Toimetajalt: Võlad kultuuris, majanduses, looduses

“Laena mulle kannelt, Vanemuine!” Õpetatud baltisaksa estofiilide seltskonnas kavandatud ja soomlaste “Kalevalast” inspireeritud rahvuseepos võiks olla heaks meenutuseks, et iga kultuuri aluseks on laenamine, “puhast” eestlust ei ole olemas. Laenates tarkvaraarendajate sõnavara: It’s not a bug, it’s a feature. 2019. aasta esimese Vikerkaare keskmes ongi suhted, mis seovad meid teistega: laen, võlg, krediit.

Ilukirjanduses astuvad üles inimesed kultuuride vahel: P. I. Filimonovi loos käiakse ebamugavatel matustel, Hardi Keerutaja loos seiklevad eestlased Skandinaavias, Øyvind Rangøy loos seikleb skandinaavlane Eestis. Aare Pilv tõlgib tatarivene laulja-räppari Aygeli tekste, Anti Saar peab päevikut. Arvustamisel on erutust tekitanud teosed: Urmas Oti elulooraamat jäi Vilja Kiisleri hambu ja hittseriaal “Pank” saab Emilie Toomelalt arvustada.

Esseistikas: Tiit Hennoste küsib, mida tähendab võlg eesti kultuuris ja eesti kultuurile. Võlg on ainult pealtnäha lihtne toiming: Minul on midagi vaja, sina oled nõus seda ajutiselt mulle andma. See väike vahetus peidab endas Pandora laegast. Milline on laenuandja ja laenuvõtja suhe sõltub tuhandest väikesest detailist (meenutame vana nalja: kui sa oled pangale võlgu sada eurot, siis oled sa panga oma; kui sa oled pangale võlgu sada miljonit, siis on pank sinu oma). Saksa kultuur võis laenata eestlastele “sõnad, süntaktilised mallid, laulupidu ja rahvalikud laulud, toidud ja rõivamoed, kangamustrid ja koolisüsteemi” ning lõpuks ka rahvusliku ärkamise idee. Vaid ühest allikast ammutatud võlg osutus aga lõpuks nii raskeks kanda, et esimeste eesti intellektuaalide obsessiooniks sai eesti kultuuri saksa omast eristamine – olgu siis essentsialismi jutlustades või Noor-Eesti moodi euroopa kultuuri kaudu “laenuportfelli mitmekesistades”.

Seda, kuidas 2019. aasta maailm on jätkuvalt aastakümne taguse võlakriisi kujundatud, kirjeldavad eri nurkade alt majandusajaloolane Adam Tooze ja jurist Piret Loone. Tooze meenutab, kuidas 2008. aastal alanud kriisi nähakse Euroopas jätkuvalt ebaõiglaselt kui kulutamishullude heaoluriikide põhjustatud võlakriisi. Tegelikult aga ei põhjustanud kriisi mitte keskvalitsused, vaid USA kinnisvaraturul liiga suuri riske võtnud pangad, sealhulgas ka Euroopa pangad. Neid pidid valitsused siis hädaolukorras päästma hakkama, sest vastasel korral oleks krahh võinud olla veel mõõtmatult suurem. Tooze’i hinnangul seisnes viga aga selles, et päästeti ainult pangad, pankade jätkusuutmatutest laenudest tehti riikide jätkusuutmatud laenud, päästeoperatsiooni hinnaks oli aga 25%-ne tööpuudus Kreekas ning populistide tõus üle kogu maailma.

Eesti poliitilises arutelus kehtib aga konsensus, et riigivõlg on alati halb. Majandusteadlane Ringa Raudla näitab oma artiklis kust see idee on pärinenud, millal on see mõistlik ja millal arengut piirav, juhib tähelepanu, et võlafoobia on viimastel aastatel hakanud murenema ning et see võib olla isegi hea.

Airi Triisberg kirjutab ühiskondlikust võlast tasustamata kunstnike ees, Kaisa Maria Ling avab bluusi näitel kultuurilaenude toimemehhanisme. Esseeosa lõpetab keskkonnaajaloolase Andreas Malmi ülevaade kliimakriisi ajaloost ja meie ökoloogilise võla järjepidevast kasvamisest. On aeg lõpetada rääkimine abstraktsest “inimkonnast”, kui fossiilkütustel põhineva majanduse tulekahju on läitnud väga väike hulk tegelasi. Malm lükkab ümber argumendid, justkui oleks fossiilkütuste põletamine vajalik arenevate riikide elatustaseme tõstmiseks, elatustase tõuseb põhiliselt nendel vähestel inimestel, kes omavad söekaevanduste aktsiaid. Mõistlik oleks jätkusuutlikule majandusmudelile üle minnes lasta võlad kinni maksta nendel härradel, kes laenu võtsid. Erinevalt kultuurist ja majandusest, on loodus valdkond, kus maksepikendusi ei anta.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon