Miks inimene kirjutab novelli?

Eesti novell 2018. Koost. Armin Kõomägi jt. Tallinn: Eesti Jutt, 2018. 208 lk. 18.90 €.

ARO VELMET

Miks kirjutab inimene novelli? Romaani ja draama kohta käib klišee, et kirjutatakse, sest teisiti ei saa. On vaja midagi öelda, südamelt ära saada, raamat on elutöö materjal. See on hea müüt, mida rääkida, sest see ülendab. Saab minna kõrtsi ja kuulutada, et „ma olen autor“. Raamatupikkuse teksti kirjutamine annab korralikult sümboolset kapitali (niisamakapitali oluliselt vähem). Ja see müüt pole ka täiesti alusetu – raamatu kirjutamine on lihtsalt sedavõrd töömahukas ja piinarikas tegevus, et (kui mõned grafomaanid välja arvata) selle ettevõtmine nõuab ühtaegu tugevat sisemist veendumust, et just see teema väärib paari täiesti korraliku eluaasta ohverdamist kirjutamiskrampidele. Samal ajal on vaja ka heas mõttes konservatiivsust, oskust valida teema ja vorm, mille puhul on vähemalt fifty-fifty võimalus, et autor nende realiseerimisega ka toime tuleb. Viimaks – isegi kui tegemist on päevakajalise kirjanduse või dokumentalistikaga – on pikemate kirjutiste puhul paratamatu ambitsioon leida spetsiifilises universaalset, tõusta „päevapoliitikast“ kõrgemale. Vastasel juhul ei tasuks see vaev ennast lihtsalt ära ja pealegi oleks teema selleks hetkeks, kui tekst lõpuks valmis saab, ammu vananenud.

Suures osas, kahtlustan ma, kirjutavad novelle inimesed, kes eelmainitud piirangutega rahul ei ole. Ma tean, et kirjandusest materialistlikult rääkida ei ole hea toon, aga novelli üks põhiline eelis teiste proosavormide ees tundub olevat kuluefektiivsus – aega ja ajurakke kulub vähem kui romaani kirjutamiseks, vabadust on seevastu rohkem. Teised populaarsed lühivormid, näiteks Facebooki postitused, nõuavad jällegi üha piiravamaks muutuvate žanrireeglite järgimist. Nagu kogumiku „Eesti novell 2018“ neli toimetajat ühest suust rõhutavad, ei ole novellil tegelikult selget vormi (kuigi „perekonnatunnused“ on siiski tajutavad) – „olgu siis väliselt tegemist näiteks jutustuse mõõtudeni läheneva tekstiga või pealtnäha süžeetu mentaliteediloolise mõtisklusega või koguni väliselt draamavormis dialoogiga“ (lk 11).

Küll aga on vaja seda raamistust, mille annab kultuuriajakirja või kogumiku tiitelleht ja mis sedastab, et edasi sisenetakse autori kuningriiki, kus iga trüki-tahmajälg on kantud autori tahtest ja kus ka pissuaar võib muutuda kunstiks. See on ühtaegu reputatsiooniliselt võimestav ja loominguliselt vabastav. Kujutan ette, et novellivormis võivad kirjanikud katsetada ideid ja vormivõtteid, mida pikemas ja rohkem ressursse nõudvas vormis ehk ette võtta ei julgetaks. Vähene ajakulu võimaldab reageerida kiiresti sündmustele ja ühiskondlikule debatile, hoolimata niivõrd „järeltulevate põlvkondade“ kõnetamisest. Nii et ideaalis võiks novellivorm näidata autori otsivamat, mängulisemat külge kui suurvormid, kus loodaksime näha teda meisterlikult oma oskusi valdamas.

Jäädes materialistliku analüüsi juurde: novellid sünnivad sageli ka lihtsalt seetõttu, et toimetaja küsis. „EN18-s“ ilmunud neljateistkümnest novellist viis on ilmunud Vikerkaares ja neist suurem osa on ühe või teise teemanumbri jaoks tellitud. Muidugi on võimalik, et Janar Ala oleks kirjutanud barthes’iliku mõtiskluse süldist ka siis, kui Vikerkaares poleks ilmunud temaatilist asjade-numbrit. Ma ei saa kindlalt väita, et seda poleks juhtunud. Aga võime siiski eeldada, et midagi oleks selles loos olnud teisiti, kas või seepärast, et loo kirjutamise aeg ja paik oleksid erinenud. Igal juhul on ka see novellide pealtnäha banaalne eripära märkimist väärt. Välised piirangud on sageli loominguliselt generatiivsed, kuna sunnivad autorit väljuma oma harjumuspärastest raamidest (seda on, muide, väga hea jälgida Ameerika filmikunstis, kus suhe režissööri loomingu kassaedu ja tema järgmise teose kvaliteedi vahel on sageli pöördvõrdeline – mida rohkem raha ja vabadust režissöör saab, seda suurema tõenäosusega on tema järgmine teos talumatu jura). Niisiis võib novellivorm pakkuda ühtaegu spetsiifilisi piiranguid (maht, toimetaja ette antud teema), teisalt aga vabadust eksperimenteerida ja visandada, samas ühelegi ideele või stiili-võttele tingimata truudust vandumata.

Muidugi on kirjanikke, kes peamiselt lühivormides tegutsevadki ja kes just seal on kujundanud oma käekirja. Enamik novelliklassikuid – Tšehhov, Maupassant, Tuglas – on tuntud just kui novellikirjanikud, mitte kui kirjanikud, kes muu hulgas kirjutasid ka novelle. Ka „EN18“ valimikus on palju autoreid, kes on meistrid just lühemates žanrides, olgu selleks Jüri Kolgi vested või Andrus Kivirähki jutustused. Kolgi lugu on kohtumisest Pauliga, kes mängib meeste staatuse- ja seksapiiliihadele rõhudes vingerpusse (näiteks kasseerib ta mehi stripiklubi Gaia nimega peibutades uudishimulikelt kümneid eurosid ja näitab neile siis geoloogilist aluskivipaljandit). See on üsna klassikaline Kolk, heatahtlik eneseiroonia mehelikkuse teemadel, mida võib lugeda nii kriitikana autosid, kinnisvara ja seksi ajuvabalt ülistava matšokultuuri suunal kui ka nukra mõistmisena, et needsamad mootorid käivitavad ka neid mehi, kes peavad ennast sellistest „lihalikest“ asjadest üle olevaks ja kinnitavad endale, et nende „kujutluste stripiklubis pole kübetki ruumi seksuaalsusele ega seksikusele, ainult seksismile“ (lk 14).

Ka Kivirähki lugu vanaisast, kelle elutöö oli metsavendadele punkrite kaevamine (nagu tihastele linnumajade ehitamine, ikkagi „loodusehuvi“), pakub täpselt seda, mida Kivirähkist ootakski: ühelt poolt „rahvuslikult püha“ ja parajalt traagilise teema pjedestaalilt tõmbamist, teisalt selle ideoloogilise kihistuse taga üldinimlike ja nukravõitu absurdsete tungide nägemist. Võib-olla just seetõttu on Kolgi ja Kivirähki novellid „EN18-s“ kõige suuremad pettumused – lood on individuaalselt muidugi väga head ja kui tegemist oleks Kolgi või Kivirähki loomingut koondava kogumikuga, siis saaks hakata nendega juba üht-teist tegema. Võiks vaadata, kuidas need ülejäänud tekstidega haakuvad, mõelda kirjaniku arengule, otsida taotluslikke peateemasid ja allhoovuslikke obsessioone. Siin teiste autorite kõrval mõjuvad need tekstid aga nagu üks Kolk ja üks Kivirähk – head lugeda ja samas täpselt see, mida ootasid.

Hoopis huvitavam kogemus on autoritega, keda oled harjunud lugema teistes žanrides. Meelis Friedenthali õuduslugu „Kasuksepp“ on samuti pealtnäha nagu klassikaline Friedenthal, ajalooline ulmejutt, kus segunevad libahundilegendid, saksa kõrgkultuur ja vägagi tänapäevased teemad korruptsioonist, võimust ja massipoliitikast. Friedenthali tugevuseks on just hea maailmaloomise oskus, võime joonistada mitmekihilisi ja endassehaaravaid keskkondi, olgu selleks 17. sajandi skolastikute elu näljahädas Liivimaal või siis nõukogude aja lõpu paljuski sarnane pinge materiaalse puuduse ja tähendust otsivate intellektuaalide vahel. Jumala töö aga vajab ruumi, Friedenthali maailmad avavad ennast korduvate motiivide, meeleolude ja pikkade, pealtnäha ajalooliste detailidega üle koormatud kirjelduste kaudu, mis tekitavad akumuleerudes mingi tunnetuse, mis muudab ka tema esmapilgul võõrapärased ja kohmakad keskkonnad usutavateks. Novellivormis nii palju andeks ei saa, seal tuleb haarata hetkega – esiteks saab muidu ruum otsa, teiseks on samas kogumikus veel neliteist muud teksti, mis lugeja tähelepanu ootavad. Konkurents on tihedam. Aga tuleb välja, et kitsamas kontekstis on Friedenthal sama tugev. „Kasuksepa“ tegevus on ajaliselt ja kohaliselt tihendatud, leiab aset (ilmselt) mõne päeva jooksul Tartus. Samas on aga üksikute viidetega kenasti visandatud laiem maailm, mille keskmes on reformatsioon, tervet Euroopat haarav võitlus katoliikliku hierarhia vastu ning samas deemoneid ja libahunte sisaldav maailm, mis on justkui midagi „Ennemuistsete juttude“ ja viikingimütoloogia vahepealset.

Vormilisi otsinguid leiab „EN18-s“ samuti, neist kõige õnnestunum on ilmselt Margit Lõhmuse teadvuse voolu ja Messengeri või blogiteksti miksiv „Vulva klubi“, kus identiteedipiirid on sama ebaolulised ja ühtaegu küsimusi tekitavad nagu žanripiirid. Lõhmus liigub sujuvalt Berliini tänavatelt Marina Abramovići perfonksikirjeldusteni, viidates vahepeal omaenese varasematele Vikerkaare tekstidele ja Youtube’i videotele, kusjuures pealtnäha suvaline liikumine kontekstide, viidete, keelte ja väljendusviiside vahel on samas allutatud selgele struktuurile. Hullumeelsuses on meetod, ka suvalisus on tegelikult hoolikalt planeeritud, „vb teatraalsust on lihtsam vastu võtta, kui see on armastus. Paljud võib-olla on laval need, kes nad tahaksid igapäevaelus olla, aga igapäevaelu ei ole nii turvaline“ (lk 127). Õige, practice what you preach, ka kirjanduses.

Lõhmuse tekst on hea näide novellist, mis nõuab lugejalt korralikku omapoolset panust ja annab, kui viitsid vaeva näha, ka sama palju tagasi. Seda teksti tuleb mitu korda üle lugeda: esimene kord lased lihtsalt ennast kaasa haarata selles tunnete ja olukirjelduste ja uitmõtete ja nibude ja Leopoldi-fetišite virvarris, naudid atmosfääriloomet. Teine kord üritad aru saada, mis siis ikkagi juhtus (tšikk käis feministlikul kunstiüritusel, läks siis geikluppi, laim püksis, ja üritas magavale geipoisile läheneda, vabandust, kui spoilisin). Kolmandal korral saad hakata juba analüüsima: kuidas kujundid töötavad, mida ütleb Lõhmus ihade toimemehhanismide, seksuaalsuse ja soolisuse voolavuse ja konstrueerituse kohta (parim lause kogu tekstis: „minu sugu on laim“). Midagi ei ole öeldud otse, lugejale visatakse terve hulk õngi, ise võib valida, millise konksu otsa jääda. Mul on väga hea meel, et Lõhmuse tekst on selles kogumikus, sest ma kardan, et kui tal raamat ilmub, siis sellega nii põhjalikku tööd teha ei jaksaks. Aga tema tekstid on sellist tähelepanu väärt. Veel üks põhjus novellikogusid lugeda.

„Tööd nõudvaid“, lugejaga rõhutatult dialoogi astuvaid tekste on „EN18-s“ teisigi, eks Mudlumi „Qiaotou nööp“ ole selline, ühelt poolt lugeja enda nostalgilisi-mõtlikke assotsiatsioone küttev, teisalt aga omaenda sisemise agendaga lugu. Samamoodi väärib tähelepanu ka Lilli Luugi ülesehituselt traditsioonilisem, aga mitmekihiline ja mõnusalt intertekstuaalne „Auk“. Nende kõrval on Armin Kõomäe „Goglomov“ ja Mihkel Muti „Suure Poobsi vaikimine“ n-ö traditsioonilise novelli kenasti lihvitud näited. Pole ka vist juhus, et nende tekstid on jäetud raamatu lõppu, kohe enne Tuglase „Inimesesööjaid“.

Eesti novellist on olnud juttu palju, mida hakata peale selle 18-ga? Kas „EN18“ annab edasi ajastu vaimu? Vist mitte. Ei ole siin mingit suurt narratiivi ega ühiskondlike protsesside kirjanduslikke peegeldusi. Aastat markeerivaid tekste peaaegu ei leia (Meelis Friedenthali „Kasuksepa“ võib küll reformatsiooni 500 aastapäevaks loodud tekstiks lugeda), alkoholiaktsiisi tõusu ei kommenteerita ja paremäärmusluse-teemalisi mõtisklusi samuti ei ole. Ainuke päevapoliitiline tekst on Mihkel Muti „Suure Poobsi vaikimine“. On palju harali otsi, eri kirjanikud tegelevad eri teemadega. Kolk ja Kivirähk on oma tavapärases sõiduvees, Lõhmus elab Berliini alternatiivkultuurielu, terve hulk inimesi kirjutas asjadest, mõni autor keskendus leidlikule puändile, mis võinuks pärineda ka aastast 1998 või 2048 (Mari-Liis Müürsepa „Elajad“), mõni suhestus kirjandusklassika ja ajalooga (Luugi „Auk“). Aga kandev peateema ongi vist pigem romaanide pärusmaa. „EN18“ on eklektiline, ootamatu, ettenägematu, polüfooniline – nagu elu ise.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon