Eestikeelse räppmuusika kujunemisest 1990. aastatel

TRIIN VALLASTE

Hiphopi ja räppmuusika omaksvõtt Eestis algas 1980. aastate lõpus ja langes ühte Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. 90ndatel domineerisid Eestis sotsiaalsed diskursused, mis soosisid Euro-Ameerika väärtuste kiiret ülevõtmist. Nii oli ka esimeste kohalike räppartistide jaoks tähtis järgida USA ja Lääne-Euroopa eeskujusid. Näiteks räpiti algusaastatel enamasti inglise keeles. Räppmuusika tegemist ja levikut soodustasid pärast 1991. aastat mitmed tegurid: vaba ligipääs ülemaailmsetele meediakanalitele, üldine infotehnoloogia areng, raadio keskne koht muusikaproduktsioonis ning muusikategemise demokratiseerumine. Räpi algusaegade põhjal saab hea sissevaate mitmetesse protsessidesse 1990. aastate Eestis, kus olulisim on üleminek kodukootud tehnoloogilistelt praktikatelt ametlikele ja järjest vabamalt kättesaadavatele. Räpiskeene laienemise tagajärjel hakati üha enam tähelepanu pöörama kohalike olude ja eripärade kaasamisele: räpiti eesti keeles ja kohalikest sündmustest.

Kuidas see kõik algas?

2009. aastal avaldasid kolm tänavakunsti entusiasti – Tõnis Palkov, Uku Sepsivart ja Andres Siplane – raamatu „Haiguste ravi. Kontrollitud“, milles koostajad annavad põhjaliku ülevaate tänavakunsti ajaloost Eestis.[1] Nad rõhutavad raamatu sissejuhatuses, et kuigi tänavakunst Eestis sai alguse Ülo Kiple tegevusega 1980. aastate alguses, hakati sellega laialdasemalt tegelema siis, kui kohalike noorteni jõudsid hiphop-muusika ja -kultuur. Lisaks rohketele illustratsioonidele sisaldab raamatu teine pool intervjuud kunagise Tartu Hip-Hop Clubi asutajatega – Marek Murumetsa (alias Marx), Kristjan Bachmani (alias Bach) ja Martin Lazareviga (alias Lazer). Küsimusele „Kuidas see kõik algas?“ vastavad Bach ja Marx selles intervjuus järgmiselt:

Bach: Rääkides grafiti esimestest sammudest Tartus, ei saa kindlasti alustada selle hetkega, kui võtsime kätte esimese aerosoolipurgi, sellest räägib Marx [kohe] täpsemalt. Algas kõik eelkõige [räpp]muusikast, mis siinse ühiskonna ja ka meie jaoks oli uus ja piisavalt radikaalne.

Marx: Eks grafiti on kahe huvi – muusika ja kunsti sümbioos. Mingi hetk sai selgeks, et punk ja hevi metal ei ole ikka need. Hiilis sisse must tantsumuusika ja räpp. Aitas kaasa ka kaabeltelevisiooni kohalolek Lõuna-Eestis. Peale Filmneti ja saksa pornofilmide tuli telekast ka päris MTV, saksa Viva ja prantsuse MCM. Uuteks lemmikuteks said pehmematest tegijatest: Snap, MC Hammer, Techno-tronic, Vanilla Ice, C&C Music Factory, A Tribe Called Quest, kuni karmimateni välja: Ice-T, Public Enemy ja no sinna otsa siis kogu vanakooli laks. Aasta oli siis 1990-91. Public Enemy jättis koguni nii sügava mulje, et käisin ka ise Tartu vahel aastaid suur kollane kell kaelas.

Punk ja hevi olid olnud paljude lemmikud kuni 1980. aastate lõpuni. Punk andis tolleaegsetele noortele võimaluse mitte ainult ärritada oma valikutega vanemaid põlvkondi, vaid üha julgemalt väljendada ka nõukogudevastaseid vaateid.[2] Kui 1988. aasta novembris võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu Eesti suveräänsusdeklaratsiooni, mis sillutas teed ametlikule taasiseseisvumisele 1991. aasta augustis, siis sellest hetkest hakkas mõnede noorte jaoks punkliikumise vahendite äärmuslikkus juba oma võlu kaotama. Nad asusid otsima midagi „uut“ ja „piisavalt radikaalset“ ning nende uueks lemmikuks sai räppmuusika. Marx räägib samas intervjuus, kuidas Ameerika ja Lääne-Euroopa räppartistide kõrvale tekkis ka ta esimene lemmik kodumaiste tegijate hulgast:

Marx: Me tulime [Tartu] kunstikooli aastal 92. Selleks ajaks oli mul juba mitu kassetti lindistatud raadiost räppmuusikat, sest Tartu raadios tegi saadet juba ammu Cool D, tänu oma vendadele. Üks kassett oli puhtalt Cool D enda eestikeelsed lood. 91. aasta oli siis! Ja neid vitte ja putse lasti Tartu raadiost rahulikult, mida siis minusugused ahvid lindistasid 🙂 Ma mäletan, et käisin 8.-9. klassis ja mul oli seljakoti peale kirjutatud Cool D laulude pealkirjad.

Nagu Marx mainis, mängis uue lemmikmuusika otsinguil olulist osa kaabeltelevisiooni kohalolek Lõuna-Eestis, aga veelgi tähtsam oli Tartu raadio. Kogu Eesti räppmuusika kujunemisloos ongi raadiol ja raadioga seotud inimestel üks kaalukamaid rolle. 1980. aastate lõpus ja 90ndate alguses, kui räpiskeened Eesti eri linnades tekkisid, ei olnud enamikul noortest piisavalt raha, et osta uut muusikat plaatide kujul – Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnesid mitte ainult tormilised poliitilis-sotsiaalsed muutused, vaid ka majanduskriis. Seetõttu said kaabeltelevisioonist ja eriti raadiost kohad, kust pärinesid uued muusikalised avastused, mõjutused ja eeskujud. Tänu raadiole oli võimalik ligi pääseda räppmuusika tegemiseks vajalikule tehnikale.[3] Kui 90ndate alguse Eestis olid tavalisele eraisikule muusika salvestamise vahendid peaaegu kättesaamatud, siis näiteks raadiostuudiotes oli õigeid inimesi tundes ikkagi võimalik oma lugusid lindistada – tihti suure saladuskatte all ja hilistel õhtutundidel. Lisaks sai raadiost koht, kus oma loomingut kuulajatega jagada ja levitada – tuttavatelt raadiodiskoritelt või neile lähedal seisvatelt inimestelt sai paluda, et salvestatud lugusid ka raadioeetris mängitaks.

Kellega see kõik algas?

Nii näiteks on raadioga tihedalt seotud Cool D räpiloomingu algusaastad. Cool D alustas räppmuusika tegemist 14-aastaselt aastal 1990. Esimesed lood tegi ta koduste vahenditega ja suurt tehnilist leidlikkust üles näidates – biidid sündisid tollaste rahvusvaheliste hiphop-hittide lindistatud lõike kokku monteerides. Ta kuulutab uhkelt ühes oma esimestest lugudest „O’Culo“: „Ma varastan rütmi ja teen sellest loo, / sina ennast kasvõi üles poo, / kui sulle ei meeldi, mida ma teen, / siis Cool D ütleb – käi perse.“ Mõni aeg hiljem tekkis Cool D-l ligipääs professionaalsele salvestustehnikale, kuna ta vanemad vennad töötasid Tartu raadios diskoritena. Oma esimeste räpilugude tagamaid on ta kirjeldanud järgmiselt:

Cool D: Olin umbes 14-aastane, kui minu suurteks lemmikuteks said Tone LOC, Beastie Boys, NWA, Ice Cube, Public Enemy. Nende eeskujul hakkasin ka ise eesti keeles riime kirjutama. Nii riimid kui biidid tegin alguses kõik ise. Kuna sel ajal ei olnud mitte mingisugust biiditegemise tehnikat, siis tuli kõik käsitsi teha. Lindistasin palju välismaist hiphoppi MTV-st, alguses lintmakiga ja hiljem ka uuema duubelmakiga. Alguses ma sõna otseses mõttes liimisin välismaa hiphop-biitide juppe kokku lintmaki linte kasutades. Nüüd on tagantjärele mõeldes ikka täiesti uskumatu, millistes tingimustes sai lugusid tehtud – ei mingeid arvuteid, biiditegemise tarkvara, rääkimata sämpleritest. Mu vennad, kes töötasid sel ajal Tartu raadios, aitasid mul raadiostuudios esimesi lugusid lindistada. Vennad isegi mängisid mõnda mu lugu oma saates, mis tõi neile pahandusi kaela, sest mõnede raadiokuulajate jaoks oli see ennekuulmatu, et raadioeetrisse nii kohutavalt vulgaarse tekstiga lugusid lasti. Ükskord olevat raadiosse helistanud isegi Tartu linnapea ja raadio direktorile peapesu teinud, et miks minu roppu muusikat on eetrisse lastud.[4]

Raadiost sai oma tegevuseks hoogu juurde ka Tallinnas kokku tulnud räppgrupp Toe Tag, kuhu algselt kuulusid räppar Genka ja biidimeister DJ Paul Oja. 1996. aastal, kui Toe Tag asutati, oli taasiseseisvumisest tingitud majanduse ümberstruktureerimine ja sellega kaasnenud majanduskriis hakanud veidi järele andma ning noortel muusikutel tekkis üha enam võimalusi muusikategemiseks vajalikku tehnikat ka koju osta. DJ Paul Ojal oli näiteks olemas oma arvuti, millega ta biite tegi. Genka pidas koduarvuti olemasolu äärmiselt oluliseks Toe Tagi algusaegadel:

Genka: Toe Tag sai alguse, kui kohtusin Paul Ojaga, kellel oli sel ajal kodus Amiga 500 arvuti, millel jooksis tema enda programm Octamed. See oli juba kõva sõna ja sellega sai juba korralikku mussi teha.[5]

Genka ja DJ Paul Ojaga liitus mõne kuu pärast Toe Tagi kolmas liige Revo, kes asus Genkaga koos riimima. Tänu Revole leidis aset esimene raadiointervjuu ja raadios salvestati ka grupi esimene lugu:

Genka: Kui Revo Toe Tagiga liitus, tekkis meil võimalus anda intervjuu TOP-raadios Pirital – Revol olid seal raadios ammused tutvused. Pärast intervjuud esitasime ka laivis oma loo „Depend Upon“ – Paul oli selle loo põhja kassetiga kaasa võtnud ja me siis räppisime Revoga sinna peale. Meie esimene ametlikult salvestatud lugu oligi see laiv seal TOP-i stuudios.[6]

Kui võrrelda Cool D esimeste lugude retseptsiooni Toe Tagi omaga, siis on tähelepanuväärne, et pärast Toe Tagi „Depend Uponi“ raadioeetris kõlamist ei helistanud ükski pahane kuulaja TOP-raadio toimetusse, kuigi selles loos on nii mõnigi krõbedalt ropp väljend. Oluline erinevus kuulajate reaktsioonis oli kindlasti tingitud sellest, et Cool D räppis eesti keeles, aga kõik Toe Tagi esimesed lood olid ingliskeelsed. Ühest küljest võib helistajate pahameelt põhjendada sellega, et avalikus ruumis levitatav emakeelne ropendamine riivab tunduvalt kiiremini kõrva kui võõrkeelne, isegi kui kuulaja valdab seda konkreetset võõrkeelt heal tasemel.[7] Teisest küljest oli 1990. aastate Eestis inglise keelel äärmiselt suur autoriteet – nagu oli ka kõigel muul, mis seotud „Läänega“.

Ka Tallinna ja Pärnu räpiseltskondades peeti inglise keelest – ja mõnda aega ka vene keelest – palju rohkem lugu kui eestikeelsest räpist.[8] 1997. aastal, kui Toe Tag andis välja oma esimese ja läbinisti ingliskeelse albumi „The Real Kuhnja Homophobes“, oli Cool D-l väljas juba kaks plaati: „O’culo“ (1995) ja „Sõnumid pimedusest“ (1996). Sellest hoolimata suhtuti nii Pärnu kui Tallinna räpiringkondades Cool D-sse külmalt ja teda peeti autsaideriks. Näiteks MC Oll, Ove ja Droopy Pärnu räpp-projektist Daraba Bastadz olid kindlalt veendunud, et ainult võõrkeelne räpp kõlab lahedalt ja eesti keeles riimimine on äärmiselt nõme.[9] DJ Paul Oja rõhutas aga ühes hilisemas kirjutises: „Vene keelt peeti aga miskipärast Eesti ringkondades võrdväärseks inglise keelega. Seda võibolla sellepärast, et asi [räppmuusika] oli, nagu enne mainitud sai, „uus ja huvitav“.“[10]

Mis keeles räppida?

Keele valik muusikas peegeldab ühiskonnas valitsevaid keeleideoloogiaid, samal ajal on võimalik läbi keele valiku neid samu ideoloogiaid ka aktiivselt vaidlustada ja nendega polemiseerida ning neile koguni otseselt vastu tegutseda.[11] 1990. aastate alguse ja keskpaiga Eestis valitses üleminekuajale iseloomulik lingvistiline olukord, kus mineviku keelt – vene keelt – prooviti igati eirata, kuigi seda ei olnud võimalik igapäevaelust päris välja lülitada. Teisalt võeti kujuteldava globaalse tuleviku keelt – inglise keelt – avasüli vastu kõigis eluvaldkondades. See kõik asetas eesti keele segasesse positsiooni – ühiskond ei olnud päris kindel, kus ja kuidas seda kasutada. Nii oligi Cool D kohalikest räpitegijatest tollal ainuke, kes eesti keeles riimis:

Cool D: Mul oli kohe alguses selge, et inglise keeles ma riimima ei hakka – sain aru, et ma ei suuda kunagi piisavalt hästi räppida inglise keeles, isegi kui harjutaksin ööd-päevad läbi. Ja mis oli ka kohe alguses selge: teen oma mussi Eestis ja eesti publiku jaoks, seega oli ainuke õige tee riimida eesti keeles. Mind ajas ikka parajalt närvi, et nii palju räppisid inglise keeles – minu jaoks oli see tühipaljas imiteerimine ja selles polnud mitte midagi originaalset. Muidugi mäletan, et üleüldiselt lauldi palju inglise keeles, eriti rokklauljad – ju see mõju välismaa artistidelt oli nii suur, et pidi ka ise oma muusikat tegema inglise keeles. Lisaks oli aga seda suhtumist ikka ka, et eesti keeles justkui ei sobi laulda.[12]

1990. aastate keskpaigas leidis Cool D endale mõttekaaslase, kes igati toetas tema emakeeles räppimist. Selleks mõttekaaslaseks sai Kozy, kes tollal oli laiemale avalikkusele tuntud kui tantsumuusika bändi Must Q liige. Tänu sellele bändile oli Kozyl olemas eesti keeles räppimise kogemus, kuigi Kozy ise Musta Q-d räpp-bändiks ei liigita. Kozy on alati olnud arvamusel, et riimida tuleb oma emakeeles, kuigi mäletab selgelt seda aega, kui eesti keelt igati välditi:

Kozy: Tollal [1996.–1997. aastal] räpiti inglise keeles, sest tundus, et eesti keeles ei kõla asjad lahedalt. Mu enda esimesed katsetused olid tegelikult aga eestikeelsed, täpselt nagu Cool D-lgi. Isegi, kui ma respekteerisin oma sõprade valikut räppida inglise keeles, oli mul alati sisimas veendumus, et oma ideid ja arvamusi tuleb väljendada ikka oma emakeeles.[13]

Kui laiem kuulajaskond teadis Kozyt Mustast Q-st, siis räpiringkondades tunti teda kui 1995. aastal Raadio 2-s alguse saanud hiphop-muusika saate „Linnadžungel“ asutajat ja saatejuhti, kellel olid nii piiritaguse kui kodumaise hiphopi ajaloost lausa entsüklopeedilised teadmised. Kozyst sai tänu tema raadiosaatele üks kõige olulisem räppmuusika promootor Eestis. Ei ole liialdus väita, et just tänu Kozy tegevusele suurenes hiphop-muusika kuulajaskond vaid paari aastaga märgatavalt ja üha enam Eesti noori hakkas selle muusikažanri vastu huvi tundma. Ühte Kozy ettevõtmist võib aga pidada kõige murrangulisemaks kogu eestikeelse räpi ajaloos – 1998. aastal tuli Kozy eestvedamisel kokku räppgrupp A-Rühm.

Nimelt võttis Kozyga 1998. aasta alguses ühendust Eesti Punase Risti esindaja, et tellida narkootikumidevastane räpplugu infomessi „Teeviit“ jaoks. See põhikooli- ja keskkoolilõpetajatele mõeldud infomess toimus sama aasta aprillis. Kozyle oli kohe selge, et see narkootikume tauniv lugu peab ilmtingimata olema eestikeelne. Samuti oli ta veendunud, et sõnumi noorteni viimiseks oleks suuremal esitajategrupil oluliselt võimsam jõud. Nii kutsus Kozy kokku uue räpi-projekti nimega A-Rühm, kuhu kuulusid Cool D, Genka, Revo ja Kozy ise, veidi hiljem liitus nendega DJ Critikal. Kozy esimene ülesanne oli paika panna, mis keeles Eesti esimene räppgrupp riimima hakkab:

Kozy: Kui me A-Rühmaga alustasime, siis ma nõudsin, et Genka ja Revo ka räpiks eesti keeles ja siis Genka tuli kohe lagedale nii heade [eestikeelsete] ridadega, et ma ei saanud aru, miks ta üldse oli sinnamaani ainult inglise keeles asja teinud.[14]

Genka ise on seda 1998. aasta alguses toimunud üleminekut ingliskeelselt riimimiselt eestikeelsele meenutanud nii:

Genka: Kuna eestikeelne hiphop peaaegu puudus ja olemas oli vaid inglisekeelne hiphop, siis oli see pigem loogiline samm teha asja inglise keeles. Varsti mõistsime, et kui me tahame rääkida asjadest nii nagu on, peame seda tegema emakeeles. Ja hetkel leian, et see on ainuõige lahendus. Sa ei saa omi mõtteid kunagi väljendada nii nagu sa tahad mõnes teises keeles.[15]

Keeleküsimus lahendatud, hakkasid neli räpparit ja biidimeister DJ Critikal tööle loo kallal, mille pealkirjaks sai „Viimane lumi“. Pärast esmaesitust „Teeviidal“ hakati seda A-Rühma lugu mängima raadiojaamades üle kogu Eesti. Tõelise hiti tegi loost osalemine ETV iganädalases muusikasaates „7 vaprat“, mille edetabelis püsis „Viimane lumi“ tänu kuulajate telefonikõnedele rekordilise aja. Loos on igal riimimehel oma soololõik – alustab Cool D, seejärel riimib Kozy, pärast esimest ühiselt esitatud refrääni jätkab Genka ja siis Revo. Pärast teist refrääni demonstreerib lühikeses instrumentaalosas DJ Critikal oma hiphop-DJ oskusi vinüülplaadimängijaid kasutades ning sellele järgneb kõigi nelja räppari ühine ja lugu kokkuvõttev sõnum: „See on kui massiivne suitsiid, / siin planeedil Maa, / pole mõtet ega võimalust peatada. / Sulle on antud üks elu, mõtle enne kui teed, / kas asjal on point ja on mõte sees.“ Loo lõpetab varem kaks korda kõlanud refrään: „Karga, karga see on viimane lumi, / karga, karga see on igavene uni, / karga, karga vabasurma ei tee, / karga, karga see on point ja idee.“

Räppmuusika, loominguline autentsus ja muusikategemise demokratiseerumine

Paar kuud hiljem jõudis kuulajateni A-Rühma teine lugu „Popmuusik“. 1998. aasta suvel välja tulnud lugu oli võrreldes „Viimase lumega“ märgatavalt eba-tsensuursema tekstiga ja samal ajal saatis seda lugu veelgi suurem menu: aasta lõpul hääletasid kuulajad „Popmuusiku“ Raadio 2 edetabelisaates „Aastahitt“ teisele kohale.[16] Ükski eestikeelne räpilugu ei olnud varem selles edetabelis nii kõrgele tõusnud. „Popmuusikus“ materdavad Kozy, Genka, Cool D ja Revo Eesti popmuusikute loomingu mõttelagedust ja triviaalsust ning ähvardavad ajuvaba muusika tegijaid koguni sümboolselt mõrvaga: „Fakti sa ei muuda, siinne vaimne ajutrust / korraliku teose asemel toodab kust. / Eesti muusika ja sõnastuse põhialus – / väldi isiklikku mõtet, mõttetegevus on valus. / Vorbid junni pealt junni, kokku tuleb päris pask, / eesti poppi võib päästa produtsendi mahalask.“

Kozy on „Popmuusiku“ sõnumit ja A-Rühma loomingulisi põhimõtteid lahti seletanud järgmiselt: „Me ei väida, et popmuusika iseenesest on midagi paha ja meie sinna alla ei kuulu. Küsimus on lihtsalt selles, et see fucking Eesti popmuusika, mida tehakse, on paraku tehtud ajudeta meeste poolt, kellel ei paista isegi mingit lootust millegi originaalse, oma mõttega välja tulla. … Asja peab tegema hingega, mitte mingi fucking raha või ma ei tea mille pärast! Ise pead mõtlemisvõimeline olema, teadma, mida sa tahad, tegema asja, millesse usud. Ühesõnaga – muusikat, mis sind ennast puudutab.“[17]

„Popmuusiku“ otsekohene ning rohkelt vulgaarseid väljendeid ja slängi sisaldav tekst tõstatas tulise avaliku debati teemal, milline peaks olema noortele suunatud muusika. Osa debatis osalenuid nõudis ropu tekstiga muusika keelustamist, teine pool leidis, et sõnavabadust ja loomingulist vabadust ei tohiks kuidagi piirata. A-Rühma liikmed ise pidasid oma väljendusviisi mitte ainult autentseks, vaid otseselt hiphopi esteetikast lähtuvaks: oma mõtteid antakse edasi kõnekeeles – ausalt, otsekoheselt ja ilustamata.[18] Nii näiteks kaitses DJ Critikal juba viidatud intervjuus A-Rühma keelekasutust järgmiselt: „Mina ei näe meie sõnades midagi karmi. See on võetud igapäevaelust, kui inimesed tulevad kokku, ropendavad, mis iganes, eks ole. See on tänapäevaelu ja mina ei leia, et see oleks räige, räme või rõve.“ Sealsamas soovitab Kozy: „Kui keegi midagi meie ropendamise kohta öelda tahab, siis no kuulake korra, kuidas ema ja isa omavahel kodus räägivad. Nii või naa kuuldakse neid sõnu, vahet ju pole. Meie teeme vähemalt kõike ausalt, nii nagu mõtleme.“[19]

Autentsust on mõtestatud kui omadust, mis on otseses opositsioonis domineerivas positsioonis oleva alternatiivi tunnusmärkidega.[20] Nii vastandas A-Rühm end jõuliselt tolleaegsetele kohaliku popmuusika tegijatele ning pööras tähelepanu sellele, et iga loominguline tegevus peab sündima ausalt, edasi andma omaenda kogemusi ning kirjeldama kohalikke elutingimusi.

Selline selgesõnaline pühendumus loomingulisele originaalsusele ja põhimõttekindlusele kõnetas suurt hulka kuulajaskonda, kelle jaoks peavoolu popmuusika tegi kõike muud, kui peegeldas tollast igapäevaelu ja kohalikku elukeskkonda. Julge ja ilustamata eluolu kirjeldamine muusika kaudu mõjus värske ja ehtsana. Võiks väita, et tänu A-Rühmale hakkasid paljud noored 1990. aastate lõpupoole üha rohkem räppmuusikat kuulama – nii kodumaist kui piiritagust. Lisaks inspireeris A-Rühma looming muusikategemisest huvitatud uut põlvkonda noori ka oma esimesi katsetusi tegema. Viimasele aitas omalt poolt kaasa infotehnoloogia hüppeline areng: pea kõigis koolides oli tolleks ajaks sisse seatud arvutiklass 1996. aastal käima lükatud „Tiigrihüppe“ projekti raames, mille eesmärgiks seati haridussüsteemi moderniseerimine ja interneti laialdase kättesaadavuse tagamine.[21] Nii muutusid 90ndate lõpuaastatel räppmuusika tegemiseks vajalikud vahendid – kõige sagedamini kasutati mingit arvutisse laaditud muusikategemisprogrammi – järjest kättesaadavamaks. Need võimaldasid räppmuusika loomisest huvitatud noortel teha seda nii, et akustiliste muusikainstrumentide mänguoskus ei olnud sealjuures eeltingimuseks. Selline muusikategemise demokratiseerumise[22] protsess Eestis, mis algas õigupoolest juba 90ndate alguses Cool D tegevusega, jõudis just tol ajal oma esimese märkimisväärse verstapostini – koolide arvutiklassides (ja veidi vähemates koduarvutites) üle kogu Eesti loodi lugematu hulk uusi muusikapalasid, isegi kui need kunagi arvutiklassidest (ja koduarvutitest) kaugemale ei jõudnud. Seega andsid „tõeliselt muljetavaldavad tehnoloogilised arengud, mis muutsid digitaalse muusikategemise ja salvestamise oluliselt odavamaks“,[23] otsese tõuke järgmise muusikategijate põlvkonna tekkimiseks Eestis. Tehnoloogiliste arengute kõrval mängisid kahtlemata veelgi suuremat rolli jõulised ja innustavad muusikalised eeskujud: Cool D, Genka, DJ Paul Oja, Revo, Kozy ja DJ Critikal.

[1] Haiguste ravi. Kontrollitud: raamat tänavakunstist. Koost. T. Palkov jt. Tallinn, 2009.

[2] P. Turk, Eesti punk – miilitsast presidendini. Rmt-s: Subkultuurid: Elustiilide uurimused. Koost. ja toim. A.-A. Allaste. Tallinn, 2013, lk 99. Vt ka: T. Blackplait, C. Bloomfield [=T.Trubetsky, P. Perv], Eesti punk 1976–1990: anarhia ENSV-s. Tallinn, 2009.

[3] Vrd J. Tucker, Music Radio and Global Mediation: Producing Social Distinction in the Andean Public Sphere. Cultural Studies, 2010, kd 24, nr 4, lk 553–579.

[4] Cool D vestluses artikli autoriga, 13.07. 2013, raadio SkyPlus toimetuses Isku majas Tallinnas.

[5] Genka meilis artikli autorile, 27.09.2011.

[6] Sealsamas.

[7] H. M. Berger, Introduction: The Politics and Aesthetics of Language Choice and Dialect in Popular Music. Rmt-s: Global Pop, Local Language. Toim. H. M. Berger, M. T. Carroll. Jackson (MS), 2003, lk xvi–xvii.

[8] Nagu eespool mainitud, hakkas 1990. aastate keskel räpiskeene välja kujunema ka teistes Eesti linnades, näiteks Rakveres. Käesolevas kirjutises keskendun Tartu, Tallinna ja Pärnu skeenedele, kuna need piirkonnad olid ka minu etnograafilise välitöö fookuses (aastatel 2009–2013). Rakvere skeene kohta vt lähemalt: M. Kobin, A.-A. Allaste, Hip-Hop in Rakvere: The Importance of the Local in Global Subculture. Rmt-s: Subcultures and New Religious Movements in Russia and Central-East Europe. Toim. G. McKay jt. Bern; Oxford, 2009, lk 87–110; M. Kobin, Globaalse subkultuuri avaldumine Eestis: Hiphop-kultuur Rakveres. Rmt-s: Subkultuurid: Elustiilide uurimused, lk. 164–194.

[9] V. Valme, Räpp Pärnu moodi: Daraba Bastadz. X‐Press, 1997, aprill.

[10] P. Oja, Vene hip-hop Tallinnas. Sahtel, 2007, nr 6, lk 45.

[11] H. M. Berger, Introduction: The Politics and Aesthetics of Language Choice and Dialect in Popular Music, lk xiv–xv.

[12] Cool D vestluses artikli autoriga, 13.07. 2013.

[13] Kozy vestluses artikli autoriga, 15.07. 2013, kohviku NOP aias Tallinnas.

[14] Kozy meilis artikli autorile, 21.09.2011.

[15] Genka meilis artikli autorile, 27.09.2011.

[16] Kodumaise muusika kategoorias. Esimese koha sai seal Smilersi rokkballaad „Tantsin sinuga taevas“.

[17] K. Jänese, A-Rühm: Ropendamine pole kuritegu. Õhtuleht, 27.01.1999.

[18] Vt nt L. Speers, Hip-Hop Authenticity and the London Scene: Living Out Authenticity in Popular Music. London; New York, 2017.

[19] K. Jänese, A-Rühm: Ropendamine pole kuritegu.

[20] Vt nt J. Clifford, The Predicament of Culture: Twentieth-Century Ethnography, Literature, and Art. Cambridge (MA); London, 1988, lk 12.

[21] T. Miljan, Historical Dictionary of Estonia. Lanham (MD); Oxford, 2004, lk 471. Vt ka M. Karm, M. Remmik, A. Haamer, Combining International Experience with the Local Context: Designing and Improving Instructional Development in a Post-Soviet Setting. Rmt-s: Teacher Development in Higher Education: Existing Programs, Program Impact, and Future Trends. Toim. E. Simon, G. Pleschová. New York, 2013.

[22] Vt nt P. Théberge, Any Sound You Can Imagine: Making Music / Consuming Technology. Hannover; London, 1997; R. A. Peterson, A. Bennett, Introducing Music Scenes. Rmt-s: Music Scenes: Local, Translocal, and Virtual. Toim. A. Bennett, R. A. Peterson. Nashville, 2004; The Production and Consumption of Music in the Digital Age. Toim. B. J. Hracs jt. New York, 2016.

[23] V. Moorefield, The Producer as Composer: Shaping the Sounds of Popular Music. Cambridge (MA); London, 2005, lk xvii.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon