1190; Tule vaimud

AYGEL

Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

1190

kirjutage alla, kirjutage alla,
süüdimõistetu, allaheidetu,
kirjutage alla, kirjutage alla,
kinnipeetu, äraneetu,
kirjutage vaid alla, kuulete, ma teiega kohtuma kihutan
kogu te suguvõsa!
ma olen Küsimuste vanemuurija –
hingelt filosoof!

käekirja konksudes kirjas on
tuhat ükssada üheksakümmend päeva,
täpselt niipalju sel litsil elu on,
seda on rohkem, kui minul on.

andestust, kui te mu arvamust tahate, siis
kohtuotsus ei ole õiglane.
see on ainult mu töö, minu töö, senini sellega ära ei harju
ja unes näen õudusi: jääkülmi narisid, pättidest ämblikke,
mõrtsukaist sääski, inimprussakaid taldrikul, otsekui mu asi ei oleks süüdi neid mõista,
vaid vangis kõduneda!
luban, et kui mu enese elu silmapiiri poole kooldub,
teie tiivulist noorust vaid kõige äärmisemal juhul ma limpsin!
mul on sisemine rivikord, mul kord on selles, kuidas elu rasva ma põletan:
kõigepealt nende aastad, kes kõngenud, ilma et vanglast välja oleks saanud,
seejärel nende, kes lihtsalt on halvad ega meeldi kellelegi,
siis need, kes on elanud asjata,
siis need, kes kinni on läinud alles vanas eas,
ja seejärel alles teie magus värviline dražee:

üks kompvek – alasti naine,
teine kompvek – mängin pojaga,
kolmas kompvek – kolmekümnes sünnipäev,
neljas kompvek – minu tahe ongi kogu seadus,
viies – kell viis hommikul heliseb kell ja subwooferis peksavad bassid,
kuues kompvek – …

… lubatud kohtumine,
lubab naiskodanikule Küsimuste vanemuurija,
isolaatoris ülekuulamistoakese:
ei klaasi, ei telefonitoru –
suru trellide vahele huuled,
tunnistuste andmise kamber
on saanud nutu ja suudluste kambriks,
kõik peaaegu nagu kodus, lapsuke,
ei taltsuta teid puur.

1190 päeva olematust –
see on mu vangla, sa vaata,
1190 päeva unustust,
ma olen seal sees – sina oled minu sees,
tähendab, sinagi oled seal sees
1190 päeva,
täpselt niipalju pikem sel litsil elu on

…tema kaelale teen ühe märgi,
keele all tõi ta mulle kompveki –
kingitus vabadusest mulle –
tükk vargalt varastatud päevast,
mu kuuenda päeva kompvek
sulas ta suus, kui viidi mind,
kui otsiti läbi teda ja viidi,
tema suulae all sulas mu taevas,
toodi salaja siia mu helepunane taevas,
kuues kompvek – veel minut ja taas vallaline.

kiirusta!
suudlus annab löögi,
jäänud on südamik,
tuum ise,
karamellilaviin,
20 minutit – kala tants konksu otsas.

1190 päeva olematust,
see on su vangla, see on su naine, sa vaata,
sa oled seal sees – mina olen sinu sees,
tähendab, minagi olen seal sees,
1190 päeva unustust.

Keha

ma ärkan üles pimedas, soojas, turbulentses,
inimese jaoks surmavas, siidises, fermentses
ja tundub, mulle on vahepeal midagi külge kasvanud.
olin kerge nagu sõnad ja arvud,
nagu valgus ja soojus, nagu headus ja kurjus, nagu sõnad ja arvud.
nüüd olen raske, nagu mulle oleks kasvanud…
nii ongi, see pole nali, mulle on kasvanud
keha,
kui ma magasin,
kasvas mulle
keha,
kui ma magasin,
kasvas mulle
keha,
kui ma magasin –
ma pole tellinud keha,
aga ta kasvas ise.
kuni ma magasin, kasvas mulle keha

ma ei jõudnud veel toibuda, leppida –
juba mu surelik keha mu sünnitas välja,
mu külge riputati sõnad ja arvud,
sõnad ja arvud ja kõik muu kila ja kola,
kuid minu jaoks selline keha on raske!
kuid minu kohta need sõnad on valed!
kuid minu jaoks need arvud on väiksed!
seda kola kaasas kanda on nii hale!

Olin kerge kui sõnad, sõnad ja arvud,
nagu valgus ja soojus, nagu sõnad ja arvud,
seda kola kaasas kanda on nii hale!

ma ei tea, mida teha,
keha hingab!
keha tahab, keha sööb, keha teeb pattu!
räägivad, et aitab alks –
ostan alksi, kallan selle sisse, kuulan oma keha:
hallo, keha, kas oled möödas? keha, kas oled möödas?

hallo, jaa, see olen mina, keha, ma pole möödas,

kui juua viina 50 aastat järjest,
keha lahustub, räägivad.
kui süstida endale veeni järjest kõik kraam,
keha koorub maha, räägivad.
kui tulistada kõrva üks korralik laeng,
keha paiskub laiali, räägivad.
kuid kui lasta kõik see isevoolu
keha ei lähe mööda!
keha ei lähe mööda!
keha ei lähe mööda!
keha ei lähe mööda!
keha ei lähe mööda!
keha kasvab!

ma ei tea, mida küll teha – keha on hankinud endale keha!
sellist bardakki poleks ma oodanud!
minu keha keha ajas mu pingesse:
paljas keha häbematult heitis palja keha peale!
räägi mu kehale, mis on su bisnis,
muidu hävima peab kohe keegi meist!

olin kerge kui sõnad,
sõnad ja arvud,
aga nüüd on mulle keha kasvanud.
keha on sügaval, keha on paljas, keha on andnud, ikka on vähe,
talle ikka on vähe.
Olin kerge kui sõnad, sõnad ja arvud,
nagu valgus ja soojus, nagu sõnad ja arvud,
seda kola kaasas kanda on nii hale!

kuni ma magasin, kasvas mulle keha.

Tule vaimud

tal polnud lahe koos minuga
sõita autos üksinda koos minuga.
tal minuga – nutetudnäolise, purjus ja ülemeeliku minuga
ja minu peigmehe plahvatusohtlikuga
ja mu Allahi omapärasega.
ja kellegagi veel – ainsaga peale minu, kes oli seal lihas.
ja kui juba nii –
sellega, kes suudles mind teel.
vaat nii ja vaat nii, vaat nii ja vaat nii,
kes suudles mind teel.
üldiselt, tal oli ohtlik, kuid ei saanud lahkuda.

tal oli ohtlik minu peas, kuid ei saanud lahkuda.
tal oli ohtlik, oli ohtlik mu huultel,
kuni neid suudles mingi oinas
vaat nii ja vaat nii, vaat nii ja vaat nii,
kuni neid suudles mingi mehike;
kuni neid suudles mingi putukas absoluudi kehal.
ta ei saanud lahkuda, ja tal polnud lahe, polnud lahe.

kuid mina nii väga armastasin teda, ja ta tõesti ei teadnud,
et oli öö läbi minuga ja läbistas mind
ebamaise valgusega oma pimedaist silmist kõige maise peale.
mind nii väga tõmbas ta poole, tõmbas ta poole,
mind nii väga tõmbas, tõmbas, tõmbas ta poole,
kuni ta ausalt kogu öö magas
enda pool kuud,
kuni koos temaga loojus kuu,
kuni mina vargsi oma süütunde
valasin mööda pokaalist,
kuni põles koidikul muezzin,
kuni põles bensupaagis bensiin,
kuni tule vaimud ootasid mind –
tule vaimud õgisid mind.

ma poleks ära tundnud ta nägu,
ma polnud vaadanud tema nägu,
ma ei vaata näkku kellelegi,
ma näkku ei vaata kellelegi.
kuid intuitsioon ja kogemus aitavad pimesi täpselt
kindlaks teha, kelle hing läbi põletada on mul saabunud aeg,
et mitte igavusse surra sel ööl.

olgu, ära solvu, lihtsalt kaunistan teda
metsavaimude (tule vaimude) sulgedega.
ma lihtsalt olen kehaliste ilmingute vastu
(aga tuhk on just minu jaoks,
täpselt mu jaoks).
ma ei tahtnud sõita sinuga, elus inimene,
aga see, keda tahtsin, oli pime kui valgus, valge kui lumi,
tal oli ohtlik minuga –
uhkus,
aga mu vagameelne oma pool põrgut ei ärganud –
kiivus,
kuni mind suudlesid mingi lojuse inimhuuled –

mu armsam unes rabeles – deemon.
maga-maga, kullake, ära vaata mulle järele…

kuni piinav nälg
sunnib jälle leidma pimesi täpselt
selle, kelle hinge ma süütan,
et sel ööl end rõõmustada.
kobamisi rooman süütenöörini.

tule vaimud, tule vaimud õgivad mind.

AYGEL GAYSINA (Айгель Гайсина, 1986) on Naberežnõje Tšelnõ linnas elav tatari rahvusest Vene räppar ja luuletaja. Ta on laiemalt tuntuks saanud paaril viimasel aastal, kui koos Peterburi muusiku Ilja Baramijaga on esinenud duona nime all Aigel (Аигел). Tema uuema aja loomingut mõjutab tugevasti asjaolu, et 2015–2017 oli vangis tema muusikust abikaasa Temur Xadırov, keda süüdistati Gaysina eelmise elukaaslase tapmise katses. Gaysina on avaldanud luulekogu „Kohus” („Суд“, 2016) ning ansambel Aigel on viimase kahe aasta jooksul avaldanud kolm plaati: „1190“, „Buš Baš“ ja „Muzõka“. Tema suurimaks hitiks on laul „Tatarlane” („Татарин“), kuid selle flow ja kõlamängud läheksid tõlkes kaotsi. Ka muud siinsed tõlked ei taotle originaalide kõlavormilist ja järelelauldavat jäljendamist. Tõlgete aluseks on laulusõnade portaal genius.com.
A. P.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht