Maarja Kangro kehtestab tõe

ARO VELMET

Sattusin Twitteris arutellu (teema polegi nii väga oluline), mille lõpetas tervemõistuslik mees paremsirgega: „Kus ja kes kehtestab lõpliku tõe?“ Hea strateegia, seda võib kasutada põhimõtteliselt ükskõik millise vestluse nokki löömiseks. Midagi pole vastata. Kõige rumalam oleks hakata seletama, et jah, tegelikult lõplikku tõde ei ole, aga see ei tähenda, et kõik oleks lubatud või ühtviisi suhteline, tõel on eri kontekstides eri kriteeriumid, need on aga paratamatult kokkuleppelised, faktidest saab teha erinevaid järeldusi, aga mitte suvalisi… milleks see, nagu öeldakse, pintsettidega noavõitlusse tulemine. Maailm on lihtne.

See kommentaar tuli uuesti meelde õhtul, sõbranna Keiuga Messengeris vesteldes. Tema analüüsis õhtust filmiprogrammi, mina saatsin talle lõike Maarja Kangro „Ahvidest ja solidaarsusest“ (2010). Põhiline mulje oli „jah, täpselt nii ongi“. See on tõde.

Üks näide. Raamatu niminovellis on koht, kus peategelane pahandab oma itaallasest peika Dario peale, sest too ei pea teetööliste „ahvideks“ nimetamist korralikule vasakpoolsele intellektuaalile sobivaks käitumiseks:

„Võeh. Mina eeldasin, et sa arvad, et ma pean sind pigem endasuguseks kui teetööliste-suguseks! Aga kus sa sellega – kui ma irvitan kellegi üle, ahvide üle, ei saa sa aru, et see on märguanne: irvitame koos! Sa samastad end pigem teetööliste kui minuga, ja hakkad mind manitsema!“

„Võib-olla samastangi end nendega, tõesti. Ühed teevad ausat tööd ja teised irvitavad.“

„Oh. Vabandust, aga sa oled ikka loll!“

„Seda ka veel. Nagu ahvid, jah?“

„See irvitus oli mõeldud iroonilisena. See on paratamatu, et kellegagi on sul lähemad suhted kui teistega, ja koosirvitamine, poliitiliselt ebakorrektse või isegi jõhkra nalja lubatavus on läheduse märk. Sa ju usaldad lähedast, tead, et kui ta teetöölist ahviks nimetab, ei mõtle ta, et teetöölised ongi ahvid ja tuleks puuri pista. Nii palju peaksid sa ikka ära tabama, et sihukest nalja tehes ei ole ma põhjalt sotsiaalne rassist!“

„Kas sulle meeldiks, kui keegi su kohta ahv ütleb? Kus siin see iroonia nii väga on?“

„Iroonia on selles, et öeldes „ahvid“, naeran ma ühtlasi iseenda üle, kõigi nende inimeste üle, kes niimoodi ülbelt ja pealiskaudselt üldistavad. Sellist rolli mängides teen ma ju iseenda üle nalja. See on see, millest sõbrad peaksid aru saama.“

Meie mõlema jaoks oli see hetkega samastutav olukord. Mitte et teetöölised oleksid ahvid. See ei ole see tõde. Tuttav oli tunne, kus sa tead küll, et kõik inimesed on inimesed ja et eri suhtlemismaneerid, lahknevad hügieeniharjumused või lihtsalt ühe inimese erakordselt sitt päev ei tähenda veel, et temaga on midagi valesti… aga mõnikord tahaks ennast väiksemas seltskonnas välja elada, räntida, oma kaaslasega samal lainepikkusel olemist kinnitada, lihtsalt tajuda, et maailmas on ka inimesi, kellega suhtlemisel ei pea oma harjumuspärasest mullist väljuma (muidugi tuleks see meile kõigile kasuks, aga alati ju ei jaksa ka…). Tõde ei tähenda siin kontekstis mitte faktitäpsust ega ka dokumentaalsust, vaid poeetilist tõde, mingisuguse inimliku pingestatuse tabamist just sellisena, nagu ta sageli avaldub. Sellisena, nagu me teda harilikult näha ei taha. Tõe vastand ei ole siin mitte vale, vaid varjatus.

Kangro proosa on saanud palju avalikku tähelepanu justnimelt selle potentsiaalse tõeväärtuse pärast. Tema viimased teosed „Klaaslaps“ (2016) ja „Minu auhinnad“ (2018) on selgelt (pool)dokumentaalsed, need keerlevad sündmuste ümber (katkenud rasedus, Kultuurkapitali siseelu), mis on tõepoolest toimunud, ja seal esinevad tegelased (Kajar Pruul, Märt Väljataga), kes vist tõepoolest eksisteerivad. Seda kõmulist-dokumentaalset dimensiooni on kasutatud järgnevalt:

A) Teoste kiitmiseks ühiskondlikel või isiklikel põhjustel: „seletab lahti … selle virvatulukeste maailma telgitagused, mis moodustavadki kirjandusilma“ (Peeter Helme); „mu meelest üks igavesti vinge raamat ja mitte ainult selle pärast ei ütle ma seda, et minu tagasihoidlik isik on seal ka äramainimist leidnud (vahtisin oma nime must-valgel, ahmisin õhku ja läksin kõrvuni punaseks)“ (blogija Marca).

B) Kritiseerimiseks: „Kokkuvõttes on „Minu auhinnad“ ikkagi tsunftisisene kirjandus. Professionaalsetele kirjanikele-tõlkijatele-toimetajatele kohustuslik, raamatukogutöötajatele ja kirjandusõpetajatele soovituslik, harrastuskirjanikele lubatud, laiemale lugejaskonnale keelatud kui teadmine, kuidas tehakse seadusi ja vorsti“ (Kaupo Meiel).

C) Tõe kui kirjandusliku taotluse kahtluse alla seadmiseks: „Niisugune vaatepunkt klapib hästi üldlevinud arusaamadega autobiograafilisest tõest, mille kohaselt on autobiograafia keskmes autori sisemine tõde, mille täpne avaldumisvorm oleneb sellest, missugused kriteeriumid autobiograafiline teos ise tõe esitamisele seab“ (Leena Kurvet-Käosaar).

Lähenemine „C“ tabab mõistagi kümnesse. Kangro proosa töötab just seetõttu, et selles ühildub suveräänse autori enesekindel käekiri (Kangro teksti naljalt juba Kolgi või Hvostovi omadega segamini ei aja) detailitäpsuse ja üldistusjõuga. Ta võib kirjutada „tsunftisisestest“ asjadest või omaenda isiklikust tragöödiast, tegelikult kirjutab ta aga meist kõigist. Nii et pole midagi teha, tuleb ikka Twitteri-mehe kommentaar ette võtta ja vaadata, mis Kangro tekstides kõnetab, kui dokumentaalsuse ja kirjandusklatši kihid neilt maha koorida.

Klassitõde

Kangro tekstide üheks keskseks teemaks on sotsiaalne klass. Mitte niivõrd klassianalüüs kui selline, vaid maailma läbi sotsioloogi prisma nägevate põhiliselt vasakpoolsete intellektuaalide eneste positsiooni ja maailmataju sisemised vastuolud. Eespool tsiteeritud lõigus tulevad need kenasti esile: tahaks olla solidaarne ühtaegu ehitajate ja oma rafineeritud aktivistist peikaga, mõlemat aga ei saa. Ja kuidas võikski teisiti olla! Okei, intellektuaalselt saad sa aru, et kõik need asjad, mis sind teetöölistest eristavad, on sotsiaalset kihistust võimendavad. See, et nemad on higised, aga sinul on hästi lõhnav parfüüm, nemad on lihaselised ja rakkus kätega, sinul on hoolitsetud küüned, nemad kuulavad rahvamuusikat, sina aga ooperit – ükski neist omadustest ei tee sind neist „paremaks“.

Tunnetuslikult on täiesti mõistetav, et sa tahad olla solidaarne selle inimesega, kellega sa sarnaned, kellega sa jagad sarnaseid käitumisnorme, sõprusest ja intiimsuhtest rääkimata. Kui sa oled terve teadliku elu tegelenud „tsiviliseerumisprotsessiga“, pole ime, et tajud ehitajaid seljaaju tasandil kui „pika nina ja madala otsmikuga“, „kobrutavate musklitega jämenägu[sid]“. Pealegi, see, et üks nähtus kinnistab klassierisusi, ei tähenda veel, et sa ei võiks uskuda, et see nähtus on samas ka õige ja hea. Kulka auhindu võitvate romaanide lugemine võib olla tegevus, millega kinnistada oma kuuluvust pigem hästi teenivasse, ent siiski mõnevõrra alternatiivsesse eliiti, aga see ei ütle meile tegelikult mitte midagi nende romaanide kunstilise kvaliteedi kohta.

Afektiseisundis tegutsemist on muidugi kombeks märgata just „alamklasside“ juures. Seegi on üks klassivahede põlistamise viise. Viisakas seltskonnas kinnitatakse, et korralikud inimesed on ratsionaalsed, ülemäärane tundelisus on maakate, osside, jörmide, prolede ning (seda pole liberaalsete intellektuaalide seltskonnas muidugi paslik otse välja öelda) naiste ja mitteeurooplaste pärusmaa. Kangro aga märkab neid omadusi eeskätt just enda, korraliku kulturniku juures. Ksenofoobse itaalia prouaga kohtudes rõhutab ta, kuidas ta enda „süda oli vihast võimsalt taguma hakanud“, kaaslase „vabandav naeratus … ajas mu hinge kirvendama“, konflikti arenedes paneb ta üha enam tähele proua „jämedat roosat suud“… Ärritus kasvab ja proua hakkab üha enam paistma trollina. Korraks tekib lootus, et rafineeritud kirjanik suudab siiski endas kogunenud tunded oma klassipositsioonile sobilikult välja elada, ühesõnaga, valib kakluse asemel seksi. Paraku plaan ei õnnestu, silmarõõm peab hommikul vara tööl olema ja selle õnnetu ajastamisprobleemi kahjud kannab ksenofoobne proua.

Novell „Külas“ keerleb aga vastikuse ja piinlikkuse ümber, mida tekitab kitsukeses väikekodanlaste korteris ööbimine. Kangro kirjeldab masohhistliku mõnuga perenaise „pakse jalgu“ diivanil, „määrdundvalget“ vannituba, „võigast“ vedelseebiga täidetud pingviini, ühesõnaga kõike seda, mis tundub külalisele maitselage ja räpane, koduomanikele aga lihtsalt igapäevane. Nende lugude taustal mõjub peategelase nõudmine, mõnedkümned leheküljed hiljem, et Dario tema teetööliste teemalist ränti kuulaks, hoopis mitmetähenduslikumalt ja iroonilisemalt. Mida sa jaurad siin Mowgli näoga jorssidest? Ise oled ju sama robustne, sama lühikese süütenööriga, sama eelarvamuslik kui need töölised! Ahjaa, vabandust, sinu viha on ju põhjendatud – sellist Ida-Euroopa vastast ksenofoobiat ei tohi ju taluda. Või siiski, äkki on tõde hoopis see, mida sa mõtlesid seal „Sõrmuste isanda“ särgiga tüübi külalistetoas kummimadratsil und oodates: „Kui sa kohe magama ei jää, lähed annad end homme politseile fašistina üles. Selliste inimestega nagu sina ei ole võimalik selline inimkond, nagu sina seda näha tahaksid.“

Intellektuaal, kes väärtustab võrdsust, rafineeritust ja õiglust, on aga lõpuks ikkagi vaid inimene – selle vastuolu ümber keerlevad kõik Kangro tekstid, eriti selgelt aga „Minu auhinnad“. See on väga mitmel tasandil töötav mäng. Teos ise koosneb kahest osast. Esimene osa mängib memuaristikaga ja kirjeldab Kangro kogemusi eri auhindade saamisel ja jagamisel. Seal on natuke olustikukirjeldusi aktuste ja tseremooniate veidrusest, sellest, kui halb tunne on televisioonile intervjuud andes, natukene klatši, Nokus või Õismäel veini joomist, rahvuslike ja erialaste eripärade kirjeldamist, nalja ja paatost. Teine osa mängib sotsioloogilise essee formaadiga. Seal antakse bourdieulik ülevaate prestiižiökonoomikast, sellest, kuidas auhindade hulk on sarnaselt fossiilkütuste tarbimise ja erasektori võlakoormusega viimastel aastakümnetel hüppeliselt kasvanud. Kangro toob meeleolukaid võrdlusi sellest, kuidas suvalisel inimesel on puhtstatistiliselt tõenäolisem saada kirjandusauhind kui hukkuda liiklusõnnetuses. Sellele võiks muidugi vastata, et lõpuks ometi üks väide, mis on ühtaegu rahustav ja tõepärane – kirjutamine on muutunud lihtsamaks, head kirjandust ilmub tänapäeval ikka päris palju; autode ohutusnõuded jällegi karmistuvad ja õnnetusi jääb järjest vähemaks.

Ent pange tähele, kui palju on teose kompositsioonis irooniat. Kohe alguses õigustab Kangro oma lähtepositsiooni: „Õnneks ei ole ma Eesti kõige auhinnatum kirjanik, sest sel juhul ei sobiks mul moraalsetel kaalutlustel niisugust raamatut kirjutada.“ Eks ta ole, Kivirähk on tõesti rohkem saanud. Sisukorda lugedes tuleb küll järeldada, et Kangro on saanud kokku vähemalt kümme auhinda, nende hulgas Kulka proosa- ja aastapreemia, Tallinna Ülikooli preemia (kaks korda) ja Tuglase (kaks korda). Möödaminnes mainib ta, et 2011. aastal sai ta „Ela ja sära“ stipendiumi, mis oli talle ootamatu, sest ta arvas end liiga noor olevat. Kursis olev lugeja teab, et nüüd on tal kirjanikupalk kah.

Raamatu teisest osast õpime, kuidas oma kõrget staatust elegantselt väljendada:

Kui Tõnu Õnnepalu veel Esna mõisas elas, käisin seal ühel Ööülikooli salvestusel. Kogu asjaosaliste kamp jäi ööbima, mina magasin raamatukogutoas, kus raamatud olid kapiuste taga varjul. Hommikul tuli jutuks, kuidas on mõisahoones magada, mina ütlesin, et magasin hästi: raamatute keskel ei saa alati hästi magada, aga selles toas olid need õnneks kapis varjul. Tõnu ütles seepeale, et jah, need raamatud, neid on nii palju, ja eriti suur häda on veel iseenda tõlkeraamatutega, mida pole enam kuskile panna. Neid muudkui saadetakse, jälle tulevad autorieksemplarid selles, teises ja kolmandas keeles, ja mis sa nendega peale hakkad. Paistis, et noorem kolleeg Lauri Sommer vaatab teda nagu jumalat.

Ah, mis te nüüd, ei püstitanud ma endale mingit sammast.

Kas tee sinna ei ole siis tõesti juba rohtu kasvanud, ärge ajage…

Tagasihoidlik saab olla vägagi demonstratiivselt, kui vajalik positsioon on olemas.

Eks ta ole.

„Minu auhindade“ kaks osa – subjektiivne-memuaarne ja analüütiline-sotsioloogiline – õõnestavad pidevalt teineteist. Sotsioloog Kangro seletab, kuidas auhindade saamine ei sõltu talendist, kuidas kunstivälja toimimiseks on vajalik kogukonna tunnustus, kuidas kirjandusfestivalidel on A-nimekirja ja B-nimekirja külalised, kuidas auhinnad toidavad nii otsest kui ka intellektuaalide klassile sobilikumat, rafineeritud ja varjatud nartsissismi. Memuarist Kangro jutustab, kui lõbus ja nauditav kogu see mäng on, ja näitab iga leheküljega, et tegelikult on auhindu saada tore ja vahel on auhinnatud kirjandus kogu seda tralli ka väärt.

Kahe osa žanrivalikud rõhutavad sedasama kontrasti siiruse ja skepsise, emotsiooni ja analüüsi, madala ja kõrge vahel. Sotsioloogiline uurimus on just see žanr, mis näitab, et autor kuulub respektaablisse intellektuaalide klassi. Ei ole ta „naiselikult emotsionaalne“, mängus on ju numbrid, Prantsuse ja Ameerika autorite tsitaadid ja puha. Oleks loogiline, et kultuuriajakirjandus, mis tahab ennast näha pelgast „meelelahutusest“ kõrgemale tõusvana, keskenduks just sellele osale. Memuaristika – see on ju kõmu, mis võib küll Rahva Raamatu tippu tõusta, aga Sirbi veergudele ei sobi. Kangro ironiseerib ise, et tänapäeval kirjutavad elulugusid tüübid, kes pole veel nelikümmendki. Ta ise on nelikümmend kuus, nii et hoopis teine lugu. Tegelikult juhtus aga nii, et praktiliselt kõik arvustajad keskendusid nimelt esimesele, kõmulisele osale ja libisesid sotsioloogilisest esseest üle mõne lausega stiilis „ei tea, mis see nüüd oli, mingi žanrimäng või“. Mäng jah, aga teie, kallid arvustajad, just kaotasite selle.

Sootõde

Kangro tekstides toimetavad naised, aga mitte tavalised naised. Nad on iseseisvad, mõnevõrra distantseeritud, ajavad oma asja, teevad vahet seksil ja armastusel ning suhtuvad mõlemasse ülemäärase sentimentaalsuseta. Nii mõnigi arvustaja on väitnud, et Kangro naistegelased tunduvad pigem nagu mehed.

Ja jälle on nad ühe vooru Kangro mängus kaotanud.

Kangro on muidugi teadlik, et kui tema tegelased ilmuksid minavormis ühes Peeter Sauteri novellis, siis ei kergitaks ükski lugeja selle peale kulmugi. Aga naiskirjanik peab olema, noh, kui mitte Debora Vaarandi, siis vähemalt Andra Teede. Et kui seks peab olema, siis olgu ta ülevoolav, kõikehõlmav, nii et jalad on puntras teineteise ümber, seksised ohked on seina sees, õhk saab otsa ja autori saarel on vaid üks elanik. Kangro alustab aga oma novelli „Pidusöök“ (kogumikus „Dantelik auk“, 2012) järgmiselt:

Äsja kohale jõudnud Z. tundis huvi, kuidas seal majas olid lood soolise jaotusega. Ta vaatas tahvlit, kuhu kirjutati resideerijate nimed, ja seda tahvlit vaatas ta teatava lootusega, sest suuremas loomemajas võis vabalt juhtuda, et sai ka keppi teha. Line. Lise. Kristine. Kõigil neil olid taani või norra perekonnanimed.

Nii prosta see ongi. On füüsiline vajadus, millega tuleb tegeleda. Ei midagi, mis seinalt krohvi lahti raputaks, vaid midagi „kõledat, kuiva ja meeleheitlikku“, „kohmakat ja püüdlikku, mille lõppemise üle kumbki pool ei kurdaks“. Alguses võib jääda mulje, et tegemist ongi mõne Sauteri stiilis meestegelasega. „Z.“ on androgüünne täht (mis üldse on Z-tähega algav nimi? Zardoz?) ja tahvlil märkab Z. esimesena naisenimesid. Kohe järgmises lõigus aga tõmmatakse lugeja ootustelt vaip alt: naisenimed valmistavad Z-le pettumuse. Ta otsib hoopis kedagi, kes pole kellegi dottir, vaid on näiteks Pablo. Kas see lugu (mis on üleüldse söögist, söök on aga, teadagi, kujund) mõjuks teistmoodi, kui peategelane oleks mees? See on küsimus, mis peaks panema lugeja mõtlema rohkem omaenda maailmapildi peale, mitte mõistatama, miks Kangro just selliseid naistegelasi kirjutab.

Kangro novelle lugedes läheb mõte korduvalt Ruben Östlundi filmile „Force majeure“. Seal hülgab ontlik liberaalne keskklassi pereisa läheneva lumelaviini hirmus hetkega oma ontliku liberaalse keskklassi perekonna, haarates alpihotelli terrassilaualt vaid oma nutitelefoni. Lumelaviin osutub illusiooniks, nagu osutub illusiooniks ka see enesekindlus, millega ärimees Tomas on tublit ärimeest mänginud. Ta võib küll näha välja ja käituda nagu Õige Mees, aga piirolukorras on ta inimene nagu me kõik. Östlund mitte ei naeruväärista Tomast kui argpüksi, vaid seab kahtluse alla pidevat, vankumatut, emotsioonivaba enesekindlust nõudva mehelikkusemudeli kui sellise. Ülejäänud filmi jooksul üritab Tomas ühes oma karvase viikingisõbraga üha meeleheitlikumalt oma meheuhkust taaskehtestada, aga neid ponnistusi (suusatrikid, mägedesse karjumine, noorematelt naistelt komplimentide lunimine) saadab õõnes tunne. Vale on paljastatud. Rüütlikeebi all on tühjus. Ent ometi – selle fiktsiooni avalikuks tulemisega on Tomase perekonna ja sõprade suhted täielikult muutunud.

Kangro novellidest õhkub sedasama pinget. Ta näitab üha uuesti ja uuesti, kuidas need mängud, mida me nii tohutult tõsiselt võtame ja mis peaksid näitama, et me „elame õigesti“, oleme tugevad mehed, emantsipeerunud, ent siiski õrnad ja tundelised naised, hästi toimetulevad paarid – kuidas need ongi vaid mängud, mis ei ütle sageli suurt midagi mängurite endi isiksuste kohta ja aitavad pigem ignoreerida inimlikke eripärasid, vigu ja komplekse. Ning ometi tuleb neid mänge mängida, sest panused on kõrged.

Peaaegu kõik novellid kogumikus „Dantelik auk“ keskenduvad sellistele intellektuaalse keskklassi „standardolukordadele“, kus osalejatelt oodatakse viisakat käitumist, comme il faut, ning kus miski läheb nihu, keegi ei mängi kaasa, andes sellega autorile võimaluse jälgida, kuidas kõik mängus osalejad oma rolli (ja seega au) päästa üritades ennast aina rohkem tõeliselt avavad. Turismireis kaaslasega, kellega minategelasel on hakanud igav. Üksildane õhtusöök restoranis, kus kõik ülejäänud külalised on paarikaupa. Kirjanduslik õhtu külaraamatukogus, kuhu tuleb ainult üks külaline ja seegi sureb ära. Östlund leiaks siit materjali mitmeks filmiks.

Kangro naistegelased on soorollide tinglikkusest teadlikud, seepärast on neil ka rohkem vabadust. Vahel lähevad nad „meheliku“ hurraaga välja jahile, vahel lasevad õhu välja oma ümbruskondsete liigtõsisest „normaalse käitumise“ etendamisest. Sellest lugeda on vabastav.

Ka siis, kui Kangro tegeleks peamiselt vaid sotsiaalsete konventsioonide, rollide ja hierarhiate dekonstrueerimisega, oleks ta ikkagi väga hea kirjanik. Ent tema tekstide jõud, Kangro tõde, peitub nimelt kontrastis performatiivse pealisehituse ja sügavamate, intiimsemate heitluste vahel, mida konventsioonid peidavad.

Niisiis jõuame nüüd „Klaaslapseni“.

„Klaaslaps“ on Kangro esimene pikem proosatekst. Nagu novellides, tegeletakse siingi intelligentsi rituaali lahtimonteerimisega. Ent seekord on Kangro põhirõhk sellel nõutuksvõtval abjektsusel, millega tuleb silmitsi seista siis, kui rituaalide taha enam peituda ei saa. Kulka auhindade galal on omad reeglid, aga kuidas reageerida ärauhutud ajuga loote nägemisele peale aastatepikkuseid viljastumisponnistusi – sellele ei anna vastust ükski etiketiõpetus. Nendes olukordades tekib lühis. Etiketi asemel on päris emotsioonid. Kogu aeg on sitt. Abordiprotseduuri järgsete tunnete läbi töötamine hõlmab ühe neljandiku teksti mahust. Tegelikult muidugi terve raamatu.

Kõik need omadused – distantseeritus, iroonia, lõikavalt täpne ja hinnanguline ümberkaudsete vaatlemine –, mis Kangro varasemat loomingut iseloomustavad, paistavad nüüd kui kaitsemehhanismid eksistentsiaalsemate kannatustega suhestumisel. Endale omaselt peegeldab Kangro lapse kaotusega seotud tundeid Oriana Fallaci või Stephen Fry ideede, kirjandusmaailma peenutseva argipäeva, maailmasündmuste ja sotsiaalmeediavestluste kaudu. Emotsionaalne efekt tekib just nendest kontrastidest, sellest, kuidas hoolimata enda ümber toimuvast jõuab Kangro ikka ja jälle tagasi kaotatud lapse juurde. Autobiograafilisus võimendab seda efekti – lugejal ei ole võimalust öelda, et „ah, see on ju kõigest raamat“, sest ta teab, et kui minna Facebooki (nagu tegi seda Kaur Kender) ja otsida Kangro ajajoonelt ühte postitust, siis leiab selle just nimelt selle kuupäeva alt, kus see „Klaaslapses“ mainitud on. Põgenemisteed ei ole. See on kõik väga reaalne.

Küsimus, mis jääb Kangrot painama, kui kõik klassi- ja soopõhised rituaalid on läbi valgustatud ja pulkadeks võetud, on: kuidas elada, kui kannatustel ei ole õigustust? Kui inimene näeb aastaid vaeva, tema keha teeb läbi erakordseid muutusi ja selle kõige lõpptulemus on – akraania. Ilma mingi põhjuseta. Lihtsalt täringutega ei vedanud.

See oli heroiseerimata kogemus. Isegi heroiseerimispotentsiaalita kogemus.

Surmahirmus püksitegev sõdur väljendab inimkonna traagikat, aga keda või mida kujutab endast väärarenguga lapse sünnitanud või abortinud naine?

Lugeja saab aru, et jutt ei käi ilmselt ainult konkreetsest lapsest.

See probleem, et sageli lähevad asjad untsu, inimesed saavad haiget ja koguni surma lihtsalt juhuslikult, parimaist kavatsusist hoolimata, on niivõrd suur, et pea kogu meie ühiskond on üles ehitatud mehhanismidele, mis aitavad sellele faktile näkku vaatamist vältida.

Ka see kogemus on soostatud. Meestel on palju lihtsam selle eksistentsiaalse kriisiga tegelemist vältida (sellele viitab ka ülalpool toodud tsitaat). Naistel mitte nii väga – kuigi ka neid üritatakse veenda, et reproduktiivihalus mingisuguse suuna ikkagi annab. Nagu Kangro kirjutab: „Laps: see oli minu modernsus. Sihuke mõte tuli mulle pähe. Aeg, kui utoopia oli veel olemas.“ Ja kui lapsesaamine ei õnnestu, kui see projekt läheb untsu, siis padukatoliiklik propaganda (või selle rahvuslik ekvivalent) annab ka sellele õnnetusele tähenduse. Tegelikult veavad mõlemad lubadused alt. Klaaslaps on tehtud läbipaistvast polüestrist. See ei ole päris.

On vaid valu. Ja sõbrad. Aga selle tõdemuseni jõudmiseks on vaja teha roppu tööd, rookida kogu kirjandusmaailm (või mis iganes maailmas lugeja ka ringlema peaks) kõigist segavatest klassi- ja soorituaalidest puhtaks. See on tõde.

Ühiskondlik tõde

Võib tunduda, et Kangro hüppab lihtsalt suvaliselt eri tasandite vahel: ühes lõigus kirjeldab ta oma mõtteid lapsekaotusest, järgmises annab edasi Messengeri-vestlusi Kajariga, kolmandas kommenteerib möödaminnes Ukrainas toimuvat. Mõistagi pole siin tegelikult midagi suvalist. Lihtsalt Kangro respekteerib oma lugejat, eeldab, et too suudab niidid ise kokku viia, näha tsunftisiseses tegevuses mitte lihtsalt kirjanduslikku klatši, vaid üldistust; tajuda, et mõttekäigud, mis viitaksid nagu eeskätt lapsekaotusele, võivad viidata ka Ida-Euroopale, 21. sajandile, inimkogemusele laiemalt. Nagu heas kirjanduses ikka, on kõik lood siin ühtaegu ainukordsed, spetsiifilised, ajastu vaimu tabavad ja üldinimlikud.

Geopoliitiliselt on tegemist kahepooluselise maailmaga. Üheks pooluseks on Euroopa, koht, kus Kangro tegelased veedavad suurema osa oma ajast – jah, Eestis vahetevahel ka, aga see on pigem peatuskoht eri festivalide, žüriide, artists’ retreat’ide vahel. Need on kohad, kus rituaalne, kollektiivne võõrandumine on arendatud omaette kunstivormiks ning kust samal ajal paradoksaalselt on pärit need tööriistad, mille abil saab selle võõrandumise mehhanismid uuesti pulkadeks võtta. Kangro inspiratsiooniallikad on alati Lääne-Euroopast. Eelkõige Itaaliast ja Prantsusmaalt, vähemal määral ka anglofoonsest kontekstist. Viiteid Eesti mõtlejatele ei kohta peaaegu üldse (noh, vahest küll, aga siis on tegemist tema sõpradega, ja Tõnu Õnnepalu on hoopis eraldi kaasus).

Ambivalentse suhtumise Euroopasse võtab kokku „Ahvide ja solidaarsuse“ esimene novell, kus peategelane kohtub Itaalia mutiga, kes küsib kõigepealt (tegevus toimub ca 2004. aastal), et mida mingid vaesed idaeurooplased üldse Euroopa Liidust otsivad, miks nad tulevad majandustoetusi ja hoolekannet lunima, mida nad on üleüldse Euroopale andnud, kes on Eesti Dante jne jne. Peategelane (eestlane) tunneb itaalia kultuuri hoopis paremini kui see mutt, on tõlkinud Pasolinit ja kehastab ise üleüldse paremini seda valgustuslikku ideaali, mida me sõna „Euroopa“ all mõistame – vähemalt selle hetkeni, kui ta muti vihahoos trepist alla lükkab.

Paraku ei ole meil võimalust võtta ainult seda Euroopa ideed ja jätta Euroopa tegelikkus sinnapaika, kuskile Trastevere tänavatele või siis väikekodanlikku korterisse, kus on kassid ja lillelised voodilinad ja vedelseebiga täidetud pingviin. Nii nagu ei ole meil võimalik võtta kirjanduskonkurssidest seda osa, mis sõelub välja head ja heidab kõrvale halva, viib kokku kõrge empaatiavõimega heatahtlikud inimesed ja tõstab püünele väärt lugemise, ning jätta sinnapaika seda osa, mis pööritab ringi staatuseökonoomikat, toidab inimeste nartsissismi ja edevust ning taastoodab klassipõhiseid ja soolisi stereotüüpe. Need asjad on lahutamatud nagu „Minu auhindade“ ülesehitus. Üht ilma teiseta ei mõista.

Nii kohalike kui läänepoolsemate eurofiilide probleem on just see, et nad arvavad, et neid kahte on võimalik lahutada, et superego ja id’i on võimalik üksteisest lahku tõmmata. Et korrapäraste reeglite järgi toimivat, mõistusele ja õigusele tuginevat maailmakorda on võimalik eraldada tungidest, hirmust ja maailma põhimõttelisest abjektsusest.

Kangro seda viga ei tee.

Teine geopoliitiline poolus on Ukraina, aga tegelikult Ida-Euroopa laiemalt. See koht, kus iga poliitilist otsust kaalutakse läbi vaatenurga, et kas see paneb naisi rohkem sünnitama. Justkui see annaks mingi lootuse, et lõpuks läheb ikkagi paremaks. Et kui vaid miljon naist sünnitaks kaks koma üks miljonit last, mitte 1,7 miljonit (või mis iganes see sündimuskordaja meil praegu on), siis lõpeks ära koduvägivald, me ei peaks enam kuulama kaabudega meeste jauramist TRE-raadios, eestlased ja venelased lepiksid ära, startupperid annaksid poole oma varandusest maakohtades poodide, apteekide ja pankade hoidmiseks, keegi ei raiuks enam vastutustundetult metsa ja pardid ei sureks enam plastikumürgitusse – et kui vaid see üks asi ära lahendada, siis oleks kõik see kannatamine, kõik see ebaõiglus midagi väärt. Ainult et Maidaniga läks mäletatavasti nii, nagu läks, Krimm on endiselt Venemaa käes ja koduvägivallas süüdistatud mees helistab riigi kõige võimsama poliitiku juuresolekul oma naisele ja küsib: „Noh, peksis keegi või?“ Pole ime, et Kangro romaani pealkirja inspireerinud polüestrist klaaslaps on pärit justnimelt Poolast.

Kui on valida, kas leida maailma paratamatu untsuminemisega toimetulekuks tuge võrgustikest, mis on küll elitaarsed ja igasuguste ebameeldivate konnotatsioonidega laetud, või siis otsustada, et kannatus ongi omaette eesmärk, et valu õilistab, vaid läbi selle saab sündida uus maailm, siis Kangro tegelased valivad kõhklemata esimese. Esimese valiku taga on, kuigi ebatäiuslikult, ikkagi koosolemine, toetamine, empaatia. Teise valiku taga on Stockholmi sündroom.

Kokkuvõtteks

Alguses tundub, et Kangro tekste võiks nimetada „tõepäraseks“ seepärast, kui kiiresti ta lõikab läbi sotsiaalsete konventsioonide vahust, mille ümber keerleb nii palju igapäevast suhtlemist. Need on need hetked, kus minnakse kaaslasega tülli teetööliste „ahvideks“ nimetamise pärast või kus satutakse vastamisi jorssidega, kes pole harjunud, et nemad polegi seltskonnas kõige alfamad. Kangro novellid, „Minu auhindadest“ rääkimata, tungivad kohe, teravalt, irooniliselt ja pealtnäha nonšalantselt asja tuumani, näitavad, mille ümber jagelused tegelikult käivad. Need samad rituaalid, mida Kangro dekonstrueerib, kehtivad kõikjal, mitte ainult kirjandusmaailmas. Õigusbüroos, suurmajandis, koolimajas, supermarketi kontoriruumides. Ei maksa lasta ennast dokumentaalsusest eksiteele viia, seda, et mõned nimed võivad aeg-ajalt tuttavad tunduda, ei tuleks võtta märgina, et just nendele tuleb keskenduda.

Dokumentaalsuse üks funktsioon on tuletada lugejale meelde, et need mängud, mida Kangro vaatleb – olgu Itaalia filmifestivalid või Leedu kirjanduskonkursid –, on lõpuks ikkagi ülitõsised. Mitte lihtsalt sellepärast, et kuidagi tuleb ju otsustada, mis oli selle aasta parim romaan või innovaatilisim film. Need on tõsised sellepärast, et – kuigi noored seda tunnistada ei taha, kuna see tundub natuke pateetiline või isegi vanamoodne – kui neid rituaale ei oleks, siis peaksime endale tunnistama, et lõpuks ongi vaid abjektsus, kannatused ja nurjumine. Sellega ei tahaks aga ju leppida. Ning võib-olla ei peagi. „Aga kui kõik ei hävi ja meie isikust peab mingi jälg jääma (rohkem kui ainult laip), siis olgu see juba uhke jälg. Ja olemegi tagasi seal, kus enne. See tähendab elus ja auahned.“

Nii „Minu auhindades“ kui ka „Klaaslapses“ kaalub Kangro tõsiselt võimalust leppida kaduvikuga. Ent lõpuks lükkab ta selle võimaluse tagasi, nagu ta heidab kõrvale ka võimaluse jääda idaeuroopalikult kannatusi fetišeerima, igapäevast piina märterluseks ülendama. Selle asemel jõuab ta igas teoses tagasi järelduseni, mis võib oma kangelasi distantseeritud ironiseerijatena portreteeriva kirjaniku sulest tunduda ootamatu. Ainus lootus on teised inimesed. Needsamad sotsiaalvõrgustikud, auhinnatseremooniajärgsed veinijoomised, öised Messengeri-vestlused, mille laienduseks suuremas mastaabis kirjanduski on. Midagi rahulaadset leiab siis, kui rääkida oma traagilisest kogemusest sõbraga, kes on mõned aastad varem ise lapse surma üle elanud. Või kui panna see kogemus kirja romaani, mis võib ehk anda äratundmist ka kellelegi teisele. Olgu selle prestiižiökonoomikaga, kuidas on, see võim on päris. Nii võib ehk ka autobiograafilise kirjutamise funktsiooni käsitada siin kaabutõstmisena kõigile nendele inimestele, kes on osa sellest võrgust, mis aitab nurjaläinud maailmas kuidagigi ühes tükis edasi liikuda.

Sest see on kõik, mis meil on. Ahvid ja solidaarsus.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht