Ooteruumis

Elizabeth Bishop

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Worcesteris, Massachusettsi osariigis,
läksin tädi Consueloga
hambaarsti juurde kaasa
ja istusin ja ootasin
teda ooteruumis.
Oli talv. Läks vara
pimedaks. Ooteruum
oli täis suuri inimesi,
jopesid ja mantleid,
lampe ja ajakirju.
Näis, et tädi
on sees kaua aega,
ja oodates ma lugesin
National Geographic’ut
(oskasin juba lugeda)
ja uurisin hoolega fotosid:
vulkaani sisemus,
must, tuhka täis;
siis see juba pulbitses
tuleojadena üle.
Osa ja Martin Johnson,
ratsapüksid ja nöörsaapad jalas,
troopikakiivrid peas.
Teiba külge seotud surnu
– pildiallkiri: “Inimsööja eine”.
Lapsed, kelle terava kolba ümber
tihedad nöörikeermed;
mustad paljad naised, kaela ümber
tihedad traadikeermed
– nagu lambipirnidel.
Nende rinnad ajasid hirmu nahka.
Lugesin kõik läbi.
Pelgasin pooleli jätta.
Siis vaatasin kaant:
kollaseid ääri, kuupäeva.

Ühtäkki kostis
ukse tagant valuoie
– tädi Consuelo hääl –
mitte küll eriti pikk ega valju.
Ma polnud sugugi üllatunud;
teadsin juba siis,
et ta on üks tobe ja arg naine.
Mul oleks võinud hakata piinlik,
aga ei hakanud. Mis mind aga
tõesti üllatas, oli hoopis see,
et see olin mina:
minu hääl, minu suus.
Täiesti mõtlemata
olin ma ühtäkki oma tobe tädi,
mina – meie – muudkui langesime
saamata silmi lahti
National Geographic’u
1918. aasta
veebruarinumbri kaanelt.

Ütlesin endale: kolme päeva pärast
saad sa seitsmeseks.
Ütlesin nii selleks, et peatada
tunnet, nagu kukuksin
ümmarguse pöörleva
maailma pealt maha
külma mustsinisesse ilmaruumi.
Aga ma tundsin: sina oled üks mina,
sina oled Elizabeth,
oled üks nendest.
Mispärast sina ka?
Julgesin vaevalt vaadata,
et näha, kes ma niisugune olen.
Heitsin kõõrdpilgu
– kõrgemale ma vaadata ei suutnud –
hämarhallidele põlvedele,
pükstele, seelikutele, saabastele
ja erinevatele kätepaaridele,
mis puhkasid lampide all.
Teadsin, et midagi nii kummalist
ei ole varem juhtunud
ega juhtu ka kunagi hiljem.
Mispärast ma peaksin olema oma tädi
või mina ise või üldse keegi?
Mis sarnasused –
saapad, käed, meie pere hääl,
mida tundsin kurgus, või
isegi National Geographic
ja need hirmsad ripprinnad
– ühendasid meid kõiki
või tegid meist kõigist lihtsalt kellegi?
Kui – ma ei osanud leida
õiget sõna – kui “hämmastav”…
Kuidas ma olin küll sattunud siia
nii nagu nemad ja kuulnud pealt
valuoiet, mis oleks võinud minna
valjemaks ja hirmsamaks, aga ei läinud?

Ooteruum oli valge
ja liiga palav. Suur must laine
vajus sellest üle
ja veel üks ja veel.

Siis olin ma seal tagasi.
Käis sõda. Väljas,
Worcesteris, Massachusettsi osariigis
oli õhtu ja lobjakas ja külm,
ja oli ikka veel viies
veebruar 1918.

1976

Ilmunud 2005, nr 10/11

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht