OSSIP MANDELŠTAM

*
On antud mulle keha – milleks see,
nii üks ja ainus, minuomane?

Õnn hingata ja olla – keda peaks
seepärast tänama, kes öelda teaks?

Ma olen aednik, lill ma olen ka,
maailma vanglas pole üksi ma.

On igaviku klaasil uduring –
kus seda puutunud mu elav hing.

Jääb sinna kirjatrükk, mis praegu soe,
ei sõnumit veel keegi välja loe.

Las hetked maha raputavad sao,
see kallis kiri klaasi pealt ei kao.

 

Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon