Sandra Jõgeva kollektsioon kunstnikest, orjadest ja tsüklialkohoolikutest
Aprill, 2019Sandra Jõgeva. Avalikud ja salajased märkmed. Tallinn: Koobakene, 2018. 274 lk. 23.25 €.
Hiljuti eesti keeles avaldatud Alvis Hermanise päevikute puhul teadis autor täpselt, et kirjutab oma märkmeid avaldamiseks. Ka Sandra Jõgeva on „Avalikke ja salajasi märkmeid“ kirjutades ilmselt algusest peale vähemasti oletanud avaldamispotentsiaali. Peeter Sauter on seda kui netis ringlevat käsikirja käsitlenud juba mitme aasta taguses Sirbis. Jõgeva on päeviku kirja pannud ajal, mil tegi dokumentaalfilmi „Armastus…“, mille peaosalised, tsüklialkohoolikud Veronika ja Fred, said läbivateks tegelasteks ka Jõgeva enda elus. Võtteperiood ongi teksti raamistik. Segane aeg, mille juurde käisid pidevad kahtlused, et ega peaosalised, kelle arvamused nii teineteise kui kõige muu kohta muutusid kümneid kordi päevas, äkki enne ära ei kao, kui filmiks vajalik materjal koos on. Ja kas nad kirjutavad alla lepingule, mis materjali kasutada lubab.
Ent need märkmed ei ole „Armastuse…“ laiendus ega taustalugu, vaid eraldiseisev teos, mille puhul ei ole vähem olulised kirjeldused Polymeri kunstikommuunist ajal enne sulgemist, erinevatest kunstiüritustest ja ka Sandra tegemistest dominana. Alates esimesest sissekandest ei ole mitte mingite teemade puhul kahtlustki autori avameelsuses. „Lohutasin, et erinevalt San Franciscost pärit geist ei ole E-l AIDSi“ (lk 5).
Inimesed, keda autor enda ümber sügava uudishimuga kokku tõmbab/kollektsioneerib, on igavesti värvikad kujud, kellele ta mõistagi ise ses osas tugevat konkurentsi pakub. Ja kogu selle värvispektri väljatoomist kirjutaja valdab. Tähelepanekud on teravad ja detailsed, antud edasi isikupärase, ehk isegi kergelt autistliku filtri kaudu. Ikkagi nähtus nimega Sandra Jõgeva.
Mõned tegelased on märgitud vaid ühe tähega, teised initsiaalidega, kolmandad hüüdnimega, mõned ka täisnimega. Mille järgi autor need valikud on teinud, täpselt aru ei saagi. Vahest kuidagi nii, et mida negatiivsem tegelane või mida paljastavamad kirjeldused, seda rohkem on talle vähemasti anonüümsust võimaldatud? Viimane on küll näiline, sest esiteks on meie kultuuriruum kitsas ja teiseks leiab see, kes otsib, internetituttavaid pidi ringi uurides ka šifri.
Enam kui saja tegelase hulgas on jaburaid, põnevaid karaktereid, kes sageli vaid möödaminnes Sandra Jõgeva filmi tegelaste ja Sandra enda elust läbi hüppavad. On geikristlased, parmud ja parmudest narkodiilerid, tunnustatud ja tunnustamata kunstnikud, ärikad. On välismaalane, kelle CV-s on kirjas tema lasteaia joonistusvõistluse auhind. On kaaskuraator, kellel on kirjeldataval hetkel käsil „vaikne päev“: ta on võtnud vaid „spiidi, kanepit ja 200g viskit“ (lk 8). Ja nii edasi ja tõesti.
Tegelaste arvu arvestades hakkab raamatut läbiv initsiaalide rägastik üsna kiiresti tekitama tunnet, nagu oleks pidevalt vaja lahendada võrrandeid. Seejuures ei pruugi algandmed olla kuigi selged, kohati vaheldub ühe ja sama inimese koodnimi initsiaalidega, nii on (vist) üht ja sama tegelast lihtne ka mitmeks erinevaks pidada. Lihtsam ja sugugi mitte teostamatu on ilmselt lasta neil tähistel olla, kuis nad on, suuremalt jaolt pole konkreetsete indiviidide tegemiste alal järjehoidmine ülearu oluline. Nad toimivad pigem konteksti loojate ja episoodiliste värviandjatena, mitte läbiva arengukaarega strateegiliste tegelastena. See on kahtlemata koht (lisaks kordustele, mis selgelt kärpimist oleks vajanud), kus oleks tahtnud näha toimetaja jõulisemat pardale astumist.
Eesti Päevalehes ilmunud arvustuses ristiti peategelane V Eesti kunstieliidi osaks, ja ka raamat rääkivat kunstieliidist.[1] Sellega ei tahaks hästi nõustuda. Vähemasti V-d ei anna selleks profileerida küll ühegi valemiga. Ei saa muidugi eitada, et kõigi suleliste, karvaste, merimunnide (ma ei ropenda huupi, selliste tegelastega performance-episood on raamatus esindatud), narkoärikate ja vangide kõrval on siin tõepoolest ka toimivaid ja koguni hinnatud kunstnikke. Alkohoolik-kunstnike renomee kipub tasapisi minevikku jääma samamoodi nagu näitlejategi puhul. Ehkki eks jagub neidki, kelle organism kuidagi kõik tsüklid vastu on pidanud ja kes seda kaheldava väärtusega lippu sestap veel kõrgel hoiavad.
Raamatu kõige huvitavam, ehkki üsna üheselt negatiivses valguses näidatud karakter on režissöör C, kes Sandrast domina-dokumentaali teha tahab. Ainult et režissööril ei ole erilist huvi reaalsust jälgida, pigem tahab ta seda ise nullist lavastada. Mitte et dokumentaalfilmide tegemisse lavastuslikke momente ei kuuluks. Märkmetest joonistub välja ju seegi, kui palju aega, vaeva ja kohati ebarealistlikku lähenemist on vaja, et reaalsus kuidagi ikkagi ekraanile jõuaks.
Ent režissöör C kirjeldustest tundub, et midagi peale ebaloogiliste tegevuste ettekirjutamise ja iseenesest rääkimise ta justkui ei teekski. C-l puudub huvi oma filmi subjekti tundma õppida. Pakkumisest ilma kaamerata kuhugi lihtsalt Jõgevaga kaasa minna režissöör keeldub, küll aga haarab ta võimalusest osaleda oraalseksistseenis, kui käsil on kohtumine orjaga. Parmudele ja vangidele jagub Jõgeval oma märkmetes oluliselt rohkem sümpaatiat.
Muidugi tekib C sedavõrd empaatia-võimetu tegelasena kujutamise juures küsimus, miks Sandra tema filmis osalema nõustub ja siis taas ära ütleb ja siis jälle nõustub… Eriti olukorras, kui tal endal filmitegijana on käimas protsess, mille puhul üks närvesöövamaid osasid paistab olevat just kindla teadmise puudumine, et ta osalised alt ära ei hüppa. Ja mis sellest domina-filmist lõpuks sai? Muus initsiaalirägastikus on C põhjus, miks ma üleüldse šifri järele küünitasin. Küllap saab Sherlocki võimeid omamata töö ära teha ka raamatust tulenevate kildude põhjal ja arvestades, et elame siiski üsna väikeses Eestis.
Märkmetest käib läbi pidev rahaline arvestus nii üleüldse ots otsaga kokkutulemisel kui ka filmi tegelaste kulukaid ja tervist kahjustavaid harjumusi kinni makstes. Selge on, et oma alkoholi oleks nood muidugi ühel või teisel moel ikka kätte saanud, nii et alkoholismi süvendamist Jõgevale ette heita ei saa. Raha maksmine on samas üks teema, mis kuuldavasti suutis Eesti dokumentaalfilmimaastikku korralikult üles kütta. Dokumentaalfilmi tegelastele maksmist kiputakse vähemasti Eestis pidama pigem ebaeetiliseks. Arvestades Kulka audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemiat ja Eesti Dokumentalistide Gildi kolleegipreemiat tahaks küll öelda, et võitjate üle kohut ei mõisteta/mõistetud, aga samas, kuidas need kirjutatud või kirjutamata reeglid täpselt siin ikkagi toimivad, ma nii detailselt ka ei tea, et sel teemal eraldi sõna võtta.
Pidevaks refrääniks ei ole siiski mitte raha jagamine, vaid selle puudus. Hakkama saamiseks käib minategelane mõnikord narkoennetuskeskuses pesu pesemas. Ta kirjeldab ka seal kohatud lätlannat, oma vahelduvate narkaritest kallimate kaassõltlast, kes Jõgeva arvates teenib pudeleid korjates rohkem kui tema tol hetkel Kunstnike Liidu miinimumpalga suuruses stipendiumi saades. „Mõtlen, et tema saab oma telefonilt välja helistada, aga mina mitte“ (lk 83). Vahepeal tuleb vanematelt raha laenata. Ühesõnaga, tundub erakordselt närvesööv eluviis.
Seejuures näeme Jõgevat pidevalt millegagi rakkes olevat. Nii kureerimise, standup’ide, performance’ite, meikaritöö kui filmitegemisega. Küllap midagi unustasin. Seejuures pole see huupi rööprähklemine, vaid nagu juba öeldud, „Armastus…“ on võitnud preemiaid. Võimas oli ka Andy Warholi näitus, mille Sandra Jõgeva koos Marian Kivilaga Pärnu muuseumi tõi. Ja ometi tuleb iga eurot kuskilt norimas käia ja nii kiiresti, kui raha tuleb, ta kuhugi järgmisse projekti, peategelaste alkoholisõltuvusse, remonti või vintage-riiete alla ka kaob. Vabakutseliste sotsiaalsete garantiide teemal Jõgeva otseseid poliitilisi avaldusi ei tee, küll aga joonistub efektselt välja sellistele küsimustele mõtlemise vajalikkus. Olgu, parandan, tegude vajalikkus, mõeldud juba on ju kah.
Läbiv liin on ilmselgetel põhjustel ka alkohol. „E on seda juba ammu rääkinud – Eestis joovad kõik nagu ülikooli esimesel kursusel,“ kirjutab Jõgeva (lk 37), kes selle hinnanguga nõustuvat näib ja alkoholismi vägagi valuliselt suhtub. Või teisal: „Jah, Eestis on narkosurmasid ja HIV-i Euroopas kõige rohkem, samas pole keegi vist kunagi kokku lugeda jõudnudki kõiki alkoholiga seotud inimkaotusi“ (lk 83). Ta kirjeldab kiirabibrigaadi, mille juht räägib, kuidas V-taolisi patsiente on tal olnud kaks nädalat jutti. Kirjeldatud tsüklialkohoolikud hävitavad enda elu, organismi ning teevad keeruliseks kõigi ümbritsevate elu. Selles ei ole muidugi midagi uut ja üllatavat, ent sellegipoolest paneb päevikus avanev maailm tulvil alkoholi nahka läinud elusid üsna veenvalt mõtlema alkoholipoliitika vajalikkusesst. V süüdistab oma tuksiläinud elus isa, aga keda peaks nüüd omakorda süüdistama V lapsed, keda ta ise ei kasvata ega saakski sellistes oludes kasvatada?
Üks paljudest põhjustest, mis Sandra päevikud minu jaoks huvitavaks teeb, ühendab seda tema dokumentaalfilmiga. Nimelt hoolimata sellest, et tegevuse keskmes on alkohoolikud, ei ole see sotsiaalporno, ehkki viimase elementidest puudu ei jää. Jõgeva kirjeldab näiteks turulkäigu-järgset emotsiooni: „Peaks end ikka alamatest ühiskonnaklassidest eemale hoidma, mõtlen ka. Stockmannis nii ei käituta, mõtlen“ (lk 20). Aga Võsa-Petsi-võrdlusteks on peategelastel (vähemasti V-l) liialt sügavust ja vastuolulisust. Inimesed, kes pidevalt taustal keerlevad, on jällegi väga erinevatest sotsiaalsetest oludest ja liiguvad omakorda sujuvalt eri kihtide vahel. Järelikult klassiühiskonna all me ei kannata? Jõgeva võib end ühel hetkel leida parmukambaga kuskilt Lilleküla raudteejaama lähedalt, järgmisel ajab ta mingisuguseid asju juba ärimeestega või veedab dominana aega mõne orjaga, kelleks on sageli samuti edukad härrad, kelle hulka kuulub ka vallavanemate-laadset kontingenti. Lugedes kujutan neid ette ühel hetkel lipsustatult ja tähtsa ilmega omakandi elu üle otsustamas, järgmisel Sandra saapaninasid lakkumas.
Sandra Jõgeval näib olevat tugev tõmme ühiskonna nende kihtide poole, kes eluga ülemäära hästi hakkama ei saa, vaid pigem kõigest läbi purjetavad. See huvi näib antropoloogi omana, kellel küll pole vähematki osalusvaatluste vastu. Jõgeval endal, hoolimata päevikus kirjeldatud madalseisudest, näib samas olevat vägagi tugev enesealalhoiuinstinkt, mis täielikult samastuda või vaadeldava elu osaks saada ei luba.
Reaalse elu jaburused kipuvad, teadagi, ületama kirjanike suurimaid fantaasiaid. Seda ma usun ja sestap tundub päevikuformaat sellistel puhkudel igavesti tänuväärne. Eeldusel, et autoril jagub kirjutajana teravust ja isikupära, vaatlejana silma detailidele. Ja toimetajal oskust sekkuda. Sandra Jõgeva „Avalikud ja salajased märkmed“ esimeste osiste puudumise all ei kannata, küll aga hüüab raamat tugevama toimetajakäe järele. Eks ta ole kokkuvõttes omamoodi ajastu kroonika, vähemasti mis puudutab Eesti (performance)kunstiringkonna ja tsüklialkohoolikute elu.
[1] E. Änilane, Kunstieliidi elu. Armetu, vaene, purjus ja emotsionaalselt lõhki. Eesti Päevaleht, 31.01.2019.
