Läti lipp

MAARJA KANGRO

Ventspilsi spordiklubis kanti siniseid haiglasusse. Garderoobitädi andis need inimestele tasuta; mõni pakkis sussid omale kaasa, et iga kord mitte uusi küsida, ja nii tegin minagi, viskasin sinised nässakad seljakotti, näokreemiga samasse lahtrisse. Tolmulestasitt, mikroosakesed, bakterid, kõik vaikselt koos.

Atlētikas zāle’s oli agressiivne hip-hop põhja keeratud, aga sinna ei mahtunud kuigi palju inimesi ja nii tehti kõhulihaste harjutusi koridori põrandal, mustasäbrulisel linoleumil, sinistel mattidel. Tuli hoolikalt vaadata, et sa mõnele näkku ei astuks, ja et mõni sulle näkku ei astuks. Meeleolu oli tõsine, ainult kaks südamekujuliseks treenitud kehaga venda itsitasid pidevalt, ilmselt ka minu üle, sest oli näha, et ma polnud kohalik. Veel meeldis mulle üks tumeroosade retuusidega, laiaõlgne väike naine, kel olid sõrmelaadselt pikad varbad, nagu riietusruumis selgus. Raseeritud või eriliselt pöetud vitte oli siin vähem kui Tallinnas, aga linn oli ka üle kümne korra väiksem.

Mina olingi Oblomov. See oli uue sajandi oblomovlus, reibas, füüsiliselt aktiivne. Käisin neli korda nädalas trennis, ostsin orgaanilist toitu, vahtisin Venta jõge või merd, kirjutasin nürimeelsusi. Mis seal ikka. Katsu põlvkondade elutunnet rebida, traagilist olu peksta, depressiooni vahule lüüa, ontoloogiliselt keeles kükitada. See on distsipliini küsimus. Vahel harva, kui õhtutaevas tõmbus halliks ja Parventa hruštšovkades süttisid esimesed kollased tuled, ohkasin vaikselt, abstraktselt. Ah, teravust! Viha oleks vaja!

Vaatasin, kuidas oligarh Lembergsi suured kraanad tõstsid sütt, uued vagunid kirjaga Novotrans sõitsid sadamasse, jõepind veikles oranžilt. Rõskus hakkas kontidesse tungima ja ma läksin jälle trenni, üle Raekoja platsi, läbi autoosta, kus tabloodel põlesid kollased kohanimed, peibutavad ja kõhedad, nagu see väikeste kohtadega ikka on. Dundaga, Kolka, Talsi, Kuldīga. Enne trenni minna, kui jõuad järele mõelda. Enne.

Sellal kui keha liigub, kujutleda, kuidas ta liigub. Tajuda pingutuse väärtust, kujutleda, kui kasutoovalt liiguvad molekulid, rakud, vedelikud, kiud. Kontraktsioonid, avanemised. Ma ei ole keegi, ma olen keha, rahvas.

Pa labi! Pa kreisi! Mainām! Augšā! Vairāk augšā!

Enne oli see eesti, nüüd läti keeles, kuuks ajaks, mõnus režiim. Spinatid, ökoavokaado, heeringas, fitness. TRX, kus käisid ka mõned väga vaiksed mehed, ja kardio aerobikas zāle’s, kus õhk oli juba ette ära hingatud, temperatuur nii kõrge, et mul hakkas üle ukse astudes higi voolama. Augšā!

Laevuke hulpis, aga ilma suure sihita. Elu mõte-mõtteke. Kuidas see Bohr ütleski? Need, kes arvavad, et oskavad kvantteooriast rääkida, ilma et see neil pead pööritama ajaks, pole teooriast midagi taibanud. Elu mõttekesega oli samamoodi. Kes arvab, et on sihist aru saanud, võib omadega erilises mädas olla. Või siis ka mitte, sõltub vaatenurgast. Asja võib vaadata ka Bulgakovi Saatana ballina. Kui usud, et oled pihta saanud, siis oledki, pea lendab otsast.

Loomemajas ma, tõsi küll, oma nüridust ei afišeerinud, sest sellist asja nii otse tunnistada oleks arrogantne. Justkui tahaksin ma olla kuidagi moraalsem kui teised.

Marksistlikult oli muidugi ilmne, et selline rahulik demotiveeritus ei saa kesta, kui majanduslik seis läheb kehvaks. Kohati pappi teenida, igaks juhuks, et rahulikult oblomovleda. Kuhu me küll niimoodi jõuame, sõbrad. See kõik võib kohe lõppeda, kohe võib käia pauk.

Oleksin võinud valvsaks muutuda, sest Läti asi liigutas mind, oli juba ammu liigutanud. Isegi see liigutas, kui ma nägin, kuidas nad Ventspilsis pakkusid kartulipannkookide kõrvale lõhet, mis oli hoolikalt kurgirullidesse keeratud. Rullide peale oli puistatud veel mõni terake kalamarja, pannkookide kõrval olid sofistikeeritud hapukooreportsud, ja selle eest küsisid nad 6.50. Eestlane küsib 6.50 juba selle eest, et sa ta baaris maha istud.

Kui läti naised rääkisid võõrkeeli aktsendiga – mitte et nad tingimata räägiksid aktsendiga, aga kui rääkisid –, lõi selles läbi lahe argine, kodune ätitjuud, umbes nagu soomlaste aktsendis. Inklusiivne argisus: mis me eputame. Aga läti mehed. Nende aktsendis ja intonatsioonis oli nukrameelsust; vahel kõlas see cool’i, iroonilise resignatsioonina, vahel tõeliselt hõrgu melanhooliana. Druvis oli see viimane kaasus. Kõne melanhooliast läbi imbunud nagu vahtrasiirupist, isegi kui ta musta nalja tegi. Mina – vahel arvasin tõesti nii – olin omad mustad naljad juba ära teinud, pühadused olid mädanenud, laibad molekulideks lagundatud, nii et ma kuulasin veel ainult seda ilusat lätipärast liikumist ta hääles, hõrku nukrusehelinat, ja mu Bartholini näärmed läksid tööle nagu tehas.

See oli muidugi ka kommuunielu küsimus. Loomemaja on suletud ring, nagu Christie lugudes. Algul oli meil Ines Portugalist, Bettina Rootsist, Eileen Kanadast, Anouk Hollandist ja Saulius Leedust. Saulius oli tüse, mis oli rahumeelne asjade seis. Kui Druvis saabus, ei mõelnud ma kohe, et ta oleks shaggable baby. Ta oli ilus, seda küll, nagu mõned läti mehed on, näiteks Pēteris Plakidis noorena, mis me räägime! Siiski paistis ta algul kultuurifetišistina. Näis, et vanad meistrid on tema jaoks vanad meistrid, sest nad on vanad meistrid, mitte lihtsalt tüübid, kes on ka üritanud ja kellesse on aus suhtuda kriitika ja kaastundega. Pärandil oli aura ümber. Ja siis olid veel uued meistrid, kelle meisterlikkust kuulutas mõni prestiižikas väljaanne või lahe ekspert.

Aga kellel üldse oleks sõltumatu Urteilskraft. Kas me ei tea, et igasugune maitse on õpitud. Pluss geneetiline komponent, rütmide, intensiivsuste, tonaalsuste eelistus. See, mida ma oma iseseisvaks maitseks pidasin, oli lihtsalt teatav sünnipärane jõhkrus. Mulle meeldis mõelda, et tunnen kunstimaailma sümboolse kapitaliga kauplemise, aurade taotlemise ja kummardamise suhtes proletaarset tõrksust. Tegelikult praadisin end ses maailmas nagu rasvas. Haudusin nagu šampanjas. Kahtlemata meeldis Druvis mulle, sest ta polnud nii irreverentne.

Kui Druvis ilmus algul välja rohelise pusaga, millele oli Gaudí säbrutustega kirjutatud „Barcelona“, kergitasin kulmu. Varsti sain aru, et see roheline toon sobis talle suurepäraselt. Suveniirsärk oli kahtlemata cool’im kui Reet Ausa taaskasutusdisainisärk.

Ta nõustus üsna kiiresti, kui ütlesin, et suur osa Shakespeare’i sonettidest on kräpp. Sihukest värki võiksin ma ka meetrite kaupa kirjutada, ütlesin, meetrite kaupa riimis armastusmulinat, compare thee’sid, star to every wandering bark’e, lihtsalt mu kunstnikueetika ei luba. Teised naersid, pidades mu juttu irriteerivaks naljaks, aga Druvis sai aru, et mõtlesin seda tõsiselt.

Druvis kirjutas luulet, polnud aga vähimalgi määral enesesokutaja, tõlkeidki oli tal üsna vähe. Lätlasega tekib rahvusvahelises kambas muidugi hoopis teistsugune lähedus kui kellegi teisega; mõistame üksteist poolelt sõ-, mida portugallase või rootslasega, kogu lugupidamise juures, ei juhtu. Hruštšovka, kooperatiiviaeg, brīvība, eiroremonts. Nagu kohtuks vana koolikaaslasega. Druvisega oli kerge rääkida, kui me mööda ümberkaudseid kohti kolasime, aga lisaks oli tal nohu ja salvrätte mitte. Ka mul polnud salvrätte ja nii ta tõmbas muudkui ninaga nagu laps, ja ühel kõrgel kaldapealsel teadvustasin ma, et kuulan seda lurinat heldimusega.

Tol õhtul, jääkülmas söögitoas, istus ta mu kõrval ja näitas midagi telefonist; nihkusin talle lähemale ja tundsin ta sinise kampsuni lõhna. Ta oli soe. Meie sõime ja jõime kõike, ülejäänud olid kas veganid või allergikud või mõlemat. Kui ta jälle ninaga tõmbas, panin talle käe ümber õla, spontaanset naljatooni teeseldes. Ta õlad olid soojad, kaelast õhkus joovastavat sooja. Rääkisime edasi, panin käe ta reie peale, tundsin läbi teksapükste soojust. Inimene käibki soe. Aga kui erinev on see osakeste liikumine, iga liha ei hõõgu samamoodi!

Ma olin turul meelde jätnud fraasi svaiga gaļa, tahtsin seda talle öelda, kuigi ta oli minust ainult mõni aasta noorem. Aga nüüd küsis temalt midagi Saulius, lätivenelaste kohta, ja ta vastas, siiralt, keskendunult, nagu poleks võõrast kätt reiel olnudki. Kanada luuletaja Eileen ütles mulle midagi üle laua, ja kuna teema oli tõsine, nimelt naiste kirjanduslik tunnustamine, vastasin samuti tõsiselt ja tõstsin käe soojadelt teksapükstelt ära.

Üldiselt paistis teisi kirjanikke huvitavat vaid nende kirjatöö. Need olid hakkajad inimesed, kes evisid visiitkaarte ja kodulehti ja pidid veel kaugele jõudma, lastes oma jura ülemaailmselt tõlkida.

 

Järgmisel õhtul pidasin valvet, millal Druvis üksi kööki satub. See polnud niisama lihtne, mitu korda jooksin valehäire peale alla, uks paukus ja ma läksin justkui juhuslikult teed tegema, aga köögis oli Ines, siis Bettina, Eileen, Saulius, siis jälle Bettina, kes lõpuks küsis osavõtlikult, kas mul numbritoas veekeetjat polegi. Aga kuues kord läks õnneks. Kesköö oli käes, jalutasin juba üpris resigneerunult kööki, aga Druvis oli seal, keetis tatart! Küsisin, kuidas läheb, tema hakkas seletama, kuidas ta teeb Guido Guinizellist doktoritööd, mispeale ma astusin pliidi juurde, võtsin tal ümbert kinni, surusin käed läbi pehme kampsunitekihi ta seljalihasse ja küsisin: „Kas nii võib teha?“

„Muidugi võib.“

Ja tõesti, ta vastas mu kallistusele, ja see oli autentne, surve oli tugev. Ta hingas sügavalt sisse ja välja, ja ma hakkasin kiimast värisema. Silitasin ta selga, ta oli vilajas, siugjas oma kampsuni all, poisiliku kehaga. Oh sa imelugu.

Olime kõvasti teineteise vastu litsutud. Katsusin ta luid. Kuidas selgroog läheb vaagnaluuks.

„Ee… mul hakkab… nina jooksma, vabandust,“ ütles ta.

Ma ei lasknud oma haaret lõdvemaks. „Tatista mu jaki sisse, baby. Mõnuga.“

„Aga… гречка?“ küsis ta. „Ma teen selle valmis.“

„Ah. Olgu.“

Ta valas tatrale hapukoort peale ja me läksime jääkülma kivisesse söögituppa, vajutasin konditsioneeri sisse ja istusin ta kõrvale. Tema sõi tatart, mina aga uurisin ta keha peaaegu meditsiinilise vaimustusega.

Kui tatar otsa sai, ütles ta, et ei saa kaugemale minna, sest on „emotsionaalselt seotud“. Ma ei saanud aru, mis see tähendas. Mis seal vahet – seotud, mitteseotud. Vaba maailm. Tema pomises midagi, tõusis püsti, viis mustad nõud masinasse.

Siis tuli ta mulle jälle lähemale, ise, surus ennast ohates kõvasti mu vastu, ja mu karvad läksid turri. „Tead, see on nii hea,“ ütlesin ma, „nagu värske toit, või vähemalt toidulõhn.“

Tema vastas mu lämina peale, et jah, kallistused mõjuvad alati hästi. Surus suu vastu mu kaela ja hingas jälle nii, nagu erutunud inimene võiks hingata.

„Sul on palavik?“ küsis ta.

„Mis palavik?“

„Sa värised.“

Tõmbasin ta pea kahe käega alla, surusin nina ta juustesse, mis lõhnasid lavendlišampooni järele. Ta katsus pead sirgeks ajada, aga mu kaks kätt olid tugevamad kui tema kael. Ta naeris, vaevatult.

„Sa kuumad üleni,“ ütles ta. „Sa pead ennast kraadima. Kolmkümmend kaheksa.“

„Heh, muidugi. Elvis laulis palavikust.“

„Presley?“

„Palavikust. Sa ei teagi?“

„Vist tõesti ei tea.“

„Mis sa eputad.“

„Milline viis sel oli?“

Ma laulsin, käheda häälega, nannannaa-tüüpi lauluna, sest mul ei tulnud äkki meelde, kuidas laul algab. Alles alates fraasist you give me fever meenus.

Fever! In the morning, fever all through the night.

Tema ütles, et ah Saturday Night Fever. Mis kurat.

„Uskumatu. Ja sa teed PhD-d kuradi dolce stil novo’st. Neid, kes ei tea Elvise fiiverit, ei tohiks Guinizellile ligigi lasta.“

Mina olen tõeline demokraat, mõtlesin ma, tõeline demokraat. Aga tema pidi enne järgmise tööpäeva algust viis taotlust ära tegema, viis! Olin juba käed ta aluspükste vahele ajanud. Kas selline frustratsioon ei pidanud lõpuks tapma?

 

Suured sinised silmad hõberaamides prillide taga. Safiir. Meri ei ole iga päev nii sinine. Juuste kohta öeldakse nisukarva. Või mis nisu, mõistagi dzintars, merevaik. Dzintara krāsa.

Jalutad mööda mingit suvalist tänavat, ja sähvak käib läbi, või pigem laine, jääd peaaegu seisma ja vonkled, võib-olla peaaegu silmanähtavalt, pilk udune.

Me peame voodisse minema, et see hallutsinatoorselt võimenduks. Kas ma siis ei teadnud seda oma kaunitest elukogemustest – kui kirkaks, kui juhmiks teeb kirg! Kui palju tsiviilaega kulub seksi meenutamisele. Käid kangetel jalgadel ringi, mõtled, kuidas see oli, koged seda peaaegu uuesti, ronid avalikesse peldikutesse, et seal onada. Ja päevake ongi ühel pool. Aga päris jälle ei ole ka, võivad aktiveeruda süü- ja kohusetundealgmed, tegutsed lennukalt, produktiivselt.

Ega midagi haaravamat elus ei ole ka, miski pole nii dolce kui need juhmistavad mõtted. Ekstaas ja meenutus, ja ekstaas. Elektriimpulsid ja kehavedelikud. Midagi nii liigutavat annab välja mõelda.

Ja kas ekstaas, tippelamus mitte ei käigi selline. Endast väljas olek. Eristused kaovad, tipus, kõige õrnemas kohas, paradiisis ongi ainult veel nüri nüri nüri ere valgus lained eredus. Imeline, juhmistavalt kirgas valgus Beatrice silmadest!

Ekstrapoleerisin mälestustest, kuidas tema orgasm võiks välja näha. Auditiivselt väljenduda. Jäingi keset suvalist iela’t seisma, poolkrampides, aga sellest oli ka suva, sest tänavad olid siin tühjad. Väikesed munakivisillutisega tänavad Jūras Vārti lähistel. Austrumu iela, Zvejnieku iela. Majad on, aeg-ajalt ka mõni auto, aga inimesi mitte. Võib-olla nad jälgisid mind aknast.

 

Omaenese higihais oli üks osa trennist, nii-öelda väljakutsest; olin nimelt unustanud, et sinine särk oli korra juba kantud, ja haisesin nagu tõhk. Huvitav, kuidas teised seda talusid. Ma olin eestlane, võisin haiseda ka. Oma kultuuri saadik.

Asendis püsimine: kui need oleksid su elu viimased minutid. Kui edasi elada saaks ainult nii: kes asendit vahetab, sureb. Veel kord end põrandalt üles lükata, veel kord.

Vaatasin liibuvates retuusides jalgu ja tagumikke enda ees. Kuidagi oli see kõik nüüd mu baby’ga seotud; ma ei osanud sõnastada, kuidas täpselt, aga oli.

Ma olin mõned ta luuletused tõlkes kätte saanud: neis oli mingi šarmantne, teadlik pretensioonitus. Aga nüüd oli kõik juba ka lootusetult ümber tõlgendunud, nagu see niisugusel puhul on: iga sõna pani heldima nagu lihatükk.

Mulle meeldis vaadata neid tekste läti keeles, see oli peadpööritav. Kuidas see sai nii olla. Inimene oli oma kätega sisse löönud need sõnad, kodeerinud oma imepärase materiaalse olemise sõnavahedeks ja interpunktsioonimärkideks, peaaegu hingamisloomulikkusega valinud ķ, ļ, ī. Millised psühhedeelsed, müstilised eesliited, pie, ap, no, ie! Ilmutus oli mind tabanud: läti eesliidetes asuski maailmavaimu erootiline tuum! Maailma libidinaalne mootor!

Ta julgeski mu uksele koputada. Küll kultuuriürituse ja mitte seksi asjus, aga ikkagi. Jubilate.

„Kuidas läheb?“

„Tule sisse.“

Kõrval elas Eileen, kellega meil oli tekkinud feministlik solidaarsus – oleks parem, kui ta peale ei satuks. Pigistasin suurest õndsusest Druvise kaenlaaluseid.

„Sa oled hüperaktiivne,“ ütles ta.

„Kiim on normaalne nähtus,“ ütlesin ma.

„Oo mai gaad.“

„Sa võid nüüd oma #MeToo raporti kirjutada.“

„See aktsioon on ju möödas.“

Mingi islandi pianist pidi tulema Liepajasse, Druvise Itaalia sõbrad tahtsid kontserdile minna ja tema koos nendega, ja ma ise pakkusin, et sõidutan, võtame hotellitoa, ma teen välja.

Kiskusin ta püksirihma pannalt; erektsioon oli väga korralik, tema aga virises: „Ma ju rääkisin sulle.“

„Su „emotsionaalne hõivatus“ ei saa kuidagi kahjustada.“

„Saab. Ma tunneksin ennast süüdi. Aga see vist erutab sind veel rohkem!“

„Oo.“ Hakkasin pateetilist iba ajama: „Ma ei taha muidugi sind kuidagi… muidugi ma ei taha, et sa end kuidagi halvasti tunneksid.“ Mida pläbinat.

Tema ütles: „Ma juba ei tunnegi ennast hästi.“

„Miks?“

„Sest sa mind ei respekteeri.“

„Ah.“ Võtsin parema käe ta jalge vahelt ära ja lükkasin selle talle tagataskusse. Siis libistasin mõlemad käed siivsalt kampsuni alla, mööda T-särki üles.

„Ma respekteerin sind küll.“ (Ai, sa oled nördinud! Hõõ!) „Ma respekteerin sind muidugi, teoreetiliselt.“

Naeratas, kullake. „Aga praktiliselt mitte?“

„Praktiliselt on see raske. Kui sa seda mõtled. Nii raske, et see tuleb andeks anda. Sa kirjuta näiteks Eesti Kirjanike Liidule kaebus. Et mind tuleb välja visata. Puudulik impulsikontroll rahvusvahelistes suhetes.“

„Just nimelt. Võib-olla ma kirjutan sellest jutu. Väga graafilise. Obstsöönse.“

„Lase käia. Mina kirjutan igal juhul. Kui sa tahad minust veel obstsöönsem olla, pead paraku laskuma molekulaarsele tasandile.“

„Ja Maima tõlgib su jutu ära?“

„Vaat ei, ma panen geoblokeeringu peale. See ei ole Lätis nähtav, nagu RTR.“

Ta naeris, aga tahtis siis mu käte vahelt välja siuelda.

„Kuule, oleme normaalsed.“

„Sa oled jube. Sihuke kuradi frustrant! Kas sa incel’itest oled kuulnud?“

Aga tema ei teadnud seda sõna. Moodne maailm oli temast kohati kaugele jäänud, inimene istus Euroopa raamatukogudes ja uuris filoloogilisi väljaandeid, sotsvõrkudes ühiskondlik-poliitilistesse kähmlustesse ei laskunud.

„Kõige kuulsam on vist see Toronto poiss,“ ütlesin ma. „Ei saanud keppi, kukkus tapma, muide vähem kui aasta eest. Sõitis furgooniga rahva sekka.“

Romantilise lätlasena – aga selleks ma tahtsin teda pidada – ütles ta kõigepealt, et õudne, jumal küll. Midagi niisugust.

„Ma olen siin ka autoga,“ ütlesin.

„Seda ma mõtlengi.“

„Kuigi erilisi masse pole võtta, kuhu aplombikalt sõita.“

Kõhn oli ta nagu varsakene, hea katsuda. Incel’ite teod ei saanud olla abstraktsed, arvasin ma. Päästik pidi olema konkreetne; mitte mingi üleolev koondkuju Stacy, vaid keegi, keda sa keemiliselt ihkad ja kes eest ära hüppab. Ainult vihaleajav, atraktiivne Teise Nägu sai käivitada nii suure agressiooni õnnetute kolmandate vastu. Nii mulle tundus, ja nüüd koputati uksele.

Ines.

„Kas te tulete? Rātsgaldsis oli laud kella kaheksaks.“

„Tema tuleb,“ ütles Druvis kiiresti. „Mina kahjuks ei saa, mul on nii palju tõlkida. Võib-olla ühinen pärast klaasikeseks veiniks.“

Nagu betooni oleks alakõhtu valatud. Või mis oleks parem kujund. Järsk, talumatu hangumus. Keha oli juba olukorraks ette valmistunud, ja nüüd ei saanud ta oma tahtmist, ja see mürgitus oli sama ränk kui teismelisena. Nii palju head naturaalset lubrikanti läheb raisku. Mulle tulid meelde Kaplinski proto-intsellikud meelisklused, kuidas seksist keelduvad naised põhjustavad meestel eesnäärmevähki. Vot nii, sa rikud mu tervise ära, baby, ja kui ma kargan sulle selga siin kivitrepil, kukume koos, veri lendab astmetel, kus muidu sahisevad literaatide sussid. Kes oleks võinud arvata, et berserk on majja lastud. Ines tuli pahaaimamatult meie järel.

 

Sõin turska. Oranžis valguses mängis jazz-Madonna, vesteldi lõbusalt.

Minu kõrvale oli istuma pandud Saulius, sest tema ainus võõrkeel oli vene keel. Elavalt jutustas ta mulle, kuidas tütar oli pääsenud õppima Bezaleli Akadeemiasse, Tel Avivi. Näitas kollasest moblast pilte. Tütre maalid. Nemad abikaasaga Surnumeres, jalad püsti. Druskininkai. Ah jah, Antanas ei ole enam Leedu Kirjanike Liidu esimees. Saulius oli omamoodi vahva vanahärra, kuigi minult ei küsinud ta kordagi midagi. Kes ma olen, mis ma teen. Sel polnudki tähtsust. Mul oli automaatpiloot peal, mis noogutas. Oчень интересно, на самом деле.

Druvis oli nii soe. Ta oli Schiele joonistuse 3D. Kui terroristid võtaksid loomemaja oma valdusse ja ma oleksin nendega kambas, sunniksin teda relva ähvardusel lahti riietuma. Kõigepealt võtaks ta ära lukuga kampsuni. Peaks omaenda käekestega püksirihma pandla lahti tegema.

Mind oli alati huvitanud, kuidas ilusal inimesel käib signaalide vahetus maailmaga. Druvis polnud kindlasti eneseteadlikkusse uppunud. Ülitundlik oli ta küll, aga see ongi põhiline: vastuvõtlikkuse diapasoon ja tihedus. Et pillil oleks võimalikult palju keeli.

„Kas sa ei tõlgiks meile ka?“ küsis Bettina. „Paistab, et see on põnev. Mis pilte ta seal näitab?“

Ma polnud enam jupp aega Sauliust kuulanud. „Mingi… kohalik raamatukogutädi saab medali,“ ütlesin ma. „Laps õpib Iisraelis.“

Iha on alati poliitiline. Sellega mõeldakse enamasti midagi halba. Programmeeritud, rõhumisele kaasa töötavaid fantaasiaid, ideoloogilist teadvuseuuristust, isanda-orja suhteid. Mina pidasin oma iha poliitiliseks kõige paremas mõttes: nimelt hakkas ta tõsiselt tööle, keha lülitas end sisse ainult healoomuliste, empaatiliste poliitilis-moraalsete objektide puhul. See toimus pigem refleksioonieelselt, verbaalne „mina“ ei pidanud midagi valima. Keha ütles „go!“, ja ma gratuleerisin ta eetilist maitset.

Oleksin tahtnud Druvisega magada ja ta lõhki rebida, aga kindlasti oleksin tahtnud ka seda, et maakeral prevaleeriksid just sellised olendid. Evolutsiooni käigus oleksin valinud niisuguste ellujäämise, nagu olid mu ihaobjektid, ja seda just inimkonna rõõmu silmas pidades. See kuulus mu suurema eetilise pildiga kokku: ei mingit perverssust, mu iha oli läbini moraalne!

Nüüd palus Bettina, et ma tõlgiksin Sauliusele seda lõbusat lugu, mida tüdrukud äsja olid rääkinud. Mul polnud aimugi, millest jutt.

„Ну вот, какая-то смешная история. К сожалению, не обратила внимание.“ Saulius oli mu repliigist segaduses.

Bettina hakkas seletama mingist projektist, kuidas luule vaimupuuetega koolilasteni viia, minul aga läks kõik jätkuvalt kõrvust mööda. Sain aru, et ei taha enam kellegagi tutvuda, kellegi teostest ega tegemistest kuulda, mu limiit oli täis. Ka mälulimiit: ma ei saanudki enam uusi kolleege meelde jätta, muidu võis muu info hakata kustuma. Eile näiteks ei tulnud Thomas Piketty nimi meelde.

Tagasi jõudes panin arvutis mängima Ligeti „Musica ricercata“, kohvi kõrvale. Nagu oleksin tahtnud nende intervallidega, väikeste sekunditega, kuidagi kedagi ähvardada. See oli minu tasalülitatud, kulturniklik intsellus.

Mitte keegi ei ole õigustatud seksi saama, nii nad ütlevad. Kõik on õigustatud seksi saama, ja mitte keegi pole õigustatud seda just sellelt või tollelt saama. Kõik me oleme potentsiaalsed objektid, mitte keegi ei pea objekt olema. Eine Funktion für alle und keinen.

Kaunis oleks kommunism, nagu Sauter on seda kirjeldanud: küsid seltsimehelt keppi, ja seltsimees annabki. Seks robotiga võiks küll olla riigi poolt kõigile tagatud, maksuraha eest: supiköök, koolid, haiglad ja erootiline robotla. Aga keda see aitab, kui tahaksid konkreetse tibu maha lüüa.

 

Literaadid hakkisid omale hommikusöögiks avokaadot, kurki ja porgandit. Pesid rukolat, tõstsid taldrikusse orgaanilist kinoad. Aga mida nad siin veel sõid, oli hapukapsas, suurepärane C-vitamiini allikas. Kõigil peale minu oli külmkapis oma hapukapsapotsik, mina paraku pidasin seda ebaseksikaks.

Let’s… do it, let’s… do it. Külmas söögitoas leidus CD, kus Armstrong laulis Cole Porteri laulu, aga praegu jorisesin seda mina.

In Spain the best upper sets do it,
Lithuanians and Letts do it… let’s do it…

Eileen ütles, et oli tahtnud tulla just nimelt sellisesse kohta, millest ta mitte midagi ei tea. Ta ei olnud näiteks Läti lippugi enda jaoks varem päris teadvustanud. Mõtlesin, kogu lugupidamise juures, kas eurooplane Ines oli lipust varem teadlik.

„See on ikkagi veri,“ ütles Druvis.

„Sihuke tume? Hüübinud veri?“ küsisin ma.

„Jah. Kas sa ei tea siis seda legendi?“

Mingi läti sõjamees oli hukka saanud ja valge lina sisse mässitud ja lina servad valgusid punaseks, kui ta verest tühjaks jooksis. Mu ihuliikmed sulasid, pea hakkas õndsalt ringi käima. Hakkasin kiiremini hingama.

„Assa. Nii seksikas.“

„Väga.“

Vahtisin ta randmeid. Tahaksin sind näha sihukese lina peal, baby. Koos nende daamidega võiksime sind vaadata; ei tea, kas neis liiguks mingi närv. Kõigepealt erk, eluks mõeldud veri, imeline paratamatus. Su sametise libeda vere sees sinuga magada, nende daamide silme all. Ja seejärel hapnikuga kokku puutunud, tumedaks pigmenteerunud veri. Läti lipupunane on õigupoolest nagu menstruaalveri, sihukest karva on kasutatud tampoonid.

Terve ennelõuna, õigupoolest ka pärastlõuna ei suutnud ma enam kirjatööle keskenduda, Läti lipp keerles silme ees. Veri, alasti mees, veri. Palju verd, ilus kõhn mees. Mõnda aega ei vaata ma seda lippu enam sama pilguga.

 

Ta oli pannud oma aluspüksid minu riiete kõrvale kuivama. Ega need kellegi teise omad ei saanud olla, igatahes mitte hülgeliku Sauliuse omad, with all respect. Need olid noorema, saleda mehe alukad, helerohelised, tuhmsinised, hõbeviiruga mustad. Mu õhukese Nike’i särgi, Rhode Island School of Designi särgi kõrval. Ära varastan, pupsik! Võtsin helerohelised aluspüksid õrnalt pihku, nagu oleksid need lillherned. Külmavärinad, jälle. Kelles siis aluspüksid heldimust ei tekitaks. Maailma kõige hellem artefakt. Suskasin püksid omale sügavale jakitaskusse, vitt tundis riistahõngu, liigahtas mõnusalt. Ei tea, kas poiss julgeks üldse küsida, kes alukad pihta pani. Läheks näost punaseks. Õuelt kostis lastehääli, need olid personaliinimeste lapsed, aga pesuruumil olid klaasist uksed. Tõmbasin rohelised püksid taskust välja, silusin neid kubeme kohalt, panin raamile tagasi. Huvitav, kas võiks olla mingi võimalus, et need olid ikkagi Sauliuse omad.

 

Kontsert oli sitt. Väike ülbe islandlane ajas klaveril lahjat suhkrujunni välja. Odav liftimuusika, ka tehniliselt mannetu, pilet 30 eurot.

Köhisin ja mind vaadati, aga las nad vaatasid, igatahes oli mu köha akustiliselt põnevam kui lääge pask, mis lavalt kostis. Võib-olla oleksin selle ära kannatanud, kui oleksin saanud samal ajal Druvist katsuda, silitada, pigistada. Aga minu ja tema vahele olid end istuma sättinud ta Itaalia sõbrad Fabio, Elena ja Cristina. Tõusin püsti, Cristina vaatas mind üllatunult, sosistasin talle: „Tutto bene, me ne vado.“ Pressisin end teistest mööda, tuled laval sähvisid. Druviseni jõudes pigistasin teda õlast, võib-olla valusalt. „See on pask.“

Veetsin ülejäänud kontserdi kohvikus, kirjutasin asju märkmikku ja mõtlesin, kuhu ma olen jõudnud. Infatuatsioon, fatuus’eks muutumine. See on nagu meelehaigus, viirus, mille taandumine tuleb kannatlikult ära oodata. Ega ma seda ei häbenenud ka. Kahekümnesena kergelt häbenesin, aga nüüd enam mitte. Läheb veel aastaid ja ma võin vabalt hakata ka Aschenbachiks. Köhisin, nii et vere maitse tuli lõpuks suhu. Olin saanud kirjanike maja külmas söögitoas bronhiidi, neli päeva polnud ma trennis käinud, ilmselt pidi ülejäänud kuukaart raisku minema. Oblomovlusest olin nüüd väljas: palavikus, köhas, rahutu. See oli nii, nagu pidi olema.

 

„Mis juhtus?“

„Haa. Mis juhtus? Mis sa ise ütled? See oli pask!“

„See oli vesine, tõesti,“ nõustus Fabio.

„Mina küll lõõgastusin, mediteerisin,“ ütles Cristina.

„Kuradi väike šarlatan, odav porno,“ ütlesin ma. „Õieti, pornot ei tohiks sellise võrdlusega solvata.“

„Rahvas seisis muide lõpuks püsti,“ ütles Druvis. Ta oli üsna kahvatu; kujutasin ette, kuidas ta, õrnahingeline inimene, selle sita pärast kannatas. Naaldusin tema poole ja sosistasin talle kõrva: „Sa pead selle banaalsuse nüüd heastama. Natuuras.“

Vot siis, mihuke naeratus, nukker nagu kastepiisakesed.

„Mul on kaks pudelit veini kaasas.“

„Mitte veini ma ei mõelnud.“

Ja ikkagi läks nii: enamushääletusega leiti, et veinid tuleb ära juua itaallaste hotellitoas. Tüübid olid parajad hipid, veel noored, ja elasid kolmekesi koos; veini nad ainult maitsesid, nii et viimaks jõime meie kumbki ära pudeli, või jõin mina siiski vähem ja Druvis rohkem kui pudeli. Lätti saabudes olin mõelnud, et ei joo alkoholi enam kunagi. Nüüd oli mul bronhiit ja ma jõin.

Elena, Fabio, Cristina; umbes aasta pärast pidin olema nad unustanud.

 

Meie neljatärnihotelli jõudes hakkasin Druvist kohe ahistama ja ta ei ajanud isegi väga vastu, aga ma olin purjus ja purjus oli temagi, jäi kiiresti magama või teeskles magamist, ja siis jäin ka mina tema otsa magama, midagi polnud parata. Kuni hakkasin köhima ja kaotasin köha üle igasuguse kontrolli. Raisk. Ronisin oma teki alla, niipalju mul vastutustunnet oli, et magajale mitte kõrva läkastada. Köhisin, onasin, köhisin, ja lõpuks läks köha nii rämedaks, ilgeks, kõikematvaks krääksumiseks, et ülemise korruse toas ärkasid inimesed. Kuulsin, kuidas nad närviliselt ringi liikusid.

Tõusin, tegin omale pakiteed, võtsin veel ühe Bromhexini. Vahtisin Druvise magamist.

Ta oli ähvardanud norsata, aga magas muidugi vaikselt nagu lapsuke, hingamiselundkond töötas süütu kahinaga. Oleksin võinud ta ju nüüd maha lüüa, oleksin saanud omale Läti lippu teha. Mingi suvalise raske asjaga piisavalt kõvasti virutada. Tõstsin viirulise öölambi üles. Servitie. Täiest jõust vastu ta ilusat meelekohta. Mul olid ka küünekäärid reisikomplektis, aga nende meenumisest hakkas mul piinlik. Kuidas ma selle peale sain tulla – küünekäärid, kõvera otsaga. Liiga yin; vähemalt mingi ilus nuga peaks olema. Värvid jääksid niikuinii Austria lipu omad, erkpunane valgel satiinil, sest enne Läti värvide väljaoksüdeerumist jõutaks mind ammugi arreteerida. Ega ma eriti cool ei olnud, päriselus kippus mul teise haavaverd nähes pilt eest ära kaduma. Aga veremaitse, see on küll jube liigutav – kui siiski mingi õrn haavakene…

Aevastasin suurest kiimast, uus köhahoog tuli peale, aga viimaks vajusin ära ja nägin unes, kuidas hotellipersonal oli otsustanud meie tuppa mürkgaasi lasta, et see köhimine ükskord järele jääks. Ma ei jaksanud tõusta, et Druvist hoiatada, ja nii me surime.

 

Pagasnikus oli kümme veini Ventspilsi Hyper-Rimist, peamiselt Valpolicellad ja Primitivod. Põhimõtteliselt pooldasin muidugi alkoholi-aktsiisi tõusu, meri aga siras tumesiniselt ja kainelt, kui ma mööda rannikut Riia poole sõitsin. Nii petlikult asjalik, nii eneseküllane on meri. Vahtisin seda läbi mändide, kuni jäin politseile kiirusega vahele, sest need raiped olid tsiviilautoga väljas. Mis seal ikka; pidasin kiiruseületamist geneetiliseks, monoamiini oksüdaasi regulatsiooni küsimuseks, nii et trahvid olid mu olemasolu aktsiis.

Üks esinemine oli mul ja üks intervjuu, aga õhtul hiljem pidi Druvis Riiga tulema, et järgmisel hommikul mingi tähtsa Firenze onuga oma Guinizelli asja ajada. Keegi pidi sedagi ajama: mõtlesin nostalgilise kadedusega, kui tore oli, kui ma veel ise tahtsin selliseid asju ajada. Nüüd oli mul kallal acedia. Luxuria, superbia, acedia. Gula.

Kui Druvis Istabasse astus, sai see muidugi valgust täis, aga valgusele andis luumeneid juurde asjaolu, et tal oli seljas kortsus tumepunane kampsun. Õhukene kašmiir, rinna eest täitsa kortsus.

„Joome oma kokteilid ära ja lähme siis mu hotelli.“ Seal tuled sa kašmiiri seest välja, baby. Sirutasin käe, et puudutada Druvise rangluid õhukese villa all, ja tema ütles:

„Aa, seal ongi Agnese. Saage tuttavaks.“

Agnese oli heleda hobusesaba ja prillidega tütarlaps. Või naine. Saksa keele õpetaja. Druvis oli talle öelnud, et läheb kohe varsti Firenzesse, ja kui Agnese teda enne näha tahab, siis täna õhtul saab. See oli minu viimane õhtu Läti pinnal.

Naeratasin, ulatasin Agnesele käe.

Tõin hotelli vannitoast klaasid. Neid oli kaks ja Agnese ütles lahkesti, et tema tegelikult rohkem vist veini ei tahagi, aitas sellest küll, mis me Istabas jõime. Mulle meenus, et olin Läti Kirjanike Liidust saanud kingituseks ajakirja Konteksts valge tassi; virutasin selle kolksuga Druvise ette lauale. Voilà.

Ütlesin: „Noh, kukuu!“, tõstsin klaasi ja jõin selle miskipärast kahe lonksuga tühjaks. Lõin klaasi lauale, õnneks jäi see terveks. Vaatasin võimalikult selge pilguga Agnesele otsa.

„Lätlased on kuum sõna,“ ütlesin ma. Ta naeratas.

Ilgelt ajavad eestlased lätlasi praegu taga, ütlesin ma, nagu pöörased. Saaks mõne ainult kätte. Jaa. On, nagu on.

Ei, tegelt.

Vaatasin hapu irvega Druvise poole.

Mul oli juba ammu enne oma Läti afäär, ütlesin ma, enne kui lätlased eestlaste seas popiks läksid. Väga armas oli see, lätlasega magada – nagu päikesekiir keset ilmetut maailmaluulet. Jaa, ma olen siuke kuradi avangard, nii palju enne teisi. Nii kuradi avangard, et see jääb nähtamatuks. Kuigi jah, Mailis Reps, kurat. Temal oli juba hoopis ammu. Ütleb see nimi teile midagi, ei ütle? Vahet pole.

Nii et praegu, läti kallimad, need on ilgelt popid. A miks nad on. Vat. Hõkk.

„Teil on lihtsalt liiga vähe inimesi,“ ütles Agnese.

Jaa. Vähe. Kõik on kõigiga maganud. Ma küll päris kõigiga ei ole, ja kõigiga ei taha ka.

Aga midagi nad loodavad sealt, eestlased, mingit mõõdet. Äkki hing on ikkagi olemas, haa, äkki see on Lätis. Groys kirjutas kunagi Venemaast kui Lääne alateadvusest. Kõik see värk oli seal. Sofia, anima, redutseerimatu teine. See käis Venemaa kohta, vene eneseteadvuse kui enda alateadus-teadvus-, oh no raisk, no enda ala-teadvus-likkusest teadliku teadvuse kohta. Aga see, mida ihatakse, ma arvan, see on ikkagi ainult natuke-teisesus. Natuke-justkui-redutseerimatu teisesus, natuke-sofia.

Ei, ma ei mõtle sellega midagi. Mitte midagi, unustage ära.

Kuigi, seda arvatakse küll, et animus asub põhja ja anima lõuna pool, eks ole. Mitte ainult lääs-ida pole teema. Ja heterosuhted on ikka üpris perses, tihti ikka veel, kitsad on inimeste ootused. Nii ongi naiste liikumisjoon olnud maakaardil paremalt vasakule ja alt üles. Põhja pool on rohkem animust, aga isegi meie põlvkonna mees loodab endale ikka veel animat, nii et vahib oma kultuurist pigem ida või lõuna poole. Soome meestel on Eesti naised, vastupidi on vähem. Need eestlased, kel on õnnestunud omale lätlane leida, need on ka põhiliselt mehed. Kuigi jah, Mailis Reps, jällegi – keda te ei tea. Hähää. No ja siis muidugi, eskimod…

Ei, kõik, kõik tahavad omale animat leida, soost ja kultuurist sõltumata, seda ma ütlen. Mina ka, kõik, kõik – ainult animat.

See on jura, pask, unustage ära. Mingit animust ega animat ei ole olemas, seda te ju teate, eks ole, pigem on olemas jõuluvana.

Nägin, et Agnese klaas oli tühi, ja tahtsin talle juurde valada. Oleksime võinud nüüd hakata näiteks kitšist rääkima. Kitšist ja literatuursusest. Olin juba uue pudeli välja toonud, see oli üks minu kümnest, aga Agnese raputas pead ja kattis pokaali sõrmedega. „Ma pean hakkama minema. Ma ei ela päris kesklinnas ja praegu saan veel viimase bussiga.“

Druvis tõusis püsti ja ütles, et temaga on sama lugu – praegu ei peaks ta veel taksot võtma. Kujutasin ette, kuidas nad voodis aelevad, õpetajal kahvatu hobusesaba lehvimas.

„Olgu siis. Oli tore. Eks ma vaatan arvutist pornot, sellal kui te bussis kepite.“

Mis kuradi paska ma suust välja ajasin.

 

Läksin kallasin ülejäänud veini kraanikausist alla. Negroamaro, mõnus oli kallata. Kogu vürtsine, sõstrane, intensiivne veri läks. Panin vannivee jooksma, tegin arvuti lahti, lappasin maailma uudisteportaale. Bernie Sanders alustas kampaaniat, Kanada otsustas Huawei bossi USA-le välja anda. Helmandis oli Taliban tegutsenud, 23 sõdurit maha löönud. Enne jahedasse vanni minekut saatsin Druvisele SMS-i: „Nii et võtsid ihukaitsja kaasa.“ Selle sõnumile ei vastanud ta mitte kunagi.

Kella neljaks oli selge, et ma sel ööl enam magama ei jää, ja kella poole üheksani vastasin meilidele, millele ma polnud mitu nädalat või kuud vastanud. Lugesin kaht käsikirja, mille kommenteerimist olin hulk aega edasi lükanud. Poole üheksast poole üheteistkümneni lamasin tardunud olekus, siis panin riidesse ja läksin sõin täielikus üksinduses hommikust, restorani viimase külalisena; mahe tausta-jazz kõlas postapokalüptiliselt. Soolalõhe tükid. Sadas lörtsist vihma ja mul oli ees veel terve päev: kenad kohtumised, magamatus, ägenev bronhiit, hapu mekk suus.

 

Kui ma Iklas Eesti lipust möödusin, olid protokolli edastanud 423 jaoskonda 451-st, ja enam ei saanud kahelda, et valimiste võitja on EKRE. Nende valijad olid mobiliseerunud, usinalt e-hääletanud, lörtsisel päeval välja tulnud, mõni oli lasknud end haakristidega pildistada.

Pöörasin Ikla bistroo parklasse ja tulin autost välja. Lörts lendas näkku; tõstsin lõua kõrgemale ja lasksin lumelärtsakatel langeda ninale ja põskedele. Ühelgi maailma bistrool pole nii inetut silti kui Ikla omal, aga ma pidin midagi sööma. Mu mäletamist mööda müüsid nad siin ka paljast kartuliputru – võib-olla see läheks kuidagi alla.

Seisin auto kõrval ja jälgisin jämedaid valgeid lärtsakaid. Millalgi pidi hall kapuutsijakk hakkama vettima.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon