Veganlus ja LGBT+ õigused – ühe mündi kaks külge

KADRI SIKK, KRISTIINA RAUD

„No hombres!“ – nii mehi küll ei saa – arvas hommikusöögilauas Kadri veganluse kohta tema sõbra vanatädi Colombias, mõistmata, miks peaks keegi keelduma tavalisest toidust. Kuigi vanatädil oli olnud noor geist sugulane, kes vihakuriteo tulemusena tapeti, ei hõlmanud tema maailmapilt variandina samast soost inimeste vahelisi suhteid ega tekitanud huvi võimalik reaalsus, kus loomi toiduks ei tarbita. Meie kultuuriruumi selgrooks on aga võimusuhted, mis ühendavad sellesama vanatädi geist sugulase tapmise ja loomade kehad tema hommikusöögilaual. Ometi jääb talle nagu enamikule nähtamatuks seos nende kahe vahel.

Veganite ja LGBT+ aktivistide peal mängitakse sageli läbi sarnaseid hirme: et miks surutakse teistele peale oma maailmavaadet või et lapsi tuleb selliste ohtude eest kaitsta. See ei tähenda, et LGBT+ inimesed ja veganid oleksid kuidagi ühesugused grupid või et veganite, vähemuste ja loomade rõhumist saaks pidada ühesuguseks. Küll aga ühendab meid asjaolu, et eksisteerime samas mõttesüsteemis, mis on hierarhiline ja sügavalt ebavõrdsust soosiv, mõjutades meie elu ka eri kogemuste korral sarnaste mehhanismide kaudu. Lahti tuleb harutada võimustruktuur ise, sest kuni me pole teadlikud võtetest, millega see end taastoodab, võime heauskselt süsteemi ennast säilitades kaasa aidata ebavõrdsuse püsimisele kellegi teise suhtes.

Võimustruktuuri kvintessents

Eri inimgruppide ja loomade kohtlemine on sügavalt seotud hierarhilise võimustruktuuriga, mille skaala ülemises otsas asub „ideaalinimene“ ja alumises selle lahutamatu vastandina „loom“.[1] „Ideaalinimese“ kategooria on defineerinud need, kes on ajalooliselt rohkem võimu omanud ja omavad ka täna – sel on valge lääneliku heteroseksuaalse cis-mehe[2] nägu. Kõik ülejäänud, sealhulgas nii-öelda vähemused, jaotuvad skaalal hierarhiliselt. Mida lähemal oled loomale, seda vähem võimalusi ja võimu sul on.

Mida rohkem meie identiteet ja teiste tõlgendus meist kattuvad ning sarnanevad ideaalinimesega, seda lihtsam on mitte teadvustada skaala ülemisse otsa kuulumisega kaasnevaid privileege. Ometi on tegemist positsiooniga, mis võib muutuda, kui muutub meie sise- või välismaailm ning heidab nii valgust sellele, kuidas võim toimib. Kategooriate hierarhilisusest ja muutlikkusest saame aimu nende lugudest, kelle identiteet ja välimus ei kattu vastavalt eksisteeriva võimustruktuuri ettekirjutustele – näiteks võivad transsoolised inimesed kirjeldada, kuivõrd erinevalt koheldakse naisi ja mehi[3] –, või „naiselike“ meeste lugudest, kes ohustavad võimustruktuuri juba ainuüksi seeläbi, et ei taastooda selgepiirilist ideaalinimese kategooriat.[4] Naised ja naiselikkus on hierarhias madalamal astmel ja mehi, kes on naiselikumad – olgu nad geid või heterod –, kiusatakse, sest naiselikkus on vähem väärt. Teisalt seavad ka naised, kes ei ole meestest huvitatud, hierarhia küsimärgi alla. Seetõttu öeldakse, et nad „pole õiget meest saanud“ või et nad ise tahavad mehed olla. Transsoolised inimesed ohustavad ideaalinimest, sest nad justkui otsustavad ise oma sooidentiteedi ja soolise eneseväljenduse üle. Ideaalinimesest lähtuva hierarhia järgi ei saa naisest kunagi õiget meest ja mees, kes tahab naine olla, alavääristab iseennast. Mittebinaarne sooidentiteet ei sobitu üldse valitsevasse süsteemi ja on alaesindatud. Läbi aegade on paljudes kohtades valitsevast normist kõrvalekalduvaid inimesi sõna otseses mõttes vaimselt ja füüsiliselt karistatud ning „ravitud“, s.o valitsevat arusaama sisuliselt peale sunnitud.

Kuskil pole võimustruktuuri meelevaldsus aga ilmsem kui selle alumises otsas, looma kategoorias, mille defineerime meie kui inimesed, koondades selle sildi alla lugematul hulgal äärmiselt erinäolisi olendeid, keda ei ühenda sageli midagi muud peale selle, et nad pole inimesed – ometi räägime neist kui ühest ja samast hääletute tegelaste grupist. Olgugi et need oleme meie, kes neid kuulata ei taha ega oska. Näitena sellest, kuidas looma kategooriaga opereeritakse, võib tuua 2018. aasta algusest presidendi vastuvõtul esitatud lavastuse juhtumi, kui justiitsminister Reinsalu kutsus meedias ilmunud naisõiguslaste seisukohti ja sõnavõtte „kanakarja kambakaks“ Ojasoo vastu.[5] Troop „kanakarja kambakas“ toimib ainult siis, kui arvame, et kanaks olemises on midagi madalamat inimeseks olemisest. Säärases hierarhias pole midagi loomulikku, see peegeldab lihtsalt võimupositsioonil olijate ebavõrdset nägemust maailmast. Kasutades seda väljendit, paigutas Reinsalu häält tõstnud naised skaala ideaalinimene-loom alumisele pulgale ja taaskehtestas sellega juurdunud ebavõrdset võimustruktuuri. Loomi kasutatakse kategoriseerimisel küll ka justkui positiivses kontekstis, näiteks tähistades mehelikkust „täku“ või „härja“ kujul, kuid ka siin on tegemist üldistamise ja stereotüpiseerimisega. Üks liik surutakse mingisuguse sildi alla: seesama „täkk“ saab stereotüüpse tähenduse, mis kantakse hiljem üle teatud viisil käituvale mehele, keda seeläbi stereotüpiseeritakse samamoodi kui indiviide, kelle põhjal on kategooria loodud. Stereotüpiseerivad nägemused loomadest ei pärine loodusest, vaid on inimeste looming, millega taastoodetakse eksisteerivat maailmakäsitust.

Nähtamatud ideoloogiad

Ideaalinimese-looma skaalat toetavad sügavat ebavõrdsust soodustavad ja laialt levinud ideoloogiad, millest meie puudutame kaht, kuigi neid on veel. Täpsemini räägime spetsiesismist ja heteronormatiivsusest, mis on domineerivad ideoloogiad – st inimestele üldiselt nähtamatud ja aktsepteeritud normina, nii et me ei tajugi neid enam ideoloogiatena. Mõlemad kasutavad enda alalhoidmiseks samu tööriistu, kuid enne veel, kui need juppideks võtame, seletame lahti, mis kumbki on.

Spetsiesism on veendumus, et teise liiki kuulumine on piisav põhjus tundevõimeliste olendite ärakasutamiseks, vangistamiseks, tapmiseks hoolimata sellest, et loomad tunnevad valu, hirmu, rõõmu ja naudinguid, nad on ümbritsevast teadlikud, neil on soov elada ning kannatusi vältida.[6] Spetsiesismile vastandub veganlus – sotsiaalse õigluse liikumine, mille eesmärgiks on lõpetada loomade ärakasutamine ja tapmine ning tagada neile põhiõigused, näiteks õigus kehalisele puutumatusele ja elule. Veganlusega taotleme, et lõpetaksime mõtlemise loomadest kui objektidest, kelle kehade, territooriumi, perede ja elude suhtes meil on õigus dikteerida meie enese soovidest ja tahtmistest lähtuvaid tingimusi.

Heteronormatiivsus on uskumus, et inimesed jaotuvad selgelt kaheks sooks, meheks ja naiseks, et see on bioloogiliselt määratud, et kummalgi sool on selge roll ja et heteroseksuaalsed suhted kahe eri soost inimese vahel on ainus norm. Heteronormatiivsuse vastand võiks olla mitmekesisuse märkamine ja mõistmine (vrd sootundlikkus vs soopimedus), inimkonna nägemine mittehomogeensena. Ideaalinimeseks on antud kategooria mõistes cis-sooline heteroinimene, meie praeguses ühiskonnas mees.

Psühholoogiadoktor Melanie Joy sõnul taastoodavad domineerivad ideoloogiad end kolme põhiõigustuse kaudu, mille ta võtab kokku fraasiga the 3N’s of justification: normal, natural, necessary[7] – kui usume domineerivat ideoloogiat, usume, et enamlevinud normid on normaalsed, loomulikud ja vajalikud. Spetsiesism ja heteronormatiivsus on ideoloogiad, millele mõlemale annavad vastupidavuse need samad kolm põhiõigustust. Vaatame, kuidas nimelt.

Ärge suruge oma maailmavaadet peale

Kui ideoloogia on muutunud „normaalseks“, tähendab see, et kehtivate sotsiaalsete normidega kaasaminek pole mitte ainult soovituslik, vaid on nii laialt aktsepteeritud, et igasugune kõrvalekalle tundub ebanormaalne. Neid norme on lihtne järgida seda ise teadvustamata, sest kõik teevad nii. Normaalseks muutunud ideoloogia järgimist tunnustatakse, kõrvalekaldumist aga ei soosita või isegi karistatakse.

Loomade puhul öeldakse, et on normaalne neid süüa ja tarbida. Kuigi enamus seda ei taju, on tegemist siiski ideoloogiaga, mis on niivõrd normaliseeritud, et loomade tarbimisest loobumine nõuab teadlikkust ja tahet. Spetsiesismi sügavat juurdumist näeme järgmistest näidetest.

Veganlust toetavate valikute tegemine on raskendatud. Toidukohtades puuduvad vegantoidud, eriti avalikus sektoris. Veganitel on raske saada kvaliteetset arstiabi, sest tihti nähakse terviseprobleemide põhjust veganluses ega tegeleta pärismuredega. Kooliõpikutes räägitakse loomadest kui tarbeobjektidest – kuidas lehmad „annavad“ piima ja sead „annavad“ liha. Lehmapiima tootmist ja tarbimist doteeritakse. Veganmenüüde pakkumist haridusasutustes ei soovitata (kuigi õnneks keelata pole võimalik). Loomade tarbimine on sisse kirjutatud seadustesse, mille järgi avalikus sektoris toitlustatakse.

Normidel puudub järjepidevus. Kuigi Eestis tundub mõeldamatu süüa koeri, kes on lemmikloomadeks, on kultuure, kus süüakse koeraliha samamoodi nagu meil sigu, lehmi ja teisi. Vastuolu aitab lahendada ideaalinimese-looma skaala, mis võimaldab meil tõlgendada teisi kultuure veidratena, selle asemel et seada küsimärgi alla, miks teeme sea ja koera vahel sellist vahet. Kuna loomade tarbimine on normaalne, siis leiame põhjendused vastuoludele viisil, mis ei kompromiteeri kehtivat ideoloogiat ja norme.

Veganlus paistab nišivalikuna, mida „surutakse peale“. Veganluse kohta käivate artiklite kommentaariumides on levinud seisukohad, et „veganid on lärmakad“ kuni selleni välja, et „ainult paraad on veel puudu“. Spetsiesism on niivõrd tavaline, et seda isegi ei tajuta ideoloogiana, nii et paradoksaalsel moel tundub hoopiski veganlus parimal juhul maailmavaatena, kuid enamasti lihtsalt toitumisviisina, mida surutakse peale. Veganlusest rääkimine ohustab domineeriva ideoloogia teadvustamata käsitamist normaalsusena.

Heteronormatiivsus kui meie ühiskonna „vaikimisi“ ideoloogia esindab ja esitab piiratud võimalusi enesemääratlemiseks, eneseväljenduseks ja suhete defineerimiseks. Normist erinemine on tehtud mitmel viisil keeruliseks ja sageli isegi häbiväärseks nii ühiskondliku arvamuse kui ka sellest mõjutatud seadusandlusega. Neid viise järgmiseks vaatlemegi.

Heterosuhete kui ainsa normaalsuse taastootmine. Kui ühiskondlik suhtumine ja mõistmine kõrvale jätta, siis ametlikult on samast soost inimeste vahelised suhted kooseluseaduse alusel aktsepteeritud. Kui see seadus ka täielikult toimiks, st hetkel puuduvad rakendusaktid oleksid vastu võetud, oleks samast soost inimestel siiski keerulisem oma suhet ametlikult registreerida kui neil, kes Eesti seaduste järgi abielluda soovivad. Kooselulepingu sõlmimine nõuab mahukamat paberimajandust ning maksab kuni mitusada eurot rohkem kui abiellumine. Praeguses juriidiliselt segases olukorras peavad inimesed aga lausa kohtusse pöörduma, et kasutada neile seadusega tagatud õigusi.

Lisaks juriidilisele olukorrale normaliseerib sellist asjade seisu ka meedia, millega puutume igapäevaelus kokku oluliselt rohkem kui seadusandlusega. Läänemaailma massimeedias ja meelelahutuses näeme peamiselt vaid cis-hetero paare ning üldiselt sama valemi järgi toimivaid, samu samme järgivaid suhteid. Kui erandkorras lisatakse näiteks filmi või sarja LGBT+ tegelasi või LGBT+ suhteid, siis sageli on nende näitamise eesmärk kasutada neid kas huumori või traagika otstarbel. Väga levinud on ekstra-
vagantse geimehe karakter või naiste-
vaheline suhe, mis lõppeb ühe või mõlema naise surmaga[8] (internetikogukondades hõisatakse tragikoomiliselt, kui lesbi ei suregi lõpus ära).

Normidel puudub järjepidevus. Kui eurokeskses läänemaailmas on normiks n-ö mehena sündinud mees, kes väljendab end maskuliinselt, ja n-ö naisena sündinud naine, kes väljendab end feminiinselt (ehk sugu ja soorollid on kaasasündinud, ettemääratud ja binaarsed), siis üle maailma on eri aegadel eri ühiskonnad sugu ja seksuaalsust tajunud hoopis mitmekesisemalt. Näiteks on Põhja-Ameerika põlisrahvaste seas two-spirit inimesed, kes on naise ja mehe kõrval kolmas sugu ning kehastavad mõlemat. Samuti on kolmanda soo või mittebinaarse soo esindajad hijra’d Indias, fa’afafine’d Polüneesias, waria’d Indoneesias, travesti’d Ladina-Ameerikas jm. Mitmes kultuuris on need identiteedid levinud ja aktsepteeritud ning võivad täita ka erilist ja hinnatud ühiskondlikku rolli. Meile võõrastest sookategooriatest tingituna vajaksime ka uusi viise, kuidas nende inimeste seksuaalsetest orientatsioonidest rääkida.

LGBT+ identiteeti ja „eluviisi“ nimetatakse valikuks ja sellest rääkimist teistele pealesurumiseks. Kui LGBT+ kogukond ütleb, et nende põhiõigusi ei tunnustata cis-hetero inimeste õigustega samal tasemel, siis kuuleb sageli protestihääli, mis väidavad, et LGBT+ inimesed nõuavad endale eriõigusi, kuigi tegemist on hoopiski võrdsusesooviga sellistes valdkondades nagu pere loomine, töötamine, ligipääs tervishoiuteenustele jne. Pride-rongkäigud, mis on ülemaailmne nähtus taotlemaks nähtavust ning oma õiguste tunnustamist ühiskonna ja valitsuste poolt, on paljude silmis pelgalt ebanormaalsusega uhkustamine. Oma mittehetero identiteedist rääkimist nimetatakse pealesurumiseks, lisades, et on ükskõik, mida keegi kinniste uste taga teeb, aga et sellega ei ole vaja teiste ees „lehvitada“. Probleemile tähelepanu juhtimist nimetatakse tähelepanuvajaduseks või probleemide loomiseks.

Loodus on nii määranud

Ideoloogia muutub „loomulikuks“ bioloogiliste põhjenduste kaudu, mis viitavad kooskõlale loodusega. Põhjendusi loovad aga need, kes on ideaalinimese-looma hierarhia tipus ning omavad selleks vahendeid ja võimu. Melanie Joy selgituste järgi panevad loomulikkusele aluse kolm peamist institutsiooni: ajalugu, religioon ja teadus. Ajalugu võimaldab väita, et „nii on alati olnud“, religioon seob ideoloogia jumaliku tahtega ja teadus annab „bioloogilised“ põhjendused.

Olgugi et Eesti kuulub kristlikku kultuuriruumi, ei ole siin väga olnud kuulda põhjendusi loomade tarbimisele jumaliku korra alusel, küll aga on laialt levinud kaks põhiargumenti, mis säilitavad spetsiesismi ning varjutavad veganluse kui vägivallatu alternatiivi võimalikkust. Tegemist on kahe järgmise ideoloogilise konstruktsiooni ja nende tuletistega.

Inimesed on juba kiviajast saati loomi küttinud ja tarbinud. Inimajaloost aga on teada teisigi vägivaldseid praktikaid, mis on vähemalt sama vanad kui loomade tarbimine, näiteks kannibalism, imikute tapmine, vägistamine, mõrvad jne. Küsimus pole selles, mis on inimesele „loomulik“, sest oleme nii alati teinud, vaid selles, millised meie valikud on põhjendatud. Paljude vägivaldsete praktikate puhul oleme aktsepteerinud, et need ei ole kooskõlas meie väärtustega, aga spetsiesism suudab end ometi taastoota ega võimalda loobuda põhjendamatust vägivallast teiste liikide vastu. Nii kasutatakse ajalugu ja traditsioone spetsiesistliku rõhumissüsteemi õigustamiseks.

Inimesed on loodud loomi sööma. Kuna spetsiesism on niivõrd normaliseeritud, tunduvad väga loomulikud ka spetsiesismi taastootvad ja seletavad „teaduslikud“ väited, justkui oleksime loodud segatoidulisteks. Ometi läheb võrdlemisega siin raskeks, sest inimese toidulaud erineb oluliselt loomade omast: oleme oma toitu juba väga kaua küpsetanud ja aretanud ning on küsitav, milline toidulaud on üldse „loomulik“. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et „loomulikust“ toidust ei räägita selle põhjenduse juures kui millestki, mis tagaks tervise või hea enesetunde. Ilmselt on olnud ka inimese toiduvalikute puhul aegu, kus on olnud parem taluda pidevalt kergemaid füüsilisi vaevusi näiteks laktoositalumatuse tõttu kui kannatada suur osa aastast alatoitumuse käes. See, et meil on võimalik seedida ja taluda loomset päritolu toitu, ei tähenda, et see oleks meile loomulik.

LGBT+ kogukonna nähtavus on ajalooliselt olnud pea olematu (tänapäeval on hakatud seda küll sammhaaval tagantjärele parandama) ja seega võib olla keeruline tõestada, et need inimesed on alati meie seas elanud. Kogukonna „loomulikkusele“ vaidlevad vastu ka viimasel ajal esile kerkinud end kristlike väärtustega siduvad grupid, kes toetuvad Eestis üsna vähekasutatud religioossele argumendile, seostades seda ka loodusseaduste ja üleüldise normaalsusega.

LGBT+ inimeste suhted ja identiteedid on loodusseaduste vastu. Meie ühiskonnas peetakse „loomulikuks“ cis-soolisi heteroseksuaalseid inimesi ja nendevahelisi paarisuhteid. Kui „loomulikku“ loodusega seostada, siis on seda arusaama tegelikult raske kinnitada, kuna igas loomade rühmas (imetajad, linnud, roomajad, putukad) esineb suhteid samast soost isendite vahel[9] (kuigi loomade puhul ei saa rääkida sättumusest nagu inimeste puhul, vaid pigem käitumisest). Samuti on loomariigis näiteid sellest, et sugu või isegi soorollid ei ole sünniga määratud. Mitmed sisaliku- ja kalaliigid suudavad vastavalt eri vajadustele ja tingimustele bioloogilist sugu muuta, samuti mõni koralliliik. Merihobude seas sünnitavad lapsi isased.

LGBT+ inimeste suhted ja identiteedid on kaasaegne väljamõeldis ja trend. See argument ei kehti siin nagu normaalsuse mõiste juureski – eri aegadel on eri kultuurid sugu ja seksuaalsust erinevalt käsitlenud. Näiteid sellest leiab nii eri kultuuride mütoloogiatest kui ka eri ühiskondade ülesehitusest. Üleüldse on seksuaalsus (nii homo- kui heteroseksuaalsus jt) identiteedi osana tegelikult alles 19. sajandi leiutis.[10] Enne seda räägiti vaid tegudest ja käitumisest, mitte inimesest kui teatud gruppi kuulujast. Näiteks võidi taunida või karistada vahekorras olnud mehi, kuid eelkõige just konkreetse teo eest.

Teistmoodi pole tervislik

Kui ideoloogiat juba võetakse loomulikuna, muutub see ka ellujäämiseks „vajalikuks“. Tegemist on kõige tugevama ideoloogilise konstruktsiooniga, mis muudab kehtiva süsteemi paratamatuks, millele justkui polegi alternatiive.

Loomade tarbimise puhul kasutatakse vajalikkuse-argumente väga palju ning ka siin aitab teaduskeel kaasa spetsiesismi alalhoidmisele. Seda näeme järgmistel puhkudel.

Veganlus on keeruline ja ohtlik, eriti lastele. Vaatleme näiteks, kus on fookus debatis veganluse üle. Kuigi veganlus on vabadusliikumine ja oluliselt laiem toitumisküsimustest, käib arutelu hoogsalt just selle üle, kas veganlus on tervislik. Siiski on argumendid viimase kümnendi jooksul muutunud, sedamööda, kuidas üha rohkem täiskasvanuid ja nüüd ka juba lastega peresid on valinud veganluse ning löönud spetsiesistlikust ideoloogiast lahku. Kui varem rääkisid institutsioonide poolt tunnustatud eksperdid, et veganlus on ohtlik, keeruline, toitaineid ei saa kätte jne, siis nüüd on debatt liikunud peamiselt vaidlusele laste tervise üle, mistõttu kuuleme sageli tuttavlikke „jätke lapsed rahule“ seisukohti. Endiselt taastoodetakse müüti, et lapsed peavad loomi sööma, sest veganlus on keeruline või suisa ohtlik. Kuivõrd vanusest sõltumata ei ole inimestel füsioloogiliselt vajalik loomi tarbida, on siinpuhul reaalsuses tegemist ideoloogilise aruteluga, kus võimupositsioon on spetsiesistlikku maailmavaadet taastootvatel isikutel ja institutsioonidel, mida nad esindavad,

„Liha on hea valguallikas.“ Vajalikkuse-müüti taastoodetakse teaduses, kasutades loomakehade ja kehavedelike kohta keelelisi konstruktsioone, nagu „kõrgema bioväärtusega valgud“, või väidetega nagu „heemne raud imendub paremini“ ja „piim on hea kaltsiumiallikas“. Säärased väited toimivad puhvrina (n-ö absent referent)[11] reaalse indiviidi ja tarbetoote nagu liha, piim, munad jne vahel, lahendades võimaliku kognitiivse dissonantsi, mis võiks tekkida, kui mõtleksime sellest, et me ilma vajaduseta tarbime tundevõimeliste olendite kehasid ja kehavedelikke, keda on nende tahte vastaselt ära kasutatud või lausa tapetud. Spetsiesistlike praktikate jätkumiseks on need väited hädavajalikud, et luua võimalus distantseeruda süsteemsest vägivallast, millel need praktikad rajanevad. Tegemist pole niivõrd füsioloogiaga, vaid ideoloogiaga, mis muudab loomade tarbimise nii loomulikuks kui ka vajalikuks. Näiteks on mõeldamatu – kuigi võimalik – rääkida inimlihast kui heast ja kvaliteetsest valguallikast, ilma milleta pole võimalik tervislikult elada. Ometi ei üritata isegi laborites toota inimlihaburgereid, sest see on vastuolus meie eetiliste põhimõtetega.

Spetsiesismi säilimiseks on hädavajalik säilitada müüti veganluse ebatervislikkusest, sest taimetoitluse tervise-eeliste tunnistamine tähendaks koheselt skaala kõigutamist ning praeguse võimustruktuuri küsimärgi alla seadmist. Spetsiesistlik põhiõigustus, et me ei saa loomi tarbimata olla terved või elada hästi, võimaldab jätkata loomade tarbimist ilma põhjuseid ja tagajärgi nägemata.

Vähemustele, kes ei ela oma elu vastavalt valitsevale normile, võib üsna kergekäeliselt ette heita erinevaid ühiskonna murekohti, muu hulgas seda, et nad ei täida inimestele ühiskonna poolt pandud näiliselt universaalseid kohustusi ning kahjustavad seeläbi sedasama justkui korrastatud ja muidu toimivat ühiskonda. Heteronormi vajalikkuse müüti luuakse mitmete uskumuste läbi.

LGBT+ inimesed suretavad rahvastiku välja. Kui räägitakse samast soost inimeste suhete, LGBT+ inimeste õiguste ja muu sellisega seotud ohtudest, siis sageli on põhiargumendiks see, et inimkond saab jätkuda vaid mees-naine kooslustest ja seetõttu on üksnes sellised suhted vajalikud ja õigustatud. Tegelikult on inimesed alati lapsi sünnitanud ja kasvatanud väga erinevates peremudelites, alates üksikvanematest kuni hõimudeni, kes kõik koos oma lapsi kasvatavad ja kus lastel on mitu vanemat bioloogilisest seosest sõltumata. Külgetõmme ükskõik mis soost inimeste vastu ei määra isiku võimet või soovi saada lapsi. Igal juhul ei ole alust LGBT+ inimestele rahva väljasuretamist ette heita. Näiteks ainuüksi Lääne-Tallinna Keskhaiglas sünnib igal kuul üks-kaks last LGBT+ peresse.[12]

LGBT+ inimesed ei suuda pakkuda lastele täisväärtuslikku elu. Teine tuline konfliktipunkt on küsimus, kas samast soost paarid on üldse kõlbulikud lapsi kasvatama. Kas LGBT+ peredes kasvavatest lastest saavad „normaalsed“, terved inimesed, kas need lapsed saavad perest kätte kõik need eeskujud ja mõjud, mida üks terve laps saama peaks? Öeldakse, et lapsele on vaja nii ema kui isa. Ometi kõlab see argument kõige tihedamini just LGBT+ teemadega seoses, mitte siis, kui räägime näiteks üksikvanematest, kes on üksi jäänud väga erinevatel põhjustel, vanavanematest, kes lapsi kasvatavad, vms. Ehk teisisõnu on tegu sageli üsna valikulise kriitikaga ning tegelikkuses mängib lapse heaolus rolli hoopis tema peresuhete kvaliteet, mitte pere koosseis.[13]

Inimese kõrgeim eesmärk on saada lapsi. Heteroseksuaalse tuumikperekonna normaliseerimine ja prioriteedina käsitlemine taastoodab ka teist ideoloogilist arusaama, nimelt seda, et täisväärtuslik inimene peab kindlasti lapsi saama. Eriti kehtib see ühiskondlik nõue justkui naiste kohta. Ometi on palju inimesi, kes eri põhjustel lapsi ei soovi või ei ole võimelised neid saama ning teevad väga isikliku ja individuaalse otsuse, kas ja millisel kujul nad suhteid ja peret loovad. Inimesi on maailmas niigi juba väga palju – miks on tingimata vajalik neid juurde sünnitada? Mis vajadust see ülerahvastatud maailmas rahuldab ja mida lisab see inimese enda väärtusele?

Unistus võrdsest tulevikust

Veganlus, LGBT+ õigused ja muud vabadusliikumised on intersektsionaalselt põimitud ning kuni me eitame, et rõhumise lõppemiseks peame lõpetama kõigisse selle vormidesse panustamise, ei saavuta me võrdsusel põhinevat ühiskonda. Õnneks on loomaõiguslaste seas palju inimõiguslasi ning inimõiguste eest seisjad on omakorda hakanud mõistma loomaõiguste fundamentaalset rolli süsteemse muutuse saavutamisel.[14] Nagu on öeldud: keegi meist pole vaba, enne kui kõik on vabad. Peame astuma välja kehtivatest vägivaldsetest ideoloogiatest, valides veganluse ja toetades teisi vabadusliikumisi, nagu LGBT+ kogukonna oma. Võrdsusel põhinev ühiskond on pigem utoopia kui miski, mida oleks täna võimalik kirjeldada – seda lihtsalt ei eksisteeri veel. Meie võimalus on see koos ellu unistada.

 

[1] A. Ko, S. Ko, Aphro-ism: Essays on Pop Culture, Feminism, and Black Veganism from Two Sisters. New York, 2017.

[2] Cis-soolisus – kui inimese sooidentiteet kattub tema bioloogilise sooga.

[3] D. I. Hjörleifsson, Mündi kahest küljest. Feministeerium, 30.01.2018. https://bit.ly/2EMF4cK.

[4] K. E. Helgason, Õhuloss, mis kohe lõhkeb. Feministeerium, 12.03.2018. https://bit.ly/2CwYEHH.

[5] Reinsalu kaitseb Ojasood: aitab! Lõpetage kanakarja kambakas! Kahetsen, et tema juhtumi puhul naistevastase vägivalla hukka mõistsin. Delfi, 16.01.2018. https://bit.ly/2oP0Ou6.

[6] The Cambridge Declaration on Consciousness. Francis Crick Memorial Conference, 07.07.2012. https://bit.ly/1wa0i7B.

[7] M. Joy, Why We Love Dogs, Eat Pigs, and Wear Cows. San Francisco, 2009.

[8] Bury Your Gays. TV Tropes, 31.01.2019. https://bit.ly/2MmByJf.

[9] M. Hogenboom, Are There Any Homosexual Animals? BBC, Earth, 06.02.2015. https://bbc.in/2TnSQpX.

[10] B. Ambrosino, The Invention of Heterosexuality. BBC, Future, 16.03.2017. https://bbc.in/2MIJ4Mu.

[11] C. J. Adams, The Sexual Politics of Meat. London jm, 2016.

[12] B. Davidjants, Vikerkaar arstikabinetis. Feministeerium, 17.05.2018. https://bit.ly/2UuGUmc.

[13] S. Golombok, Modern Families: Parents and Children in New Family Forms. Cambridge, 2015. Refereeritud: Families With a Difference: The Reality Behind the Hype. University of Cambridge, Research, 12.03.2015. http://bit.ly/2Gbcf9K.

[14] J. Shooster, Why Human Rights Groups Are Beginning To Support the Rights of Non-Human Animals. Open Democracy, 13.05.2018. https://bit.ly/2BzK1S7.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon