*Ootad kevadet…

Tõnu Õnnepalu

Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb,
ava selles aastas, tühjem koht,
suured helbed õhus, linnusuled,
mustast rõõmust laulab valge toht.

Lõpetuse ingel jälle veab mu paati,
mööda suurt ja väga külma vett.
Tema halli selga tunnen lapsest saati,
ta on minu sõber, minu meelepett.

Teised sõbrad kõik on mööda läinud,
kes nad olidki, või millal? Kus
uskusin end olevat sind näinud,
kulla sinisilmaline armastus?

Täna taevast ma ei loe su nime,
ainult lõpetuse ingli kühmus selg
kõigub vete kohal, mida vaatasime
kumbki teiselt kaldalt, hinges pelg.

Aga mis seal karta. Midagi ei tule
pärast ega olnud enne meid. Meid?
Sa natukeseks silmad sule:
üks, jah, ainult üks seal ongi neid.

Ilmunud 2006, nr 7/8

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon