Eeslist ja misjonäri kimbatusest

KRISTJAN PORT

Ülesanne kirjutada lähiajalukku jäänud Eesti dopingujuhtumitest tekitas kimbatust. Kirjutamine on vaev ja sellega peaks saavutama midagi kasulikku. Aga kelle jaoks? Toonased lood sisaldasid palju meelelahutuslikku, sealhulgas ajasid masse vihale. Masside ärritamine on banaalne. Ja lihtne. Meenus kusagilt kuuldud mõte, et sa ei õpi midagi uut, kui lööd eeslit veel ühe korra.

Samal ajal sattusin lugema meie ajaarvamise alguses elanud, Süüriast pärit kreeka retooriku Lukianose dialoogi, milles Anacharsis pärib Solonilt, et milleks sport? Vestluse alguse võiks lühidalt kokku võtta nii:

„Miks nad teineteise kallal vägivallatsevad, ise mustad ja õlised?“

„Auhinna nimel, auhinnaks on loorberipärg, teisal petersellipärg või pühad õunad.“

„See on ju naeruväärne. Kas neil on petersellist puudus?“

„Ei, neid ei huvita petersell, pärg ega õun asja väärtuse pärast, vaid au ja kuulsuse pärast, mida need tähistavad – need on võidu sümbolid. Selle nimel võetakse vastu lööke ja kannatatakse kägistamist ning valu. Ilma selleta pole au ega kuulsust. Kõigepealt tuleb raskusi kannatada, alles siis võib hakata lootma nendest tõusvat meelehead ja kasu.“

„Mis au või meelehead võib saada sellest, et kõik neid nende pärgadega näevad või et neid õnnitlevad mehed, kes neid alles äsja nii raske valuga vaevasid; nende õnn peitub ränga vaeva vahetamises õuna või peterselli vastu.“

„Sa ei saa ikka meie kommetest aru! Muudad peagi meelt, kui lähed pidustusele ja näed, kuidas rahvas koguneb võitjaid vaatama, kuidas tribüünid täituvad ja võitjad külvatakse üle ovatsioonidega ning neid jumaldatakse.“

„Aga, Solon, siin just peitubki alandus; neid ju ei kohelda nõnda võõraste pilkude eest varjatult, vaid kõigi nonde pealtvaatajate silma all – kes, nagu sa tahad mind uskuma panna, peavad neid õnnelikeks, kui näevad, kuidas nende veri tilgub või neid kägistatakse, sest need õnnelikud juhtumised käivad võiduga kaasas.“

Kui olin jõudnud need read üles kirjutada, polnud Seefeldis tunnid veel alanud…

Rahva päikesepaistelist teadvust tabanud dopingujuhtumi kõueraksatus võttis paljud tummaks. Šoki põhjustatud nõutust väljendati käsi taeva poole sirutades, nagu juhtunu kohta polekski sõnu. Tegelikult on küll! Ja neid peab kasutama, sest vastasel juhul ootab ees uus šokk. Meie seas elavad inimesed, kes tahtlikult ja teadlikult teevad omakasu nimel teistele halba, ja nad on valinud selle tegemiseks spordimaailma. Osa neist on teadlased, arstid, ärimehed, juristid, treenerid ja sportlased. Öeldud laused ei ole keelatud. Palun ütle need nüüd ise välja!

Loomulikult võib seda nimekirja pikendada ka trammijuhi ja treialiga. Kuid osalt ongi häda selles, et kõiki samasse loetellu paigutades me eirame ootuste erinevust ning kaalume rahva ja teiste sportlaste petmist samaväärsena kasvõi sellesama treiali toodetud praagiga. Ühiskonna toimimisele on oluline, et mõne ameti esindajad oleksid ausad ja usaldatavad. Kõiki kahtlustav elu on kallis ja ebaefektiivne. Kallis turvameetmetele kulutatud varade pärast, mida võinuks kasutada millegi õilsama jaoks (näiteks võiks dopingutestimise rahasid kasutada lastespordi toetamiseks). Ebaefektiivne, sest nii ei küüni antud ühiskond looma mõne teisega võrreldaval määral uusi väärtusi. Spordiga seotud näidetele keskendudes: vargaid välja vabandavas ühiskonnas pärsivad hirm ja ebaõiglus tõelise potentsiaaliga sportlasi pingutamast ning treenereid intellektuaalselt ponnistamast, sest kellelegi antud „ametliku varga“ staatus ähvardab nende pingutused mõttetuks teha. Niisuguses väärtussüsteemis on mugavam ja ootuspärasem ka ise vargust proovida. Selline ühiskond on vaene ja jääb vaeseks!

Tahaksin iga hinna eest vältida moraalilugeja rolli. Tõenäoliselt pole mitte kellelegi peale mu enda oluline, kas mul on õigus või mitte. Võimalik, et elu lõpus kaob sellegi tähtsus ning kriitikud peavad öeldut ennast täis indiviidi rumalaks upsakuseks. Sellest sõltumata nõuab õige valest eristamine kõigilt sisedialoogi, aktiivset mõtlemist, mida loosungite esitamine kipub takistama. Osalen juhtunus sarnaselt kõigi teistega, keda kogetud ehmatus ja äng ajas endas otsima vastust küsimusele – kuidas olla? Püüan kirjeldada probleemi ja osutada huvipoolte vastutusele laiemalt, kui seda on sportlase süüdistamine.

Andrus Veerpalu 2011. aastal võetud dopinguproovist leitud kehavälise kasvuhormooni kasutamise juhtum ning sellele järgnenud tuntud treenerite ja sportlaste dopingukasutusega seotuse lahkamine lähtuvalt dr Vitali Bernadski väidetest põhjustasid toonagi tugevaid reaktsioone. Juhtunu oli otsekui end terveks pidanud inimest tabanud valuhoog, mis toob külma higi laubale ja sunnib korraks kahtlema, kas pole tegu raske haigusega. Enamasti soovitatakse sellisel juhul pöörduda spetsialisti poole, kes aitaks leida ja eemaldada häda põhjused. Abi otsimiseks on vähemalt kaks head põhjendust. Juhul kui on tõesti midagi viga, saab probleemile varakult jaole. Juhul kui viga pole, aitab võimaliku ohu teadvustamine kaasa selle ennetamisele. Seekord nii ei tehtud. Oleks Suusaliit huvitunud järelanalüüsist, mis hiljem kinnitas Veerpalu FIS-i poolt määratud võistluskeelust vabastanud testi õigsust, oleksid nad pidanud tunnistama sportlase dopingukasutamist ja sealt edasi olnuks normaalne uurida juhtunu telgitaguseid, sealhulgas treenerit, arste ja muud abipersonali. Selle asemel rõõmustati spordiarbitraažikohtu otsuse üle, nagu olnuks kõik lihtsalt paha unenägu. Hoiatavad sümptomid unustati, pidades neid eksituseks. Või siis ei tahetud tegelikkusele otsa vaadata. Nüüd ollakse sunnitud seda tegema.

See on inimese juures mõistetav, sest lühikese elu jooksul saadab teda küllalt tihti edu, kui ta tõele näkkuvaatamise asemel suhtub sellesse valivalt, ignoreerib ebamugavat ja tuunib oma olemist väikeste valedega. See ei ole süüdistus, vaid osa elamiseks vajalikust kohastumisest. Iseendale valetamine ei ole inimese arenguviga, vaid omadus. Selle sisuks on toita motivatsiooni ja vähendada ebameeldivuste hinda. Võib ka öelda, et nii vähendatakse või nõrgestatakse negatiivset tagasisidet, langetatakse tundlikkust kulude suhtes, kasvatatakse taluvust valu/kannatuste osas ning suurendatakse ebaadekvaatseid preemiaootusi. Kõik see ei tee loomulikult halba olematuks, vaid lükkab lihtsalt ebameeldivustega kohtumist edasi. Kes teab, millele ohusignaalide olemasolust hoolimata mõtlesid dopingumeistrite ja -kasutajate tegutsemiskeskuseks kujunenud Team Haanjat spondeerinud edukad ettevõtjad? Igal juhul põhines see vähem pettasaamiskahtlustel ja ilmselt rohkem ebareaalsetel ootustel. Enesepetmise suurimaks probleemiks on lõpu saabumine. Siis ollakse kahekordselt rumalad. Esiteks seetõttu, et usutakse valet; ja seejärel usutakse, et samamoodi saabki jätkata. Kõige enam soodustavad muutustele vastupunnimist need harjumused, mida on juba mõnda aega rakendatud ja mis on sellisena tegutsejat premeerinud. Kui ühel hetkel talle öelda, et too edureegel enam ei toimi, hakkab juba tema isiklik kogemus tõrjuma soovitust sellest loobuda. Loomulikum reaktsioon on teha edasi sama asja, aga veelgi rohkem. Sellise meelelaadiga isikute veenmine on raske ja sestap levinud aines tragöödiaklassikas. Shakespeare’i kuningas Lear oli kurt sõnumitele kuningriigi halvast juhtimisest ja pime märkide suhtes, mis näitasid, milline tütar teda tõeliselt armastab – ning lõpetas elu hullunult keset porist ängi. Eesti meedias on kõlanud allegooriad troonilt tõugatud suusatamisest.

Sama nähtus esineb ka organisatsioonide tasemel. Nii indiviidi kui organisatsiooni puhul on kriitiliste tähelepanekute eiramise tõenäosus proportsionaalne senist tegutsemist saatnud edu suurusega. Esmane reaktsioon on ikka eitus. Veerpalu dopingusaaga algas Suusaliidu eitusega ja saavutas üldrahvuslikud mõõtmed sotsiaalmeedias loosungi „Mina usun Veerpalu“ alla kogunenute näol. Harv polnud seegi, et kurjuse ja pettuse toojat Eesti spordisse asuti õilistama ja tänama osutustega ilusate võitude aegadele, pärimata kordagi, kui kaua oli võidud pettuse teel tegutseda ilma vahele jäämata. Järsku on meie kodus võõrastele kuuluvad medalid? Inimesed suudavad taluda ja vaikides kanda erakordses koguses ebakõlasid, ärritust ja valu, juhul kui utilitaarsed lubadused on piisavalt suured. Suusatajate edu ühes dopingujuhtumitest puhtakspesemise menuga muutis juba pelgalt mõtte puhta spordi kaudu edu taotleda ebaratsionaalseks.

Organisatsiooni juht ei pea ise ebameeldivaid detaile teadma, ta eelistabki olla nende suhtes pime, kuna selline kultuur võimaldab jätkata edu toonud enesepettust. Niivõrd kui tegelikkus ellu tungib, ei jää tõega kohtumine ometigi tulemata. Varas on ja jääb vargaks isegi siis, kui keegi seda ei tea. Probleemi varjata püüdva organisatsiooni ebapiisav reaktsioon on kahekordselt kahjulik. Esiteks süvendab hilinemine kriisi, nagu näitavad ka Seefeldi-järgsed sündmused ja sponsorite massiline distantseerumine suusaspordist. Ning kriisi saabumine tõendab, et vahepealsed sammud tuleb samuti kuludesse kanda. Ehk mis kasu siis saadi tõenäoliselt miljonite eurode panustamisest toetusesaajate tuumiku moodustanud sportlastesse ja treeneritesse, kui nad osutusid dopingukasutajateks?

Keegi targematest on märkinud, et iga väike vale vajab turvameheks natuke suuremat valet. See siis omakorda veel suuremat jne. Teise tähelepaneku järgi eeldab valetamine head ja – eelöeldu valguses – ajas lisanduvat mälu. Valetamine tasub ära vaid juhul, kui kõik seda ei viljele ja tegemist on väheste privileegiga. Selle tulemusena kujuneb kasvavate väljakutsete survel ajapikku üha tihedamalt kokku hoidev ja ennast kaitsev sisering. Nemad jagavad omavahel riski ja võidetud hüvesid, nagu viitab ka Suusaliidu asemel Mati Alaveri ümber koondunud seltskonnale jagatud vahendite küllus.

Privilegeeritu mentaliteedi levimine viib institutsionaalse korruptsioonini. Koos suusatamise eduga ilmnesid Eesti spordiorganisatsioonis mitmed hoiatavad sümptomid. Riigi ja ärimaailma poliitilise soosingu läbi saadud hüvede toel kaugenes see spordiala ideaalist, mis näinuks ette kõigi võistelda soovijate treenimist. Asemele tuli väheste valitute elu korraldav institutsioon, kus valitsesid kõige õigustatavuse mentaliteet ja korruptsioon. Definitsiooni järgi tähendab korruptsioon võimulolijate ebaausat ja valelikku käitumist, millega tunnuslikuna kaasneb kolmandate osapoolte äraostmine. Kusjuures kõik see võib kulgeda igati legaalsete sammudena, kui osavalt mõjuvõimu kasutada. Miks mitte ka arstide ja teadlaste kaasamiseks?

Spordis liikuvatele rahadele ligisaamiseks kasutatavad petuskeemid pole odavad ega lihtsad. Need ei ole sündinud jõudehetkel sportlase peas. Kust pärineb teadmine mõnes laboris valminud ravimikandidaadi kohta, mille toimemehhanismis võiks leiduda midagi kasulikku organismi töövõimele? Näiteks kurikuulus preparaat, mis sisaldas vereloomet toetavat erütropetiini ehk EPO-t, leidis spordis kasutamist juba enne, kui arstimite maailma kontrolliv protsess sellele ravimistaatuse andis. Kust pärineb tarkus kasutada vaid loomade raviks lubatud aineid, laborites sünteesitud keemilisi ühendeid jne, millest ülejäänud maailm midagi ei tea?

Goldmani dilemmaks ristitud näite puhul anti sportlastele valida, kas nad oleksid nõus kasutama spordis edu tagavat ainet ka siis, kui see viie aasta pärast põhjustaks nende surma. Korduvate eksperimentidega leidis tõestust, et sportlaste seas on murettekitavalt palju neid, kes seda tavainimesele kohutavana mõjuvat valikut – lühikest, kuid edukat elu – eelistavad. Seega võib nüüd vist mängida mõttega, et riske võtva suusatamisega kuulsaks saanute järg on jõudnud sinnamaale, kus tuleb surmaga silmitsi seista. Muidugi sümboolse surmaga, suremisega spordi jaoks. See on analoogiline sotsiaalse surmaga, kus üksikuks jäänud tundmatut vanainimest pole maailma jaoks olemas juba tükk aega enne kliinilise surma saabumist.

See ei ole hea. Pikk elu on sotsiaalne kapital, mida ei peaks niisama hauda viima, selle parimatest paladest võiks ühiskond rikastuda. Samuti rikastuks ühiskond eduka sportlasekarjääri kaudu saadud kogemusest ja eeskujust. Aga mida saab kogukond petiselt? Eriti kui ta ei jäänud vahele ja teda peetakse kangelaseks? Ta õpetab meile, miks õnnestunud petmine on kasulik ning kuidas elada valede eeskujudega, eirates tegelike väärtuste kandjaid ja pidades neid läbikukkujateks.

Petmine kahjustab ühiskonda. Petmine spordis kahjustab rohkemaid, kui ollakse harjunud arvestama. Tippsport teenib ühiskonnalt turundusraha, andes vastu rahvusvahelise levikuga sõnumeid vastava maa elanike tublidusest. Riiki esindades maailma tippu jõudnud petis kahjustab seega ka nende kodanike huve, kes spordist ei hooli. Normaalse mõistusega riigis püütakse kuvandi kahjustamise riski minimeerida kultuuris võimendatud väärtuste kaudu ja viimase vahendina karistusseadustiku abil. Seetõttu on loogikavastane, kui riik jätab sportlase üksi ega ole huvitunud teda petmisele õhutanud ja sellele kaasa aidanud kodanikest.

Petiste toodud kahju ulatub mainest sügavamale. Varaste seltskond röövib kogukonna liikmetelt motivatsiooni saavutatava edu nimel tõeliselt pingutada. Kes oskab kokku arvestada, kui mitmes kodus on petjate tõttu jäänud kogemata edu rõõm ja saamata sellega kaasnev arengutoetus? Kas pole julm, kui sellises mängus löövad kaasa teadlased, arstid, treenerid, ettevõtjad ja spordifunktsionäärid?

Vaid rumal peab tõenäoliseks, et sportlane ise on see, kes leiab ja valib petmiseks sobilikud ja tihtipeale uued ained või olemasolevate ainete kasutamise innovaatilised viisid, tuvastab ise ja üksi nende hankimise allika ja tarnib tarvismineva varu, teostab kõik vajalikud protseduurid, kogub oma kehast proove ja analüüsib neid, mõtestab muutuste olemuse ning lõpuks leiutab olukorrale sobivad viisid spordis keelatud ainete ja võtete varjamiseks. Teadagi saab nii tubli tegija vahelejäämise puhul üksi hakkama ka enda kaitsmise väljakutsega. Kui selliselt mõtlevaid indiviide on piisavalt palju, siis nimetatakse seda rahvast rumalaks. Või siis enda huvidest mitte hoolivaks rahvaks, kes laseb halbadel inimestel enda keskel kujuneda süüdimatute privilegeeritud klassiks.

Seefeldi veredopingu juhtum kinnitas taas kord, et kõiki petmisi ei saa testidega tuvastada ja testimise risk ei toimi piisava heidutusena. Omaenda vere uuskasutuse äratundmiseks head testimeetodit ei ole. Samuti õnnestub teste petta väikeste ja täpselt ajastatud doosidega, uute ainetega ja muu kuritegeliku innovatsiooniga. Austerlased kasutasid dopinguteenuseid vahendava võrgustiku paljastamiseks politsei jälitusvahendeid ning kaasasid uurimisse terve rea sportlaste elu ohtu seadnud isikuid, sealhulgas arste.

Tänu oma rollile elu ja surmaga seotud valikute juures on arste aastasadu peetud jumala esindajateks. Põhjalik ja nõudlik koolipõlv toimib omalaadse tsensuurina, millest läbi, ametipidamiseni, pääsevad vaid tublimad. Siiski ei ole selles kõiges mingit võlujõudu, mis muudaks inimesed imelisteks. Õppimine lisab ellu teadmisi, mille kasutamine muudab osa neist tarkuseks. Lihtsamalt öeldes määrab igasuguse spetsialisti headuse tema teadmiskogumi suurus korrutatuna selle rakendamise ajaga. Nii kitsalt vaadates jääb aga märkamata, et erialast sõltumata ei tähenda teadmiste suurenemine sugugi moraalset arengut. Halva inimese võivad teadmised muuta veelgi halvemaks ja enesekindlamaks ning selle kaudu võimendada potentsiaalsetest tagajärgedest tulenevat kahju.

Uudised teaduses või tervishoius karjääri teinud alatutest isikutest ei peaks kedagi üllatama. Vaja oleks lihtsalt vabaneda refleksidest, mis ei lase näha spetsialisti renomee taha varjuvat kurjust. Arstide osalus küünilistes pettustes tõestab, et inimestest valskuse väljaajamiseks rohtu ei leidu. Eriti kui inimene ise seda ei taha. Valega peab arvestama kui paratamatusega, nii nagu ebaõnne või halva ilmaga. Läbi katsumuste oleme ju lõpuks kohanenud kooseluks vale ja sellest sündiva ebaõiglusega. Me väldime teatud teemasid, ignoreerime mõningaid tegevusi, ilustame mõnesid olukordi jne. Omal ajal Veerpalu puhul juhtunu meenutas kardina ettetõmbamist vihmase ilmaga, et saaks ilma õues ilusaks kujutleda, kartmata väljavaatamisega illusiooni rikkuda. Kui tahta raha või kuulsuse nimel musta valgeks rääkijaid välja vabandada, oleks parem tunnistada nad rumalaks kui kurjaks. Selle asemel ronitakse aga upsaka üleolevuse vaikivasse kõrgusesse.

Tööriist on elegantne süsteem, millelt eeldatakse vastupidavust ja efektiivsust kasutaja eesmärkide teenimisel. Tööriistal ei tohiks olla iseseisvat eesmärki, nii nagu keegi ei soovi ka, et autorattad otsustaksid äkki ise suuna valida. Tööriista kasutamise eesmärk on maksimeerida kasumit. Enamasti on ühele tegevusele keskendunud organisatsiooni eesmärgiks eluspüsimine ja seda toetatakse valdavalt kasvu kaudu, mis tõstab vastupidavust ümbritseva maailma tujude ja vastaste suhtes ning võimaldab kasutada keskkonda varasemast paremini. Niisuguses süsteemis läheb teenitud kasum enesesäilitamise eesmärgi teenistusse. Toimimiseks vajalik informatsioon pärineb ühest keskusest, kuna tööriistad ei tohi ise otsustada. Peamised probleemid keerlevadki informatsiooni ümber, kuivõrd enamik vigu seostub veaga info liikumises. Sestap on lahenduseks jätkuvalt hooldada infovõrgustikku.

Dopinguvõrgustik sarnaneb kirjeldatud organisatsiooniga. Kuigi sportlane võib enda arvates võistelda võidu nimel, muutub ta reegleid rikkuma asudes tööriistaks, kelle võiduga kaasnev ressurss kulub süsteemi eluspüsimise toetamisele. Üha kasvav osa sponsoritelt ja võitudelt kogutud rahast ja sõlmitud suhetest kasutatakse süsteemi teenindamisele, selle toimimise varjamisele ja dopingupaljastustest saadud löökide silumisele. Nagu autoratastelt, nii ei eeldata sportlaseltki iseseisvat mõtlemist, vaid allumist kesksele juhtimisele. Seda teostatakse personaalsel tasandil ja sõltlusel põhinevate inimsuhete kaudu. Ilmekaks sümptomiks võib pidada vastuseid küsimusele, kuidas need sportlased, kellel keskpärasuse piiridest välja murda ei õnnestunud, suhtuvad neid arenguotsingutel dopingukasutamisele õhutanud treenerisse: „Mati on hea inimene ja treener, pean temast ikkagi lugu.“

Dopinguvõrgustiku kasvupinnaseks võib olla puhta spordi loosungi all toimetav spordiorganisatsioon. Südametunnistuse võimaliku rütmihäire hind, mida loosungis väljendatud põhimõtte rikkumine põhjustab, jääb alla kiire eduga kaasnevale majanduslikule ja poliitilisele kasule ning loosungi enda pakutavale kulutõhususe kaitsevarjule. Mõni aasta tagasi osutas nähtusele WADA endine peadirektor Richard Pound, kritiseerides nii rahvusvaheliste kui rahvuslike spordialaföderatsioonide soovi ebamugavad juhtumid pigem summutada kui nendega tõsiselt tegeleda ja püüda süüdlasi isoleerida. Jalgrattur Lance Armstrong tõi Prantsusmaa Velotuurile, televisioonile, Rahvusvahelisele Jalgrattaspordi Föderatsioonile ja sponsoritele nii palju tulu, et mehega aastaid kaasas käinud dopingukahtlusi lihtsalt eirati või vaikiti maha. Nii nagu sportlase, võib ka terve spordiorganisatsiooni juba ühe rikkumise varjamisega muuta dopingusüsteemi tööriistaks, mille loodav kasu kulub kasvavate eluspüsimisraskuste katmisele, kusjuures tegeliku juhtimise asemel koordineeritakse infovahetust kauge autoriteediga.

Kahte probleemi ei tohiks koos käsitleda. Üks on dopingu kasutamine ja teine isiklik solvumine. Tõenäoliselt reageerib enamik pahaseid eestimaalasi Seefeldis juhtunule nii ägedalt just seetõttu, et kangelasteks peetud isikud on neid alatult petnud. Röövinud nende maailmavaatest hüveliseks peetud killud, mille tulemusel nende elu muutus hetkega koledamaks. Kas koleduse juurde kuulub ka poleemika spordis keelatud ainete üle? Pole märgata! Ei kosta avalikku hukkamõistu rohkete arvamusavaldajate suunas, kelle hinnangul võikski reeglite kaotamise teel teha spordist pealtvaatajate meeli erutava pika ja groteskse enesehävitusetenduse.

Me ei ole kohtunikud. Aga oleme inimesed, kellel on õigus näha tõendeid ja omada seisukohta. Kuriteo tõestamisele eelnevad tavaliselt spekulatsioonid. Tõe ilmsikstulek võib võtta aega, selleks võib kuluda aastaid, nagu ilmnes Veerpalu 2011. aasta dopingujuhtumi ja lõpliku vahelejäämise puhul 2019. aastal Seefeldis. Piisavate tõendite kogunemisele kulub aega ja kurja teinu soovib enamasti oma süüd eitada nii kaua kui võimalik. Spekulatsioon võib olla ebaõiglane ja eksitav ning teinekord võib alusetu süüdistamine omakorda osutuda kuriteoks. Sellise „üle vindi“ mineku vältimiseks on loodud uurimisprotseduurid.

Kõrvaltvaatajal on kohane püsida toimuva mõttelises keskpaigas, olles ühtaegu nii skeptiline kui ka avatud uudiste ja uute tõendite suhtes. Palju sõltub analüüsioskusest. See ei ole lihtne, sest absoluutne enamik tõenditest on kaudsed. Neid ei tohiks vaadelda lahus nende päritolust või allikast. Iga tõendit võib kahtluse alla seada, pannes kahtluse alla selle päritolu. Veerpalu näiteks vabastati karistusest, kuna seati kahtluse alla ühe tõendi piisav usutavus. See tähendab, et tõendid on parajalt hägusad, mõned rohkem kui teised. Seetõttu tuleb vältimatult arvestada ka olemasoleva kontekstiga ehk taustaga, kuhu need faktid paigutuvad, ning juhtunut ümbritsevate sündmuste ja inimestega. Järelikult eristab fakti oletusest inimese arvamus. Õiglase kultuuri esindaja ei tohiks seega olla pinnapealne.

Eskimost kütt küsinud misjonärilt: „Kui ma ei tea Jumala olemasolust ja teen pattu, kas pean minema Põrgusse?“ – „Ei,“ vastanud misjonär, „juhul kui sa ei teadnud!“ – „Aga miks sa, hea mees,“ jätkas eskimo siiralt „siis seda kõike mulle räägid?“

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht