehadega ja elimineerima luulest kõik loogilise ja esteetilise. Beat tähendas midagi muud. See oli tekstivool, mis tahtis ammutada elust jõudu ja joobumust, mis andis edasi spontaanset igapäevase elu voolu, millel polnud algust, keskpaika ega ette määratud lõppu.

Pärast seda ei saanud kirjandus enam kunagi endiseks.

Viies fragment. Ajakirjandus

Eesti ajalehenduse alguses seisab kaks nädalalehte. Tartukeelne Tarto maa rahwa Näddali-Leht lubas aastal 1806 rahvale „neist asjust teedmist saata, mes maarahwal hä om teeda, ja teije weel ei tia nink mes teije ello-körd woisse ausambas nink parrembas tetta“. Tegelikult trükkisid tegijad ümber eelkõige saksakeelsest Dörptsche Zeitungist välisuudiseid. Otto Wilhelm Masingu Marahwa Näddala-Leht viisteist aastat hiljem tahtis „levitada tõe valgust ja hajutada eksimuse pimedust“, aga selleski oli õpetlike lugude kõrval ridamisi muust maailmast laenatud lugusid.

19. sajandi teisel poolel sai alguse pidev eesti ajakirjandus. See oli ikka ja endiselt talurahvaajakirjandus, aga nüüd ei olnud õpetajateks enam saksa pastorid, vaid omad eesti mehed. Ja teistest lehtedest laenamise kõrvale tuli üha enam oma sõnumeid kohalikelt kirjasaatjatelt. C. R. Jakobsoni Sakalal oli kokku üle 900 kohaliku kirjasaatja, Grenzsteini Olevikul veelgi enam. Aga kokkuvõttes oli see siiski saksapõhine talupojaajakirjandus, analoogiline teiste Euroopa maade talupojaajakirjandusega. Tema rolliks oli õpetus, kasvatus ja meelelahutus.

Suur muutus hakkas toimuma 20. sajandi alguses ja jõudis lõpule sõja järel. Ajakirjandus moderniseerus, talurahva-
lehest tehti modernistlik linnaleht. Loomulikult laenas seegi. See laenas tsitaate, teiste väljaannete tekste, koomikseid jne. Ja laenas ka lehe tegemise uusi põhimõtteid, asudes vana mudelit kavakindlalt ringi tegema. Keskne muutus oli radikaalne. Õpetavast ajalehest sai uudisteleht, milles keskseks tegelaseks rahvajuhi asemel reporter ja keskseks väärtuseks uudised. Uudis on juba definitsiooni järgi miski, mis on uus, mida lugejad (veel) ei tea ja millele ideaaljuhul saab panna külge ainult-meie-lehes ilmumise sildi: „eksklusiivne“. Uuenduse eesotsas sammus Tööerakonna häälekandja nimega Vaba Maa ja esimene uudiseõpik, lehe tegevtoimetaja Harald Wellneri „Reporter. Ajalehe-kaastöö tehnika“ (1932) õpetas uudist kirjutama ameerikapärasel viisil.

Muidugi oli olemas ka teine poolus, sajandialguse tippleht Postimees, mis proovis Tõnissoni ja Jürgensteini vedamisel jätkata vana aatelist-õpetavat ajakirjandust, kuid taandus üha enam ja enam kohalikuks provintsileheks.

Ka siin saabus pööre nõukogude võimuga ja see oli veel teravam kui kirjanduses. Ajalehtede põhifunktsiooniks sai ühiskonna ideoloogiline mõjutamine, valvamine ja kasvatamine. „Ajaleht ei ole mitte üksnes kollektiivne propagandist ja kollektiivne agitaator, vaid ka kollektiivne organisaator,“ oli kirjutanud V. I. Lenin juba aastal 1901. aastal oma programmilises artiklis „Millest alata?“ bolševike ajalehes Iskra. Laenamine keskmest sai kohustuseks. „„Pravda“ on kõigi N.-Liidu lehtede ema ja tal on palju tuhandeid tütreid,“ kuulutas keegi sm Lidov juba aastal 1940 (huvitav muutus muidugi, kolonialistliku patriarhaalse isa asemel internatsionaalne toitja ema). Ka ajakirjanduses toimusid muutused 1960. aastatel. Need tõid ühelt poolt veidi vabadust ideoloogiast, aga ennekõike ajakirjanduse, mis laenas vähem ja proovis taas, niipalju kui võimalik, vältida ühest-allikast-laenamist.

Ajakirjandusplahvatus saabus koos perestroikaga, kui sündis ja suri tohutu kiirusega sadu lehti. Ja taas asuti lehte ringi tegema, haarates ameerika ja inglise ajakirjanduse mudelite järele. Aga tõeline pauk saabus sajandi piiril, kui ajakirjandusmagnaat Hans H. Luige peas sündis idee internetiportaalist kui kollektiivsest ajust. 2000. aasta veebruaris alustas portaal nimega Delfi@comment, mis pidi homunkuluse aju ellu äratama. Toimetajad koostasid lugusid, millele lugejate kommentaarid pidid lisama konteksti ja täpsustusi, vajadusel võimu kritiseerima jne. Plahvatuse hetk on paika pandav minuti täpsusega. See juhtus märtsis, kui professor Selma Teesalu seisukohavõtule iga-aastase kellakeeramise loo peale lajatas keegi kommentaari „Pane ennast põlema“. Valvetoimetaja põrnitses ekraani viis minutit, enne kui kommentaari ära kustutas. Kollektiivne aju sündis ümber kollektiivseks peldikuseinaks. Aga masin oli käima lükatud. Järgnes ajakirjandus, mis voolab ja muutub elavana minutist minutisse, milles on segamini asjatundjate arvamused ja kommijate sõim, milles hävivad ajalehe korrastatud süsteem ja tuhmuvad žanrid, kui uudisele või arvamusloole ilmub lõppu kommide kogum nagu komeedi saba.

Kuues fragment. Fragmendid ja brikolaaž

Kuhu me niimoodi jõudsime? Me nägime, kuidas 20. sajandi algus tõi keeles, kirjanduses ja ajakirjanduses kaasa ühe ja sama suuna: eemale ühe-laenu-orjusest. Nägime, kuidas keel läks ühes suunas, kirjandus ja ajakirjandus aga teises suunas. Nägime, et kõiki tiriti Stalini ajal tagasi ühe-kultuuri-võlgade maailma, kust nad sulamate aegade saabudes taas välja üritasid pugeda. Eesti kultuur 20. sajandil oli kultuurivõlatundest vabanemise kultuur. Selles kordus üha ja üha sama idee: saada lahti ühe-allika-võlast.

See murre algas Euroopa avangardi ajajärgul, aga eesti kultuur ei olnud avangardistlik projekt. See oli modernne-modernistlik projekt. Läbi kogu sajandi püsis selle keskmes arusaam kultuurist, mida võib ja tuleb ehitada süsteemselt, kindla plaani järgi ja kindlaid ideaale silmas pidades. Eesti kultuur 20. sajandil oli moodsa aja inseneri projekt. Insenerid olid nii nooreestlased kui ka nende ideede järgijad. Aga insener oli ideaaliks ka nõukogude võimule, olgu selle sümboliks siis Majakovski kirjanik kui inimhingede kvalifitseeritud lukksepp (искусный слесарь) või Stalini propageeritud mõte kirjanikust kui inimhingede insenerist. Jah, mõni proovis mõnel hetkel minna ka avangardi, spontaansuse, argisuse, protsessi, vigade, eksperimenteerimise teele. Aga need jäid ikka hetkedeks.

Ja me nägime, kuidas lõpp oli kõigil sama, vaid väikese ajalise nihkega. Toimus plahvatus. Need plahvatused olid erinevad, aga taas, neid ühendab ühine põhi.

Uued maailmad on kokku pandud kõikvõimalikest tükkidest. Kõik on laenatud, kõik on laen. Seda kooslust ühendab fragmentaarsus, see on kultuur, mis ei moodusta mingit koherentset tervikut. Tükke hangitakse üle piiride, eri kooslustest, eri stiilidest, eri sotsiaalsetest kihtidest jne. Siin ei looda enam ideaalile vastavat tervikut, vaid armastatakse seda aloogilist kooslust.

Uus kultuur on pidev protsess, milles eelnevate hetkede kihid jäävad näha. See on otsekui suuline lause, mis on lõputu lause. Seda saab avardada, lisades sinna juurde vabalt valitud elemente. Seda saab laiendada, lisades sinna seda, mida olev vajab. Seda saab parandada, asendades vajadusel osi muudega.

See on põhimõtteline vigade kultuur. See on nagu loodus, mis kasvab suvalises suunas. See on tekkivate probleemide lahendamine jooksvalt, käigult. Seda iseloomustavad vead, mida ei tõlgendata kui vigu.

See ei ole enam inseneri planeeritud kultuur. See on brikolaaž. Brikolaažkeel, brikolaažkirjandus, brikolaažajakirjandus. Kui soovite, siis ka kreoolkeel, kreoolkirjandus, kreoolajakirjandus.

„NYU Professor Clay Shirky. The most interesting is the hypothesis that kids growing up with the Internet are going through a process similar to kids growing up in a family with pidgin speakers – the development of a new, more structured and coherent language, such as Creole.“

Mis on sellel pistmist võla ja laenuga? See kultuur koosneb igalt poolt kokku laenatud tükkidest. Aga neid laene ei tajuta enam võlana. See on eesti kultuuri jaoks lõpuks ometi vabanemine kustutamatust võlatundest. Jõudmine Eedenisse, kus võib lõpuks ometi laulda, et võlad võlgadeks jäävad. Kas see uus tunne jääb kestma põlvest põlve? Või prahvatab ükskord uus vimm, uutmoodi vimm? Ei tea, aga lootust on. Miks?

Sest seda uut kooslust iseloomustab veel üks oluline kõrvalomadus, millest seni juttu pole olnud. Netikeel (täpsemalt osa sellest) on mitmes mõttes keelelaadne nähtus, mis paikneb kusagil keele ja mõmina vahepeal. Suur osa ilmuvast kirjandusest on kirjanduslaadne toode. Netiajakirjandus on suuresti ajakirjanduslaadne toode. Seda laadsust võime laiendada igale poole. Ma võin minna Tartus Rüütli tänavale ja jalutada ümber Raekoja platsi kvartalite ja osta sealt itaalia, gruusia, armeenia, india, hiina, balkani, prantsuse, vene, ameerika ja jumal teab veel millist toitu. Maailm on toodud mulle koju kätte. Ainult et selles segunemises on kadunud ehedus. Isegi siis, kui kokk on toodud kohapealt (kus ta tihti ei ole küll üldse kokana töötanud), on tegemist millegagi, mis on kohandatud, mugandatud, arvestades nii tooraine kättesaadavust kui masside maitset. Tegelikult ei ole need mitte X maade toidud toodud siia ja praegusse, vaid midagi, mida tuleb iseloomustada sõnaga laadne.

[1] Muide Eeden on kaubanduskeskus Tartus Kalda teel. Avatud iga päev 10–21.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht