Need, kelle süda on alati valmis uueks valuks

ALVAR LOOG

Jalgpallist räägitakse palju. Isegi põhjendamatult palju. Pean silmas jutte, mis keerlevad konkreetsete mängude ning neis osalevate mängijate, treenerite ja kohtunike ümber: eelvaated, ennustused, meditsiinilised raportid, kommentaarid, analüüsid, kokkuvõtted… Jalgpall on mänguna suuteline iga päev tootma tööstuslikes kogustes jututeemasid nii päevauudiste kui ka seltskondlike vestluste tarbeks. Samas on vist kõigile selge, et selle nähtuse taga on midagi rohkemat kui poolteist tundi palliga pusimist, sekka mõni harv värav või hoiatuskaart; tema mõju ulatub palju kaugemale mänguväljakutest, staadionitribüünidest, spordipubidest ning meelelahutuslikest tele- ja raadioülekannetest.

Paradoksaalsel kombel on jalgpalli teinud maailma suurimaks spordialaks inimesed, kes seda ise ei mängi. Kui 23 inimest jooksevad väljakul, kümned tuhanded vaatavad staadionil ning sajad tuhanded kodudes – nagu see kehtib suuremate kohtumiste puhul, mida peetakse talvise liigahooaja kestel meie koduplaneedil iga nädal vähemalt paarsada –, siis võib ütelda, et see mäng ei kuulu eelkõige mitte mängijatele, vaid pealtvaatajatele. Sellele anonüümsele ning näiliselt homogeensele inimmassile, kelle pealtnäha ammendamatu ajaline, rahaline ja emotsionaalne ohverdus on jalgpalli ebaproportsionaalselt suure populaarsuse, tema transtsendentse Tähenduse taga.

Edasi tulebki vaatluse alla mitte jalgpall kui võistlusspordi ala, meelelahutustööstuse žanr või kehakultuuri valdkond, vaid jalgpallifanatism kui psühholoogiline ja sotsiaalne fenomen.[1] Selle nähtuse kõige põnevama ning kandvama osa moodustavad inimesed, kes ei armasta mitte niivõrd jalgpalli kui mängu, vaid teatud konkreetset jalgpalliklubi või -koondist. Jalgpalli vaatamine ja sellele kaasaelamine pole nende jaoks mitte elukutse, eneseteostus, meelelahutus ega ajaviide, vaid elustiil ning osa isiksuslikust identiteedist.

Jalgpall ja jalgpallifanatism ei ole mingil moel ühe tagumiku kaks kannikat: tegevjalgpallurite hulgas leidub väga vähe tõelisi fanaatikuid ning enamik fanaatikuid ei mängi jalgpalli isegi mitte hobi korras. Õigupoolest võib alati vaielda, kas või kuivõrd on jalgpallifanatismil jalgpalliga üldse pistmist. Mulle tundub ajuti, et see seos on kõigest sattumuslik, suhteliselt juhusliku iseloomuga (umbes nagu poeedi tunnete ja tema järjekordse muusa vahel). Jalgpall annab võimaluse avalduda ja väljenduda teatud tungidele ning emotsioonidele, mis võiksid jääda ilma selleta otsekui kodutuks.

Oma suhteliselt lühikesest ajaloost hoolimata näib jalgpall olevat midagi inimsoole üldomast – seda mängitakse ning vaadatakse igal pool maailmas sõltumata rassilistest, religioossetest, kultuurilistest ja klimaatilistest eripäradest. Euroopas, Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas leidub väga vähe riike, kus jalgpall pole tähtsaim spordiala. Põhja-Ameerikas on (euroopa) jalgpall populaarseim spordiala õrnema soo hulgas.

Jalgpalli kõikehaarav menu on tegelikult müsteerium. Sest mitmed teised, jalgpallist selgelt väiksemat populaarsust ning madalamat avalikkuse ja meedia tähelepanu pälvivad võistkondlikud spordialad – nagu näiteks korvpall, võrkpall, jäähoki ja ka saalijalgpall – on objektiivselt võttes palju vaatemängulisemad, vaatajasõbralikumad, lihtsamini mõistetavad ning lõpptulemuselt ühtaegu nii loogilisemad kui ka õiglasemad.

Kuid millegipärast pole teiste võistkondlike spordialade toetamises (vähemalt Euroopas, Ladina-Ameerikas ja Aafrikas) jalgpalliga võrreldes samaväärset ajaloolist järjepidevust, traditsiooni ega kõikeläbistavat andumust. Muudele aladele ning neid viljelevatele sportlastele langeb masside tähelepanu ja sügavam emotsionaalne toetus vaid siis, kui on mängus midagi suurt. Oluliselt harvem jagavad inimesed enese personaalset identiteeti aastakümnete kaupa mõne muu spordiala klubi kui jalgpalli omaga. Veel harvem toetavad nad kompromissitult pikema perioodi vältel mõnd sportlast või võistkonda, kel pole vähimatki lootust midagi võita. Jalgpalli puhul on see aga pigem reegel kui erand. Jalgpallil on see „suurem kui elu“-tüüpi kvaliteet, mingi teatav sisemine ülevusmõõde, mida tema mõttelistel konkurentidel pole kas üldse või mitte isegi ligikaudsel määral.

Klubijalgpalli toetajad moodustavad ülemaailmse mõttelise kogukonna, mille eluaegseks liikmeks võib saada päevapealt (just nii see enamasti juhtubki), sõltumata ühestki füüsilisest, psüühilisest või sotsiaalsest karakteristikust (näiteks vanus, sugu, jõukus, haridus, temperament, perekonnaseis, ühiskondlik staatus jne). Jalgpallil on kalduvus hajutada klassikuuluvust ning maailmavaatelisi erimeelsusi (on ka vastupidiseid näiteid, aga need on selgelt vähemuses). Ilmselt just seetõttu on tegu suurima (mittereligioosse) kogukonnaga meie koduplaneedil.

Klubijalgpall vs. koondisejalgpall

Mind on psühholoogilisest ja antropoloogilisest vaatepunktist huvitanud alati see hämar piir, kustmaalt läheb jalgpall kui (sotsiaalne) meelelahutus ja ajaviide vaataja jaoks üle jagatud identiteediks ning sellega kaasnevaks kompromissituks andumuseks, mis on vabatahtlik, suuresti pöördumatu ning ühtlasi peaaegu täiesti seletamatu. Olen veendumusel, et neile kriteeriumidele vastavad eelkõige klubijalgpalli fanaatikud. Rahvuskoondiste jalgpalli jälgivate inimeste kire iseloom, selle põhjused ja avaldumisvormid näivad küll klubijalgpalli omadega otsapidi sarnased, ent minu hinnangul on selle näol tegelikult tegu suuresti eraldiseisva nähtusega, mille kohta võib „jalgpallifanatismi“ mõistet kasutada üksnes mööndustega.

Ka koondist saab toetada nagu klubi, aga enamasti seda ei tehta. Rahvuskoondiste jalgpall on vaataja-kaasaelaja seisukohast nähtusena väga sarnane Eurovisiooni lauluvõistlusega – see pole enamasti rohkemat kui patriootlik meelelahutus ja rituaal inimestele, kelle side vastavalt muusika või jalgpalliga on põgus, pealiskaudne ja/või pidevusetu. Valdav osa neist kümnetest tuhandetest, kes rahvusvaheliste tiitlivõistluste ajal staadione ummistavad ning laiatarbemeedia silmis „tõelisi“ fanaatikuid kehastavad, on hoolimata oma valjuhäälsuse, näilise pühendumuse ja kohatise radikaalsuse astmest enamasti suhteliselt jalgpallikauged adrenaliinikütid ning alkoholi- ja seksituristid, kes vähem oluliste mängude ja/või külmemate ilmadega eriti tribüünile ei satu. Lojaalse kaasaelaja jaoks võib koondise toetamine olla pikk ja pidev protsess ning võimalus osaleda mingis narratiivis ja kogukonnas, kuid vastavaid kohtumisi on turniiride iseloomust ja maavõistluste piirmäärast tingitult sedavõrd vähe (ning enamasti ajas hajutatult), et see ei võta püsivalt üle poolehoidja mõtte- ja tundeelu, nagu see on enamasti klubijalgpalli puhul.

Kord armsaks saanud jalgpalliklubi seevastu on miski, millest poolehoidjad üldiselt kunagi ei tagane. Tõsisematel fanaatikutel keerleb kogu elu nii emotsionaalses, logistilises kui sageli ka majanduslikus mõttes koduklubi hooajakalendri järgi; elatakse mängust mänguni, kannatatakse ja rõõmustatakse kogu oma südameverega. Miljonitele klubijalgpalli toetajatele kogu maailmas ei ole jalgpall enam üks suvaline meelelahutus ja ajaviide teiste samasuguste hulgas – see ongi elu, või vähemalt väga suur osa sellest. Ning seega võib liialdamata väita, et klubijalgpall on üks kõige suuremat lojaalsust nautiv nähtus inimkultuuris.

Võistkonnaspordis käibib vanasõna: kui meeskond võidab, võidavad mängijad; kui meeskond kaotab, kaotab treener. See on suur tõde, aga tegelikult kõigest poolik tõde. Tegelikud võitjad ning kaotajad on alati eelkõige poolehoidjad, kes investeerivad kogu üritusse emotsionaalselt veelgi rohkem kui sportlased, treenerid või klubiomanikud kolme peale kokku. Kusjuures ilma, et see „investeering“ enamasti mingeid püsivaid „intresse“ toodaks. Suuri võite ning sellega seonduvat glamuuri naudib maailmas vaid mõnikümmend klubi – aga toetajaid on ka kõigil ülejäänud tuhandeil, millest enamik on hooajast hooaega – ehk ajalooliselt – parimal juhul keskpärased. Koos klubiga valib poolehoidja omale justkui saatuse, mille keerdkäikudele ei saa ta ise peaaegu üldse kaasa rääkida.

Klubi aktiivne toetamine on enamasti aeganõudev, kulukas, närvesööv, tujurikkuv ning klimaatilistel põhjustel sageli ka ebatervislik (Eestist vaadates on kerge unustada, et jalgpall on enamikule Euroopa rahvastest otsapidi rahvuslik talisport), see sisaldab (vähemalt pikemas perspektiivis) alati suure annuse pettumisi, ahastust, alandust jms. Kusjuures negatiivsete meeleseisundite hulk näib olevat võrdelises suhtes poolehoidja kirgliku pühendumuse astmega. Arsenali toetajana tuntud kirjanik Nick Hornby rõhutab oma raamatus „Fever Pitch“ (1992) tabavalt, et „skoorist sõltumata on jalgpallifanaatiku loomulik meeleseisund kibestunud pettumus“.

Jalgpallifanatism – raiskamine või inimsuse reservaat?

Mulle tundub, et jalgpallifanatism on nähtus, mille üle sisuliselt arutledes ei tohiks seda teha distantseeritult, objektiivsuse ning teaduslikkuse pretensiooniga (mida ma erinevate põhjuste koosmõjul käesolevas tekstis siiski arglikult teen). Inimese bioloogilise eksistentsi üks põnevamaid tahke on see, et ta ei allu kunagi lõpuni pragmaatilistele, moraalsetele ja enesesäilituslikele – ehk ratsionaalsetele – standarditele ning ideaalidele. Inimene on tehtud kõverast puust. See stiihia eristab inimesi masinatest. Ja sellisel moel on jalgpallifanatism kindlasti üks inimsuse reservaate. Raske hullus tervemõistuslikele, religioon ilma metafüüsika, käsulaudade ning lunastuslootuseta. Ideaalses maailmas ei tohiks seda olemas olla.

Umberto Eco kirjutas 1968. aastal oma essees „Spordiloba“, et jalgpalli vaatamine on „teadlik raiskamine, probleemidest möödahiilimine … iga diskursuse eitus ja inimese dehumaniseerumise algus … Spordiloba sünnib algsest (ja teadlikust) n-astmes raiskamisest, spordi mängimisest, on Raiskamise Ülistus ja seega Tarbimise Tipp.“[2] Ecol on ilmselt õigus. Ent seda üksnes tema valitud vaatepunktist. See vaatepunkt on alalhoidlikult ning distantseeritult intellektualistlik ning pragmaatiline. Ma ei tahaks hakata vaidlustama Eco väidet, et jalgpallifanatism – ehk jalgpalli vaatamiseks, sellest mõtlemiseks ja rääkimiseks kulutatud tunnid ning tunded – on raiskamine. Küllap ongi. Kogu inimese elu ja eksistents on oma stiihilisuses ja suhtelises sihituses üks suur raiskamine; kõik, mida inimene teeb, on teatud seisukohast hinnates asendustegevus suremisele. Ja pole keeruline nõustuda, et jalgpallifanatismi kiindumusobjekt näib selge mõistuse seisukohast mitte üksnes kasutu ja tähendusetu, vaid koguni absurdsena. Jalgpallistaadionidel, spordipubides ning koduse televiisori taga valitsev harras tähelepanu ja eksalteeritud emotsionaalsus on objektiivselt võttes naeruväärne. Sest elu on mujal. Või vähemalt justkui peaks olema.

Samas olen veendunud, et inimlike emotsioonide mõtestamiseks, tõlgendamiseks ja hindamiseks ei ole mõistlik kasutada intellektualistlikke ning pragmaatilisi kriteeriume. Sest emotsioonide väärtus on neis enestes. Jalgpallifanatism pole lõpuni taandatav ühelegi inimese baasvajadusele: tunnustusvajadusele, teostusvajadusele, võimuihale, ahnusele, aplusele, libiidole, adrenaliinisõltuvusele, alateadlikule tungile kanda edasi geene jne. Kõige lähemal on sellele ehk kuuluvusvajadus, ent ka see ei seleta paljude fanaatikute kire suuruse ning kestvuse fenomeni ammendavalt.

Tõeline armastus on peaaegu alati pime, armunu ei kalkuleeri eriti. Ja jalgpallifanatism on kindlasti teatud tüüpi emotsionaalne afektiseisund – armastus, mis on peaaegu täiesti vaba romantikast, erootikast, enesearmastusest, eneseuhkusest ja omakasust. Ta on suhteliselt isetu, kuna ei oota ega eelda vastuarmastust. Ja mis peaasi: jalgpallifanatism on enamasti väga isiklik asi, mille ratsionaalseks seletamiseks või kontrollimiseks puudub selle „ohvril“ enamasti nii soov kui ka suutlikkus. Jalgpallifanaatikute puhul annab tooni teatav uneskõndijaile omane kvaliteet. Sellega seoses tundub mulle oma eitusvormilisest grammatilisest konstruktsioonist hoolimata ülimalt tabav ja tähenduslik ühe West Bromwich Albioni poolehoidja jalgpallifanatismist rääkiva raamatu pihtimuslik pealkiri: „We Don’t Know What We’re Doing“ („Me ei tea, mida me teeme“).

Jalgpallifanatismi kui nähtust ei peaks mingil juhul heroiseerima ega idealiseerima. Seda tuleb vaadelda omas kontekstis. Ning võimalikult isiklikust perspektiivist. Sest jalgpallifanatismi – nagu ka näiteks romantilist armumist, meeleheidet, depressiooni, paranoiat, orgasmi, leina vms – ei saa eriti kirjeldada väljastpoolt. Ja ammugi ei saa seda väljastpoolt kirjeldada inimene, kes pole seda ise kogenud. Seda saab üksnes läbi elada. Inimlik keelevõime on selle kogemuse vahendamiseks liiga vaene; vastavad tajud ja tunded ei mahu keele kitsast pudelikaelast läbi, nende tuum jääb alati paratamatult sõnastamatuks.

Kõik katsed jalgpallifanatismi kuidagi objektiivselt positsioonilt kirjeldada takerduvad välistesse markeritesse ning soodustavad selle kohta käibivate stereotüüpide kinnistumist. Millised need stereotüübid on? Ma olen täheldanud, et jalgpallifanaatikutest räägitakse enamasti mitmuses nagu sipelgatest, indiviididena nad reeglina eriti ei eristu. Jalgpallifanaatikud on meie kollektiivses teadmises need, kes vaatavad jalgpalli, joovad õlut, jorisevad päevade kaupa spordipubides, liiguvad kampadena, on lärmakad ja vastavalt riietatud; parimal juhul marsivad ja laulavad kuskil ning taovad trumme ja lehvitavad lippe; halvemal juhul on väljakutsuvalt agressiivsed, solvavad metoodiliselt ja ropusuiselt kohtunikke, vastasmeeskonna mängijad ja poolehoidjaid, teevad pürot ning jooksevad mängu ajal väljakule; veel halvemal juhul lõhuvad aknaid, keeravad autosid kummuli ning kaklevad omavahel ja korrakaitsjatega.

Mis eristab jalgpallifanaatikuid üksteisest?

Et jalgpallifanaatiku määratlusele üldse mingit mõttekat sisu anda, on ilmselt tulemuslikum keskenduda mitte sellele, mis eristab jalgpallifanaatikut mittefanaatikust, vaid sellele, mis eristab ühte jalgpallifanaatikut teisest jalgpallifanaatikust. Sarnaselt paljude teiste pühendumist ja lojaalsust oluliseks pidavate subkultuuridega on ka jalgpallifanaatikute kogukonnas olnud alati ühel või teisel moel aktuaalne küsida: milline on „tõeline“ poolehoidja? Kus lõpeb jalgpalli vaatamise puhul ajaviide, meelelahutus ja/või enese isiku teadlik huvitavamaks lavastamine ning algab kompromissitu fanatism? Kus lõpeb eluterve fanatism ja algab hullus või debiilsus? Kustmaalt muutub spordifanatism omaette spordialaks? Jne.

Jalgpallifanaatikute emotsionaalne ja intellektuaalne suhe jalgpalli kui mängu, jalgpalluritesse ning oma lemmikklubisse võib olla väga erinev, teha läbi mitmeid eri faase. Need faasid sõltuvad omakorda sellest, mida keegi jalgpallimängust parasjagu otsib, kui palju ja kui pikaajaliselt on ta valmis emotsionaalses plaanis mängu panema; kas või kuivõrd ta oma lemmikklubiga samastub, kui isiklikult võtab selle sportlikku edu ning ebaedu. Neist erinevustest võib muuhulgas otsida põhjusi, miks sama klubi või koondise poolehoidjad on sageli koondunud eraldi gruppidesse, kes üksteist eriti ei salli ega respekteeri ning mõnikord koguni mängu ajal või järel üksteisega sõimlema – ning harvemini ka kaklema – lähevad.

Püüan järgnevas esitada visandlikult jalgpallisõprade tüpoloogia, mis kehtib suuremal või vähemal määral ka teiste hooaja formaadis mängitavate meeskonnamängude (nagu näiteks: jäähoki, korvpall, pesapall, ragbi, ameerika jalgpall jt) poolehoidjate kohta. Esitatud kategooriad on mõistagi üldistavad ja voolavad, paljude jalgpallisõprade puhul toimub pidevalt teadvustamata liikumine ühest teise ja tagasi. Järgnev nimekiri on visandlik ega pretendeeri ammendavusele; see on koostatud jalgpallifanaatikute mõttelise (ja suhtelise) radikaliseerumise astme järgi.

1. Jalgpallisõber, kelle jaoks on mängija(d) otsekui popstaar(id). Ehk jalgpallisõber, kelle huvi, imetluse, eeskuju ja/või kire objektiks on teatud konkreetne mängija (neid võib üheaegselt olla ka mitu), ilma et sellega kaasneks lõpuni teadvustatud ning läbitunnetatud kirge või emotsionaalset osadust selle klubi või koondise vastu, mida antud mängija parasjagu esindab. Selles staadiumis tundub lemmikmängija enamasti mitte üksnes huvitavam, vaid ka suurem ja olulisem kui vastav klubi või koondis. Valiku tegemisel saab sageli määravaks mängija välimus (väga oluline on näiteks soeng), üldine ekstravagantsus ning sportlik võimekus ja edukus. Reeglina on tegu üldtuntud (rahvusvaheliste) staarmängijatega, enamasti ründajate, ründavate poolkaitsjate ning väravavahtidega.

See on jalgpallifanatismi esimene staa-dium, mille teevad alguses (enamasti nooruses) läbi peaaegu kõik jalgpalli juurde sattunud inimesed. Mõnede üksikute – ning sealjuures iseäranis (noorte) naiste – puhul võib see jääda ainsaks staadiumiks. Sedatüüpi fanaatik on sageli ebateadlik mängureeglite, liiga- ja karikasüsteemide, vastava võistkonna ülejäänud koosseisu ning mõnikord ka klubi identiteedi ja sportliku käekäigu suhtes. Mänge ta üldiselt ei külasta (mis välismaa tippliigade puhul on mõistagi paratamatu) ega vaata regulaarselt ka otseülekandeid. Või kui vaatab, siis elab kaasa rohkem oma lemmikmängijale kui tema klubile. Mängude vaatamisest ja sportlikest tulemustest rohkem huvitavad teda lemmikmängija pildid, postrid, jalgpallikaardid, trikivideod, nimega jalgpallisärgid jms. Ühtlasi pole sellise jalgpallisõbra puhul haruldane, kui tema lemmikmängijad pärinevad rivaalitsevatest klubidest, mille üheaegne toetamine oleks teadlikuma ja/või täiskasvanulikuma hoiaku puhul praktiliselt võimatu.

Tõehetk saabub enamasti siis, kui lemmik klubi vahetab, pikka vigastuspausi peab või karjääri lõpetab. Eneses tõelise jalgpallifanaatiku leidnud poolehoidjad jäävad lahkuvast lemmikust vanasse klubisse maha, ülejäänud liiguvad temaga kas kaasa uude klubisse, leiavad uue lemmiku (kes võib, aga ei pruugi olla samast klubist) või kaotavad sootuks huvi jalgpalli vastu.

2. Pealtvaataja, keda on staadionile või mängu ühisvaatamisele kaasa kutsutud. Ehk inimene, kes ei tea veel isegi, kas jalgpall kui mäng või mõni sellega seotud nüanss talle meeldib või püsivamat huvi pakub, aga ta on ühel või teisel põhjusel otsustanud jalgpallile vähemalt võimaluse anda. Statistika kinnitab, et peaaegu kõik hiljem jalgpallifanaatikuks kujunenud inimesed on tulnud oma elu esimesele mängule pooleldi juhuslikult koos isa, vanema venna või sõpradega ning ilma märkimisväärse huvi ja ootuseta. Usun, et peaaegu igal kohtumisel, kus istub tribüünil vähemalt mõnikümmend inimest, on nende seas keegi, kes on oma esimesel mängul.

3. Poolehoidja, kes toetab tuttavat mängijat. Ehk jalgpallisõber, kes vaatab jalgpalli üksnes või eelkõige seetõttu, et keegi tema lähedastest või sümpaatsetest tuttavatest on mängija või treenerina sellega seotud. Selles seltskonnas on peamiselt pallurite pereliikmed, sõbrad, kooli-, töö- ja elukaaslased jne. Selline jalgpallisõber võib olla mängude (ning ühtlasi ka reisimist eeldavate välismängude) külastamisel teatud perioodi vältel vägagi aktiivne, kuid ta ei toeta mitte niivõrd vastavat klubi ega koondist, vaid eelkõige oma lemmikmängijat.

Seda tüüpi poolehoidjad moodustavad märkimisväärselt suure osa noorte- ja naisteliigade ning madalamate ja/või vähem atraktiivsete liigade (sh Eesti jalgpalli kõigi liigatasandite) publikust. Kuid enamik neist kaob tribüünilt ja klubi toetajate hulgast sama äkki, kui nad sinna ilmusid. Nad lakkavad tulemast, kui neile sümpaatne mängija loobub või lahkub teise klubisse, viimasel puhul liiguvad nad enamasti temaga kaasa. Aga mõned üksikud jäävadki käima, kuna omandavad vastava harjumuse ja rutiini või avastavad, et nende kiindumus klubi vastu on muutunud aja jooksul isikuüleseks ning üleüldiseks.

4. Jalgpalliturist. Ehk jalgpallisõber, keda huvitab (teatud puhkudel) eelkõige vastava klubi staadion, soovitavalt koos oma mängupäeva atmosfääriga. See on suhteliselt levinud viis tribüünile sattumiseks, mida viljelevad enamasti vabal ajal ja/või reisil olles inimesed, kel on oma lemmikklubiga sügav emotsionaalne side. Ent nad tunnevad kultuuriloolist huvi ka võõraste klubide ajaloo, identiteedi, staadioni ning fännikultuuri vastu.

Selline inimene ei külasta võõrasse linna sattudes esmajärjekorras mitte kohalikku muuseumi, teatrit, kunstigaleriid, rahvusrestorani vms, vaid peamist jalgpallistaadioni (suuremates linnades võib selliseid olla rohkem kui üks; Londonis näiteks asub koguni üheksa tänavu Inglismaa meistrivõistluste kahes tugevaimas liigas pallivat klubi, kellest igaühel on oma staadion). Sageli kollektsioneerivad sedasorti jalgpallituristid oma külastatud kohtumiste kavasid ja pileteid. Staadioni suveniiripoest või -letist nad harilikult midagi ei osta, kuna ei soovi oma koju võõra klubi värvide ja sümboolikaga esemeid; aga leidub ka selliseid, keda huvitavad kas mälestuseseme või kollektsioneerimise objektina ühtlasi kas eri klubide särgid, fännisallid, märgid, vimplid, kruusid vms. Omaette alamkategooria moodustavad jalgpallituristide ja kollektsionääride hulgas autogrammikütid.

5. Jalgpallisõber. Ehk inimene, kes armastab eelkõige jalgpalli kui mängu, selle pakutavat esteetikat ja dramaatikat, hoolimata sealjuures suuremat konkreetsetest mängijatest, koondistest või klubidest. Jalgpall on talle üksnes (seltskondlik) meelelahutus. Seda tüüpi jalgpallisõpru on väga palju televaatajate seas, (regulaarselt) staadione külastavate inimeste hulgas oluliselt vähem. Ta võib vaadata televiisorist mängu juhuslikult ja poole pealt, ent ühtlasi siiralt nautides, teadmata sealjuures, kes täpselt mängivad või milleks. Tal on sageli isiklik eelistus olemas, ent lõpptulemusest enam loeb talle mängu kvaliteet ning üldine dramaatilisus. Paljud neist on ausa mängu apologeedid, kes võivad sellest kriteeriumist lähtuvalt teatud puhkudel kohtumise vältel vastavalt mängupildile isegi (korduvalt) eelistusi vahetada.

6. Adrenaliinikütt. Ehk jalgpallisõber, kes armastab jalgpalli vaadates eelkõige kestvat sportlikku pinget (ilma et mängu lõpptulemus talle emotsionaalses plaanis suuremat korda läheks). Ta elab kohtumist vaadates (teadvustamata) sadomasohhismiga kaasa eelkõige nõrgemale (või parasjagu kaotusseisus olevale) meeskonnale, et mängu sportlik intriig liiga kiiresti ei lahtuks või otsa ei saaks.

7. Hasartmängija. Ehk jalgpallisõber, kelle huvi vastavate võistkondade ning mängude vastu sõltub (jooksvalt) eelkõige sellest, millise tulemuse peale on ta kihlveokontoris panuse teinud. Suurem osa hasartmängijatest ei vaata üldse mänge, vaid üksnes (jooksvaid) tulemusi.

8. Glory hunter. Ehk kaasaelaja, kes armastab jalgpalli jälgides eelkõige sportliku üleoleku ja võidu maitset. Väga suur osa jalgpallifanaatikute perre sattuvaid inimesi alustab selle kategooria liikmena – enamasti hakatakse imetlema, armastama ja toetama klubi või koondist, mis mängib ilusat, ründavat ja resultatiivset jalgpalli ning võidab nii mänge kui ka karikaid. Kuid glory hunter’iks on põhjust kedagi nimetada alates hetkest, kui ta on sportlikest tulemustest sõltuvalt vähemalt korra oma eelistust vahetanud – ehk osutunud korduvkasutusega poolehoidjaks. Armastatud jalgpalliklubi on sellisele jalgpallisõbrale kui patsi- või peenisepikendus; tehtud valikud viitavad patoloogilistele kõrvalekalletele tema enesehinnangus.

Peaaegu kõik maailma jalgpalliklubid ja -koondised koguvad omale uusi poolehoidjaid nn headel päevadel, kui neil läheb sportlikus mõttes hästi. Kuid suuremat emotsionaalset küpsust, elutervet enesehinnangut ning jalgpallifanaatiku kirjutamata eetikakoodeksit järgiv osa nendest jääb klubiga igaveseks, sh ka nendeks (hoo)aegadeks, mil klubil või koondisel ei lähe hästi. Ülejäänud – need, kelle süda pole sportlikuks valuks ja alanduseks tegelikult valmis, kelle minapildi ja välise kuvandiga ei sobi kaotused kohe üldse – kas loobuvad jalgpallist või valivad omale parasjagu edukate klubide või koondiste hulgast uue lemmiku.

Glory hunter’i mõtteline negatiiv on jalgpallisõber, kes toetab teadlikult (ning sageli demonstratiivselt, ehkki mitte eriti kirglikult) eelkõige ebaglamuurset ja sportlikus mõttes mannetut klubi (neid võib olla üheaegselt ka mitu, enamasti erinevates liigades). Selline poolehoidja ütleb oma eelistusest kas rohkem või vähem lõplikult ja avalikult lahti siis, kui klubil hakkab tema meelest minema liiga hästi, kui selle kuvand muutub selliseks, et hakkab omakorda hoopis glory hunter’eid ligi tõmbama.

9. Kiibitseja. Ehk jalgpallisõber, kes teab oma eelistust ja on sellele truu, kuid ei samasta end klubiga. Selline inimene on lojaalne, aga mitte eriti pühendunud ega aktiivne. Mängude regulaarne külastamine või teleülekannete jälgimine pole talle olulised. Küll aga on ta enamasti kursis klubi tegemistega tulemuste ja jooksva tabeliseisu tasandil. Maailmas on ilmselt lugematu arv kiibitseja-tüüpi jalgpallisõpru, kusjuures enamik neist on seda oma teise või kolmanda valiku klubi suhtes (näiteks jälgitakse oma „põhiklubi“ kõrvalt püsiva huvi ja heasoovlikkuse, ent suhteliselt vähese emotsionaalse kaasaelamisega kas siis oma isa, vanaisa või hea sõbra lemmikklubi või endise kodukoha, kunagise ülikoolilinna vms klubi käekäiku).

10. Kogukonnastuja. Ehk jalgpallisõber, kel on oma selge ning muutumatu eelistus olemas, kuid kes armastab jalgpallimängude puhul eelkõige ühisvaatamisel tekkivat kogukonnatunnet, kohtumise erilist emotsionaalset atmosfääri. Selline inimene käib oma koduklubi mängudel sageli või isegi kogu aeg, kuid tal puudub sellega sügavam emotsionaalne side. Jalgpall on talle üksnes kui kõige kättesaadavam ja/või meelepärasem meelelahutus, kui võimalus kogeda vähemalt ajuti massipsühhoosi ja kogukonnatunnet. Selline inimene ei vaata jalgpalli eriti televiisorist ning jätaks ilmselt staadionile tulemata, kui teaks, et on tribüünil üksi.

11. Fair-weather supporter. Ehk jalgpallisõber, kes on oma eelistusele truu, kuid valib külastatavaid (ning ühtlasi ka televisiooni vahendusel vaadatavaid) mänge vastavalt vastasele, kellaajale, ilmale ning sportlikule glamuurile ja kaalukusele. Perekond, tööalane karjäär ja isiklik heaolu on talle reeglina tähtsamad kui jalgpall. Tõeline kirg oma armastatud klubi vastu tärkab tavaliselt mängu ajal, kui üldse, muul ajal ta selle peale oma hinge ei kuluta.

12. Poolehoidja. Ehk jalgpallifanaatik, kelle jaoks pole oma koduklubile kaasaelamine mitte meelelahutus, vaid elustiil; kes ei armasta mitte niivõrd jalgpalli kui mängu, vaid eelkõige konkreetset klubi. Ta samastub oma klubi identiteedi ja ajalooga, teda iseloomustab aasta(kümne)te kaupa religioosselt kompromissitu pühendumus ja lojaalsus ning sellest tulenev emotsionaalne masohhism. Mäng on talle enamasti tähtsam kui perekondlikud üritused; ta räägib ja mõtleb oma klubist meie-vormis. Ükski koduklubi kohtumine ei saa sõltumata skoorist ja mängupildist olla kunagi tema jaoks igav. Ta on alati ja ühtviisi tribüünil või televiisori ees ka siis, kui tema klubil ei lähe (pikkade perioodide vältel) just kõige paremini, ilmastikuolud on halvad, kohtumine sportlikus mõttes ebaoluline või vastane ebaatraktiivne.

Mängu puhul ei huvita teda mitte niivõrd eetika, esteetika ja põnevus, vaid resultaat. Nii näiteks on ta peaaegu alati valmis võtma võidu (või teatud puhkudel ka viigi) vaieldava (või koguni selgelt valesti määratud) penaltiga, kui kaotama ilusa mänguga. Mida rohkem armastab ta oma klubi, seda rohkem vihkab tavaliselt teisi (iseäranis oma geograafilisi lähirivaale). Ta ei suuda kunagi rõõmustada vastaste õnnestunud sportlike soorituste üle, see ilu on talle tülgastav. Selles seltskonnas on väga levinud kahjurõõm: leidub hulgaliselt neid, kes on valmis avalikult tunnistama, et tunnevad (või tunneksid) suuremat rõõmu rivaali relegatsioonist kui oma klubi tiitlivõidust. Üks Manchester City poolehoidja pani näiteks linnarivaali sportlikule edule viidates oma 1999. aastal ilmunud autobiograafiale nimeks „Manchester United Ruined My Life“ („Manchester United on rikkunud mu elu“).

13. Hardcore poolehoidja. Ehk jalgpallifanaatik, kelle armastus ja pühendumus oma koduklubi vastu leiab ühtlasi väljundi sõnastamatus sunnis toetada oma lemmikuid (kogu väikekodanliku heaolu, perekondlike kohustuste ning ametialase ja/või haridusliku enesearendamise arvelt) ka võõrsil. Mängule minek on talle nagu palverännak. Nädala sees külastab seda tüüpi jalgpallihaige vastavalt võimalustele oma koduklubi reservmeeskonna mänge, sattudes võimalust mööda ka klubi noortevõistkondade ja naiskondade mängudele. Ükski nädalapäev, kellaaeg või ilm pole tema jaoks jalgpalli vaatamiseks liiga halb, kui väljakul on üks tema lemmikklubi esindustest.

Sellisele poolehoidjale pole mõtet vestluse käigus öelda, et jalgpall on „kõigest sport, lihtsalt mingi mäng“. Sest ta ei suuda elu ja jalgpalli ning enese ja klubi identiteeti tunnetuslikult teineteisest lahutada. Enamasti on tema kodu ja välimus (alates riietusest ja aksessuaaridest kuni tätoveeringuteni) kaunistatud klubi logo, värvide ja muu semiootilise atribuutikaga.

Seda tüüpi fanaatikud on enamasti individualistid, kes ei soovi jalgpalli vaadata ning sellest vestelda suuremas seltskonnas; ning iseäranis koos inimestega, kelle pühendumise ning vastavate teadmiste tase on tema omast selgelt madalam. Paljud neist fanaatikutest on ühtlasi kirglikud statistikud.

14. Dekoratiivpoolehoidja. Ehk jalgpallifanaatik, kes tunneb soovi ja/või kohustust elada oma lemmikklubi kohtumistele kaasa võimalikult ekspressiivselt ning enamasti ka kollektiivselt. Ta läheb mängule ettevalmistatult nagu tööle või lahingusse, võttes kaasa trummi, pasuna, loosungi, suure lipu vms; mõnede klubide ja rahvuskoondiste dekoratiivfännid armastavad ühtlasi korraldada avalikke mängueelseid ühiskogunemisi ja ühismarsse. Selline poolehoidja armastab enamasti kompromissitult nii jalgpalli kui oma koduklubi või -koondist (vt eelmine ja üleeelmine kategooria), kuid ühtlasi armastab ta ka iseennast jalgpallis. Talle meeldib olla n-ö eesliinil, teha organiseeritult lärmi ja pürot, püüda tähelepanu loosungite ja lauludega. Kuid enamasti ei otsi ta füüsilisi ja juriidilisi konflikte.

Sellisted jalgpallifanaatikud on harilikult kollektivistid, kel on kalduvus üksteist kiiresti leida. Nad koonduvad (või sunnitakse korrakaitsjate poolt koonduma) n-ö fännitribüünile, mis asub enamasti kas väljaku otsajoone taga või külgtribüüni nurgas. Suur osa nende tegevusest lähtub au ja reputatsiooni abstraktsetest ideaalidest. Nad otsivad tunnustust nii oma klubi mängijatelt, treeneritelt ja omanikelt kui ka vastasmeeskonna fännidelt ning meedialt. Teatud mõttes on nad kujundanud jalgpallifanatismist omaette spordiala, mille puhul on oluline oma tegevusega suures pildis püsida, vastase poolehoidjad staadionil üle karjuda või laulda jne. Paljudele neist grupeeringuist on auasi hoolitseda, et organiseeritud lärm nende tribüünil kohtumise ajal hetkekski ei katkeks. Et vältida piinlikku vaikust, tegutseb neist mõnede juures keegi spetsiaalne eeskarjuja, dirigendi ja cheerleader’i ühendatud funktsioonides isik (kellele võib klubi olla võimaldanud eraldi istekoha tribüüni ees paikneva posti või torni otsas).

Nende suhted vastasmeeskondade samasuguste seltskondadega on enamasti pigem sõbralikud; nad korraldavad sageli oma lemmikklubi esindusvõistkondade kohtumiste eel või järel omavahelisi jalgpallimänge vms (iseäranis kehtib see koondisejalgpalli dekoratiivpoolehoidjate kohta).

Jalgpallifanaatikute avalik kuvand põhineb suuresti just selle seltskonna tegemistel, kuna nad on kõige nähtavamad ja kuuldavamad ning ületavad ühtlasi seeläbi sageli uudisekünnist. Suurema osa jaoks pole enese sellisel moel väljaelamine aastaid või aastakümneid kestev elustiil, vaid pigem episoodiline või ajutine tegevus, mis aktiveerub sõltuvalt ümbritsevast seltskonnast, vastasmeeskonna fännide aktiivsusest ning sportlikus ja ajaloolises mõttes olulistest kohtumistest.

15. Jalgpallihuligaan. Ehk jalgpallifanaatik, keda võib pidada nn dekoratiivpoolehoidja järgmiseks tasandiks. Ka selles seltskonnas annab tooni kollektivism (ehkki grupid on enamasti väiksemad ja koosnevad peamiselt üksnes nooremapoolsetest meestest) ning peaaegu kogu nende tegevus lähtub kollektiivse reputatsiooni abstraktsest ideaalist. Nende jaoks on oluline oma tegevusega võimalikult skandaalsel (või koguni kriminaalsel) moel suures pildis püsida. Nad otsivad tähelepanu ja äraspidist tunnustust, mis võiks ideaalis väljenduda avalikus hukkamõistus.

Ehkki jalgpallihuligaane leidub ka hardcore toetajate ja dekoratiivpoolehoidjate hulgas, on tegu suuresti eraldiseisva nähtusega, millel on nii spordi kui spordifanatismiga väga vähe pistmist. Sageli on see üksnes testosterooni, kolkapatriotismi, marurahvusluse, adrenaliinisõltuvuse, tähelepanuvajaduse ja/või sihitu agressiivsuse praktiline (ja kui just mitte legaalne, siis vähemalt otsapidi ennastõigustav) avaldumisvorm.

Enamikku nende poolt kohtumiste eel, ajal ja järel toime pandud tegudest võib selgitada grupipsühholoogia kuldreegliga: massis olles langeb inimese intelligentsus ning väheneb vastutusvõime. Neile meeldib igal võimalusel reageerida ja provotseerida, millest suur osa on selgelt üle võlli. On igapäevane, et keegi sellest seltskonnast kutsub vastasmeeskonna poolehoidjaid kaklusele, jookseb keset kohtumist väljakule või karjub kohtunikele ja vastasmängijatele – või harvemini ka oma meeskonna mängijatele või treeneritele – isiklikke solvanguid, mis võivad olla inspireeritud mitte niivõrd vastava isiku sportlikest tegudest, vaid rassilisest või rahvuslikust kuuluvusest, välimusest, eraelulistest asjaoludest jne. Teatud riikides on sedasorti fanaatikute jaoks kirjutamata kohustus ning auasi smugeldada tribüünile keelatud pürotehnikat ning see mängu ajal taevasse lasta. Haruldased pole ka juhused, kui osa sellest seltskonnast käib kohtumisele eelneval ööl vastasmeeskonna hotelli akende all lärmi tegemas, et mängijatel oleks keerulisem end välja puhata.

15. Ultra. Ehk jalgpallifanaatik, kes toetab (vähemalt sõnades) kompromissitult oma koduklubi, kuid selle kohtumistele kaasaelamisest ning sportlikest tulemustest enam huvitab teda hoopis oma vägivaldse fännigrupeeringu (inglise keeles: the firm) sportlik edu ja (ajalooline) reputatsioon teiste samasuguste hulgas. Tegu on täiesti omaette subkultuuriga, mida on esinenud ja esineb üksnes teatud riikide ning teatud liigade klubide juures. Kuna selle seltskonna ainsaks ideaaliks on eesmärgipäraselt esile kutsutud füüsilist vägivalda sisaldavad kontaktid vastasmeeskonna poolehoidjatega, on suur osa selle liikmetest politsei huviorbiidis ning klubi ja/või liiga on pannud neile peale staadionile sisenemise keelu. (Kusjuures teatud rahvusvaheliste kohtumiste ajal võivad mõned aktiivsemad ja agressiivsemad neist, kel juba tingimisi karistused peal, sattuda seetõttu ajutisse koduaresti.)

Oma eetika poolest jagunevad ultrate grupeeringud vastavalt sellele, kas nad kasutavad külmrelvi, ründavad kas üksnes teisi ultraid (ja sedagi üksnes kokkulepitud ajal ja kokkulepitud kohas, eemal politsei kaameratest ning üksustest) või sobiva võimaluse tekkides ka kõiki ülejäänud poolehoidjaid jne. Avalikkuse tähelepanust ning hukkamõistust enam huvitab neid staatus (olla respekteeritud, kardetud, kurikuulus jne) oma subkultuuri sees.

*

Jalgpall pole enam ammu pelgalt „oopium rahvale“, vaid üleüldise võõrandumise ajastul teenib see reaalsusesse eksinud massiühiskonna inimese sotsiaalseid ja psühholoogilisi vajadusi. Jalgpall moodustab järjest suurema osa meie (vahendatud) tegelikkusest ning pakub tänuväärset telge kollektiivsele teadvusele, toestab peaaegu kõikjal lokaalset (sh rahvuslikku) identiteeti ja paljude inimeste privaatset maailmapilti, pakub rahvuste ja ajalooliste identiteetide hääbumise ning teisenemise ajastul võimalust uut tüüpi osaduseks, (kokku)kuuluvuseks, jagatud saatuseks, ühiseks emotsionaalseks ruumiks koos usu objekti ning selle juurde kuuluvate kultuste ja rituaalidega.

Jalgpallifanatism on kindlasti omamoodi patoloogia – nagu kõik sõltuvused, mis ei teeni otsesel moel elu kestmist ning (ühise) elukvaliteedi hoidmist ja tõstmist. Ent samas on ta erinevatest sedalaadi haigustest üks healoomulisemaid. Rumeenia filosoof E. M. Cioran on kirjutanud: „See, kes vaevleb mingi kindla haiguse käes, ei tohiks kurta: tal on tegevus. Tõelised kannatajad ei tunne kunagi igavust: neid täidab nende haigus.“[3] Ilmselt tabab Cioran vähemalt osaliselt märki. Jalgpallifanaatikud ei kurda mitte igavuse ega oma haiguse, vaid meeskonna halbade ja/või konkurendi heade tulemuste pärast.

Igas tõelises jalgpallifanaatikus on absurdiinimese visadust ning süütut lootust, elamist utoopilise realismi diskursuses. Unelmad on tasuta – unista, niipalju kui kujutlusvõime, julgus ja terve mõistus lubavad! Enamik jalgpallifanaatikuid kasutab seda võimalust suure ning lapseliku õhinaga. Sest süda on tegelikult kohutavalt rumal – ta usub õnne nagu karjatüdruk mustlase meelitusi. Olgugi et õnn (resp. sportlik edu) – kui seda üldse saavutada õnnestub – on jalgpallis kõike muud kui püsiv: võidud on enamasti ajutised ja devalveeruvad kiiresti nii sportlikus kui ka emotsionaalses mõttes, loetud päevade pärast on enamasti järgmine mäng, ka suure tööga võidetud meistritiitlit või karikat tuleb juba paari kuu pärast uuesti kaitsma asuda. Nii nädalast nädalasse, aastast aastasse…

See kõik meenutab Sisyphost, kelle saatuseks on veeretada kivi mäetippu, kust see alati kohe tagasi alla veereb. Selle mõistuloo põhjal essee kirjutanud Albert Camus räägib Sisyphose näitel „kirjeldamatust vaevast, kus kogu olemus pingutab ei millegi saavutamiseks“. Ning tõdeb: „Igaüks leiab alati oma koorma üles.“ Samas leiab Camus kujundlikult, et võitlus mäetipule pääsemiseks on küllaldane, et inimsüdant täita. Tema essee lõpeb sõnadega: „Ma arvan, et Sisyphos on õnnelik.“[4] Mina omakorda arvan, et ka kõik jalgpallifanaatikud on tegelikult omal moel õnnelikud. Sest ma olen peaaegu kogu oma teadliku elu olnud üks nendest (kategooriad: 12–13, aga otsapidi ka 9 ja 4).

[1] Jalgpallifanatismi geopoliitiline ja ideoloogiline taust, mille esitamine eeldaks arvukate näidete toomist, jäi mahulistel kaalutlustel käesolevast tekstist välja.

[2] Eesti k-s rmt-s: U. Eco, Reis hüperreaalsusse. Tlk J. Sang. Tallinn, 1997.

[3] E. Cioran, Lagunemise lühikursus. Tlk L. Tomasberg. Tallinn, 2002.

[4] A. Camus, Sisyphose müüt: Essee absurdist. Tlk H. Rajandi. Tallinn, 1972.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon