Jaanuari lugemissoovitused

Märt:

Bloomberg teatab, et ühe bitcoini kaevandamiseks kulub praegu rohkem energiat kui bitcoin ise väärt on: vastavalt 4060 ja 3600 dollarit. Paistab, et selle digivääringuga ja ühtlasi ühe libertaaride unelmaga on peagi krõška. Asjade sellise käigu etteaimajaid pole vähe olnud. (Meenutatagu ka Andrew O’Hagani haaravat portreed “Satoshi afäär” LRB-s austraallasest Craig Steven Wrightist, kes pretendeeris krüptoraha looja aule.) Mullu kevadel kirjutas Laurie Penny Breakeris meeleoluka olukirjelduse kruiisist meeleheitlike bitcoini-fännidega. Libertaarsed visionäärid on üldse üks tänuväärne satiiriobjekt; loetagu näiteks Atossa Abrahamiani juba aastatetagust südamlikku lugu n+1-s sellisest kultusest nagu Seasteading, mille taotlus on rajada rahvusvahelistesse vetesse uus vabameelne tehnoriik, midagi e-Eesti taolist.

Aga utoopiaid, olgu need kui tahes narrid, on ikkagi vaja. Muidu me ei saakski ju teada, millist ühiskonda mingi poliitjõud tahab. Ajal, kui meie parempoolitsev peavoolumeedia üritab luua inimnägu Sinise Äratuse nime all tegutsevale natsiühendusele ja selle katusorganisatsioonile, arutab Austraalia majandusteadlane John Quiggin Guardianis sotsialistliku utoopia üle aastal 2050. Quiggin on Vikerkaare lugejale tuttav esseega “Kuldajastu” (7-8, 2013). Temagi essee algab sõnadega: “Üle terve maailma võib näha rassistlike demagoogide peatõstmist, kelle on peavoolu poliitiline parempoolsus ja suur osa kommentariaadist nüüdseks respektaabliks muutnud.” Ei saa öelda, et Quiggini visioon väga fantaasiarohke oleks: 30-tunnine töönädal, 3-aastane lapsepuhkus, kodanikupalk, suur osa majandusest kuulub ühiskonnale, igavaks muudetud pangandus. Umbes nagu Totul Päikeselinnas. Üks tore asi tema utoopias on see, et kaob ära praegune “auditikultuur”, mis “omistab avaliku raha väärkasutusele suuremat kaalu kui võimalustele raha positiivseks kasutamiseks.” Nota bene, kulka!

Mediumi essees “Kliimamuutuse lahendus, mis võib vallandada globaalse sõja” arutleb Alexander Kaufman sellise üsna realistliku tehnoutoopia või pigem düstoopia üle nagu geoinsenerlus. Oletagem, et mõni suurriik saab kliima soojenemise vastases võitluses endale lubada muudatusi geosfääris, mis tulevad kasuks peamiselt talle, kuid ajavad muu maailma olukorra hullemaks. Kaufmani stsenaariumid hargnevad küll aastal 2069, kuid neil on eellasi juba möödunud sajandis. Mind on ikka fastsineerinud Siberi jõgede ümberpööramise projekt, mida pole tänasekski lõplikult maha maetud. Siiski tundub geosüsteemiga manipuleerimine just selle valdkonnana, kus konservatism oleks omal kohal.

Konservatiivne on ka nullkasvu või “tasaarengu” utoopia, mida sõsarlehes Müürileht jutlustab Madis Vasser. Sinna kõrvale tasub lugeda Branko Milanoviči kolme blogipostitust (siin ja siin ja siin) sellest, miks majanduskasvu peatamine on võimatu ja lisaks ka halb idee. Lühidalt on asi selles, et nüüdisühiskond on paraku ehitatud kahele alusele: 1) ahnus indiviidi tasandil ja 2) ja konkurents kollektiivi tasandil. Küllap annaks mõlemat alust muuta, aga imelik oleks praegu õpetada endast vaesemale maailmarahvastikule, et ärge oma majandust kasvatage. Ja kui Läti majandus peaks meist kiiresti mööda minema, siis tahaks näha, kui populaarseks nullkasvu mõte meilgi jääks. Kindlasti muutub ümberjaotamise ja ebavõrdsuse kahandamise vajadus nullkasvu puhul selgemaks – mis ei pruugi olla paha.

Corey Robin kirjutab New Yorkeris poliitilistest usutaganejatest või -vahetajatest, trotskismi mõjust neokonservatismile ning mõnest haruldasemast juhtumist, kus endised konservatiivid või rassistid on hakanud liberaalideks. Quanta Magazine’is on põhjalik intervjuu brasiillanna Carolina Araujoga naistest matemaatikas. Minu teise püsiobsessiooni, kirjandusliku kombinatoorika ja Oulipo kohta leiab Harper’sist Luc Sante’i (alati kütkestava Belgia kirjamehe) essee “Kirju kamp veidrikke”.

Aro:

Surnud on üks olulisemaid radikaalseid sotsiolooge, Erik Olin Wright. Tema tööd iseloomustas ühelt poolt kompromissitu ja süsteemselt läbilõikav kapitalismikriitika, teisalt pühendumine empiirikale, ühiskondlike nähtuste mitmetahulisuse ja vastuolulisuse rõhutamine ning realistlikkus lahenduste otsimisel. Blogis Crooked Timber võib lugeda kaunist järelhüüet, neid ilmub ilmselt veel palju. Twitteris on ka levimas väga sooje meenutusi pakkuv hashtag.

Oscarite kandidaadid on selgunud ja väidetavalt pole nii palju must-valgeid filme parima kaameratöö kuldmehikesele esitatud sellest ajast saadik, kui must-valge ja värvifilm eraldi kategooriates olid. Üks filmidest on Pavel Pawlikowski suurepärane „Külm sõda“ (head arvustust võib lugeda siit), teine Alfonso Cuaroni „Roma“, millest kirjutab viimane New York Review of Books. Spoilerihoiatus!

Jätkuvalt tuleb meelde tuletada, et „talv on tulemas“ ja kohaliku troonide mängu taustal ohustab kliimamuutus inimkonna jätkusuutlikkust kui sellist rohkem kui eales varem. Los Angeles Review of Booksis kirjutab tehnoloogia- ja keskkonnaajaloolane Gabrielle Hecht sellest, kuidas rikas maailm oma keskkonnakahjusid aastakümneid Aafrika kanda on veeretanud, seda ei saa aga igavesti jätkata, sest õhk, vesi ja muud elemendid ei tunne riigipiire. Sinna kõrvale võib lugeda ka Public Booksis ilmunud mõtisklust maailmalõpumütoloogiatest.

Inspireerivamat lugemist ka: New York Review of Booksis antakse ülevaade Nelson Mandela vanglapäevikutest, LARBis on hea, intiimne lugu rinnavähiuuringutest ja TLS-is laseb Dwight Warner enda lemmiktsitaatidel omavahel vestelda.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon