Vihm ja vikerkaar

Johann Wolfgang von Goethe

Saksa keelest tõlkinud Ain Kaalep

Kõu lakkas, vihm vaibus ja taeva all
filister seisis; oli tal
hing hirmust jälle puhas ja prii
ja omadele ta kõneles nii:
“Küll äike ängistust meile tõi
ja välk mõne küüni põlema lõi,
kuid see meie pattude eest oli tasuks!
See-eest me saime puhaskasuks
hea kosutava vihmahoo –
eks tõota saaki sügisel too.
Ent veel pole taevas päris klaar:
seal kirendab mingi vikerkaar.
See võiks küll olla hoopis ära,
see pettusevärk, see tühi sära!”

Siis emand Iris kõneles nii:
“Sa vaata, et viltu sind ülbus ei vii!
Siin kõiksuses tõendan, et parem ilm
on olemas, mida aimab silm,
kui maha jättes maist muret ja ohtu
ta taevateelt on otsimas lohtu.
Siin, taga piksepilvine taust,
saab märku ta Jumala seaduse aust.
Ei ole tõesti mingi viga,
et mullas tuhnid sina, siga,
kuid ära röhi, kui taevateel
mu värve imetleb kirgas meel!”

Ilmunud 1997, nr 1-2

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht