Putini pikk riik

VLADISLAV SURKOV

„See ainult näib nii, nagu oleks meil valik.“ Sõnad, mis jahmatavad oma sügavuse ja julgusega. Öeldud poolteist aastakümmet tagasi, on nad nüüdseks unustatud ja neid ei tsiteerita.[1] Kuid psühholoogiaseaduste järgi mõjutab see, mille oleme unustanud, meid palju tugevamini kui see, mida mäletame. Ja need sõnad, väljunud kaugele konteksti piiridest, kus nad algselt kõlasid, on saanud lõppkokkuvõttes selle uue Venemaa riikluse esimeseks aksioomiks, millel rajanevad kõik praeguse poliitika teooriad ja praktikad.

Valiku illusioon on illusioonidest tähtsaim, see on üldse Lääne elulaadi ja eriti Lääne demokraatia hiilgetrikk, mis on juba ammu andunud rohkem Barnumi[2] kui Kleisthenese ideedele. Sellest illusioonist lahtiütlemine ettemääratusest lähtuva realismi kasuks viis meie ühiskonna algul mõteteni demokraatia arengu omaenese erilisest, suveräänsest variandist, seejärel aga täieliku huvikaotuseni väitluste vastu, milline peaks olema demokraatia ja kas teda üldse põhimõtteliselt olema peaks.

Avanesid teed riigi vabaks ülesehitamiseks, juhindudes mitte imporditud kimääridest, vaid ajalooprotsesside loogikast ja ühes sellega „võimalikkuste kunstist“. Venemaa vastuvõetamatu, loomu- ja ajaloovastane lagunemine sai olgugi hilinemisega, kuid kindlalt peatatud. Langenud Nõukogude Liidu tasemelt Venemaa Föderatsiooni tasemele, lakkas Venemaa edasi lagunemast, hakkas taastuma ja sai tagasi oma loomuliku ja ainuvõimaliku staatuse suure, kasvava ja maid koguva rahvaste ühendusena. See kõike muud kui tagasihoidlik roll, mis meie maale maailmaajaloos on määratud, ei luba lavalt lahkuda ega mallata massistseenis vakka olla, ei lase rahus püsida ja tingib siinse riikluse keeruka iseloomu.

Niisiis – Vene riik kestab edasi, ja nüüd on see uut tüüpi riik, millist meil veel pole olnud. Vormunud üldjoontes nullindate keskel, on seda alles vähe uuritud, kuid ta omapära ja elujõulisus on silmanähtavad. Kriisikatsed, mis ta läbi on teinud ja teeb, näitavad, et justnimelt poliitilise korralduse selline, orgaaniliselt kujunenud mudel on tõhus vahend Venemaa natsiooni ellujäämiseks ja tõusuks mitte ainult lähimatel aastatel, vaid ka aastakümnetel, aga tõenäoliselt kogu eesseisval sajandil.

Niisiis on Vene ajaloos teada neli põhilist riigimudelit, mida tinglikult võib nimetada nende loojate nime järgi: Ivan III riik (Moskva ja Kogu Venemaa suurvürstiriik/tsaaririik, 15.–17. sajand); Peeter Suure riik (Venemaa impeerium, 18.–19. sajand); Lenini riik (Nõukogude Liit, 20. sajand); Putini riik (Venemaa Föderatsioon, 21. sajand). Loodud – gumiljovlikult väljendudes – „pika tahtega“ inimeste poolt, tagasid need suured poliitilised masinad üksteist välja vahetades, end käigu pealt remontides ja adapteerudes vene maailmale ajast aega püsikindla tõusujoones liikumise.

Putini suur poliitiline masin alles kogub tuure ja häälestab end pikaajaliseks, raskeks ja huvitavaks tööks. Tema jõudmine täisvõimsusele seisab veel kaugel ees, nii et ka paljude aastate pärast on Venemaa ikka veel Putini riik, niisama nagu tänapäeva Prantsusmaa senini nimetab end de Gaulle’i Viiendaks vabariigiks, Türgi (ehkki seal on praegu võimul antikemalistid) toetub endiselt Kemal Atatürki „kuue noole“ ideoloogiale,[3] Ameerika Ühendriigid aga apelleerivad tänini oma poollegendaarsete „asutavate isade“ kujudele ja väärtustele.

Putini valitsemissüsteemi ning üldse putinismi kogu ideede ja dimensioonide kompleksi on tingimata vajalik tunnetada, lahti mõtestada ja kirjeldada kui tuleviku ideoloogiat. Just tuleviku, kuna tõeline Putin vaevalt et on putinist, nii nagu ka näiteks Marx pole marksist ja pole kindel, et ta olnuks nõus seda olema, kui teadnuks, mis marksism on. Kuid seda tuleb teha kõigi nende tarvis, kes ei ole Putin, aga tahaksid olla nagu tema. Võimaluse tarvis kanda tema meetodeid ja lähenemisviise edasi eesootavatesse aegadesse.

Seda kirjeldust ei tule läbi viia mitte kahe propaganda, meie ja mittemeie stiilis, vaid keeles, mida nii Venemaa kui ka Venemaa-vastane võimulähedane peavool tajuksid kui mõõdukalt ketserlikku. Selline keel võib osutuda vastuvõetavaks küllaltki laiale auditooriumile, mida ongi vaja, sest Venemaal loodud poliitiline süsteem pole tulevikus pruugitav mitte üksnes kodus, vaid sel on ilmselgelt ka märkimisväärne ekspordipotentsiaal, nõudlus selle või tema üksikute komponentide järele on juba olemas, tema kogemusi õpitakse tundma ja osalt võetakse üle, teda jäljendavad nii võimulolevad kui ka opositsioonilised rühmad paljudes riikides.

Välismaa poliitikud panevad Venemaale süüks sekkumist valimistesse ja rahvahääletustesse kogu maailmas. Tegelikult on asi veelgi tõsisem – Venemaa sekkub nende ajudesse, ja nad ei tea, mida omaenese muutunud teadvusega pihta hakata. Sestpeale kui meie maa pärast nurjunud 90ndaid ütles lahti ideoloogilistest laenudest, hakkas ise looma tähendusi ja läks üle informatsioonilisele vasturünnakule Lääne vastu, hakkasid Euroopa ja Ameerika eksperdid ikka sagedamini oma prognoosides eksima. Neid üllatavad ja ajavad raevu valijaskonna paranormaalsed eelistused. Pea kaotanud, andsid nad teada populismi pealetungist. Eks võib ju öelda ka nii, kui sõnadest puudu tuleb.

Sealjuures on välismaalaste huvi vene poliitilise algoritmi vastu mõistetav – nende kodumail prohvetit pole, aga kõike nendega praegu toimuvat on Venemaa juba ammu ennustanud.

Kui globaliseerumine alles kõigil päid segi ajas ja löödi lärmi ühetasasest ja piirideta maailmast, tuletas Moskva selgelt meelde, et suveräniteedil ja rahvuslikel huvidel on tähendus. Siis panid paljud meile süüks „naiivset“ kiindumust vanadesse asjadesse, mis olevat juba ammu läinud moest. Õpetati meid, et pole vaja klammerduda 19. sajandi väärtuste külge, vaid tuleb julgesti astuda 21. sajandisse, kus ei saavat olema mingeid suveräänseid rahvusi ega rahvusriike. 21. sajand kukkus aga siiski välja meie moodi. Suurbritannia Brexit, Ameerika „#greatagain“, immigratsioonivastased piiritarad Euroopas – need on vaid esimesed punktid pikas kõikjal nähtuvate deglobaliseerumise, resuveräniseerumise ja natsionalismi ilmingute nimekirjas.

Kui igal tänavanurgal ülistati internetti kui piiramatu vabaduse puutumatut ruumi, kus justnagu oleks kõigile kõik lubatud ja kõik oleksid otsekui võrdsed, kõlas just Venemaal kainestav küsimus lollitatud inimkonnale: „Aga kes oleme meie selles ülemaailmses võrgus – ämblikud või kärbsed?“ Ja nüüd on kõik sööstnud Võrku lahti harutama, sealhulgas ka kõige vabadustarmastavamad riigimasinad, ja panema Facebookile süüks välismaiste sekkumiste mahitamist. Kunagine virtuaalne priiuseriik, mida reklaamiti kui eesootava paradiisi algkuju, on anastatud ja piiristatud küberpolitsei ja küberkuritegevuse, kübervägede ja küberspioonide, küberterroristide ja kübermoralistide poolt.

Kui „hegemooni“ hegemooniat keegi kahtluse alla ei seadnud ja Ameerika suur unistus maailmavalitsemisest oli peaaegu teoks saamas ja paljudele viirastus ajaloo lõpp, finaaliks remark „rahvad vaikivad“,[4] siis kõlas algama pidavas vaikuses äkitselt teravalt Müncheni kõne.[5] Siis näis see dissidentlikuna, nüüd aga tundub kõik seal öeldu enesestmõistetavana – Ameerikaga pole rahul keegi, kaasa arvatud ameeriklased ise.

Polegi palju aega möödas sellest, kui Türgi poliitilisest leksikast pärit vähetuntud termin derin devlet Ameerika meedias käibele läks, kõlades inglise keeles kui deep state, ja levis sealt juba meiegi massiteabevahenditesse. Vene keeles võttis see kuju „sügav“ (глубокое) või „süvariik“ (глубинное государство). Termin tähistab väliste, pealispinnal asuvate demokraatlike institutsioonide taha varjatud karmi, täiesti ebademokraatlikku jõustruktuuride reaalse võimu võrgustikku. See on mehhanism, mis praktikas toimib vägivalla, altkäemaksude ja manipuleerimise teel ning on peidetud sügavale tsiviilühiskonna pinna alla, kes sõnades (silmakirjalikult või lihtsameelsusest) manipuleerimise, altkäemaksud ja vägivalla hukka mõistab.

Avastanud enda juures sellise ebameeldiva sisemise „süvariigi“, ameeriklased muide väga ei imestanudki, kuna olid ammu selle olemasolu aimanud. Kui eksisteerivad deep net ja dark net, miks siis mitte ka deep state või isegi dark state? Selle mitteavaliku ja mitteafišeeritud võimu sügavustest ja pimedikest kerkivad välja seal laiade rahvahulkade tarbeks toodetud helged demokraatiamiraažid – valiku illusioon, vabadusetaju, üleolekutunne jms.

Usaldamatus ja kadedus, mida demokraatia kasutab oma sotsiaalse energia peamiste allikatena, viivad vältimatult kriitika absolutiseerimisele ja ärevusastme tõusule. Hater’id, trollid ja nendega ühinenud kuritahtlikud bot’id moodustasid kriiskava enamuse ning tõrjusid domineerivast asendist välja kunagi hoopiski teistsugust tooni andnud auväärse keskklassi.

Ametlike poliitikute headesse kavatsustesse ei usu nüüd enam keegi, neid kadestatakse ja seepärast peetakse pahelisteks inimesteks, silmakirjatsejateks, aga vahel ka otse lurjusteks. Kuulsad politograafilised sarjad „Linnapeast“ kuni „Kaardimajani“ maalivad sellele vastavaid naturalistlikke pilte establishment’i sogasest argipäevast.

Lurjusel ei saa lasta minna liiga kaugele juba sel lihtsal põhjusel, et ta on lurjus. Aga kui ümberringi on (eeldatavasti) ainult lurjused, siis tuleb lurjuste vaoshoidmiseks kasutada ju lurjuseid. Millest tõbi, sellest abi… On lai valik lurjuseid ja eksisteerivad segased reeglid, mille ülesandeks on viia nendevaheline võitlus enam-vähem viigilise tulemuseni. Nii tekib tänuväärne pidurite ja vastukaalude süsteem – alatuse dünaamiline tasakaal, ahnuse balanss, pettuse harmoonia. Kui aga keegi siiski mänguhoogu satub ja ennast ebaharmooniliselt ülal peab, ruttab valvas süvariik appi ja tirib patustaja oma nähtamatu käega põhja.

Midagi hirmsat Lääne demokraatia niisuguses kirjelduses tegelikult pole, piisab, kui pisut vaatenurka muuta, ja polegi jälle enam hirmus. Kuid järelmaik jääb ja Lääne inimene hakkab teistsuguste olemiseeskujude ja -viiside otsinguil ringi vaatama. Ja näeb Venemaad.

Meie süsteem, nagu üldse kõik, mis meil on, ei näe muidugi välja elegantsem, kuid on see-eest ausam. Ja ehkki sugugi mitte kõigi jaoks ei tähenda „ausam“ „paremat“, ei puudu sel köitvus.

Riik ei jagune meil süvariigiks ja välimiseks, ta põhineb tervikul, kõik ta koostisosad ja ilmingud on väljast näha. Tema jõukarkassi brutaalseimadki konstruktsioonid on rajatud otse fassaadile, neid ei varjata mingite arhitektuuriliste liialdustega. Bürokraatia, isegi kui kavaldab, ei tee seda ülemäära hoolikalt, vaid otsekui lähtub sellest, et „niikuinii kõik saavad kõigest aru“.

Kõrge sisepinge, mis on seotud hiiglaslike heterogeensete maa-alade säilitamisega, ja pidev viibimine keset geopoliitilist võitlust muudavad riigi sõjalis-politseilised funktsioonid kõige tähtsamaks ja otsustavaks. Neid traditsiooniliselt ei peideta, vaid, vastupidi, demonstreeritakse, kuna Venemaad pole mitte kunagi valitsenud kaupmehed (peaaegu mitte kunagi – erandiks on mõned kuud 1917. aastal ja mõned aastad 1990. aastatel), kes peavad sõjaasjandust äriajamisest madalamaks, ega kaupmeestega kaasnevad liberaalid, kelle õpetus põhineb mille tahes vähegi „politseilise“ eitamisel. Polnud kedagi, kes drapeerinuks tõde illusioonidega, häbelikult tagaplaanile lükates ja sügavamale peites iga riigi immanentset omadust – olla kaitse- ja ründevahend.

Venemaal süvariiki ei ole, see on kõigile nähtaval, see-eest on süvarahvas.

Läikival pealispinnal särab eliit, läbi aegade aktiivselt (tuleb talle au anda) tõmmates rahvast kaasa mõnedesse oma ettevõtmistesse – parteikoosolekutesse, sõdadesse, valimistesse, majanduslikesse eksperimentidesse. Rahvas võtab neist üritustest osa, kuid mõningase distantsiga, pealispinnal end ei näita, vaid elab oma sügavustes hoopis teist elu. Need rahva kaks elu, pealispinnal ja sügavuses, kulgevad mõnikord vastandlikes, mõnikord kokkulangevates suundades, kuid ei sula kunagi ühte.

Süvarahvas on alati kinnine, kättesaamatu sotsioloogilistele küsitlustele, agitatsioonile, ähvardustele ja teistele otsese uurimise ja mõjutamise viisidele. Arusaam, kes ta on, mida mõtleb ja mida tahab, jõuab sageli kohale ootamatult ja hilinemisega, ja mitte neile, kes saaksid midagi ette võtta.

Harva võtavad ühiskonnateadlased nõuks täpsemalt määratleda, kas süvarahvas võrdub riigi elanikkonnaga või on osa sellest, ja kui osa, siis milline nimelt? Eri aegadel on temaks peetud kord talupoegi, kord proletaarlasi, kord parteituid, kord hipstereid, kord riigipalgalisi. Teda on „otsitud“, on tema „sekka mindud“. On nimetatud jumalakandjaks, ja vastupidi. Mõnikord on arvatud, et ta on välja mõeldud ja reaalsuses teda ei eksisteeri, on tuhatnelja alustatud mingeid läbimõtlemata reforme teda silmas pidamata, kuid on kiiresti vastu teda laup lõhki löödud ja tuldud järeldusele, et „midagi ikka on“. Ta on korduvalt taganenud omade ja võõraste röövvallutajate surve all, kuid alati naasnud.

Oma hiiglasliku supermassiga loob süvarahvas vääramatu kultuurilise gravitatsioonijõu, mis seob rahvast ja hoiab (surub) (isa)maa ligi eliiti, kes aeg-ajalt püüab kosmopoliitlikult taevasse tõusta.

Rahvus (народность), mida ta ka ei tähendaks, eelneb riiklusele, määrab ette selle vormi, seab piirid teoreetikute fantaasiatele, sunnib praktikuid teatud kindlatele tegudele. Ta on võimas atraktor, mille juurde paratamatult viivad eranditult kõik poliitilised trajektoorid. Alustada võib Venemaal millest tahes – konservatismist, sotsialismist, liberalismist –, lõpetada tuleb enam-vähem ühe ja samaga. See tähendab sellega, mis õigupoolest nüüd ongi.

Oskus rahvast kuulda ja mõista, näha temast läbi kogu ta sügavuses ja vastavalt tegutseda – selles on Putini riigi unikaalne ja peamine väärtus. See riik on adekvaatne rahvaga, käib temaga sama teed, see aga tähendab, ta pole vastuvõtlik vastassuunalistest ajaloohoovustest tingitud purustavatele ülekoormustele. Järelikult on ta efektiivne ja kauakestev.

Uues süsteemis on kõik institutsioonid allutatud põhiülesandele – riigi kõrgeima valitseja usalduslikule suhtlusele ja koostööle kodanikega. Erinevad võimuharud jooksevad kokku liidri isiku juurde – neid ei nähta väärtustena iseeneses, vaid üksnes sellevõrra, mil määral nad tagavad sideme temaga. Peale nende, minnes mööda formaalsetest struktuuridest ja eliidigruppidest, töötavad mitteformaalsed kommunikatsiooniviisid. Aga kui rumalus, mahajäämus või korruptsioon tekitavad müra inimestega sidepidamise kanalites, astutakse energilisi samme kuuldavuse taastamiseks.

Läänest ülevõetud mitmetasandilisi institutsioone peetakse meil ositi rituaalseteks, mis on sisse seatud rohkem selleks, et oleks „nagu kõigil“, et meie poliitilise kultuuri erinevused ei torkaks naabritele nii teravalt silma, ei ärritaks ega kohutaks neid. Nad on nagu pühapäevariietus, milles võõraste ette minnakse, aga enda juures me käime ringi koduselt, igaüks ise teab, milles.

Sisuliselt aga usaldab ühiskond ainult riigi esimest isikut. Kas on siin tegu mitte kunagi mitte kellegi poolt alistatud rahva uhkusega, sooviga teed tõe juurde õgvendada või millegi muuga, on raske öelda, kuid see on fakt, ja sugugi mitte uus fakt. Uus on see, et riik seda fakti ei ignoreeri, vaid võtab arvesse ja lähtub sellest oma ettevõtmistes.

Oleks lihtsustav taandada see kurikuulsale „usule heasse tsaari“. Süvarahvas pole sugugi naiivne ja vaevalt et peab headust tsaari väärtuseks. Pigem võiks ta mõelda õigest valitsejast sedasama, mida Einstein ütles jumalast: „Rafineeritult kaval, aga mitte pahatahtlik“.

Vene riigi tänapäevane mudel saab alguse usaldusest ja püsib usaldusel. Selles on tema peamine ja põline erinevus Lääne mudelist, mis kultiveerib usaldamatust ja kriitikat. Ja selles on tema jõud.

Meie uuel riigil saab uuel sajandil olema pikk ja kuulsusrikas ajalugu. Ta ei hävi. Ta hakkab toimima omamoodi, saama ja säilitama auhinnalisi kohti geopoliitilise võistluse kõrgliigas. Sellega tuleb varem või hiljem leppida kõigil neil, kes nõuavad, et Venemaa oma „käitumist muudaks“. Sest ainult näib ju, nagu oleks neil valik.

Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

Владислав Сурков, Долгое государство Путина. Независимая Газета, 11.02.2019.

Vladimir Putini abist VLADISLAV SURKOVIST (1964) on Vikerkaares olnud juttu järgmistes artiklites: Ivan Krastev „Venemaa contra Euroopa: Suveräänsussõjad“ (2007, nr 12), Peter Pomerantsev „Mõrad Kremli maatriksis“, Aleksandr Dugin „Goodbye, golden boy“ ja Kadri Liik „Kontrrevolutsiooni laste hiilgus ja viletsus“ (kõik 2013, nr 9). Vt ka Surkovi teoseks peetavat Natan Dubovitski novelli „Ilma taevata“ (2014, nr 6). Käesolev essee Putini pikast riigist on pälvinud laialdast ja mitmekesist vastukaja. Leonid Bershidsky märkis Bloombergis: „Surkov on tuntud oskuse poolest formuleerida mõisteid, mis suunavad Putini siseringi mõtlemist. Nüüd, kus režiimil näivad uued ideed ja julge tegutsemise ruum olevat otsa lõppenud, on ta seda taas teinud“ („Putin’s „Deep State“ Twist Is Deep Russian People“, 12.02.2019). Bershidsky väitel pärineb varimajandusega hõivatud „süvarahva“ kontseptsioon endistelt Kremli-lähedastelt sotsioloogidelt Simon Kordonskilt ja Gleb Pavlovskilt. Eesti vastukajadest Surkovi artiklile vt Raul Rebase kommentaari „Venemaa naabritel hingerahu ei ole“ (ERR.ee, 18.02.2019) ja Valle-Sten Maiste pahandamist „Surkov ja Rebane“ (Sirp, 01.03.2019).

 [1] Silmas on peetud Putini kõnet 4. septembril 2004, pärast Beslani pantvangikriisi vägivaldset ja ohvriterohket lahendust. Nagu kommenteerijad on tähelepanu juhtinud, on Putini sõnad siin õigupoolest välja rebitud mitmelauselisest mõttearendusest, mille tegelik sisu oli selles, et küsimuses, kas terroristide nõudmiste ees taganeda või anda neile vastulöök, polnud valikut. Tlk.

[2] P. T. Barnum oli 19. sajandi ameerika poliitik ja showman, ärimees ja tsirkuseartist. Tlk.

[3] Vabariiklus, rahvalikkus, rahvuslus, ilmalikkus, riiklikkus ja revolutsioonilisus. Tlk.

[4] Vrd Puškini draama „Boriss Godunov“ kuulsat lõpuremarki: „Rahvas vaikib.“ Tlk.

[5] Mõeldud on Putini kõnet Müncheni julgeolekukonverentsil 2007. aastal, kus ta senisest teravamalt kritiseeris USA ülemvõimu ja vastandas sellele multilateraalse maailmakorralduse. Tlk.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon